Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mis seal salata, me kõik oleme hetkel mures ja võib-olla siis, kui miski enam ei aita, tuleb pöörduda iidsete tarkuste poole ja hakata loitsima. Sest on ilmunud raamat eesti loitsud. Milline on meie isiklik ruum ja milline on meie avalik ruum, kus on monumendid ja meie mõtted? Seda küsin Kirke Kangrot. Kultuuriga ja päevikut peab Andres Rõhu. Nüüd räägibki Kivisildnik sellest, millest me mõtleme kõik head kuulamist. Akvaarium number 25 tervitus teile informatsioonilise enesemääramise vaimust vallatud vikerraadio kuulajad. Tänast akvaariumi täidab see, mis täidab meie mõtteid ja südameid juba õige mitu päeva. Veerpalu, uriin, Veerpalu, uriini sünge saladus levis kuldse vihmana maailma ja jõudis isegi Norrasse veerpalu. Väljaheiteproovid osutusid üksteise järel positiivseks, mis kokkuvõttes on muidugi negatiivne aga mitte läbinisti negatiivne. Sest Eesti tippadvokaat Aivar pilv sai ülesandeks päästa Veerpalu maine ja seega sai Eesti majanduse järjekordse ergutussüsti ja mitte väikese. Nagu me kõik väga hästi teame. Majandus ongi murdmaasuusatamise kõrval kõige tähtsam asi. Kas te võttis need kolm miljonit kaasa? Jätkas Megree kangekaelselt. Ma ei küsinud seda ta käest. Kui te talle kahe nädala eest raha andsite, mida ta sellega siis tegi? Läks teisele korrusele, võib-olla peitis, kuskil. Ta siis ei viinud raha panka? Sel päeval mitte, oli juba hilja. Kuulsime vikerraadio järjejutu Megree ja laupäevane klient. Symenooni looming sobib hästi maailmarekordite konteksti, sest juba enne sõda oli ta kirjutanud tubli 300 romaani. Me kõik teame, et kui majandusel läheb hästi, siis läheb meil kõigil hästi ka luuletajatel, filosoofidel, Impressionistidel ja muudel murdma kaugetel isikutel. Muretsemiseks pole põhjust. Ükski Veerpalu tuules haljale oksale jõudnud suusa ametnik ei astunud tagasi sest nende uriiniga on kõik korras taas ja nende elujärg on endiselt jumalik. Seega Suusaspordi taristuline raudvara ei saanud kannatada. Suusatajad, olümpiavõitjad on lihtsalt asendatavad nagu muruniitja detailid, aga geniaalsed staabiohvitserid ja nende infodentsikud, unikaalsed ning kordumatud. Aga nagu nägime, on nad kõik heas toonuses ja istuvad pika pressilaua taga nagu muiste ja mullugi. Laud võiks muidugi paremini kaetud olla vastavalt teenetele kuid tulgem tagasi spurdi sügavama mõtte juurde, milleks on sponsorid. Murdmaasuusatamises sügava mõttega on kõik väga hästi, sponsorid on läbi helistatud ja kõik nad on Veerpalu uriiniga rahul ning jätkavad selle informatiivse enesemääramise kantsi toetamist endisel tasemel. Aitäh, head sponsorid. Kas te tunnete seda meest? Tunnen. Veetsin temaga terve õhtu koos. Kas te soovite kuuldamise ettekujutus, minul sellest mehest on tekkinud. Megree noogutas ja grafoloog jätkas. See isik on saanud alghariduse küll aga vihtunud kõvasti tööd teha. Ta on haiglaselt uje, ent aeg-ajalt saab sellest võitu. Ta teeb kõik selleks, et püsida rahulik, valitseda ennast ehkki tegelikult on ta kergesti erutav inimene. Loomulikult on emotsioonid laes, sest ikkagi uriin uriini ei juhtu iga päev. Kuid vaadakem olukorrale ratsionaalse mõistuse seisukohast, nii nagu oleks tegu olnud rutiinse vereprooviga, mitte millegi väga erilisega. Mis siis ikkagi juhtus? Suusalit, valetas Veerpalu mürgise kajad, kasutasid täitsa häid aineid, aga uus test lõikas sõrme murdmakontor ja murdma sponsorid jätkavad endisel kursil. Tegelikult ei juhtunudki midagi, sest keegi ei tunnistanud oma süüd, isegi mitte need, kes valetamisega vahele jäid, oli vaja valetada. Ei saanud ilma valetamata ega meil olnud kerge valetada. Valetage ise, siis näete, kui hea teil on. Tegu oli tüüpilise infosõja võiduga lühikeste jalgadega vale. Aaviksoo vaimus. Meedias on juba kosta tõepositsioonidel esinenud ajakirjanike abituid enese õigustamise katseid. Rääkigu mida tahavad seapeedid meie usume, et veerpalu ega ükski teine tippsportlane pole mitte kunagi keelatud mürki kasutanud ja kui ta on selle kasutamisega vahele jäänud, tänud, siis on juhtunul mingi hea põhjendus olnud ja advokaat on veel parem olnud. Helistan teile ühest rüüs Hermani baarist. Peremees on magama läinud, naine teenindab. Mul ei tarvitse nõudki muud öelda kui jänesemokaga, mees. Kas temaga midagi ei juhtunud, küsis naine kohe. Ta käis harilikult õhtuti kella kaheksa paiku paari pitsi konjakit joomas. See väike hämar tumedate seintega paar ei saa üldse aru, miks nad seda õhtuti lahti peavad. Sest praegu ei istuks, siin on ainult üks vanamees, Crocki klaas nina ees. Kõik on hästi peale selle, et Facebookis ja muudes sarnastes küll hästi jälgitud, aga halvasti tsenseeritud sotsiaalvõrgustikes tehakse veerpalu, uriiniteemadel, halvamaitselist nalja ning peavoolu meedia äärealadel soiutakse ikka midagi tõest ja õigusest. Aga kesse kesknädalaga võidu jõuab joosta? Halvad inimesed räägivad põhimõtte pärast kõigist teistest halba. Ainus probleem, mis õhku jääb, ongi see valetamine ja vassimine mis aga rõhutagem pole kuritegu ega mingi tõsine rikkumine, vaid õiglase infosõjarutiin. Aga rumalate inimeste rahustamiseks, kes sõjasaladuste matsu ei jaga, tuleb leida mingi lahendus. Mitte küll tõde, aga midagi, mis valet nende jaoks õigustaks. Ega tippsporti teha pole kerge peapslikerdamaiaskeemitama kui keemiaga. See on ju puht psühholoogiliselt väga raske. Ei ole kergem kui vanglas, politseis või palgasõjaväes. Õnneks on meil välja töötatud mehhanismid, mis pidevas stressis uriinis töötavaid kodanikke rea peal hoiab. Harilikult käin ühe žüriile pikki hotellis, ärge ainult neile ebameeldivusi korraldage. Kas ta oma elust midagi ei rääkinud? Loomulikult nägin tal abielusõrmus sõrmes. Ühel õhtul ma küsisin talt, kas ta naisega tülis. Mille peale ta vastas, et naine väärib paremat meest. Millal te teda viimast korda nägite? Ega Aaviksoo kisa läbi ainult valega vale kõrvale on vaja klaasbetoonist risti. Täpselt samamoodi on suusaliidu avalike suhete peaspetsialisti ja muude tipp valetajad kõrvale vaja murdma kaplanid institutsiooni kaplanid, vanglates, palgasõjaväes ja politseis on ennast hästi õigustanud. Kaebusi ei ole olnud, suusatagala kindlustame kaplanitega ja sellega saab kõik korda. Kuid spordiala ise vajab aia kohastamist. Veerpalu jätkab heitlust kohtus tema eeskuju järgides ning tippspordi ja infosõdade loogikast lähtudes peaksime kahevõistluse ümber mõtestama. Mitte nii, et ring suusarajal ja siis lambist hüppetorni. Veerpalu nimeline uus paremkahevõistlus on ringmurdmaad ja siis üks istung kohtusaalis jälle tiir mööda lumist võsa vahet, järgmine kohtuaste nii kuni riigikohtuni välja ja siis joonelt Euroopa kohtusse Euroopa meistrivõistlustele. Advokaadid on meil väga head, aga mis põhiline, neilt ei võeta mingeid proove. Just hiljuti on raamatupoodidesse jõudnud kirjastused pegasus välja antud raamat Eesti loitsud. Ja selle raamatu koostaja Mare Kõiva. Tere. Tere. Mis asi on loits? Nano Eesti oma nimega sõnad mis ütleb tema kohta päris palju ja vist loitsude kohta iga rahvas ütleb, et nad on sõnad või noh, jah, enam-vähem sõnadepõhised need terminid ongi ja see tähendab seda, et need on väljendid, lausumise, ütlemised, tekstid, millega mõjutatakse midagi või kedagi ükskõik, kas deemoneid inimesest lahkuma, haigusi ära minema, loomi kodus püsima või, või hoopiski näiteks ilma muutma. Nii et neid kasutati lausuti väga erinevatel juhtumitel ja neil oli meie jaoks praegu tavatutes situatsioonides oluline roll, näiteks kui kohtusse tuli minna või kui oli vaja varas kinni pidada. Või hoopiski niisugustel juhtumitel, mida praegu on raske isegi ette kujutada. Et kui sa pidid minema mõisasse, Sa pidid seisma oma majapidamise või iseenda eest, et sul oli vaja saada saksast jagu saksast üle. Või hoopiski sul oli määratud mingi ebaõiglane karistus, et sa suutsid selle karistuse valu ära võtta, seda leevendada või olematuks teha või veel parem muidugi oli, kui sa suutsid selle koristajale edasi saata. Nii et neil oli palju ülesandeid. See kõlab natuke selliselt, et kui enam mingisugust lootust ei ole, siis pöördutakse ülevamate jõudude ja müstika poole või on see ikkagi konkreetne abivahend. Ma arvan, abivahend, ta on ikkagi palju aastatuhandeid olnud suhteliselt elitaarne teadmine, millest üks osa ainult on olnud tavaliste inimeste käes. Et me leiame Akkadi kultuurist, Egiptusest, Kreekast. Me leiame kõikjalt ühe kindla liigi loitsud, mida kirjutati, mida anti inimestele kasutamiseks, kui oli mingi eriline olukord ja mida kasutati väga erinevates olukordades mitte ainult hädaolukordades, vaid mõnigi kord ka ennetavalt, kui sa näiteks ei tahtnud pahandustesse sattuda või vastupidi, sul oli vaja, et see majapidamine edeneb. Et siis sa käisid ja tõid endale loitsu ja üks osa neist loomulikult on alati olnud. Või filtreerub välja nende tõeliste teadjate tarkade käest, perekonna pärinusse. Et ma arvan, et eestlastel on niisuguseks haiguste või õnnetuste loodusele ülekandmise võtted paljudel rahvastel lähtuda ka aga eestlastel väga vägivallatu, need. Kõik, aga kirjeldage, mis, mismoodi see välja näeb, see loodusele ülekandmine tähendab, et sealt on midagi tulnud ja sinna saadetakse tagasi või. Ei pruugi olla sealt tulnud, tegelikult haigused harilikult ei ole tulnud loodusest vaid selle taga eeldati palju erinevaid põhjuseid, ükskõik, kas selleks olid mingid mingid normi rikkumised, normirikkust rikkumiste peale peaksid kõrgemad jõud, hoidjad või jumalad reageerima. Aga normi rikkumised ka teiste inimeste vastu. Nii et kahtlemata teine inimene, teise inimese mõju või, või kadedus või kohtlustamine, midagi niisugust oli, oli sagedasti sagedasti nende olukordade taga, mida tuli hakata korraldama või korrastama või parandama. Aga, ja muidugi mitte ainult, nii et neid põhjuseid oli üsna palju, oli loomulikult ka neid haigusi, neid hädasid, mis tulid otse loomade käest väga sageli jällegi ka need olid seotud, et need ei olnud ühepoolselt ka need tihti olid nii, et keegi oli mingit reeglit eelnevalt rikkunud. Näiteks väga tõsised hädad olid, et sellised, kui naine lapse kandmise ajal mõnda loom peksis või tema tapmise juures oli see oli hästi-hästi halb keelu rikkumine või, või näiteks kui sa rasedana kohtasid rästikud, mida, mida on Eestis hirmus lihtne tegelikult kohata. Siis ussi tapmine isegi mõnikord ussi nägemine sai, sai pidanud tegelikult metsas ringi kolama sel ajal et ka see põhjustas näiteks mitte naisel endal, vaid lapsel ussitõve või, või näiteks, kui sa koera lõid, no see kehtis ka muude pereliikmete kohta. Et kui sa koera peksid või Norritasid lubasid talle toitu anda ka ei andnud, siis sa said väga kergesti külge haigused ja kõige halvem neist oli, et sul sündis koera tõbine laps. Järelikult tuli see, see haigus tuli nüüd küll konkreetsele koerale tagasi saata või, või hundil saadud haigus hundile. Aga enamalt jaolt oli see nii, et ükskõik milline raske haigus oli inimest tabanud ka vigastused või luude luumurrud või, või lihaste venitamised. Et ikkagi seda püüti tagasi saata, kividele või puudele või lindudega minema saata. Selleks, et haigus ära kaoks, ära läheks. Kes need on, kes neid loitse lausuvad, et need võivad olla põhimõtteliselt kõik inimesed, aga siis ka sellest e-raamatust Mare Kõiva. Eesti loitsu raamatust saab välja saab teada, et, et on ka mingid loitsud, mis, mis ongi noh, nii-öelda ainult väga teatud inimestel on mingisugused kategooriad või, või liigitus, et kes, mis loitse räägivad. Ütlevad targad või teadjad või nagu varem ka nende kohta on väga erinevad Öeldi mõnikord kirjeldavalt, näiteks paljusid sõnade lauseid nimetati posijateks ja see tuli sellest, et sageli loitsu loeti sosinal huulte liikudes, nii et iga kord see ei olnud kuulda patsiendile. Ja oli päris hea spetsialiseerumine välja kujunenud. Mitmetel keerukamate juhtudel, näiteks iga inimene ei suutnud tuult kutsuda või, või tuult pöörata. See oli väga oluline tulekahjude puhul. Tulesõnade valdajad reeglina olid täiesti omaette omaette kategooria Eston legende kindlasti rohkem järel kui, kui muud ja paljud rasked haigused olid niisugused, millega iga inimene hakkama ei saanud ja isegi ei üritanud näiteks marutõve orstimisega või, või tegelikult ka raskema Laariaga, mida, mida eestlased nimetasid halltõveks ja kujutasid ette, et see tuleb kuskilt kaugelt kaugelt lapimaalt või kuskilt kuskilt päris kaugelt ja teine palju realistlikum arvamus muidugi oligi, et, et selle toovad nekruttide sõdurid Vene sõjaväest kaasa väga tõepärane, nii see sageli oligi. Ja ega ta Nikastust päris iga inimene ja ei suutnud arstide nii nagu roosigi. Kuigi näiteks need sõnad jälle olid hästi levinud. Neid oli palju vaja ja Nikastuse nii-öelda nikatsi või Nicastlase arste. Sellele spetsialiseerunud inimesi oli päris palju, päris iga inimene ei saanud ka hambaarstimisega hakkama. Nii et ka hambasõnade, Diaadid ja hambaarsti ja tulid omaette spetsialiseerumine. Kui nüüd küsida, et kas see katab kogu praeguse meditsiiniala, ei kata, päris täpselt ei kata. Oli küllalt palju neid, kelle kohta võis öelda et ta sai hakkama paljude väga raskete haigustega, eriti eriti psüühiliste haigustega. Ja oli neid, kes olid väikesed tegijad Ta suutiski täpselt ühte või kahte haiguste arstina ja tema poole muul puhule pöördutud. Ja näiteks seesama armastuse loitsimine või armastuse kinni panemine neil ikkagi olid üsna kindlad inimesed ja sageli ülejäänud selle kahtlase valdkonnaga ei tegelenud. Paljudest nendest loitsadest on saanud või nad on juba siis olnud, äkki? Ei tea, seda oleks huvitav praegu teada. Noh, kasvõi mingid lastelaulud. Et päevak, tule välja, vihmak, mine üle. Et mis on siin raamatus loitsu, noh, aga mina tean seda kui lastelaulu. Kas nende loitsude tähendus on muutunud ajas? Kindlasti on ära, jah, on nii, on ikka ja näiteks ja mida me kõik oleme üles kasvanud lepatriinu sõnadega, kes ei ole talle midagi lausunud, saanud, vähemalt näpu peale võtnud ja ja mingi mõttega ta lendu ikka peletanud. See on olo ennustamist ava või näiteks seegi, mis on läinud üle laskerepertuaari kui teol lastakse sarvi näidata. See on vanu orstimis õde, sellega koosnes uskumused. Tigu laseb välja eriti mürgise jälje, mis aitab paljude kasvajate ja nahahaiguste vastu. Meie teame seda lihtsalt väikest laste süütut lugemist, praeguseks tigu, tigu näitas orovi. Täiesti põnev, mängi omaette. Ja samal kombel on mitmed muudki muutunud päris tavalisteks või, või läinud üle töö lauludeks ja mõnikord ongi piiri üsna raske tõmmata. Aga mis asi see loits on, on ta pigem kirjandus ja ma mõtlen kirjandust sellises ilulises mõttes mida lihtsalt ütelda on väga ilus, sest need sõnad kõlavad väga ilusti sedasorti kirjandust. Või siis on ta ikkagi hoopis mingisugune täiesti praktiline asi. Et mulle tundub, et ta on pigem praktiline, aga samas tundub, et, et see, selline iluline pool on seal olemas, et miks muidu need lauludki sellest tekkinud on. Ja kuiva ja on tegelikult on nii, et et loitsud on üks rahvaluuleliike, mis on ennekõike praktiline, et on väga utilitaarne. Ja selle põhjuseks on ka, miks sageli tekstid peegeldavad sõna-sõnalt seda, mida inimene tahab, või teeb seal võib-olla mõningaid sõnumeid pakilisi kavaluse juures. Näiteks tore pöördumine prussakate poole, kui neid majast välja peletati maagilise võttega ikkagi prussakas oli vaja lahti saada ja talle öeldi otsesõnu, et mine ära. Aga ainus, mis selle juures siis veel mängib, ongi tegelikult mitmed sõna, maagilised taustakeelud või mõtted, tal ei võinud öelda, prussakas mine ära, vaid talle tuli öelda tegelikult tema peitenimega ja selle tõttu pöördutakse ta poole, kuid punakuue mehe poole või kuldse põrnika poole baarne nimetati alati valgeks linnuks või, või hundi poole pöörduti metsa isand metsaemandana ja nii edasi. Aga sõnum on ikkagi väga konkreetne ja väga täpne, kuigi taas tuleb öelda, et kui nüüd lugeda kõiki neid loitse, siis on olemas loomulikult haigusi, arstimi, sõnu ja muid, mis ei ole rajatud ainult sellele, et kutsuda uuesti ellu mingi kunagine müütiline sündmus. Mind näiteks seesama, kuidas Jordani jõe veed peatuvad ristimise ajal või midagi muud vaid tegelikult tegelikult see on sõnastatud nii, et, et ta siiski tõmbab kuuma jutisust läbi nagu, nagu sa loeksid tõesti väga kaunist poeesiat. Aga nüüd selle punakuue mehe juurde tagasi tulles väga sageli. Loitsude eripära on see, et nad lisaks sõna maagilisele keerukale taustale sisaldavad ka palju sümboleid ja seesama punapunakuuemees tegelikult, et see on vene Mekrutite tavaline kuub ehk siis selle taga, tegelikult on kujutlused Micrutid nad sisse tõid omal ajal ja selle tõttu neid nii ka nimetatakse. Ütlete siin raamatus ka seda Mare Kõiva, et, et need mingisugused lausumised ongi saanud hästi omaseks ja, ja ilma et me neid selle peale mõtlema, et me ütleme nüüd mingisuguse loitsu ütleme seda. Aga, aga siiski, et kuna meie selline maailmapilti ühiskondlik korraldus ja kõik kõik on niivõrd muutunud, kas siis mingisugune vägi või, või see toime ja noh, ütleme see kasutamine ja sellesse uskumine, kas need toimivad samamoodi kui siis noh, vaevalt. Et tegelikult nad toimivad küll ka tänapäeval neid kasutatakse päris palju haiguste ravimisel ja needsamad mentaalsed depressioonid või või kurvameelsused või muud tasakaalutuse hetked, siis sageli ikkagi pöördutakse ka vanade tekstide poole ja ma arvan, et see pole ülearune. Ja selle kõrval on ju tekkinud üks uus liik, need on New eitsiga sisse tulnud või siis seal uute orstijate poolt tehtud uued loitsud. Kui need vanadega võrrelda, siis sageli nad on võib-olla isegi naiivsemat, kui need oma väiksed ja nende poeetika ehk pole üldse üldse nii sügav. Ma arvan ka, et sümbolid, mille poole pöördutakse, on võib-olla ühe plaanilisemad või lihtsamad et ei mingit keerukat mängu, vaid sageli pöördutakse kohe looduse poole. Et seal puudub nagu diferentseerimine erinevate olendite või erinevate sfääride vahel. Mis on huvitav asi, et hästi suur osakaal ongi haigustel selles raamatus ju siis arvatavasti ka meie eestlaste loitsudel. Et kas see ongi noh, kas ütled ka meie kohta midagi? Nõnda ütleb, et sõnamaagiat kasutati seal avalikult ja pikemate tekstide, no kõige kauem. Ja kindlasti see nii ongi. Tegelikult on mõned haigused, millega on raske hakkama saada, tänaseni näiteks Roosi haigus, mille vastu on üsna palju sõnu kasutatud. Sellega ei saa ka tänapäeva meditsiin hästi hakkama, kuigi ta on lihtsalt nakkus sul, mis on su veres, eks ole. Aga kummastav kombel need väga lihtsad vahendid koos loitsu tega paljudel inimestel on selle haiguse peatanud. Ma arvan, et kindlasti ka rästikute või usside vastased sõnadega püsisid nii kohutavalt kaua ja olid väga tuntud selle tõttu, et et ju see siis pakkus mingi mingi leevenduse silmapilk see leevenduse, sest no kust sa ikka nii kiiresti autode eelsel ajal eriti, kuidas see ikkagi väga kiiresti arsti juurde jõudsid, et ma arvan, et nad olid tõhusad. Aga see on üsna tunnuslik tegelikult, et uusajal on kõikide loitsude hulgas paljudel rahvastel norstimis sõnade hästi olulisel kohal muidugi ka need need võib-olla omavaheliste suhete klaarimiseks ja nii edasi. Ja võib-olla on siin veelgi üks põhjus, et küllap küllap arstimine või inimestele tasakaalupakkumine oli see, mis, mis pakkus tegelikult võimaluse targale ka endale elatist teenida. Ja küll sa võisid panna varga nii-öelda kinni ja sundida varast tagasi tooma asju. Aga sellega sellega tegelesid juba sageli selgeltnägijad ja, ja tihti tihti inimesed eelistasidki teada saada, kus nende varastatud ese on ja võib-olla ka kuidagi karistada varastaga, aga mitte selle juures pikki-pikki loitsu protseduure läbi viia. Nii et ma arvan, et, et jah, see on, see on üsna paratamatu, et tervis on inimesele hästi oluline ja kõigepealt mõtleb inimene eeskätt iseendale ja, ja võib-olla seejärel kõikidele endale väga lähedal olevatele. No näiteks kindlasti koduloomadele kordikordi rohkem kui kui metsloomadele. Et metsloomade suhtes on ikkagi peamine, on kost saada neilt abi või tõrjuda neid eemale, sõlmida nendega mingid sellised vahekorrad, et et sa ise kahju isa. Üks peatükk selles raamatus inimestevahelised suhted ja minu meelest kõige naljakam kirjeldus isegi natuke rõve on selline. Poisid, keda kosjas vastu ei võetud, pidid kolm naiste musta särki erinevatest saunadest tooma siis köeti saunaahi palavaks, toodi välja kolm halli parajat suurt kivi. Saunas pandi poisile kivi kummagi jala alla ja kolmas kivi sülle rindade peale. Eit võttis naiste särgi, tilgutas selle naise kuusega märjaks, laskis poisid läbi särgi minna kivis üles. Nii lasti üheksast särgist läbi käia, oli ta need reisid lõpetanud, siis anti talle musta täku vahtu, loeti sõnu ja siis tulevad need sõnad. Aga see kirjeldas, on küll midagi ja sellist, et et mis see siis nagu on, kõlab nagu selliselt, nagu et nagu oleks Andrus Kivirähki. No väga palju vanu maagilisi kombeid Ongi, nii nagu Kivirähki kirjutatud, mitte midagi ei ole parata, nüüd on nad on laialt levinud, see ei ole midagi, mida eestlased eripäraselt oleks välja mõelnud. See on keskajal ja uusajal laialt levinud lihtne maagiline praktika, sest seal ei ole midagi väga keerukat. Noh, kui kui lahti, proovida seletada, et mis see siis nagu oli see selline selline tegevus Kosjas ei võetud vastu noormeest, kellel pidi olema tõsine viga. Tal pidi olema mingi oluline füüsiline puue, võib-olla tal oli mingi ihuviga või, või jooma häda. Võib-olla oli seal perekonnas mingeid kahtlasi haigusi või midagi muud. No mingid mingid sellised üsna praktilised asjaoludega ka kõik muu on rituaalselt ei ole väga keerukas aga, aga väga tüütu teha. Ma arvan, et siis pidi väga-väga suur tahtmine väga suur häda olema, naist kätte saada ja jäiga häda hirmus suur naiste see nii-öelda must särk on tegelikult menstruaalveri. Ja see oli midagi niisugust, mida tavaline inimene ei võinud näha, sest ta võis pimedaks jääda. Ta silmad rikuti ära ja tavaliselt kasutati seda menstruaal, veerad palju ravimisel, aga ka maagiliste nõidumiste või, või muude protseduuride juures. Ja eriline vägi on veel kusel. Nüüd eriline vägi oli ravija lesknaise ja väga hea laulik naise. Eriti kui seda mingis erilisel ajal erilisel päeval kasutati. Näiteks laulik, naised viidi kapsamaale kusema, lauliku kusetamine oli, oli täiesti omaette pulmariituse. Kosovo väga huvitav, eks ole, selle juurde käisid onu laulud ja kõik muu. Nii et selles mõttes see, mida saunas tehti ühe noormehe nähes. See ei olnudki nagu väga tavatu vana kombepraktika noh, täismahus kogu teadmise juures ja noh, nii edasi läbi särkide või ka läbi paljude haiguste või paljude hädade puhul oli võimalik sellest lahti saada kui sind lasti kas läbi särgi või, või läbi puupuus oleva avause ronida. Nii et seegi pole väga tavatu, lihtsalt läbi üheksa särgi. Eestlaste hea tava on ja mitte ainult muidugi meil, et kõik rituaalid õnnestuvat sel juhul, kui seda sooritatakse kolm või kolm korda kolm korda. Ehk siis see on selline vana arvu maagiline Meie suhe. Aga mis loitsudesse puutub, seal aegade algusest peale kasutatakse nii nagu palvetekstides ju seda, et loetletakse üles olendite nimesid või nimetusi, see, see põhineb lõpmatutel kordustel. Ja kui sa ühte loitsu kordad kolm korda või üheksa korda, siis see loend on ju pikeneb ja pikeneb. Nii et omal kombel nad dikteerivad ka vanu palveid, palveriitusi. Draakoni galerii keldrisaalis on veel avatud näitus ja selle pealkiri on minu mõte on minu monument. Mis on siis Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonna magistrantide ühisnäitus ja olgu öeldud ka nende ikka nimed, kes seal näitusel näitusel on, esindatud, on oma töödega Marianne Jõgi, Paulina jogela, Kadri metsad, jaa, Mattias Sildnik, Kirke Kangro, sina oled selle näituse kuraator ja see pealkiri, minu mõte on minu monument. Kõlab justkui mingid tsitaadina, aga ma ei suuda nagu kuidagi meelde tuletada, kust see on pärit. Äkki sa ütled, aga, aga see pealkiri ise on justkui midagi noh, mõte see on midagi vaimset, isegi eeterliku ja justkui midagi sellist kahjutud sellise suure ja noh, viimasel ajal meie linnaruumis nähtud betoonist klaasist jurakat kõrval See minu mõte minu monument on, on jah, minu mõte, selles mõttes ei ole kuskilt võetud tsitaat lihtsalt tegelikult see kuraatoritöö. Ma ei tea, kas seda võib nii, nii monumentaalselt nimetada selle näituse puhul, kuna tegelikult on skulptuuriosakonna magistrantide näitus välja kasvanud kooli ülesandest. Aga noorte skulptorite ka oli väga huvitav vestelda ja neid mõtteid arendada ja siis siis leidsime, et küll küll mitte välja, aga sinna väikesesse galerii keldrisse võiks need mõtted küll välja panna. Näitusele räägib ja räägib sellest, et monument on, on selline suur asi, mis, mis tundub, et on väga raskesti liigutatav ja ja skulptor enamasti on isik, kes, kes selle teostab ja on selline kätepikendus kellegi teise mõttele. Aga selle näitusega tahakski öelda, et skulptuuri tegijaid on samamoodi sellised intellektuaalse partnerina arvestatavad kunstnikud, keda keda võiks rakendada ka mõttetööle ja mitte ainult monumentide teostamisele. Kirke Kangro selles näituse saatetekstis on kirjas sellised sõnad, et see näitas, räägib privaatset tsooni ja ühiskonnas toimuva kokkupuutest ja üksteisest lähtuvast koduseinte vahel mõeldud mõtete jõust või jõuetusest avalikus sotsiaalses ruumis. Ja minu meelest see on nagu hästi huvitav teema, ütleme seda teksti ei olekski siis võib-olla need pildid neid mõtteid võib-olla ei räägikski, mis vahe on seal privaatsel ja avalikul ruumil? Et see, see vahe on muidugi erinev erinevates valdkondades, et kui me räägime siin skulptuurist, siis skulptuuris on see avaliku ja, ja intiimse ruumi kontrast eriti suur žanr ise on selline raskekujuliseks peetud ja, ja väga-väga aeganõudev ja sellepärast sellised kiired välk mõttega arvatavasti linnaruumis kuskil kuskil ei välgata. Aga selle kursusega üritasime me just sellest sellest mõttest lahti saada, et tegelikult võiks skulptuur olla üsna analüütiline ja, ja kiire ja diskussiooni tekitav, asid loomulikult, diskussiooni tekitab ka oma oma kõige primitiivsemad väljundit. Eesti siin Tallinna linnaruumis on sõlmkohad just monumentide ümber paljuski keerdunud. Kasvõi vabadusesammas või pronkssõdur, mis on teisaldatud või, või seesama väike korstnapühkija ka tegelikult esindab üsna üsna siukest jõulist, avalikku mõtlemist praeguses praeguses hetkes sihukene kitsi kuju, mis mis on kingitusena lihtsalt Potsetanud linnaruumi ja ja ma arvan, et väga-väga julgustavalt see, see nagu noortele kunstnikele ei mõju, et kui sa, kui sa lähed skulptuuri õppima, siis siis see, kuidas sa saad ennast väljendada, käib mingisuguste kummaliste telgitaguste kaudu. Vot see korstnapühkija kuju on seal sellel näitusel ka olemas, et sellest on foto tehtud. Aga, aga noh, mitte lihtsalt vaided selle korstnapühkija, kes seal siis vanalinnas uljalt kõnnib et tema tähendust on minu meelest väga mõnusalt muudetud, et tema jalgade all noh, nagu me oleme just nimelt sellel pronkssõduril alati näinud kus meeletud lillesülemid, et selle korstnapühkija jalge ees on samamoodi ja selle pealkiri, kui ma õigesti mäletan, on nimetu ja hästi meelde ja ja see mulle väga meeldis foto, et, et see kuidagi nagu lunastab seda jõledat korstnapühkija, et et ja see tähendas, on kuidagi muudetud, ilma et, et lihtsalt irvitaks noh, mingisuguse jõledusele. Nojah, eks ta oligi niimoodi siin mõeldud, et tegelikult sündis meil siin Ühe magistrandi, Kadri Metstakiga koostöös. Tema, tema rääkis sellest, kuidas korstnapühkija teda hirmsasti ärritab ja ilmub talle unenägudes ja segab segab tema olemist, et alguses ta üritas küll üht, küll teist pidi nagu lahendada seda küsimust, aga kas me leidsime, et kõige lihtsam oleks, oleks lihtsalt viia sinna just nagu sa ütlesin, puhastuseks need lilled. Et küsida, et miks see mees seal on, miks, kas, kas need lilled praegu märgistasid seda, et ta tuleks mälestada, et kas on lootus, et selline nähtus nagu nagu linnapildist ja ka mõtlemisest kaoks? Ja et kas see võiks asendada millegi uuega kas selle korstnapühkija võiks sealt ka samuti teisaldada nii-öelda millal see võiks juhtuda või, või siis saba, samuti võiksid lilled märkida sellist pidupäeva, et võib-olla sellest saab selline uus altar Tallinna vanalinnas, et võib-olla see on see, mis see altar, mis sümboliseerib kõige rohkem mõtteviisi, mis siin valitsev ta on ju nagu kuskilt võttes ka omaks võetud ja teda pildistatakse ja ja, ja see lilled, et korstnapühkija jalg, ettepanek pidigi näitama seda, et tegelikult kummardatakse ükskõik millist välja pandud kuldvasikat. Kirke Kangro, see on skulptorite või inimeste skulptuuri, õpivad, näitas ja need tööd, mis on väljas nendest vaid üks on sellises klassikalises mõttes skulptuur. Teised on ikkagi fotod. Kahel fotol on selline avalik ruum peal ja ühte ühel fotoseerial on hästi isiklik, täiesti privaatne selline ruum. Ja ma mõtlesin, et, et kindlasti see, et sa juba nagu vastasid mu ühele küsimusele ära, mida ma tahtsin küsida. Et miks need on nagu fotod, see tänapäeval ei ole nagu mingi küsimused. Et skulptuur võib foto olla küll, aga see kiire reageerimine sellele, et sellele sa vastasid, aga teine mõte tekkis mul sellega, et et äkki ei saagi skulptuure enam teha ilma et ilma, et oleks kohe nõme. No siis tõstis ta hakkab kiiresti defineerima, kust maalt algab see nõme ja nõmeda piire seal skulptuur, aga ma arvan, et saab ikka teha. Aga ma seletan selle, et see on pigem nagu sellise noh, kõige tavalisema linnas kõndiva inimese suhtumine ja eks ma ise olen ka nagu ikkagi selline inimene, kes käib linnas ja näeb mingit skulptuur ja siis tekibki nagu selline küsimus, et vaesed skulptorid, et kas nad saavad üldse midagi teha, mis ei ole mingisugune korstnapühkija. No võib-olla sellepärast, et need monumendi üle mõtisklused ongi surutud sinna, draakoni galerii keldrisse, et ega ega jah, monumenti sinna väikesesse ruumi too ja, ja loomulikult on see olukord nagu üsna masendav ka ka tegijate endi jaoks, pigem isegi tegijate endi jaoks, sellepärast et sina võib-olla oled selline inimene, kes kes ootaks, et see, see skulptuur, mis seal linnas väljas veel ka sulle midagi ütleb, aga paljud inimesed lihtsalt ei leiavad, et näed, kui tore, et keegi tahab midagi teha ja et peaasi püsti pannakse ükskõik mis rahadega ja ükskõik milline mõte, aga aga see on küll koht, kus, kus nagu võiks, võiks nagu professionaalid siiski veidi rohkem löögile pääseda. Et kui me siin tudengitega sellesama selle sama probleemi üle mõtisklesime, siis siis jah, et ega, ega lootusrikas see olukord ei ole, aga, aga ma arvan, et igasuguseid põhjuseid võib ju leida, kõigepealt võib leida, et näed, skulptuur on nii kallis kunst, et, et selleks leida raha. Miks ta on näiteks läänes nii palju nii palju atraktiivsem ja, ja huvitavam ja arvestatav, neil on lihtsalt raha, aga, aga samas mulle tundub, et see, see ei saa olla nagu küll päris põhjus, sest et vabaduses hambaid ja korstnapühkija siiski siginevad kuidagi kuidagi siia meiega. Et see on ikkagi arvatasti, selline mõtlemise küsimus, et selle sellepärast on selle näituse nimi ka minu mõte on minu monument, et et see, see mõte peaks vahetuma, pole selline arusaam, et kõige primitiivsem ost sellisest sfäärist üle saades on seal, see on loomulik, et kui alles tekib mingisugune uus uus keskkond või, või uus uus riik, siis esialgu on need asjad paika loksuvad. Tundub, et näed, mina, ma olen võimul ja no okei, loomulikult tuleb ära vahetada vanaatribuutika ja ja teha pargid puhtaks sellisest vana võimu räpist, aga aga et mis siis asemele panna siis õudselt suure hooga. Omavaheliste ekspertide leiavad, et nüüd, mis minu meelest on, on nagu ilus või isegi mis nüüd on minu meelest aga niisugune populistlik suhtumine, et ju siis rahvas tahab seda, kui seda mulle pakutakse. Et see aeg oleks küll, nagu võiks juba ammu möödas olla ja ja, ja ka ka avalikus ruumis olev skulptuur võiks tegeleda hoopis hoopis muude probleemidega. Selle asemel, et luua, nagu turistile foto tegemise koht võiks, võiks ta panna seda turisti millestki aru saama või või millegi üle arutlema, mingeid küsimusi küsima. Milline siis ikkagi oli see meie möödunud nädal. Milline oli aga Andres Rõhu nädal? Kolmapäev, 30. märts ärkan vara, kusagil kuue paiku kütan kaminat jonovskofi kaheksa paiku hakkan lehte lõpetama. Töötlen pilte, ootan viimaseid parandusi. Kella 10 paiku on seega tehtud. Hakkan trükkis faili tegema, siis läheb võrk ära. Helistan ja selgub, et tuleb kuskil ühe-kahe paiku tagasi. Helistan toimetusse, räägin seisud ära. Jõuab küll, põle häda. Helistan Tartu uurimiskassid, teevad ühtedele põrk tagasi, saadan faili teele. Paar tundi ootamist, kuni graafik kinnitatakse. Surfipäevauudised ning kavandan koristamist. Selle asemel käin pärast kinnitust poest pudeli rummi ja paar koolat. Õhtu möödub silmi vaadates. Neljapäev, 31. märts. Ärkan kell 12, mõtlen nii hilja ja pärast ei mäleta midagi. Ärkan uuesti, pool kaks pärast on endiselt tühjus. Ärkan pisut üheksa läbi ja sain aru, et eelmisi kordi olen unes näinud. Teenedele mitu korda kohviseen kapsasalatit selleriga ja vaatan telet. Pea valutab pingejärgselt vaikselt vinduvalt. IBU maks peab sundima ennast midagi mõistlikku tegema, muidu jäädki valutama. Lepin paar asja miilitsasse kokku, räägin toimetajaga tudengite sõnaraamatu projektist Hiina raamatust. Marko kuulutab välja iga-aastase plakatifestivali. Korrastan pisut arvutit. Ekraan on paksult tegemata juba tehtud, töid lihtsalt ripakile jäänud faile täis. See muutub segavaks. Õhtu lõpuks poolte salatoimikute pealt magama. Reede, esimene aprill, tõusen varakult, vaata meilide üle, teen luuleraamatut paar tundi, elan siis Tartu bussi peale. Ilm väljas, nii maadlekki, kui olla saab. Kolmveerand tundi sõitu läbis üleva põldude vahel. Kooli koridoris tuleb jutuajamise vahel keegi mingise videoklipi paluma. Keeldun üsna resoluutselt, kolleeg kommenteerib mind kui seda kurje õppejõudu. Olgu nii, vihkan kaamera ees olla või siis tal on ise liiga palju pildistanud piinanud inimesi. Loengusena asine. Täna tuleb kohtumine Hiina raamatu tõlkijaga, kostab pingelist hiire naginad. Käin ühe juurest teise juurde pisiasju tagant aidates, ilusaid töid on. Lõpuks tuleb tõlkija vähese jutuga, aga kui poole tunni pärast Lähen jäävad nad veelgi arutama. Karin tuleb mulle järgi, sõidame pizzat sööma, mis lõpuks ei ole üldse nii hea, kui ma mäletasin. Nii madal ilm, söökaimaitse pärastena, minu bussini, kaubamaja raamatupoes aega parajaks ostan allahinnatud Peleevini 99 senti. Bulgakov arsti märkmed, võõras poes trummi mitte, tahaks puhtalt nime pärast õult paskas. Magambulgaakovit lugedes Palamuse peaaegu maha. Nii sobilike lähedane on kodus, panen kaminaküte, loen hästi, pisut veel. Raamat on lühike, tahan venitada. Vastan Ille meelile, võtan IBU maksja seljavalu vastu, panen telefoni lennurežiimile ja lähen magama. Laupäev, teine aprill. Loen Bulgakovi vaatan kirsioksi akna taga. Hakid käivad asiselt kolme kaupa tammel ringi. Jalgrattureid on endiselt kadunud, kultuur ei mahu koalitsioonilepingusse ja kuseskandaal kogub hoogu. Homme on lisaks ka veel sünnitas. Sellele mõtlemine mõjub hästi, lõuna paiku otsustan põranda alla minna, telefon lennurežiimi, meil kinni, brauserite java. Kütan ja vaatan vene filme, käin päikesega poes, katus laseb läbi ja keldris praegu poputama. Tavaline kevadmasendus. Pühatav sünnipes, loen käsikirja, keeldun põranda alt välja tulemast, neile, kel vaja, olen kodutelefonil olemas. Pärastlõunal teen mälestusraamatule natukene suurema sisufondiga maketi, selle käsikirja näitab korrektuuri puudust. Loodetavasti on lihtsalt valeversioon töösse saadetud. Õhtul film ja loen tükikaupa pulgaakovite tassi. Sööne, kütan ööseks, räägin Kariniga. Esmaspäev, neljas aprill. Põranda alt välja, midagi peale õnnitluste pole juhtunud nädalavahetusel. Eelmisel nädalal Jaapani ratturid on asendunud rahvuskangelasest kahtlemisega. Vastan meilidele, asjatan, et saaks ühe käsikirja korrektori saata. Teisele suurele kogule saabub lisamaterjali. Korrektuure tuleb postiga, seda enne paari päeva kätte ei saa. Kolmanda raamatu sisu tuleb ka veel teha. Nädal tuleb tihe, kütan seen, Loen varuraamatut, lähen vara magama. Teisipäev, viies aprill, teine hommik läbi muinasjutte vahele meilin trükikojaga, paberitest ja mõõtudest. Julgen lõpuks Facebookis ja telefoni Zenitlustele vastata ja nüüd on Karin samasuguses masenduses kui mina laupäeval. Lõunaks on lõpuks muinasjutud, korrektuuri hakkan koristama. Õhtuks on suurem osa tehtud, käin poes süüa ostmas, vastan paarile meilile. Päris õhtul räägime mardiga telefonitsi kolmapäevase koolituse läbi. Kuna päev, kuues aprill, madal ilme hommik ei taha kuidagi alata. Mõtlen, kuidas üks kolmenädalane gripp võib elu keeruliseks muuta ja asju kuhjata. Lõunaks on peale mitmendat kohvi käima ja teen kolm tundi töös olevat küljendust, edasi siis autosse, Tartusse, mardiga kovskigastest koolitama. Jälle küsib üks, et kas võib koolitust filmida ja taas keeldun. Mis asi neil selle filmimisega on? Koolitus meeldiv, viis mõistlikku inimest poolteist tundi, minu osa läheb väga ruttu. Karini viib mu Palamusel autoga ära, tee pealt võtan poest värske lihatüki ja normaalse veini. Kumbagi koha pealt ei saa õhtuks viimane jupolgaakovit praeliha, sibula muna, maheda kurgiklaasi veiniga. Tänase kultuurikaja taga seisid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Andres Rõhu. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Ja lõpetuseks. Kui Kilkisid ja prussakaid on, siis tuleb neid nõnda ära kaotada, keegi mingu õue ja küsigu sealt läbi leitse augu toast teise käest. Kas teie sirgutasid on kodu ka? Jah, on. Mis nad teevad, närivad 11 päringu peale. Nõnda kolm neljapäeva õhtuti järjest teha, siis kaovad varsti ära. Kõike head ja kohtumiseni.