Me jätkame nüüd vestlust rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Karaudiga eesti keele avalduse teemal ja meil on olnud viimastes saadetes jutuks täishäälikud. Kui me nüüd räägime ühiskeele vokaalide puhtusest, siis kui palju seda hääldust mõjutavad veel tänapäeval, meie murded? Kui me võrdleme tänapäevast olukorda sellega, mis oli võib-olla 50 60 aastat tagasi, kui veel nina noor mees olin siis mõjutava, tähendab vähem ja vähem, seda peab küll ütlema. Sest tol ajal oli veel selgelt vähemalt vanema põlvkonna kõnes murdejooni tunda. Tänapäeval jääb üha haruldasemaks Nojah, aga teisalt noh, noored võib-olla otse enam ei puutu kokku murretega, aga oma vanemate ja võib-olla vanem vanemate kaudu ikkagi need murdejooned kuidagi säilivad mõjutavad häälduse, teatud külgesil. Täitsa õige ja sellest me oleme ju ka enne rääkinud, et nad mõjutavad meid isegi, nii et ma iseenesest ei pruugi üldse midagi teadega aimata. Ja, ja siin on see hea, ma kesine. Ja see on, see on hea küsimus, sellepärast et muide ma oleksingi ise ka selle poole kuulaja mõtet suunanud. Minu meelest on see hea. Minu meelest on see hea sellepärast et murded on meie keele rikkus ilma liialdamata, ilma ilustamata see ei ole, nagu ütlesime eelmine kord teatud mõttes loomulikum. Ja, ja me peaksime sellele mõtlema natuke rohkem kui ainult ilusa loosungi tasemel. Ja milles kõnelise murdepärasuse kõige olulisem punkt on, see ongi just see hääldus. Me võime ju lõppude lõpuks kasutada murdesõnavara oma kõnes või minu pärast murdelisi või rahvapäraseid väljendeid, aga kui me sealjuures oma hääldusega jääme nii-öelda on väga rangelt kirjakeelseks niisuguse igapäevasuhtluse tasemel, kui me vestleme, saame näiteks murdepärasust oma kõnes kuidagi edasi anda. No minu pärast võtame kasvõi murdesaated raadios. Me väga palju kuuleme seal niisugust kõnet, mis on väga hoolikalt murdeline oma sõnavaraga ja võib-olla mingis mõttes ka püüab sinna poole jõuda oma grammatikaga mis on juba natukene haruldasem, sest sest grammatika valdamine murdes nõuab ikka väga head kaasasündinud keeleoskust. Jahi või juba lapsest peale seda selle keele murdekeele kasutamist oma igapäevases suhtluses. Sest et pange nüüd tähele kõikest kuulates te olete ise lähemalt kokku puutunud oma kodukandi murdega ja seda tajuti tunnete, kui te kuulete raadios murdekeelset kõnet, seda on väga mõnus ja armas kuulata. Aga kui hoolikamalt hakata tähele panema, siis tihtipeale mõjuks natukene kunstlikult natukene tehtud, natukene otsitud. Ja, ja vot sellest on kahju, sest ehtne ja tõeline ja päris murdepärasus on ikkagi see selle sõna ja hääliku ja silbi moodustame ka selle tunnetusega, mis oli meie vanaisadel vanaemadel veel. Seda õiget murdekeelt me võime võib-olla veel ainult kirjeldus muuseumi salvestistelt kuulda, mis on tehtud sajand. Jah, seda muidugi ja õnneks need salvestised on olemas ja neid on võimalik amorte plaatide pealt kuulata ja sealt eeskuju võtta. Seda kõike me võiksime täiesti teadlikult veerida, täiesti teadlikult oma igapäevases keeleoskuses ka tuvastada. See ei ole veel selles seisus, kus me peaksime tunnistama ta surnud lõpuks, nii nagu võib-olla peab nüüd juba surnuks kuulutama liivi keele või, või vadja keele. Sest et tegelikult meil on pidev punktid nende asjade juurde olemas ja võib-olla see on ka üks asi, miks me nendest asjadest siin räägime. Ma küsin veel ühe sellise natuke naljaka küsimusel, mul korraga tuli meelde selline kuulus kõnekäänd, et suu tuleb seada sekki mööda. Et kas äkki ka murdekeel on kuidagi loomulikum meile rahvusena? Ma mõtlen nii-öelda rahvusena me kujutame ka teatud mõttes visioon loogiliselt rahvusena geneetiliselt mingisuguseid järjepidevus, meie kõneorganid ja, ja nii edasi on ka kuidagimoodi rohkem murdekeelega seotud kui ühiskeelega, mis on ju lõppude lõpuks üsna noor. Natuke kummaline klaas. Ei aja, aga ma tajusin selles vist nüüd ära küll, mida sa mõtlesid selle küsimuse taust on ju väga sügavale ulatuv? Ei, ma arvan, et iga rahvuse juures on see side oma juurtega ühtviisi oluline ja, ja, ja ka võib-olla keelekasutuses üles leida. Draw, eriti eesti keeles, kus on ühendatud kaks eri keelt. Ja rohkem rohkem kirve kirderannikumurre on ka ikkagi tegelikult ajaloolised jooned. See oli nüüd natukene vahelepõige, ma lihtsalt see sinu mõtted õige foneetika murdekõne kõige tähtsam mõõde tekitas selle ettekujutus, et võib-olla see on kuidagi rahvuslik. Ja aga sa minust õigesti aru, see küsimus, mina mõistan seda, nii et meie, eestlased, võiksime seda tunda tõesti endale tähtsa küsimusena tähtsa probleemina selle pärast, nagu sa ütlesid, meie kirjakeel on noor ja meie sidemurretega võiks olla märksa tugevam veel, kui on vanadel kultuur keeltel aga, aga siia kõrvale, miks, miks mina selle sinu otsese küsimuse natuke kõrvale tõrjusin, oli see, et kui me vaatame tänapäeva moodsaid ja suure ajaloolise traditsiooniga keeli, siis seal on ka tegelikult murdeliselt kõikumised väga suured näiteks tuua inglise keel siis seesama vokaali hääldus, millest me praegu räägime. Noh, ma toon niisuguse näite, siis täna hommikul mälu värskendamiseks vaatasin üle inglise vokaal, foneemide hääldamiseks on igaühe jaoks on olemas oma viis, kuus varianti erimurdest ja ainult silmas pidades nüüd Suurbritannia Mannest ei pruugi üldse minna kaugemale Indiasse või Ameerikasse. Nii et need varieeruvused on tegelikult traditsioonilised varieeruvused on väga suured lokaalsed ja näiteks need võivad olla isegi niivõrd põnevalt omavahel risti kirjakeelega või siis selle murdega, mis on kirjakeelse kasutuse aluseks. Et näiteks Birminghamis diftong, vabandust. Räägime teisest keelest, aga see on väga ilmekas võrdlusalus meile ka. Näiteks kui me eelmine kord rääkisime i hääldamine piki madala inglise keeles, et või oli see üle-eelmine juba aga see ühika iial madalam E-poolsem. Aga Birminghami murdes siis Kesk-Inglismaal on täpselt vastupidi, pikki moodustub diftongile umbes. Noh, kui me võtame sõna näiteks Ivan, siis nemad ütlevad, aeven, ajeven ja lühikeimis kirjakeelses selles BBC häälduses madal fit Brick siis see läheb nendel titt bit väga terav üle üleval, et noh, süsteemid võivad olla risti omavahel ja neil on hea seda teada, sest ka eesti murrete omavahelises võrdluses võib samasuguseid asju ilmneda võrreldes neid kirjakeelega. Aga meil on muidugi kasulik neid teada ka selleks, et neid vajadusel vältida. Neid vajadusel vältida, niisiis võtamegi niisuguse kursisin üheskoos, armas kuulaja, et meil on hea teada neid vanu murde häälduse jooni kahel eesmärgil, kahel põhjusel. Ühelt poolt et paremini tunnetada oma esivanemate keelelist põhja ja sealtkaudu võib-olla midagi oma juurtest üles leida oma keelelistest juurtest ja teisipidi, et kui me tahame tõesti rääkida niisugust neutraalset ühiskeelt, mis ei häiri mõnelt teiselt eesti murdealalt pärit kõnelejat, mis on vastuvõetav ka temale, et me oskame seda ühiskeelset suhtlusstiili ka täiesti teadlikult valida ja, ja selles ennast vabana tunda, et see ei ole meile koormaks. Kui me nüüd püüaksime välja tuua need põhilised murdelised jooned, mis meil praegu häälduses esinevat või ette tulevad ja milles me peaksime suhtuma kriitiliselt Jah, eelmine kord natukene juba sellega tegime algust ja täna siis jätkame, aga täna vist murde põhjal, jah, jah. Aga ma alustaksin ikkagi ühe niisuguse uudis murdelise nähtusega, mis ei pärine mingisugusest ajast olulisest lokaalmurdest. Aga see-eest on hästi-hästi üldine ja, ja võib-olla isegi neid eesti keele kasutajaid, kes on teravama kõrvaga kriitilisemad siia hulka ka kindlasti kuulub enamik meie saate kuulajaid mis selliseid kuulajaid ja kõnelejaid häirib. Ja selline Tartus on. E-muutumine jääks järgsilpides. Kui te kuulete niisuguseid hääldamise nagu või homme-ülehomme või siis ei ole kole-jube kiiresti või, või Soome või Lääne-Eesti. Muide, on huvitav, et niisugune hääldus domineerib naisterahvastel noortel noortel tüdrukutel. See tekkis minu meelest kuskil paar-kolmkümmend aastat tagasi, mitte varem varem seda päris kindlasti üldse ei olnud olemas. Ja kusagil seal kaheksakümnendatel vastatel hakkas joon levima tolleaegsete noorte tüdrukute hulgas kooli kooli tüdrukute hulgas. Ja nüüd need tüdrukud on juba muidugi neiu ja naise eas. Äkki see on mingi soome keele mõju või vokaalharmoonia? Ja seda on oletatud, minu käest on seda mõnikord küsitud, et kas ei ole mitte vokaalharmoonia taastulek eesti keelde, siin peame nüüd kuulajate ühele osale selgitama, mis asi see vokaalharmoonia on, see nähtus, mis esineb soome keeles ja mida meie lõunaeesti murretes on ja mis kunagi ilmselt on mitte ilmselt vaid päris kindlasti on olnud ka põhjaeesti keeles, see on see, et kui esisilbis on eesvokaalid ja siis ka järgmistes siis pearõhust kaugemates silpides on, on needsamad vokaalid siis ei ole mitte U, vaid seal, kus muidu oleks suu, on siis seal, kus muidu oleks ja oleks ääre ja seal, kus muidu oleks hoo siis seal oleks öö. Nii et alati tagumise silbi tagumiste, tagapoolsete silpide täishäälikud seavad ennast samale lainele või samale hääldusreale, kus on esisilbi vokaal, soome keeles on saju hästi tuntav. Jaa, jaa, käändelõpud vastavalt sellele esisilbi vokaalile muutuvad Ühidesse, aga Kahereša, eks ole, ühel pool teisel puhul a, see on kõige lihtsam näide. Needsamad käändelõpud varieeruvad aga vokaalharmooniat nüüd selles kirjeldatud nähtus, kas kahtlustada siiski ei saa, sellepärast et see esineb sõltumata sellest, mis vokaal. Homme ja, ja see on midagi muud fänne ja nii et seda vokaalharmooniat siin põhjusena küll ei saa kahtlustada ja, ja see on üleüldse paga paradoksaalne ilming, sellepärast et kui mõtlema hakkame, hääd on ju taga silbist, aga järgsilpides hoopis tülikam raskem hääldada kui, kui ja. Või vabandust, kui e e t asenda on tülikam. Aga sellele on siiski olemas omad põhjendused ja selleni praegu pikemalt ei peatu, sest see eeldab ühe väikese asjaolu tutvustamist laiemalt. Aga, aga täna võib-olla jätkame siis muude niisuguste murdemõjudega. Nüüd siis ikkagi see muutumine. Ja üks üks üldisem, laiemalt leviv, siis sõltumata enam soost ja vanusest juba üsna kaua aega täheldatav nähtus on olnud see, et haa järel sõnades nagu pähe läheb, et seal me igapäevamingisuguse argihäälduses kuuleme, Hääd vähe pähe läheb, väheneb tähendus. See on hästi üldine, see on üle Eesti vähemalt üle põhjaeesti. Murdeala on see olemas. Ja, ja seda võiks seletada siis tegelikult, et ma arvan. Haa häälikumõjuga. Häälik tuletame meelde, moodustatakse, kus. See moodustatakse meil kõris, sellel siin puudub meil suu hääldus täielikult sellest rääkisime, haava moodustab kõris lihtsalt meil tekib üks hetk helitut hääldust kahe vokaali vahele ja, ja tänu sellele siis kuuleme seal vahepeal niisugust hellitatud faasi. Ja nüüd ja see moodustub meil kõris samal ajal suu artikulatsiooni täiesti passiivne, siis ilmselt kaaseup see efekt, et me ei pane seda suud üldse tähele, mis seal toimub, kus kuhu me seal keele paneme. Tänu sellele jutumärkides siis lähebki see ees ja läheks meil väga-väga lihtne, väga endastmõistetavat, siin on see madaldumine siis sellega seletatav ja muuseas ei ole mitte ainult nüüd järgsilbis, kus e läheb, läheks vaid seda võime täheldada ka näiteks esisilbis sõnades nagu ühe üheksa vähendab püha siis mitte ainult ülipuhul võid, vaid ka näiteks u puhul sõnades nagu puhas ja tuha. Nii et see ei ole nüüd ka mingi selge murdeline Ta on selles mõttes murdeline, et teda noh, kuuleb tõesti sellises loomulikus lihtrahval ja, ja see on, hilisvõiksime ütelda niisuguseks sellise hilise arenguga nagu rääkida ja, ja, ja see tuleb iseenesest ega seda ei ole kunagi taotletud, vaid see tuleb iseenesest ja kirjakeelt kõneldes või sellist puhast ja hoolitsetud hääldust taotledes me lihtsalt peame teadma, et vaat, niisugune tendents või niisugune mõju on häälikul olemas oskame selle eest hoiduda, muide selle sama üheksa ja ühe vastu on omale seal ikkagi ringhäälingus väga karmilt võideldud, see oli kõik diktorite nisugune hirmutamise koht, kõik noored inimesed, kes diktoriks võeti, neid hoiatati selle eest ja kohustati sellega tööd tegema ja treenima ja siis nad hakkasid seda väga rõhutama. Õigesti öeldud, siis hakati seda seal ees väga rõhutama ja moodustati sellisel kujul, mis eesti keelele üldse ei ole omane. Ma ei tea, kas kuulajal on olnud juhust seda tähele panna, aga kui nüüd, mis vanu salvestisi veel kuulame, siis võime seal vahel kuulda mõne noorima võitja diktori suust. Mitte üheksa, vaid üheksa tiheksaja ühendavad niisuguse väga peene ette toodud iike, kus huuled koonduvad hammaste lähedal ja tekib siis selline Rootsi või prantsuspärane i. Rootsi keeles tähistatakse, inglid oledki just rahvusvaheline transkriptsioon, tähistab sellist häälikut Igretiga aga Eesti on sellest märgatavalt erinev tänu sellele, et meil huuled sirutuvad poole öö. Ülimalt huvitav, ülimalt ja eks ole, ja nii et tingimata hoidma sellisest tööst, see ei ole ilus, see ei kuulu heasse eesti hääldusse. Nii, aga mis häälikud veel mõju avaldavad? Kuna häälik, mis kuna meil nüüd räägi, jutt käib meil häälikute madaldamiseks vokaalide nädaldumisest, jah, siis üks väga ilmekas mõjutaja on hääli kärv r. Ja see ilmneb niisugustes sõnades nagu et need on tõepoolest väga murdelised, ilmselge rehmurde Cervez. Jah, Cervez kindlasti väga paljud kuulajad on sellist sõna vanemate inimeste suust kuulnud ja muide, selle sõna puhul tasubki öelda, et kui me näiteks vaatame murdeatlast siis iiline vorm, kirves esineb tõepoolest ainult ainult Edela-Eesti mandri Mandri-Eesti edelaosas rannik, mis jääb nüüd Võrtsjärve ja Matsalu lahe vahele, kui sealt tõmmatakse sugune kaarjas joon siis Pärnu Pärnust allapoole jääkoht kant see on siis ainult kirvega olnud tuntud ja siis kohati ka rannamurre väga üksikud Nendes piirkondades on seda Kirbes varianti üldse täheldatud. Aga üle Eesti, kui siis mujalt, kuulame isegi ka Lõuna-Eestis on Cervis jah, ega, ja, ja mis siin nüüd võiks põhjuseks olla. Kena oleks see ka enam-vähem ära seletada. Kui me mõtleme sellele, kuidas arr häälikuma põrina saavutab see tahab natukene seda, et keeletippu But kokkupuutepunkt selle oma kontaktpinnaga oleks võimalikult niisugune ilmekas ja kellel oleks seal ruumi selleks vibreerimiseks ja see on mugavam, siis kui meil keele selgunud natukene madalamal i moodustame siis yi teatavasti moodustab väga kõrge keele protsendiga ja seal on palju tülikam, seda ärribane põrisema ir iraga, kui me laseme keel natuke alla poole, r-r palju vabam. Nojah, me teame ka seda, et just ärri hääldus on lastel raske ja seda peab tihtilugu veel logo. Ja, ja noh, see on kõige viimane häälik, mis eesti lapsed omandavad. Aga siis niisugused sõnad nagu kirik näiteks Lõuna-Eestis, Ida-Eestis, saartel on kerik kerk, me teame kõik luuletust kerkageli ja või siis kerk Pern kirbu ja Kirnu tähenduses hirmus. Aga kui nüüd jätta i rahulaja minna e häälduse juurde, siis ka siin me märkame, terve hulk sõnu on, kus e on madaldunud ärri naabruses näiteks eraldama asemel kuuleme raldama ärand ja muide, mõned kirjakeelsete sõnad on selle üle võtnud näiteks ise kohalik, seal taga ei ole ju midagi muud selle äralikku puhul, kui ikkagi sellest eraldi eraerinemisest tulenev see tüvi erinev. Ja, ja kui me mõtleme, siis selle loogika järgi tehti erastamisest ärastamine. Ja see on jah, niisugune paroodiline võrdlus ja, või siis iseäranis jällegi kuigi tüvi peaks olema jällegi seesama eri eraeraldi ja osa sõnu, näiteks päravärav on kirjakeeles kinnistunud sellisel kujul, kuigi teame, et Lõuna-Eestis ja soome keeles ja ida idapoolses Eestis samuti kirderannikul on pere või pera eeeega. Aga kirjakeel, võttis ta juba. Türkama ärgas jällegi ajalooliselt on siin taga e- häälik soome Erada Herka aga jällegi asi on niivõrd omaseks saanud nii paljudes murretes, et kirjakeel on, otsustan kirjakeele loojad otsustasid just nimelt need ärkama ja ärgas sellised vormid seadustada. Aga võiks arvata, et ka meil kaua aega pruugitud saksa keel on kuidagi mõjutanud. Ja ongi, muide, ongi ja sest näiteks niisugune üldine sõna nagu härra. Me teame, saksa keeles on ju herr eks ole, eega no ta küll hääldub madalamalt tänapäeva saksa keeles, kui, kui Eesti e-tan, herr see madal lai e, mida märgitakse kreeka epsilon-tähega aga baltisakslastele puhas härg, muide. Ja selle eeskujul on siis eesti kirjakeeles muidugi härra niisugune nagu väärt jällegi saksa laen. Kärner, saksa keeles Kärtner, eks ole, diagna, aga eesti keeles kirjakeeles on need äärsed vormid täiesti üldistunud. Ja see on kandnud ka edasi, nimetas. Terve hulk nimesid, Kärt näiteks ilus vana eesti naise nimi kirjutati siis ka Kaaga juba, Kärt, aga, aga, aga Algo aluseks on muidugi saksa Gertrud, eks ole, või siis niisugune nimi nagu terve nimesari nagu väärn Pärni Pääru. Selle aluseks Bernhardt. Aga hääldamine oli niivõrd üldine, et eestlane kasutas seda häälisena ja muide, kui nüüd kirjanduse juurde minna kõigile tuttav Pearu ei ole ju mitte midagi muud kui Pääru selles, samas aga seal ta angervaks ja viisi tõttu pea roim noaga tegelikult Tammsaare kirjaviisi järgib lihtsalt seda, kuidas tema ja kodused, kes olid pärit tema isa, kes oli pärit sealt nõia maga, muidugi oli pärit mulgimaalt või põhja Viljandimaalt, kus nad, kus nad olid sinna Kõrvemaa kanti tulnud, nemad kuulsid seda head väga võõrana ja, ja imelikuna ja selle tõttu see ja on ka Tammsaarel niimoodi selgelt välja toodud, aga tegelikult ega seda kohalik rahvas seda ei kuulnud, nii väga heana kuhu jäädi kuuldud Jean, kuigi kuigi hääldati niimoodi. Sest et see oli lihtsalt selle idapoolse põhjaeesti murde ja, või keskmurdeidapoolse osa väga iseloomulik hääldusviis. Nii nagu kaua uvasta sedasama Pearu ütleb ju ka puhasta ja, ja niisuguseid niisuguseid hääldusi kuskil käe läheb heaks ja Pikaal läheb oaks. Neid oli varemalt üle terve Põhja-Eesti keskmurde, nii et sealsamas läänepoolses Lääne-Harjumaal, kus mina oma juurtega pärit olen, seal oli ka minu vanavanaisa oli öelnud. Puhasta ja moa. Aga see sealt kadus muidugi selleks ajaks juba, kui kui mina juba mäletama hakkan, siis seda enam ei olnud. Aga? Ärni vaat nimedest oli jutt ärni, eks. Ärni see on ju tegelikult Ernst Wilde või Pärta väga levinud naisenimi. Aga on siis ka mingeid probleeme sellega praegusel hetkel seoses näiteks võõrnimede hääldused. Ega muid ei ole, me ei kaldu ju tänapäeval saksa nimesid valesti hääldama või kui, siis jah, niisugune nimi nagu Endel, mida me kirjapildi järgi tahame Händeliks teha ja võib-olla siis ka inglise häälduse mõjul, aga kuna ta on sakslane, siis ikkagi jääme Hendele juurde. Aga üks baltisaksa kultuuritegelane tähtis teadusemees, kes meile kõigile tuttav on ju Ernst Clemens von Päär embrioloogia ja siin võiks nüüd ja tõesti loodusteaduses ikka väga põhjapanevat, vaata teenetega mees, siin me võiksime ikkagi arvestada. Baltisel hääldus ei olnud mitte veer, vaid päev niiet hääldan seda pärina. Aga samas, kui me samasugused nimed võtame niisugused nagu noh, eestlaste hulgas üpris tavalised saksa päritolu nimed, nagu Eeerr paiseerlis, erren Preis. Seal me muidugi seda hääd ei kasuta, kuigi saksapärases või baltisaksapärases häälduses oli see tavaline. Me oleme nüüd toonud näiteid selle kohta, kuidas murded kas otseselt või kaudselt on mõjutanud seda hääldust, aga nagu me teame, eesti keel on selles mõttes küllaltki unikaalne, et meil kirjaviis läheb nagu hääldusega kokku, kas on mingeid olulisi täishäälikute hääldusega seotud erinevusi, ka kirjapilt on üks, aga. Me hääldame õigesti teisiti. Jah, neid on mõned üldiselt vokaali häälduses, neid on vähe. Võib isegi öelda, et puhas selge vokaalide hääldamine on omamoodi eesti häälduse veestit, kirjakeelse häälduse visiit, Mart, aga üks kindel koht on see, mida ka koolides õpetatakse. See, et me ei ütle mitte püüa hüüje müüa, vaid ütleme, püüa hüüje müüa pik e, kui talle järgneb teine mingi muu vokaal. E uuga näide näiteks püüa, püüa sinna alati tuleb vahele. Erinevalt sellest olukorrast on mingi muu muus asendis pikki näiteks sõnas nüüd neil ei nüüd meil ei ole ilus ütelda, nüüd aga, aga siis kui puhtalt vokaal järgneb, vot siis. Nii et pigem on siis ikkagi väär, kui keegi püüab väga täpselt öelda, süüa ja möllas, on väga ka, see on väga. Seda ei, seda on kuulda olnud küll ja on küll, aga ilmselt see tuleneb ka sellest, et jällegi see on süsteemiväline hääl. Üks asi on veel, aga selle jätame järgmiseks korraks. Paneme siis see järgmine kord. Meile toob. Mõnekordne võtsime veel jätkata, sest et ega me täna kõiki täishäälikute, puhta ja ilusa hääldusega seotud probleeme läbi võtta jõudnud. Aitäh Einar Kraut, tere tulemast siis järgmisel laupäeval, palun aitäh kuulamast. Keelesõnumi saatel on ka esimest korda külasse keelehooldekeskuse juhataja Egle Pullerits. Terege tere. Teie töökoht on Tartus ja on mõistetav, et Tallinnasse sattuda harva kui uus või kui äsjane, see teie töökoht õieti on seal Tartus. Olen töötanud keelehooldekeskuses 2009. aasta sügisest saati, nii et varsti saab kaks aastat juba. Ja mida see keelehooldekeskus endast õieti kujutab, ma tean, et see moodustati seoses eesti keele arengukava vastuvõtmisega. Põhiline ülesanne alguses oli koolitada ja aidata kaasa ametitekstide paranemisele, et oleksite ametnikud ületeadlikumad ja et neile oli siis suunatud koolitusi. Et kõige esimene ülesanne oligi see korda saada. Nüüd sellele on lisandunud ka siis ajakirjanduse pool, et ajakirjanduskeelt sooviksime ka aidata, võib-olla sellel silma peal seal hoida, nõu anda ja proovida siis niimoodi nõustada. Et aga muid ülesandeid on ka näiteks keelehooldekeskus, tegutseb ka koostöös Tartu Ülikooliga ja meil on selline üks ülesanne siis keeletoimetajad erialapraktikat korraldada ja, ja siis ma olengi keelehooldekeskuse koordineerijana selles ametis ka, et annan loenguid ülikoolis ja juhendan siis praktikat. Mitu inimest selles keelehooldekeskuses töötav, oi kui palju on kaasatud inimesi sinna ametlikel töötanud ainult mina, ta on keerelda keskuse koordineerija ja siis on meil nõukogu kaheksaliikmeline, kes on nagu keelehooldekeskuse nii-öelda vaderid nende igast asetusest siis kaks esindajat nõukogusid, nõukogule on selline nõuandev roll ja siis mõtteliselt võib võtta ka, et k Lektarid, keda me kasutame, aeg-ajalt on meie töötajad mingis mõttes ja need ka, kes kirjutavad meie brošüüre või aitavad koostada, aga need on mingis mõttes töötajad, aga niimoodi palgal on jah, ainult üks töötaja. Nagu te ütlesite, tugev toetus on selles mõttes Tartu ülikooli poolt. Tartu ülikool on meie eesti keeleteaduse häll ja praegu ka kõige olulisem tugi teie töös. Et kui te nüüd hindate neid esimesi tööaastaid kas on ka tulemusi? Ikka on, võib-olla siia, sa võiks rääkida, üks lugu natukene seoses Tartu Ülikooli jälle, et olin ühel teadusmagistri ühel viimase teadis magistritöö kaitsmisel ja seal kaitses oma tööd Riina Reinsalu, tema teemaks oli ka siis ametitekstid, täpsemalt lepingud. Ja siis ta rääkis hiljem, kui oli juba kaitsmine, lõpufaasis. Tema, see materjal, et kuidas see kokku sai, tekkis küsimus. Ja siis ta kurtis, et jutumärkides et ühes ühest omavalitsusest ta ei saanud midagi, sellel nii igavad tekstid, midagi polnud seal toimetada, midagi polnud seal analüüsida. Et seal oli keelehooldekeskuse koolitus ära olnud. Ta on ikka kasu vist küll, aga jah, et ikkagi niimoodi rohujuure tasandil ja niimoodi vähehaaval, et inimestega suheldes neile neid koolitadest saabki seda muuta, et ega seda niimoodi käsu korras kuskilt käsu korras ei saa seda kuidagi peale suruda, et meie nüüd oleme keelehoolde, keskasime. Me sunnime teid korralikult kõnelema, et tuleb ikka inimeste teadlikkust tõsta, et muud moodi seda tööd teha ei saa. Ja veel, mulle kõrvas, teie ütlused püüate ka ajakirjanduse keelt parandada, missuguste meetoditega? Pikemas plaanis on koolitused ka samamoodi, et oleme katsetanud niimoodi vaikselt seda asja ajada, et mitte kedagi ära hirmutada või või tulla kuskilt ülevalt oma autoriteediga või pigem Motaritaarsusega peale, et et nüüd te peate tulema koolitusele ja me tõime teid targaks, et proovime müüdki tasapisi, et tahame teha ka ühe brošüüri, räägi rääkimata, et üks ülesandeid ongi anda igal aastal kaks brošüüri välja. Et sellist väikest vihikutest praegu oleme jõudnud viiendani ja kuues ongi tegelikult ajakirjanduskeele hooldamiseks mõeldud, mis on siis praegu koostamise faasis? Toimetame seda veel, et ei ole veel välja anud andnud seda veebis on tegelikult juba sirvitav. Et tuleb selline ajakirjaniku keele stiiliraamat, selline pikk nimetas, et võib seda muidugi tal on palju nimesid, aga, ja töönimesid, aga praegu jah, et selline ajakirjanduse keelt tahaks siis niimoodi natukene sellega ka aidata, et, et selline brošüür peaks välja tulema veel sellel aastal. Minu siin laual on ka kaks eelmist brošüüri, neljas kuidas hoiduda kantseliidist ja siis Iiessey päevagi kirja Reata kindlasti keelehuvilised kohe küsivad, et kust neid saab või tahab neid endale hankida. Neid saab keelehooldekeskusest. Kui minu poole pöörduda kas telefoni teel või meilitsi või siis ka Eesti keele instituudis, ma arvestan, et oleks Eesti keele instituudis ka neid eriti värskemaid väljaandeid saada, et ka sealt keelenõuandest küsida. Teine võimalus tulla koolitusele ja on ka võimalus minna raamatukokku, et Eesti raamatukogudes peaks ta olema olemas vähemalt üks eksemplar igas tavaraamatukogus ja siis teadis raamatukogudes natuke rohkem. Ja meil raamatukogudega väga hea koostöö ja hoiuraamatukogu neid siis levitab. Ja üks võimalus on veel, mida ma ei ole nimetanud, et palju on neid küsimusi, et kas veebis ikas teab üldse trükitrükist välja andma, et meil on internet olemas ja sinna saab PDF riputada, see on ka tehtud, et keelehooldekeskuse leheküljel keelehooldekeskus palee on selline väikene nukk nagu väljaanded ja sealt saab siis selt, klõpsates saab ka PDF leiab siis kõikidele ilmunud prosüüridele on seal oma pesakalamas. Et sealt saab ka siis endale kätte. Loodame Egle, et vikerraadio keele sõnum saab ka edaspidi kasutada teie nõu ja abi meie eesti keelekasutuse parendamisel või arendamisel, kuidas soovite. Igal juhul on tore niisugune keelehooldekeskus nüüd olemas ja et ta sellist viljakat tööd eesti keele puhtuse ja ilu säilitamisel teeb. Aitäh, Egle Pullerits keelehooldekeskuse koordinaator. Aitäh.