Tervist, mina olen Urmas Vadi. Tänane saade tuleb väga tore, sest on olemas Kivisildnik akvaariumis Jaak Johanson, kes peab päevikut. Aga mis kõige toredam on kaks naist Jamaika juurtega Šangleik, kes jutustab lugusid ja peamiselt Aafrikast. Ja siis on Pärnu juurtega Katariina Unt, kes jutustab ühe Aafrika naise lugu ja jutustab endast ja inimestest üldse. Kuna saade tuleb tiline ja kuum, siis alustabki Kivisildnik ja räägib meile, meie eestlaste külmusest, tuimusest, emotsioonipuudusest, head kuulamist. Päikeselist nädalavahetust teile emotsionaalselt küündimatuid, vikerraadio kuulajad. Kuna te olete teaduslikud, tõestatud ja globaalselt tunnustatud toimikud, siis näitan teile akvaariumi hapra klaasi tagant ohtlikku kiskjat, jõledat monstrumit, miljoneid inimesi tuima näoga mõrvanud koletist. Vaadake kommunisti ja kehitab õlgu. Eestlase olematu emotsionaalne elu on tõestatud OECD uuringuga. OECD on eriti usaldusväärsete bürokraatide pesa ja nende uuring näitab, et eestlase elus napib nii halbu kui häid emotsioone. Positiivsete tunnete tabelis olemas maailmas tagant, teised jäädes alla ainult türklastele. Negatiivseid kogemusi eestlastel samuti peaaegu ei ole. Sellest järeldame, et eestlastel lihtsalt pole emotsioone. Loogiline oleks, et kui pole head, siis on selle võrra rohkem halba. No ei ole, midagi ei ole. Sellel nädalal andis OECD teada ka sellest, et eestlased töötavad väga palju kuid töö ja tundetus pole omavahel seotud, sest meil on väga palju töötuid ja me vaatame telekat umbes sama palju, kui töötame. Ta on ikka väga vaimustav kirjanik, ma mäletan, et 80.-te aastate lõpus ilmusid sellised vabadusteemalised valikud Loomingu raamatukogus ja seal oli nagu essee essee eurooplasest ja juba seal nagu konder mida ta oma loomingus mujalgi teeb, et käsitleb sellist dissidendid ja vabadusvõitleja ja eurooplase rolli oluliselt vastuolulisemalt ja sügavamalt kui, kui võib-olla noh, me oleme harjunud nagu sellise vabadusvõitleja kuvandiga. Nii kirjeldab Milan Kunderat Valle-Sten Maiste vikerraadio kirjandussaates. Loos on asju. Enesestki mõista on Kundera vastuolulisem dissident kui meie omad, sest Kunder on ühtlasi neuro suplane kosmopoliit natuke ehk ka tšehh, aga kindlasti kommunist kusjuures täielikuks liberaaliks ära keeranud kommunist. Nii et lugege Kunderat, ega siin pornograafiaga palju vahet ole. Äsja ilmus Loomingu raamatukogus Kundera jutukogu veider Ühed, armastuslood, hea, ropp ja odav raamat. Paljud need kohe küsivad, kuidas üks rõve vanamees saab olla hea kirjanik või väga hea ehk vaimustav, nagu ekspert just kinnitas. Mul on töökindel meetod kirjanike kvaliteedi kontrollimiseks. Enne kui kahtlase autori paksu romaani kolaka ette võtad. Loe tema esseid. Dissidendid ei ole meil kunagi kedagi huvitanud, seega ärge hakake vanades vikerkaartest sobrama. Parem küsige raamatupoest Kundera paari konist, romaani kunstiteemaliste SEE raamatut, eesriie, loed ja veendud, et tegu on targa ja teravmeelse kommunistiga. Võimalik, et raamat ei ole läbimüüdud. Tark raamat ikkagi. Kundera ilmselt ei ole just selline tõenäoliselt kõige meeldivam inimindiviid aga kunstnikuna on ta kahtlemata väga suur ikkagi, et arvata, kui temast, siis mida tahes, et tal võib paljusid asju ette heita. Aga kunstimeisterlikkuse puudumist ei saa endale kindlasti ette heita. Miks ma üldse räägin kommunistidest, kas kommunism pole siis üksmeelselt kuritegelikuks tunnistatud samas karistusest vabastatud ja kas pole sõjakirves koos sellega skalpeeritud rasedatega lõplikult ja sügavale maha maetud? On küll maha maetud, aga kes peale akvaariumi tarvitab ka mõnda kommentaariumit, see teab, et mis ka ei juhtuks, ikka sõimatakse vanu kommuniste, nemad on süüdi. Just, sattusin telekast nägema laiu rahvamasse, kes kõik kiitsid Suusaliidu valetamispoliitikat. Praktiliselt kõik olid valetamise poolt. Seejärel juhtusin kuulma raadiosaadet, kus keegi nurka aetud ajakirjanik ilmselt õe dissident, kes üritas ennast abitult kaitsta väitega, et okupatsiooni ajal ajakirjandus ainult valetas ja küsis, kas me siis tahame sellist ebausaldusväärset meediat. Aga rahvas, demokraatliku riigivõimu kandja oli ennast just selgelt väljendanud? Jah. Me tahame läbinisti silmakirjaliku ja eksitavat ajakirjandust. Põhjendused pole tähtsad või me ei pea oma tegusid seletama ja nii ma jäingi mõtlema kommunistide üle, kellel on meie ühiskonnas ja suusaliidus arvestatav positsioon. Näiteks see, kui Theresa näeb puna nagu armastusest, kes muutub jäneseks, eks, et see armastus kui jõust lahtiütlemine, eks, et Toomas ütleb raamatu lõpus Terezolet, et noh, mul ei ole mingit missiooni, et igasugune missioon on jama, teadsime puhas armastus, puhas koosolek, eks, et siis kui nad nagu seal autoõnnetuses surma saavad, siis isegi kuidagi ei ole valus enam. Ta on kurb, aga ta ei ole valus, sest nad on leidnud sellise puhte puhta sellise koosolu. Kommunistide edulood on kõigile teada. Toon näiteks ainult Kund ära, sest meie presidendid ja peaministrid on toredad inimesed. Eesti kommunistide menu on seletatav eesti rahva emotsionaalse tuimusega. Meid suudavad liigutada ainult äärmuslikud nähtused. Tavadissident või tavaspetsialist ei tekita meis mingeid emotsioone. Seevastu verise ja inimvaenuliku okupatsioonirežiimi jäänuk kutsub esile kerge hämara tunde varjundi. Mis tunne see on? Polegi selge, aga midagi nagu on ja sealt see tuleb. Valija vaatab valimisplakateid, ei midagi, ühtki emotsiooni pole, pilk peatub kommunistil ning tekib kerge, kuid siiski tuntav reaktsioon. Küüditamine, terror, peldikupaberi defitsiit ja vägivaldsed sõjafilmid koos suudavad meie tundeelu vaevu-vaevu riivata. Ja valimegi kommunisti, sest teised ei lähe meile üldse korda. Emotsionaalne tuimus seletab paljut. Me talume ebainimlikes kogustes tööd, Talumäe valet, talume, kõrgeid hindu, madalaid palku, kõrget korruptsiooni, madalat iivet, talume tapas kogusest, ele meelelahutust ja kõiki inimsusevastase kuritegevuse eri liike, kommunismi, panga, kolonialismi, ekstaatilisi, vallutussõdu ja hüsteerilise turufundamentalismi. Eks meiegi ole inimesed ja tahame midagi tunda, midagi läbi elada. Pole meie süü, et me lahjast hullusest mõnutunnet kätte ei saa. Meiesuguseid on ka mujal maailmas. Üks lasi just metroo õhku ja tunnistas, et ei suuda nautida midagi muud peale massimõrva. Tuttav tunne, aga ma kinnitan teile, Milan Kundera on pea sama hea kui tapatalgud pornokohtades, isegi parem. Sel nädalal Tallinn 2011 kultuuripealinn raames on külastamas Eestit Jamaika päritolu briti jutuvestja Shan Leic sambleik tee nimetate ennast jutu vestjaks. Mida see tähendab ja mida te teete? Et selle pika oktoobris ma olen jutuvestja sellepärast et ma räägin lugusid nüüd seda lihtsalt puu. See on väga lihtne. Aga see küsimus, miks te seda siis ikkagi teete? Avontsemaik hansa esimene piim. Miks see on hea küsimus, ma teen seda. Esiteks. Huvitatud olemast näitleja sellepärast et siis sul ei ole seda ühendust teiste inimolenditega. Aga kui sa räägid lugu, siis kogu elu mahub sellesse loosse tähendab viibul less ning seda stoori ja inimesed kuulavad seda lugu Webrin olov, Lifide ja nad toovad endaga kaasa kogu elu. Ma vaatasin ja kuulasin teie lugusid Youtube'ist, neid on seal päris palju ja need on väga head lood ja see, kuidas te neid jutustate on, on väga hea ja mul on tunne, et see traditsioon, kus te nii-öelda välja olete kasvanud, ei ole mitte üles kirjutatud kirjandus, vaid ikkagi suuline pärimus. Hartupimendan pikas piibuldajad South Florida nii muu et on lugusid, mida ma olen kuulnud teistelt inimestelt, aga ausalt öeldes tänapäeval ei saa muud moodi, kui paljusid lugusid peab üles kirjutama, sest inimesed, räägi neid enam ja ma olen saanud lugusid ka üleskirjutustest. Piibu standard restoranis. Ja inimesed, kes väärtustavad lugusid, on reisinud mööda maailma ja salvestanud neid lugusid ja koostanud antoloogiaid, kus näiteks sellised jutuvestjad nagu mina pääsevad sellele rikkusele ligi. Association. Mida aga on kogukondi, kus lugusid ei panda kirja, vaid antakse edasi suust suhu ja näiteks märtsis oli Tallinnas jutuvestja Ameerikast põlisameerika jutuvestja tovi Toomasson kelle kogukonnas on neid jutt. Pange need hääled pähe. Kirta Stolitsa kihvt. Ja meie jutuostjate hulgas on ka selline, peaasi et sageli inimesed otsivad ja leiavad lugusid, jagavad neid ja mõnikord on mõnel jutu ostjal tuleb selline mõte, et otse jutt sobiks nii hästi sambleigile, et ma kingin selle loo talle. Aga see ei ole kirjandus selles mõttes, et teie šanbleik, mõtlete loo välja, vaid see on ikkagi mingisugune kordus. Selline räägitud loo edasirääkimine, Dash kaitsesin, vajavad. Ikkagi sees mõni mõni idee või mõte, nad tahavad selle lihtsalt endast välja saada ja siis, kui see on kirjas, siis ongi kõik. Toorist Chatyonostoris. Almen pädeid ennestoranis, traditsiooniliste lugudega on nii, et see vana tarkus, mis nendes lugudes peitub story'd sa oled stoori käänene keelena. Et jutuvestjad peavad rääkima ja üha uuesti ja uuesti neid lugusid. Ping nyyd Heedes võtta, sest inimestel on vaja kuulda neid vanu tarkusi. Ja asi on selles, et me ei ole tegelikult inimestena üldsegi muutunud nende põlvkondade jooksul. Glübrunud meil on ikkagi vaja lugeda, kuulda neid lugusid, kui kaarti meie elus pikas showas, Haatse, Lev selles, siis nad näitavad meile, kuidas elada ja kuidas mitte elada. Te olete Jamaika päritolu ja sündinud Suurbritannias. Kas see teie, nende juttude tuum on sellises palavas ja maikas või ikkagi niiskes Suurbritannias? Täpne liin Jomäike kindlasti kuumas ja maikas iiveldust söödad väed Aafrika ja veelgi enam veelgi kaugemal kuumas Aafrikas. Miks ma seda küsisin, ma tahtsin teada, et milline on see jutu kestmise traditsioon. Jamaical. Lõbusturvitsale käbe käbe seal selles mõttes et vanasti oli nii, mis tänapäeval on palju vähemaks jäänud, et kui oli täiskuu siis olid kohalikud kud jutuvestjad, kelle majas, kelle ümbruses inimesed sel ajal kogunesid. Prograssadelist revidendi asemel läida Sauli skeerikas stoori ja läbi kogu öö, Nad rääkisid lugusid ja mida sügavamaks läks, söö seda õudsamaks ka need lood läksid anud. Ainult haudades kääriskastoris, aga seal Jamaical oli niimoodi, et kui lapsed olid koos, siis neile räägiti, need kõige hirmsamad kummituslugusid on enne, käin enda ja siis öeldi neile ja nüüd te peate siis läbi pimeduse koju kõndima. Ja siis juhtus niimoodi, et vanemad jäid peale seda veel juttu rääkima ja lõbutsema ja napsutama, aga lapsed saadeti läbi pimeduse nende lugude saatel koju. Grandade Blaise kombain. Ma arvan, et see oli selline nagu nauding ja piin ühe korraga. Kas te võiksite lõpetuseks jutustada ühe lühikese loo? Hannesel oli. Millist tüüpi lugude tahaksite kuulda, seda kõige paremat. Tästvan. Maalidega. Ükskord oli kaablijuht. Üks virsikupuuokstest rippus üle selle puuviljaaiaseina. Ja kui ta vaatas neid virsikuid, siis ta oli täis armukadedust levinud mantlis ja ta ütles, et miks ma ei võiks elada ühes kohas paigal Vaemas ta hoovis pidžarling pähklipuu, miks ma pean kogu aeg reisima sinna ja tänna Ootšil hämu ja siis selle puuviljaaiaomanik nägi kaableid. Ta naermas TN mantlis ja puuviljaaiaomanik, mõtlesin, et miks ma pean kogu aeg siia ühte paika jääma. Miks ma ei võiks reisida üle maailmahiid Chalasse, ega tema tundis armukadedust, tas sääsk, Hämost, snäkk, andplaan. Ja siis esimene kaamel sirutas oma kaela välja ja murdis ära selle virsikupuuoksa ands, vallandame ta ja neelas nad alla. Kusjuures ta jõudnudki ammu. Ja siis sai puuviljaaiaomanik vihaseks ja viskas kiviga selle kaabli surnuks hammutraegutsioonis troost. Ja kaablite omanik see vihaseks ja viskas kiviga puuviljaaiaomaniku surnuks. Ja kaabli omanik olin nüüd nii endast väljas, tal ei olnud üldse kavas kedagi tapma. Fade ja kaablid omanik ütles, et vabandust, see oli õnnetus, et ma maksan teile ükskõik mis raha teie isa surma eest Ootšidanessansena ja poel ei näe. Tema veri peab voolama praegu. Chadžed afio laest. Ja kohtunik ütles, et neil on õigus sinu elu järgi küsida. Vabandust, ma ei saa aidata. Hammond raadiosse, Kirnis riideid, pesnesemaseleid, Anacamberg ja kaabli omanik ütles. Anna mulle kolm päeva, et oma asjad kõik kokku võtta külas ja siis ma tulen tagasi. Kohtunik ütles, kas siin on kedagi, kes võtlak sinu koha. Ja kõik ütlesid, et me ju ei tunnegi seda meest, miks me peaks riskima oma eluga tema nimel? Pähkevdakraatsele ATV ja siis üks väike vanamees selle rahvahulga taga ütles, mina lähen Anipustis vaid seda frantsude Krajad ja ta lükkas endale teed selle rahvahulga ette Churchelli automaanegisho kiudaineid. Ja rahvahulk küsis vanamehelt, kas sa oled ikka kindel, sest kui see kaabli omanik tagasi ei tule, siis sind tapetakse majandusele. Ja anname, ütles, las mina nüüd muretsen selle eest. Traevus relist. Ja nüüd oli aeg seal, et vanamehel võetakse pea maha Kamsesse eksakkisha ja kõik tulid vaatama seda hukkamist. Ta hüppas kaabli pealt maha, küsis, kas ma olen hiljaks jäänud. Aud majandused anni juhivad kam vähegi ja vanamees, ütlesin, ma teadsin, et tagasi. Amraditseda kaablijuht ütles, et tänan sind nüüd ma olen valmis surema nõobodikutel liiv, muld, Raivad, võid seal. Keegi ei suutnud uskuda, et kaamelijuht on tagasi tulnud. Merika uue peenovaadi tükkam pääl. Kohtunik ütles nime, miks sa tagasi tulid? Kaamelijuht ütles, et mul olid ühed kalliskivid, mis kuulusid ühele vanale naisele minu külas, Aniue ei, ainult mina olin see, kes teadis, kus nad on. Tädi Ann no jou too akusatiiv, kui ma ei oleks tagasi läinud ja oleks need kalliskivid talle tagastanud. Nad on ämbrisse ja vanamees vastas, et mina olen kasvatatud selles vaimus, et mehe sõna maksab ja meheau Mida kampaation on pinna Churchill ja kohtunik ütles, et mina olen kasvatatud selles vaimus, et ilma kaastunde ja armuandmiset ta ei ole kohtumõistmine võimalik Öise Bladvubis CCD ja seetõttu täna ei voolasin tilkagi verd, siis sa oled Sander. Lotmani tähtsus Yofaga ja ta rääkis puuviljaaiaomaniku poegadega ja ta ütles, et täna te peate selle raha hüvitise vastu võtma, nõbedibuda, keegi ei sure ka iitkeda. Tulge, lähme minu majja ja sööme koos anneteid ja nad tegid seda täiendades. See on loo lõpp. Son pleki jutu tõlkis eesti keelde Filipp Kruusvall. Suur tänu. Sellel nädalal esietendub VAT Teatris lavastust pealkirjaga Nissa. Selles lavastuses mängib Katariina, nüüd ma tahaks öelda automaatselt lauk, aga ütlen hunt ja ma tahakski küsida hoopis lavastuse Välise küsimuse Katariina sinu käest selle nimevahetuse kohta, et ennem olid Katariina lauk. Ja nüüd sa oled Katariina Unt. Et noh, eks me kõik aima, miks sa nime oled vahetanud, aga aga mida see sinu jaoks tähendab sinu kui näitleja jaoks, kas ta mõjutab sind kui näitlejat ka seal mingisugune? Noh, muudab see sinu identiteeti või seda, kuidas laval oled. Nii ootamatu küsimus. Jah, läksin mehele ja siis vahetasin nime. Ja minu jaoks ei ole see näitlejaks olemine seotud küll nimega ma ei identifitseeri ennast nime kaudu. Laugu, aeg sai läbi, mina elan ikka oma isikliku elu, ma käin oma inimese teed ja tahtsin nime vahetada. Nüüd ma rohkem su isikliku elu kohta ei küsi. Ma küsin hoopiski selle materjali kohta. Selle lavastuse peamiseks alustekstiks on Mougheri Sostacki, kes on siis Ameerika antropoloog, üks tekst. Kuidas sa selleni jõudsid? Selle, selle aafrika naise tekstini? Aastaid tagasi andis Aare Toikka mulle seda raamatut lugeda. Ja küsis, et mis sa arvad. Temal on selline mõte, et selle raamatu põhjal saaks teha teatritükki. Ja lugesin raamatu läbi, mis oli ääretult põnev, ääretult ootamatu lugemine. See tundus nii teatraalne samas, nii et see mõte jäi minusse kinni ja hakkas idanema ja alguses ma tean, et aare soovis seda ise lavastada. Minuga siis peaosas. Aga nüüd sa lavastasid ise ja tegid ise kõramaltiseeringu. Ise ainsana mängid ja sa oled sinna nii-öelda selle maniori Sostacki teksti hile lisaks ka ise veidikene kirjutanud. See nägemus, kuidas seda lavale tuua, oli mul algusest peale üsna selge, et väga suurt udutamist ei olnud, et võtad lihtsalt teksti ja inspireerib ja siis vaatab, mis saab. Katariina Unt, see monoetendus, mida see, mida see näitleja jaoks tähendab, et et kui sa oled üksi kui selle üle partnerit ja kas sa tundsid puudust ka mingisugusest partnerlusest mingisugusest peegeldusest või, või see annabki selle sellise kindlustunde, et olengi siin ja kõik, mida ma teen, ma teen ise. Et monotüki teha on päris suur pingutus ja ta nõuab, on natuke teistsugust lähenemist. Nii näitlejalt. Küla aastalt. Pean sulle ütlema seda, et ma ei ole ju üksi laval selles lavastuses, et minu väga suureks toeks ja partneriks on Tanel Ruuben. Džässmuusik, kes siis on trummide tagapillide taga. Ja selline kooslus on, selle lavastuse puhul tundus, pärast igasuguste muude ideede kaalumist tundus ainuvõimalik. Nii et selles mõttes ei olegi see mitte muna tik, vaid pigem on tas soololavastus. Et mul on meeskond taga, mind toetatakse. Partner on mul laval olemas, aga see on rohkem nagu Minu soola soolo kõlabki ju väga hästi palju paremini kui monomuna. Ikkagi ta nagu piiratum või et sa oled üksi üksi, teed üksi, oled üksi pead hakkama saama, üksi võtad vastutust kanda, aga soolo jah, et seda võibki nimetada sooloetenduseks. See on monoon umbes niimoodi, et ise sööme, ise joome, ise nõul, ära toome. Aga sellest loost sellest nisaloost. See on siis üks ühe naise lugu. Lõuna-Aafrika hõimus elava naise lugu. Aga kas see on pigem eksootika või siis midagi hoopiski üldinimliku sinu jaoks, Katariina Unt? Ikka üldinimliku selle teksti kaudu tuleb välja ikka üldinimlik taust. Ikka see, mis inimesega toimub. Kas ta elab ühes maailma otsas või teises maailma otsas olenemata oma osust, kuuluvusest, religiooni, kuhugi ühiskonda olenemata rahvusest. Inimese olemus on sama. Mulle tundub ka nii, aga lugedes seda teksti, siis selle teksti pealispind jätab teise mulje. Ja siis ma seda teksti lugedes mõtlesin kahte asja. Ma ütlen sulle, mida ma mõtlesin. Et kas see naine on alaarenenud vaid on hoopiski mingi selline pool metslane, sest sest kõik, mida ta räägib, on kuidagi hästi primitiivne. Aga ma mõtlen, see ongi see koht, kus tuleb välja see selline kultuuride erinevus, mis ei puuduta ju inimeseks olemist. Sest võib-olla see ongi mingisugune sõnastamise küsimus, et kõik need sündmused või kogu see naise elu, et noh, see võib olla ka mõne Euroopa näiteks Šveitsi naise elu kui seal kõik on, noh, kuidagi tundubki kõik kuidagi hästi primitiivne ei toimu kuskil ilusas villas, kus kõik on kaetud mingisuguse kaunite ülikondade ja kleitidega ja ei sõideta autodega ja selle juures ei ole ka sellist noh, kuidagi maskeerivat retoorikat, et ei räägita nagu nii-öelda ma ei tea, kas tühja juttu, aga mulle tundub, et see on nagu nagu puhastatud mingitest mingitest asjadest, me ei tea, mis asjad need on ja tunne, et see on nagu justkui primitiivne. Vaata, ma arvan, et see on üks suur inimese enesepettus, mida inimene teeb. Et ta ei tunnista seda endale, et ta võiks olla sisemiselt lihtne, primitiivne see maailm, kus siis meie elame meie sinuga. Just nimelt see, mida sa kirjeldasid nii-öelda siis heaoluühiskond, et see on üks suur enesepettus, kõike seda, mis sees toimub, kaetakse kõikvõimalike asjadega pideva tegutsemisega, millegi poole püüdmisega, ootamisega, unistamisega, aga konkreetselt see naine, kes elab seal elas oma ühiskonnas, tegeleb elamisega selle kõige lihtsamas tähenduses, ehk siis ellujäämisega. Naine, kes on sündinud sinna sellisesse situatsiooni loodusesse, tegeleb ellujäämisega olelusvõitlus. Selle tõttu tundub meile, et, et kultuurse ühiskonnakorraldus seal on kui primitiivsem lihtsam, aga selle kaudu või selle tõttu, et ei ole sellist välist heaolu välist enesepettust, on selle naise elu kirjeldus ja ka tema mõtted. Ja selle kaudu siis ka tema elufilosoofia niivõrd palju võimsam ja üldistavam kui teinekord mõni teine teatritekst, mis, mis meil lavalaudadel kõlab. Üks huvitav mõte, mis sa ütled välja VAT Teatri kodu lähedal mis võib-olla iseloomustab ka seda, seda naise mõtlemist on see, et et selles loos ei erista tähtis ja vähem tähtis. Inimene olenemata, kes ta on ja mis ta teeb, igatseb õnne, kõik me sünnime, et saada õnnelikuks, noh, väga vähesed jõuavad sinnamaale, et nad juba sünnivadki õnnelikuna ja siis lihtsalt ole õnnelik, eks ole, kes sind keelab. Mis sind takistab meie kuhugi kogu aeg pürgime, püüame midagi saavutada. Aeg oleks nagu midagi eespool. Aga see, mis toimub hetkel, kas ei oska tähele panna või siis ei oska seda väärtustada. See, mis mulle kohale jõudis, seda raamatut lugedes ja süvenedes nisa eluloos sõja temalt karakterisse oli see et see intensiivsus, millega elatakse hetkes, see jõudis mulle kohale, ütleme siis nii täiesti minu luuüdini see ongi, loom elab looduses, siis on kõik ju mõelda selle üle, mis on talle tähtis ja mis on vähem tähtis. Samamoodi need inimesed, see kultuurrahvas, kes siis elab, seal elavad samamoodi on ainult kohalolu, nad peavad elama hetkes, sest muidu nad ei jää ellu. Kus süüa, kuidas riidesse, kuidas ilmastik, millal saab minna jahile, millal on aeg minna korjele millal liikuda ühest paigast teise looduse märgid, häälet jäljed ja lugedes seda, mida nisa rääkis sündmused kui palju temaga elu jooksul juhtus ja mida ta pidi läbi elama ja mida tundma ei viinud, järeldusteni ei viinud, ütleme õppimiseni nii nagu meie oleme harjunud. Jah, meid on nii õpetatud elama ja nii me ka elame. Et igal teol on tagajärg põhjus-tagajärg. Aga tema lihtsalt elas vastavalt omangarakterile sellele, kuidas ta soovis elada. Ja ta tunnistas seda, et ta on oma elu keeruliseks elanud. Tal on olnud oma teatud otsuste tegude pärast väga raskeid hetki. Aga sellest ei ole nagu midagi, tuleb järgmine hetk. Järgmine sündmus. Katariina Unt oma lavastuse alguses oma nii-öelda sissejuhatuses ütled sa, et et sa ei tea enam, kuidas edasi ja sa justkui ütled seda oma emale. Ja ema ütleb, et seal on kõrbeperiood, mida see kõrbeperiood tähendab. Ja kellena sa siis räägid, kas räägidki Katariina hundina seda teksti? Ma mõtlen, seda alguse tekst. Jah, see on tõestisündinud kõnelust mõlemaga ja see on see alguse tekst on tulnud minu taga sügavast sisemusest väga sügavast tõdemusest. Ema mulle tõepoolest niimoodi vastas ja ma seedin seda tükk aega, eks ta muidugi seletas lahti. Eks ta võttis, võttis seda mulle öelda oma kogemuse pealt, mõistes, et mis minuga toimub. Et ma olen perioodis, kus on ma olen sunnitud läbi mõtlema ja lõpuni läbi tunnetama lõpuni aus olema, iseenda astu. Et mida ma siis ikkagi tahan, kuidas ma tahan elada ja kuidas ma tahan oma tööd teha. Ma ei nimetaks seda päris kriisiks. Kuigi ka kriisielemente sisaldab see periood, kus ma praegu elan. Aeg on minu jaoks olnud üsna heitlik sisemiselt sisemiste tundmuste poolest. Aga ma pean tunnistama, et selline ma ka olen. Mul on selliseid järelemõtlemise perioode aegu elus olnud ennegi. Mõned aastad tagasi olin teatrist peaaegu lahkumas. Ja ma jõudsin teatri juurde tagasi täiesti teises kvaliteedis, ütleme nii. Teater minu sees kuidagi taastus, mitte tegelikult ei ole asi üldse teatris, teater kui selline on, mulle väga meeldib ja armastan teatrit. Kui kunstivormi. Kui võimalikku loomingu väljendust, siis ütleme nii. Aga just see, kus mina ise selles süsteemis asetsev paiknen. Siiamaani on mind ikka paigutatud. Aga nüüd oleme väga tugevalt jõudnud selleni, et, et ma pean piima iseennast paigutama, nii-öelda saama iseenda lavastajaks, mitte see, et mädane olen näitleja. Ma räägin nagu üldises tähenduses, et ma olen näitleja, keegi lavastaja, keegi ütleb, et lähed sealt 10 sammu vasakule ja siis teed seda. Ja siis ütled seda. Kui mingit teadmine on sinusse jõudnud siis sealt nagu edasi või tähendab tagasi enam ei saa, ei, ei ole võimalik tagasi minna. Aga hetkel olen ma jõudnud aega, kus mul see ambitsioon edasi minna, kui kukkus ära, saad aru? Jah, toimunud täielik puhastus, täielik puhastamine sisemiselt. Et ambitsioon minna lavale, kukkus, ära, kadus. Ja nüüd mul tuleb leida uus võimalus, uus sisemine sätestus, sest ma ei ole enam näitleja sellepärast et et ma olen seda õppinud. Ja ma tahan seda teha sellepärast et ma pean seda tegema. Sest midagi muud ma ei oska. Või ma teen seda sellepärast, et mul on midagi lahendamata oma elus või et ma tahan kanda kihvt isid kostüüme. Ei, ma tahan erinevaid töid, erinevaid väljakutseid, kohtuda inimestega materjalidega. See kõik on minu jaoks hetkel negatiivses mõttes, aga tühi-tähi ma pean tegelema iseendaga. Miks ma tegelikult olen teatris ja ikka veel, olen teatris ja ikka lähen lavale. Ja kui ma siis lähen, et mida ma siis seal teen? Ma olen ikka uskunud seda, et näitleja on keegi, kes hoiab laternat kõrgel mitte lihtsalt ei lohise, mingite vanade traditsioonide, etteantud teemade ja lihtsalt päheõpitud teksti sabas vaid et ta on valgustaja, tal on näidata algust võib-olla isegi mitte seda, et pidi minna vaid et näitleja annab võimaluse näha, et hetkeline teatripilt on minu jaoks liialt anonüümne. Ma ei tunne ennast selles hästi. Näitlejal nagu ei oleks sõnaõigust, kuni selleni, et, et kui tal siis on siis ta tõepoolest ei oskagi midagi öelda. Ei oskagi rääkida lugu iseendast sest mulle tundub, et kui vaataja tuleb saali siis see, mis teda kaasa elama paneb, on tegelikult see et näitleja natukenegi avab oma hinge ukse. Kui ta ligi ei lase, siis on pelgalt meelelahutusshow vaatemäng vormimäng ainult nagu kuulmis-nägemismeelele. Ka meeldib näitlejateater, et kui ma näen, et näitleja kas või veidigi avab oma hinge ukse ja lubab mul sinna sisse vaadata või sisse minna. Küll ma olen selle eest tänulik. Ja see ongi see, see midagi seletamatut. See saladus, mis näitleja elukutses on, mis ütleme teatris on küll, seda püütakse lahata ja intervjuude kaudu näitlejatel kätte saada ja ikka seletada ära, mis, mis miski on. Miks neid paelub teater, eks me tahame minna teatrisse ja selleks, et sellest lõpuni aru saada, täiesti selgelt tunnistada endale, mis see on, mis minu sees palu teeb mitte põgeneda selle eest, mitte katta seda, mitte panna sellele erinevaid kostüüme, mask ette, mitte trikitada, mitte maha mängida, see vaid tõesti see enda sees esile tõsta, sellele otsa vaadata. Kuni selleni välja, et kas ma ikka pean seda tegema, mis ma, mis ma teen. Üks asi on see, et ma võin seda tahta teha ja see meeldib mulle. Aga kas mul on vaja seda teha? Ma olen alati mõelnud, kuidas Jaak Johansonile juuksed niimoodi püsti Kas me saame vastuse tema kultuuriga päevikust? Nii kell kukub, aeg on ümber, olen mitu korda seda päeviku pidamist tagasi põtkinud, sa olen tundnud ennast kuidagi väga kultuurikaugena. Sellel talvel panen hea vana keskkooli lõpuaegse spordistopperi käima ja kuigi ma kõik panin kirja siiski suulise pärimusena, siis püüan sõnastada need mõtted ja tunded ja seosed, mis selle selle möödunud nädala jooksul mind tabasid. Võikski alustada siis nagu kolmapäevast, et luuletajad ilmutasid ennast rahvale tegelikult teisipäeva õhtust, kui läksin mööda vanalinna täiesti tühja vanalinna jalutama, täiesti tühjalt Vabaduse platsilt. Astusin sisse üle pika aja asja ees, teist taga ka täiesti inimtühja Kuku klubisse, istusin seal tükk aega üksi, lugesin lehti ja siis tuli veel üks sats luuletajaid, kevadekuulutajad ja Jürgen Rooste siis, et kas sa ei taha tulla homme õhtul Kirjanike majja, et meenutatakse Vanapad, Enn Vetemaa ja Andres Ehin on välja andnud Vanapa kogu ja et kas sa ei tahaks midagi laulda või lugeda. Ja eks muidugi tuli meelde võib-olla Jörgenil kett. Kunagi kloostri aidas oli ta rõõm ja au nagu mitmeid kordi koos Vanapaga istuda, sest ükskord tuli meelde. Ta käis seal ka mõnigi kord, kui olid need hõimu õhtuda või nagu need ugrimugri õhtud. Ja istusime seal urvalauas veel Hardo Pajula, kellele ta mingi mingi noh, kõik see lõpuaeg tegelikult oli oluline nagu sõber ja võib-olla ka nagu vanemõpetaja ja kellega nad said hästi läbi ja siis siis mitu korda sattusime nadi koos istuma. Seal nendel hõimuõhtutel oli veel selline mäng, et me viitsime ära mõistatada, kes on siis sellel mingisugusel konkreetsel ersa või või, või maride õhtul nagu need vene mõjuagendid üksteise võidu ja siis seal kogukonnas oligi alati keegi, kes päriselt teadis, kes need sellel õhtul olid. Ja siis Vanapa laulis mulle nagu salvestamise jaoks mitugi laulu. Ja siis kolmapäeva õhtul seal Kirjanike majas, noh, kuna need mõned salvestused olidki tehtud selleks, et neid võiks ette mängida, siis sai ka midagi ette mängitud, aga üks laul, mis siiamaani kummitab, mis oli võib-olla tegi selle koha peal, see oli see, et sa iial ära tagane, kui vähegi sa võid. Ma tänan oma jumalat, et lahingu mind tõid, mu rinnas oli kuulihaav ja voolas ohtralt verd. Veel tahaks näha Iirimaad ja sinihalli merd ja laulgi ükskord otsa saab. See oli meie. Kes üks kord on, et kuulajad, kas silmad on neil ees? Noh, ja siis nüüd on mul, ma vaatan stopperi pealt pool aega käes ja ma olen alles kolmapäevas. No aga siis helistan kella ja olen kiirelt neljapäevas ja vanalinna koolis nagu igal pool üle Tallinna koolides. On need koolikatsed. Ja ühel põnnil on, on tegelikult vanemad on üsna heitunud, endast väljas ja lapsed on murelikud ja õpetajad on hädas ja keegi ei tea, kuidas need asjad lähevad ühele põnnile dilemma, et nagu laulukatsel, et ta tahaks nagu laulda, et kas laulda oma laul. Et on teinud oma laulu ja siis ikkagi parem oleks laulda mõni tuntud lauljad, muidu ei saa aru, et kas pead viisi või ei pea. Ja siis ja siis kui tuntud laulu laulda Eesti hümni, mille peale üks komisjoni liige, kes saab, kellel ei ole pliiatsit ploki käes, tõuseb püsti ja ja olukord laheneb soodsalt. Ja tegelikult samas kogu vanalinna kooli ja muusikamaja kohal on see mure. Et noh, linnavalitsuse jõustavate otsuste nagu formaadis tegelikult sügisest nagu õppetööd jätkata ei saaks, et läheb nagu kunstikool ja muusikakool nagu väljatõstmisele ikkagi veel kord kuidagi, et kas see on seotud kuute aselinnapeadega ja nagu teadmatusega üldse nagu tegevusrindel. Samas on muusikamajas VHK poistekooriga ise tulnud proovi tegema ja poistega rääkima Arvo Pärt. Alkohvikumis kohtan Ando Kiviberg, kellega räägime kiiresti läbi veel nagu reede Viljandi pärimusmuusika aidas aset leidva Mikk Sarve toetuskontserdi asjus. Et kuidas seda, kui sõpruskondlikumalt vahvamalt teha ja õhtul on fantaasiasaade klassikaraadios, kutsun appi Kristo Joonase. Ja terves saate teine pool saab pühendatud tema Indiast kaasa toodud suhteliselt haruldastele salvestusele ja sellele, et et ravisankar saab neljapäeval 91 aastaseks. Reedel helistan kell reede, kaheksas ongi Viljandi sõit. Mikk Sarve toetuskontsert, palju häid sõpru koos öösel läbi tuhalaanes diakt ukse juurest allikast vett, linna kaasa, öösel tagasisõit ja nädalavahetusel redutamine. Ikkagi kõndimine mööda õhtuvalguses kevadist vanalinna. Ja siis ikkagi mõte selle sellest kultuuripealinna asjast ka, et mis siis nagu see, mis siis nagu see on see tuur, ütleme kui ka koolid vanalinnast välja saada väärtuslikult kinnisvaralt. Et see, kui kõnnib mööda Viru tänavat näiteks ei, ka mingi paarikümne meetri tagant astub juurde keegi noormees, kes elegantse aktsendiga küsib Jentoni memm aevu antusse ujumaikvaab. Ja öösel näiteks kõndides kusagil Vene tänavalt uuele tänavale, siis 100 meetri kohta on vastu seina ja ka mõnikord lihtsalt keset tänavaid pissi jäid niimoodi tsirka kümmet 10 inimesi, kes teevad kummalisi loomahääli. Ja siis on nädalavahetus möödas. Ja esmaspäev ja tuule kann korraldab Aksel, tänase kes on üks legendaarne viiulimeister ja kandlemängija 100. sünniaastapäeva tähistamise, kus on noori pärimusmuusikuid koos päris küla pillimeestega ja need on alati kuidagi väga ilmutuslikud, need tuule korraldatud kontserdid, sama kontsert leiab aset teisipäeval. Eesti muusika ja teatriakadeemia orelisaalis. Teisipäev on ka kosmonautikapäev. Ja siis ikkagi uuesti läheb mõte, noh, kõik ikka selle nagu kultuuri, spordi ja poliitika heeroste peale. Ja kuidas me kõik olema ikkagi justkui nagu mulaarseid, kuidas isegi oled nagu mingimulaas, selles rollis oled nagu hõlpsasti pildile pandav pandav ja, ja äravõetav nagu klaasi alla pandav kupli alla pandav, nii nagu juriga Kaarin kunagi vaatas kupjalt. Tänase saate tegid Kivisildnik, Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Jaak Johanson. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.