Ja kaunist keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Ajakirjanike kolmik Külli-Riin Tigasson, Eesti Päevaleht, Urmet Kook, rahvusringhääling ja Aarne Rannamäe samast viimasest kohast täna siis mõtteid vahetamas Eesti ja rahvusvahelise elu kõige tähtsamatest asjadest. No ma olen küll täna, head kolleegid sellises seisus, et kuna alles öösel tulnud tagasi, mitu nädalat pole Eestis olnud, siis mul on täna täie täievoliline õigus küsida teie käest, et mis uudist on, mis, mis on Eesti elus sellist uudist, mis mis väärib tänases saates nagu jututeemat? Noh, võib olla tegelikult esimene uudis on see, et sina oled tagasi, Aarne, see on vägev uudis, see on vägev uudised. Et oled tagasi 16 päeva valitseda või 15 17 17, kaks nädalat, kaks pool nädalat, et Liibanonis ja Egiptuses, et et võib-olla oleks hoopis raadiokuulajal huvitavam kuulda sinu vahetuid muljeid sealt mis ühelt poolt puudutas neid eesti röövitud rattureid kui ka seda, mis praegult Lähis-Idas üldse toimub, et et meie, võib-olla peaksin hoopis Külli Riinu, kas tänases saateski astuma küsijataks küsige, ega mul selle vastu ka midagi ei ole, ärme nüüd ainult terve tervet saadet sellele pühendama. Algatuseks võimleme niipalju öelda, et selles mõttes lähetus läks nagu nurjad, Eesti rattureid pole leitud. Aga selle mõttega me siin disaatnudki, et sina oled üles andsid, jah, aga koha peale jõudes oli, olid lootused väga kõrgel. Optimism oli suur. Me jõudsime kohale, istusime kohe autosse, hakkasime sõitma Bekaa oru poole ja autos mängis Liibanoni raadio riigiraadio ja seal oli esimene uudis, oli see, et Eesti ratturite vabastamine on, on tundide küsimus ja noh, loomulikult see tekitab kogu sellele olemisele ja niuksed sellise fooni, et nüüd nüüd kohe-kohe ja kõik läheb väga hästi. Aga läks nagu, nagu ikka, läheks nõks nagu palju kordi hiljemgi veel, et lootus oli, kõik nagu tegelesid Liibanoni riik oli jalule aetud, armee eriväeosad, luure, kõik, kõik töötas ja, ja öeldi kohe-kohe Ring tõmbub järjest koomale, inimesi võeti järjest rohkem kinni. Aga keda ei leitud, oli Eesti ratturid. Aga kuivõrd oluline see noh, ütleme, et kui sa olid seal Liibanonis nädal aega, et kuivõrd oluline sündmus tegelikult Liibanoni elus oli, et kas, kas see oli nagu selline põhi põhiasi, mille peale Liibanoni ühiskond nagu tegeles või, või tegelikult oli seal samal ajal hoopis teisi suuri probleeme ja, ja me me siin Eestis näeme seda asja. Et sellega tegeletakse meeletult nagu suuremana, kui see tegelikult on. Minu jaoks oli isegi üllatus, et see oli tegelikult suur probleem, isegi siis, kui me hakkasime ära tulema veel seal viiendal, kuuendal päeval oli ta oli ta ajalehtedes esiuudis, aga ta oli ikkagi nagu pool, sest et Liibanon on nüüd juba üle kahe kuu elanud ilma valitsuseta ja valitsuse kokkupanemine, see ei ole niisama mingisugused koalitsioonikõnelused, vaid see on ikkagi väga terav vaidlus ja ja kaklus tulevase koalitsiooni üle. Et kumb pool nagu peale jääb, kas siis nii-öelda see vanameelne religioosne või siis läänemeelne ja niisugune uuendusmeelne ja, ja väga-väga-väga teravad kaklused käisid ja, ja ütleme, eesti ratturite lugu oli, oli selles mõttes kohalikus sisepoliitikas niisugune foon, kus öeldi, mis oli nagu argument, et näete, ka sellised asjad juhtuvad meil, me peame selle riigiga midagi ette võtma. See jutt, et nüüd pärast seda juhtumit turistid hakkasid massiliselt lahkuma, see on saanud kuskilt tuulest võetud tähendab, Liibanonis polegi tulista. Riik on ikkagi praegu sellises seisus. Et noh, turismimaade nüüd ei ole, inimesed hoiduvad ikka nii-öelda kuurortpiirkondadesse, Liibanonis on, on selliseid tuntuid vähe, aga, aga ta on, ta on niisugune seljakotimatkajate, loomulikult ärimeeste ja, ja piirkonna poliitikute pärusmaa. Beiruti tuntakse ajaloos ka kui, kui luurajate mekat kuna see, kuna seal on seis kogu aeg väga segane, riik on ju ära jaotatud 18 sekti või usuliikumise vahel, nii et et võib öelda jah, et ta ei olnud nagu, nagu esiuudis. Aga ta oli, ta oli selline uudis, mis nagu kogu aeg oli, oli esiuudiste kontekstis. Aga kuidas ta anne hindate kõrvalseisjana liibanoni võimude tegutsemist selles küsimuses et kas nad ei ei läinud võib-olla mingil hetkel nagu liiga liiga kaugele? Mis mõttes kaugele? Ma mõtlen selle selle suure aktsiooniga, kus, kus anti tegelikult tohutut lootust inimestele, nüüd kohe saavad inimesed vabaks. Mul on meil jah, ega, ega nüüd Liibanoni. Kui te ei mõelnud siis nende ratturite omastele Eestis. Aga nad, see oli nagu, ütleme sisepoliitiliselt väga oluline, et nad ise hoidsid teema väga kuuma ja, ja noh, seda ise kohapeal nägin, see andis nagu sellist veendumust, et, et selle asjaga tõesti tegeldakse, tähendab, mis mõttes tegeldakse mitte ainult nii-öelda jutu tasemele ega propaganda tasemel. Aga nad ikka oma Vaese riigi sellist vabast eelarvelist rahalist ressurssi panid ikka ikka hirmsasti nendesse operatsioonidesse. Kui armee ja eriüksused oli ka ööpäev läbi jalul ja juba vähemalt kaks nädalat kestisse siis see ikkagi tähendab seda, et, et nagu nalja naljana ei võeta, noh siis tuli vangla mäss peale, mis muutus esimeseks uudiseks, sest et kui riigi suurim vangla pannakse põlema vangid mässavad, inimesed surevad siis, siis see tõrjus nagu ratturid kõrvale. Aga, aga ma, ma käisin, saime operaator Donobeediga võtta nagu nende Julgeolekunõukogu istungi avaminuteid ja pärast siis olla ka pressikonverentsil ja esitada siseministrile mõned küsimused, mis käsk AK eetris. Ja see oli, see oli teine punkt ja sellele pöörati väga palju tähelepanu. Vangla mäss oli number üks, sest see oli kõige akuutsem asi ja siis tuli ratturid nii palju, kui ma olen sinu reportaaži sellest AK-s aru saanud, siis siis noh, tõepoolest, et sisuliselt julgeolekujõud on uurinud iga viimse kui sentimeetri Liibanonist läbi ja ja see, see tõenäosus, et nad Liibanoni pinnal on Eesti ratturid, on, on üsna üsna Nojah, see on nüüd puhas spekulatsioon, ma ei oska sellele vastata, tähendab, keegi ei tea, ma arvan praegu Eestis vastata, kus nad täpselt on, nad võivad olla mingisuguse pätikamba käes kusagil liibanoni urkas mägedes, sest tõesti me käisime ka Lõuna-Liibanonis Hezbollah valdustes ja sinna mõni inimene ära päid peita ka seitse inimese ei ole, ei ole mingi probleem, kui, kui tahetakse. Aga, aga nad võivad olla Süürias, Nad võivad olla Iraanis, nad võivad olla kus iganes, Jordaaniasse, tähendab noh, see on kõik, on spekulatsioon. Mis nüüd puudutab seda nii-öelda nende otsimist, igat ruutsentimeetrit, siis ma arvan, et nad on selles mõttes väga tõhusad armee ja siseväed teevad väga head tööd kus neil võib noppida nagu nagu Nov haud või, või sellist oskusi on, on, on ikkagi see nii-öelda luure või siis informatsiooni kogumine. Sest noh, ma, ma ei saa sellest üle ega ümber, aga, aga kuna meil endal juhtus väike intsident Beirutis, siis siis me olime mitu korda sunnitud külastama politseijaoskonda ja ausalt öelda, kui sa ikka lähed pealinna suurimasse politseijaoskonda ja mis on väga suur, kus on väga palju tube ja kui sa ühestki toa seina ühtegi arvutit siis see paratamatult viib nagu mõte sellele, et et kuidas nii-öelda taustainfo nendest lõpmatutest kaustadest välja kaevatakse. Et see, mis meil on nagu kliki kaugusel, see on, see on nendel ikka niisugune. Aga noh, samas jällegi meie varastatud asi leiti üles ja, ja seda, kes seda tegi, seda olla nagu kõvasti töödeldud, nii et, et see ongi üks nende nii-öelda noh, töö võib olla omapärasid ja võib-olla sageli ka nagu tõhususe näitaja, et, et nad on, ütleme, eesti keeles, informatsioon pekstakse lihtsalt välja. Võib-olla lõpetuseks ühiselt seda, et et sa olid seal kohapeal ja, ja nägid kindlasti ka seda, et mismoodi Eesti riik tegutses seal. Et kas või selles osas, kuidas sa seda hindad, meie tegevus seal ja, ja, ja mis nagu peaks olema meie riigi poolt nüüd lähemalt lähima nagu sammud, et et see uurimine või neid otsima seal ära ei võeta. Kas ma sain sellest niimoodi aru, et see, et see pälvis, on Eesti kõigepealt riigi loomulikult, et sinna saadeti paar diplomaati, kes siis tegelevad niisuguste delikaatsete asjadega, et seal kohe pärast asja juhtumist või neli päeva hiljem käis välisminister Paet koha peal, et seal oli Eesti ajakirjanduskoha peal, see kõik hoidis nii-öelda Liibanoni seda, seda teema fooli väga ilusti üleval ja see oli, see oli väga tähtis, seda oli näha. Tähendab mingisuguste, vabandust väga, aga mingisuguse väikeriigi ajakirjanikele. Liibanoni sisevägede ülem, kõige tähtsam mees kindral isikliku mingisugust pressikonverentsi ei anna. Tähendab, Liibanoni enda ajakirjandus oli absoluutses Black audis neli jagatud, üldse mitte mingisugust informatsiooni. Meile anti see, see intervjuu ainult sellepärast klausliga, et me seda jaga kohalikule ajakirjandusele. Nii et nad nad tähtsustasid, seda ma arvan ka osaliselt, sellepärast et Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO riigi riigifoon oli, oli kogu aeg olemas ja, ja ma arvan, et Eesti riigil on üks suur ülesanne, kui me tahame neid rattureid nüüd ruttu ja, ja, ja, ja hea tervisega kätte saada on see, et kogu aeg peab nii-öelda surve üleval olema. Aga kas sulle Aarne, jäänud seal sellist muljet, et võib olla tohutu tohutu? Liibanoni võimude aktsioon, et kas olid seal erinevad erinevad, erinevad relvastatud üksused sattusid tulevahetust ja nii edasi, et kogu kogu see aktsioon võis olla pigem nagu suunatudki, mitte niivõrd sellele, et need jalgratturid ikkagi reaalselt, et üles leida vaid sellele, et heidutada, et näidata, et näete, et me tegeleme, et meie territooriumi selliseid asju juhtuda ei tohi, et võib-olla oleksid reaalselt tahad, et ikkagi neid inimesi kätte saada võimalikult ruttu oleks ehk seda aiste tulnud ajada natuke teistmoodi, võib-olla natuke varjatum maalt? Jaa, jaa. Mingisuguse. Pigem info kogumise ja muude Ja no ma ei oska kuidagi nagu operatiivselt kommenteerida, sest seda, seda ei jagata avalikult seda infot, aga kui ma, kui me töötasime Bekaa orus, siis üks asi on küll täiesti selge, tähendab, liibanoni armee nii nõrk, nagu ta on. Noh, ütleme kui me võtame kasvõi siseriiklikult Hezbollah kõrval on, on tegu väikearmeega väikese väikese sellise jõuga kellest, ütleme teoreetiliselt võttes, kui, kui midagi juhtuks, olla rulliks üle nii-öelda noh, nagu nagu vaibast väga lihtsalt kohapeal tööd tehes ja vaadata, kuidas see, kuidas need üksused sisenesid piirkondadesse, kuhu nad tavaliselt ei sisene, ühesõnaga, sinna ei ole nagu tervislik. Ei, ei meditsiini mõttes tervislik ega, ega ka ega ka poliitilisi ideoloogiliselt neil ei ole nagu, nagu põhjust minna, nad ei lähe sinna oma jõudu näitama mingi väikse asja pärast. Aga see andis mulle nagu, nagu veendumuse, et tegelikult nad, nad võtavad seda nagu, nagu tõesti tõsiselt, et näidata, et, et nad, et nad tegelevad, aga mitte ainult näidata, vaid tõesti oli, oli soodne, et meie mehed sealt kätte saada. Sest et ta sellise sellise tulejõuga nagu nagu maju läbi kamminud üksikuid eramaju, sellisega võib väikse linna ära võtta. Et seda selleks, et nad nii-öelda sääse tapmiseks kasutati mingisugust, kui Valdot, et seda ei oleks vaja, nagu teha, nad läksid, see on sellepärast, et olla kindel, et neid neid rünnata selle käigus. Ja minna minna teatud küladesse teatud linnaosades ei ole niisama lihtne nende jaoks. See on nii-öelda ka selliste paikivate kokkulepete rikkumine, mille najal tegelikult kogu Liibanon püsib. Sest see tasakaal ja stabiilsus on, on imeõhukene. Ja kui seda rikutakse, siis siis võib puhkuda sellest väga-väga suur konflikt. Nii et ma arvan, et see ei ole nende asi nende jaoks väga lihtne. Ohvitserid ütlesid ausalt, et meil ei ole siin lihtne, et meditsiin ei armastata halvasti, käisid et selles mõttes ma arvan, et ei tehtud nalja. Ma võtan nüüd saatejuhtohjad üle. Ikkagi vana küsimus, mis Eestis uudist? Ma saan niimoodi aru, saad onlain meedia vahendusel, et et meie suusakuninga dopinguskandaal ei taha kuidagi vaibuda. No suusas kuninga dopinguskandaal, Eesti meedia juhtimisel olulised personalivahetused, põhiseaduse muutmine, presidendivalimiste väljakuulutamine, eks need ole need teemad, mis sel nädalal sellises üldises mainstream uudistevoos kõige rohkem tähelepanuhallist. Aga alustame siis sellest samast. Dopinguskandaalis on nii palju uudist, et selle nädala jooksul siis, et Suusaliit kogunes, tegi oma otsused ja keegi tagasi astunud, kuigi kõik rääkisid, et nad oma toolist kinni hoia. Jah, et ametlikult oli selle põhjuseks see, et et kui suusaliit praegu tagasi astuks, siis ei saaks need inimesed, kes olid selle skandaali ja jama puhkedes asja sees, ei saaks siis sellega edasi tegeleda, et, et siis läheks mõnda aega, et leida uued inimesed ja see võiks kahjustada siis Andrus Veerpalu huve enda enda väidetava õigsuse tõestamiseks. Et noh, osaliselt on see selline nagu selgitus ka mõistetav, aga aga teisalt noh, minu seisukoht on küll see, et et Suusaliidu mõningad väärotsused päädis sellega, et Andrus Veerpalu kannatused selles juhtumis olid, olid suuremad, kui nad, kui nad muidu oleksid, sa pead väär otsustavalt silmas siis valetamist ja varjamist mis kestis väga kaua. Kuid tegelikult mitu kuud eemalt vaadates muidugi asi tundub olevat. Ma saan, ma saan Kont kontekstis väga hästi aru, et, et noh, et maailmarevolutsiooni ei pea tegema tingimata ju iga päev ja kogu aeg, et veerpalu uudis on suur uudis. Et tegu on rahvusliku suusaspordi heerusega ja tema nii-öelda karjääri tulemustega Eesti Suusaspordi tuleviku seisukohalt ja nii edasi. Tundub, et natukene on asine kuigi ikkagi liiale läinud. Kogu riik ja ühiskond arutab üksmeelselt nüüd mingisuguseid teaduslikke detaile, kuidas hormoonid võnguvad edasi-tagasi, kuidas nad oleksid võinud olla mis oleks pidanud teisiti tegema, et kas, kas noh, kõik see kõik see nagu ei ole nagu kuidagi ülepaisutatud meie meie meedias, et võib-olla see ongi meie meedia kõige suurem viga, et minnakse nii-öelda mõneski mõttes libedale teele, hakatakse arutama küsimusi, millest tegelikult saavad aru ainult võib-olla üks-kaks-kolm inimest Eestis. Loomulikult on sul õigus, et noh, võtame kas või selle, et hiljuti tuli, et kui palju neist siis ravikindlustuseta inimesi 80000 või et see, see lipsab nii-öelda lühiuudiste veerus läbi, et sellest selle üle arutleda, nii pikalt ilmu dramaatilise esikülgi ja, ja noh seal muidugi on sul õigus, et, et see on ka võib-olla see põhjus, miks miks Eesti avalikkus ühel hetkel pöördus Eesti ajakirjanduse vastu, et et nähti seda, et sel hetkel, kui kui, kui veerpalu oli, tõi Eestile palju kuulsust ja, ja tähelepanu nautis meedia seda, seda aupaistet, aga, aga nüüd, kus kus dopingujuhtum tuli, siis see pendel pöördus teise äärmusesse. Et see veerpalu juhtum on lihtsalt üks näide, et, et Eesti ajakirjandusel on omane hästi suured äärmused korda armastatakse, siis vihatakse. Et see võib olla inimesi, häirib nagu kõige rohkem selle asja puhul. Jah, aga jah küll. Mina olen, mina ei ole siin nagu kindel, et selline asi on nagu ajakirjandusest kui sellisest, tuleksin mingi, väga, väga suur vihkamine praegu nagu veerpalu vastu, et sa ütlesid, et siin kord armastatakse, kurdjaatakse, et et pigem on siin ikkagi nagu selle taga ju see, et kuidas informatsiooni hoiti kinni, siin kasutatud tihti selliseid kavalaid, PR-võtteid öeldi, et ei ole võtnud keelatud aineid, aga samal ajal on võimalik võtta ka ju teatud ained, mis iseenesest ei pruugi olla keelatud, aga mis teatud nagu kontsentratsiooni puhul tekitavad ikkagi sellise efekti, mis võib-olla pole lubatud, et et et ma arvan, et siin selle taga on, on jah, just just just see hästi pikk ka vaikimine ja vastimine, miks siin need emotsioonid praegu niimoodi üle üle keenud on, aga ma noh, minu arust väga-väga huvitav on, on täna üks intervjuu spordiarsti. Kaidu Meitern, kes tegelikult väga-väga hästi kirjeldab seda, et kui subjektiivne see kõik on, et põhimõtteliselt tippspordis seal seal kasutataksegi erinevaid aineid, erinevat keemiat, erinevaid aineid. Mis aitavad täna lubatu? Ja need on vajalikud, et sportlane saaks võimalikult kiiresti taastuda ja see on selge, et tegelikult sellisel tasemel tippsport on, on, on siiski kõike muud kui, kui, kui tervislik. Et et see kõik on ju. Suuresti on tippspordiga laborite võistlus ja tõesti soovitan nendele, kes on nüüd siin valmis, ma ei tea veel Kuubale lendama sellepärast et tõestada, et meie, Andrus ei ole süüdi või et lugege loomulikult see intervjuu läbi ja te saate aru, et millises maailmas me elame, võrdleksin seda tegelikult ühe nagu teise suusaalaga seal slaalomisõit. Et, et kui sa, sa sõidad ilusti alla, tähtis on aeg, aga kui sa oled ühe värava vahele jätnud, siis oled sa patune, sind võetakse rajalt maha ja sul on märk küljes, et, et seal see seisab, võistlus lõpetatakse, sellega on minu arust täpselt sama asi, et see, mis on täna täna lubatud, homme keelatud ja, ja lihtsalt vigu vigu juhtub. Loomulikult see on tohutu tragöödia veerpalu ja tema meeskonnale, et Eesti parim nimekaim läbi aegade ja nii edasi. Kõik need teised sõnad ei saanud nii-öelda rahulikult oma oma karjääri ära lõpetada. Aga, aga ütleme, sellises võidujooksus ei ole siin mitte mitte midagi traagilist. Ja mulle väga meeldis, üks asi, mida veel spordiarst Kaidu Meitern seal intervjuus ütles, ta ütles, et suur spordimaa pole mitte see, et kus on rahvaarvu suhtearvu suhtes võimalikult palju häid tulemusi, võimalikult palju häid medaleid. Olümpiatel ja nii edasi, vaid tubli spordimaa on see, kus inimesed tegelevad ise spordiga, et kus on palju rahvasporti. Et see, kui sa oled sportlik, ei ole mitte see, et sa vaatad telekast võistlusi ja tead kõike, vaid ikka see, et sa iseennast liigutada, ta tõi seal välja selle, kuidas Eestis tegelikult on see sportimise sportivate inimeste osakaal ikkagi väga väike, et millest on tõsiselt kahju. Jah, Eesti meedia võib olla sageli ka, ütleme sedasama liibanoni asja puhul läheb ikka ikka selles mõttes liiale ja tuleks ka nagu korrale kutsuda ja, ja aeg-ajalt nii-öelda punast kaarti näidata. Et ärge ärge lobisega igasuguseid rumalusi tähendab, nagu, nagu ütleme, Liibüa ma toon selle paralleeli liivane asja puhul iga kõlakas spekulatsioon, kuulujutt, mis noh, see kohapeal tekkis, see võimendati meie eeskätt just online-meediast ülisuureks, kusjuures keegi seal kohapeal ei võtnud seda nagu tõsiselt uskumatuid teooriaid mõeldi välja. Ja siin on sama, on ka selle minu arust nagu veerpalu juhtumiga, et no ei ole vaja rääkida, mida, mida seal mingi mingi norralane või rootslane ütleb, et tema on kohutavalt vihane Veerpalu peale või et tema on kohutavalt pettunud ja nii edasi jätkuse oma teada ei sõida nemad ka pudru ega põhjapõdrapiima peal, et norralased on kõik astma, astmaatik, astmaatikud nad ei saa võib-olla korralikud rääkida, aga näete, tulemused on, on väga, väga, väga kõvad, eks ole, nii et noh, et, et selles mõttes, et meie meedia võiks niimoodi kaks korda enne sisse hingata ja siis paisata sinna avarusse mingisuguse uudistesõnumit sellele hu tegelikult ju sama asi, et kuidas, kuidas, kuidas meil räägitakse sellest, mis Venemaal Eesti kohta kirjutatakse, või arvatakse, et et väga tihti jõuab meie meediasse üsna konven meediasse selliseid sõnumeid, kus mingi suhteliselt tundmatu Vene poliitik teatab midagi jälle sellest, et kuidas Eestis rikutakse siinsete venekeelsete elanike inimõigusi ja meel täidetakse Pille meelevis külgi, küsitakse Eesti poliitikute kommentaare, kes, kes siis ütlevad, et see ei ole nii ja nõnda edasi. Tegelikult noh, nagu tasuks mõelda, et miks korraks mõelnud, miks inimene sellise avalduse tegi, et ta tõeliselt temaga toda mitu huvi võib-olla tal on üks huvi on lihtsalt see, et ta tahab oma nii-öelda Venemaal mingites mingites võimusuhetes silma paista või, või teenida kannuseid, et ta ei olegi suunatud üldse Eesti auditooriumile. Aga meie nagu hirmsasti elama selles selles vaimus, et mis meist arvatakse väljapool ja me ei anna nagu panen seda filtrit ette, et, et iga igat sellist piuksu või köhatust või mingit muud asja ei peaks tegelikult üldse nagu deklareerima või tõsiselt võtnud just nimelt, et ei ole vaja nagu noh, see vaadake, millises kontekstis läheb, kui jällegi tuua Liibanoni näide, eks ole, iga see selline kraaksatust, millel ei ole mitte mingisugust tõepõhja, mitte mingit faksi fakti, tausta, mulje, et kas ja kuidas mõjub see meie ratturite omaste nagu tervisele? See on ju kohutav, noh, nad loevad ju ahnelt päevast päeva kogu seda informatsiooni ja kus sa kursis, nemad teavad, mis asi on meediatoodang ja mis on nagu reaalselt sealt pärit siinkohal, miks sellega Eesti ajakirjandusele positiivse hinnangu anda, et et Eesti ajakirjandus ei ole läinud, nende need nimed on inimestel meedial teada, on, ju meeldis ka välja öeldud ei ole näinud nende uste taha ja ei ole nõutud nendega intervjuusid, ehk ei ole hakatud nende kannatusi müüma. Et see nagu väga positiivne selles selles case'is, et need inimesed ei tule, inimestel on rahule jäetud ülitahtsid midagi öelda? Ei no vot nii, nii palju siis võib-olla täna veel pärast, aga jah, veel üks mõte tuli mul pähe, et et noh, et meediamaastik on praegu meil kuidagi muutumas selles mõttes, et eks see meediamaastik ole väga palju ka juhtide nägu ja ma toon siin ühe paralleeli veel ühe väljaandega, kes samast asjast kirjutas ja rääkis, millega mina olin hõivatud siin nädalaid. Et siis no kui ma loen ikkagi ajalehe pealkirja, et, et keegi mingisugune poemutt või, või niisugune kingapuhastaja ütleb, et poisid, ärge minge sinna hirmu orgunud jutt, eks ole, Bekaa orust siis andke andeks, tähendab pange see väljaanne kinni ja ärge ärge nagu sel teemal rääkige, et, et see, see absoluutselt ei ole niimoodi. See kõik, kõik see on niisugune puhas mulli üles puhumine. Aga noh, eks siis ärme hakkame siis nimesid nimetama, kes, kes teavad, need teavad ja kes on lugenud neid uudiseid, nüüd teavad. Aga, aga meediajuhid on meil jah, tõesti, siin Eesti Ekspress on saanud uue peatoimetaja. Silvia leht Külli on saanud uue peatoimetaja ja kukkus Aabil ja kukkuda saab peatoimetaja, et mida see siis nüüd tähendab, kas nüüd juhuste kokkulangemine või või on see mingisugune revolutsioon, Eesti kirjandus? No Eesti Ekspressi puhul tegelikult tuli ju ju see teema üles juba tükk aega tagasi, et ei ole siin aastaid vallatusi. Priit Hõbemägi Ekspressis juhtkirja, et otsin endale mantlipärijat. Jah, et see pole enam, kui vaadata nüüd seda vabatahtlikult, kirjutas ja vabatahtlikud nii-öelda lahkumismõtteid haududa. Ja kuna nüüd sinna siis nüüd läks eelmine kuku raadio peatoimetaja, siis on selge, loomulikult nemad otsivad nüüd uut peatoimetajat, aga et Eesti Päevalehes toimus ka peatoimetaja vahetus, et noh, et siin oli ju kuu aega tagasi toimunud kõigepealt ka osaline omanikuvahetused. Märkimisväärne omaniku. Et kui, kui Jaan Manitski osaluse ostis Ekspress Grupp ehk Hans H. Luik, siis paljuski välja, et teisipäevalehel vist on Vallo Toomet, on vist viies peatoimetaja, kui mu mälu ei peta, et et mina olen neist töötanud neljal. Et kindlasti on iga lehe peatoimetajal Oma selline ideoloogiline liin ja kindlasti iga peatoimetaja vahetus tähendab ka lehe puhul noh, mõningate rõhuasetuste muutmist, et et Lea Laarini peatoimetajaks oleku ajal kindlasti Eesti Päevalehes väga jõuliselt tõusid esile sotsiaalteemad sotsiaalprobleemid ja sellest sai ennekõike siis just Kadri Ibruse kirjutiste läbi x päevalehe nagu kaubamärke. Et, et ma, ma väga tahaks loota, et see kaubamärk peademate vahetuses kuidagi ei lahjene, vaid pigem siis otsitakse selle kõrvale mingeid uusi uusi märksõnu ja uusi valdkondi, kus enda tugevust nagu välja näidata Mul ausalt öeldes puudub igasugune kahtlus selles osas, et ma olen kindel, et see, see valdkond nagu küll kindlasti ei, ei lahjene Päevalehe puhul, et et see kindlasti jääb, et. Kadripäeva õnneks õnneks on, ütleme Eesti ajakirjandus. Säilitanud nii-öelda oma vanad, 19. sajandi traditsioonid selles mõttes, et peatoimetaja isik on tähtis alates juba Janseni ja, ja, ja seal vahepeal Tõnissoni teised tegelemist. Daniel Vaarik, panin selle memokraadis hiljaaegu kahtluse alla. Et ei ole tähtis, et omanik on tähtis või kes on tähtis. Tundub küll, et ei, meil ei ole eriti olnud vist peatoimetajad, kes läheks nagu oma tunde täis istuma sinna, vaid, kes tahab ikke jälje jätta ajakirjandusmaastikule ja, ja noh, võtad nagu midagi ette, et temast ka midagi järele jääks, ühel see õnnestub rohkem, teisel õnnestub see vähem, aga aga kokkuvõttes vist ei ole sellist, kes, kes, kes päris rahulikult nii-öelda tuimalt oma oma oma lehe peatoimetajatööd teeb. Mulle on jäänud niisugune mulje, seepärast ka hinnatakse ja, ja räägitakse sellest rohkem kui, kui, kui noh, võib-olla asi muidugi. Peatoimetaja roll on siiski ajas, ma arvan, sa ütlesid küll, et on siin, ütleme Janseni aegsed nagu traditsioonid, et ma arvan siiski, et peatoimetaja roll natukene teisenenud ajas, et et sa ei näe ju iganädalaselt ei Päevalehes ja Postimehes on siiamaani näinud veendunud, et seda, kes kirjutas näiteks sellest, et asjad on nüüd nii, mina, arvan või meie arvame, et asjad on nii või naa, on andmaks mingit sihukest noh, lehe kui institutsiooni hinnangut oma, oma isiku läbi, seda ju ei ole. No aga samas on olemas anonüümne, kulunud ja seal öeldakse Ühe pea 99-l protsendil juhul ei kirjuta seda. Ütleme nimetuses muidugi, aga, aga noh, peatoimetaja lõbuks panebki kogu lehele käe alla, selles mõttes nagu, et, et pigem nagu peatoimetaja rollis nagu sellise nii-öelda ajakirjandusliku poole osakaal nagu vähenenud viimastel ütleme 10-l aastal. Ja võib-olla selliste personali poliitiliste ja mänedžeri rollil roll on nagu kasvanud. Et ma arvan, et see on see tendents, mis on nagu olnud, et et noh, kas see nüüd muutub, ma ei oska öelda. Ma võiks omaette küsimus on muidugi ka see, kuidas omavahel saavad läbi leht paberkandjal ja siis meedia onlain, meedia et sageli need pannakse ühte patta, kuigi on ju selge, et nad ei ole ühest pojast pärit juurikad ja ühte tehakse ühe asja pärast, teist tehakse teise asja pärast ja nad peavad kuskil keskpõrandal kokku saama, et omanikule kasu teenida ja samas välja paista kui, kui hea ajakirjandus. Nii et see need asjad on noh, peaksid olema väga selgelt lahus, nii nagu nagu vana ajakirjanduse õpik ütleb, et fakt ja kommentaar peaksid olema lahus, aga, aga samas samas nad väga väga tihti ka ikkagi põimuvad ja, ja mitte mitte kõige paremast küljest ei näita kogu seda. Kogu seda organisatsioon. Jah, ma olen nõus sellega, et tegelikult tõesti see onlain Online uudised ja see, mis on, on siis trükiajakirjanduses paberi peal need tegelikult peaksid olema erinevad tooted, et neil on, neil on ka erinevad võimalused, on, et trikiajakirjandus on, pakub ikkagi võimalust süveneda, pikemalt lugeda, et online'is teda ei viitsita väga risti teha, et aga onlainid on mingid muud trumbid jällegi, mida tema saab ära kasutada. Aga sellest on, on nagu tegelikult kahju kogu sellest arengust selles mõttes, et noh, et palju on ju räägitud sellest, et kuidas inimesed üha enam nagu usuvad, et et informatsiooni ajakirjandus peabki olema tasuta, uudised peavad olema tasuda, aga et. Eesti ajakirjandus on ise oma lugejad internetikommentaatorid selliseks kasvatanud. On selles mõttes ära hellitanud ja et ta, et üsna algusest peale on olnud lehtede sisud valdavalt olid ju tasuta kõik kättesaadavad, et tegelikult niimoodi minu arvast ars päris päris olema ei pea. Et ma olen tegelikult ka praegu ju, mis siis, et esimestel tundidel esimesel päeval küsitakse rahaga, homme antakse tänane uudis, tänane kommentaar või arvamusartikkel vabaks ja, ja ta on tendents on tegelikult kogu maailma meedias ikkagi tõepoolest, ma olen Reinuga nõus selles suunas, et et suured meediaväljaanded ikkagi oma oma sisule juurdepääsu internetis on hakanud üha enam nagu piirama, viimati siis nagu New York Times on seda teinud ja ja, ja, ja paljud ka teised, et mõni on olnud edukam, mõni vähem edukam, et noh, näiteks Inglismaal On ka neid, kes seda ei teinud, on olnud, on siiamaani väga nagu mõjus internetis. Aga taim? Taimse ei ole enam niivõrd mõjukas ta sellele, et nende, nad on kaotanud tohutult lugejaid. Või siis teine asi, mida tehakse, on see, et need trükiajakirjanduses ilmunud lood pannakse lihtsalt internetti teatud viitega, et mitte kohe, et inimesi ikka motiveerida, kes tahab värskeid uudiseid, jookseks seda lehte ostma, aga noh, tegelikult küsimus ei ole ikkagi ainult nendes konkreetsetes kanalites, vaid ka vaid ka selles, et et kui mõni väljaanne on, on tohutult panustanud inimesi, inimeste aega, ressursi sellele, et mingisugune väga oluline uus uus fakt või asi välja selgitada, et selle taga on tohutu töö. Aga tänapäeva meediamaailmas on see, et kui see on, et kui see on, on, on trükitud, kui see on ilmunud, et tegelikult see väljaanne ei oma enam seda, et seda hakkavad kõik toodud read produtseerima, et Kletti netiväljaanded tsiteerivad seda toodud käibesse ja lõpuks ka väljaanne jääb, jääb ilma sellest aust, tema leidis selle välja. Siiski Külli-Riin ei oleks nii negatiivne, et ma ikkagi arvan, et nii praegu kui ka tulevikus selle Eesti ajakirjanduse asisemas sisust kui suudad kasvõi ühe ajalehe, kellel on olemas päeva värvilist, pole enam Online toimetusse. On küll ta eesti Turmeid väga sügavalt meil on. Koduleht paistab välja kui külg külg, aga selleks, et meil on tedre Suurem onlain toimetus kui valdava osa sellest ajast, kui sina Päevalehes töötasid. Aga aga uudised on kümneid kordi vähem, et küsitakse, milleks jumal inimesele käed on andnud, et kaks päeva lähedal toimetatakse. Et mina olen seal. Ma olen selles mõttes nagu positiivselt meelestatud ikkagi sihukse päris ajakirjanduse suhtes, et et see sisu, see, see peamine sisu, mille üle ka onlain ajakirjanduses, nagu arutatakse, luuakse ikkagi selliste ajalehtede traditsiooniliste toimetuste poolt. Et onlain, ajakirjandus on ikkagi selle selle asja nagu selle sündmuste uudiste välja uuritud teemade edasiarendaja refereerija aga mitte ta ei suuda Eestis kasvõi neid koosseise, ta ei suuda ise noh, nagu niisu suuri teemasid välja uurida või, või probleeme väljuda. Jah, nii see on, aga küsimus on selles, et kes, et, et, et selle nendesamade teemade väljauurimine, faktide väljatoomine, see kõik nõuab ressursse ja lihtsalt lugejad kui, kui on, see eeldas, et sa pead saama kõike tasuta, et siis enam just seda, seda uurivad selle tõsise töö poolt seal jääb nagu järjest vähemaks näiteks Estonian minul oli, see on minu arust suur probleem. Jah, et siin on, võib-olla peaksid Eesti meediaväljaannete omanikud väljaandjad nagu natukene mõtlema, et minu meelest ma olen nagu nõus sellega, et mingi hetk see väljaannete nagu finantspendel nagu liikus arutult liiga palju onlain toimetuste poole, et tegelikult see peaks liikuma sinna teisele poole toas. Ja no üks üks asi, mida muidugi ka tegelikult võiksid inimesed rohkem mõelda, on see, et, et see, mis sa saad tasuta, et ei pruugigi olla kõige parem kvaliteet alati, et no näiteks onlain meedias on ju surve, et oleks justkui võimalikult palju neid uudiseid, et võimalikult palju klikke ja siis on väga lihtne, on see, mitte ajakirjanik ja pane kokku niisugust klassikalist uudist, kus on poolt ja vastu. Kommentaarid on keegi, kes räägib, kuidas teda see asi veel mõjutab, keegi kolmas vaid see igaallikaga tehakse lihtsalt eraldi lugu, mitte ei tehta ühtelugu, vaid tehakse kolm, neli lugu, mis kõik tuginevad ainult ühele allikale, et see tegelikult ei ole kvaliteetne. Nojaa, aga see ongi nii, et, et see ei ole ju ainult ühe väljaande jaoks ainult nii-öelda tema onlain-osa probleem, see klikimajandus ja skandaalid või skandaalikese tekitamine ja sageli üritatakse mingisuguseid noh, täiesti jama uudisega olla esimene, et oleks võimalikult palju nii-öelda kommentaar sellele sinu sinu niinimetatud uudisele, et see on, see on tegelikult muutunud nagu omaette eesmärgiks. Ja see on ka see ei ole ainult nii-öelda kollase või, või on ideed ja omaette eesmärk see on ka kvaliteetajakirjandus on niipaljukest, kui seda on, on, on omaette eesmärk, et me jumala eest ikka tsiteeritaks, ükspuha, mis me sinna siis panen. Okei, võtan tagasi sõnad, mitte ükspuha mis, paneme aga, aga filter, nõrgukene. Ja sellel kiiruse survele on ka tõesti siis jah, nagu sa mainisid, et see filter on nõrguke, et kui sa püüad võimalikult kiiresti panna selle asja välja Online keskkonnas see tähendabki, et, et ajakirjanik saab kätte mingi pressiteate ja tal on tegelikult, et noh, mida, mida vähem aega ta sellele sellesse süvenemiseks faktide kontrollimiseks, teise poole väljatoomist väljatoomiseks kulutab, seda kiiremini ta saab oma teate üles ja see omakorda suurendab igasuguste pressi inimeste rolli nii-öelda meie meediamaastiku avalikus kommunikatsioonis. Olgu, paneme siinkohal iseendast rääkimisele punkti ja tõmbame joone alla, räägime Eesti päevapoliitikast ka natukene. Kuigi valimised on läbi siis ja olukord peaks olema rahunenud, siis on vähemalt kaks erakonda, üks neist on siis parlamendierakond ja teine mitte enam kus ikkagi veel keeb ja tundub, et üha kõvemini keeb. Üks on siis loomulikult Keskerakond mis hakkab jälle, tundub väliste märkide järgi vaikselt kui mitte poolduma, siis kas siis veeranduma või, või mingi muu tuleks sõna, tuleks mõelda, on mingeid arenguid, kus inimesed kas lahkuvad siis juhatusest või lahkuvad erakonnast või ühesõnaga, inimesed on teinud suu lahti ja ütlevad, et erakonnas ei ole asjad kõik kaugeltki mitte korras, ei ole nii, nagu nad paistavad ja teine on siis rohelised kes seal on parlamendipartei ja kus nagu vähemalt nende uudiste põhjal, mis, mis nagu täna on laekunud, paistab nii-öelda grande finaale, et erakonnaga üldse mutt ulmet teab täpsemalt vähemalt rahaliselt. No mis ma nüüd täpsemalt tean, et täna täna kell 11 vist nii Keskerakond kui rohelised kogunesid ja, ja arutavad, arutavad poliitilist olukorda ja rohelised vist arutavad minu teada. Seda, kuidas nendel valimistel läks, sel nädalal tuli ju ju vist Postimehe kaudu avalikkusele avalikkuses uudised. Et rohelised on aga tõsistes rahahädades ja, ja on pidanud hakkama isegi suisa kontorimööblit müüma, et nendest rahadest. Lahti saada ja minu teada siis täna tänasele roheliste üritusele, kus arutatakse valimiskampaaniat, et see üritus üldse toimuda saaks. Pidi pidi üks endine roheliste parlamendisaadik eelnevalt maksma ära elektrivõlabüroos saaks üldse soojas ja valges käes. Seda üritaks tänast üritust korraldada, nii et nii, et ega roheliste elu ei ole kerge, et eks, eks siis täna arutatakse seda, et kuivõrd palju suudetakse siis neist kautsjonirahadest, mida erakond välja käis kandideerijate käest tagasi saada, et sellist kautsjon oli kaheksa 9000 krooni vahel, et 8700 vist kui mu mälu ei peta või 80 800 ja et et rohelistel on veskikivina kindlasti ka kaelas üks, üks üks leping ühe reklaamifirmaga mis kuuldavasti on tekitanud väga suuri küsitavusi ja mis puutub Keskerakonda, siis, kui sa räägid Keskerakonna hooldumisest või lagunemisest, mina seda küll ei usu. Et Keskerakonnast võivad üksikud inimesed lahkuda nagu või minna nii-öelda siseopositsiooni, ma ei usu, et nad kõike lahkuvad nagu Kalle Laanet, kes taandas ennast juhatusest, aga, aga ma, ma olen küll kindel, et et hoolimata sellest, et Keskerakond jäi jälle opositsiooni, läheb Keskerakond järgmistele valimistele vastu ikkagi, nii et Keskerakonna esimesena. Kas sinu arvates Savisaar muidugi, aga sinu arvates ei toimu nii-öelda ei, ei kunagist arengupartei tekkimise stsenaariumit ega ka mis seal oli, kuus või seitse mikseri ja Liina Tõnissoni juhtimisel, kes, kes lahkusid ja akna alla kolisid. Ei, ma seda ei usu, et pigem võib-olla üksikud äraminejad liituvad mõne olemasoleva erakonnaga, sest uut parteid tänasele Eesti Eesti poliitmaastikul või ütleme, selles raamistikus õiguslikus raamistikus, kus, kus sul on vaja vaja ikkagi 1000 liiget pluss sa saad raha kasutada, kui sa ei ole nagu parlamendis esindatud jõud sisuliselt ainult eraisikute annetustest on uut erakonda ikka väga keeruline asutada ja ma ei usu, et hoiatan, laulmades ka lahkujaid sealt üle 1000 saab olema, et ikkagi mõne kümnetes, ma arvan. Ja, ja me räägime nendega suurtes kategooriates, aga samas, kui me võtame nagu selle konteksti, et et Keskerakond on välja paistnud ikka väga ühtsena ja ja juhi vastu nagu keegi naljalt häält ei tõstnud, nüüd on neid juba mitu, kui tuli see teade, et Kalle Laanet Noh, lahkub Keskerakonna juhatusest, siis väljastas Keskerakond loetud minutite pärast pressiteate, kus, kus algul oli vist Enn Eesmaa selline suhteliselt neutraalne tekst. Mis, mis puudutas seda, et et juhatuse vastutust valimiskampaania ja valimiste korraldamisele analüüsil aga anonüümne tekst, kus ikka Kalle Laanetile valati ikka niimoodi niimoodi üle, et hoia ja keela, et sa, mees ei ole käinud kordagi peaaegu erakonna juhatuse koosolekul, mida sa räägid, et juhatus ei tea midagi nõnda edasi, et et selles mõttes ma arvan, et ei muutu midagi. Nojah, ei no pressiteade pressiteate eksjuhikultus, selle võib ka rääkida mustast valge ja valgest punaseks, aga aga erakonna rahakott on muidugi üks asi, mis, mis on objektiivne nagu näitaja. Ja Laanet muidugi torkab ikka väga olulise koha peale selles mõttes, et ega, ega ei ole muidugi kellelegi eriti kiidelda ilmselt peale Reformierakonna, kellel näivad asjad olevat korras. Aga teistel on, teistel on suuri raskusi ja, ja arvestades parteis purusti ja parteivajadusi on, on Keskerakonna raskused kõige suuremad. Nii et see, see on, see on nii-öelda objektiivne näitaja. Mis puudutab rohelisi, siis. Ma ei oska nagu väga kaasa tunda, aga mõni mõni kena inimene seal, kes tegi nagu korralikult poliitikat, võiks, võiks ka poliitikuna jätkata ja ja endale mingisuguse rakenduse kuskil mujal leida, siis kui, kui see Partei kaob nii-öelda meie maastikult ja nimesid ei ole vaja, kõik, iga ilu on vaataja silmades, aga aga kindlasti mõni tubli inimene võiks sealt sealt kuskile minna talle sobivasse ilmavaatega ühendusse ja seal oma tööd jätkata. Kõige loogilisem oleks ikkagi, et roheliste puhul liigutakse sotsiaaldemokraatidega, ma arvan, et et see on see erakond, kes on võib-olla sellistest keskkonnateemadest läbi Andres Tarand isiku kas või omal ajal võib-olla kõige rohkem nagu rääkinud, et see noh, mina näen sealt, et selliseid ilmavaatelise kõige rohkem lahendusi lähe läheduses, aga, aga noh, saimegi jah, et see on muidugi ka üldse ei vähenda ja pigem ma pigem tõstan nagu nii-öelda päris ametite, mitte poliitiku ametite tähtsust, aga aga oleks väga tore, kui mõni mees Matsalus linde ei vaatleks, vaid, vaid selle kõrvalt ei jääks aega ka näiteks poliitikaga tegeleda ja, ja kindlasti ta rikastab meie meie sellist üldist poliitilist keskkonda. Mina siiski usun seda, et tegelikult Eesti ühiskonnas on ikkagi ka rohelisele erakonnale, rohelisele ideoloogiale, oma omanist, et ta võib küll integreeruda ka teiste parteide ilmavaadetest, aga kui me vaatame kas või euroop arengut, et me näeme ikkagi seda, kuidas, kuidas need rohelised parteid on ikkagi pigem tõusete seas ja praegu, noh, ma, ma usun, et rohelistele taid ikkagi saatuslikuks praegune konkreetsete inimeste inimestevahelised probleemid, et et mitte see, et, et sellel ilma vaater kui sellisel ei oleks toetajaid, et ma tean ise ka inimesi, kes ütlevad, et hea meelega valiks rohelisi, aga neil on juhtunud see ja too ja kolmas, et. Samas, see nishi jutt on jällegi kahe otsaga asi, et nišši on meil igasuguseks erakondade teketeks veel meil on radikaalsusele populismil ülim ole mingisugusele jaburalt populismile nišš olemas täiesti selles mõttes, et ta leiaks toetaja ja oleks valijaid. Ja, aga ma arvan, et ühiskond ikkagi koos muu Euroopaga liigub kenasti selles suunas, et roheline on ka teiste erakondade üks nii-öelda taustavärv ja keegi ei saima rohelise mõtlemiseta, et noh, et selleks, et noh, võib-olla see on nagu inetust öeldud, aga selleks, et õlut juua, ei pea tingimata õlles parteisse kuulumata. Üks väikesed testitud, tuleb juba ju homme Soomes, et rohelised, kes on, on ju võimupartei seal küll väga väikse esindusega, aga kuidas nendel homme Soomes parlamendivalimistel läheb? Jah, ja teine on muidugi seesama mainitud radikaalne või populistlik, vaatame siis, kuidas nagu perussoo Malaisia hakkama saavad, et et see on, see on väga huvitav, täna ilmselt rohkem sellest ei, ei, ei oskagi nagu rääkida ja see on pikem teema, vaadake aktuaalset kaamerat. Meil on taas võttegrupp kohal Soomes. Ka meie põhiseadust ei muudeta just iga päev ja nüüd tehti sära nagu, nagu nokski. Ja läks, läks nii nagu nagu jõu jõuerakonnad seda tahtsid. No päris naksti tehtud, et põhiseaduse muutmiseks on vaja kahe erineva riigikogu toetust. Et, et selles mõttes see oli siis nüüd seri uus riigikogu viis sisse lõpule selle, mis eelmine riigikogu alustas. Ja põhiline muudatus on siis naksti selles mõttes, et ega, ega nüüd enam suurt erilist debatti polnud ja tegelikult olukordadega muutunud tegelikult, et võrreldes see kui nelja aasta nelja aasta eest diskussioon, nagu algas siis vahepeal on ka see seadusloome, mis, mis puudutab kaitsevägi on vahepeal ka seadusandlikult selgelt nagu allutatud kaitseministeeriumile. Et see muutus, mis toona nagu oli nelja aasta eest hakati nagu rääkima, et ka see tuleb selle põhiseaduse muutusega kaasa, et see oli nagu toimunud vahepeal. Nüüd oli see põhiline küsimus ikkagi selles, et, et kaitseväejuhi, et kui siiamaani nimetas või tähendab Ta nimetas kaitseväejuhi ametisse riigikogu presidendi ettepanekul, siis nüüd teeb seda vabariigi valitsus kaitseministri ettepanekul ja, ja, ja see, see diskussioon selgunud seal oli noh, nagu märksa kitsamas liinis. Ehk siis konkreetselt kaitseväe juhim. Et nelja aasta eest oli see diskussioon märksa laiemaid, puududes rohkemaid asju. Et noh, mina puhtisiklikult ütlen, et noh, ühelt poolt ma saan, sellest ei ole nagu väga ühest nagu seisukohta selles küsimuses ühelt poolt ma saan aru, et et kogu kogu nii-öelda Need struktuurid ja ühendused, kuhu me kuulume, ennekõike siis NATO, et, et seal on nagu teatavad nagu juhtimisja käsuliini nagu paika pandud ja, ja tõepoolest, et et seal seal on nii, et kaitseväe juhataja noh, sisuliselt allub kaitseministrile. Et see nagu paika pandud üheselt, kes meie, meie ajaloolis geograafilist positsiooni arvestades tingimata peame täpselt sama tegema. Selle üle võib vaielda ja annaks jumal, et me seda kunagi kunagi mingis konfliktis teada ei jääks saama, et kas me käitusime õigesti selle vastu kõneleb või eeskõneleja vastu on, on nüüd Leo Kunnas muidugi, ja ta on esitanud täiesti veenvaid argumente, et miks, miks nii ei peaks tegema nagu, nagu on tehtud. No muidugi ma olen ise ka olnud mõnikord tunnistajaks nii-öelda peastaabi ja kaitseministeeriumi inetutele suhetele näotutele tähendab, avalik asi on, asi on nii nugade peal kohal. Aga need suhted on olnud teravad tegelikult juba juba ju ju ammust aega siis kui selle vana, siis nii et kui nüüd öeldakse, et Leo Kunnas ütleb, et see uus süsteem loob kaasselle olukorda, et kaitseväe juhtid muutuda, politiseeruda ehk ütleme, minister on, teeb ettepaneku, on mingi oma kambajõmm meile, kellel ei ole tööd ja valitsus kiidab selle heaks. Et tegelikult ju seda, et kaitseväe juht mingil hetkel üritas nagu politseeruda, me mäletame ka 90.-test aastatest neid suuri skandaale ajas, Lennart Meri pidi väga-väga jõuliselt seal hetk sekkus, onju, et niisuguseid näiteid on tegelikult Gerdi ärasaatmine ja, ja nõnda edasi. Need näited on palju, et, et võib-olla ainus küsimus, mis mind nagu selle puhul nagu häirib, on see, et et pärast seda, kui, kui kaitseväe juhataja nii-öelda muutub Kaitse juhati näiteks ta ei saa nagu riigikogult mandaati ehk tema nagu isiku peavad kiida heaks ainult koalitsioon on ju, et opositsioonil puudub võimalus seal nagu kaasrääkida, teiseks, kaitseväe juhataja enam ei pea käima riigikogu ees aru andmas näiteks et rääkimast mingitest asjadest, et mingid sihuksed muudatusena on seal nagu kaasa tulnud, mis, mis jah, aga ütleme nii-öelda selle selle ettepanekuga poolt, kui me räägime nüüd poolt ja vastu argumente, on, on see, et meil räägitakse kogu aeg, et riigikogu on kummitempel, siis polegi tal mingit tähtsust, eks ole, noh, läks kaitseväe juhataja sinna muutub veelgi rohkem kummitempliks Oudova automaatselt kummitempliks, jah, aga, aga, aga noh, reaalne olukord on see, et kui on kummide välja, kui sõidetakse teerulliga üle opositsioonist on, siis, siis ongi niisugune olukord või kui meil on president kes tahab osutada või olla meelepärane teatud erakondadele teatud eesmärgil, näiteks, eks ole, rääkimata konkreetselt, vaid situatsioon näiteks selline tekib siis siis ta ka on, on nii-öelda selles mõttes erakondade kummitempel ja on manipuleeritav ja ongi kõik noh, et kõik sõltub ikkagi väga nagu konkreetsest olukorrast, aga aga ma ei, mul ei ole ka endale nagu päris päris selgelt seisukohta, et kas tehti mingisugune jubedam prohmakas või vastupidi, tehti väga-väga vajalik samm. Ma ei tea, mina ei ole selle asja suhtes eriti optimistlik, et sa Urmetsin kasutasid sõna nagu politiseerimine, et et kui varem võis öelda tõesti niimoodi, et teatud juhtudel siin olid, olid mingid lahkhelid või vaidlused siin kaitseministeeriumi ja kaitse väe vahel, et siis tulevikus võib-olla hoopis teises mõttes politiseerumine, see võib olla see, et ta on väga allutatud mingitele päevapoliitilistele lihtsalt kaalutlustel, et et ta ei ta ei, ei ole enam ei ole enam nagu see, kes, kes, kes teinekord ütles, et mis tema arust on nagu oluline kaitse kaitseväe arengu seisukohalt, vaid ta väheneb nii-öelda see tasakaalustatus. Eks see ole ka nii-öelda vaata kui omal ajal Lennart Meri puhul räägiti ta kompas nagu presidendiks olemise või presidendi nagu staatuse piire ja eks see sõltub ka väga konkreetselt sellest kindralist, kes seda kaitseväe juhib, et kui, kuivõrd ta nii-öelda kompab piire, et et nii-öelda poliitikutele aru pähe panna, et kuulake nüüd natuke mõistuse, kullake natuke sõjamehe häält ka. Et, et kõik ei pea sündima teie seal Sakala tänavakabinettides, et noh, ütleme kindral Laaneots viimases vabariigi aastapäeva kõnes, noh nii mõnigi ütles, et läks nagu üle piiri. Mulle see kõne saga meeldis ja nii edasi, et, et see ongi niisugune küsimus, ei, ei pea olema lõpmatult poliitiliselt korrektne või lojaalne, et et iga viimane kui kaitseministeeriumi ametnik oleks kaitseväe juhataja esinemisega rahul, eks ole. Ja kas seda me tahamegi, siis tahame, et, et meil ongi üks, üks suukorviga mees või et aga, aga see sõltu nagu, nagu eriti just väga palju sellest, mis on nagu põhiseadusse kirjutatud ja missugune muudatus nüüd tehti, vaid see sõltub ikkagi sellest kindralist. Kes, kes, kes julgeb jänese, kes sinna saada, et noh tead teadupärast ju Ants Laaneots all peaks ju ju sel sügisel ju ametiaeg läbi saama. Nii on ja siis on Mart Laaril sisuliselt nüüdse põhiseadusemuudatuse valguses siis võimaluse voli esitada uus kaitseväejuhikandidaat, kelle siis valitsus heaks kiidab, et mitte enam riigikogu. Ja noh, saab näha. Ja aga no see jutt, et NATO-s on kombeks, et kaitsevägi peab alluma kaitse kaitseväe juhataja peab alluma kaitseministrile, et minu arust minu arust ei ole nagu väga tõsiselt võetav argument, kuna NATO liikmesmaade seas on väga erinevat tüüpi riigikorraldusega riigid, et me teame ju näiteks, et mõned riigid on sellised, kus ta on, mis on president tavaliselt riigid, kes omakorda siis ka nii-öelda see kaitseminister. Et tema suhted presidendiga on on teistsugused kui, kui Eestis, et. On tõesti täitsa näitlejad ja Ando, kõige suuremate, kõige paremates perekondades juhtub vigasest, tuletame meelde, kuidas nelja tärni kindral, kes juhib NATO vägesid Afganistanis, ütles ühel hetkel nii, et president Obama ahmis õhku ja mehel oli, oli väidetavalt suuri pahandusi, aga, aga sellele vaatamata ta ütles selle välja, et kõik on, kõik on nagu, nagu ikkagi minu meelest kongress persoonis kinni nii reguleeritud ühiskonnas nagu seda on USA, eks ole, kus kus iga hingetõmme reguleeritud ja seaduses kirjas. Ventidele lisandus täna ja igasugused seadustele põhiseadusele, et, et noh, et, aga lisaks kaitseväejuhile tähendab see kahtlemata ka presidendi rolli. Et et presidendi oli esitada kaitseväe või ettepanekut kandidaat, see nüüd seda enam ei ole. Sisuliselt tähendab seda, et ka presidendi roll Eesti ühiskonnas väheneb. Me jutt katkeb täpselt minuti pärast. Presidendivalimiste esimene voor on 29. august, esmaspäevane päev. Kas Eesti vabariik saab uue presidendi uue vana presidendi 29. augustil või ei saa, mis te arvate? See sõltub nüüd seda, mida ta Isamaa ja Res Publica Liit. Kui Isamaa ja Res Publica Liit otsustab Toomas Hendrik Ilvest toetada, siis on 68 vajalikku häält koos, sest reform ja sotsid on teatanud, et nad toetavad. Ma arvan, et Keskerakond teeb targasti, strateegiliselt, kui nad oma kandidaadi välja käivad, aga aga võti on see, seda IRL-i käes ja mina arvan ka, et eelmine loomapiinamine jääb ära ja asi põllule nii-öelda ei lähe. Asi tehakse väga-väga kiirelt ja ruttu ka siis, kui seal kulisside taga toimub mingisugune lehmakauplemine. Ja külje on sellega nõus. Sest ütleme, saate ära lõpetama, aitäh, head kolleegid, kelleril Tigasson tervet kooki. Aarne Rannamäe olid täna siin stuudios. Ilusat nädalavahetust. Vikerraadio.