Tere kuulama nüüd muusikasaadet. Seekord on kõne all Helsingis märtsi alguses üheksa päeva väldanud uue muusika festival muusika Nova 2001. Tunni sees kuulame pisut festivalil kõlanud muusikat ja sõna saavad festivali kunstiline juht Kimmo Hagola ning üks festivali kahest fookusheliloojast itaallane Luca Franchesconi. Praegu alustame katkendiga Heino Juhani rauda vaara seitsmendast sümfooniast, mis festivali sisse juhatas. Festivali muusika Nova, Helsingi kunstiline juht Kimmo Hagola. Siin on kõlanud väga ilus muusika, ei ole nagu enam sellist radikaalset modernistlikku filtrit festivalile lubatavatele teostele, on see praeguste uue muusikafestivalide üldine joon. Muidugi, kui võrdleme meie festivalide armustati ja teiste Kesk-Euroopa festivalidega siis neil on oma maitse. Neil on igal aastal samad heliloojad ja võib-olla ka samalt teosed, kuid ausalt, soovin meie kuulajatele näidata tõelist situatsiooni. Praegu toimib. Muidugi on olemas sellised ultramodernsed heliloojad nagu fööni how ja tema õpilased, väikesed fööni haud ning ka nemad on huvitavad ning Itaalias on palju huvitavaid heliloojaid, kes kombineerivad modernset stiili ja kaunist kaal stiili. Kuid ma arvan, et situatsioon kaasaegses muusikas on rikas ning festivali kunstilise juhina pean ma leidma ja esitamagi seda rikkust. Ja sellepärast me ei saa panna festivali kokku ainult teatud stiili armastavate inimeste jaoks. Minu arvates pole huvitav panna kokku ortodokssed kava, võib-olla minu järel tuli arvab teisiti. Igal aastal olen püüdnud vaata muusikalist situatsiooni, mis on omane just festivali ajale. Näiteks HD-s oli oluline kaks aastat tagasi ja loodan, et ka need heliloojad, kes seekord olid esindatud Võib-olla räägiksite nüüd pisut seekordse muusika noova festivali fookusheliloojatest ja kuidas te ise nad enda jaoks leidsite kõigepealt siis katsetcherninnist. Tavaliselt on meil olnud üks fookushelilooja. Minu esimene festival oli fookosades ja eelmisel aastal oli Phoekus šarrell. Kuid ma arvan, et globaalselt on muusikaline situatsioon niivõrd huvitav ja on põnevaid stiile. Samuti toimub koopas selliseid asju, mida me isegi päris täpselt ei tea. Nagu näiteks Elena Katz, Tšernin, kes on sündinud Taškendis ja õppinud Venemaal kuid siis asus ta elama Austraaliasse ning õppis ka Euroopas väga tugeva õpetaja Helmut lahenmanni juures. Tema muusikaline taust on niivõrd põnev, et on lihtsalt huvitav teada saada, milline on tema puhul siis muusikaline tulemus. Elena muusikat mängiti palju Austraalias ja Ameerikas. Nii ma siis mõtlesin, et muusika noova võiks olla esimene festivale Euroopas, kus mängitakse tema muusikat nii laialdaselt nagu siin. Elena catchernin sündis 1957. aastal Usbekistanis Taškendis juudi perekonda. Ta õppis Narvas Lavly muusikaakadeemias ja alates 14.-st eluaastast Moskvas gneesiniti instituudis. 1975. aastal sai ta perekond loa ümber asuda välismaale. Nad valisid Austraalia, kus Elena lõpetas. Konservatooriumi. Järel sai ta stipendiumi, et end välismaal täiendada. Ta sõitis Saksamaale, kus sai modernist Helmut lahenmanni õpilaseks. Saksamaa jäi tema peatuspaigaks 13-ks aastaks seal aasta läbi komponeerimis kriisi ning lõpetas kontserdi muusika kirjutamise ning kirjutas aastaid vaid muusikat lavateost. Jelena katsernin kommenteeris seda ise niimoodi. Kui ma õppisin kompositsiooni. Tony oli mul selline nõukogude üliõpilase mentaliteet, et peab õppima, mida õpetaja sulle ütleb ning mitte eriti küsimusi esitama. Aga ma hakkasin tasapisi aru saama, et tegin kõike selleks, et meeldida oma õpetajatele. Kirjutasin muusikalises keeles, mille kohta ma arvasin, et see võiks neile meeldida. Lahen On küll. Tegelikult julgustas oma üliõpilasi mõtlema iseseisvalt, aga mina polnud selleks valmis ja kaotasin suunataju, kuhu minna oma komponeerimises edasi. Juhuse tõttu tööd teatris ja seal õppisin ma iseenda eest mõtlema ja oma ideede eest võitlema ning samuti neid ideid leidma ja olema põnevil neid otsides. Niisiis hakkas kats CERN 1900 üheksakümnendatel taas kirjutama kontserdimuusikat, milles on tunda tema muusikalise tausta erinevaid tahke. Ta kombineerib populaarset, sageli filmiliku muusikat kontserdisituatsiooniga Kesk-Euroopas. Lobamodernismi koolkonna läbinuna on ta pöördunud tagasi oma lapsepõlvehelide maailma juurde. Siin võib kuulda juudi muusikat tangot, Räkk, Daini folkmuusikat. Kordan, haaratud keerukates, kohati psühhedeeliliselt mõjuvatesse protsessidesse mõnikord kätketud minimalistliku loogika järele arenevasse faktuuri. Kaczerni eelistab lihtsat muusikalist materjali, näiteks teoses Kloks ehk kellad on läbivaks teemaks rütm. Helilooja ütleb ise. Nii. Ma usun, et kui ma alustada tahaksin, kompleksse ideega, poleks mul enam kusagile edasi minna. Kuidagi liiga palju oleks kohe öeldud, jaamu kujutlusvõimele ei jääks siis enam ruumi. Ma imetlen lihtsaid ideid muusikas üldse ja armastan otsida lihtsaid, kuid tugevaid ideid. Nüüd aga läheme edasi Helsingi muusika noova festivali teise fookusheliloojal Luca Franchesconi muusika juurde. Kuidas valis festivali kunstiline juht Kimmo Hagola frangesconi oma festivali jaoks välja? Luca Franciscos on muidugi üks kõige huvitavamaid Euroopa heliloojaid, keda me tunneme Soomes ja Skandinaavias. Küllaltki hästi on Rootsis ja Norras küllalt palju mängitud, kuid mitte Soomes. Ta on Soomes esimest korda kuna teda, sest ta on Magnus limperi ja kaija Saaria hea sõber. Ta on töötanud palju elektronmuusika. Stuudio sirkam ja tema muusikat on esitatud festivalidel kõrvu meie heliloojate loominguga. Ma mõtlesin, et nüüd, mil luga on viimastel aastatel kirjutanud kaks suurt orkestriteost, on paras aeg, et teda ja tema muusikat Soome publikule tutvustada. Ja eriti sellepärast, et Itaalia ja Euroopa heliloojatel on raske leida esitajaid suurtele orkestri teostele. See on meie festivali tugev külg, et me saame pakkuda tervelt külm sümfooniakontserti. See on väga kulukas. Ja olen uhke, et Helsingi linnaorkester sai esitada näiteks Charlesi neljanda sümfoonia. Teha sellist ajaloolist Ki tööd. Kuidas jäi fookushelilooja Luka frantšesconi ise rahule oma teoste esitustega Helsingi festivalil? Esituste tase on tõesti hämmastav. Nad olid kõik fantastilised. Muidugi ei oska ma selle kontserdi kohta öelda, kus ma ise dirigeerisid. Kuigi muidugi ma ei mänginud, Ma lihtsalt lehvitasin kätega laval ja nemad mängisid küll väga hästi. Ja kuulakem siinkohal üht teost, milles Luca frantšesconi üllatas kuulajaid millegagi, mis modernse ajastu heliloojate puhul Pole tavaline omaenese iga kõrvalejätmisega. Avanti kammerorkestri kontserdi, mille dirigendiks helilooja ise oli viimane teos, oli respondit, mis kujutas endast kahteid saldo Madrigallil, mis oli vähimagi irooniata pigem kummardusena vanale meistrile ümber kirjutatud viiele pillile ja live-elektroonikale. Praeguseks üks juhtivaid itaalia heliloojad Luca frantšesconi sündis 1956. aastal. Ta õppis kompositsiooni kõigepealt oma kodulinnas Milanos ja hiljem Roomas ja bostonis asio. Kuigi Luciano peerija ja Karl stock Houseni juures ning 80.-te aastate esimesel poolel töötas Stabeeria assistendina Tõnglwoodis. Praegu õpetad Ta frantšesconi Milano konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid ja annab mujal maailmas komponeerimise meistrikursusi. Ka muusika noova festivali ajal toimus Sibeliuse akadeemias tranchesconi meistrikursus. Francis koolil on olnud väga põnev üliõpilaspõlv oma aja tuntumate sõjajärgselt modernistide õpilasena. Stogazeni juures õppis ta siis, kui see peatusi daalias. Prancesconia on öelnud, et Togavuseni distsipliin oli väga terroristlik jutumärkides ja väga ülevoolav ning noor helilooja ajas sellele sõrad vastu kuni õpiaja lõpuni. Prangesconi kirjutab. Ma armastan seda võrrelda renessansiajastuga, kui itaalia heliloojad toetasid suurel määral Madalmaade koolkonna. Mõnikord süüdistatakse itaallasi pealiskaudsuses ning oma muusikalised struktuurid olemegi saanud põhja poolt. Renessanssheliloojad Madalmaadest ja mina ning mu kolleegid Saksamaalt. Nii et stock Hausinilt õppisin ma valitsema muusikalist struktuuri, et minna siiski edasi oma itaallase tunnetest ülevoolava loomusega. Luka Francisco olevat leidnud, et tähtis ei ole mitte reageerida sõjajärgsele modernismile ja postmodernismi-le vaid mõista oma õpetajaid ja minna siis edasi oma teed. See tee oli aga küllaltki okkaline, näiteks pidi ta oma teoseid esitama peamiselt välismaal. Ja siin pöördun jälle helilooja poole. Luka francesconi ühel kohtumisel rääkisite väga huvitavalt oma keerukatest suhetest oma õpetajate peeria ja stagaseniga. Ütleks, et need oleks komplitseeritud suhted, need on normaalsed suhted oma isadega, keda see ühest küljest armastajat, kuid kellest tuleb teisest küljest mööda minna. Peavad olema, sa ise tuleb hetk, mil pead tõesti seisma omaenesejalgadel, mingil hetkel võib tekkida konflikt ja see on loomulik. Tavaliselt tantsul selliste inimeste vastu tohutu imetlus ja selles ongi probleem, sest lõppeesmärgiks on vabaneda nende mõjust ja saada reaalselt täielikult iseendaks. Selle saavut olemine pole aga üldsegi lihtne. Siinkohal Luka frantšesconi orkestriteos koobaltsinine, sarlak, punane kaks koidiku värvi. Soome raadio sümfooniaorkestrit juhatab Rolf Gupta. Helilooja Lucca Francis Khani, millised on teie muusikalised juured? Olen teinud muusikas palju erinevaid asju ning ka lihtsalt selleks, et elus püsida, näiteks lapsepõlves. Kuid öelge nii, et mu muusikaline kogemus on olnud justkui ringikujuline. Ma tegin algust viie aastasena, alustasin klassikalise klaveri õpinguid, sest sattusin kord Svjatoslav Richteri kontserdile Milano konservatooriumi suures saalis ning see avaldas mulle nii suurt muljet, et sellest päevast peale käisin vanematele pidevalt peale, et soovinud klaverit mängida. Kui ma olin nii 10 11 aastane, oli juba muusika biitlite ja teiste mõju nii tugev, et tahtsin ise järele proovida, kuidas popmuusika keel toimib. Käisin endiselt konservatooriumis, kuid samal ajal hakkasin mängima bändides, erapidudel ja ööklubides. Tahtsin oma nahal tunda praktilise muusiku elu, nii et alustasin kõige alumiselt astmelt. Mul oli näiteks kohutav elektriorel, mille kõik viis registrit olid ühtviisi jubeda sondiga. Ja nii samm-sammult ehitasime üles omaenda muusikalise elu või ajaloo. Mind mõjutasid teised rokkmuusikastiilid nagu näiteks Jimi Hendrix, kes oli mulle suur avastus. Ning siis avastasin reisija džässi. Siis avastasin mateeria ja lõpuks Ring sulgus. Vahepeal paar aastat ma ei õppinud konservatooriumis ja oli üldse väga tormiline aeg 70.-te poliitiliste manis, installatsioonide ja kõige muuga. Kuid siis olin ma valmis taas tema konservatooriumis ning ring sai täis. Nii et kõik need sammud, ma mängisin elukutselisena roki, džässi, töötasin stuudiomuusikuna, reisisin koos poplauljatega. Tegin teatri televisiooni filmimuusikat, tõid tagasi mind vajaduse juurde jätkata õpinguid konservatooriumis. Nii ma viisin õpingud lõpuni ja tekkis vajadus kirjutada küpsetisi. Teie elulugudes on alati juttu Acon stuudiost. Nojah, ma asutasin keskuse, milles uurida ja luua elektronmuusikat elektrontehnikaga ja kompuutri muusikat. Me kasvatame tehnikat väljenduslikul viisil selle asemele tehnika kasutaks meid. Niisiis on vaja inimesi, kes kasutaksid oma ajusid heliloojate ja kunstnike-na on vaja neid ärgitada kasutama tehnikat loominguliselt, selle asemel et olla tehnika poolt kasutatud. Me lõime uurimiskeskuse, meie nimi on nagu on, see on töötanud nüüd 12 aastat, seda juhivad neli heliloojat. Me oleme täielikult sõltumatud, kõik need aastad on see keskus töötanud vabatahtlikkuse alusel. Siin töötavad muusikud, kes teevad oma tööd sellepärast, et nad tõesti usuvad sellesse, mida nad teevad. Seetõttu ongi stuudios sõltumatu ja me ei pea kedagi tänama. Saame teha seda, mida ise tahame ja rahuldust pakub see, et kõik tahavad meiega koostööd teha ning meie stuudiot tuntakse kogu maailmas. Tehnika on tõesti nii palju arenenud, et küllaltki piiratud eelarvega on praegu võimalik soetada masinaid, mis teevad ära tohutu töö ning see on kättesaadav ka heliloojatele, mitte ainult sõjaväelastele. Ning see annab teatava võimu. Teine põhjus selle stuudio loomiseks oli teatavat liiki reaktsioon. Nimelt hakkasin väga varasest east peale reisima ja mu muusika viis mind mitmele poole maailma. Minult telliti ja kanti teoseid ette muudes maades, sest Itaalias puuduvad vastavad struktuurid, mis muusikuid toetaks. Täielik tühjus. Iga kord, kui ma tagasi oma maale tulin, olin niivõrd pettunud selle üle, kuidas läheb Itaalia talentidele. Pidin reisima kogu aeg, vahetpidamata kolin nagu immigrant mu selja taga polnud katki toetust. Ja iga kord, kui ma tulin, häiris mind see, kui palju andekaid inimesi olid ilma toeta. Paljude elud olid hävinud, kuna nendele ei pööratud mingit tähelepanu. Nii otsustasin ma võib-olla veidi hullumeelselt midagi ära teha ja täpsemalt rahastada seda stuudiot, et vähemalt Milanos oleks muusikutel mingidki võimalused. Ja nüüd on sellest stuudiost saanud paljude Itaalia ja välismaa muusikute pidepunkt. Ja meie tänast saadet Helsingi muusika. Festivalist jääb lõpetama katkenud Lucca frantšesconi Radio fonilisest teosest pal laatadel. Rovessijodel Mondo ballaad maailma tagaküljest, mis kõlas festivali ajal Soome raadios.