Tere meeldiv taas kohtuda. Kuuldud tärdset on kirjutatud 1815. aastal ja kanti esimest korda ette sama aasta neljandal oktoobril kobril kui Napoli San Carlo teatris oli esiettekandel 23 aastase Cheotšinorassini 15. ooper. Muusikaline draama Eliisa Beta, Inglismaa kuninganna tee rapoco, infadzia amorte esitasid majandusse Ratka palee, Hašek, Carreras ja Valeri Masters Londoni sümfooniaorkestri saatel. Li tüli fonikas ja Tiit Made stuudios pakuvad teile täna kuulamiseks ooperimuusikaprogrammi. See on pühendatud Belkanto suurmeistrile rassiinile ja käsitleb tema ooperimuusika komponeerimise keskmist perioodi täpsemalt aastaid, mil ta oli seotud lepinguga värvika Impressaaria Domenico barbaiaga. Olles viljakaks osutunud lepingus, oli tingimused maestro kirjutab aastas kaks ooperit implassaario kolmest teatris ettekandmiseks kusjuures suurem osa uusi hobuseid tuli kirjutada Naapoli saanud Karla teatrile. Olla koteeriti Itaalias sama suurusjärguga teatriks kui Milano La Scala. Leping sõlmiti seitsmeks aastaks ja see sidunud rassiinid kirjutama ainult Naapoli teatrile. Seetõttu sündisid ka Sevilla habemeajaja, rooma Argentiina teatrile, tuhkatriinu roomale, valle teatrile ning veel pool tosinat ooperit ettekandmiseks mitmetes Itaalia ooperimajades. On kahetsusväärne, et Rossini suurepärane muusika on suures osas eesti ooperipublikule kättesaamatu kuna meie teatrid jalutavad mööda sissetallatud rada. Ikka ja jälle maailma eliitooper Sevilla habemeajaja. Haruharva ka Itaallannatalsiiris ja loetud kordadel türklast Itaalias. See ongi kõik, mida meie teatrid suudavad ja tahavad. Kudrossinil on veel 35 ooperit, üks parem kui teine. Tema Napoli perioodi oopereid on meil aga praktiliselt tundmatud ja me pole neid kuulnud. Pesaros Rossini kodukohas aga korraldatakse iga aasta festivale, kus ette kantuga kenasti plaadile võetakse. Seetõttu saab huviline nautida palju laiemat vaat Rossini repertuaari. Tänased muusikapalad on kolmest Naapoli perioodi ooperist. Lisaks lisab ETAle kuulame veel lugusid Ladonnadel laagost, järve leedist ja mao meta sekkondast Mohamed teisest ja kuulakem. Eliisa Beta ja Matilde duetti lamba Stanquella, laagrime Elisabethi, Inglismaa kuninganna, teisest vaatusest ja nautigem, kui hästi sobivad kokku manud sõnad ka palee ja valeerija maastersoni hääled. Elizabeth esietendus Napoli San Carlo teatris neljandal oktoobril. Esialgu oli see kavandatud sama aasta ehk siis 1815. aasta karnevalihooaja kohalikuks avaetenduseks 26. detsembril. Kuid Napolis trooninud primadonna Isabella Kolbraan, kelle tellimusel Rossini selle ooperi üldse kirjutas. Et taanlanna soprani kaunis hääl saaks eriliselt esile tulla, ei soovinud oma lõppevat lepingut teatriga uuendada ning asendajat ei leitud. Napoli ise oli aga sügavates poliitilistes intriigides. Kui pessara elanik, nagu rassiinid seal kutsuti, kohale saabus, oli kuningas Ferdinand neljas veel ballermast maapaos tagasi saabumata. Kohalikud heliloojad Mayer bassella ja siin Karell i Kesseni aina omavahel tülitsesid, ühinesid otsekohe parafiini vastaseks liiduks, et takistada tal töötamast kui Tempressa Dario Domenico barbajja ja tema primadonna armuke Isabella Kolbran toetasid igati noore Rossini tegutsemist ning tulemuseks oli lava triumf, mis sundis kolme konkurenti kapituleeruma. Pärast esietendust mängiti Isabella paljudes Itaalia ja Euroopa ooperimajades. Rossini biograaf stendaal kirjutas 1823. aastal selle kohta niimoodi. Pärast Napoleoni surma ei leitud kedagi teist peale Rossini, kellest oleks iga päev räägitud, tema nimi oli suus Moskvast, Napolini Londonist liinini Pariisist kalkutani. Selleks andis põhjuse Elisabethi edendamine Naapolisse mujal. Olgu siinkohal veel muuhulgas lisatud, et 1953. aastal korraldas Itaalia raadio Eliisa Beta eri ettekande, mis oli pühendatud samal päeval kroonitud Inglise kuningannale Elizabeth, teisele. Kuuldud Elizabeth aga vatiin quest, korpen komprende monster Ratka palee esitusest pidi ooperisõbrale olema kahtlaselt tuttav. Tõsi, see on sarnasus kuulsa rosina kavatiini õuna Woodsi Pocof Sevilla habemeajaja ja seda on äratuntavalt olemas. Tolle kuulsa kavatiini komponeerimisel oli Rossini suunaja Isabella Kolbraan, kelle idee oligi arendada, Elizabeth aga vatiini edasi. Kolbre ise aga una Woodset esimesena laval laulda pannud, seda tegi Rooma esietendusel Rossini lapsepõlve sõbranna saplankel truudergeeti Chartši Elizabeth. Ta on omamoodi pöörossini toodangus, selles on esimest korda komponeeritud kõik retsitatiivi keelpillidele mida maestro konkurentsi mammeer oli esimesena kasutanud juba kaks aastat varem. Napoli, San Carlo teatrile komponeeritud esimene töö on ka omamoodi varasemate ooperite parimate meloodiatega kogu. Sellele Elizabeth tale komponeeritud uued lood kandusid aga õige pea üle Rossini järgmistesse töödesse kas siis otseselt või muudetud ja täiendatud variandina, nagu äsja kuulsime. Lauamängu ei viitsinud Rossini komponeerida, vaid kasutas kaks aastat varem esietendunud Aurelio Palmiras avamängu et siis poolteist aastat hiljem veel kolmaski kord sama avamängu kasutada. Ja siis juba nii, et see muusika ajalukku läheks vilja habemeavamänguna. Igal juhul tuleb veel kord rõhutada Impressaria barbajja, armukese ja vabaabielulisi abikaasa primadonna Isabella Kolbraani Osarossini Naapoli perioodi aegsete ooperite loomises ja enamgi veel. Rossini leiu Kalbrani barbaialt üle. Kuulsast sopronist sai 1822. aastal maestro esimene ehkki seitse aastat vanem abikaasa Rossini võttis oma biograafide sõnade järgi hispaanlanna primadonna naiseks raha pärast sest tegemist oli varaka lauljannaga, kellel oli Polonia lähedal kõvasti kinnisvara. Rahale vaatamata oli Kolbre noorele Maestule hea abiline ja nõuandja. Ta armastas seista maestro kõrval ja anda talle täpseid näpunäiteid, kuidas üht või teist aariat kirjutada. Näiteks Elizabeth, ta suurepärane finaali aaria Bellalmenseneroosse on Kolbrani soovide otsene realisatsioon. Seda suudavad laulda väga vähesed kaasaja tipplauljad. Siin ta on, manseradka palee hingematvalt ilusas ettekandes. Isabella Kolbraani jaoks oli kirjutatud ka söör hoolda Scotti poeemi järveleedi ainetel, melodraama Ladonnadel laago. See ooper oli Napoli San Carlo teatris ettekandel 24. septembril 1819. aastal. See oli esimest korda, kui tollal Euroopa loetaivama ja tuntuma kirjaniku tööainetel kirjutati väljaspool Inglismaad ooper. Hiljem tuli neid lisaks veel kümneid 18 romaani või poeemi ainetel. Võtame esimeseks näiteks esimese vaatuse Leena ja Berta duetti kohali aktsenti, mille esitavad Kati Ernits IRL-i ja dalmaatsia Gonzales saatma saan Euroopa kammerorkester Mauricio pol liini dirigeerimisel. Järveleidi esietenduse kohta on kirjutatud ainult head stendaali sulest vapustavad lavakujunduse kirjeldused ja superlatiivid milles kiidetakse lauljate hääli. Rossini ise on kirjutanud, et muusika, mida ta lõi, on mõeldud ettekandmiseks hämmastavatele häältele. Ja maestro lisas humoorikalt, et kui temast poleks lahkunud võime valada pisaraid, teeks ta seda oma järjekordset ooperit kuulates ja vaadates. Tuleb vaid imetleda maestro Rossini talenti ja haaret. Järve leedi esietenduse. Aasta lõpuks polnud Rossini veel 28 aastane. Ta oli üheksa aastaga kirjutanud 30 ooperit, seisis kuulsuse tipul. Oli kehvalt makstud, kuid armastatud looja mitte ainult Itaalias, vaid kõikjal ooperimaailmas. Üks paljudest maestro biograafidest on kirjutanud, et kui Rossini oleks surnud 28 aastaselt, oleks ta sama kuulus kui 30 kuueselt lahkunud moodsat või 30 kaheselt manalasse varisenud Schubert. Kuid Rossini elas 70 kuueseks. Rossini polnud maestro, kes oleks püsinud paigal ja ainult komponeerinud. Ta võttis vahetult osa oma töödel avastamisest ja oli lausa vastutav nende realiseerimise eest. Seetõttu veetis ta suure osa oma ajast ratastel mis polnud postid õldade ja kõrtsid ajastul, tollases Euroopas. Just kõige mugavamad teed olid viletsad ja ohtlikud. Piiriformaalsused bürokraatlikud ja väsitavad ning kaitsetollid kõikjal rängad. Rossini on hiljem öelnud Laagnerile, et ta elas nagu nomaad, et teenida elatist isale, emale ja vanaemale. Stendaal Henry, meil on kirjutanud, et Rossini tüütas selline elustiil ja ta hakkas rääkima erruminekust, kui polnud veel 30 täis. Pärast Naapoli lepingu lõppemist hakkas uusi oopereid tulema harvemini. Pärast järve LEDid tuli neid vaid jutumärkides vaid 10. Ning 30 seitsmeselt läkski maestro kui ooperi kompanist erru. Kohe hakkab kõlama Ameerika bassbaritoni Samuel Ramei hääl, kes laulab Douglase aaria Touchi lavalia La donna del Lago esimesest vaatusest. Ei ole. Ja. La donna del Lago on Rossini kõige romantilisem ooper. Probleemi tekitas libletist Andrea Leone totalale asjaolu, et itaalia keelde oli võimatu panna ümber söör Walter Scotti puhtalt inglisepäraseid värsse. Kuid poeemi hing suudeti siiski edasi anda ja Rosiinil tuli esimest korda välja super, mis oli seotud loodusega Šotimaa metsade mägede järvedega. Napoli publik võttis heatahtlikult vastu maestro järsult muutunud käekirja ning läks entusiastlikult kaasa. Uue romantilise stiiliga. Kirjutati, et vaid Napoli ja Milano teatrid, orkestrid on võimelised Rossini uuelaadilist muusikat mängima. Laialaskala teatrite muusikud olid tegevad ainult pilli mängimisega. Teistes teatrites oli orkestrantide kombeks päeval töötada mitmesugustes käsi tööstuslikes ametites. Se pahandas pidevalt heliloojaid ja dirigente, kuid ka tollal vajas elu elamist ja muusikaamet ei toonud eriti sisse. Kohe avastseeniks on niinimetatud loodusesse sulatatud Elena aaria üleni valgesse riietatud Isabella Kolbraan seisnud lauale kujundatud järve keskel paadis püsti ja laulnud kaasahaaravalt ühe ilusaima Rossini poolt kunagi kirjutatud aaria hoomatutiini Alboori oime elus Koit Kadiorit IRL-i on selle 15 aastat tagasi Rossini ooperifestivalil laulnud. Niimoodi. Ladonnadel laago romantilise stiili püüdis hiljem kõige paremini kinni Berliini ja arendas seda tublisti edasi. Kuid selles ooperis on ka veel üks uus sähvatus, mis leidis tugevat edasiarendamist Rossini järgmistes töödes, näiteks mao meta sekkondas, millest peagi tuleb jutt. Pean silmas ansamblit koori toetusel ja koori tunduvalt suuremat kasutamist kui seni. Rossini algatus leidis teatavasti väga jõulist edasiarendamist Verdi poolt. Kuulakem järve leedi teema lõpetuseks esimese vaatuse lõpustseenist ansamblit Kruudeles asbeta, milles on osalisteks kõik seitse solisti ja koor. Ruut. Tänase saate viimases osas juhiksin teie tähelepanu maestro Rossini Naapoli perioodi kõige mehisemale aga ka tema ühele pikemale kolmetunnisele ooperile. Juttu tuleb see saare della valle libreto kirjutatud muusikalisest draamast kahes katuses nimega mao meta sekkonda ehk maakeeli Muhamed teine. See oli San Carlo teatris esmaettekandel kolmandal detsembril 1820. aastal. Viitasin juba uuele kvaliteedile maestro Naapoli toodangus nimelt koori, eriti aga heroilise koori osatähtsuse järsule suurendamisele. Kui nüüd esimese vaatuse Muhamedi sõdurite kooridalzeradal foku kuulata, siis võiks arvata, et see on Verdi toodang. Kuid ei, ka suur Verdi on võtnud eeskuju Belkanto isal trossinilt. Selle koori esitab Londoni filharmooniaorkestrit Claudio Simone dirigeerimisel ja Ambroosija ooperikooriga. Maa-amet, see kandus on pandud armastuse teema vastamisi, taustal toimuvate ajalooliste sündmustega. Käis türklaste ja Veneetslaste sõda, mis kulmineerus Ponte langemisega 1476. aastal. Rossini ei võtnud ajaloolist dramaatilist tausta eriti tõsiselt. Käskis libretistil kirjutada ooperile õnnelik lõpp, et mitte suruda publikule peale ajaloolise katastroofi koledusi, nagu ta ise väitis. Et asi oleks veelgi pehmembanida. Mao meto lõpujärve, leedi romantilise lõpu rondo. Kuid see ei meeldinud Naapoli ega ka Veneetsia publikule. Viimane vilistas maestro välja. Kuid mujal Itaalias ja eriti Pariisis läks see ooper väga hästi. Rossini oli ise oma ooperite arranžeerija ja sai seepärast käia varasema toodangu liitmise ja lahutamise ka väga vabalt ringi. Olgu kuidas on, kuid mao metozan kümmekond aariat duetti, ansamblit kooriga, mida lahe kuulata, kasvõi esimese vaatuse tärdset kooriga Miiracinjorg veel peanta. Pille esitavad Margaritat Zimmermann, Jon Anderson ja Maomeetod peetakse maestro Rossini ambitsioonikas tööks ja Naapoli perioodi tõsiste ooperite kokkuvõtteks. Tõsiasi on ka, et siin maailmas ei ole midagi igavest, ka mitte suurte heliloojate populaarsusel oma kaasaegsete silmis. Pilvedeni helistamise ja välja vilistamise vahel on nii väike sammuke. Seob näitas, et maestro võimalused üllatada itaalia publikut hakkavad ammenduma. Seda mõistis ta ise ka väga hästi ning valmistus lahkuma Pariisi, mis teda juba kaua aega tõmbas. Oli vaja täita leping Napoliga, kirjutada jäisel Miira ja täita varem peale sundis leping Semiramiide näol Veneetsia Lafeniitsele ning siis oli tee Pariisi vaba. Kuulakem Muhamed teise aariat all viitaliseneroosse koori saatel, mille esitab Ameerika bassbariton Samuel Ramei. See oli tänane muusikaprogramm, mis oli pühendatud Belkanto isa Cheotsiinorossini Naapoli perioodile põgusalt tutvustada meie ooperisõbrale suurenemist, neid töid, mille muusikat on siinkandis haruharva kuulda. Rossini raputas seitsme aasta jooksul oopereid nagu küllusesarvest. Et me tänapäeval ikka ja jälle saame kuulata ja näha peamiselt vaid see viljahabeme ja ta ongi vast põhjustatud sellest, et kvantiteet ei kasva teps mitte alati kvaliteediks. Maestro kõikides 39. ooperis on suurepäraseid aariaid, duetti, ansambleid, kuid ükski neist pole nii otsast otsani nauditav nagu habeme ja ooperisaate maestro Rossini töödest tegid Külli tülija, Tiit Made. Juba kõla katki. Muhamedi naiste koor, follijassolfioon, telli anni, tema mao Mertlasekonda teise vaatuse avas stseenist. Soovin teile meeldivat varasuve ja kinnitan, et ükskord läheb soojaks nii kuini kuulmiseni.