Austraalia, Briti, Saksa, Hispaania, Itaalia lipud külg külje kõrval seisvate jahtidel mastidest ameeriklased on kohale jõudnud ja mis uhke vabsee, siis on vihast lõvi, kuldne kroon, väga aristokraatlik. Luxembourg, suur mereriik, prantsuse lippe on muidugi palju vägev luksusjahtide kokkutulek kuulsesse Androbee sadamas. Köik säravad reas siinsamas kai ääres, üks uhkem kui teine. Mõnede purjekate mastid näivad pilvedeni ulatuvat ja hulk rahvast seisab, uudistab ja ajab päevitanud laevameestega juttu. Viimased näevad välja nagu hooletult elegantsed miljonärid, seda vähemalt osa neist tõenäoliselt ongi. Laial šanšeoree kaldapealsel patseerib rahvas päikese käes edasi-tagasi kümnekonna meetri kaugusel maalilise vanade majaderea ees seisavad eredate päeva varjude ja varikatuste all tänavakohvikud inimesi täis. Pisut edasi ikka kaldapealsel on kunstilaat, hulk pilte, lõputus reas, kõiksugulaade ja stiile ning ütlemata tihti on neil maalidel Ikanoodsamad. Maastikud, veoletsed, lavendliväljad, kollased moosid, tumedad küpressid, viinapuud mäed, eresinine, Vahemeri ja päike, mis kõik värvid särama paneb, tundub olevat vot tavaline päev. Lõuna-Prantsusmaa lasuurrannikul kaotas üüril Santropees. Singestab suvi maist oktoobrini. Ilusat pühapäeva taas kord vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski jälle üks. Mis küll kõigi aegade jooksul siinsel rannikul juhtunud võiks olla. Ülejäänud 5000 aastat enne Kristust oli Sandro free laht 150 meetrit madalam kui praegu. Iidsetel aegadel elasid siin liguuria hõimud. Umbes 594. aastal enne Kristust tulid meresõitjad Kreekast ning seadsid ennast praeguse Marssey Sandrope aladel sisse. Siis oli paiga nimi adenopolis. Vallutajad. Roomlased sundisid kreeklasi lahkuma, sest ka neile meeldis see kaunis rannik. Seda enam, et praegune žanropee laht pakkus head kaitset ja ankrupaiku idapoolsete tuulte ja merehoovustega siia kandunud laevadele. Kunagisest kaubakeskusest massaaliast praeguse Marssey aladel on arheoloogid vaid üksikuid kreeka münte leidnud. Märgid roomlaste kohalolekust on hoopis selgemad. Neid on välja kaevatud põldudest mägede jalamil ning kunagi rannikul seisnud patriitsi majade varemetest. Noil aegadel erak Lea nime kandnud asundusest on leitud Heraklese templi sambaid. Sarkofaage pronkskuju, sihukesi münte ja marmorit. Alles hiljaaegu leiti lausa Sandro bee sadama piirkonnast karrara marmorist tahutud sammastetükke. Nagu kõigis rannikukülades, valitses ka siin meie ajaarvamise algusest ristiusk, kuid ainult sellel sadamalinnake seal siin oli aegade algusest peale oma kaitsepüha. Claudius Tsee särnerro uhkes palees Roomas oli sõjaväe varustajaks keegi Thorpe ess tõsiusklik kristlane sel ristiusu pooldajate tagakiusamise ajastul. Turbes keeldus oma usust lahti ütlemast ka pärast piinamist, mistõttu tal pea maha raiuti ja märter saadeti paadi sarno jõele triivima koos kuke ning koeraga, kes pidid olema valvsuse ja ustavuse sümbolid. See juhtus aprillikuus anno Domini 68. Maikuu seitsmeteistkümnenda päeva paiku jõudis paat oma lastiga asundusse Vahemere rannikul, kus elas väike kristlik kogukond, kes niimoodi sai endale kaitsepühak kui pühatroppe. Ligi neli sajandit igal aastal, 16., seitsmeteistkümnendal ja 18. mail meenutasid siinsed elanikud suurte ristikäikude ja pidustustega oma pühaku saabumise päeva kuid alles viiendal sajandil võttis küla oma kaitsepühaku nime. Nüüdsest seisis siin Sandro P ja seisab siiani. Sandro bee kaitstud 100 meelitas siia igasugust rahvast, näiteks geenoa, Kastiilia ja Põhja-Aafrika piraate ning saratseenid olnud eriti tüütud. Antiga autorid nimetasid niimoodi Loode-Araabias elavate araabia hõimu, hiljem hakatud siin mingi muhameedlasi selle nimega kutsuma. Aastal 730 kuusel võitlesid säratseenid Santropee külakese peaaegu täielikult, kuid märtrireliikviad, mille kohalik preester kirikusse oli matnud, vallutajad ei avastanud. Vähesed ellujäänud ehitasid küla uuesti üles vaid selleks, et säratseenid 885. aastal selle taas maatasa saaksid teha. Alles 972. aastal vallutas Browanssi vürst Gioom esimene rannikualad Tseenidelt tagasi, kes põgenedes väikese Sandro bee veel kord varemeteks muutsid. Aga ta ehitati taas üles ning joome. Esimene laskis sadamakai lõppu linna kaitseks vägeva Viei torni püsti panna. Seal seisab see siiani. Ka edasi on see ajalugu täis sõdasid ja kokkupõrkeid. Vahemere rannik oli lihtsalt säärane ahvatlev paik, seda tahtsid endale nii väljastpoolt tulnud vallutajad kui prantsuse ülikud ise. 14. ja 15. sajandil laastasid siinseid alasid veel ka katkuepideemiad, mis viisid kaasa ligi kaks kolmandikku ranniku elanikest. Aastal 1400 oli žanrobee sama hästi kui inimtühi. Provansi valitsev grimaa Parun Shandekossa võttis aastal 1470 vastu keenaelase rahveldega räts ettepaneku tuua tühjaks jäänud lagunevasse linn 20 perekonda üleasustatud geenvast. Õieti olid need Bruvanduslaste hõimlased, kes pidid Sandrobee uuesti üles ehitama ning seda kaitsma. Neile lubati sadama, linnalt ei hakata makse nõudma. Ka osa endisi sandab elanikke, kes katku eest mägedesse olid pagenud, jätsid oma sealsed asundused ja tulid tagasi purunenud kodusid üles ehitama. Aastaks 1535 oli linn päriselt taastatud. Seda ümbritses ja kaitses tihe ning kindel müür nelja vägeva torniga ning 16. sajandi keskel õnnestus linnaelanikel mauride rünnak tagasi lüüa. Nüüdsest koidsid Sandro B jaoks ka pisut paremad ajad. 16. sajandi keskpaiku andis kuningas šarlüheksas linnale ka igal aastal valimised korraldada ja nii valiti jaanuarikuu esimesel päeval linna kapten, kes sai siis järgmise aasta jooksul kogu linna elu oma tahtmise järgi valitseda. Šarlüheksas ja tema ema Katariina Timeditši peatusid 1565. aastal. Mõne aja Santrobee sadamalinnas on teada, et Sandrobee jäi sajandite jooksul omavalitsus osalejatele alati ustavaks. Seda tunnistab ka praegu üks iidne rannas väärne ehitis mis tõuseb 46-ni meetri kõrgusele kivine, kummaliste poolümarate nurgatornidega. Mida Dell selle mitte teab, kui suure bastioni ehitamisega ei nõustunud Sandrobee elanikud kaugeltki kerge südamega. Nad arvasid, et välisvallutajate objektina võib see ohtlikuks saada nii neile endile kui nende tollasele kuningale anri neljandale, kuid provintsi kuberner viisi hertsog otsustas siiski torni rajada ja aastaks 1607 oligi see rahuarmastava Snantropees taevasse tõusnud. Sitta. Tellil on kuusnurkne siseõu ning paksud kiviseinad spiraalne kivitrepi terrassidele ja saalidesse. Praegu peetakse siin festivale ja korraldatakse näitusi. Kasside torni kunagi ka sõjalisel otstarbel kasutatud on, sellest ajalugu vaikib, kib, kuid jutustab paljust muust. 1637. aasta suvel ründas paarkümmend Hispaania kaleeri ootamatult nelja prantsuse kuningaalust, mis seisid ankrusse troppi sadamas. Lahing kestis terve päeva, kuid lõpuks sündisid linna elanikud koos väikese vapra sõjaväelaste salgaga hispaanlased põgenema. Ja igal aastal 15. juunil tähistatakse siin sellest peale tähtpäeva, mille nimi on labravad Espanjaal. Ka järgnevatel sajanditel valisid väejuhid merelahinguteks ustavaid ja kartmatuid mehi ikka žanropee meremeeste hulgast. Lynni siis õitses ja kasvas mitmedki Sandropeestberit. Sõjamehed said kuulsaks Napoleoni armees võideldes ja nende nimesid võib leida kuulsate merelahingute ajaloost. 1888. aastal avastas selle paiga kiirema passaa ja kirjutas seal kusagil Prantsusmaa lõpus on hüljatud üksildane maailmast eraldatud koht, mille pealinnaks on žanrobee. Maailmamees maa passaanile võis nõnda paista, kuid praegugi leidub üpris palju neid, kelle meelest 20. sajandi alguse Sandra bee kogu oma vaikuses ja eraldatuses enesest midagi ideaalmaastikutaolist kujutas. Juba varem 1892 avastas maalikunstnik poolsin jakk selle imepärase valgusega õnnistatud paiga ja kutsus siia ka teisi kunstnikke, nende hulgas olid mattis Vonna ja marke. Nii et kes teab, oli see hea või halb, et 1900 kahekümnendatel aastatel Sandropeed, kunstnike, kirjanike, näitlejate ning muusikute pelgupaigaks sai kuni tüli 1942 ja tõi kaasa Itaalia ja Saksa väed. Neljateistkümnenda augusti õhtul 1944 kell pool üheksa kuulis üks poolsaare vastupanuliikumise juhte Shande spaa oma raadiost kaht kodeeritud sõnumit. Nüanss i kael on kange ja jahimees on janust ja näljast. Kas see tähendas, et võitlus vabaduse eest pidi algama? 15. augustil kell viis hommikul maandusid Ameerika langevarjurid saanud hõbe ees ning poolsaare liivastele randadele saabusid Ühendriikide prantsuse laevastiku meremehed. Sakslased olid Santrobee sadamamineerinud. Kolm neljandikku sellest lendas samal hommikul õhku. Sakslased ise olid iidses seitsmeteistkümnenda sajandi alguses ehitatud tsitadelli kindluse tornis, mille liitlased vallutasid kuueteist-. 10.-ks augustiks oli Sandra b vaba ning linnaväljakutel tähistati seda parasjagu õnnelikult kui Saksa pommitajad kohale jõudsid. Ohvreid oli palju. 1946. aastal ehitati vana sadam uuesti üles, paari aasta pärast randusid seal sõidujahid ja 1900 viiekümnendatel algas see, mida on hakatud kutsuma Sandro bee kuldseks ajastuks. See paik nii-öelda avastati Üksteise järel avasid uksed väikesed kodused kohvikud ja veinibaarid. Oma elegantse boheemlikku muretuse tõid nendesse päikest ja Vahemere lasuurset sina otsima tulnud kunstnikud, kirjanikud ning näitlejad koda, söör, see rannik mägede ja mere vahel on vapustavalt kaunis ja siis viiekümnendatel oli ta ka veel peaaegu rikkumatu. Santrobee oli sinna kogunevate loovate vaimude jaoks omamoodi privaatne paradiis. Keegi ei seganud kunstnike linnavaateid merre või imelisi mägiseid maastikke, maalimast Halywoodi staaritki said seal omaette olla. Kui näiteks Errol Flynn oma uhke jahiga sadamasse jõudis, ütles Sandra rahvas küll tema jahti, kuid staar ise võis rahus minema kõndida. Rahulik, kaunis looduslik, õnnelik Sandrape. Kuni kõik muutus enesele väga noorelt nime teinud kirjanik fassaagan armastas autosid, merd ja laevu ning rentis endale majas Andropees, vaatega kalasadamale ja prillid, bar. Too oli abiellunud režissöör Rosäärava daamiga jaganud p, sandati pritsiti ning sallu ehtrintiniaaniga. Too pikse kärgatusena mõjunud film. Ja jumal lõi naise ning Velmilise. Sest just siis, kui ta tahtis nagu üks teine filmiosaline teda iseloomustanud, on võrgutavalt kaunis mässuline, isemeelne ja enesekeskne tegelane. Peale enda suurt kellestki ega millestki ei hoolinud, kuid tahtlikult kellelegi halba ka ei teinud. Samas oli see kuju nii värske, uudne ja sarmikas, et ei mahtunud ühtegi seni tuntud filmitegelaste kategooriasse kuju, mis otsekui avas ukse vabamasse kõike lubavasse sallivasse maailma. Federico Fellini. Kui selline tegelaskuju poleks selles filmis välja ilmunud, oleksime pidanud ta õige pea leiutama. Printsiip oli ekraanil julge, loomulik ja meele tantsis paljajalu ega häbenenud midagi. Miks ta oleks pidanud häbenema, kui jumal oli talle andnud pika blondi juuksepahmakaga kaunid silmad ning täiesti vapustava figuuri silmi ja jumal lõi naise, see mõju oli tollal siis viiekümnendatel lausa uskumatu. 600000 dollarit maksma läinud film andis ainuüksi Ameerika ühendriikidest tulu juba neli miljonit dollarit. Prantsuse valitsus teatanud lausa ametlikult mad, ma, Selbardo on riigimakse balanssi märkimisväärselt toetanud. Film mõjus teadagi hästi pritsiti ja roserva täämi pangakontole, rääkimata siis paigast, kus see vändatud oli. Santropeedia pritsid, pardo nimed olid nüüdsest lahutamatult seotud ning seetõttu, et tol ajal maailmakuulus pritsid. Seal elas Saizanšopees ka maailmakuulus paik, kus noored julgesid end vaatedsama vabalt tunda, nagu oli seda teinud, pritsisid tema filmis ja jumal lõi naise ning veel tundus, et jumal lõi pauguga siia maailma veel tuhandeid printsiip pardoosid, sest kõikjal üritasid piigad täpselt tema moodi välja näha, välja näha ja võis, aga selleks, et püüda pisutki olla, nagu printsid pidi olema vähemalt prantslanna. Igatahes kõneldakse sellest filmist kui uue loomulikkuse ajastu algusest filmikunstis. Kuid printsiip ise ei olnud ilmselt tollal teadliki sellest, millise revolutsiooni ta käima oli lükanud. Nagu ikka, oli ta liialt ametis iseenda ja oma järjekordse suure armastusega, kelleks oli filmipartner Jean-Louis Trintiniaan nii ametis, et ei pannud filmi tegemise ajal vist õieti tähelegi, kui võluvas paigas. Ta viibib. Sandra võlu avastas pressid 1958. aastal, kui oli otsustanud endale mere äärde maja osta. Tema memuaare, initsiaalid w w on päris naljakas lugeda, vähemasti iga teine lause lõpeb tal hüüumärgiga. Aga nii ta kirjutab. Oli 15. mai 1958 hüüumärk. Ma saabusin troopilisse paraadi, riisipilliroog, igat sorti kaktused, moosid, viigipuud ja kõige tipuks veoletsete murran veel Leady alla mattunud maja, kus meri oli peaaegu elutoas. Ma olen alati teadnud, mida ma tahan ja seda ma tahtsin. Niisiis ostsin ma Laamadraagi. Pakkisime puhkuse, papp kohvritesse ning mõtlesime kurvalt päikesepaistelisele päevadele ja lauludele. Mõned aastad hiljem tegi printsid Pärdoosele laulu oma kallist Mandraagist, mida ta oma mälestustes võrratult kauni ja romantilise paigana on kirjeldanud. Kui erinev võib lämmad raag vastavalt aastaajale olla. Suvel on seal lopsaka taimestikuga troopika soe ja pehme, päikesevalgus voogab tubadesse. Talvel on seal nagu katastroof, vetikad tungivad aeda, veetorn hävitab kõik lehed. Liialt suurtes tubades pole intiimsustega soojust, on külm, kurb, niiske ja masendav. Sädemas, mis oli veel inimtühi, oli tunda joodija märja puu lõhna. Kajakad kisasid ja tiirutasid ümber väikeste traalerite, mis saabusid kalalastiga. Kalurid kõnelesid sooja Vahemere aktsendiga, tegid mulle komplimente ja naerutlesid mind oma praalivate lugudega. Ilus oli vaadata, kuidas loodus ja arhitektuur tee ääres muutusid. Kastanipuud muutusid Plataanideks ja seejärel päevavarju kujulisteks mändideks. Ja lõhnad, eriti lõhnad näiduslik, lamadraak, maja all loksub meri, jood vetikat, täiskuu, päike, palavus. Maja on sümbol. Maja on laps. Maja on südame ja mälestuste rikkus. Niimoodi on siis kuulus printsiip Pärdo kirjutanud oma lämma traagist Santropees mis teadagi sai sama kuulsaks kui ta omanik 1900 kuuekümnendatel žanrobee prantsuse Riviera teiste paikadega võrreldes siiski veel suhteliselt rikkumata. Pealtnägija kirjelduse järgi olid suved siin pingelised ja põnevad, hoopis teistsugused kui mujal Euroopas. Terve päeva ja pool ööd. Ki tunglevad noored kummaliselt rõivastatud inimesed sadamas ja kaldapealsel kohvikutes ja uhkete jahtide ümber, mida nad otsivad. Vastuse leidis seda paika külastanud dominikaani. Preester Xavier Biolaanš, kes on kirjutanud Santrobee, on nagu omamoodi luu, et siis üks kuulsaid palverändurite sihtkohti. Noored inimesed tulevad siia hingerahu otsima ja leiavad selle, sest nad usuvad. See on uus usk, usk glamuuri ja filmi staaridesse, millest noored oma murede ja igatsust ega lohutust püüavad leida. Võiks arutleda sellegi üle, kas Sandra bee kuldne ajastu rahulik kodune looduslik ajastu poleks mitte kauem kestnud kui pritsid. Pärdu ei oleks sinna oma pelgupaika rajanud, sest ajakirjanduse ja turistide meelest oli selge, et ühel skandaalse kuulsusega seksi sümbolil pole pelgupaigaks õigust. Läänakem taas pisut pritsiti memuaare. Minu majasendropees oli jälle teleobjektiivide piiramisrõngas. Neid oli kõikjal ankrus, seisvatel laevadel, maja ümber puude otsas minu liigutust, jälgiti-pildistati lahati. Mind jälitati nagu jahilooma, kes õpetab iga liikuvat puulehte nähes põgeneb vähimatki häält kuuldes. Ma kartsin kõike, mis meenutas kas kaugelt või lähedalt aparaati. Mu närvid olid äärmuseni pingul. Kui fotograafid mõneks ajaks rahule jätsid, oli publik, rahvas see, kes mind ründas. Inimesed ronisid aedadel, pistis nina üle läve, lähenesid otse merelt, jäid paadisilla ja seisma ega liikunud tundide kaupa paigast. Ma leidsin tüütajaid oma vannitoast elutoast aiakiiktoolist või lihtsalt vee ääres lamamistoolidel pikutamas. Ühel päeval, olles igalt poolt ümber piiratud, ei pidanud ma enam vastu ja otsustasin end kaitsta, nagu vähegi suudan. Ma ostsin kastide ja paukherneid ja pildusid neid igale poole, kus In mõnd varju jalga, fotoaparaati, nina, pead käsivart. See mõjus. Hernepaugud sarnanesid äravahetamiseni püssipaukudega. Kuid see sõda väsitas mind. Ma polnud ostnud lamad raagi selleks, et Shaw roolikindlust mängida. Vaene Preisid, vaene žanrobee või mitte, sest kõik nood pritsiti ja teisi staare jahtima tulnud ajakirjanikke, paparatsod ja turistide hordid tahtsid ju süüa ja juua ja kusagil elada. Santropeegasvas avati ikka uusi restorane, kohvikuid, hotelle, Plusi, kõik see tähendas töökohti ja raha. Ja sealsed kaunid rannad hakkasid oma elu elama. 1900 kuuekümnendad tõid sinna rokkstaare Johnny Hallyday ning viimase kuulsa Harley Davidsoni mootorratta Solviward lääni endi Michel Francois Hardyi vöökini. Kuulsused. Sandropeer andades dikteerisid moodi ja elustiili. Kõneldi staaridest ja kuumadest, paaridest, pidudest ja rõivastest. Kunstnikud ja kirjanikud ei pakkunud selle uuel ajastul suurt kellelegi huvi. Sander P oli saanud kohaks, kus tuli teisi vaadata ja ennast näidata. Linn oli haaranud omamoodi kuulsuste hullus. Ja nagu kirjutab Anne Belbuffee Kelle romaanide tegevus ikka ja jälle sansopees aset leiab. Santrobee tohutu menu ja kiirelt tulnud kuulsus ei teinud kohe kellelegi halba. Kaugel sellest. Paljude kohalike elanike jaoks said linnakese edu ja populaarsus lausa külluses Arveks raha käis käest kätte ning kõneles kõigi jaoks arusaadavas keeles. Ka kunstnikud ja kirjanikud jätsid oma boheemlikud noorusaastad minevikku ja nautisid uut vabadust, mida linnakese üha kasvav rikkus kaasa tõi. Nii on kirjutanud Sandropeed hästi tundev Hannebel buffee. Piduri päikese käes ja arukad vanade hotellide omanikud Sandro frees tabasid peagi ära, et õhukonditsioneerid ja luksuslikud kaasaegsed vannitoad ei võta sugugi vähemaks iidsete hoonete sarniega elegantsi, jäätrikat, turistid otsivad küll kohalikku eksootikat, kuid ka mugavat äraolemist metskonda Süürile. Tüüpilise vanalinna veel säilinud müürid ja tornid tuleb alles jätta ja korda teha. Rääkimata imekitsastest astmetena mäkke, tõusvates tänavatest, sajanditevanustest, väravakaartest, ukseportaalidest ja purskkaevudest kitsastest treppidest, vanade majade kõrgetest kivistesse, intest akendega, millel on tingimata puu varbadest, luugid 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi kabelitest ning kirikutest, mis ümarad ja jahedad. Poekesed, tänavakohvikud ja restoranid vanalinnaväljakutel ja tänavate ääres sobivad sinna, kus nad on sellistena, nagu nad on. Nii et Santropees neid kõik hästi olevat ka nende jaoks, kes nostalgiat otsivad. On ütled siini Poläbitsi Õdel ESS. Kõik Sandra p-s hästi, kui sa tuled kusagilt siia linna puhkama ja ringi vaatama. Need, kes olid harjunud endises antropeega, pole aga sugugi rahul. Paadimajad ohverdati kõigepealt kirjutab Annabel buffee. Neist said poekesed ja kohvikud, kaunite antiikkaupluste vahele tekkis odavate rõivaste väljamüüke. Muidugi ei saa arenguprotsessi tagasi hoida, kogu maailm muutub ja õnneks on leidunud arhitekte, kes on suutnud Sandrop b uutesse piirkondadesse ehitide sellesse maastiku suurepäraselt sobivaid uusi, luksuslikke maju. Kuid kahjuks on neidki, kes seda pole suutnud. Ja nood inetud majad sobivadki hästi just neile, kelle jaoks need mõeldud on. Lärmakad häpakatele ning ahnetele sissetungijate hordidele. Nad ei suuda iial enda jaoks tõelisse antropeed avastada ega seda mõista. Nii kirjutab siis Annabel buffee ja too teatas aastal 1989. Ma ei suuda enam jääde Santropeesse, ma jätan selle paiga sisse tungijatele. Mis siis õieti juhtus? Selle ette ja. Suurt pilti. Mis siis juhtus arvatud Õnnet kaunisse, antropeest sai omaenese võlu ja sarmi ohver. Kõrghooaeg August toob siia igal aastal ligi 80000 hoolimatult nautlejad, kelle tõttu bridžitsid pidigi. Kogukute Süüri on vägistanud ahnus, kirjutab inglise Sandy Times. Aastaid hiljem jätkab sinitaevas palmide kohal, laiutavad ehituskraanad kõrgusse, tõusevad inetud hooned, maad val võtavad rikaste araabia nafta, Sheikide ujumisbasseinidega villad, kaunis Vahemereäärne taimestik võitleb oma elu eest läbi maastiku, sööstavad kuuerealised kiirteed ning ainus sinine asi lasuurrannikul on liiklusummikute kohal kerkiv suits. Võib-olla on see raport prantsuse Riviera surma kohta ehk siiski veidi liialdatud, jätkab Sandy Times. Maagiline valgus, mis lummas Matisse'i maneedi abikaasat on ikka alles taevas ja meri sinised. Palmide lehvikud palistavad ranna puiesteid. Kevadest hilissügiseni õitsevad miljonid põõsad ja lilled kuid autoteede meeletus on ameti kurjast. Nii lõpetatu sandi Timesi lugu. Tõepoolest, Sandra FB-s on kõigepealt väike, see on meri, sadam, laevad ja rannad. Võib tulla, et mõni üllatav talvine hommik kus see kõik on valge, vaibaga kaetud, aga seda juhtub harva. Enamasti kujutleb Sandrobee enesest lõputuna tunduvat nägu nimega suvi. Ja õnnelikud on need, kes seda unenägu näevad. Ja muidugi Sandrat, vee see on inimesed. Igasugused hoolitsetud snoobid, hoolitsetud koerakesega, tavalised turistid, rahakad, turistid, kes saabuvad raha lõhnalistel jahtidel. No ei, narrid ja kuulsused, näitlejad, muusikud, kunstnikud, antiikkaupmehed, kõik, kes on Sandropeestama kodu jamasi teinud naljakam veel hetkeks Annabel buffee sõnu. Kui suvehoo ja tulevärk lõppenud on. Sulevad poed, enamik restorane, oma uksed, inimesed võtavad kohvrid ning lähevad talveks suusakuurortides tööle. Majade aknaluugid on kinni otsekui väsinud, kurtisaan isi. Linn tõmbab hinge kuni uue suveni.