Täna oleme külas perekond kiisidel aasperes majas, kus on üles kasvanud kuus last ja kus valitsevad tugevatele isiksustena vaatamata rahu ja tasakaal. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna ning enne pererahvaga tutvumist kuulame Tõnu raadikut ja Ann Tenno. Tere, Viive ja Raivo. Tere. Tervist. Teie pere on tegelikult kaheksaliikmeline, aga esialgu olete kodus ainult kahekesi. Pisut hiljem jõuab kohale ka abiturient Toomas, aga üldiselt võib öelda nii, et lõviosa inimestest on lennus kas stabiilsemalt või siis ajutiselt ja kodu tundub siis tühi ka vä? Hakkab juba tühjaks jääma tasapisi, et nädalavahetustel on ikka rohkem rahvast. Nädala sees me oleme ise ka tööl ja päeval on maja tühi, aga nädalavahetustel ei ole ta kunagi tühi. Kas siis õlad kaheksakesi? Kaheksakesi juba väga harva, jõuluaeg oleme kaheksakesi sünnipäevadel ikka enamasti ikka sünnipäeval, on kõik kohad veel on kuus last, räägime natuke lastest. Meil on kuus last ja tütar Kadri ja his poissi. Kadri on kõige vanem, Kadri on Tartu Ülikooli doktorant ja praegu on Saksamaal kirjutab oma doktoritööd geoinformaatika teema. Ta ise ütles, et see teema on nii keeruline. Mina küll täpselt seda pikka nime ei suuda öelda, aga uurite satelliidikaarte siis Madis Lõpetas, meil kõrgema sõjakooli ja praegu töötab Tallinnas sidepataljonis. Edasi on meil, Andres Andres lõpetas keskkooli, aga pärast kooli otsustas aja maha võtta, et edasi ei õpi rohkem. Austraalias oli jah, peale kooli on ta rännanud nii siin kui seal Inglismaal ja Austraalias, Gruusias ja, ja praegu ta töötab Tartus. Oota. Tema siis huvi praegu, aga ei tea, kas jääb selleks või muutub. Siis Tõnis õpib sisekaitseakadeemias päästekorraldust. Tema on meil ka nagu veel pooleldi kodune poiss. No siis on see Toomas, kes varsti peaks koju jõudma, tema on Haljala Gümnaasiumi abiturient ja pesamuna Marta, kes siis õpib Tartus Treffneri gümnaasiumis ja kes siis ka nädalavahetustel on meil kodus alles 16. Nojah, eks ta teeb siin neid harjutusi iseseisvaks eluks, et söögitegemine on kõige suurem probleem, et praegu on küll hakkama saanud, vaatame, eks aeg toob, et noh, alguses oli muidugi raske, uus kool ja sisseelamine ja aga praegu paistab, et läheb hästi ikka jätkuvalt nelja-viieline. No Kadri ja Madis alustasid meil ka tegelikult samamoodi Tartust sealtsamast koolist. Aga nendel oli natuke lihtsam, nad olid vanaema juures Luunjas, aga Martin otsustas ise proovida, et vanaemal on tervis kehvemaks jäänud. Luunest on natuke ebamugavam käia ka see. Teie hoovi sissesõit kulges läbi paksu metsa sõitsin ja mul oli tunne, et ma sisenen kuskile mingisse muinasjutu ja eemalt enne paistiski majake. Te elate siin aasperes niimoodi üsna eraldatult. Teil on siin maja ümber kõrged kuused, vahtrad ja saared. Korraks kujutasin ette, kuidas siin jõulude ajal võiks olla tõeline tõeline talvemuinasjutt. Ja talvemuinasjutt kindlasti ja ja valik siiatulekuks saigi tehtud, sellepärast et hea vaikne, rahulik koht lastel hea kasvada. Kas see siia metsa sisse oskasite just tulla? Me otsisime seda omaette maja ja kuidagi komistasime siia otsa. Juhtus olema müügil just sellel ajal, jah, kui meie otsimine toimus. Nii et ikka kuulutuse järgi ei olnud nii, et sõitsite ühel hetkel metsa ja siis tee otseste vaatasite, näe, maja on ka siin. No tegelikult oli ta niimoodi, et see info oli, oli ikka tuttavate kaudu. Et ta vist lausa kuulutuse peale ei olnud. Aasta oli siis 1987 ja nii kui nägite, nii, oli kohe selge või kahtlesite veel. Ei, meie isegi üle kahelnud, aga noh, kõik tuttavad ja sugulased, kes meil siin käisid, need küll vaatasin, et ikka päris õige see värk ei ole, kuhu lähevad. Jah, ikkagi suhteliselt suurest asulast tulime ära sellepärast, aga no meie valik oli ikkagi esmalt sellepärast selline, et mõtlesime, et siin on nii palju ruumi ja lastel väga hea kasvamiseks sobiv keskkond oma kodu rajamise mõte sellel ajal, et sellises vanuses just nagu me siis olime. Tähendab oligi, see vanus oli selline, et päris noored enam ei olnud, lapsed olid ja siis me arutasime, et nüüd ongi õige aeg selline noh, oma kodu saada, et et kui me veel vanemaks amet, et võib-olla me siis enam ei viitsi ja niimoodi mässata, noh, see oli ka see ajend, et vot just sel ajal. Meil siin elavad karud ja sead ja põdrad ja jänesed ja kõik muud veel pealekauba, nüüd on koprad ka tekkinud lähedane, veel kraav on üles paisutatud. Eks me nendega peame koos hakkama saama. Kes siis saame ikka huvitav on ju, et ma just enne siin arutasime, et ikka hunti või ilvest tahaks ka näha, aga ei ole veel vedanud sellega. Öösel nagu te ütlesite, on koer küll vabalt ringi jooksmas, aga ikka suutsid jänesed õunapuudega puhta töö teha. Ja ei, aga neid õunapuid, meil on siin ka päris palju, et osa on siin 1932.-st aastast ja osa on meie enda istutatud, nii et jätkub jäneste näha. No kunagi meil siin kasvatasime kartuleid ja kapsaid rohkem. Ja, ja siis sead võtsid kartuli ja ja põdrad võtsid kapsa ja, aga põder on selline, et ega tema järjest teise temal läheb siis diagonaalis üle põllu ja võtab iga pea küljest suutäie, et lõpuks on ikka pool põldu läinud. Kusteerija põder jah, ja jah, ja nende kartulitega on ka igal aastal, eks, aga õnneks kahel viimasel aastal on karjus pidanud näidet, oleme ikka saanud, ise ka, paneme elektrikarjuse ja siis ma ei tea või, või nad on kusagilt paremad jahimaad leidnud. Teenägudest Vive ja Raivo on näha, et kuulude täpselt nende inimeste hulka, kes ütlevad, et oh, mis nüüd meie näeme täiesti tavalised inimesed ja kõik on tavaline, aga ometi, mis teie endi meelest teid isesugusteks teeb? No võib-olla lapsed siis, ega siis kuus last päris tavaline ei ole, aga mina arvan, et see on täiesti paras perekond. Et meie valik oli selline, et kui me siia tulime, siis alguses ma mäletan, et kunagi me noorena rääkisime, et muretseme kolm last üpris väikeste vahedega, siis nad kasvavad korraga suureks. Siis on meil hästi hea käia reisimas, neil on hea koos kasvada. Me olime sellised tublid matkajad noorena. Et saime matkal tuttavakski Lõuna-Uuralites just täpselt lõuna. Tavaliselt kui me selle kolme sellise suhteliselt väikse lapsega siia tulime, siis selle kujunes see elu niimoodi, et et need kolhoosid hakkasid lagunema. Kadri hakkas kooli minema, siis saigi mõeldud. Et kuidas see väikelapsi ja üksinda siis nüüd koju tuleb sealt koolist ja et, et mina selline tubli tubli inimene, mõtlesin, kuidas ma ka niisama siia koju jään ja siis siis läkski niimoodi, et meil sündis veel kolmest. Ja mina võin küll öelda, et need lapsed on minu jaoks elutöö, et et kõik see, mis enne ja mis pärast oli, et see ei kaalu mingil juhul seda üles. Ta muidugi meil ühine elutöö, aga aga Raivo on nagu see muu, mina võib-olla olen rohkem panustanud siis selles mõttes, et et kodus oldud aastad 15 aastat tulite kokku, kuidas, jah, 15 aastat ja ja selles mõttes ma võin öelda, et olin pühendunud lastele sellel ajal. Ja noh, ma ei tea, mõnikord inimesed küsivad, et kuidas nad nii tublid on need, nii palju lapsi ja aga siis ma ise olen mõelnud, et ilmselt see ongi sellest sellest pühendumisest. Ma ikkagi keskendusin sellele, ma ei põdenud selle pärast, et ma peaksin kuskile tööle minema. Et kui Mart oli viiene, siis hakkasin vaatama, mis edasi saab. Ja siis ma läksin õppima vedagoogik, sest varem olin agronoomiharidusega ja siis paralleelselt sellega, kui õppima läksin, läksin tööle kooli, et nüüd ma olen juba 12 aastat koolis töötanud. Õpetan bioloogiat ja loodusõpetust. Me oleme mõelnud selle peale kogu aeg, et ikkagi läbi laste oma elu planeerinud, et neid, neid ühiseid üritusi ja matku ja traditsioon on meil, see Erna matk igal igal suvel, et ikka ikka selle mõttega, et et noh, et see on meie lastele vajalik ja peaks neid aitama elus edasi. Ja noh, kindlasti on Raivo, selline isa, keda saab usaldada, et et noh, ma arvan, et ükski, ükski naine ei võtaks sellist vastutust kuue lapse kasvatamiseks, kui oleks sellist meest kõrval ikka nii Raivo, mis ta siis selle peale ütlete, kui teil niimoodi on iseloomustatud, mis mul ikka, mul hakkavad kõrvad õhetama. No et Raivo jääkski nii tagasihoidlikuks, siis lisaksin pereisa isesuguse kohta võib-olla sellisena poolenisti küsimuse või et tegelikult on see hämmastav, kui palju teie olete jaksanud ringi liikuda, sportida, seigelda, matkata, alustades sellest, et jah, tõepoolest üldse kohtusite Kivive ja Raivo kunagi nooruses Lõuna-Uuralites ja lõpetades kõigi nende sõjalis-sportlike mängudega ja Raivo on suusamaratoni idest osavõtt ja et kuidas te viitsite Noh, eks see matkamine on meile mõlemale meeldinud ja, ja kui me veel nooremad olime ja lapsi kas neid peaaegu ei olnud või siis oli neid vähe siis meil oli aega sellega tegeleda. Ja see seltskond, kellega sai koos käia, see oli ka selline tore. Ja siis andsin Seegeldud küll mäda Urale ja kaukaasia tesa joone ja Altai, mida iganes, eks ole, hibiine ja kõrbeid ja aga nüüd me oleme ka vähem käinud, nüüd võimalused hakkavad alles tekkima nüüd, kui jälle lapsed suuremas kasvanud. Ja siis ehk siis kuna võimalused on väiksemad, siis me oleme ka väiksemalt läbi ajanud, nii et käime siin mööda rabasid ja mööda saari ja siin see Erna matkast oli juba juttu, see on meil traditsioon igal aastal. Skaudid korraldavad seda, see ei ole Erna retk. Erna maksan Erna matk ja Aga see oli nii ebamugav, ma ei tea, mis kell peab tõusma ja nii palju sekeldusi ja ilm või Palvaks keerataja. Ja me oleme käinud ka nii, et läbimärjad oleme seal ise päev otsa, sajab vihma ja aga noh, eks see mõnu on siis, kui sa ükskord oled ära teinud, siis, siis tuleb see mõnu, et võib-olla jah, seal mingil hetkel on, kott on raske ja mõnel on võib-olla viljala peale tulnud ja aga see ununeb, kiiresti, jääb selline rahulolu pärast. Jah, ja siin on jälle see asi ka, et poistest peavad mehed kasvama kuidagimoodi, et see on jälle üks selline poiste kasvatamise võimalus. Et ema ja Kadri siis ei ole eriti kaasa löönud nendes äkilistes retkedel. Ei, Kadri ei ole tõesti löönud ja Kadri on meil ainuke, aga mina olen ise ka kaks korda esimesel korral käisin siis lihtsalt väiksed poisid olid nii väiksed, et nemad veel seda katsumust vastu ei pidanud ja siis ma mõtlesin, et ma rohkem ei lähe, et mulle sellest aitas, aga aga siin kaks aastat tagasi oli jälle selline lugu, et meil juhtumisi ei olnudki neljandat liiget ja siis ma mõtlesin, et, et noh, et ma lähen, alustan nendega, siis ma jätan pooleli, aga siis olin juba nii kaugele, et kahju oli pooleli ka jätta. Tegin ta ikkagi ära ja see teinekord läks palju kergemalt, esimene kord olid siin liigesed haiged ja mis ta sadaeda. Aga noh, kolama niisama ka ringi siin nädalavahetustel ja talvine aeg saab väikesaarte peal käia praegu ja rabades ja noh, ma ei tea, võib-olla me oleme sellised maainimesed, et meile meile ei meeldi seal linnatänavatel käia, eks ole. Mõni tunneb ennast hästi kaubanduskeskuses, eks ole, meie ei tunne seal ennast hästi. Meile meeldib kuskil rabavaikuses palju rohkem. Ja nüüd näiteks mina tegin sellise avastuse, et meil ei olegi vaja enam kellelegiga nõu pidada, et saamegi kahekesi kohe minna, poistel olid võistlused ja teised ei olnudki kodus, ei saanud ka tulla, siis nüüd hakkab selline tulema, et enda jaoks ka rohkem aega. Mulle jäi kõlama sõna lühend rabavaikuses kirjeldaksite paari sõnaga seda raba. Kust talvel on see rabavaikus eriti nauditav just sellepärast, et rabad kannavad. Et kui sa sinna rabasse suuskadega lähed, siis sa võid sõita kuhu iganes, et selles mõttes on talv ka väga meeldiva rabas liikumiseks. Et ainult see heli ongi. Mida see uus lume peal kusagil kusagil, noh, tuul puhub ja mõned oksad seal kiiksuvad ja kuskil mingi linnu, kui te võib-olla on. Aga noh, tegelikult ongi niimoodi, et sa lähed ja lihtsalt noh, mõtled oma mõtteid, see ongi vaikus. Vabariigi aastapäeval käisime Pakri panga all, et see oli jälle selline. Me oleme seal varem käinud üleval suvisel ajal, aga, aga nüüd sai pangalt läbi liikuda ja vaadata, kuidas meremere poolt paistab, meri on jääs, oli jää. Sinna ei saa kunagi alla, seal lained möllavad ja lõhuvad seda kallast. Ja, aga vot tänavu on seal võimalus seal all käia, nii et me käisime seal kohe noh, pikka-pikka ringi, terve selle terve selle pangaaluse läbi. Te ütlesite siin mõni hetk tagasi. Me oleme maainimesed, meile ei meeldi linnas. Aga minul on näiteks ettekujutus ka sellistest maainimestest, kes on väga kinni oma koduses majapidamises ja kes võib-olla koduõuest välja ei saagi ja teil on ju ka, et ka suur majapidamine ja samas on see tõmme minna sellest õuest välja, matkama, rändama, kas sellistel puhkudel siis jäägu parem seal koduses majapidamises mõni asi tegemata, aga minemata ka ei saa jätta ja vaadata, kuidas raba elab näiteks? Meile on olnud siin ka igasuguseid aegu, et vanasti, kui meil siin seda põllupidamist rohkem olija ei, siis siis pidime kohe vahepeal lausa tõotasime, et püha päeval ei tee tööd ja läheme kuhugi ja teeme midagi muud, aga aga noh, praegu on lihtsam, et praegu meil see majapidamine selles mõttes on suur, et hind on suur, et murud ja tahavad niitmist ja aga, aga loomi ja põldu on natukene ainult oma jaoks. No meil on aega lihtsalt, et see kodu, korrashoid ja majapidamine, et see ei ole meie põhitegevus käime tööl ja noh, me naudime seda siin elamist ja teeme siin nii palju, et meil oleks siin mugav. Aga kõik meie vaba aeg ei lähe siia. Et neil ei ole sellist head äriideed tulnud nüüd, et et mingi oma firma looksja ja kuidagi sedasi oma elujärge parandaks, et käime tööl ja naudime seda rahulikku elu siin. Te oskate elust rõõmu tunda nagu tõelised aadlikud. No see on meil siin tasapisi küpsenud ja jõudnud. Me oleme nüüd juba kõrges eas sinnamaani, sellisele arusaamisele näiteks. Ei noh, meil on siin ka selliseid perioode, kui tuleb ikka tõsiselt tööd teha ja talvel on meil siin põhitöö, on metsatöö. Et kütet, varude ja poisid juba teavad ka, et, et sellest ei pääse ja kui suuremad lapsed väiksed olid, siis meil vanaema pidas lehma ja siis oli heinatöö suvel ja selliseid töiseid aegu. Ja kui põllu peal kapsaid kasvatasime, siis sorry, lastel vaod kätte jagatud. Tänases saates kohtume perekond kiiside kaheksa liikmelises seltskonnas TEMA Viive isa Raivo ja poeg Toomasega. Kas tütar Kadri kasvas nagu printsess poiste hulgas oli niimoodi hoitud ka natuke või vastupidi, et poisid olid pärdiku eas ja kiusasid vanemad tõdev. Ei Kadri ennast kiusata nüüd küll ei lasknud, ei tee, meil on ikka olnud selline suhteliselt sõbralik sõbralik seltskond ja siis selle põhimõtte ma mõtlesin ka, et Kadri on ikkagi meie pere laps, mitte lapsehoidja, nii et seda kohustust talle noh, ta on küll väga vastutustundlik tüdruk ja kui noh, oli vaja väiksemaid, vaata siis ta loomulikult tegi seda, aga see ei olnud tema otsene kohustus. Ega see naljaasi polnud viiek poissi. Just, aga, aga ta on oma olemuselt väga kohusetundlik tüdruk. Muidugi ta vaatas, kui vaja, kui ta suurem oli, et noh, tegelikult oli ju tema oli meil 12 komart sündis nii et parasjagu seal vahe peretraditsioonid. No üks vanemaid traditsioon on meelsey jõulude tähistamine selle juba väiksest peale, kui lapsed väiksed olid, mõtlesime, et noh, meil on siia keeruline sellel jõuluvanal tulla. Et siis me mõtlesime, et me lähme ise metsa ja see on jäänud, et me oleme alati jõululaupäeval käinud, siis metsas kuskil ilusa kuuse otsinud ja seal küünlaid põletanud ja laulnud natuke. Ja siis sellel ajal üllatus-üllatus, Meraad jõuluvana käinud kodus kodus just nimelt jah, et siis et selle jõuluvana probleemi lahendasime siis sellega ära ja see on jäänudki. Ja siis surnuaial käime alati jõululaupäeval ka, vaat see on jõulutradid. See on jaanipäev, on juba, sellepärast saadakse kokku, et kahel lapsel on ühel olnud lausa jaanipäeval sünnipäev ja teisel on ka seal lähedal. Ja noh, siis ongi traditsioon, et jaanipäeval ka kogu pere saab kokku. Siis tehakse siin tuld ja ollakse tule juures ka õue peal, eks ole, siin ei olegi laial piiri, see läheb sujuvalt metsaks üle, nii et meil on jah, oma terve lõkkeplatsini. Aa, siis üks kiiksuga traditsioon on meil ka veel selline, et noh, kui juba lastel enam-vähem jalad kandma hakkasid minu sünnipäeva ajal või kadril või meil Toomasega ühel päeval sünnipäev augustis et siis on tavaliselt ka minu pere siin ja, ja neil on ka neli last ja siis siis on meil selline traditsioon, et meil on siin ümber metsa selline pooleteistkilomeetrine ring. Et siis on meil see metsajooks. Ehk et siis seda me oleme üpris palju teinud, et aga kahjuks ei ole need protokollid nii hästi meil paika pandud, et et saaks siis võrrelda, kuidas keegi on arenenud ja kuidas keegi on mandunud. Ja isadepäev väidetavalt toimub ka mingise laadse metsajooksu tähe all. Isadepäeval rohkem ikka mingi matket kas siia Viitnale või siis oma metsale. Sõnnikumatk see jooks. Siis me vaatame mingeid lähemaid tuntud kohti uuesti üle, et kuskile kaugemale ka ei ole läinud. Otsime mõne kivi metsast, ülese, mille me oleme kunagi leidnud ja ära kaotanud, jälle. Emadepäev emadepäev, tavalised emadepäeva asjade tort, tehakse mulla ja ikka lilled ja õnnitlused ja see on nagu ikka vahepeal me hakkasime juurutama emadepäeva traditsiooni. Poisid naersid, et meil on emadepäeva traditsioon, et emadepäeval me ehitame kiviaeda. Aga noh, see ei ole nüüd nii järjepidev, seda on juhtunud mõned kolm-neli korda vist. No see on lihtsalt selline kokkulangevus, et emadepäev emadepäeval on kevadel ja kevadel on see põllutööde tegemise aeg ka, et siis on juba põld korra haritud ja paras aeg on sealt kivid üles korjata ja kive vea mingisse suvalisse kohta metsa alla vaid. Me laome nendest kiviaeda. Ja siis ongi niimoodi kujunenud, et emadepäev on siis kiviaialadumise päev. Vot ja hakkab juba põlluotsa välja jõudma, nüüd nüüd juba tekib selline tunne, et tahaks kuskilt mujalt kive juurde tuua, et põllu pealt ei jätku, et taevakivihunnikute poole, mis vanasti on kuskile põllu äärde kokku veetud. Ja kõikide nende traditsioonide eeltingimuseks on ikkagi see, et kõik Kuus last on kodus. No kui keegi kuskil peab ära olema ja võistlustel või, või midagi muud tegema, siis ikka ikka on ära, aga, aga kes kodus on, need löövad kaasa ja Kadri on Saksamaal ja praegu praegu on Saksamaal, aga on neid aegu ka kodus on olnud, et Saksamaa on meil siin paar aastat teemaks. Et muidu muidu ta oli kodumail. Ja vahepeal käis klõpsti oksja, koju jõudis Toomas, tere. Tere. Sina oled siis üks selle pere kuuest lapsest ja kaheksateistaastane. Hea tunne on, et kokku hoidmine ja lõbusam. Kui vanemaks saad, siis hakkab rohkem meeldima. Mitut väiksena poleks meeldinud, aga siis lihtsalt võib-olla mõtled selle peale rohkem. Et mida vanemaks saad, seda rohkem sa hindad seda, et on suur pere kindlasti. Kuidas teile tundub sõprade klassivendade hulgas ringi vaadates, kas see on tavaline, et hästi palju asju võetakse koos isaga? Aitäh. Ma arvan, et ei ole ka tavaline et paljud ei tee koos midagi, et istuvad päev läbi kodus ja või siis on kuskil üksi ära, et perega koos ei tehta midagi. Isa, Raivo, kus see harjumus on tulnud, kas teie isa tegeles ka teiega palju või on see lihtsalt teil endal niimoodi sees kuidagi seda? Mille? Ta on vist ikka rohkem praegu meil siin tulnud. Sest mina olen ise pärit ka suuremast külast, kus ei olnud sellist omaette majapidamist ja selliseid koostegemisi, nagu meil siin on, kas siin põllu peal või kus iganes, eks ole. Selliseid ei olnudki kuskil teha. Et see on tasapisi teie oma isikliku pereelus niimoodi järk-järgult välja kujunenud, et oleme koos ja teeme koos nii palju kui võimalik. Jah, ja see, eks, eks elukoht ka tingib selle, et et naabrid on kaugel ja, ja, ja, ja lapsed on oma tegemised ikkagi põhiliselt kodus teinud, et meil sellist kommet ei ole, tulevad koolist ja siis lähevad kuskile ela peal, et. No Toomas sellest elukohast arvavad. Ta on kõik tõesti nii ilus ja romantiline nagu siin minagi, alguses õhkasin muinasjutuline või vahel mõtled oma, et oh, elasin kuskil metsa sees, selle asemel, et saaks linnas praegu kuskil olla, seal, ma ei tea, kuhu minna mõnda klubisse ju, et nüüd ole siin vahikarudega. Suvel on siin küll tulev kuivada, nii ilus on talvel, võib-olla tekib niisugune tunne, et natuke kaugel eemal, aga aga ükski käik pole tegemata jäänud, et saab sõita, kui vaja on ja ei ole midagi, sellepärast et siin metsa sees puudu jäänud. Sa oled siin sündinud siinsamas metsas võib nii-öelda sealt maast madalasse, kujutage ette, et võiks teisiti elada, no tähendab ette, sa kindlasti kujutud, aga sa ei kujuta ette, et sina elaksid teisiti, et see on loomulik, et Suurus süga. No kas just ürgmetsaga ikka kõrgete puudega mets on sul akna taga ja loomad käivad ka vahel piilumas. Narre. Et ma ei kujutagi ette, et elaks niimoodi linnas ei oleks nagu minu teema päris. Aga see aeg tuleb ka õppima minna, siis tuleb see aeg ka, et eks see etapp saab ka ju läbi proovitud kõigil ja eks siis igaüks otsustab, mis talle rohkem meeldib või sobib, et noh, praegu ei olegi võrdlusvõimalust. Aga kui me esimeste lastega siia tulime, siis oli küll niimoodi, et Kadri madis istusid korralikult trepi peal alguses. Ja ei julgenudki väga kaugemale minna, sest nad olid harjunud ka ikka inimeste hulgas rohkem olema, aga noh, see läks ruttu üle. Ja noh, need nooremad, need olid juba jalad kandma hakkasid, need läksid kohe metsa poole, nii et nendel ei olnud mingit. Siis noh, selles mõttes hirmu ei olnud, jah. Aga emal-isal ei olnud hirmu, kui laps läks metsa poole ja ütleme kadus sinna mõneks ajaks ei. Ei ei, nad ikka ikka ei meil selliseid, mingisuguseid, selliseid, selliseid õnneks ei olnud kunagi ikka kõik, kõik püsis ilusti kontrolli all ja kodu juures. Ei mäleta küll, et oleks olnud mingit väiksematele, olid alati suuremat kõrval, eks ju, et selles mõttes õpetajad, suuremad poisid, korvpalliõpetajad ja Mart ja Toomas nii kui jalad kandma hakkasid ja pall käes seisis, nii mängimiseks läks. Selles mõttes on ju väga hästi, et omad vennad õpetasid. Teid kuulates on kõik nii ilus ja roosiline ja siis vahel miski asi tülitsema kajab. Ikka ikka ikka nägelemisi olnud, aga aga noh enamasti on nad olnud sellised pisiasjad, millest saad aru, et noh, et tegelikult ega tegelikult põhjust ei olnudki ja ja eks aastatega tulevad, need nukid ju lähevad maha ja ikka iseennast kasvatades lähevad nüüd probleemide lahendamisega lihtsamaks. No lapsed, vahel tulevad Raivo käest midagi küsima, neil on vaja, noh, Meil muidu ei ole kombeks niimoodi, et õpime lastega koos, kõik nad õpivad ise, aga noh, et kui on mingi probleem, siis nad tulevad Reva käest küsima. Aga, aga Raivo, ütle kunagi neile seda otse ära, ta hakkab siis niimoodi ääri-veeri asjale lähenema ja sunnib mõtlema neid ja siis mõnikord vihastad liiduga vahel vihastatakse, et miks sa ei või öelda kohe. Ikka on ju niimoodi, et üks tahab ühtemoodi ja teine tahab teistmoodi. Ja kolmas tahab veel kolmandat moodi, neljas ei taha üldse, võib-olla, ja siis tuleb see kompromiss leida kuidagi. Kas siis on nii, et siis tekivad leerid, et ühed on omaette ja teised on omaette, et ega vist niisugustesse ei ole, et kõik kuus põrnitsevad vastastikku ükski. Ei, ei, nii ei ole olnud, ei, me oleme ikka suuremad sõjad või ilma lahingutetele lahendanud oma probleemid, et minule näiteks meeldis just see, et kui meil siin mingi mingi suurem tegemine oli, mulle väga ei meeldi süüa teha, sellepärast et et kunagi ei ole selleks olnud, eriti aga et me läksime lastega alati õue, siis tuli tagasi tulles hästi kiiresti vaadata, mis süüa saab ja siis kadrile ma pakkusin alati, et kas sa tahad näiteks tulla puid laduma või soovid sa süüa teha ja õnneks siis Kadri oli selline tubli laps enamasti ütles, et ah, ma teen siis parem süüa. Et minu jaoks oli see ka hästi meeldiv, Kadri niimoodi soovis ja ma loodan, et tal sellest kasu ka oli. Noh, eriti meeldib talle küpsetada näiteks, et on meil siin selline tubli küpsetaja alati, kui koju tuleb, siis ta kohe igaks päevaks mõeldud, mida ta küpsetab ja siis on meil Eha elu. Toomas, kui sa kujutad ennast ette kümne-viieteist aasta pärast, et arvata võib, et ju sa oma õe ja vendadega olete siiski mingil määral mööda ilma laiali, olgu see ilm või Eestimaal. Siis ootabki seda hetke, kui saab mingil pühal või millalgi kokku rääkida, kuidas läheb ja siis ilmselt ei suhtle nii palju, et siis ongi üks üks tähtsam päev, võib-olla, kui kokku saad, siis tore. See annab sellise tugevama tunde ka, et sa tead, et sa võib-olla saad kellelegi toetuda, kui sul mingi raske hetk on, või mis iganes, kindlasti ana. Et lapsed juba praegu ka toetavad 11 kui vaja on. Aga jah, et siinse mardi Tartusse minek oli, et siis Kadrina Madis kui endise Treffneri vilistlased nemad ka väga ikka soovitasid ja Mart kõhkles ikka ka ju ikka raske. Tema jaoks oli see päris raske samm. Toomasega oli sama lugu, Toomas Toomas oleks ka saanud sinna ilusti katsetel sisse ja. Aga Toomase õnneks otsustas, et ta jääb koju, muidu me oleksime juba siin mitu aastat. Kahekesi. Eite-taati, mis küll ei olnud mitte vähimalgi määral vihje teie vanusele mõlemad veel väga noored inimesed, eks ole ju, Toomas isa, ema on täitsa normaalne. Ja ikka ikka lapselapsi ootame ikka juba, noh, juba võiks hakata tulema, aga ei ole veel praegu ei paista kusagilt. Ei ole, ei õe perel juba esimene tulid, nad on lapsed on umbes samas vanuses kui meie lapsed ja seal on juba esimene lapselaps olemas. Kas kodus on selline? Tasakaalustaja ka, et ütleme, kui vahel harva tekib mingi väike arusaamatus, et, et on see keegi, kelle poole vaadatakse, et mis ta nüüd ütleb ma ema või Kadri. Ja noh, võib-olla küll jah, ma ikka olen püüdnud ennast kasvatada selliseks tasakaalukamaks, kuigi ma olen rohkem eluaeg olnud selline abistaja, rabistajaja, aga ütlen, et aeg on vast silunud ja tasakaalustanud isa jäi nüüd sellest mängust välja või? Isa on veel üldse rahu ise. Noh, võib-olla ka jah. Aga kas nüüd otse minu poole vaadatakse, et noh, niimoodi teadlik kohtumõistja ma nüüd küll ei ole? Mis te arvate, Viive ja Raivo, millised on parimad nipid eluraskustega võitlemisel? No need sihid peaksid olema enam-vähem selged, kuhu poole sa tahad liikuda? Peab ju tegema kogu aeg valikuid, siis mõtlema nende parimate valikute kasuks ja kui oled õiged valikud teinud, siis tundubki, et nii peabki olema, siis sa ei tunne, et sa oled millestki ilma jäänud. Võib-olla. Tegelikult tulebki elu võtta nii nagu tema, anna. Jah, peabki ikka mõtlema, et, et on hästi, tegelikult noh ega see virisemine hädaldamine ei vii kuhugi, et meie oleme sellise tee valinud ja ja loomulikult on mul väga hea meel, et meil on selline pere ja ma arvan, et lastel on ka ju elus tugi olemas ja et nüüd nüüd sooviks, et et nad saavad aru, et see on suur väärtus ja ma arvan, et nad saavad aru sellest, et see on suur väärtus, et noh, tegelikult me võime öelda, et me oleme rikkad inimesed ehk ju öeldaksegi, et kõige paremini investeering on investeering lastesse. Sina Toomas arvavad, mis on parimad nipid eluraskustega võitlemisel teha seda, mida hing ihaldab ja teha hästi palju ja siis ongi tore Viive, Raivo ja Toomas kiisil käis külas Haldi Normet-Saarna keskööprogrammi helirežissöör oli maris Tombak ja saate lõpetuseks jääb laulma Tõnu Raadik. Läbi päevaru. Ukse lukk, tasane õhtut teha, aken. On pimedust vaid kostub päiksegi Sis laternakee hämaral teel värvi valged üks tavaline taas minevikku jää. Nagu koormusega paberiga Braineelat. Veel vaikselt aru. Mis päevas oli, aga väsinud me viimaks mõtet keelata. Paindub kõvera. Seisma taskus? Iirlase jääb pooleli nisu. Tonni mobilk peatub maha Star, ta tuttu. Paindub kõvera. Seisma taskus? Eelmine sõna jääb pooleli. Seal tonni velg. Ruttu. Käes vaikuses. Üks rauge tulekoldes võitleb. Kas on hommik või puhkus või? Mind ei vaeva? Ei ta aegade homseid sihte, seapollar, raasuke, kur, mulle sõdunud annab aega.