Loos on asju. Tere eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on Jan Kaus ja Peeter Helme ning täna on meil saatekülalisena? Jah, ma ei teagi, kuidas teile tutvustada, võiks öelda, mees nagu masin, eelmise aasta jooksul ilmus temalt viis raamatut. Tänavu on üks juba ilmunud üle-eelmisel aastal kolm oli vist kolme, kolme ja see inimene, kes just ütles kolm jah, on siis Jaak Urmet ehk Wimberg, tõesti on tegu väga viljakas ka luuletaja, aga mitte ainult luuletaja, aga kes on rõõmustanud meid väga erinevate tekstidega, mis siiski minu meelest ja ma usun, et kui paljude lugejate meelest on mitmeski mõttes sarnased, et et mulle tundub, et Wimberg on just selline huvitav autor, kes katsub luulest mingisugust lihtsust üles leida või seda esile tuua. Ja võib-olla see lihtsus on kohati küll väga näiline. Lihtsus võib silma jääda esimesel lugemisel, aga võib-olla juba teisel lugemisel avanevad seal uued kihid ja uued muidugi sõnumid, aga, aga uued lugemisvõimalused vähemalt. Ja igatahes on tegu äärmiselt viljaka autoriga puhul tõesti, on just huvitav see, et et luulekogusid tuleb nagu nagu laudu Vändra saeveskist ja sellele vaatamata on mul tunne, et et sa vist siiski endal kvaliteedi osas tegi allahindlust ei tee. See viljakus muidugi natukene näiline, sest sest ega ma nüüd tükk aega ei kavatsegi ühtegi luuleraamatut enam avaldada. Ja ega ma nüüd seda seda plahvatust ka rea aastate jooksul õieti midagi väga ei avaldanud. Et aga mis siis juhtus, et sa isegi ütled? Asi on selles lihtsalt, et ma muudkui kirjutasin need vaikselt niimoodi noh, kirjutasin aastad läksid. Muid asju oli teha, eks ole, ühes kohas käisin töö, siis tegelesin teise asjaga, siis kolmanda asjaga niimoodi. Ja noh, 2006 uinus, kärbsed sihuke luulekogu. Ja ta ütelda pärast kärbseid tuli kõigis pikk paus, kolm aastat sellist pausi ja kirjutamisaega. Ja selle aja jooksul kogunes nii palju kirjutatud eri sorti tekste. Siin luuletusi, niisuguseid luuletusi, naasuguseid, proosa, proosa, asju, publitsistikat, noh, kõikvõimalikus kõik võimaliku žanri kirjutisi. Ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd on see aeg, kus ma hakkan, hakkan seda kõike realiseerima raamatuks. No sinu tänavune hõõguvad read, mis tegelikult algselt selleks ajendiks oligi, miks me siis siia saatesse kutsusime sisaldub, ega tekste, mis on eri aastatel kirjutatud ja ja osaliselt ka tekste, mis on varem avaldatud, vähemalt üks tekst, minu meelest sisaldub ka eesti köögist. Jah, Eesti köögis sattus sinna üks väikene, üks sõnakene jäi vahelt ära ja siis ma mõtlesin publitseerida uuesti siis tulevikukirjandusloolastele vähemalt võtta, nagu värskeim fraktsiooni allikas. Aga kas sinu meelest on toimunud ka mingisugune niheliku võrrelda kärbseid, mis ilmus 2006 ja neid uusi luulekogusid Eesti kööki vabastatud värsse ja hooguvaid ridu, et kas seal on toimunud ka mingisugune nihe, sest sest sinu puhul on huvitav see, et sa kirjutad ikkagi üsna erinevates registrites. Et ütleme, sinu toon võib-olla nendes registrites alati äratuntav. Wimberg, kes kirjutab, aga ütleme teemad või lähenemisnurgad on erinevad ja mis minule näiteks kärbse juures väga meeldis, oli see väga tugev nostalgiline alatoon mis tundub hõõguvate ridades sootuks puuduvad. Vabastatud värssides on seda pisut veel veel olemas või järel, siin on üks ääretult sümpaatne proosaluuletuste tsükkel sõnakaid inimesi. Ja need on kõik elus kirjutatud. Kus kirjeldad siis inimesi oma lapsepõlvest, hõissa oksja kehka õps ja mata õps ja ka erinevaid erinevaid Siis muide see mate õps just käisin vanas koolis esinemas ja siis mata õps ostis raamatu ka ja palus autogrammi sinna, nii et Mailis Reps on seda luuletust lugenud, siis ma seda maitset siis jah, ja ma ütlen, et see oli ju väga. Ta nurises minu käekirja pärast koolis, aga mul oli koolist jube käekiri. Pikk ja saleda kehaehitusega poisipeaga nooremapoolne naisterahvas. Et kas nendes uutes luuletustes seda nostalgilist alatooni on, on vähem, et kas see oli kuidagi teadlikes, kas oled selle nostalgilise tunde nüüd enda jaoks lahti kirjutanud või, või kavatsed sa ütleme, nii-öelda lapsepõlveradadele mingil hetkel tagasi minna? Ma arvan, et ma olen realiseerinud sellest ainest selle osa, mis on kõige eredamalt meeles. Edasi hakkab juba see osa, mille puhul ma hästi ei mäleta enam, kas mis oli ja kuidas oli ja vot nende luuletuste, mis ma kirja pannud lapsepõlveteemal. Seal on ka selline lugu, et Nendest seikadele mõtlen, siis ma ei mäleta neid seiku elus, vaid neid seiku luuletustes. Nii et see reaalelu kolib luuletuse ümber, nii et ma ei mäleta mitte vanaisa või vanaema selle reaalses päriselus, vaid ma tuleb meelde. Ahaa, ma kirjutanud luuletuse. Ma vaatan luuletuses, kuidas see oli. Ja. Mulle tundub, et tegelikult et nagu minu mälu mäletamine kaob mälust ära, siirdub luuletusse ja ma ei tahaks päriselt kogu see mäletamine kaoks mälust ära. Vot selline keeruline keeruline ajus toimuv protsess, ma saan loogiline, ehk siis kirjutatud, kirjutad oma mälu üles, siis ta kuidagi siirdub sinu sinna, kirjutas jah, ja nii on märganud, isegi kui ma kirjutan mingisuguseid noh, kume intervjueerima kirjanikke või niimoodi. Või isegi vestleb mõne kirjanikuga, üritan, hoian seda meeles, mis ta rääkis, väga põneva Killid, jooksen koju, panen kirja ja, ja siis ma seal kirja pannud, ma avastasin, et ma ei mäleta mitte midagi, mis ta rääkis, ma mäletan ainult seda, mis, mis ma kyljes kirjutasin. Et selles mõttes on täna tänase vestluse oleks oluline pluss sinu jaoks, et sa saad seda hiljem raadio arhiivist kuulata ja see ei lähe selles mõttes meelest ära. Aga mulle tegelikult tundus sinu hõõguvaid ridu lugedes just eriti, kuigi kuigi Eesti köögi puhul on see ka väga tuntav. Võib olla tegelikult eesti köök, olekski parem näide, aga, aga siiski minu tunne sugenes just hõõguvad ridu lugedes, et sa oled ka selline inimene, kelle jaoks kogu elu kuidagi noh, selle tuletus, et mulle tundub, et sa oled selline inimene, kelle jaoks kogu elu muundub luuleks, tahad sa seda või mitte, et see kuidagi kõik selle, mis sinu ümber on, mida sa näed, see tekitab tarviduse, luulevormi. Kõlbab luuleluulesse panna ja Heats'e täpsustad, sest muidu eks olevat Puškini Heiti Talvik politseis, kes elasid ilmselt luules. Aga, aga mina tegelikult elan ikkagi väljaspool luulet põhilise aja ja, ja olen väga lihalik inimene ja ja hindan väärdroogi ja, ja, ja head seltskonda ja häid saateid telekas ja ja, ja head peatäit, magamist ja niisuguseid asju, et seal luule. Ma kirjutan ulatuses siis, kui ma tunnen, et see leht on kirjutanud luuletuse hästi väsinud, üliväsinud. Aga mul hakkas üks riim, vaat mõnikord hakkab asi peale, mul hakkas üks hea riim peas tiksuma, mõtlesin, et kuule, ma teen nüüd selle ära ja saad tuska Sestreenist ja, ja ta ei anna mulle rahu, enne kui ma ta ära panin, et ma. Ma ei otsinud seda võimalust luuletamiseks, vaid las tiksub ja vaikselt tuleb minu juurde, kuni ma oma päriselu elanud. Ma arvan, et et see on võib-olla võtine teksti juurde ka, et et need ei ole ikkagi toodud kuskilt unenäoreisidelt või kuskilt taevasest laotusest, vaid need on sündinud päriselus. Aga seal on ka luuletuse, mis on sündinud reisidest, sa kirjutad üles? Mõned üksikud neid, kus on kirjanikud ja, ja enam ei viitsi seda teha ka vahel neid nii palju unes näinud, et pole jaksanud üles kirjutada. Vabastatud värssides on üks unenägu, kus sa nägid kolmandat maailmasõda näiteks? Seal ma nägin iseenesest ma ise ka kirjanik, ma nägin seal, et. Jah aga jah, üldiselt üldiselt ma arvan, et see on üks sinu sinu luule eripärased, et sa pojetiseerid sellist argisust, ühesõnaga seesama eesti köök on ju selline väga, väga hea, kompaktne näide, kuidas poitiseerid väga lihtsat asja nagu söömist, eks ehk siis kõik kõlbab, kõlbab luulesse hapukoore, pelmeenid ja. Eelmine nädal ulad eelmine nädal me tegime väga hea kaarele pudru jätame, tahtsin minna kirjutada ka. Viis rida head luuletus, sellest, sa mõtlesid Maservat teinud jakki ennast kordama ja paremus sööd Kareli pudru ära lihtsalt. Sedasama, et see oli sama poeetiline akt kui luule kirjutas ja aga ikkagi tulen tagasi oma küsimuse juurde, et minu meelest see, mis sellest rääkisid, ainult tõestas seda, mida ma oletasin, et sinu jaoks on ka argine, noh, kõik asjad väga luulelised, isegi kui seda iga kord kirja panna, et sa ise ütlesid, et mingi riim hakkas peas käima ja sa tegid selle pudru ja siis tekkis juba iha sellest luuletada, et selles mõttes ju siis nii on ju siis. No näiteks siinsamas hõõguvate ridades, eks, mis on sinu kõige värskem kogu siin on ju luuletus, ülistus, postimüügikataloogid. Et siin tuleb just see sinu sinu laad väga hästi esile, et postimüügikataloog on küll viimane asi, millest võiks nagu luuletus kirjutada, aga sina kirjuta lihtsalt tavalist luuletust, vaid kirjuta tülistuse. Oh olla tore vaimuroog, postimüügikataloog. Et sa minust täpselt see sinu, sinu selline ühelt poolt väga veider, aga teiselt poolt väga sümpaatne, ütleme, moodus või, või püüd panna luulesse nagu kõik võimalik, kas selliseid asju ka, mis nagu esmapilgul justkui ei oleks üldse luule luuleteema või sobisime sa seda, me võime nimetada luule demokratiseerimiseks täielikuks, selliseks suureks tuule demokratiseerimiseks õuguvates ridades on ka mitmeid luuletusi, kus selgub, et sul on probleeme arvutiga. Ja, ja see oli küll seal siis, kui Eesti Päevalehes töötasin ja tõesti sattus niisugune väga-väga vana arvuti ja ma tõesti vot teinekord inimene, masin vastasseisus, inimene nagu muudab selle masinaga elu eluga olendiks, nagu ähvardab teda. Ma lugesin just Richard dokinsi raamatust või et see on tegelikult väga loomulik fakt, et, et inimene muudab eluta asja eluta eluga asjaks mingil hetkel. Ja ma tõesti tegin, tegin seda, muutsin oma arvuti, nagu ta muutus, ta on selline vastik mölakas, kes nagu ei lase mul tööd teha. Ja siis ma kirjutan selle luuletuse. Üks asi veel, mis mind huvitab sinu luule juures üks sinu nii-öelda luulekihte Need mõningad noh, neid võib nimetada postmodernistlikes, aga mõningad sellised kirjanduslikud kirjanduslikud mängud. Et siine hoogu võttes ridades on üks üks Homaaž Heiti Talvikule oled ju kirjutanud Arbojatest lausa sellise üsna kriitilise artiklitega tarbujat kehastavad ja sinu jaoks sellist siis üsna problemaatilised luulet. Ma tooksin seal nüüd sellise eralduse siseses juttude tarbujad ei ole minu jaoks mingisugune üks komplekt, üks komplekt võiks selline ühtne süsteem vaid materdasin seda saab, mitte materdamine pole õige sõnaga minul mind lihtsalt ei kõneta, näiteks Uku Masing, Betti Alveri varajased luuletused ja August Sang isegi oli varajane pare, August Sang oli minust väga puine ja võrdlusele haava ja geniaalse hilisAugust Sanga eks ole. Ja Heiti Talviku kohta ma selle ulatuses ütlesin ainult kiidusõnu, mõtlesin, et ta on, et ta on liiga uskumatult olla eesti luuletaja. Ja noh, muidugi see natukene niimoodi ülivõrdeliselt või isegi ülepakutult öeldud, aga aga minule Heiti Talvik on küll alati meeldinud selline meheliku randmega luuletaja, et oleks seda seda soovitanud ka. Uku Masingule. Aga kui niimoodi juba jutt luuleajaloo peale läks, siis kui üldse, nii võib küsida, kelle luuletraditsioonis sina ennast näed olevat? Seal hõõguvad ridade tagakaanel ka natukene kirjutasin sellest. Ma meenutasin luuletajaid, keda ma olen alati isuga lugenud, ma pean alustama ikkagi sellest, et minu luuletamine üldse sai inspireeritud väga suuresti Hando Runneli kunagistest lasteluuleraamatutest, nagu mõtelda on mõnus, mis muide ei ole lasteluuleraamatut nii väga. Sest Hando Runneli viis korjatama nagu nendest noh, üldluuleraamatut selliseid lastele mõistetavamaid värsse ja panna neid lasteluuleraamatutesse. Et tegelikult kas või siin nagu väga hea ja rammusa luulepudru peal üles ja, ja kes keskkooli ajal plokkasidki meeldime, sihuksed, mehelikud luuletajad nagu noh, ütleme Visnapuu ja ja ülikoolis Smuul ja August Sang ja Heiti Talvik ja Indrek rüütleja sisse. Muidugi klased eks, Olavi Olavi Ruitlane ja Aapo Ilves ja ja, ja siis, mingil mingil ajal ma avastasin, et Majakovski on äärmiselt suurepärane. Muidugi. Ma pean alati tõlkeluule puhul rõhutama, et ikkagi tänu tõlkijale ta ilmselt eesti keeles suurepärane, et, et seal noh, siis võiks kotta keeles palju suurt muud kasu ei olnud eesti kirjanduses tõlkis ometigi suurepäraselt Majakovskit Ena August Sang, samuti. Augus sangas muidugi on, on tohutu, suure muu kasum oli ääri tõlkijana ja nii edasi ma seda seda mõelnud, aga ma pidasin silmas ikka teist fotot. Ja teine viis, kuidas sinu tekstidest siis kirjanduslugu välja lööb, on, on sellised interseksuaalsed mängud, et sa kasutad mingisugust tuntud tuntud kirjandusliku teksti ja siis ehitad selle peale mingi mingi oma oma vaatenurga sinooguvates ridades on koosoleku luuletus, mis kõlab nii, ma loen siit, et esimese salmi mine ära unemati, mine metsa kännu otsa, mine jõkke, haugi juurde, mine aasale, kus liblik heinamaale, kus on hobusiis viide Oskar Luts. Oleks see sellel nendele Tootsi Tootsi jah, liblikussisõnadele, mine, bussikene ussikene, mine kaela ümbert ära. Vaata seda ma konkreetselt, sest nii ei mõelnud, et Lutsu ussisõnadele aga Lutsust diileminud kindlasti inspireerinud ja Lutsu suvi näiteks niukestest lemmikraamatutest, mida me niimoodi paari aasta tagant mantra on ikka lappan nagu mõni šveiki või vadja Veideman, tõde ja õigust või umbes niimoodi. Et noh, selles mõttes on see ints inspireeriks, kaudesse, luts mind. Ega, ega ma ei ole ainus ja ma, kui ma arvan seda, et kui me oleme Andrus Kivirähki esseesid üldse ükskõik mida, mida Andrus Kivirähk kirjutab siis sealt kumab Lutsu stiil ilmselgelt läbi ja, ja siukene austus Lutsule Jah, kindlasti see ongi väga huvitav Andrus Kivirähu juures, et isegi kui teda Rahva oma kaitset, siis tihtipeale ta kasutab tsitaate või mõisteid, mis on seotud Tammsaare või lutsu või mõne muu klassikoloogile. Ma tegelikult tahaks korraks viia jutu vähekene kõrvale. Sest sinu luules, sest me rääkisime praegu klassikutest ja ja üks sinu kirjanduslikke tegevusi on ju nii-öelda elavate klassikute, et nii-öelda intervjueerimine või elavate klassikute suhtlemine ja, ja see on, sinule arutasid üks üks väga olulisi olulisi asju, et üks nendest raamatutest, mis nüüd siin plahvatuse käigus silmus, oli intervjuuraamat kus sa vestlesid Ralf parvega ja on teada, et tulekul on raamat raamat Enn Vetemaast, mis nende klassikutega suhtlemisel siin nagu kõige rohkem köidab. Ma isegi sõnastaks seda niimoodi klassikutega suhtlemine vaid minu jaoks on kirjandusloolise pärimuse põlistamine, mis minu meelest ainult raamatutest otsitav kirjandus on osa või pool üks kiht või mingisugune kihikene sellest päris sellest kõigest, mis tegelikult kirjandusega kaasneb, vaid mis kirjandus on ja selline suust suhu liikuv pärimus või noh, sinna rahvaluulepärimused kuskilt luts tuliselt kõrtsist ütles, nii, haigus ütles, eks ole. Et see minu arust väga oluline või noh, kõik see, mida eks ole kirjanik noh, varsti tuleks seal jälle Kirjanike Liidu aastakoosolek ja ja, ja, ja eks sellest see, mida seal räägitakse pide sees, kuskil väikse plasku ümber, eks ole, see ju tegelikult väga oluline osa kirjandus, see, mis kellelegi juhtus või isegi mis, mida naljakat keegi on teinud või näinud või kellelegi sihukesed kalambuure mõttemängud. Need on minu arust ülimalt olulised kirjanduse mõistmisele kirjanike mõistmisel just eelkõige. Et näiteks kui me loeme neid Aadu Hindi või, või isegi Igor annetti teoseid, siis ego rannet, teosed, sihuksed kommunismi täis ja siuksed, noh, suhteliselt nagu tehniliselt hästi kirjutatud, aga sisuliselt, et see nii väga kahtlane kraam. Jah, aga kui ma olen kursis selle pärimuse meeletu pärimuse lademega, mida Rannetist räägitud ja mida, mida teada temast siis tema isik ja tema teosed omandavad ikka mingisuguse uue kvaliteedilauses, on rannet, muutub ise nagu mingist kirjanduslikus kangelaseks juba. Ja, ja minu jaoks põlistamine on, see on minu, minu endaks juba huvitav, sest sest kui ma näiteks kirjutan mingit kirjandusloolist uurimust, siis mul on kohe hea, vaatate näiteks, noh nüüd on mul hea vaadata näiteks. No mis see, mis see parvenid ütleb, mõtlen, eks selle raamatu välja vaata. Parve ütleb või mul tuleb meelde, et ahhaa kunagi rääkis sellest mulle Valter Ojakäär, ma pean nüüd vaata misse, Valtra siis võtan faili lahti, loen, eks ole. Et mul on juba oma selline suur andmebaas olemas juba failidesse peas. Selline maailmapilt ja, ja mingisugune faktiline taust. Et see on juba nagu tööriist mulle sellest kõigest, sellest innusse lähtubki üleskirjutamine. Ma nimetan seda põlistamiseks vägalasena põlistama. Jätkub saade loos on asju, stuudios on Jan Kaus ja Peeter Helme ning täna meie külaliseks luuletaja Wimberg. Nagu enne juba räägitud sai, on Wimberg väga mitmekülgselt tegus ja aktiivne. Tema sulest on ilmunud nii luulekogusid kui viimasel ajal on ta siis tegelenud ka kirjandusloo põlistamisega. Aga nagu saate alguses öeldud, oli konkreetne ajend selle saate tegemiseks Wimbergi tänavu aasta alguses ilmunud luulekogu hõõguvad read. Wimberg ise mainis seda, et vahepeal toimus tema loomingulises elus plahvatus ja tema sulest ilmus möödunud aastal siis viis raamatut, ülemöödunud aastal kolm, tänavu on üks ilmunud. Ja Ma ise seda Ühte tänavu ilmunud raamatus hõõguvad ridu lugedes mõtlesin, et ohoh Wimbergi aktiivne tegevus jätkub ja kindlasti ei jää see tänavu viimaseks raamatuks, mis tema sulest ilmuvaid vaid juhatab sellega aasta sisse. Aga ma saan aru, et see päris nii ei ole, et sa ei taha lähiajal uut luulekogu vist avaldama hakata. Lähiajal mul tõesti ei ole plaanis ühtegi uut luulekogu välja anda sel lihtsalt põhjusel, et Von nüüd oma sahtlid failide ära realiseerinud ja ja kirjutan nüüd vaikselt-vaikselt uusi ja, ja noh, paari aasta pärast koguneb ja luua uue raamatu uue luuleraamatu materjal. Küll aga on mul muid muid tekste ja muid asjakesi, mida ma muudkui tahaks raamatuks vormida. Nagu näiteks no näiteks on vaadanud, et ma olen 10 aasta kirjutanud ikka juba väga suurehunnik arvustusi, millest väga suur osa on ikkagi päris head. Ja siis plaanis. Ehkki ma tantsin ilmselt oma kirjastuses tegema ammu plaanis välja anda paremik enda tehtud intervjuudes, sest kunagi ma olin Eesti Päevalehe kirjandustoimetaja ja kirjutasin, küsisin, küsisin kokku suure hulga intervjuusid oluliste kirjanikega ja praegused vedelevad arvutis, kena oleks ju, kui nad vedeleksid ikkagi raamatus. Ja jälle teen ühe kõrvalepõike, kuna sinu sinu looming annab kõrvale, põigatakse palju võimalusi. Et tegelikult ju kui vaadata sinu nii-öelda kirjanikuteele tagasi, siis siis üks suur pauk, millega sa ennast nii-öelda Eesti kirjandushuvilistele teadvustasid, oli võib-olla tegevus siis toonases 90.-te lõpukirjanduslikust rühmitusest TNT hiljem Tartunakis, siis esimene luulekogu ja raamat sai ju väga palju positiivset tähelepanu. Tõsi, aga võib-olla kõige kõige tuntum raamat on hoopis su romaan lippama. Ja lippama ilmus juba aastal 2002 ja pärast seda pole Sult nagu eetilist proosat või sedasi romaaniks pürgivat või romaani mõõtu proosat tulnud, et kuidas sul sellega lood on, et kas, kas sa ikkagi romaanikirjanikuna kavatsen ka millalgi hakata? Ja kohe kindlasti ja ma ei ütleks, et mul eepilises prossapol ilmunud, sest kirjutasin ikkagi ühe raamatu, raamatu nimega Riinilise raamatu nimega Eesti naise õnn, et on küll mitte väga paksud, aga ma olen ka avastanud enda kirjutamise puhul selle, et et milleks öelda 20 lehekülge, kui sedasama asja saab ära öelda viie lausega. Vot kui ma nüüd kirjutan, ma avastasin Pillerini kirjutasin veel, isegi parem lavastasin seda istes õnne, kirjutasin et kui ma kirjutan, siis mõte lendab nii kiiresti ees, et ma pean tal kannul püsima ja mul pole lihtsalt aega lobiseda. Et kui ma kirjutan kolmanda peatüki, siis mu näpud kirjutavad seda kolmandat peatükki ka, aga mõte juba lendab kuskil viienda kuue kuuenda peatüki kandis ja ma lihtsalt pean sel tegevusel kannul püsima ja ja nii tekib mingisugune tempokas, mida mul endal endal endal kirjanikuna hea pärast üle lugeda ja ma tunnen, et tõesti, et siin on. Siin on nüüd lobast kuivaks väänatud peatükid järjest viis tükki. Nii tore vaadata, kuidas mingit loba, mingisugust targutamist, tegevus, siukseid, täpseid repliigid, ma kirjutan hästi palju stsenaariume lastesaadetele, viimasel ajal ka sketšikavadele, isegi mõnele näidendile stsenaariumi kirjutamine annab selle käpa sisse ikkagi selle ökonoomsuse, et sa ei hakka seal jahvatama. Just. Et noh, ei ole sellist pikka otsest kõnet või pika-pika dialoogi pidanud inimesed reisidega. Mina praegu räägin pikalt, aga ma olen raadios, eks ole, aga tavaliselt inimesed räägivad lühidalt doosegan aitäh, palavet ja Dovet, millega kapaga Cap katki, eks ole, väga lihtne lühidalt lauset. Nii et ma paneksin oma eepilise proosanimistus ikkagi ka need kaks raamatut, millest ma rääkisin, aga pikemat roosat ma tahaks ka tulevikus kirjutada. Ma loodan, et mul on aega, sest üldiselt on väga lihtne põhjus selleks, miks mul ei ole ilmunud pakse raamatuid, paks proosaraamatuid pole aega Pole aega. Sest seda väike kirjutada, nii et sa niimoodi lihtsalt kirjutadki seda tšillit sellega ja, ja ütleme, kui näiteks mingisugune hea onu ütleme kes on Eesti kõige rikkam mees. Enn Pant, Enn Pant, ütleme, kui Enn Pant annaks mulle iga kuu 10 ütleme 10000 eurot iga, ütleks Clevimps kirjutajaks, romaan, ära muud mitte midagi tee, näe sina seal iga kuu 10000 dollarit kirjuta. No siis ma ütleksin, et okei härra Enn Pant, kui ma ei pea nüüd sinu nime mainima, eks ole, just sponsori näoga, aga eks sa oled mulle metseen ja mina kirjutan vaat-vaat, siis see sümbioos, toimiksime, kirjutaksin tõesti, eks paksu raamatut. Aga panen selle raamatu tegevus lihtsalt Tallinki laevadel pea, et Tallinki laev sõidab kuskil taustal ja seal toimub suur suur eepiline sealt mingisugune asi toimub seal, ütleme niimoodi, jah, aga ütleme siis, siis oleks võimalik ja ma täheldanud seda isegi teiste kirjanike puhul, sest see oli vist see oli vist aastal 2008, mille kirjanduslikku loomingut üle vaatasin, Vikergallup peaks, vaatasin üle siis need romaani, mis on ilmunud. Ja ma avastasin, et romaane kirjutasid aastal 2008 Eesti vabariigis mõned üksikud ilmusid siis gümnasistidele, sisendid, pikk-pikk-pikk-pikk-pikk, tühi lünk ja siis tulid 55 pluss kirjanikud. Ja päris mitu romaani oli 80 aastastest kirjanikelt Heljo Mänd ja kes seal kõik olid? Ja, ja ütleme, kuskil 30.-test eluaastatest, kuni 50.-teni oli, oli niisugune tühik selle Indrek Hargla võib-olla oli rühe romaani välja andnud ja oligi kõik. Nii et see, see ajapuudus tegelikult kammitseb kõiki eesti kirjanike, mul on selline tunne. Kahtlemata ka, aga siin, kui sa, kui sa räägid sellest nendest ealistest iseärasustest, siis ma just eile istusin koos romaanikirjanik Kalle Käsperiga, kellel ilmus just tema selle suure jõgiromaani Puridonide kuues köide ja tema näiteks mulle väitis minule, kes ma sel aastal sain, 40 aastat pannakse, et romaanikirjaniku elu algabki alles pärast neljakümnendat eluaastat, et olles siis on kogunenud piisavalt palju lugemust, piisavalt palju kogemust, et selle pinnalt hakata midagi nagu eetilisemalt, et kokku kirjutama ja no ta kindlasti pidanud silmas seda, mida sina nimetasid selliseks lobisemiseks või või, või kuidagi sellise sõnavahu kokku keerutamiseks, vaid just sellist, mingit väga, väga kirjut ja mitmekesist, tegelaskonda ajalist ruumilist. Haaret, ja nii edasi, jah, ega ta ei ole esimene, viimane kirjanikest nii ütleb ja, ja kahtlemata on tal mingil määral õigus. No loodame, ütleksin endale selle selle lisaks seda lisaksin, et lipamestama plaanitud sel aastal ikkagi kordustrükk redigeerituna sest seal on vaja natukene ortograafia kohendamist ja ma tahaksin sinna veel panna lõpu lõpu, veel veel põnevaid põnevaid materjale lisalugemiseks oma suguvõsa arhiivis, sest see on ikkagi selline selline väga, suuresti minu suguvõsaloost inspiratsiooni saanud, ehkki sealt ei tasu mingit üks-ühele elulugu otsida, see on rohkem ikkagi rohkem intsi inspiratsiooniallikas. No selge, aga lähme siis lähme siis hõõguvate ridade juurde tagasi, et nagu sa ütlesid, see raamat jääb nüüd mõneks ajaks sinu viimaseks luuleteoseks, seda mingil moel isegi sobib selleks kuna, nagu sa juba ise mainisid. Raamatu tagakaanel on selline manifestilaadne tekst, kus sa püüad siis vastata küsimusele, mis asi luule on või mis on luule sinu jaoks. Ja ma tsiteerin, et see on väga selline põhjapanev põhjapanev asi, mis sa siin ütled. Minu jaoks ei ole luule harras pidulik pühalik, jumalik Habisemine pilguga igavikus, midagi nii kõrget ülimat tahaks selles põlvinudkutada midagi nii ilusat ja kaunist, et ei saagi seda sõnadega seletada. Midagi nii habrast õrna, et ei julge, tegi võtta, läheb katki. Ei luule on minu jaoks jõud, kirg, tung, iha, soov, tahe, luule ei ole mõeldud hadistele, see purustab lonti, sõlad murrab nõdra, randme. Luule on hüüumärk, rock n roll, kamatus soomusautolt, haldja mõõk, roostes nael, vanas Paldis, luuletaja kujuna kerkima, ette kujutusse, Mooses mäetipul, kivitahvlit, pea kohale tõstetud, pikk habe, koidutuules lehvimas, selja taga lõkendav põõsas. See ongi luule tsitaadi lõpp ja mulle tundub, et see on üks minu lemmiktekste kogu selles kogu selles raamatus, sest kui ma nüüd vähekene kriitilisemalt vaataks, siis mulle tundub, et, et see, see väga võimas manifest, mis sul seal tagakaanel on, et sisu sisu ausalt öelda tihtipeale sellele ei vasta, sisu on palju kuidagi ütleme lapsemeelsem ja, ja, ja pehmem, et kui tagakaanel lubatakse, no ma ei tea, 86. aasta metallikat on ju siis tulemus kõlab lõpuks nagu üks selline väga lõbus. Aga ikkagi kolledži rock või gümnaasiumirokk. Et ei mingit haardroc säki võrdleks, ütleme mingisugune Iiri traditsionaalne, eks ole, mis tegelikult on ju ka selline din-din-din-din-din-din Aumalli omalli, eks ole. Aga samas selles on mingisugune eepiline jõud, eriti kui mingi pruss Prinstin seda laulab, eks ole. Aga kas, kas on eetilist jõudu luuletuses tüdrukust, kellelt sa tahad nii-öelda tähelepanu saada ja on ja kuidas veel seal on samamoodi. See on selline. Ühe üheaegselt paroodia seltsi ei ole, mitte on see mitte paroodia, luuleta, kes rebib hõlma lahti. Näete, vat nii juhtus niisugune, ma olen niimoodi, minuga juhtus nüüd pane hõlma kinni tagasi, arvake mis tahate, ma lähen edasi, eks ole, see on tegelikult jõuline akt selle tantsunägemusega. Et siin sul ühendub lapse meel kuidagi irooniaga, et see on alati olnud sinu juures hästi kütkestav, hästi huvitav ja mõnes mõttes ärritav, et tihtipeale ei saa aru, kas sa teed nalja või mitte või, või äkki ongi nii, et sa teed üheaegselt nii nalja kui ka oled täiesti tõsine? Ma arvan, et see viimane variant on enamasti õige, aga vahel ei ole ka. Minule tundus, et see hõõguvad read on selles mõttes väga ohtlik luulekogu, et mõni võib selle kätte võtta vaadates, et oh kui tore lasteluule ja annab oma lapsukesele ja siis hakkab vägivald porno ja roppused voolama. Ja siin on mõned mõned luuletused, mida ma tükk aega mõtlesin, vaat mul selle pean ära tähendama, et ma rääkisin täiskasvanute luulest. Mul aasta lõpus ilmub lasteluule kogumik küll. Aga ma valisin sinna tekste. Mõne teksti puhul mõtlesin, et ta on nagu lasteluuletus aga samas siin on ikkagi jutu Condoomist ja eks ole sellest, kuidas Barbie Ken, eks ole, seksivad et aga samas nagu ei ole lasteluuletus. Et ilmselt andlike paneme suurte kagusse ja paningi, et misega leian tihti sihukse dilemma ees. Et vormilt on ta nagu lasteluuletusega, sisult on ikkagi täiskasvanud. No see on huvitav, et sa nii ütled, sest et mina arvasin, hõõguvad ridu lugedes, et see on selline teadlik mäng, et tekitada selline nagu ebamugav kahestumus, lugejased vormilt kohtame lasteluuletust, aga sisult on tegu üsna kahtlase kraamiga. Ma arvan, et ma ei ole eesti kirjanduse sugugi ainukene, kes on kirjutanud. Ma nimetaksin seda lastele, kulutused täiskasvanutele. Minu meelest enamik Ott Arder loomingust läheb suurepäraselt selle liigituse alla. Lasteluuletused täiskasvanutele. Võtame Hando Runneli luuletused, kuni ütleme 90.-te alguseni. Lasteluuletused täiskasvanutel, eks ole, või ka Andres Vanapa luules on täpselt sama summa on teinekord samamoodi, eks ole. Ma nii palju tunnistan ja nii palju tunnustan, et ka minu minu jaoks on, on tegelikult siin mõningaid tekste, mis sellele kuidas ütelda, siis Mooseslikule, Mooseslikule, jõule, jõule kuidagi vastavat, kuigi ka siin jääb sisse see sinule tüüpiline või omane selline nihestumus või iroonia või kerge distants. Et üks, üks sinu selliseid eesmärk on olnud ju mingil moel nagu nõukogude aegse kirjanduse, noh, kas nüüd rehabiliteerimine aga lihtsalt üle vaatama. Ehk ülevaatuses nagu vanadel autodel üllatad. Ja, ja siis mingis mõttes selline nagu, kuidas ütelda lööktöö, poeesia või selline selline pidulik tööle üleskutsuv poeesia vilksatab ka sinu loomingus aeg-ajalt, et siin näiteks on selline luuletus nagu ärkamislaul. Kõlab nii märgata on vaja ärgata, käes on hommik, enam pole ööd ärgata, on vaja ärgata, ootel toimetused, toimetused, ööd. Ärgata on vaja ärgata, kardin eest tuppa, karge voog. Ärgata on vaja ärgata, hommikune kohv ja hommikune roog, tegusid, aeg teha tegusid, selga, särki, jalga, kingapükstegusid, aeg teha tegusid oma parima. Siin annab igaüks. Magades ei sünni magades miskit tähtsat miskit tohutut, algama peab tööga algama alakem ja siia lõpetagem jutt. Selle ma kirjutasin teise jõulupüha hommikul, kui me ärkasime täpselt tundsin seda, et on vaja ärgata, läksimegi hoobilt põlve pealt selle luuletuse ja panin endale kartulid soojenema. Täpselt niisuvates sündis. Tristan saade loos on asju, stuudios on Kaus ja Peeter Helme ning külalisena oli meil täna siinsamas laua taga winderkele luulest me rääkisime ja Wimbergi luule oma vormilises lapsemeelsuses, aga samal ajal ka üsna tihti vormilises ranguses võiks isegi öelda, klassikalises tekitas minus kohega tundeid, et selle ilusa koha jaoks, milleni me nüüd jõudnud oleme, on vaja leida ka midagi vastavalt klassikalist. Ja raamat, mis mulle näppu sattus, oli siis Toomas Manni Surm Veneetsias, kust ma ühe katkendi nüüd ette loen? Kuid päev, mis oli alanud nii leek pidulikult, oli kummaliselt ülev ja müütiline kust tulija pärinasse tuulepuhang, mis äkitselt nii mõistatusliku õrnusega otsekui jumalik hingus tema pea ümber mänglas valged udusulis pilved hõljusid, kuid jumalate karjad suurte parvedena ülal taevas tõusis tuul ning Poseidoni hobused alustasid tagajalgadele tõustes jooksu. Härjad langetasid Meereta saatel lähenedes oma sarved. Kaugerannakaljunukkide vahel hüplesid taeva poolest sihvakad lained nagu kepsu löövad kitsed. Teda lummas ja haaras endasse too pühalik moondunud maailm täis paanilist elu ning tema süda unes mahedaid Ulmi. Siis, kui päike Veneetsia taha vajus, istus ta sageli pargis mõnel pingil, et jälgida tantsijat, kes sillutatud kruusaplatsil pallimänguga oma meelt lahutas. Ning kindlasti oli äkki see, keda ta uskus seal nägevat ja kes pidi surema. Sest kaks jumalat armastasid teda. Nagu seks Hüürus, nii tundis temagi valusat kadedust rivaali vastu, kes jättis maha oraakli Vibu ja kitara, et igavesti mängida kauni noorukiga. Ta nägi, kuidas kohutavast armukadedusest juhitud ketas tabas veetlevat pead püüdis kahvatudes kinni kokku varisema, keha ning lill, mis sellest magusast verest puhkes, kandis endas tema lõputu kurbusemärki. Need olid read Toomas manni surmast Veneetsias. Mida lugema, inspireerisid mind Wimbergi luuleread ning eetris olema jälle nädala pärast. Kuulmiseni.