Tere hommikust, minu nimi on Kersti Inno. Täna ja tuleval laupäeval on klassikaraadio eetris Eesti filharmoonia kammerkoori juubeli eelsed saated. Käisin lauljatega vestlemas neile armsaks saanud väravatornis ning sain kinnitust, et proovi tullakse lühikese jala treppidest üles, enamasti heal meelel ja kergel sammul. Kuna see on tõesti selline töö, mida saab teha vaid südamest. Rõõmuga. Vestlusringis olid Kaia Urb, Karin Salumäe, Kaido Janke, Allan Vurma ja koormeister Mikk Üleoja. Kutselise laulja tavaline tööpäev toob enesega kaasa uute partituuride omandamise ja tuttavate teoste lihvimise. Programmid on erinevad ja, ja tööprotsessis on erinevad staadiumid, nii et selle tõttu, kui mingi programmi ette valmistatakse, siis need päevad ei ole võrdsed, et tavaliselt annab mingi nädal või kaks sellist teost õppimise perioodil katsetamist saab koormeister, et näiteks Mikk Üleoja. Ja siis tuleb dirigent, kes seda programmi kontserdil juhatab, rutiinse töö tegemisel tuleb enda jaoks selle teose struktuur ja, ja probleemid selgeks teha, samal ajal kui tuleb uus dirigent ja siis noh, tuleb taibata, mida ta sellest kontserdist ja nendest teostest Ta tahab saada, kuidas kujundada tahab saada, et, et noh, see see tundlikkuse aste või, või, või häälestatud selles mõttes erinevad. Nii et töö on, selles mõttes on vaheldusrikas, et muusika vaheldub kogu aeg ja vahelduvat siiski ka inimesed, kes siin koores käivad. Tõnu Kaljuste on ikka rõhutanud seda, et ta ei taha, et Eesti filharmoonia kammerkoori vaid Kaljuste kooriks peetaks ning kutsunud kooriette erinevaid dirigente nii Eestist kui mujalt maailmast. Ikka silmas pidades seda, mis või kes koori arengule sell etapil just parim oleks. Tänase saate jutud tiirlevadki peamiselt nende inimeste ümber, kes ah, koore juhatanud. Esimesel juulil toimuv koori juubelikontsert on aga tänu kaljustele endale viimane koori peadirigendi ja kunstilise juhina. 20 aastat on ta juhtinud oma asutatud kooritööd ja sellele eelnes 15 aastat taidlust Ellerheina kammerkoorina. Kuidas. Ütleme koori inimesed siin käesoleva hooaja alguses võtsid vastu Kaljuste teate, et ta loobub sellest peadirigendikohast ja kuidas olete praegu kohanenud selle kujunenud olukorraga? Eks ole teada ja niimoodi, kellele, kuidas suurema väiksema ehmatusena tulija samas elu läheb edasi ja et natukene kaugemale vaatame, mis meil siin teised sarnased kollektiivid siin Euroopaski mis elu nad elavad, et selline dirigentide vahetus ja noh, ta ja selles selline mingi eriline sündmus meie kooril on, on selline asi nagu esmakordselt. Ja eks emotsionaalne õhkkond on ka vastavalt sellele, kes kuidas seda vastu võtab. Kui Tõnu Kaljuste selle kuuri lõi 20 aastat tagasi dissõnul oli idee luua tõsises mõttes professionaalne seltskond, kes, kes ületaks ma oma kvaliteedilt senist või Eestis seni olnud taset või kvaliteeti. Kindlasti oli see alguses pigem noh, selline ebamäärane idee ja tegelikult on nagu järjest realiseerunud mõte, et noh, nii võib-olla mingitel tagasilangustega probleemidega kui noh, tegelikult see, see protsess on ju pidev ja kestev ja ühel hetkel või see aeg on olnud üsna pikk 20 aastat professionaalset tööd siis on küsimus selles, kas stagneeruda teha, noh, nihukest palgatööd päevast päeval, sa oled saavutanud mingisuguse rutiini elemendiga tasemel või, või on sul soov olla elus kunst, paraku on see osa elus ja meie olemises, mis tegeleb eelkõige sellise suhtestamise ja olemiseni vaikse põhiprobleemidega suuremal või vähemal määral nüüd otsesõnu väljendatud või, või kaudselt kumerusse läbi sellisesse akadeemilises kunstis on see on see kindlasti noh, olulisem näiteks popkultuuris. Et ühel hetkel lihtsalt noh, tulevad mingisugused piirid vastu, mida on väga raske ületada, tähendab, et, et on võimalus valida, kas sa näed oludel alla, muutud selliseks rutiinseks tegijaks või sa ei lepi sellega, et, et ma kardame, et see Tõnu äraminek on märk sellest, et ta tai lepi, tähendab, et ta ta eelistab mitte olla, kui tal on ainus alternatiiv sinna rutiini jääda. See on tema kui, kui vaba inimese sellise tahte väljendus ja, ja sellel on oma kurb aspekt. Aga noh, samas on see väljakutse. Meile kõigile tegelikult või meie ümbrusele tahab, et selles on nagu tõsine positiivne sõnum, et, et eks, eks need tuleb, näitab et vähemalt need võimalused on hetkel lahti, tahab, et nad ei ole mitte mitte sumbunud sinna Sagneerumisse, vaid vaid avatusse, et terve, näitab mis, mis toob, et, et see on vähemalt võimalus hetkel. Seis praegu noh, ongi selles mõttes selline. Ootusärev, või, või ega me ju täpselt ei tea, mis, mis tulema hakkab ja terve seeläbi selle sisehooaja sügisest saadik kooriliikmete seas siiski võis tunda sellist arusaama, et et ega sõnumeid ikka jätta, et kuidas see võimalik on, aga nüüd, kus hakkab ikka päeval selgemaks saavad. Tõnu distantseerumine on siiski reaalsus, millega tuleb mida, või siis mitte leppida. Et ühesõnaga, see on selline teadmatuse hetk selles mõttes. No põhimõtteliselt on ju paigas naljad, et tuleb uus dirigent ja kõik ja puha, aga aga mis te siis täpselt kaasa toob, missugune saab olema töökoha peal, missuguseks muutuvad meie kontsertreisid. Missugune saab olema see muusikaline väljund, mis uut dirigenti nagu eelkõige huvitab, et see kõik on ainult sõnad veel. Et me päris täpselt ju ei tea veel. Paul Hillier on Tõnu soovitatud uus peadirigent ja temaga on teil olnud ka varem kokkupuutumisi pool tegi meiega kuskil umbes 10 aastat tagasi Pärdi Johannes pessiooni. See oli meil temaga esimene kokkupuude inimesega, kes oli täiesti teistsuguses keskkonnas teistsuguse muusikalise ettevalmistusega maitsega. Ja meie jaoks oli huvitav ja siis vaadata, kuidas teeb tema teost. Tähendab heliloojate muusikat, kes on meie jaoks siiamaale seostanud siiski Tõnu Kaljuste nimega. Sellest koostööst, mis pool hilieril on Arvo Pärdiga enne olnud oli meil tookord nagu väga selge ülevaade ja me saime sellest ka päris sarnaselt aru. Ühesõnaga, see ei olnud meie jaoks mingisugune äriline muudatuse, mingisugune eriline muusikaline šokk nüüd, et nüüd on kõik täiesti teistmoodi. Teist korda oli meil kokkupuude nüüd mõni aasta tagasi, kui ta tegi mehega kava Inglise muusikast Oksaneni just. See oli võib-olla pisut teistsugune kogemus. Praegu ei olegi õieti selget pilti, mida dirigent endaga kaasa toob kuuri jaoks, kuidas ta hakkab koori vokaalset ilmet kujundama kuidas tema maitse ja tema traditsioonid eelmistest tööperioodidest hakkavad mõjutava kujundama filharmoonia kammerkoori häälepilti mõtlemisest, vokaalset pilti. Missugune mõju on tema töö läbiviimisel. Nii et see kõik on praegu niisugust huvitavas staadiumis. Et Ta on, ootame kõik praegu põnevusega seda esimest, tema esimest hooaega, kui toimub niisugune kahepoolne kobamine, sest kuigi ta meiega teinud väga lühiajaliselt tööd me tegelikult praktiliselt kumbki ei tunne, ei tema meid ei meie teda. Nii et niisugune pikaajalisem töökogemus puudub ja, ja see on ilmselt see, mis paneb nüüd aluse tegelikult mingisugusele uuele perioodile, tegelikult kammerkoori elus, mis siiani on kestnud 20 aastat. Ja kuigi ütleme selle 20 aasta sees on ju muutunud ja arenenud nii Tõnu Kaljuste kui need inimesed, kes selles kooris on on see siiski mingisugune tulem. Vot see, kus ma nüüd oleme jõudnud, siin me nüüd oleme, uus dirigent võtab selle nüüd niisugusena üle. Mis sellest nüüd edasi hakkab saama? See on meie kõikide kujundada, mitte ainult poolileri. Tohutult palju oleneb sellest meiepoolsest vastuvõtu, erksusest, tahtmisest, vastuvõtuvalmidusest, kuivõrd valmis me oleme vastu võtma teda kui persooni, muusikut. Tegelikult on ju oluline ka see, milline saab olema publiku ja pruulileeri ja hormoone kammerkoorisuhet, seda nii Eestis kui maailma muusikaelus, mis seostub eelkõige hiljemalt ansambliga ja nüüd võib-olla ameeriklaste Adrofoisiga mingil määral, aga, aga kuidas näiteks möödub esimene hooaeg aga aga näiteks noh, kui see kuusk on pikem, kuidas möödub kolmas või viies või seitsmes hooaeg kas eesti publik võtab Burchilieri omaks, kas, kas maailmas tekib selline mõiste nagu poolsel joodi dirigeeritud filharmoonia kammerkoor, milles ollakse huvitatud, et, et noh kõik need küsimused on tegelikult õhus ja, ja me ei oska keegi nendele vastata. Viimane punkt on selles mõttes ka väga oluline. Tõnu oma kontserdid ka alati on suutnud tekitada vaata ega ütlema, et ikka väga tihti enamasti on suutnud tekitada sellise fluidumi, kus kus kuulajad lähevad sellise kantud tundega muusikast kantud tundega koju ja nad tahavad seda üha enam ja enam saada. Et kas pool suudab midagi taolist tekitada või, või midagi muud, mis asendaks seda mis tooks kuulajaid kohale, et seal on suur küsimärk küll. Tegelikult jah, tähtis oleks temal ka leida kontakt selle lihtsa eesti inimesega, ütleme siin publikuna. Kuulame muusikanäidet koori viimasest koostööst pool hiljeriga kahe aasta eest toimunud inglise romantilise koorimuusika kontserdilt sarjast Vox romantikum Ralph von Williamsi kolmest Sekspiri laulust esimest viis, viis sülda sügaval. Esimene külalisdirigent, kellega teil niisugune pikem koostöö oli, oli Olari Elts põneva kaasaegse muusika kavaga, see oli terve sari Vox Nova. Olari tunnistada, sest ta tundis üsna suurt vastupanu koorilt. Kuidas teie tundsite, et kas Olari tõi sellised väga kõvad pähklid pureda, teile? No ma võin seda kommenteerida, Olari Elts on väga andekas noh, nii dirigendi kui inimesena noh, paraku on ta üsna noor, noh nüüd juba muidugi on Ast aitab veidikene rohkem kui ja siis, kui ta kuuriga tööd alustas ja tema kogemus oli eelkõige läbi nüüd ansambli see kava, mida ta koorile tõi, oli väga huvitav, aga noh, need olid vist ühed raskemad teosed üldse kooriliteratuuris ja peab tunnistama, et, et noh, koorile oli see tõepoolest kõva pähkel. Teine probleem või, või mis tekitas probleem, on see, et dolari on ise noh, niivõrd andekas ja, ja väga kiire reageerimisega ja lihtsalt kuure jõudnud peale selle tähendab, et täitsa noh, ma ütleks, pigem, oli see suhtlemise või, või sellise, üksteisest arusaamisega probleeme, et noh, ma arvan, et mu kolleegid on nõus, et Olari oli ja on väga hea dirigent ja, ja seda ei ole keegi kahtluse alla seadnud. Aga ta tahtis kõike kiiresti saada. Nojah, et, et lihtsalt see, see töö vorm võib-olla oleks loksunud sellisesse optimaalsemasse paika kui ta, kui ta võib-olla sel hetkel oli Aga kas te näiteks tundsite, et, et ütleme sellise raske kava läbi tegemine läbi hooaja et see tegelikult arendas koores kõvasti? No vot selle koha pealt ma just tahaksin natukene täiendada olla nii sõnavõttu selle kohta, et et võib-olla oli tunda väikest vastu, onu tähendab sellel on ka omad kindlad põhjused. Esiteks ei ole Eestis väga kultiveerunud 20. sajandi koorimuusika laulmise traditsioon. Ja, ja liiatigi ei ole see väga palju lauldud repertuaar meie kooris selle tõttu, kuna see muusika on väga ühelt poolt nagu instrument taoline oma niisuguselt ülesehitusstruktuurilt ja teisest küljest on ta nagu väga nõudlik vokaalselt. Nii et siin pannakse proovile laulja võimet päris mitmest küljest kohe korraga, sul peab olema väga hea solf, sul peab olema väga hea harmooniataju ja sul peab olema samas niisugune väga hea vokaal ettevalmistus. Et sa saaksid sellest kõigest korraga üleolekuga kohe proovis hakkama saada. Et selles suhtes on, on selge see, et dirigent, kes on selle materjaliga pikka aega enne kokku puutunud tema käsi, on loomulikult kiirem, tema mõte on kiirem kui see, kuidas lauljad talle järele tulevad. Ja igal inimesel on niisugune asi, et kui ta, kui ei tule sul hoobilt kohe väga hästi välja, siis sul tekib väikene niisugune nagu vastupanumaterjalile, mis sulle kohe ei allu, palju lihtsam on laulda barokkmuusikat või, või klassikalist muusikat, mis on, kõlab praktiliselt kohe ja ta pakub sulle nagu kohe seda nii vokaalset naudingut kui seda niisugust kuulamise naudingut. Nii et see on, ühest küljest on ta nagu niisugune kõva iga laulja omapoolset tööd nõudev materjal aga samas jälle nagu sa küsisid, et noh, et kas, et kas arendab, no loomulikult, kui sa oled ikka nii tihkelt nii üksinda kui ka kõikidega koos selle selle materjali läbi purenud, läbi teinud ja, ja läbi kuulanud kõik nad harmooniat ja ja sellest vokaalselt ka lõppude lõpuks nagu üle siis loomulikult annab see tegelikult, et selline materjal tohutult arendab tegelikult nii lauljat, igat lauljat eraldi kui ka koori nii nii vokaalses kui häälestamise mõttes kui paindlikkuse. No ühesõnaga, see on tegelikult väga-väga tänuväärt materjal koori arenemiseks. Tegelikult publiku huvi oli ka ju tohutu suur selle sarja vastu. Sellepärast, et, et seda muusikat ei tehta nii väga palju ja, ja müts maha Olari ees, et ta on siiamaale viitsinud nüüd ansambliga seda muusikat viljeleda toonud seda niimoodi nagu poolvägisi eesti publikule nagu sisse ja tal on kujunenud oma ring inimesi, kes tunnevad selle vastu huvi ja ring kasvab, kogu aeg kasvab ja noorte hulgas on juba näha, et on tekkinud lausa huvi ja ilmselt varsti jõuab sega instrumentaalmuusika Pealt huviga kalmuseks. Kuulame Arnold Schönbergi kaanonit Göte tekstile. Oh, et need meeli on ka nõnda palju. Mikk Üleoja teeb kooris koormeistritööd, valmistades ettekavasid teistele dirigentidele. Tema esimene suur iseseisev töö oli, hakkab bella sarja Vox septem seik oli ettevalmistamine. Mis tunded on selles suhtes nüüd aastaselt, distantsilt? Tehtud asja peale on kuskilt maalt alati vaadata selles vaates, et ta nagu lõplik seal midagi muud ei ole ja, ja ta on sellisel kujul valmis ja siis võib vaadata, et milline ta siis välja näeb. Selles sarjas ka, kui vaadata teostuse poolt või kava koostamise poolt omad tugevamad ja nõrgemad küljed, neid saab nüüd tagantjärgi vaadata ja vaagida. Sest mul on väga hea meel endal sellest muusikast, mida sai ette kanda. Seda ma võiksingi öelda nagu terve selle sarja kohta, et selles mõttes see koosnes läbinisti sellistest teostest, mida oli suur hääl teha ja selle koha pealt on kõik väga hästi. Et vaadata seda kvalitatiivset külge, siis, Seal oli selline kunstipäraseid kõikumisi päris palju sees kontsertide lõikes, programmide lõikes ütleme programmi siseselt üks kontsert õnnestus paremini, teine halvemini. Mõnel kontserdil oli üks teos väga hea, teisel kontserdil midagi muud. No üks kindlasti ka selline õppetund oli seal muusikaga teema kammersaalis mis lihtsalt jäi meile kitsaks, seal polnud midagi parata. Aga see oli selles mõttes hämmastav ruum, et kui me tegime seal tühjas saalis proove kõlas haruldaselt hästi, sest ma olin täiesti hämmastav, et suhteliselt väike ruum, mida ei ole võimalik lõhki laulda Sobiv akustika, akustika muutus täielikult, kui tuli publik, siis. Vaat seal veel meil Tallinnas nagu väga suur probleem tegelikult ei olegi. Näiteks kammerkoori kaks väga head sobivad kammersaali. Kui Olari Eltsi, Toomas Siitan, nelja Mikk Üleajal olid oma sarjad juhatada, siis Vox romantikum tõi kooriette neli eriilmelist dirigenti. Burchilierist oli juba ennist juttu, kes on veel selle sarja dirigentidest rohkem meelde jäänud. No võib-olla ka selle tõttu, et soome muusika on võib-olla võib-olla meile nagu kuidagi lähem. Ja kuidagi see niisugune nostalgiline või kuidagi niisugune helikeel on, on võib-olla meile nagu arusaadav, on ka kuidagi koostööd immoga meeldis väga koorilauljatele, ta oli väga rahulik, metoodiline, ta teadis täpselt, mis ta tahab. Ei olnud niisugusi, suuri üllatusi prooviperioodi ja ütleme, kontserdimomentide vahel. Ja samas ta nagu jälle pööras väga palju tähelepanu just niisugustele külgedele, mis võib-olla meie töös nagu võib-olla niisugust nõrgemaks natuke jäänud, et oskas nagu väga hästi vajutades nende nuppude peale, mis meile tegelikult olid ühest küljest nagu väga vajalikud. Ja teisest küljest oskas seda nagu väga ilusti emotsiooniga selle muusikaga väga maitsekalt ilusti siduda. Nii et see on tegelikult väga oluline külalisdirigendi puhul, kes tegelikult ju seda kooritunne. Ta peab väga kiiresti orienteeruma selles materjalis, mis talle ühe hetkega käte kukub. Ta peab kuulma ära need niisugused lokaalsed võimed ja võimalused, need värvid ja ta võib-olla tahaks teha ei tea mida imeteks. Aga vot Sul on käes, vot need hääled, need võimalused ja vot nüüd tee sellega midagi. Ja selles suhtes on, on väga sümpaatsed just need dirigendid, kes lähtuvad just nimelt sellest hetkest sellest hetke koosseisust, kes sul on ja, ja, ja ta püüab nagu välja meelitada oskab nagu välja tuua need positiivsed küljed, teda ei hakka nagu põdema seda, mis nüüd kõik oleks võinud teha midagi, mis kõik tegemata jäi. Aga, aga kui siin rääkida veel ekstreemsetes niisugustelt koostöödest dirigentidega, siis näiteks svingel ootus vingel joovad, tema oli küll väga niisugune ekstreemne persoon ise, kuivõrd ta oli üldse viljeleb hoopis teistsugust muusikat. Jaa, jaa. Ja see oli väga noh, jällegi teisest küljest arendav ja niisugune pisut koori raputav kogemus. Aga noh, tema oli niisugune kuju, kes tekitas võib-olla kooris väga niisugusi, vastakaid arvamusi. Nii iseenda kui kui selle muusika kohta ja aga vähemalt ta tekitas niisugust elevust ja kellele see meeldib, kellele mitte. Aga vähemalt see oli midagi niisugust, mis raputas seda seltskonda kuidagi nagu paigast. Ja, ja oli jälle periood, mis nõudis inimestelt väga suurt niisugust paindlikkust oma mõtlemises, oma tabamises, oma haaramises, oma hääle mitmesuguses kasutamises. Mis võib olla niisuguse igapäevase ja tavatöö juures, võib olla kipub jääma rutiinseks. Muidugi, nende külalisdirigentide juures tuleb tähele panna ka seda, et tegelikult kuuril on igal juhul vaja, noh, ma arvan, et nii nagu igal orkestrile igal muslikule praktivil noh, mingisugust oma oma põhinägu või tähendab, et, et ei ole võimalik teha ühel ja samal ajal kõike. Et, et nii või teisiti selleks, et, et vähegi olla, olla koos või olla töövõimeline, on vaja noh, mingis mõttes valida mingisugune põhisuund, mingisugused põhiideaalid, mis on tähtis, mis mitte, mida me eelistatud tõlgin muusikas vokaalis, noh, mida iganes ja, ja need ekstreemsete külalisdirigendid noh, kindlasti saavad anda impulsse selles, et aga noh, ei saa pidevat TÖÖD rajada ainult külalisdirigentide üle, et siin on mingisugune nagu optimaalne vahekord. Et noh, iga iga uus dirigent toob mingisuguseid uusi probleeme, uusi mõtteid, aga, aga kindlasti ühed sobivad rohkem, teised sobivad, vähem. Ühtidega on probleemid suuremad teistega väiksemad. Näiteks need suurvormi diligendid näiteks Helmuntrilling Fisher, kellega meil on olnud koostöö, et nagu, nagu teine teine tüüp töö, mis on, mis on ka olnud väga huvitav, kus, kus kuuril on niuksed, suurvormi, kooriülesanded, nüüd on vist paar aastat mööda läinud, et ei olegi nendega kuusse tulnud, et ilmselt suur osa lauljatest meelsasti teeks ka, ega selliste töödeta näiteks otsu, ingli või mingite negro Spilitaalide programmide kõrval veel. Olek tegema igasuguseid asju oma häälega, jäädes, nagu sealjuures terveks on hea näide selle kohta, kuidas osapool koori tegi kaastööd meredit, Mankile ja jällegi persoon, kes kaasas meid oma projekti tegelikult aimamata üleüldse, mis seltskond see on ja mis, missugust häält me teeme. Ja tal oli väga suur üllatus, et niisuguse akadeemilise vokaaliga seltskond võib nii paindlikult ja kiiresti järgi tulla tema nõudmistele, mis tegelikult on ju väga-väga lai ja missuguse ampluaaga ja temale näiteks koostöö meiega meeldis nii väga, et ta oleks valmis näiteks jätkama seda koostööd ja siis juba ka terve kooriga. Nii et teinekord niisugune ütleme noh, täiesti väljaspool sedasama ampluaad, millega me päevast päeva töötame võib isegi viia välja niisuguste täiesti ootamatute koostööd, teha. Noh, ütelda filharmoonia kammerkoori minu arust selliste akadeemiliste kooride hulgas iseloomustab ikkagi küllaltki suur paindlikkus, et ollakse võimelised küllaltki seinast seina igasuguseid asju tegema. Ja, ja see on muidugi selle kamba võlu On kaks erinevat perioodi koori töös see, kui te olete siin kodus, kui te olete kontserdireisil mis on kontserdireisi erilised nõuded lauljale tihtilugu on ju niimoodi, et et te jõuate kusagile kontserdipaika, saate hotelli, siis on vaja kuidagi ehitate, võib-olla saab, võib-olla ei saa siis tulemus on proov, võib-olla on vaja süüa, on noote vaadata, tähendab, et et, et kas karussell on selline väga pingeline. Reisidel. Selge on see, et ta on täiesti erinev sellest rutiinist, mis sul on siin kodus, kus sa saad täpselt kõik ette läbi mõelda, nüüd ma lähen sinna ja ma teen seda siis ma söön siis ma joon siis ma magan. Ühesõnaga, esimene tingimus, mis on siis, kui sa lähed kontsertreisi peale välja, on see, et ma pean olema valmis absoluutselt kõigeks. Ja ma pean olema valmis just sellelegi paindlikult, ma tänan nii palju, räägime paindlikkusest. Aga ühesõnaga mitte see, et ma nüüd peaksin olema tohutult allaheitlik sealjuures, aga, aga ma pean oskama orienteeruda igasugustes olukordades ja pean olema valmis selles mõttes, et et igasugused üllatused ei, ei tohi mind rabada ja ma pean olema valmis selleks, milleks ma sinna õieti olen tulnud. Ma pean olema valmis selleks, et laulda ilusti, see kontsert. Ja pealegi hästi, laulab. Noh, elu- või tegevus on selles mõttes tervik, et teha head kontserti on tegelikult väga oluline, et selline bürokraatlik ümbrus kuidas näiteks on kontserdituur korraldatud, kuidas asjad laabuvad, tähendab, et, et nende inimeste tegevus, kes on noh, tegelikult lava taga või ümbritsevad, et nende tegevus on, on täpselt sama professionaalne kui lava, tähendab, et, et ei ole võimalik anda väga head kontsert, eriti kui see disproportsioon on, on väga suur, et, et noh, see laieneb nagu edasi, selles mõttes on noh, nagu nagu halvemaid ja paremaid variante ja see on see jutt, et ei ole võimalik. Ühes katla nurgas keeta mihukest rammusat leent, et terve süsteemi väga hästi, et mitte ainult laulja tähendab, et ühel hetkel lihtsalt laulja ei vea välja enam, kui, kui see ümbrus ei toeta teda. Turnee korraldamine, see on, eks ole, see on mitmepoolne asi on seal kohapeal, korraldajad on, on siin korraldajad, et kui suur ettevõtmine on ühe üheturnee korraldamine? Iga reis on täiesti eraldi ettevõtmine ja ega neid asju väga palju ei ole, mida võiks mingisuguse kindla šablooni järgi teha või loomulikult ta mingid mingid sellised nõudmised talla alla, mida nagu ei lepi olukorraga. Aga noh, eriti eriti, mis puudutab selliseid pikemaid, sõita kas või mingid Ameerika tuuri või midagi, et siis loomulikult see organiseerimine on koostöös kohaliku agentuuriga ja oleme püüdnud liikuda sinnapoole, et igal kontserttuuri oleks ka sealtpoolt agentuurist keegi inimene, kes konkreetselt valdav neid kohalik tingimusi ja kõike probleeme sobivad hästi kiiresti lahendada, kes ostab kohapeal kiiremini reageerida, kui me võib-olla ise hakkaks midagi välja mõtlema. Et, et noh, eks ta, selline kahepoolne koostöö on loomulikult meie esitame omad omad tingimused, loodused soovid. Kui seal mingisugused turneed alustamine on, siis sellest hetkest hakkavad siis nii-öelda kaks poolt piltlikult nagu jõudma ja siis kui see lennuki peale minek, Ivaansest selleks hetkeks juba ennem lepingu allakirjutamise ajaks on juba kõik nagu paigas. Mis muidugi ei tähenda seda, et konkreetselt koha peal veel mingisuguseid asju tuleb sellest vajamegi kaitstud. Teie jaapanisõidust, kas teil midagi sellest sellest meenub, see oli siin selle aasta alguses. Reisi puhul tuleb meelde, et sa küsisid, et ja tervis on väga ekstreemne, võib-olla, ja nii edasi, vot see oli tõesti ekstreemne, kuidas me läksime siit hakkasid hakkasime muidugi ka minema ja sõitsime, sõitsime siis sõitsime lennukiga Tokyos läksime rongiga, läksime edasi sinna, kus ta koht oli, kus me olime liigatesse niigates ootas meid kontserdisaalis, proov pärast ei ava. Mis oli avalik proov, mis oli siis pärast, kui palju sõidutunde 20 tundi või palju see sõidu sõidutunde tuli. Aga ma arvan, et me tegime seda päris hästi. Isegi solistid laulsid kohapeal pärast kahte tundi laulsid. Suurtel need ajavahe, et sa oled jalad üleval ja, ja öö ja päev on vahetunud, eks ole, ja sa oled 20 tundi järjest lennanud praktiliselt. Reesus, ja täpselt niisugune tunne oli, et sa tulid, võdisesid kõik käed, jalad, pea, silmad ei seisnud lahti, täpselt niisugune tunne oli mul, kui ma pidin oma aariat minema laulma, et et mul ei tule piuksugi, mulle lihtsalt ei tule, et täpselt sama paistes kui minul, jalad on ka minu hääl ja, ja tuli, ühesõnaga vot see on seesama asi, millest ma enne rääkisin, et sa pead lihtsalt olema oma vaimu enne niivõrd paindlikuks mõelnud, et noh, no ja nüüd on niisugune asi ja lahtentsist teda ja siis on niisugune siia siis teen seda, et ühesõnaga ei tohi sellest teha enda jaoks niisugust suurt tragöödiat või, või noh, niisugust nii väga polemiseerida seal ümber. Hetkel tuleb niisugune olukord, et ära oota endalt rohkem, kui, kui objektiivne hetk seda praegu võimaldab ja ja inimesed peavad olema väga niisugused ka üksteise suhtes väga aru saavad ja niisugused noh, leplikud, et selge see, et niisugustes ekstreemsetes olukordades kui inimesed on väga väsinud ja magamata ja on võimalik võtta kinni väga väikestest pisiasjadest ja võita noh, minna see enda niigi ebamugav olukord veel ebamugavamaks. Nii et selles suhtes on meie omavahelises niisuguses kontakt Deerumises ja koosolemisest väga suur võti. Et see, et see kõik õnnestuks hästi. Eesti filharmoonia kammerkoori juubeli eelsed jutud jätkuvad tuleval laupäeval. Et tänases saates rääkisid Kaia Urb, Karin Salumäe, Kaido Janke, Allan Vorma ja Mikk Üleoja. Saate salvestas Katrin maadik ja koostas Kersti Inno. Saate lõpus kuulame muusikat. Koori viimaselt Mozarti, Vesprete jälitaaniate heliplaadilt. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkestrit juhatab Tõnu Kaljuste.