Veebruarikuu algus tõi meie kontserdiellu rohkesti elevust toimus 12. rahvusvaheline barokkmuusikafestival oleti Karl Orphy Ülipopulaarse kantaadiga Armina Boraanaga ja lauludega samanimelisest keskajast pärit kogumikust. Niisugune kooslus festivali avaõhtul oli lausa sümboolne, on jorf osanud oma muusikas geniaalselt ja elamuslikul pühendada keskaja lauludes olevat elujõudu ja rütmi, tänapäevatunde ja mõttelaadiga ning edastada iga kuulajale puudutavat sõnumit. Nii on ka festivali korraldajad eesotsas kunstilise juhi Andres Mustoneniga püüdnud barokipidustustel pakkuda eelkõige elamust pidades kõige olulisemaks esituse loomingulisust ja siirust ning pakkunud festivalil kaugeltki mitte ainult barokkmuusikat. Ja mitte ainult Euroopa helikunstifestivalipäevade jooksul jäi kõlama mõte, et edaspidi on plaanis festivali nime muuta ja üks võimalus oleks nimetada seda avatud festivaliks. Avatud on see festival tegelikult ikka olnud ja oli seegi kord avatud heale muusikale, sõltumata ajastust või filosoofilisest religioossest, tagapõhjast, avatut, muusikutele, kes avatud hingega pakkusid muusikalist elamust publikule kuulajaile, kes seda enamasti avatult vastu võtsid. Nii arvas ka festivali kunstiline juht Andres Mustonen. Ei ole vaja enda enda jaoks. Korrata näiteks seda, et, et budistlik muusika või, või, või muusika, et see on midagi erilist, midagi erinevat, teda ta tegelikult teiste asjadega ei, ta on tegelenud aastatuhandeid ja ta tegeleb ka praegu täpselt nende samade asjadega, aga seesama asi on meie jaoks natuke kaugeks jääb. See on jumala kiituseks. Ja need jumala kiituseks loodud muusika, seda hindavad kõik ühiskonnaklassid, ainult et me ei teadvusta, et see niimoodi on. Me ei ole sellega, neil ei öelda seda niimoodi ja me ei ole nagu nõus sellega me hindame kõik. Johann Sebastian Bach moodsate, aga miks me seda hinda sellepärast et esteetiliselt ilus, esteetiliselt kaunis. Muidugi ta on. Miks me, miks me hindame, miks me hindame moodsad ja miks me endale Penderetski, wind, annusest, okovitš ja nii edasi siis kõikides riikides need nendes silitades üks jõud see jõud ei ole mitte selleks, et et Meie kõige madalamaid instinkte ega meelelise meelelise naudingud või tõsta ülesavad avada kuhugi, kus on tegelikult ruumi, kus on valgustusõhtu. Nii kõlas tänavusel festivalil muusikat Antiik-Kreekas tänapäevani. Eksootilisemates esinejateks olid Navas baski kloostrimeeskoor Venemaalt islami müstilisi traditsioone esindav šeik hamsas akuuri ansambel all kindi või Šveitsi muusik, konnad Stein Man, kes pakkus oma aastatepikkusel tööl põhinevate ettekujutust Antiik-Kreeka muusikast. Külalistest varajase muusika tunnustatud spetsialistidest tuleks kindlasti nimetada veel Fretisti konnad, intelleri arvessenist, Carolekki Raasik ja ansamblid muusika Petropolitana. Loomulikult kõlas festivalil ka barokkmuusikat. Üheks kesksemaks teoseks oli Bachi h-moll missa Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestri esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Festivalil esines rohkesti suurepäraseid soliste, nii ka galakontserdil 10. veebruaril, mis oli pidulikuks lõpetuseks barokkmuusika festivalile ning ühtlasi märkis ära ka Eesti kontserti 60. juubelisünnipäeva. Tulles ikkagi tagasi sõna avatud festival juurde. Tänases saates tahaks peatuda neil festivali hetkedel, mis kuulajaile kõige põnevamaid maailmu avasid ning muusikutel, kes oma avatusega ehk kõige rohkem võlusid. Oh. Issand. Issand. Novosbaski munkade koori juhatas Iguumen mikrofon, kes ütles, et koor laulab ainult vene õigeusu kiriku vaimulikku muusikat. Igal kultuuril on oma traditsioonid, shopaania borrelioos on suurepärased heliloojad, kuid igaühele oma iga helilooja kirjutab teatud kindlale kuulajale. Ka meie esitame teatud kindlale kuulajale usklikele, kes tulevad spetsiaalselt kuulama liturgiat ja seal esitatavaid laule. Tegemist on Novos baski kloostri juures tegutseva kooriga. Koor laulab regulaarselt kloostri jumalateenistustel. Kooris laulavad kloostri liikmed, kes elavad kloostri reeglite järgi. Käivad pihil ja järgivad muid vene õigeusu kloostrielunõudeid. See koor asutati 1983. aastal ja 1991.-st aastast tegutseb koor taas avatud Moskva noos baski kloostris. Alates 87.-st aastast juhatab koori Iguumen mitrofan, kelle juhendamisel on kõrgetasemelist kollektiivist saanud vene õigeusu muusika lipulaev. Proovid toimuvad kaks korda nädalas ja kui on tulemas kontsert, harjutatakse ka vastavalt rohkem. Lauljad on andekad ja dirigendi sõnul on kogu õigeusu kiriku repertuaar põhiliselt läbi lauldud. Uue repertuaari puhul arvab Iguumen mikrofone mitte nii heade lauljate puhul on ükskõik kui raske muusikaga on tegemist kõigega, saadakse hakkama. Koorile on kõige tähtsam jumalateenistus, antakse küll kontserte, nagu seekord ka siin Niguliste kirikus aga siingi oli sisuliselt tegemist jumalateenistusega palvega, millega kutsutakse kuulajaid kaasa palvetama. Lisaks sellele on kooril ka muid esinemisi nii ilmalikes kui ka vaimulikest kohtades, sügisel näiteks antirida kontserte Soome kirikutes patuks ei peeta esinemist ka mitte religioossetest paikades, näiteks on nii kuumen mikrofoni kinnitusel neid alati oodatud Moskva konservatooriumi saali kuid olenemata esinemiskohast vahendavad nad kõikjal jumalikku sõnumit. Üheks põnevaks külaliseks oli araabia muusikat esitav ansambel all kindi ja on üsna kurioosne selle ansambli on kokku kutsunud hoopis prantslane Julien Vaiss. Süljenn võisson Šveitsi ajal sassi päritolu prantslane sündinud Pariisis ja pühitsetud muhamedi usku 1986. aastal. Suurepärased mänguoskuse omandas ta Araabia meistrite juhendamisel. Oma 1983. aastal asutatud ansamblis on ta nii solist kui ka saatja. Tänasest Lääne-Euroopa muusikamaailmas on araabia muusika ja muusikud peaaegu tundmatud ja nii on Ülien Vaisse oma kontsertide ja lindistustega muutunud suurepäraseks vahelüliks kahe maailma vahel. Oma kodus 14.-st sajandist pärit Mam Luki palees korraldada regulaarselt vana araabia muusika kontserte. Aga Euroopas esineb tihti koos Kuusata Araabia lauljatega ja nende hulka kuulub ka šeik hamsas akuur, kes esines siin kontserdisaali laval. Ansambli algindigoseisus. Suljennon araabia muusikaga tegelenud üle 25 aasta õppimist alustas ta Egiptuses. Edasi läks haridustee läbi Istanbuli, Tuneesia Bagdadi ja Aleppo Süürias. See on pikk ja põnev tee. Kõik algas sellest, Julianne armus noorena araabia muusikasse, siis tuli võimalus proovida olla ise Araabia muusik. Niisiis 17 aastat tagasi, 83. aastal alustas ta tööd ansambliga Al kindi mis oli midagi barokkansambli sarnast. Ta kutsus ansamblisse kõrgetasemelised muusikud Egiptusest, Süüriast ja teistest araabia maadest. Tegemist on maailmamuusikutega, kes muuseas elavad kõik erinevates paikades. Ja see võib tunduda üsna segi paisatuna. Nagu juba öeldud, prantslasest Julian Vaisse elab Aleppos, Süürias aga Egiptusest pärit ole muusik, elab Pariisis. Sageli osaleb nende kontsertidel tšellomängija, kes on pärit Bagdadist ja elab Amsterdamis. Muusikutest elab Damaskuses. Ja tihti on ka nii, et kokku saadakse hoopis Austraalias, Hongkongis või Tokyos, et anda kontserte. See on vaimulik kontsertshow, milles toimub muusikalise kontseptsiooni areng. Nii ütleb Julian Vaisse nende ansambli esinemise kohta. See pole lihtsalt liturgia, mida on sajandite jooksul inimestele püha mõttes pakutud. Siin on liturgilise või luuletekstisõnumit seotud muusika Ekspressiivsusega. Need on kontserdid, mis on suunatud konkreetselt publikule. Tegemist on instrumentaalansambliga, mis teeb koostööd paljude erinevate lauljatega ja esitab mitmeid kavasid kas siis poeemidega 12.-st sajandist või Iraagi klassikalise muusikaga või Tuneesia Andaluusia muusikaga peetakse kinni teatud kindlad Nendest põhimõtetest. Näiteks ei kasutata ansamblis kunagi viiulit, kuna see ei kuulu araabia traditsiooniliste pillide hulka. Leon Vaisse oma ansambliga tegeleb eelkõige varajase muusika esitamisega, aga solistina loob ta mõnikord muusikat ka ise ja tal on huvitavaid kogemusi ka tänapäeva muusikaga, nimetades koostööd saksa helilooja Claus Huberiga. Aga rohkem ütleb end olevat huvitatud intonatsiooni probleemidest. Ta püüab süvenedes mõista metafüüsilise asju oma idamaiselt tsitril on ta võimeline leidma pooltooni sees näiteks myya myybe mulli vahel veel kaheksa erinevat tooni. Ja nii on see pill tema jaoks täis müstilisi kõlavõimalusi, kuid seda kõike peab väga kaua õppima ja avastama. Ja samas peab hästi tundma ka paljusid teooriaid nii kreeka filosoofide omi kui ka Iraagi, Türgi, Pärsia ja teiste suurte mõtlejate õpetusi. Vana. Kus vana uues sellest kombinatsioonist saime festivali jooksul mitmel korral rääkida kui ainult öelda sõnu Antiik-Kreekas, muusika tekib kujutlus millestki müstiliselt vanast, nii vanast, et seda tegelikult polegi enam olemas. Seetõttu tekib ehk tahtmatult mõte, et kas ongi üldse võimalik seda muusikat täna kuulda, ehk on see hoopis täiesti uus muusika või nüüdismuusika? Nagu ütleme, sest on fakt, et see muusika tuli taasluua täielikult. Niisukese taasloomisega on kaua aega tegelenud Baselis skoolagantooriumis töötav flöödimängija konnad Stein man. Selleks on ta süvenenud mitte ainult muusikasse, vaid kogu antiiksesse maailma koos selle erinevate nähtustega kujutavasse, kunsti, kirjandusse, ajalukku, filosoofiasse mõelnud kõikidele välistele külgedele, mis võisid tollal olla seotud muusika esitamisega ja ka sellele, mida inimesed võisid tunda ja mõelda. Seda viimast ei saa me siiski kunagi teada. Kuid on võimalik teada saada kõike muud. Nendele allikatele ongi toetanud konnad Stein man, olles inspireeritud sellest kaugest ajast, kultuurist ja teadustest, millele on toetanud hiljem kogu Euroopa vaimu areng. Ja kuulame nüüd üht katkendit konnast Taimanni soolokontserdilt ja see pala, mis nüüd kõlab, on, panin tema kavas pärit 127 aastat enne Kristust. Haaravaid ja enneolematuid hetki oli festivalil rohkesti ka Euroopa barokkmuusika esituste puhul tulleski tagasi meile harjumuspärasema Euroopa muusika juurde tahaks kindlasti rääkida säravast ja andekas noorest tšellomängijast salga petast. Solga Beta on üheksateistaastane Argentiinast pärit noor tšellomängija, kes alustas pillimängu õppimist nelja aastaselt. Lisaks õpingutele, Argentiinas ja Hispaanias on ta 95.-st aastast alates Baseli muusikakõrgkooli tudeng, kus tema praeguseks peoks on Ivan moni keti. Lisaks on Soll osanenud Natalja Gutmanni, Martin love ja Leon Fletcheri meistriklassides. Alates 11.-st eluaastast on ta edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel, saavutades esikohti ja laureaaditiitleid Argentiinas, Itaalias, Tšiilis, Prantsusmaal, Venemaal, Saksamaal, Hispaanias, Šveitsis ja veel muudes kohtades. Võitude hulgas tasub eraldi äramärkimist. Natalja Gutmanni eripreemiad said kovski nimelisel konkursil Moskvas. Samuti on solga Beta hoolimata oma noorusest esinenud solistina mitmete sümfooniaorkestrite ees ja seekord oli ta siis Hortus muusikuse akadeemiline orkestri ees mängimas Haydni tšellokontserti Andres Mustoneni juhatusel. Enda sõnul peab solga Beta oma olulisemaks õpetajaks Ivan moni ketit. Solga Beta on kaheksa aastat õppinud Ivan moni keti juures ja lisaks sellele, et ta peab teda suureks õpetajaks, kel on alati varuks värsked ideed, peab ta manni ketid lihtsalt äärmiselt oluliseks oma elus ning oma vaimseks isaks. Olles spetsialiseerunud eelkõige barokkmuusikale ja ka uuele muusikale kale, on Monicketti andnud suurepäraseid nõuandeid ka muu muusika suhtes. Ta meenutab tööd Haydni tšellokontsertidega ja arvab, et edasi huvitaksid teda moni ketti. Ideed pokkeriini muusika suhtes. Songa petast õhkub tohutut energiat, elurõõmu, armastust, muusika vastu, loomingulisust. Ta ütleb, et armastab baroki kõrval väga katsetada kovskitia mängib hea meelega uut muusikat ja et iga teos, mida ta mängib, tekitab tohutult uusi ideid. Ja kõige selle kõrval armastab ta väga ka siin Estonia kontserdilaval esitatud Haydni selle kontserti, teist ja kolmandat osa. Ta leiab, et selles muusikas on nii palju erinevaid meeleolusid ja ideid. Solga Beta ütleb end andvat aruga noore muusikuteel olevatest ohtudest ja ütleb, et ta pole veel andnud väga palju kontserte ja on kasutanud oma aega siiski selleks, et õppida oma õpetajalt ja peab Akadeemia aastaid, aga hinnalisteks. Aga samas arvata, et teisi kõrvalt vaadates on ta aru saanud, et ei tohiks ka liiga ettevaatlik ja tagasihoidlik olla. Kontserdieluga peab oskama õigel ajal alustada, et õppida astumist normaalsest elust kontserdilavale. Hiljem võib see olla palju raskem. Sulga petta on väga optimistlik ja arvab, et ta on oma tohutu energia pärinud emalt, kes käib reeglina kaasas tema kontserdireisidel ja oli ka siin Eestis. See on olnud noorele muusikule targaks abiks. Me kuulame nüüd teist osa Joseph Haydni seljakontserdist. C-duur soleerib solga petta ja mängib Hortus Musicus akadeemiline orkester Andres Mustoneni juhatusel. Need olid hetked tänavuselt barokkmuusikafestivalilt avatud festivalilt Te saate lõpuks tahaksin tsiteerida festivali kunstilise juhi Andres Mustoneni mõtet, mis on trükitud kenasti festivali raames, tõsi, leheküljele jumala mõistmine on elu lõplik eesmärk. Selle saavutamiseks on mitmeid teid. Tuhandete aastate jooksul erinevates maailma nurkades on olnud muusika üks võimalusi teenida jõgi, ta jumalat olla vahendaja ja valgustaja. Meist igaühe südames asub hing, kes ootab sütitamist, et põlevad tulena liikuda vaimse eneseteadvustamise poole. Me kuulame, saate lõpuks Agnus teid, Wolfgang Amadeus Mozarti missa Solemmisest C-duur, köheli number kolm kolm seitse. Ja loomulikult on see pärit festivali lõppkontserdilt. Esitajad tütarlastekoor Ellerhein, Eesti rahvusmeeskoor, Hortus Musicus, akadeemiline orkester, solistid ja juhatab Andres Mustonen.