Mati. Matti Matti näitada litest vahetati. Meister ja Mari Une-Mati oli see lugu, käimas on saade, siin oleme stuudios nagu ikka, peekia Pedaru ning meil on täna au võõrustada Eesti filmikunsti suurkuju Arvo Kukumägi. Tere arvavad tere kukkuvistajaks kõige sobilikum hubasem öelda, et sina valisid ka selle esimese loo Meister ja Mari Une-Matit, nii et miks sa selle loo siis valisid Eesti laulu kõikide nende osalejate seast meile täna, algatuseks. Miks ka mitte tervist, et, et see on nii eriline, nii armas lugu. Sellepärast valisingi. Ma olen seda õige mitmed korrad kuulanud ja vaadanud ja mulle kuidagi. Ta on nii siiras ja nii puhas, et mulle ta sobib. Seda on rõõm kuulda, et sa jälgid aktiivselt, mis siis toimub siin nii-öelda kultuurimaastikul, et vahepeal, kui see lugu kõlas, rääkisime siin Eesti laulust Eesti muusikaauhindade eest. Ma saan aru, et sa jälgid kõike, mis uut ja huvitavat, et toimub, vaatad ära kõik Eesti filmid ja nii edasi, et mis sa, mis sa veel, sina oled põnevat tähendanud, mis sul on kuidagi silma jäänud, sihuksed kultuurileiud, mis nad viimasel ajal avastanud. Mitte ainult kultuurileiud, vaid kõige tähtsam annan teile, avastasin, et kevadel tuppa tulemas, et räästad tilguvad, käisin kevadet püüdmas eile Maal Laulasmaal mere ääres oli väga-väga tervistav ja hea tunne, et see on vast kõige tähtsam, et kultuur võiks mõneks ajaks mu jaoks kõrvale jääda, et nüüd tuleb vadrata elavaks viilida ja põllule minna. Räästad tilguvad seal ilusast Stig Rästa oli just meil äsja siin teema, tilkus laupäeval nutta. Ta ei pääsenud sealt Eesti laulult edasi, jäi teisele kohale. Et kui sa seda eesti laulu vaatsed ja me juba rääkisime sellest unematist, mis mul ka endal üks, üks üks siuksed lemmiklugusid, kuidas sulle tundus, et, et kas meie meil, nüüd rahvas, valisem nüüd õige loo välja Euroopasse ikkagi siis Eestit esindama? Las ta olla, pealegi kui rahvas valib, siis rahvas valib ka meil riigikogu oleme sellega rahul, siis mis, mis valitakse ja ja mina võib-olla oleks mõne teise loo valinud. Aga ju siis see on meie kõigi ühine arvamine, las ta olla, pealegi ei olnud tal häda midagi, aga Stigi lugu mulle väga meeldis ka samamoodi, et kaotajaid pole, kõik on võitjad. Aga toksisid oma oblasse siis. Ikkagi või midagi? Kahjuks ei, palusin naisel enda eest toksida. Et Eesti laul on meil nüüd valitud, eks ole, ja nüüd me peame pühapäeval valima minema siis muid asju, eks ole, et valimiste hooaeg sinnapoole ka ikkagi sammud saad või, või lased naisel ära teha. Ja ilmtingimata, see on minu püha kohus, mõelda mul balla pärast nagu sõnaõigust, midagi öelda, et selle, see mu püha kohus, selle ma teen salaja ja ema avaldada kellelegi, keda ma valin ja Lääne varavalges hommikul panen lipsu ette seal mu jaoks pühapäev. Ei, see on ka teha sees, aga see on ka pühapäev, kusjuures vähemalt ei linnas safis tasuta bussiga sõita ka sinna ma kuulsin, mul, mul on jalaplaanis minna. Nii eurolugu valitud ja, ja põhimõtteliselt siis vaim valmis pandud siis pühapäevasteks valimisteks. Sa oled juba otsuse teinud. Otsuse juba teinud olen, olen kõigi erakondade programmid läbi lugenud ja uurinud ja ja, ja on mõned erakonnad, kus mul on, ma ei vali ainult mitte programmi järgi, vaid mõnes erakonnas on, on mingisugused niisugused mustad lambad, et kellel tänu mingitele isikutele ma ei saa seda erakonda nagu pühaks enda jaoks pidada. Sa ütlesid jah, et sa ei ütle muidugi, et mida sa või keda sa valid, aga tõesti noh, inimestele siin noorematele ja, ja on noh, väikse vihje andsid, et on ikka niukseid, musti lambaid ja et mis sa ütled neile, kes lähevad nüüd valima võib-olla ka neile, kes lähevad esimest korda, et seda ma, seda sa ütlesid juba, et valima tuleb minna. Aga võib-olla veel mingeid vihjeid Tahan ma kedagi kuskile suunata, ma ei võta seda patu endaga. Peale aga räägime kõige sellisest aktuaalsemast teemast, kukkumist sinuga seoses praegu, päevakajaline on Maimiku Kaidi Kaasiku, Martin Männiku ja ka sinu koostöös valminud dokumentaalfilm kukku, mina jään ellu ja see on film, mis siis nüüd on jõudnud kinodesse eelmine nädal ta esilinastus, saalid on täis, vastukaja on võimas, kõik, kellega ma rääkinud olen, on lihtsalt kuidagi noh, saanud nii võimsa kogemuse sellisest noh, väga tugevast jõulisest loost, et kui sa ise seda filmi esimest korda nägid, mis tunne sul oli, mis mõtted su peas käisid? Kas sa nägid päris esimest korda, kui ma nägin päris esimest korda, eks ma olin meeldivat meeldivalt isegi üllatunud, et ta nii kokku pandi, kuna kuna mina ise monteerimise protsess osa ei võtnud ja see oli väga hea ja ma jäin, jäin selle tööga rahule. Mul olid mõningad väiksed niisugused. Kõhklused, aga ma sain sellest üle ja, ja ei olnud häda midagi, aga aga see, mis nüüd juhtunud on, see on küll küll võimas, et ma olen nii kolossaalne, tagasi seda ei ole mul ühegi mängufilmi ühegi rolli pooley kinos, isegi omal ajal teatris niisugust toimuvat tagasisidet olnud kui praegu. Et mul on mitukümmend telefonikõnet iga jumala päev. Et ma olen nagu. Mul on nii palju informatsiooni, nii palju tagasisidet kogunenud juba selle vähem kui nädalaga, mis siin ekraanidel jooksnud, et et see on päris võimas ja isegi õõvastav, et üx niuke nimetame teda siis dokumentaallooks. Et ta nii palju huvi on äratanud ja näituseks eilegi oli kella 600-l seansil sõpruse kino peaaegu et rahvast täis. Mulle kogu aeg helistatakse, keegi tuttav ikka juhtub olema jälle seansil ja et et ja mis siin toimunud on, et pärast dokumentaalfilmi on reaseansil olnud aplaus õige mitu korda, et et mida ma ise pole kuulanud, aga, aga see on midagi, midagi. Imelik, onju siis on. Mida inimesed räägivad, kui nad helistavad sulle? Noh, kõik räägivad seinast seina, igasugu jutte, räägitakse, kuidas sa julgesid ja ja kas see on ikka päris nii, kassa seal mängid ja ja, ja loomulikult, et neid neid arvamisena hästi erinevaid seinast seina ja mõned räägivad, kuidas nad nutsid ja siis ma pean neid lohutama, et nutan terviseks ja väga tore, kui nutavad ja, ja jaan ka ilkujaid ja, ja see on väga hea, et et on, on erinevaid arvamus, muuseas lõppkokkuvõttes ei pea mina ega see film ei pea olema sajaeurone, et peaks nagu tervele tervele Eesti rahvale nüüd meeldima ja ja mingisugused asjatundjad ja mu loomulikult ma olen nii vana mees, et et ega ma kõiki arvamisi ei usu, aga, aga mul on teatud kildkond inimesi, kelle arvamusest ma lugu pean, et et need on öelnud, et ainult moslemimaailmas läheks nagu korda. Et selleks ajaks nii igal pool maailma nurgas võib olla õpetlik vaadata ja kasulik vaadata seda. Jah, seal filmis oli tõesti, mõned momendid olid ikka nii rajud. Ma arvan, et see liigutab iga inimest, kui ta näeb seda, noh, nagu seda inimese teekonda, eks ju. See on siis sinu elu teekond, ma ei tea, kolm aastat vist filmiti seda. Natuke üle kolme ja eks see ole ikka kontsentratsioon puhas, kontsentreeritud värk, et seal kontsentraat, mis sinna loosse on sisse pandud. Et seal materjali musta materjali oli ju väga palju, et seal oleks võinud hoopis erinevaid lugusid teha ja kui mina ise oleks seal Monteerimis protsessis ninapidi olnud, siis oleks hoopis teistsugune lugu tuld ja nõudis julgust. Loomulikult jaa. Ja, ja et see, et see asi sellisena tuli nagu, nagu ta tuli, algselt pidime hoopis muust asjast filmi tegema, mu mu lapsepõlvesõbrast, kes on oli, oli, oli, oli teda enam ei ole. Heina jah, et külavanem või siis ratastooli, Eino oli need need liinid, mis nüüd jäid kõrvalliinid, eks need olid kasti, liigutavad võimsad, need jäid siiski sisse, aga jah, tõesti kuulasime jah, üllatusega ala algatasid sa tegelikult ise selle filmi just nagu oma tahtes, nagu seda sõpra just jäädvustada. Miks, miks see nagu sul nagu sellise filmina just filmi tegemiseni, nagu algselt see idee tekkis. Et neid inimesi tuua avalikkuse ette, kes kes elavad muidu varjus ja elavad kitsikuses ja meie sotsiaalhoolekanne on meie riigis selline, nagu ta on et tuua, tuua neid neid nagu kuskilt meile lähemale, et me aitaksime neid natuke ja ja mitte isegi nii palju rahaliselt kui palju, kui palju, kui palju oma oma lähedalolekuga aja oma, oma hingega neil neil vee peal püsida ja Neile neile hästi pisikesi rõõmusid pakkuda, me saame seda kõik ise teha ja algselt oligi seal lugu plaanitud niimoodi, et et Heinomo sõber, keda enam ei ole, tema oli küll, oli küll kehalt nõder. Et siis paralleeljoon hallatud joonena tuua sisse mina, kes ma olen kehalt suhteliselt kobe, aga võib-olla vaimult natuke. Nojah, igatahes noh, mina mulle endale ütleme, need, need momendid olid ka ikka väga-väga võimsad, et et ja just see, kuidas Einoga nii traagiliselt läks ja, ja ega me ei teagi, kas oli, seal oli seal oli see õnnetus, eks, mis, mis oli? See oli puhas, puhas õnnetus? Ei, see haakus ka just neil päevadel kõigi nende muude õnnetustega, mis, mis tuli nüüd aktuaalselt, kohe jooksis eelmisel nädalal sisse, et see kuidagi mõjub mõjusa võimendus kuidagi sünkroonis. Veel enam räägi, räägi kukku seda, et, et kuidas see kogukonna või küla tunnele tänasel päeval seal seal setomaal seal külas on, et kas tänane sihuke moderne maailm on, on kas seal kuidagi nagu lõhkunud seda rohkem või mõjutanud seda nii, et, et see ei toimi või on tegelikult lood sellistes kohtades ikkagi noh, veel piisavalt head, et inimesed ennast võivad hästi tunda. Mina. Arvan ja tunnen seda küll et ega inimloomust väga palju ei muuda. Ei ole, ei ole see mõnikümmend aastat, kui mina olin laps ja kui ma sealt ära tulin, ei ole midagi muutunud inimese enda sees. Kuigi olud on teised, ajad on teised ja, ja kommunikatsioonivahendid on teised ja ja elu on teiseks läinud, aga inimene ikka hoiab inimest minu minu sünnikogukonnas küll. Kas seda on ka siin Tallinnas, nüüd pealinnas nagu tunda, et siukest noh, siis kui kogukonda või suurt peret on kuskil ja näiteks, kas või kuidas sa ise, kas sa ise ka vajad seda, mis seal lapsepõlves ilmselt oli selle letina külas? Mul on kõik liiga hästi, mul on hästi palju sõpru. Mina olen õnnelik mees. Ei sõprus, sõprust, kaalu miski üle, see ei, ei ükski ükski materiaalne väärtus, et minul on, on hästi palju vedanud. Ma julgen arvata, et meie ühiskonnas on selle hoolivusega siiski see see minu jaoks on natuke kunstlikult välja teenitud asjad, et inimestest ei hoolita, kui ikka on raske käes, minnakse ikka kallale küll ma ei tea, kui õige see on. Et kui, kui kuskil Aafrikas Aafrikas on, on rahutused ja et sinna 50 miljonit eurot äkki suunata. Et kui õige see on, ju me teame niimoodi niimoodi toimima, aga me võiks natuke rohkemast enda heidikute peale mõelda. Kuulame vahepeal muusikat meile noortelt Jimi Hendrix, männik depressin, miks? Miks Jimi Hendrix sulle südamelähedane on? Sellepärast ongi, et ta on eluaeg muga koos käinud ja kaasas käinud ja vana arm ei roosteta teda ma ikka kuule. Jimi Hendrix maniti, pression. Meil on külas Arvo Kukumägi, kelle suurepärane film kukku, mina jään ellu, jookseb praegu kinodes Tallinnas, sõpruses, Artises, Tartus, ekraanis Rakvere teatrimajas. See on, kas soojalt soovitatav vaadata ära, siis on tõeliselt väga hea film. Lugu, kuidas praegu on, et ma kujutan ette, et peale seda nii-öelda sellist viin meedia tähelepanu ja seda head mõjuvat tugevat filmi sul pakkumisi tuleb? Ohtralt? Võiks arvata, et enam ühtegi pakkumist ei tule pärast seda filmi aga aga tegelikult on aga vastupidi jah, et juba enne seda, selle filmi algust on mul mul üks väga ja väga hea kinoroll on pakutud, mis peaks õige pea käiku minema. Ja siis tuli veel üks kinoroll. Siis mulle kirjutas hea sõber Andrus Kivirähk, kirjutas ühe näitemängu. Ah mis peaks, kui antakse päevi, peaks sügisel püünele tulema. Väga huvitav, seda küll tekkis ka, oota, kas see on siis kas selline monomonoetenduse vorm või, või on see midagi muud? See ei ole mana etenduse vorm, seal on ka üks naisterahvas tegev, et ka kaheinimesetükk Andre ja aga lähemalt ma ei räägiks. Ant, ütlen näitemängu pealkirja ära, et see on näitemängu pealkiri on kaheksa varbaga kuningas. Kõlab paljulubavalt kõlab nagu oleks läti naistest midagi neljanguus õige ja. Ühesõnaga duett-duell on tulemas põnev. Jah, kui sa saad pakkumisi, saad meedia tähelepanu kellelegil jälle meenub, et ah jaa, kukku võiks pakkuda, mis sellised kõige absurdsem pakkumised on, mis sul on tulnud, et nagu sa võtad toru ja noh, täitsa hoiad ennast võib-olla tagasi, et öelda, no kuulge, lollid olete vä? Ja ma väga nagu ei kunagi ei ütle, et lollid olete, aga aga koolilapsed pakuvad ju pidevalt nii palju balti meediainstituudi lapsed ja siis pakutakse. No igasugu igasugu värke variante mõnest mõnegama haakunud, mõnega mitte, ja mida inimene vanemaks saab, ega ega ta seda rohkem valima hakkab ja eks mul on muid huvisid ka ja muudki on teha ja ja viimased aastad ma olengi rohkem niuke ehitusbrigaadi Irina tegev olnud, et ma nii palju ehitada ja arendada ja teha. Ja see mulle sobib ja meeldib ja ja nina mördiga koos ringi käia ja, ja, ja nüüd on õunapuud on kõik viljapuud on tagasi ära lõigatud, et kärneri töö on tehtud ja nüüd tulebki adrad valmis panna ja ja vili põllule külvata ja uusi õunapuid istutada, marjapõõsaid istutada ja, ja üleüldse ei põlga ühtegi tööd ära, kõik on hea, mis annab leiba, mis pakub hingele rõõmu. Et see ei pea olema, ainult et ma, et ma teen nüüd nüüd näitemängu või, või mängin kinos või on elu, on liiga palju rikas ja liiga lühike, et ainult ainult ainult ühte nišši teda suruda, et ma olen mingi superstaar, mingis öö. Ühel alal eriti Eestimaal, et sina oled tõesti, et sa ei ole selline mingi kits Kärneriks, vaid ikkagi kuldsete kätega mees. See rukki, nagu öeldakse. Jah. Saan hakkama sellepärast, et mulle meeldib ka kirvevars ise ise voolida, siis ta on mu enda käe järgi ja mul on üle 50 erineva kirve ja ja teen puutööd, jamale, metallitööd, kõike teen, mis vaja on ja saan hakkama, keevitan ja kõike, mis vaja. Kas see tuli kodust kaasa antud elu mulle kaasanud ja professionaalne traktorist ja esimene ameti oli mul traktoristi amet üleüldse ja söötma. Et näitemängu kooli sattusin üleüldse suur juhus ja et ma siiamaani sellega tegelema suur juhus oleks hoopis millegi muuga tegeleda. Hea meelega vist ma ei tea igast asju olla. Ja et kui see, kui sa kui sa neid tükke ikkagi vastu võtad, sa ei ole, eks ole, mingi põhimõtteline nagu pipraveskid, sul on ikkagi mingid asjad, eks ole, mille põhjal sa otsustad, kuidas? Jah, et eks ole, et vot see on see, kuidas sa ära tunned, kõhutunne, mingit. Ja see ongi minu puhas intuitsioon, et kas materjal, kui ma loen, mis on paberi peale pandud, kapten käivitab või käivita, kui ta mind ei käivita, siis, siis on, on ma loen ja puurindada veel ja kui ikka ei käivita, siis parem mitte. Siis pole mõtet niisu poole vinnaga asju, eks ma olen teinud loomulikult, kes meist ei oleks läinud, igaüks on teinud, aga aga selle tunneb ära, siis parem, mitte mitte endale häbi teha, mitte teistele piina valmistada, siis tegeleb muuga. Kui sa vaatad oma sellist karjääri just filmimaailmas, kus on nii palju erilisi teoseid, et kes, mis on, siis paljud on neist hästi populaarsed, tõesti väga armastatud ja ideaalmaastiku Est aedsega saanud Nõukogude Liidu filmifestivali parima meesnäitleja auhinna, näiteks kõik minu vanuses noored teavad Arabella noh, loogiline, ma väga armastasin seda filmi 100 aasta pärast mais tants, auruga Lember, Karu süda, mida kõike veel, et neid trolle on nii tohutult palju ja häid, et filme ja etendusi ka teatris, et kas sul on mingid omad lemmikud nüüd sul on piisavalt aega mööda läinud, et ei ole nii, et noh, et sa saad tagasi vaadata, mõelda, et mingid trollid või mingisugused filmid või etendused mis on kuidagi väga hinge läinud, väga südamesse kirjutatud. Ühel terve mõistusega inimesel ei tohigi olla väga paljud mingeid lemmikuid. Kõik, mis on tehtud, las las ta olla ja, ja see ei ole minu valida minu otsustada, et et loomulikult ma olen kõike püüdnud enam-vähem hinge ja südamega teha kõiki oma töid ka kõige pisemaid. Olen püüdnud teha täie rinnaga täia lusti rõõmuga. Et ma ise ei taha mitte midagi ei paremaks ega halvemaks sortida välja ei ole, ei ole see minu, minu teema, see ei ole minu asi, see on teiste inimeste otsustada ja, ja ma pean olema sellega rahul, mis teised arvavad. Loomulikult on mul nüüd ajapikku tekkinud tekkinud mingisugused asjad, et tihtipeale ma mingeid kinokriitikuid ja teatrikriitikuid nii palju usalda, kui kuskilt mõnda kalurit või traktoristi või kunstliku seenendajat. Ja aga siiski tähendab neid, neid, neid osi on nii nii, nii palju, aga, aga siiski siiski siiski sa. Milline, milline osatäitmine siiski on olnud, see, mida sa ise nagu ikkagi parimaks pead, sest et noh, mul endal iga kord, kui ma satun, vaatame ideaalmaastikku sisse, on see, mis, kus kõik särab ja seal on muidugi seda kas nooruse värki, seda süütust ja ja samal ajal see aeg, eks ole, mingi Stalin aeg, kuidas nad seal kõik kokku saavad, et saame ka hästi võimas, või siis esimene asi kohe, eks ole, tätoveering seal kohe oli, oli, oli tunda seda powerit. Aga mis ikkagi on võib-olla see roll, mis, mis sa ise leiad, et noh, läks korda ka. Aga, aga. Elus tihtipeale on nii, et need asjad, mis tulevad kergemini kätte, need ei olegi nii kallid. Samamoodi on näituseks näituseks naisteks ka see, keda sa, keda sa väga ihalejad ja, ja, ja see, keda sa lõpuks ei ei saagi talle ligi, see jääbki kõige armsamaks. Aga, aga see nüüd võrdlus naistega aga aga töödest on, mul on võib-olla kõige karmim ülimalt olnud kätte kõige kõige vaevalisemalt ja lõpuks ka lõpuks ka kõige kontsentreeritumalt kätte Kiisa Kalju filmis, 100 aasta pärast maismaa mängisin link vorsti, et tihtipeale kui film lõppeb väärast, ma unustan selle rolli ära ja raputan ta suled puhtaks ja ta on minust läinud, aga temaga ma nägin vaeva Lincoln stendasest nagu nagu välja saada, et ma mingi paar kuud kõndisin. Kas teil on mööda tänavaid veel ringi ja, ja sobitasin alateadlikult endale mingeid pikkasid mantleid, soetasin et hõlmad lehviks ja ja see oli, see oli niisugune päris päris keeruline ja mulle väga armas roll, mu loomulikult on, mul ka ideaalmaastikuroll, on, on hingega, iga roll on oma, lapsi on ja, ja ja iga iga filmi tegemisega on, on omad omad, kaunid mälestused ja, ja tundmised ja ära tundmused ja asendi tore. Elu on tore asi. Just aga, aga räägime nüüd sellest filmist, mida, mida me veel mida käsitlesime ka eelmine nädal, sest meil käis Maria Avdjuško külas ja see, see on see nüüd värske asi, kus, kus sul on küll suhteliselt episoodiline asi, aga see surnuaia vahi tütar, kus sa oled siis hauakaevaja ja nagu nagu filosoof oled sa ise seda filmi näinud ja mul oli. Kaks esietendust järjest üks oli üks päev, järgmine, järgmine õhtu ja siis ma lugesin seal kena Juhan Juhan Liivi luuletuse esietenduse alguseks veel jaa. Jah, ta roll oli, ta on ka küla filosoofaga, aga see, see roll ei ole täiel kujul sinna filmis ära mahtunud ja, ja ma saan aru, et ta oleks võib-olla filmi jaoks pidurdavaks teguriks. Et need, need episoodid kased on sealt välja lõigatud. Et ja tihtipeale juhtub, ma olen ka niukse rolle mänginud, ära, mängib kusele üldse filmi, siis ei lähe see roll, see on paratamatu, see on paratamatu ja normaalne, terve inimene on enam-vähem terve mõistusega ja saavad sellest aru, et kui see, kui see filmi ei sobi, kuda on pidurdab või, või, või hakkab hoopis mingit kõrvalliini või, või on nii vingelt mängitud, et sinna sobida lihtsalt panna panna sisse, siis tuleb ta ära koristada ja aga see on loomulik, et, et see on loomulik kadu. Kuku korra veel, kui sa mainisid, siin need ostsid või käisi, kandsid pikki mantleid, elasid rolli sisse ja mulle meenus üks selline mingi kõlakas, mida ma olen kuulnud. Mille kohta saabki sinult küsida nüüd vastust, kas sul on kinga fetish, kas sul on sadu või kümneid kümneid paari kihvti kingi. Hingad ankinu tuhandeid. Mingi umbluu, mingit kümnetest 1000-st pole juttu olnud, on see on õhtulehe õhtuleht lehe välja välja plägatatud oma ajust välja, aga, ja ma olen väga kalleid kingasid ja väga uhkeid kingasid. Jahmul on kingahaigus, see on haigus, see on hullem kui alkoholism, narkomaania võib-olla isegi, et ta alles juhtus siin olin Itaalias siin ja ja ostsin jälle Mituva paari ja et mul on tõesti mitusada paarikingasid, aga man mingit väljanäitust ei tee, see on mul vajalik. Mul on vajalik, et, et kogu minu elamine hakkab varvastest pihta, et kui mul on ikka ikka hea ja mugav jalavari, et ma ei vaata väga-väga firmasilt, aga ta peab. Loomulikult mul on oma väljakujunenud omad omad tegijad, kes, kes, kes teevad häid häid kingi, kingi, aga, aga on see haigus ja selle vastu midagi ei saad. Et oli Roomas oli niuke värk, et nägin vaateakna peal, nägin väga vaid uhkeid kingasid ja ma olin naisega koos, aga aga ei ole julenud nagu, ja nad olid ka küllaltki kallid. Ei ikka ostma endale ja naisele. Naine sai. Kingad, käte igasugused, aga ma ostsin ka mitu paari sealt, aga selle kingapaariga juhtus niisugune värk, et et naine, ühel hommikul magad natuke kauem, et ma sain vaikselt-vaikselt ära käia ja viskasin karbi minema ja panin kilekotti vanade ajalehtede, siis sain olnud Eestimaale. Kohe niisugune kinga garderoob või kus sa hoiad nad annetusele kuidagi ilusti süstematiseeritud? Nii, ja naa, et jälle tekivad oma lemmikud ja see on ka enda, et ta suur lõbu, et vaatab, mis seal tuleb välja, mis seal ära kaob ja et see nõuab tervet suurt tubad. Ma arvan, et kõik saaks välja riputada, eks ole, jälle kuskil kastide sees, avastad jälle ja mõned on ainult korra jalas olnud ja. Minu mingitel kingafännidest sõbrannadel on selline nipp ka kuskilt mingist naisterealistest õpetatud õpitud, et nad teevad oma kingapaarist pildi ja siis selle pildi panevad kingakarbi peale, siis on hea siuksed virnade viisi, et sul on hea hoiustada ja siis saad ka, ühtlasi on silme ees, et mis karbis, mis king on, et. Jah, et võidab, kuidas võtta ette sellise väikse hoovata movi näevad, on hirmus palju aega ja aga see ongi nagu hobi. Selline, et kui see on sinu kirge, on ju kingad, siis. Muidugi mu lähedased või arvavad ka, et, et mul valitseb minu asjades kohutav segadus, näiliselt, aga tavaliselt ma ikka väga täpselt tean, kui, kus mul, millise hunniku all mul mingi paber vedeleb või või mingisugune informatsioon või, või, või millise hunniku all mu, mu raha on. Et ma tean sedasama ajusse nii, nii täpselt ja ma ei kasuta siiamaani mingit märkmikku telefoni. Märgin, ma tean, mis kell ma, kus ma pean olema. Mu aju on väga korralahutaja niisuguste asjade peale. Naine ütleb, kutsusid, siit võib midagi leida üles ja kui keegi on midagi ära tõstnud, vot siis tekib mul paanika. Keegi sinu asju päris ei tohi. Nii kuulame vahepeal muusikat Led Zeppelin. Ander puut, miks leid? Ongi kohe jalalugu, nagu öeldakse, andefuut. Säil Led Zeppelin ja me räägime Arvo Kukumägi ka, kelle film kukku mina jään ellu, jookseb praegu kinodes üle Eesti, kuku see film sinu elust, kol jälgib sind kolme aastat kõik nii-öelda kontsentratsioon, nagu sa ise ütlesid sinu sellisest teest ja teekonnast, et kindlasti kõiki huvitab praegu, kes siis kas on näinud seda filmi või veel ei ole, et kuidas sul praegu napsuvõtmisega lood on? Praegu on niuke paavsti, mul ei ole kärakas ligi. Et ei tea, mis, ta ei taha mind praegu. Kaua see on olnud, kas on sellest hetkest filmi lõpus, eks ju on näha hästi ilusti ma tegelikult ei tohi rääkida, mis filmi lõpus on, et ütleme, et kaua sa siis ei ole praegu joonud. Õige kaua juba ei mäleta, siis saab, see pole ka oluline, kas sa oled päev otsa kaine või saada 30 aastat kaine, seal polnud mitte mingit vahet. Minu jaoks ei ole seal mingit vahetut, peaasi et täna jälle hästi ja ja kui jumal tahab, siis homme ka hästi ja ja, ja kui ta tahab, et ma ma ajal jälle talle kallale, eks ju, siis peab nii juhtuma, et ma ei ole, ma ei ole mingi pühamees, ma ei heida millegi ees risti ette ja kõik, kõik, mis on, mis on inimlik, ei ole mulle võõras. Nii et põhimõtteliselt praegu elad noh, nii-öelda päev korraga selle. Korraga ma, minuga on praegu liiga hästi kõik, et minuga on väga hästi ja ma tunnen ennast. Sellele viimase aja nädala tramburai le natuke väsinuna, aga muidu on liiga hästi. Kõik on, mu tervis on korras ja, ja mu vaim on virge ja ma saan hakkama iseenda ja ümbritseva vaatega ja teiegi ka siin stuudios on suheldud. Jah, jah, väga tore, et sa tulid, aitäh sulle. Just mõtlesime, et sul on nii kiired ajad praegu filmiga ja mida kõike veel, aga tore, et sa said tulla. Räägi, kuidas sul läheb eraelu, pereelu, kuidas? Maritiga suhe. On imetlesin filmis, kuidas üks naine on nii tugev ja nii toeks ja nii hooliv ja kõik see oli lihtsalt hämmastav ja lummav. Ja talle Sügav kummardus igatepidi jutt, temaanime, imenaine annaks jumal teistelegi meestele esimesi naisi. Ma aga olen, olen, olen väga liigutatud dast ja aina edasi armunud kogu aja. See on fenomenaalne, fenomenaalne on see, et see on suurepärane ja, ja meil läheb väga hästi läbi kiita, aga nii on. Kuulge, see on tore, kukkus oled, noh, tõesti nagu elukunstnik ja vaba mees, oled ise ka öelnud, et noh nagu Isalase vist kõige parem pole, aga, aga kuidas oma lastega, kas sa suhtled oma lastega ja üks karmi isa kätt ja sõna ikkagi nad kuulda tunda saavad? Karmi mitte mitte kunagi Garmin, sellepärast et mina oma isalt ei ole kunagi karmi kätt tunda saanud, mis siis Taali. Olgu tal seal kerge olla, Taali väljanägemise poolt väga karm mees ja peeti lugu. Ta ei olnud ka niisugune viinamees nagu mina. Teistsugune. Ta oli ka kehaehituselt suur ja tugev ja uhke ja ilus mees. Minagi niukene apsakas, aga, aga ei taha ka mina oma lastele on karmi kätt näidata. Et isegi minu isa mind ei ole elusees tutistanud. Tutistanud komitee, nagu ema tahtis seda teha, siis ma sain tema selja taha peitu pugeda, see oli minu kindlus, ei lasta kellelgi mulle halvasti öelda, aga liiga teha ja mina kannan tema teda iseenda sõdasid, et karmi kätt mitte, aga hellust ja helgust küll ja seda on laste peal tunda ka juba. Et mu vanem tütar, kõige vanem tütar oli ka seda koledat, ilusat õudsat armastuse filmi vaatamas, seda dokumentaalfilmi vaatama. Pärast tuli isegi pidusse, mis minu kodus juhtus, niuke improvisaator näole on päris palju, rahvast oli kogemata kokku väga Imparuisatoorselt selline tore ja mõned tulid alles kell kaks kell kolm öösel ja pidu oli uhke ja minu tütar oli ka seal kõige vanem tütar. Talle oli see film kõlbulik vaadata juba ja ei olnud ta sugugi verest välja löödud, et et ma olen selle üle väga hea meel, et nad võtavad oma isa sellisena, nagu ta on oma oma heade ja halbade külgedega. Aga et nad ei ole mind nagu südamest välja visanud. Järelikult olen ma ikka oma elu elanud, ma arvan. Südametunnistuse järgi. Jah, see on rõõm kuulda, et lastega saad hästi läbi, kui sa mainisid, et on pidu näiteks, et kuidas sellistel momentidel, kui su ümber ikkagi alkohol on kulinal kulistatakse, sa ütlesid, et sul on ka kodus, kui ma siin omavahel rääkisime, produs sõprade jaoks erinevaid napsupudeleid, et ta tegelikult on sul ju käeulatuses, eks ju, et kuidas, kuidas sa sellega nagu saad hakkama või kuidas, kuidas on, et kas ei ole siukest kripeldus, et võtaks ühe lonksu lihtsalt või ma ei tea, kirjelda, kuidas. Vaata ei ole, see on, see on kahekordne rõõm, kui mulle alati terve elu on. On meeldinud sõpradele pakkuda häid ja lahkeid ja, ja jooke. Et ja mul on kodus alati kärakat olemas, et see on nüüd ilmasid. Varsti kurat, öösiti koduukse taga järjekorda. Mu sõbrad teavad seda, et, et ma ei ole kunagi ilma jamama. Mulle meeldib pakkuda, mulle meeldib pidutseda, mulle meeldib tantsu lüüa. Vanuigi veel. Mulle meeldib, et on tants ja trall mu ümber ja ja ja ma ei ole, ei ole sellest sellest lõbust ja lusti janustel kuidagi kuidagi villand saanud, et see mu sees keerleb ja kiheleb, et see mulle, mu, see on mulle kahekordne rõõm, kumu, mind ümbritsevad lähedased ja sõbrad ja on pidu ja ja mul ei teki küll, kui mul endal tuuri peal ei ole, et ma peaksin nüüd võtma, mul on kahekordselt suurem suurem joove sellest, et teised on lõbusad ja oskavad seda teha. Mina kahjuks alati ei ole osanud, kuigi on olnud ka elus juhtumeid, kus mina saan, saan, saan ühepäevase pidutsemisega hakkama, aga tihtipeale see nii ei ole. Parem, ma ei lähe talle siis liisikuda, mulle vägisi kurku ei tule. Aga see jõud sinu sees ka siis tahtejõud või sisu, ühesõnaga on seal mingi siuke setu vägi või värk. Sa oled nii sitke. Aitäh teile komplimendi eest, jaagu, sitke ma olen, eks ma olen, jah, ma arvan küll, et olen küllaltki kobe veel. Aga ei ole see mingi setu vägi, ainult et see on, kuidas neile sisse pannakse parajasti mihuke nats meile sisse pannakse mihuke, koorm, elegantne, kanda antakse ja ja see ei ole, kõik, ei ole enda teha, kõik ei ole siin elus enda teha, et ma nüüd hakkan noodi järgi elama. Ei, päris elav. Jah, nii ta on, aga kuidas meil on nüüd lõpetatuks üks viisi ketta valmis enne seda? Tead, kukku, mis sa ütleksid tänapäeva noortele just noortele, et need kuuluvad alati väga paljud noored inimesed ja sul on elukogemust ja sellist raju elukogemus tänaseks noh, päris korralik pagas, et mis sa noortele soovitad praegu? Tänapäeva noortele tänapäeva noortel on kõige-kõige. Rohkem on tarvis ennast harida ja pida õppimine, see on. Mina olen 52 aastat vanamees ja ma ikka veel õpin ja tunnen selle vastu huvi ja kogu aeg on õppimisest puudus. Õppige keeli ja õppige, õppige kõike, kõike õppimine, see on hariduse omandamine mitte selles selles üldises mõistes tähenduses, vaid vaid igasugustest pisikestest asjadest. Iga jumala päev me õpime ja õppimine, õppimine, õppimine, õppida, õppida, õppida, nagu ütles Lenin. See on ka tänasel päeval moes ja vajalik. Aitäh sulle, Arvo Kukumägi lõpetuseks on meil ootel Ultima Thule ja lugu, elan välja, kas sa tahad veel paar sõna selle kohta öelda? Ultima Thule kohta? Ultima Thule on väga hea bännid. Aitäh kogu.