Homme, 22. aprillil oleks Alo saanud neljakümneaastaseks viis aastat pole teda meie hulgas olnud. Ometi on ta endiselt siin oma muusikaga. Käesoleva saate üheks eesmärgiks on püüda teda veidigi reaalsemana tuua tagasi meie mõtetesse ja arusaamisesse läbi tema muusika läbi tema enda sõnade läbi tema õpetaja Eino Tambergi sõbra Mart Laari ja koolikaaslase ning Alo Mattiiseni muusikapäevade korraldaja Maret Oja mõtet. Alo Mattiisen on pärit Jõgevalt, õppinud sealses laste muusikakoolis ning jätkanud muusikuteed Tallinna konservatooriumis. Aga noh, siis ma läksin laste muusikakooli, siis ma võisin olla kaheksa aastane, naerun jah, kaheksa ja klaverit ja mees, aga siis vahepeal. Nii jäi see muusika asi nagu soiku, enne kui hakkasime kuskil kaheksandas üheksandas klassis Jõgeval bändi tegema ja siis tuli nagu see muusikahuvi ja siis siis selle tõttu, nagu mul see muusikaline keskaste nii-öelda jäi vahele, nii et ma astusin siis otse konservatooriumis. 79. aastal astusin konservatooriumi ja siis hakkas nagu muusikaga tegelemine nii-öelda kogu aega hõlvama ja see oli vist 83. aastal, kui Erkki-Sven Tüür loobus ansambli inspee juhtimisest ja pakkus seda nagu mulle. Ja siis oligi vist 84. aasta kevadel Tartu muusikapäevadel, ei, enne seda oli isegi jaanuarikuus, 84. aastal astusime üles tehnikaülikooli laval. Ja siis Tartu muusikapäevadel ja sealt nagu hakkas kõik see pihta ja noh, see ansambel täielikus mõttes ansambel ei ole, ta on rohkem nagu projekt. Kui midagi Hanast räägib halo õpetaja konservatooriumi päevilt, helilooja Eino Tamberg. Ei ole kunagi niimoodi, et oleks võimalik loomingu alal töötada noh, päev-päevalt ühesuguse pingega on aegu, kus tehakse vähem tööd või või ka üldse mitte. Aga mul on tunne küll, et alal tuli suhteliselt kergelt, tähendab, tal ei olnud vaeva ja muret sellega et oma loomingu mahtu täis kirjutada. Aga täiesti selge oli see, et, Tal võttis aega mõne idee küpsemine ja ja ta ei tahtnud midagi kirjutada, ilma et oleks teadnud, mida ta tahab. Seal olid omad muredamat laevad. Aga need jäid kuidagi töö taha ja. Ja nad ei paistnud kunagi muusikast. Ta armastas üldse palju ja erinevat muusikat ja samal ajal Tal ei olnud minu meelest iidoleid eriti. Ei kerge sega tõsises muusikas, tähendab, ta kirjutas oma sümfoonia, mitte traditsioonilises vormis, eks ole, ta ei tahtnud korrata. Vanuganoneid. Ta leidis mingisuguse uue tee ja loomulikult noh, see ei olnud tema, ent avastus ta ju oli avali kõrvadega kuulamas kõike, mis maailmas juhtus. Ta valis sellest endale sobiva ja selleks hetkeks sobiva. Hindasime tema üldse viimase perioodi loomingut. See oli päris kena ja ilus kontsert heliloojate majas päris rohkearvulise publiku osavõtul ja ja peale tahab ütelda kava esitust oli ka väga palju sõnavõtte. Tal on meil tavaliselt loomingu eksamid, olid niisugused, et, et ka kuulaja kaasõpilased, teised pedagoogid kõik peale eksamikomisjoni võisid oma mõtteid avaldada. Ja see vastuvõtt oli erakordselt soe. Ma usun, et enamik häid heliloojaid saab küpseks, nii et tõesti see näitamise vajadus langeb üldse ära. Tavalised muusika on niisugune asi, mis nõuab headeteganud aparatuuri, nüüd kui sa näitad poolfabrikaate, siis selles oli peaaegu jälgegi sellest, mis lõpuks tuleb ja kui lõpuks midagi tuleb noh, siis on valmis teos ja lihtsalt inimesed kogunevad kontserdile ja avaldavad tõesti oma arvamust. Aga see on siis juba nii tagantjärgi arvamus. Alo Mattiiseni üks viimastest suurematest teostest oli ooper dispuut. Mulle ta meeldis selle tõttu, et ühest küljest ta oli niisugune teravalt satiiriline, ta oli õieti vaidlus ooperiga, tähendab noh, kirjutades ooperit, eitas ta manu, ooperit, traditsioone, ta tegi seda vaimukalt, ta tegi seda hästi ja ta tegi seda vägal täpses vormist. Ajakirjanduses on alast juttu olnud kui teravate nurkadega ja satiirilise heliloojast ja sellega kahtlematult oli täitsa loomulikult. Aga minu meelest Alo kõige suurem voorus oli see Ta tundeskaala. Nii inimesena kui ka heliloojana oli väga lai. See algas sügavast õrnusest ja lõpes tõesti terava satiiviga. Ja minu jaoks olid küll mõlemad poolused olulised ja tegelikult oli vist minu jaoks olulisem veel see õrnem pool, sellepärast et olla noh, viimasel aastakümnel satiiriline. See on nagu moes. Aga ma hindasin alot väga selle tõttu, et ta julges olla õrn. Ta julges olla ilus siis, kui see ei olnud. Pakun need kuulata intervjuud Maret Ojaga halo kooliõega konservatooriumi päevilt ja nüüdse Jõgeva muusikaõpetajaga ja Alo Mattiiseni muusikapäevade korraldajaga. Kui ma esimesed muusikapäevad korraldasin, siis minu esimene külaline oli just nimelt Alo Mattiiseni Jüri Leesment. See on nüüd tagantjärgi mõeldes selline, selline kummaline situatsioon, et ma ei, ma ei tea, ma tookord ei mõelnud selle peale, siis olid just ala, tuli oma uut plaati tutvustama ja rääkis lastele oma loomingust ja laulis ja mängis ja ja rääkis oma elust, nii et tema oli esimene külaline meie esimestel muusikapäevadel. Aga nüüd see nimega ühendada. See tekkis mul tegelikult siis, kui Alo oli veel meie hulgas. Ja ma ütlesin, et ma tahaksin need muusikapäevad nagu temanimeliseks nimetada ja siis ta ütles mulle ühe lauset, Maret, et ega ma veel surnud ei ole. Ja, ja siis läkski natuke aega mööda ja, ja see See juhtus nii, et põhimõtteliselt on need muusika peavad Alo Mattiiseni imelised just nimelt pärast Alo surma. Meil on iga aasta traditsiooniks see, et me laulame ühislauluna ühte Alo Mattiiseni laulu. Kuna tema loomingust jäi väga palju arvutisse ja välja kirjutamata trükimusta see ei ole nagu ilmunud tema laul, eriti palju siis me oleme valinud selleks välja ühe laulu, mille Alo Mattiisen kirjutas Jõgeva gümnaasiumile. Aastal 93 kirjutas ta meile ühe muusikalise muinasballaadi, väike merineitsi ja sellest väike meri neid siis on proloog, epiloog, laul, mis siis iga aasta matismi päevadel kõlab ühislauluna saali, siis on üks imeilus hetk, kuidas terve saal tõuseb püsti, kõik need 600 inimest laulavad mitmehäälselt ühte laulu, millel on tegelikult selline kaugele ulatuv sõnum sees ja, ja sealt laulustan võetud ka meie Mattiiseni päevade moto, et nii elus kui muinasjutus jääb suurimaks otsija hing. Ja seda me laulame kogu aeg, et, et armastus on ainukene jumal, kes meie tegusid teab ja kes meiega kaasas käib. Et see on küll üks minu arust muusika, lähevad üks ilusamaid hetki olnud igal aastal avamisele lõpetamisel. Samas muidugi need koorinud ansamblid laulavad kaamatismi loomingut, aga, aga teatavasti ei ole tema looming selline, mida võiksid just nimelt viienda või seitsmenda klassi lapsed laulda. Ja, ja me ei ole ka kunagi nõudnud seda, et peaks olema Mattiiseni looming sees, aga igal aastal muusikapäevadel kantakse ette Alo Mattiiseni muusikat, siin on kantud ette demorisotoorium, roheline muna. Eelmine aasta kanti, et tšellosonaat sellel aastal oli siis nagu Antti Kammiste ja Ivo Linna laulsid Matiiseni loomingut, nii et ükski aasta ei möödu nii, et Alo Mattiiseni loomingut ei puudutataks. Samas ma arvan ja see on ka tänapäeva noortele hästi kasulik teada saada, sest nad võib-olla teavad, et selline nimi oli kunagi olemas, nemad olid siis väikesed, kui Alo veel elas ja kui tema oma viie isamaalise lauluga nii-öelda üle Eesti kuulsaks sai. Et natukene teada ja, ja tutvustada tema loomingut, ma arvan, et see ei ole paha. Kõigepealt, mis ma ütleksin tema muusika kohta, on see, et ma imetlen seda, kuidas inimene võib olla niivõrd suur. Meloodiameister on ajakirjanduses vahel läbi käinud seda, et baarituuri baarituuriga püüab oma oma muusikat nagu edasi anda ja loomulikult on käekiri olemas heliloojal sarnaseid käike ja harmoonia käidki olemas, aga aga et kõik tema, need laulud ja ütleme, teatrietendused ja ka süvamuusika ka on, on ikkagi põhiliseks brändiks olnud see kaunis meloodia. Kui me hakkame nüüd siin tooma ja mõtleme paralleele, kuidagi tema muusikat ka, ma olen nüüd tagantjärgi mõtlema hakanud, et ta oli nagu ajast ees. Et kui võtta kirjutusmasina kontsert, mis Tartu levimuusikapäevadel ettekandmine. Üks asi on üks pool, on see no naeru ja huumoripool, et ma võtan kontserdi soolopilliks trükimasina hariliku vene trükimasina, kes teeb mul krõks-krõks ja kill-koll. Aga tegelikult oli see üks üks selline suhtumine, et et miks me, miks me oleme nii masinlikku inimesed või kui me võtame 87, kui levimuusikapäevadel kanti, et tema teos või Alo ise kandis, et ajaga silmitsi. Mis koosneb kolmest osast. Argipäev, psühhokraatia ja võib-olla tegelikult nägi juba ette seda, et kui me oleme head omavahel ja suhtleme hästi siis ja siis on tulevik meil olemas. Sest minu jaoks on üks ilusamaid teosed just nimelt Ajaga silmitsi mis näitab seda, et kuidas me peame käima ühte jalga ja mõtlema ühtemoodi ja kui segada on meie elu. Ja, ja siis äkki hakkab sealt kostma üks imeilus-kaunis meloodia nagu tulevik, nagu nagu mingisugune mingisugune lootus, et äkki kunagi juhtub nii, et, et me ei käi enam täpselt niimoodi, nagu meil kästakse käia vaid, vaid ta käima nii nagu meie ise tahame käia. Ja kui nüüd mõtelda, siis edasi veel 88, mis oli hästi populaarne aasta loomulikult ja väga raske aasta Alo elus. Siis need viis isamaalist laulu, mida Eesti rahvas teab ja tunneb üks geniaalne idee minu arvates võtta 100 aastat tagasi Eesti ärkamisajast Melman Kunileid, Herman, nende meloodiad, nende tekstid ja panna need kaasaega ja mõelda sealjuures, et tegelikult mitte midagi ei muutu. 100 aastat on küll mööda läinud, aga nii nagu tekst ütleb, et samad sõnad sama vii kas meid hoida saavad? Et see ristik õitseb samamoodi ja haavalehed värisevad samamoodi nagu 100 aastat tagasi, aga nüüd ka. Ja, ja, ja kui nüüd meenutada ta konsi ajalgi rääkis mitu korda sellest, et Eesti rahva suur muusikapidu on meie eesti rahvalaulupidu aga tema arvates ei peaks olema eesti rahvalaulupidu selline kontsert, kus erinevad koorikollektiivid astuvad üles vaid see peaks olema see pidu, mida tehakse pimedal ajal ja mis on rohkem selline ehe, kas siis regilaulu stiilis et keegi laulab ees ja kõik rahvas laulab kaasa, mitte ainult valitud kollektiivid ja valitud inimesed, kes viisi peavad, vaid et kõik saaksid osa sellest. Et mina olen ka osanik, laulupeod, mis on eesti rahvalaulupidu ja ma usun, et, et see mõte, see viis isamaalist laulu, mis tegelikult eestlasi kuidagi kuidagi köitis ja ja üksteisele naeratama pani, et tal oli ikkagi see mõte, et ta tahaks seda rahvast kuidagi koos hoida. Kas see, et sina näed Alo muusikas nii mitmeid kihte ja, ja erinevaid meeleolusid, kas see on ka seotud sellega, et sa tundsid teda hästi isiklikult, kas ta oli ka inimesena selline? Jah, ma tundsin teda isiklikult, tõesti, me astusime ühel aastal konservatooriumisse, tema hakkas õppima muusikapedagoogikat, mina koorijuhtimist oli aastal 80 ta hiljem siis lõppedes veel teist korda konservatooriumi komposiit jooni erialal Eino Tambergi juures, nii et on nagu kaks korda kaitsele kovi läbi. Elasime ühiselamus kõrvuti tubades ja tõesti suhtlesime päris palju ja saime hästi läbi. Aga kui inimesest rääkida, siis. Me teame seda, et me ju kanname kõik inimesed maski iga päev. Me suhtleme erinevalt oma lähedastega. Mina kui õpetaja ma suhtlen erinevate lastega erinevalt õpetajatega, erinevalt oma kodustega. Ja, ja aeg-ajalt me varjame sinna maski taha oma tegeliku mõttemaailma ja Alo oli üks neist, kes oli tegelikult hingeliselt tohutult heasüdamlik aga ta varjas selle kuidagi sellise sarkasmi ja kriitikameele taha. Et väga paljud inimesed, kes teda lähemalt ei tundnud, ütlesid, et ta oli, et ta oli selline noh, järsk, väga otsekohene ja aeg-ajalt võiks öelda, isegi halvasti. Aga, aga hingelt oli ta tult hoidlik, ta hoidis väga oma peret, oma tütart hoidis väga oma ema. Tööd on ka laulu kirjutanud emale mida Anti Kammiste laulis ja ja ju siis oli see tema mask, et, et ei taha ennast meesterahvana näidata nõrgana. Ma mõtlen, et meie, tänapäeva noored, kes, kes võib-olla ka laulavad laulu, eestlane olen ja eestlaseks jään. Nad võtavad seda kui ühte laulu, kus tuleb püsti tõusta ja Kõrgele tõsta ja välgumihkli mihkliga lehvitada. Aga, aga tegelikult seda ajastut nad ju ei tea seda olukorda, poliitilist olukorda, mis sel hetkel valitses. Kui meil 82 Brežnev suri ja hakkas meie Moskvas juhid, hakkasid iga aastaga vahet istuma. Ja, ja siis äkki äkki tuleb üks mees mõttele, ütleme, 87 oli see esimene lugu, mida nad Jüri Leesmendiga koos kirjutasid, ei ole üksi ükski maa. Mul on nii armas kuulda seda, et Alo ei võtnud Reet Linna mõttest kinni, et teha Nicaragua laste heaks üks laul rahu kontserdil Tartu levimuusikapäevadel. Et Alo ütles, et ma olen käinud Muraste lastekodus ja ma olen näinud, mismoodi need lapsed elavad. Ja kui ma kirjutan laulu, siis ei tule see üldse, mis ilusast päikesest ja sinisest taevast ja Nicaragua laste mänguasjatus jätab mind külmaks. Aga ometigi oli sel hetkel meil probleem see, et meile kahetsi Toolse fosforiidikaevandus Eestisse tekitada ja, ja see oli tema, tema mure tegelikult Eestimaa pärast. Ja minu arust geniaalne idee jällegi võtta just nimelt need lauljad, kes on pärit kas siis Raplast, kas siis Saaremaalt, kast Pärnu, kas võrust, kus, et just nimelt see laulja, kus tema juurest pärit on, laulab selles laulus oma osa ja, ja mõtleb selle peale. Ja, ja see sõnum, et ükski maa ei ole üksinda, tähendab, kui me kõik oleme koos, siis, siis me suudame olla väga paljudest raskustest üle. Ja sama oli ka ka ütleme, viie isamaalise lauluga. Mul on meeles see aeg 88 ja 89, kui eestlased, nagu olid sõbralikumad üksteise vastu vaatasid täiesti võõrale inimesele. Sest me teame, et eestlane on küllaltki selline karm ja kuri ja tüüpiline lause, et eestlase parim toit on teine eestlane. See on kuidagi meil tagasi tulnud, aga sellel perioodil 88 ja 89 oli nii, et et äkki kõik olid kuidagi mõtlesid ühtemoodi, olid nagu ühe mütsi all ja tahtsid olla koos ja toob oma ligimestele naeratada, neile häid sõnu öelda ja nendega tuttav olla. Et see on nagu kuidagi kadunud ja, ja mul on hea meel, et Alo sai sellega hakkama. Meil on Viimas. Ootamatult ma sattusin jah, tõesti sellesse poliitilise elu keerisesse 88. aastal, aga ega ma mingi poliitik ei ole ja ühtegi parteisse ei kuulu ja ja viimasel ajal ma olen püüdnud sellest enam kõrvale hoida, sest asjad lähevad järjest segasemaks ja millestki õigesti aru ei saa. Mis see kõige õigem võiks olla? Härra Mart Laar, teie onu sõbranna nüüd, viis aastat pärast seda, kui teda ei ole enam kui te teda meenutate, kas ta meenub teile eelkõige sõbrana või eelkõige heliloojana? Naised midagi parata, minule meenub ta ikkagi sõbrana ja sellest ei saa ma üle ega mööda, samal ajal oli halo kahtlematult helilooja ja ei olnud mitte ainult selle kuulsa siis viie isamaa laulu ei ole üksi ükski maa kirjutaja väga eriilmelisi muusika ja väga kauni muusikakirjutaja. Ja sellest on natukene kahju, et jätkuvalt märgatakse alati nagu läbi selle viie Isamaa laulu ja võib-olla nii tema enda isik, isiksus, tema enda elu kui ka kütuma, muu looming on selle taha nagu kinni jäänud, kuigi, mis seal salata, on jälle Eesti ajaloos. Et viis laulu sõltumata kõigest jälle väga tugevalt sisse tajutud. No kui siin ajaloost rääkida, kas siis tegelikult ka muusik, helilooja suudab kuidagi seda ajalugu muuta või, või kaasa aidata sellele nendele protsessidele, mis toimuvad Noh, kindlasti Alo on hiilgav näide ja kõik need, kes temaga selles projektis osalesid, sest et ega ta päris üksi kah ei teinud. On näide sellest, kuidas tegelikult ajalugu tehakse. Ja kui me vaatame Eesti taasiseseisvumisele ja kõigile nendele murrangutele, siis ei viinud tegelikult seda läbi ükski praegune paistab poliitikus olevat tipp-poliitik või ükski poliitiline partei või poliitiline liikumine selle vis läbi rahvas, eriti just noored kellelegi jaoks tegelikult murranguks või kelle jaoks selle päris helina sisse tõid paljuski just need viis isamaalist laulu vägase laulev revolutsioon, millest palju räägitakse, see toimunud mitte mõne liikumise või poliitilise jõu kokkukutsumises, toimus läbi nende spontaansed laulupidude läbi nende Alo laulude läbi kogu selle vaimustuse, mis selle muusikaga üle Eestimaa tuli, kuna see lükkas mingid asjad niimoodi helisema hingedes, mida arvati, et need, kellega on juba ammu katki läinud. Aga siis kui nad olemas, võib-olla me tänapäeval üritame neid aeg-ajalt ära unustada ja üks mis pärast Alodka hiljem võib-olla on öeldud, et noh, mis seal siis ikka oli, on, et me natukene siiamaani häbenema neide, keeli seal kuskil sügaval enda sees ja see, et kellegil ühel hetkel õnnestus neil väga ühtset helisema panna, eestlase jaoks võib olla täiesti, mitte iseloomulikult. Kuidagi takkajärgi võib-olla tunneme natukene piinlikkust, et kuidas see asi nüüd siis ikkagi niimoodi läks. Aga, aga nii ta oli ja, ja tänu sellele on iseseisev riik. Kui mõõda temal neid samu laule ja kuulata üldse tema muusikat, siis mulle tundub, et sellest avas ennast võib-olla rohkem kui igapäevaelus. No ta sõpradele oli väga ühtepidi väga lahti jälle aga ainult sõpradele olnud liiga palju. Koorub tuntuse koormus ja see vastutuse koormuse loomulikult rõhus ja hävitas teda. Sest seesama viis isamaalist laulu tõusid ta väga noorelt väga tippu ja selles suhtes on elu ja avalikus julm. Kui sa oled tippu tõstetud, siis eeldatakse sinust, et sa oled üliinimene. Sa ei tohi teha enam ühtegi viga. Sa ei tohi üldse omade nimi eriti inimlikke jooni ja niipea, kui sul mõni selline inimlik joon ilmneb või kui sa kuskil eksid või ei lähe nii hästi ja kunagi ei lähe kõik väga hästi siis ülevalt kukud sa mitte lihtsalt tagasi, kukud nagu väga-väga alla. Ja vähemalt väga paljude inimeste meelest tundub, et, et on õudselt hea näidata, et kuidas nüüd oli iidol, aga vaata, kuidas ta meid petnud. Jalo elas. Kellega on nüüd päris noh, nagu sõikes noh, nii nii halvasti nagu läinud, aga isegi selliseid väikseid kõikumisi, las tema väga tundlik hing väga valusalt üle. Ta tundis ennast kõige eest, mis Eestis toimub vastutavana kuna nagu ma enne ütlesin, oli see osaliselt temaga vaid väga paljudega teiste looming ja see vastutustunne. See nagu nagu näris ja teiselt poolelt, eks ta põles ikka väga heleda leegiga, kulutas ennast halastamatult ja eks see paljuski sellestsamast sellest samast suurest survest või, või sellest vastutusest ja, ja painest, mis sul peal oli, pidevalt, eks sellest tuli Kui rääkida nüüd alast kui heliloojast, kui ta ei oleks elanud sellisel ajal, kui oleks olnud kogu aeg rahulik, stabiilne ühiskondlik elu, milline ta siis heliloojal oleks võinud olla. No ma arvan, et ta oleks juba jõudnud praeguseks juhatada Eesti Eurovisiooni orkestrit seni muuhulgas tema kergema muusika poole pealt, kuna elektrit ja tema Alo loodia loomisoskus oleks ka sinna jõudnud välja. Aga teiselt poolt ma kujutan elavalt ette mööda Euroopas ringi käimas, nii nagu mitmed tema sõbrad praegu seda teevad kes kirjutavad oopereid väga suurtele rahvusvahelistele tellimustele, kes on oma moodsa kaasaegse helikõlaga väga tugevalt maailmas läbi löönud ja kuskil seal pundis ta seda teeks, kuna annetele jaoks oli tal ikka Milline on teie enda suhe muusikaga? Minu. Vanaema on olnud Viljandisse suhteliselt tuntud laulu ja muusikaõpetaja, nii et selle tõttu plik Viljandi linna pensionäride mind teavade suhtuvad minusse teatava heldimusega. Kuna nakatunu vanaemaga on kokku puutunud sädemete tänu minule vaid minu vanaemal aga mulle endale on, on küll elevant mitte ühe korra, vaid mitu korda kõrva peale astunud, nii et endast mousse'i lauaga muusikameest ei ole kuigi muusikat armastan kahtlematult. Sellega seoses meenub alati meie tutvumise esimesest faasist pärit suhteliselt klassikaks muutunud Ivo Linna ütelus, kui me kolmekesi Austraalias olles mingisugust laulujoru üle võttes teatas linna, et, et me moodustame kolmekesi segakoori, kus linna ja Mattiisen laulavad, laas segab. Et see on suhteliselt karm, aga õiglane hinnang muusiku võimetele. Aga, aga, ja loomulikult muusikasse Aloga sõprus aitas sisse tuua, kuna ta lihtsalt, kui ta sul õhtul kell 12 korterisse sisse kukub ja mingi maki välja rabapeo oma viimase asja sinna kasvõi noh, väga mustalt või väga sisse mängituna sisse paneb, sulle ette mängib. Ega noh siis tahtmatult sellesse maailmasse läheb natukene nagu sisse. Kas te nägite ka Pealt Alo loomisprotsessi, kuidas ta muusika kirjutas? Ja mõne loo puhul küll, aga noh, tõeliselt armastas seda siiski üksi teha, aga vahetevahel vahetevahel paratamatult niimoodi, kui tal mingisugune hoog peale tuli, siis sai tema selles klaveri taga kabinetis kus siis klaverit, teisel pool siis juba elektroonilised riistapuud ja arvutid mis ka tema armastuseks üsna kiirelt sai sellisega kaasaegsete vahendite kasutamine, sest ta oli üsna üsna huvitav näha. Mis te arvate, kuidas siiski purustada seda müüti Alost, mis tekkis 88. aastal, ma mõtlen sellest seisukohast praeguse hetke noored, kes tegelikult seda ei mäletagi enam ja sellest teadlikult osa ei saanud. Nad kuulevad neid isamaalisi laule ja neid jutte selle ümber ja, ja neil jääb ka mulje. Talul on ainult see osa loomingust väga oluline. Mis peaks tegema? No ma arvan, et kõigepealt küll tahaks tänada selle ilusa raamatu eest ja kus on küll ikka väga tähelepanu väärne raamat meie kaasajast, tegelikult ta on, mitte ju ainult aastan kaika kogu ajast ja ka ühelt poolt põhjalikult ja teiselt poolt nagu hästi soojat kirja pannud, kus tegelikult seda Alo laiali vähemalt külge ja loomingu laiemalt küll on suhteliselt palju sees. Aga teiselt poolt olen ma väga rõõmus selle üle, et meie likumad, muusikud, loominguga tegelevad ja see suvel hakatakse Viljandi Viljandisse suveetenduste korras mängima rohelist muna on üsna ja ma pean tunnistama, et vaadates kasvõi oma lapsi, siis roheline muna läks neil üsna hästi peale isamaaliste lauludega, kui seda kontekst ei ole, on võib-olla natukene keerulisem lugu. Aga sellised osad Kallo loomingust on, on need, mis tegelikult, et võib-olla ei tunnegi üldse ajastu piire, nii et, et kuna ma olen kuulnud ka just ideest teha sellest üks rahvusFoslareenile suunatud mutifilms, võiks olla suhteliselt hea idi. Anu elu on need kirjutatud ka raamatusse ja seda on teinud tema enda ema. Seda raamatut on väga valus lugeda. Aga samas on see hindamatuks abiliseks Alo ja tema muusika mõistmisel. Veelgi rohkem me saame siit aimu, kui keeruline võib olla ükskõik millise tundliku hingega loovisiku elu selle eest suur tänu halo emale. Alo enda tänu emale saab praegu kõlada vaid läbi laulu. Ennega kuulame hetkeks ka Alo tütre Anna-Mariita häält. Igaüks, kes mul õrnust Õrnust molku muuli kuumassael vints. Ehk nälg eesti küla arm sai. Enne otsa, kui musa Saiwall Puidust sulepea häbenema. Kireakest Mairi seeni. Sina armastad? Oma. Käega. Ja vaata mäsu kui meteoor Siis ma lähen seisa keset tuba. Kaisunii lühike see. Sess seal väljas või ju Tartumaa? Tähtis. Või veelgi tähtsam? Hõõguvad poolunes teoks. Sall vints. Ning käes põlgab. Võib-olla haara. Enne kui neist poolegi on vall oli. Jäävad meeles veel noore ja. Ma oma. Meeste ja. Jäävad neemes.