Avaneb eesriie modest mussorski ooperi Boris Kodonov esietenduseks on 27. aprill aastal 2001 Estonia teatris. Selles redaktsioonis Estonia laval on Boris kodunov ooper kaheksas pildis ühe vaheajaga. Ooperi libreto on kirjutanud helilooja mu särski ise, Aleksander Puškini samanimelise draama ja Nikolai garam sinivene riigi ajaloo põhjal. Ooperi päris esietendus toimus 27. jaanuaril 1874 Peterburi Maria Teatris. Meie lavastus põhineb mussorski 1869. aasta algversioonil, millele on lisatud tud 1872. aasta versiooni poola pilt. Kavalehelt loeme, et viimane on käesolevas lavastuses Paul Mägija Neeme Kuninga redaktsioon, mida esitatakse esmakordselt. Muusikaline juht ja dirigent ongi Paul Mägi lavastaja Neeme kuningas, lavakujundus Soome kunstnik Anna kond tekilt. Kostüümid Marina šokoloovalt enema kunstnik. Valguskunstnik on Prantsusmaalt Filipp Mombelli ja koormeister, kelle õlgadel vastutusrikas ja väga suur töö. Elmo Tiisvalt. Osalisi on selles ooperis väga palju ja nimetame siinkohal ainult et ini osa laulavad Teo Maiste, Mati Palm ja Leonid Savitski. Enne tänase saate kokkupanemist lugesin ajalehtede arvustusi mis esietendusele järgnesid. Tuletasin ka meelde esietendusel istudes oma vasakul ja paremal käel kaasvaatajate reageeringuid ja täheldasin kokkuvõttet spaari huvitavat tendentsi. Etendus ise kutsus vaatamise ajal esile päris elavaid reageeringuid vastandlike ja mitmekesiseid reaktsioone. Arvustused selle vastu aga põikavad kavalasti etenduselt endalt, eetiliste, esteetiliste, psühholoogiliste poliitiliste arutluste lõppu, Dustesse Laburientidesse. Ja justkui keegi nagu ei olekski söandanud päris otseselt välja öelda lavastuse kohta oma arvamust. Tekib küsimus, kas siis mul see on jah, tõepoolest on. Ja saate jooksul ma ütlen sellega välja. Kuigi võib-olla fakt ise juba, et ma seda saadet teen, kõneleb ka iseenda eest. Enne tänase saate kohta tahaksin veel öelda, et siin saavad sõna kaks meest, kes on seda teost, ooperit oma käis ja hinges pikka aega kandnud. Need on lavastaja Neeme kuningas ning dirigent Paul Mägi. Ja veel ütlen etteruttavalt, et saates saan kasutada ka verivärsket linti. Leonid Savitski Borissi esitlusest. Neeme kuningas Mosolski, Boris kodulofon nüüd taas Estonia laval. Ja esietendus hetki mõlema koosseisuga. Eelkõige pean silmas mõlemaid nimiosatäitjaid toimunud. Ma arvan, see etendus. Püstitab kõige rohkem probleeme ja küsimusi ka põgusa tagasivaate puhul selle nädala muljetele just lavastajale ja selle tõttu on Neeme ma Palongi, et olge meile natuke teejuhiks, ma mõtlen klassikaraadiokuulajale nii neile, kes on juba saanud etendust vaadata, iseäranis neile, kellel on uudishimu selle muusika selle lavastuse vastu, et tulla vaatama. Sest kuigi praegused nii silmaga nähtavad etendused on välja müüdud, jääb loodetavasti Boris koduna pikaks ajaks meil siia lavale ja meil kõigil on võimalus seda seda vaadata. Nii et kõigepealt Neeme, palju õnne teile ja, ja suur tänu, see on gigantne töö niisugune gigantne ooper lavale tuua. Nüüd siis teie oma meeleolu, oma muljed ja omad tunne selles suhtes, mida soovitud ja kuidas realiseerub. Aitäh kõigepealt sõjaväesõnadest. On tõesti rõõm, et see suurteos ja üks maailma võib-olla ehk üks kõige säravamaid olulisemaid oopereid on uuesti Estonia Fishil. Kas täna mul on päris huvitavad tunded nii seda tööd tehes siin kui ka nüüd just nendele järgnevatel päevadel ja, ja võib-olla ka edaspidi testida nimelt nii iseendas kui ka kui ka publiku ja võib-olla kriitikute suhtes ühte sellist huvitavat nähtust, mida ma ei ole kunagi, olen kogenud. Nimelt sellises kontseptsioonis ja sellises visuaalses tähenduses, millest jah, tõepoolest on, on olnud juttu jaan olnud ei maja sees juba selliseid vaidlusi, kõhklusi, on inimesi, kes peavad seda kõike väga huvitavaks ja heaks ja on kõhklejaid. Et seesama lahendus tegelikult aasta tagasi Prantsusmaal juba esmakordselt sai välja käidud. Nii et suures plaanis ei ole ma võrreldes selle lavastusega seal midagi eriti oluliselt Estonias muutnud. Ütleksin, et pigem on, on paljud asjad läinud täpsemaks. Neeme öelge palun ka, kellega koos te tegite selle Prantsusmaa lavastuse lihtsalt informatsiooni mõttes ja veel ka, mis te arvate, miks just teid kutsuti seda Prantsusmaale tegema? Lavastustoimkond oli täpselt sedasama Paul Mägi muusikalini juht, Anna kontek lava. Jaa, Filipp Mombelle siis valguskunstnik, samad inimesed, kes ka siin Eestis seda tegid, ehkki nojah, selle väikese vahega, et Prantsusmaa etendusele tegi kõik kostüümid, anna kontakt siin. Me kasutasime Marinos ökolova kostüüme, aga see on, see on selline marginaalne erinevus. Ja mis nüüd sellesse olukorda nagu puutub, et testida ennast on just see, et, et seal sai see noh, nii publiku kui teatri juhtkonna kui ka kriitikute poolt päris päris sellise toreda vastuvõtu ja ja prantslastele, isegi ebaomaselt. Nad on tavaliselt suhteliselt kitsid kiitma kõike seda, mis tuleb väljaspool Prantsusmaad. Seekord saime me kiita seal ja jaga, kolleegid käisid uhkusega nagu näitamas ajalehe väljalõikeid ja ütles, et nad isegi ausalt öeldes ei usu, et prantsuse kriitikud siis sellistele tundmatutele kuskilt põhjapoolt noh, sellist tunnustust avaldavad. Nii et selles mõttes on, ütleme, see kontseptsioon, sealhulgas ka visuaalne kujunduslik ja, ja ütleme, selline lavastuskontseptsioon on oma tuleristsed nagu ära saanud juba ja teda on seal aktsepteeritud Kesk-Euroopas, kus ooperitraditsioon on väga pikk ja, ja seal on tõepoolest asjatundjad, nii et ütleme, seda arvamust tasub uskuda ja usaldada, et päris uisapäisa sellisele tühisele või viletsale loole nad titurambei laula, nii et selles mõttes oli jah, huvitav on nüüd vaadata ka neid reaktsioone, et et kuidas meil kuidas meie oleme arenenud ja kuidas meil nendest asjadest aru saadaks, eks ta pisut ootamatu ole. See läheks väga pikale seletada seda, millised koolkonnad ja millised esteetikat erinevates koolkondade erinevates maades nagu on, on valdavad ja kuidas nad on arenenud ja see kõik on väga erinev, mis toimub Itaalias erinev, mis toimub Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Venemaal. Nii et meie oleme kuskil ka ooperis eetikas, nende kultuuride ristumiskohal ja põhjus, miks mind sinna Prantsusmaale seda lavastama kutsuti, on ka võib-olla kaudselt selles, et siiski teatud Venemaalähedus ühelt poolt materjali tundmine ja teiselt poolt võimalus olla nii-öelda sellises noh, tõlkija funktsioonis seda vene isikupära ja ka ütleme selles teoses tulenevaid mitmesuguseid seoseid teha arusaadavaks, siis noh, lääne orientatsiooniga inimesele Tõlkija kõige laiemas tähenduses. Just nimelt kõige laiemas, sellises üldistavas sisulises tähenduses on õige. Ja pärast oli algselt kohe nagu plaanis mitte kasutada selliste eksootiliste kitšiliku vene või slaavi koloriiti. Sest nii Boriss kodunovi vanši nagu teiste suurte ajalooliste vene ooperite puhul seda tehakse alatisele, seal on sibulkuplit samovarite, selline olme ja, ja selline Klandsitud, Lakeeritud, selline vägilase ooperite atmosfäär. Matrioonade jaa, jaa, kõige sellega, nii et, et see oli nagu teadlikult loobutud. Et me ei viidanud tegevuskohale ega ka ütleme võib-olla konkreetselt rajale sellises lavaruumis. Küll olid ajastus kõik kostüümid ja omamoodi selline. Ühelt poolt distantseeritus sellest vast, kus tegevusi toimub 400 aastat tagasi ja mis on lihtsalt üks üks osakene Venemaal väga värvikas ajaloost, aga teiselt poolt ka need üldistused, need tegelased, kogu see temaatika, mis sellest ooperist läbi käib, on siiski universaalsed, nagu on ka mitmed Shakespeari teosed Shakespeare kelle paljude teoste nagu tegevuskoht on Itaalia koht, kuhu ta tegelikult ise mitte kunagi ei sattunud, vaid vaid Itaalia, see oli tegelikult kui kujund, see oli kui kaunis maa. Selline muinasjutuline, natukene. Nii ka selle tüki puhul jätab inimese puudutamata see, kui miski talle on kauge ja võõras, mis toimus 400 aastat tagasi, noh siis see võib panna haigutama ja siis seda vaadatakse kui mingisugust lineaarset lugu, ala elas kord ja noh, mis siis temast sai ja mis temaga juhtus ja, ja, ja pärast eks ole, eha esitus siis noh siis on ta väga hea, aga ütleme, kontseptuaalseid mõttes käsitatakse õlgu ja noh, nüüd ma olen siis nüüd selle loo ära arenenud. Ahah, selle poisikesena siis juhtus nüüd selline asi. No ja mis siis? Aga, aga püüda mõtestada seda sellises globaalsemas ja, ja võib-olla üldistavamas kontekstis. Mis puudutab võimu kui niisugust üldse, mis puudutab võimuvastutust ja mitte ainult Venemaal ja mitte ainult Borissi ajal, vaid ka mujal maailmas ja miks ka mitte siinsamas Eestis. Sest need teatud seosed, need sidemed, Se võimu hierarhia. Ja see teatud värvidramaturgia, mida me nagu sellega, nagu kasutasime punane värv, on väga intensiivne värv ja ja võib muutuda ka väga hõlpsasti selliseks nagu odavaks trikiks. Noh, kes ütleb, et see on veri, kes ütleb, see on armastus, kes ütleb, et see on võim ja see võib ta kõik niimoodi olla, nagu keegi ütleb, aga ta on ka seda kõik koos. Ja, ja see võimule pürgimine ja seal võimul olemine ja see vastutus on, on sageli ka kolossaalne koorem. Ja ta on koorem inimesele, kelle, kelle hing ise on, on aus iseenda vastu. Ja, ja tundub, et Borissil see niimoodi oli, et ta ei ole see ajalooline Boriss, niivõrd ta ei ole ka Puškini koristan mussowski, Boris Need kõik tema üleelamised, tema arusaamised maailmast, võimust, maast ja rahvast oma funktsioonist selle ajaloo juures. Need on kõik ääretult ausad, siirad, kirglikud ja, ja mõneti ootamatud. Ja seega on põhjus, miks me seda värvidramaturgiat kasutades võib olla lõbus, jõuame kõige kõige ootamatum. Ja sellise julgema üldistuseni. Et sel hetkel, kui ta veel viimast korda karjatab, et, et ma olen veel tsaar, rühib juba jõuetult selle trooni poole, mis on tühi sel hetkel ja rebib endal seljast mungarüü ja, ja selle all on, on punane hullusärk või siis võimuhullusärk ja, ja nii ta sureb ja sureb tegelikult nõdrameelse või euroodi või kätel ja, ja ütleb, et näete, et see on teie tsaar, et, et see on nagu selline võimas võib-olla ka üsna julge ja ootamatu üldistuse, et noh, valitseja on eriti vene rahva puhul, on, on selle rahva südametunnistus, on see jumala hääl, nii et troon ei jää muidugi tühjaks sinna selle koha võtab isehakanu. Dmitri. Partituuris see Dimitri või see on teie lavastuslik selline. See on meie lavastuslik võte, aga selle võtsime sellise redaktsiooni, mis lõpeb Borissi surmaga, sellepärast et tundus, et Dmitri sissemarssimist Moskvasse, mille põhiliseks sisuks on siis hiljem juurde kirjutatud stseen kromojal. See tundus meile nagu liik sõna või sellise apenditsiidina, ütleme selles kontekstis küllaga ka need viimased viis või kuus sekundit, mis me, mis me näeme Vale-Dmitri koos marinaga siis troonile istumas ongi ju tegelikult sedasama, mis selles kromo pildis on, nii et ka see teema on, on nagu ära toodud ja ja võib-olla mõttega, et droon ei ole kunagi tühi. Kui ei ole väärikat valitsejad või kui üks valitseja hääbub, sureb või, või eemale tõugatakse, siis on kohe keegi teine sinna asemele istumas, on see rahvale riigile hea või mitte, ei ole sageli meie valik ja seega teeb selle loo nagu sellise üldistusjõu minu meelest üsnagi globaalseks, et noh, sageli meil on illusioon, et me saame oma valitsejaid valida. Nii ka ütleme meie praeguses Eestis, milles nüüd valitsemisest ja poliitikast rääkida, on siiski niivõrd ohtralt säilinud Bütsantsi ja sellist pizzansliku mõttelaadi. Või ka praegusel Venemaal? Või ka praegusel Venemaal. Nii et ka ka sellele osutamine on ka üks selle selle lavastuse ülesanne ja siin jällegi ma tulen tagasi selle juurde, et teinuks meda nagu sellise olustikulisena ja puht vene atribuutikat ja sellist Richiliku sellist eksootilist visuaalsust kasutades siis võib-olla noh, need need suhted, need võimalused ja need seosed ja need kujundid, ei, ei, ei, tuleks nii võimsalt ja noh, nii täpselt esile hetkel on laulja või näitleja, see tegelane laval siiski üsna alasti heas mõttes. Kuna miski ei ahista, ei rõhu noh, kõik liigne on ära võetud ja tema enda hingeseisundit, tema tegevus, see kõik, kuidas ta seda hääles väljendab samamoodi nagu Me väljendame seda ka muude elementidega, mis on muusikateatri kasutuses, need on valgus, need on stseenid, need on muud võtted, et see kõik kokku peaks nagu aitama keskenduda nii-öelda sisulistele asjadele, aga, aga mitte nagu ilmtingimata näha selles loos ühte sellist eksootilist episoodi vene rahva ajaloost. Neeme, ma pean ütlema, et selles lavastuses hakkas ootamatult tugevasti mängima sõna. Ja kuna meil on lugeda eestikeelne sõna ka lava kohal, siis on see väga jälgitama ja, ja sõna on tõepoolest hea. Väga sügav ja väga eriliste dimensioonidega. Aga tõepoolest seda suuremad nõudmised on lauljatel. Kaks poissi on teil neid lavale toodud. Kas nad on erinevad, Neeme. Ja nad on väga erinevad mõneski mõttes selline noh, rolli üldjoonis on, see on ühelt poolt, mis on muu seaski partituuris juba teine ja noh, millised on lavastus, printsiibid seal on omad teatud võtet mille kohaselt, et noh, ütleme siis niimoodi, et nad liiguvad täpselt ühtemoodi punktist A punkti B ja, ja see on seotud valgustega stseenidega, see on nagu selline noh, kellamehhanism, kus iga hammas, rattakene, peab täpselt oma oma funktsiooni teadma ja siis ta käib ja töötab ja näitab täpset aega. Aga mis puutub sisulises sellisesse poolde ja, ja muidugi ka kogemus Mati Palmile on see teist korda Borissi kehastada. Ja Mati Palm on, on tuntud sellise üsnagi mastaapse ja sellise võimsa ja võimuka lauljana tema puhul noh nagu ta ka ise on öelnud just need stseenid, kus Boriss, kus tal midagi hinges praguneb ja midagi ootamatut, et noh, tuleb nii mänguliselt kui ka vokaalselt. Et seda täita, et, et see on talle nagu olnud Kaus ja uus ja põnev kogemus. Ja see ei ole nagu seisundi ooper selles mõttes, et noh, näed, et olen kurb ja siis ma olen kurb, eks ole, viis minutit, vaid see bakter on pidevas arengus tambi, pidevas otsingus ja omamoodi sellises stabiilsuses või sellistes teravates järskude ümber lülitustes mida on sageli noh, loogiliselt isegi raske seletada, aga ta on seal partituuris olemas, seda tuleb nii teha, nagu autor on tahtnud, ehkki meil on raske sinna loogikat leida need teravad järsud ümberhüvitised, mis, mis väljenduvad ka ilmesse hääles. Jaa, jaa, püüame toetada ka valgusega. Ja mis labiil mehi, hingeseisund tihti muutuv, järsult kontrastne. See on ka nagu vene vene inimesele üsna omane. Samas tunda naudingut matustest, samal ajal kui inimene kannatab, samal ajal ta tegelikult ka seda seda kannatust ju naudib. See on ka üsna-üsna selline vene hingele omane. See on mõneti ka religioosne tunnetus või, või tunne, et ta tunneb, et ta on jumalale lähemal, kui jumaldab. Katsub proovile paneb. Mina ütleksin isegi, võib-olla julgeksin väita täiesti vastupidist selles mõttes, et kogu selle ooperi juures on tema üksi olles ääretult religioosne inimene, mis on tõsi, on tema kõige suurem probleem selles, et ta tunneb, et tal ei ole kontakti jumalaga. Ja see, et jumalanna sellisesse funktsiooni pannud, ta tõrgub alguses selle vastu ja ta ütleb, et ma ei saa hakkama. Tema troonikõne on ju tegelikult algab sellega, et mu meel on kurb. Ehkki ta võiks väga rõõmus olla ja see kontakti puudumine jumalaga aastatepikkune, kus ta palvetab, kus ta ja kus ta püüab leida seda kontakti, kuid seda ei ole, ta ei saavuta seda, see on ka üks asi, mis teda piinab ja mis teda tegelikult lõpuks hulluks ajab ja, ja hakkavad hallutsinatsioonid tekkima. Ja kui ta püüab taastada seda kontakti Jüroodi või kaudu, ütleb, et palveta sina minu eest, siis ka tema ütleb, et ei, et ma ei saa süüdlasest palvetada ja see on jällegi väga ränk hoop porissile ja võib-olla üks viimane tilk tema kannatuste karikas. Ja alles päris lõpus vahetult enne surma räägib pojale nagu sellise poliitilise testamendi ja need on väga targad valitseja sõnad, kuidas ta oma teismelist poega õpetad siis äkki järsku. Me kuuleme esimestes riiulites sellist ärevat ja salapärast Remolot, pianist, küsimus, kus nii-öelda see, see valgus või see side järsku tekib, kus vool on sees selles juhtmes Talon. Tal on järsku kontakt jumalaga ja, ja lõpus ta ja ta on selle üle väga õnnelik. Ja ma arvan, et sellel sellel lool on õnnelik lõpp selles mõttes, et see on see, mida ta ootas, mida ta tahtis. Ja kui ta euroodi või kätel sureb ja, ja euroodi võida silmade suleb. Siis kui me näeksime Borissi suures plaanis, siis ma olen palunud oda täitlejatel seal kergendatult äratada, et ta ei sure kannatustes, vaid ta, ta, ta sureb teadmises, et see kontakt anda. Ma tahaksin siin ühe väikese kõrvalepõike teha ja viidata just sellele. Neeme, te viitasite partituurile? Tegelikult ongi nii, et mu Solski partituuri toetab iga hetke ja see on niivõrd mõttetihe, et muusikutest, kes tõesti tahab sellest täit elamust täit naudingut saada, see ei peaks piirduma üheainsa korra vaatamisega, vaid tulema veel ja veel, sest Paul Mägi on teinud ka orkestriga äärmiselt head tööd ja ekstra tahaks muidugi rõhutada kooride tööd. Aga see nüüd selleks neeme Sa vitskist me ei rääkinud veel. Ja no Savitski on, esiteks on ta ka ealiselt noorem kui, kui Mati Palm samas on see nagu kõikide passide, see on tema üks selline unistuste roll olnud ja nagu päris algusest peale kohe tema suhtumine sellesse töösse. Tõsidus ütleme, see vastutustunne on olnud nagu erakordsed ja noh, näeme ka tegelikult tulemuses ja teine, mis on tema puhul positiivne, mis mulle väga meeldib, on see, et, et ta on ka ütleme, selle pisut ootamatu nurga või selle kontseptsiooni nagu üsnagi orgaaniliselt omaks võtnud ja, ja see, kuidas ta laval tegutseb, liigub, laulab, mõtleb, et on, on tõesti noh, orgaaniline osa sellest, sellest ideest või sellest lavastusest. Ja vaieldamatult ütleme ka see, et, et tema noh, kodune keel või tema, Ma nagu selline keel, millest ta mõtleb, on vene keel. Ja, ja tänu sellele võib-olla ka on ta suuteline ka seda sõna ja seda mõtet nagu mõtestama sellise orgaanikaga, mida meil ka eestlastel teinekord on raske seletada, veel enam nõuda inimese käest, kes seda asja meist paremini teab ja vokaalselt ja, ja üldse mänguliselt on ka siin mitmed kolleegid öelnud, et Savitski, see on ikkagi tema biograafias, selline täiesti etapiline roll ja kooriliikmed, kes mul on kirjeldanud seda stseeni, kui ta kuulab piimeni jutustust, tal ei ole seal ühtegi sõna laulda ega midagi, tal on seal vaja ainult kuulata. Et nad on öelnud, et no nendel on hirm peale tulnud laval pärast, et, et see ei ole enam Savitski, see ei ole enam noh, see laulja, vaid see on see porisse on see valitseja ehkki seljaga kaotaja poole, siis noh, koorilauljad näevad, eks ole, mis, mis tema, tema hinges ja tema näos toimub ja, ja see on kõik lõpuni läbi tunnetatud ja aus. Ja see energia ja ütleme see oskus seda üle rambi üleorkestriga vaatajani tuua, see on, see on kõigiti tänuväärt, nii et mul on ka Leonid Savitski üle väga hea meel selles rollis. See ooper on väga raske pähkel, ma kujutan ette, et kandsite seda hinges pikka aega noh juba juba enne seda Prantsusmaa lavastust ja nüüd see aasta veel siin takkaotsa. Siin on nii hästi võimu draama, psühholoogiline draama, isiksusel, draama. Ja nagu paljud vene muusikateadlased on varem olevatel aastatel eriti nimetanud seda ka koori ooperiks. Siin on erakordselt mõjuvad, ma kasutan just sõna, mõjuvad kooristseenid. Ja kui mina vaatajana tagasi vaatan, siis ma ütlengi, et et kõige vapustavamad muusikalises mõttes olidki need stseenid, kus oli kaasa haaratud koor. Ma ei ütle, et ainult need, kus koor üksi laulab, aga just need stseenid neeme, kui teie nüüd lavastajana vaatate tagasi ooperile. Kindlasti on terve ooperi tei korraga kusagil sisemuses ajus. Aga kastil on stseene, mida te eriti armastate või, või mille üle noh, tunnetega teie ikka ja jälle noh, sellist pitsitus, mida tõeline kunst annab nautijale. Või te jääte kogu aeg kõrvale ja professionaaliks. Ma siis täiendaksin seda, mida te kooride koha pealt rääkisite, et tõepoolest seitsmes pilt, mis on Jüroodi või ka ja kus on see üks maailma ooperiliteratuuri kõige kuulsamat kolm takti, kus koor laulab kleeba nõuab leiba mis on tegelikult kujund, no ega nad noh, leib võiks ka olla, tegelikult nad on näljased, nad tahavad süüa ja, ja see, mis sellele järgneb, ehk siis ütleme, see, see kulminatsioon mis on forte Fortissimas, see nõue kleebacheljeeba. Nüüd on Muzlovski ainult ühe sellise väga huvitava asja, et seal Fortissimast läheb viimane kaaskolme piano peale, tähendab erakordselt suur diminuendos väga lühikese aja jooksul ja nüüd mõtestada, miks see koor niimoodi käitub, miks rahvas niimoodi käitub, on see, et nad näevad, et Boris ei ole suuteline neile seda andma ja see on ka stseenid lihtsalt on niimoodi lahendatud, kui noh, kui vaataja seda märkab, et Boriss keerab osta ära, tähendab, ta keerab seljarahvale ja rahval nagu samaaegselt nende hääl vaibub ja nad jäävad täiesti vaikusesse. Ja kõige kõnekam minu meelest ongi just see stseen, kui Boriss on läinud ja euroodi või on ka juba oma oma selle laulu teise osa ära laulnud ja, ja kõlab ainult muusika ja rahvas vaikib. Ja, ja see vaikus on, on palju kõnekam kui see, kui nad lärmaksid, kui Nadki saaksid, kui nad nõuaksid midagi, tähendab, see on rahvas, kes jah, võib-olla ei ole pinud oma olukorraga, kuid ka kes on, kes on jõuetu, kelle sellised ahastuses silmad vaatavad sinna ülese taeva poole ja näosun, küsimus kas kannatust on, on selles väga palju ja see õrn muusika, mis all tuleb orkestrist maga lavastajana lihtsalt ei söandanud ära lõhkuda seda noh, tavaliselt tehakse niimoodi, et jäetakse roodi või üksinda lavale ja ja ja koor nii-öelda valgub pettunult laiali. Kuna noh, ei saanud leiba või ei saanud süüa tsaari käest ja sellega see sinna jääb, aga selle koori selline sõna mitu protest või mitte, Borissi võib olla elu või paratamatuse vastu, et, et see on nagu kõige kõnekam ja mis on veel huvitav selle ooperi puhul, kui öeldakse, võimas suur kooriooper ja võiks eeldada, et nagu Verdi oopereid, Ki teame alati sellised finaalid ja piltide lõpud on alati selliseid. Jaa, jaa, toonikat nominendid korduvad, mitmeid kordi trompetit kinnitavad seda, seda toonikat seal lõpus ja kõik tõstavad, näed, ja niisugune uhke, uhke värk, enne kui Abbott teoseni riiegi kinni läheb, siis muuseas on teinud täiesti vastupidi, erandlikult kõik pildid lõpevad pianosse või lõpevad täiesti vaikusesse. Ja noh, tühjuses on täius, tühjus jätab ruumi hingele samamoodi nagu muusikas on vaikus või paus, on sageli kõnekam kui, kui ükskõik milline kuuldavale toodud heli ja, ja seda on minu meelest mussowski siin nagu taotlenud ja, ja ütleme, selles tühjuses või sellises vaikuses kus vaegkammutub kujundiks, muusika on teatavasti sõjaline kunst, aga, aga nüüd, kui see lõpeb kõik vaikusega diminuendos, siis aeg hakkab, hakkab järsku elama sootuks teistmoodi. See kõik üldistub, pikeneb kõik need teemad ja, ja see on ka üks põhjus, miks see kujundus näeb välja sellisena, nagu ta on, kuna ta on siiski inspireeritud sellest partituuris sellest muusikast, kus on palju detaile, kuid need detailid on just sellised noh, psühholoogilist ja mõtterada pidi käivaid kus ei ole sellist Slaviliku ilutsemist nagu Me leiame Glinka puhul või ütleme, sellist meloodia küllust ja, ja sellist kaunist melodraamat nagu Tšaikovski puhul mõne teise vene helilooja puhul, mis on omas ja samas kohas omas võtmes ka geniaalsed. Aga Muzzaske on siin nagu olnud eriline selline muusikaline psühholoog ja ta ei ole olnud terapeut, ta ei ole olnud arst või kes, kes püüaks asju seletada, küsimustele, vastata, vastupidi, ta on olnud see, kes küsimusi esitab. Ja tarkus näitab just see, et, et sul on küsimusi, Sa ei pruugi teada vastuseid, aga sa esitad selle küsimuse. Ja, ja nii on ka mõeldud selle etendusega, selle lavastusega ei, ei taha vastata, me ei taha ära seletada neid fenomene, mida me võib-olla ei, ei taipagi, mis see vene rahva saatus siis on või, või ühe ültse ühe rahva saatus mis on nende võimu. Me tahame tähelepanu juhtida, nagu juhtis mussowski, et inimesed jäävad inimesteks, on nad aheldatud paljas ja näljas, kuskil viimane pööbel või on ta päris võimu kõrgema külge aheldatud üksteise külge ja võib-olla tuli ka sellest kroonimispildist välja, et need neid ahelaid nad kannavad vabatahtlikult. Muide, see oli väga huvitav kujund, ma just mõtlesin mitu korda selle peale, et vaat, kavalasti te olete need need ahelad rahvale vannud. Tähendab, ahelad ei toetu mitte millelegi muule kui rahva enda kätele käest kätte. Ja see muutus minu jaoks vähemalt ma ei tea, kuidas teistele muutus omamoodi sümboliks ja selliseid sümbolina mõjuvaid ja tegusaid Nüansse on selles ooperis tegelikult väga palju. Ma tahan väga tänada teid tänase jutu eest. Ja mul on tunne, et see ooper oleks nagu väga küpsena tulnud lavale. Kuidas te ise tunnete? Need olid ju alles esimesed etendused. Kuhu edasi saab oma tee käigus see ooper areneda või käiustuda või ta on teil tõesti nõelasimulast välja tulnud sellisena, nagu te tahtsite. Ma usun, et selle lavastuse puhul seda hirmu ei ole, et, et ta nüüd ära laguneks. Kuna ja siin on ka väga palju tegelasi ja, ja erinevad stseenid on nagu erinevate tegelaskujudega, on ta tegelikult Boriss nagu kesksena ju esil sisuliselt ainult kahes stseenis, tal on kaks episoodi veel muud ka. Ja selles mõttes on siin nagu tegemist sellise jagatud vastutusega. Ma usun, et see on üks asi, mis ei ei luba sellel lavastusel nagu ära laguneda. Ühelt poolt teiselt poolt on muidugi veel kolossaalselt palju partituuris mitte vastet, avastamata nüansse, aga võib-olla realiseerumata nüansse. Ja selline kujundus ja ütleme, selline lavastus või ütleme, selline võte nõuab ääretut, täpsust kõikide poolt niimis Hansseni puhul, mõtted, täpsus, on tähtis see, kus koha peal sa oled parasjagu laval, kui sa ühte või teist asja laulad. Valgustaja, tehnilised töötajad, see kõik peab toimima ääretult täpselt ja siis on ta mõju. Nii et selle täpsuse suunas on meil veel tööd teha seal ka esietenduse-eelses, sellises käsituses ja, ja ajapuuduses on ka paljud asjad jäänud võib-olla veel lõpuni viimata, aga nii et, et ma usun, et me teeme temaga ikka ja jälle veel proovi. Ja ehkki nüüd reedel ja pühapäeval kaks esietendust kohe peale maipühi kolmapäeval on meil jälle suur peaproov. Nii et ehkki tükk on välja tulnud. Me proovime teda veel ja veel ja tulevad uued osatäitjad, nii et me püüame teda hoida ja säilitada ja teha veelgi paremaks. Kui Saalomoni tarkusesõnad ütlevad kogu maailmamaiste pürgimuste kohta, et on tühi töö ja vaimu närimine siis peame silmas, et selline tarkus on vanamehe elukogemuste läbi suurimast edust ja õnnest ja ka vastupidi osa saanud mehe kokkuvõte. Kuni suhtuksid noored elu alustavad või täiskäigul oma pingelist tööelu elavad igas eas mehed ja naised mis saaks siis meie maailmast? Tahan öelda, et igale eale omane ja tüüpiline oma elufilosoofia ja ka oma kunstifilosoofia tegelikult kunstis võiks iga mõõta tinglikult. Lapseohtu nooruslik pürgimus igatseb lugu story't, värve, olmet, muinasjutuküpses, eas muusika- ja draamateose nautija tahab pigem üleliigsest vabaneda. Et puhas mõte ja muusika sõnum saaks vahetult toimida. Just sellised tajumused viisid mind mõttele, et see lavastus on küpse ja vaimses mõttes küpse ja lahendus. Ja sellisena vaba vaba kõigest, millest saab vabaneda. Et sõna ja muusika geniaalsus saaksid otse toimida. Sellega muidugi, asetades tegelaste lauljate peale erakordse vastutuse. Ja hiljuti või? Suu. Kas poots mõni otsis? See oli nii ootamatu või ema oma. Paul Mägi ooperi Boris kodunov dirigent, muusikaline juht. Mul oli nüüd juba juba aastakümneid tagasi võimalus juhatada ka seda eelmist etendust, mis oli Estonias kusagil kaheksakümnendatel aastatel mille lavastaja oli Arne Mikk. Ja selle etenduse aluseks oli võetud samuti siis originaalversioon, ehk siis esimene versioon, mille Mozovski kirjutas ja see oli tol ajal oli ta üsnagi haruldane. Seda näidati ka ka Moskvas ja, ja mitmel pool mujal ja seda tuldigi just vaatama, kuna kusagil taolist varianti olnud ja nagu on teada, siis esimene 1869. aasta variant oli Muzovskil kirjutatud ilma poola pildita kolme aasta pärast, 72. aastal ta lõpetas siis teise variandi poriscudunowist, et kuhu oli lisatud siis Poola pilti ja lisatud ka seen ruumi all, ehk siis veel üks lisapilti juurde. Aga nagu on ju teada, et tol ajal kõik ja eks eks tänapäevalgi on sama, et kõik kaasaegsed tunnevad ennast sama targalt või isegi targemini kui, kui helilooja ise ja annavad väga palju soovitusi. Meie lähtusime sellest, et alusmaterjaliks on siis 69. aasta variant ja ja miks Poola pilt sai sisse toodud. Mõte sellele läks eelkõige tulivast kusagil aasta-poolteist tagasi, kui me valmistasime Neeme kuningaga Nanti ooperimaja jaoks poriscudunovi ja nende soov oli, et seal oleks 72. aasta variant, sest viies pilt on siis on, on ka Borissil Borissi suur monoloog. Jaa jaa, hullumis seen on, on teistsugune, muusikaliselt täiesti teine 72. aasta variandis. Ja siis me seda lahkasime nii ja teisiti ja, ja kuna seal puudus ballett ja suur suur lava ja mida, mida tegelikult eeldaks nii seen kroomi all kui, kui siis ka Poola pilt algvariandis siis meil tekkis selline mõte, et. Et Poola pilt siiski sisse võtta ja teha sellest midagi taolist, et mida me näeme Borissi algvariandis teiste tegelaste puhul, see tähendab, et väga palju on mussorski ju tegelikult läbi isiksuste andnud edasi kogu selle selle ajaloolise draama sisu. Nii et te panite ka selle poolas stseeni geenima. Psühholoogilise draama eesmärk. Poolas seen võimaldab loomulikult selle kõrval, et ilmub ka naispeategelane ja ilmub usu ja teistsuguse usu teema, mis, mis toob täiesti uue uue nüansiooperisse ja samuti saab väga suure arenduse ju, Grigori, keda me algvariandis kahjuks näeme ainult alguses, kui ta on, on piimaniga kloostris ja siis me näeme teda kõrtsis, kui tal läheb Poola. Aga seal ka tema, tema elu elu nii-öelda ooperilaval lõpeb. Aga, ja siin me näeme ikkagi meest, kellest sai lõpuks Venemaa tsaar ja kes teeb kohutava arengu läbi ühest poisikesest, kes kuulab kloostris munk, viimane jutt. Ja, ja kes lõpuks läbi selle poola pildi Me näeme. Näeme seda, kuidas tema, temas tekib see mõte hakata tsaariks. Me näeme seda kõrtsis, kuidas ta osavalt manipuleerides suudab siis põgeneda ja teeme sellist siirast puhast armastust Marina vastu. Me näeme seda, kuidas tema kirge ja kirglikkus suudetakse teiste eesmärkide jaoks. Kuju on tegelikult kõige suurema arenguga osatäitja üldse kogu selles päris nii et selles mõttes ma arvan, et see toob väga palju uut ja põnevat juurde. Ja huvitav on see, et Boriss koduloomi on väga raske harjutada sest ta on, ta on niivõrd sisuliselt läbi tunnetatav teos, et ta peab olema loomulikus arengus. Ja seda harjutamist on, on raske katkestustega siduda või, või ühendada. Nii et selles mõttes tegelik tõsine läbitunnetamine toimub alles etendustel ja ma usun, et Õnneks on publikuhuvi väga suur olnud ja meie kõik 13 14 etendust on ühe kuu jooksul välja müüdud. Selles mõttes loodan, et, et kõik see tõsine tulemus ja, ja läbitunnetatud osatäitmised on alles meil ees. Paul, mis on teile kui dirigendile kõige põnevam olnud selle ooperilavaletoomisel nii Prantsusmaal kui meil ja mis on kõige raskem? Proovides te juba rääkisite? No kõik on põnev selles mõttes, et taolist partituuri on väga põnev käes hoida rääkimata sellesse süvenemisest. Ja kuna ma olen ju hariduse saanud Venemaal, Moskvas, Moskva konservatooriumis ja, ja elanud kaheksa aastat vene muusikutega ühist elu siis ma arvan, et, et midagi on sellest jäänud ka külge. Ja see pere on võib-olla eriline selle poolest, et tegelikult etenduse vormi täielikult annab dirigent. Sest siin on nii palju pause, nii palju sisemisi tempo-pulsi mõttemuutusi, et see etendus, etendus saab algtõuke ainult dirigendist. Ja selles mõttes lisaks veel see, et kõik osatäitjad on täiesti erinevad, ei saa öelda, Ta peab laulma nii või peab laulma naa. Sest igaüks laulab vastavalt oma isiksusest, tulenevast jõust omamoodi ja, ja neil kõigil on õigus. Ja, ja seda, seda, seda õigetsmele taga ajamegi ja sellepärast, et ma, ma arvan, et tõesti meil meil seisavad uhked uhked etendused veel ees. Paulgasse Poola pilt on mussorskil niimoodi kirjutatud. Ja Poola pilt on, on kirjutatud siis 72. aastal ja ja selle tõttu on, on natukene muidugi ütleme, orkestri või orkestratsioon pisut teistsugune, aga see ei ole ka juhuslikult sellepärast et tegevus on, on Poolas, aga mitte Venemaal. Ja need intonatsioonid, need, Sellised Täpset karakterid, mida, mida pooltoonides alla tulev, selline hiiliv rankooni siis pula muusikaga. Marina ja, ja, ja kirglik. Grigori. See on, see on spetsiaalselt kirjutatud mussowski tajus ilmselt, et alateadlikult sellist. Ja leidis need täpselt kujundid, mida ta, mida ta sinna poola pilti sisse kirjutas ja ta peabki erinema sellest ütleme Venemaad, kujutavatest piltidest ja. Ta on välja jäetud suured koorid. Tähtsad algab Poola pilt siis neidudekooriga, kes siis marinale laulavad ja, ja sellised kõik olustiku. Üldiselt me võtsime välja nii, et keskendusime psühholoogiliselt just kolmele peategelasele. Paul, mul on selline ettekujutus, et just see Neeme Kuninga lavastus või õigemini teie kõikide ühistöö annab just eriti suured võimaluse. Kõneleda puhtal muusikal puhtal sõnal mis ütleb dirigente. No ma ütlen, et see väärib seda, seda võimalust Kas muu Searski on geenius, võtame kokku. No ilmselt on, ilmselt on ja, ja tore on just see, et ta tegi ikkagi ikkagi nii, nagu ta tegi, et ta ei, ei kuulanud liiga palju teisi ja ja, ja, ja on aeg on tõestanud, et et see, mida ta tahtis teha ja mis hiljem mitmeid kordi ümber tehti, et ikkagi see alguses tal oli õigus, see on, on väga tähtis. Näiteks kaaskreabini puhul võib öelda, lüüa lahti tema partituurid ja, ja öelda, et ta ei osanud orkestreerida. Aga samas, kui kui sealt midagi ära võtta, siis ei ole see enam Screabin ja nii on suurte kunstnike puhul et me peame neid võtma nii, nagu nad on ja selle tõttu nad ongi huvitavad ja, ja igavesed. Ja see poris kodu noh, tundub, on kirjutatud noh, väga südametundega. Jah, järjest rohkem mulle mulle tundub, maju, töötasin läbi mõlemad versioonid ja, ja olen tuttav nii Šostakovitši kui Rimski korsakovi partituuridega ja ja mulle tundub, et, et see tuli jah, ja nagu me teame ju ajaloost, et ta kirjutas selle väga kiiresti, et see tuli ühe, ühe hooga ja, ja selle tõttu on ta ka terviklik ja ja ega sealt ära võtta ei ole, ei ole midagi. Samamoodi me teame siis miks me julgesime ära võtta poolapildist. Ütleme olustikku, nii suured koorid ja, ja uhket tantsumuusikat eelkõige sellepärast, et kui me vaatame seda vastupidist arengut, siis näiteks viiendas pildis algselt ei olnud tal peale väikese lõigu, kus me näeme siis Borissi lapsi ja amme, mis on väga-väga delikaatselt ja, ja lühidalt, et välja toodud, siis me 72. aasta variandis näeme seda, kuidas on tellimuse peale juurde kirjutatud amme laul, kuidas Fjodor laulab, kuidas seda olustik on laiendatud, et ikka ikka vaatajal oleks, tähendab vastu tulles vaatajate maitsele on see kirjutatud, me tegime nüüd vastupidi võtsime poola pildist ära selle, mis noh, tollel ajal sai sinna lihtsalt vaata ja maitse jaoks. Ja üles tähendatud ja ja võtsime selle ära ja tõime selle siis 69. aasta varianti, et kui oleks mu Sorskil olnud see idee kirjutada 69., võib-olla ta oleks siis Poola pildi teinud ka sellise, nagu me praegu seda siin näeme ja kuuleme Aitäh Paul Mägi ja edu ja jõudu poriskodunavi lavastusele. Modest mussarski ooperit Boris kodunov tutvustasid tänases saates lavastaja Neeme kuningas ja dirigent Paul Mägi. Saadet jääb lõpetama Mati Palm, Boriss immunoloogiga.