Tere kuulama järgnev tund raadioeetris on pühendatud Alo Mattiiseni mälestusele. Ja salvestasime selle saate Jõgeval Alo kodulinnas. Me kuulame olo muusikat, räägime talle antud ajast eelkõige selles peeglis, millisena Alo aega mäletab. Tema ema Helmi Mattiisen. Miks on nii, et üks eluküünal põleb lõpuni, peaaegu märkamatult hõõgub oda meie silme all kuitahes kaua aga teise leeki peame taltsutama, Jaaguvise küünal ühtäkki kustub, alles siis hakkame otsima põhjusi, vastuseid. Kas siis mõni inimene peabki elama justkui kiiremini kui mõni teine? On see ehk elu üks paratamatut seadusi, millega oleks lihtsam leppida? Helmi Mattiiseni meenutusi kuulas Jõgeval Meelis Kompus. Ma ei ole sellega nagu mõelnud, et tema elu saigi selle 35 aastaga elatud, sellepärast et tema looming jäi ju kõik kirjutamata, ta oli ainult sõna otseses mõttes nagu kergemuusika vallas. Muidugi rokkmuusika on ka osalt võib nimetada klassikaliseks muusikaks, kui ta on kirjutatud selliselt. Aga süvamuusika pool, mida ta nagu juba alustas, see jäi ju olemas. Muidugi peab olema selleks põhjus ja konkreetne, milleks ja kellele või kuhu teda kirjutada, tega sahtlis pole mõtet kirjutada. Ja tõtt-öelda siiski tema jäi muusikuks, elu lõpuni jääb, tema oli oma tulevikku nagu sättinud ikkagi töötamiseks ainult heliloojana ja kirjutada muusikat oleks arenenud edasi. Ta sündis ju imeilusal laupäeva hommikul, kui päike paistis sünnitustoa aknast sisse ja teiseks, Alo, niisugune valjuhäälne tugev nutt, just nagu kaja sülesele sünnitustoa ja ülalkoridoride. Ja minul oli nagu niisugune mõte, ta nagu kuulutab seda, et ma olen saabunud siia maailma. Ja Alo sündis sinisilmsena. Millal teine pruuniks läks, teine jäi siniseks, seda ma nagu ei mäletagi enam. Lapsepõlves oli niimoodi, et kui õhtuti last magama pannakse, ikkagi midagi talle jutustatakse, räägitakse. Alo tahtis alati, et temale ainult laulan. Laulud said mulle otsa, ma pidin kogu aeg midagi juurde mõtlema, midagi välja mõtlema. Sõnad viisid ta ütles, et ta laula seda lauluvitsa eila lauset, kus ma enam mäletan Smila lausi, kui laulu polnud ollagi. Aga seda ei oska, nagu siis tähele panna, et mida. Eks see on ikkagi pärit perekonnast ka, mingil määral meil küll õpetatud muusikuid ei ole olnud, aga meil on kõik olnud laulurahvas perekonnas nii isa kui emapoolne. Kui mina meil oli kolm õde, olime väiksed ja talvel õhtuti pead, kogu pere oli nagu toas ja ega siis oli ainult petrooleumilampi laua peal põles siis meie oma isaga tegime lauluvõistlust, Meil said ju laulud otsa ja isal ikka laulud ei saagi ükski laul otsa. Ja ükskord siis ema ütles, et missa narritad neid lapsi, saju kogu aeg mõtled ise need laulud välja. On see nii meelde jäänud. Aga kolmeaastaselt ma mäletan, kui Alo laulis kõiki laule peast ja siis oli veel üks väike mänguklaver ka UVA üks lätis over oli ja ükskord sisse Alo isapoolne vanaema hullilt käis siin ja halo laulis talle tund aega või rohkem kui lasteaiast koju kõike laule ja see vanaema oli niivõrd üllatunud sellest, et laps laulab ja mängib klaverit. Ta kinkis nagu alale tol korral kolm rubla ja see jäi saigi nagu Alole tema hoiukarbi algrahaks ja see hoiukart terve elu jooksul täienes niimoodi, et kui ükskord endale aata tänavasse Tallinnas korterite remontis, kui nad Ritaga hakkasid koos elama, siis ta remontis selle korteri, selle rahaga ja ostisel natuke mööblit ka sinna sisse, mis elu jooksul kogus. Kui mind keegi ei sunni ka tuua ja mina ei näe siin siis ma ei jonni ega laulda ära pääsi. Muusikakooli direktor oli Helvi Kotkas siia alles tundunud, nagu ta oli, väga tore inimene, laulsime ansamblis ja, ja kooris ja tema oli nagu kurjus ja siis mina mõtlesin, et noh, et et laps nagu muusikat tabab, hästi, võiks olla muusikaline algharidus, et inimene elus oskab lihtsalt muusikat kuulata. Ja siis saigi nagu muusikakooli aga klaverit õppima. Ja ta õppis seal siiski väga hoolsalt, kusagil viis aastat, aga siis tuli spordivaimustus peale ja mina olin nagu nõudlik ema. Mina tahtsin ikkagi, et käiakse muusikakoolis ja sporditreening tagu. Ma pidasin ka sellest lugu, aga ma nagu rohkem täheldanud, tahtsin nagu muusikale pühendada. Tema klaveriõpetaja oli üks sepansson, väga tubli naine. Tema ütles, et kui laps ei taha muusikat õppida, et ei ole ju mõtet teda sundida ja mina ainult küsisin tema käest, et aga kui ta täiesti tegelikult on, siis tuleb kohe muusikakooli, sest on väga andekas. Ja siis oligi niimoodi, et need läbirääkimistele tulemusena saime teha niietot. Spordi treening oli eraldi muusikakoolitunnid nagu said eraldi ja üks ei sega teist ja nii jäigi. Ja siis, kui Alo ükskord hakkas muusikakooli lõpetama kaheksanda klassi lõpuajale, siis ütles klaveriõpetaja, prantslane müüb, õpetaks ma halod veel ei tea, kui palju aastaid edasi, et mismoodi on alus kohtumine muusikas hakanud muutuma. Ja kui ta oli, kas see oli 11 või 12, siis ta kirjutas juba esimese lastelaulu. See oli veel üks akne staari sõnadele ja mul on meeleseal käo kukkumise aeg, võib-olla isegi see Aarne staari luulekogu alles. Ja see nuut on alles hoitud, aga ta kirjutas instrumentaalpalasid kanoodina ja neid ei ole mitte ühtegi säilinud ja kõik umbes selles vanuses. Juba muusikakooliajal oli koolibändid ja oli kultuuribändi, seal oli viiking vingaal jätk, kus ta kõik nagu osa võttis ja teiseks ta oli koolis ju väga palju aktustel klaverimängija. Ta mängis seda üks korda Nõukogude Liidu õnni linoris ja sellest tuli suur pahandus, suisa siis Alo suutis nagu välja vabandada, et ta eksis. Tema krutskimees ega tema oli, oli omamoodi huumorit ta, temast oleks väitleja ka, võin veel saada. Siis oli muusika juba temas võtnud niivõrd võimust et tema nagu elaski muusika sees. Aga kui konservatooriumi sisse ei saa, sest laste muusikakooliharidusega saiu ainult konservatooriumi muusikapedagoogika erialale, kus tulid ainult koorijuhid. Ja teiseks ega ei olnud tugev eri nagu sest ajuklaverid ei harjutanud nii palju, kui oleks pidanud. Aga ta muidugi viimasel aastal käis selle oma endise õpetaja ja tantsu eratunde võtmas ja ta sai konservatooriumi sisse, muidu oleks ta Tartu riiklik kui ülikooli. Ja ta Ühe aasta jooksul töötas ennast niimoodi üles klaverimängus ja üldse muusikateoorias. Et ta kevadel sai lausa kiita öeldud, et mitte keegi pole nii palju ja nii kiirelt ühe aastaga arenenud edasi nagu tema. Ja siis hakati nägema konservatooriumis ka temas nagu muusika, vot kellel on nagu edasiõppimiseks teatud põhi olemas, teatud oskused olemas, tatud anne olemas, nagu ta elas seal kivimäel ühiselamusse ja ta küllalt õhtuid hilja öösiti käis klaverit mängimas, kui oli kõik vaikne, kui olid tunnid lõppenud ja kohustuslikud teda. Mänguajad olid möödas. Ta tegi tohutut tööd, aga ta ei kohanenud Tallina eluga. Ta ei kohanenud ühikaeluga, ta ei kohanenud kodunt äramineku eluga. Tahtis nagu isegi konservatooriumi pooleli jätta. Aga ta sai sellest kitsaskohast üle ja, ja teisel kursusel ta ju kohtus Ritaga. Ja see Ritaga kohtune ja see uus elu ja see niisuke armastuse tekkimine nagu ja Trital oli näitleja elukutse taotlus nagu tema muusikuna ja sisse nagu vastamisi teineteist täiendasid, ja siis hakkas see kõik edasi minema minema. Ja siis tuli juba muusika kirjutamise osa kohustuslikud ööbis teatud ette, on nähtud ja siis tulid juba suuremat tööd, kui ta kirjutas lastemuusikali Charlotte koob võrku. Anul oli jah, see püüa saada tunnustust tema sisemisest või see, see muusika Külli välja, mis temas oli kogu aeg varjatult olemas, mida, nagu ta ise ei avastanud. Ta mõtles, et ta on sportlane. Ja, aga siiski ta tahtis alati, et tema teoste kohta keegi midagi ütleb. Keegi arvab oma avaldusega, ta ei olnud kunagi pahane, kui halvasti sai öelda. Ja siis 84 oli sarlot põrkuja, samas 203.-lt käis esimest korda Tartu levimuusikapäevadel ja ta kuulas seda. Ja ma mäletan, ta oli siis ka surmas latikale öeldud või kuidagi, et see oli nii tore ja kõik hästi läks, aga et järgmine aasta tulen mina ka ja siis vaatame siis hõlmas, latis, ütles ja järgmine aasta tuli, mida oma kirjutusmasina kontserttuuriga ja see sai esimese preemia. 83. aastal andis Erkki-Sven Tüür talle ohjad kätte inspee osas. Ja ta oli nagu nähtavasti alod õppinud tundma või nägema ja kuulma ja ta leidis, et Alo on nagu selle intellektuaalse rokkmuusika edasine viljeleja. Kusjuures need pillimehed küll pärast ütlesid, et see stiil oli, mis erineb, mis oli Erkki-Sven tüüri muusikas, kui seenest tuli alamuusikas. Ta langes kokku selle ajaga, kus inimesed tahtsid nagu midagi erilist, kusevabaduse püüa oli suur. Kui seal veel teatud tõuge tuli nagu, ja see diskole isamaaline ja sai, kunagi oli isamaaline ärkamine ja nõid tuli kuus, teine ärkamine, rahvas, sattusin sellest vaimustusse, mina ise ka. Ja vastavalt olengi õnnelik selles osas, mis sisese elu varsti lõppel, et mina sain kogeda kõike, seda, mida saab tunnetada ainult südamega. See on ainult nihuke elav mälestus, mis iialgi ei aitu, vaid see oli midagi nii suurt. Jaa. Alo teadis seda, et neid oli vanaisa säilitatud suur lipp, sinimustvalge 39.-st aastast alates, kapisson praeguni alles, vein. Jaanus nagu sisemuselt kasvas ise juba isegi nagu Jüri Leesment on rääkinud, et endal koos juba kassasse see isamaaline vain ja teiseks ta tegi seda muusikat hingega. Palol oli kogu aeg siiski mingisugune Isamaaline pürgivus hinges olemas, ta ei suutnud leppida selle valitseva mentaliteediga nõukogude või nagu meie nimetasime võõra võimuga, kusjuures mina ei püüdnud vale kodustada isegi, aga iialgi nagu sisendada. Isa sisendas endale seda, ise oli kaunikesti Nõukogude korra vastane, sest et tema vend lasti maha, süda varjas ennast sõjaväes. Lennukikuulist sai surma tema 16 pooleaastane õde. Tema sai lähemalt kaotus tunda, kui meie meie pere sai kaudselt tunda. Talle meeldis, kui teda tunnustati, kui teda nagu märgati ja aga see kuulsus tuli nagu liiga rängalt. Ehk siis tuli neid pidutsemise ja kodunt äraolekuid palju ja Reta istus üksi väikse lapsega kodus, sest Anna-Mariita oli aastane siis. Ja Alo jäi tõesti kodu jaoks Saksamaa ega üle. Ja ma ei tea siis, kui see laulev revolutsioon sai läbi. 89. aasta jõulude ajal tekkis kriis ikkagi perekonnaelus, nii suur et Rita otsustas koos tütrega tema juurest ära minna. Alati, kui tekib armastuse kolmnurk, siis kuskil keegi peab kaotama. Aga fakt on see, et seal on ikkagi peavad olema eelnevalt tekkinud juba ebakõlad ja mitte ühepoolselt. Aga et neid ebakõlasid ei osatud lahendada, kaks noort inimest sattusid järsku erinevatesse keskkondades erinevasse miljöösse ja ja alul oleks olnud nagu tasakaalustamise aega vaja. Siis ongi, et kui see suur vaimustus kadus nagu Alo isegi ütles, et ma olen nüüd ainult väike heli, loojakene, kes kaadri taga, ühesõnaga nagu kirjutab muusikat. Ja siis tekkisid kolm üksi elamise aastad, mis räsis Alo hinge nii vaimselt kui füüsiliselt. Muidugi ta elas seda lahkuminekut ka väga rängalt, ülejalu oli nagu üldse sisemiselt hääletult hella hingega. Aga ta püüdis seda Ella hinge vahetevahel nagu karmi ütlemiste varju varjata. Ja kui Katri tuli ta ellu, siis muutus kõik, aga siis oli terri saanud natukene palju kannatada juba. Kodulinnas ei ole Alo Mattiiseni tunnustatud muusikaõpetaja Maret Oja, kes on juhtumisi ka Alo kursasõda konservatooriumi päevilt, ei lase tekkida unustusel. Alo Mattiiseni pühendatud muusikanädal on aastatepikkune traditsioon ja nagu Maret tunnistab. Hingus, mis noorte ühise musitseerimise tulemusel Jõgeva kooli saalis Alo pildi all tekib, on kordumatu ja seletamatu. Just nagu olu ise, kes oma aega ja maailma vaatas oma eri värvi silmadega. Ootab praegu ka pisar, silmamuusikapäevade lõpetamisel on alati selline tohutu emotsioon õhus. Aga ma arvan, tädis ongi Alo oma see hõng ja kokkuhoidmine. Pärast Alo surma kirjutas Jüri Leesment luuletuse Ajaga silmitsi mille kolmandat salmi me ikka ajati. Siin muusikapäevadel rõhutame ja kolmas taim kõlab niimoodi. Nii lehvitab meile, laiusime, et aga alla me hulka ei astu. Üks lumine liblikas tõuseb su käelt. Pilk ütleb, pidage vastu. Kiilasliivas laps langeb. Ja kuidas kuts? Tuluke SO. Mida ütle? Vikerraadio tänab nii Alo Mattiiseni ema Helmi Mattiiseni kui ka Maret Oja lahke vastuvõtu ja abi eest. Selle saate koostamisel. Saate Alo ajas toimetas ja pani kokku Meelis Kompus.