Jätkame juttu Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraudiga ja oleme jõudnud. Kui ma õigesti mäletan, Kaheteistkümnenda vestlaseni Psayexi tosin korda, siis oleme eetris ja me räägime täna edasi täishäälikuühendite hääldusest, aga alustust Läks natuke laiemalt, sest meie saate teises pooles on ka üks intervjuu Eesti keele kaitse ühingu juhataja Reet vääriga ja selle kohtumise järel muutus nagu väga aktuaalseks küsimus, et milline hinnang antakse ühele või teisele keelelisele väljendile või või ka ütleme, kas need hoiakud on kuidagi nihukesed pehmemad või järsemad või sageli ka lausa radikaalsed. Et ja neid samasuguseid hinnanguid ja kategoorilisi väljendid on ka meie keele saate foorumis, millest tuleb. Tere, hea kuulaja. Minagi räägin hea meelega just sellest hoiakust, millega me kaaskõnelejaid neid samu, meie eesti keele kasutajaid kohtleme. Ja torkab silma üsna tihti see et nendes hoiakutes suhtumistes, mida inimesed väljendavad keelenähtustest juhtimisel minu meelest ülearu tihti tõuseb esile mingisugune vaenulik või tige, sallima, sallimatu, toon. Sellele võiks ju leida ajaloolisi põhjendusi, ilmselt. Aga ma ütlen, see ei ole, peaks praegu nii tähtis, võib-olla tähtis on see, et kõik, kes me keele üle mõtleme keelekasutust selle ühtesid ja teisi võimalusi väärtustama ja heaks või halvaks hindame kõik, kes me nende asjade üle mõtleme, me võiksime aru anda endale sellest, et keel on ju suhtlusvahend. Ta on meie suhtluse riist. Ja sellisena on ta kultuuritööriist kõige tähtsam kultuuritöö skulptuuri olemus on ju suhtlemine tegelikult. Ja kui me nüüd seda tööriista käsitame niimoodi, et me siin teda kätte võttes juba või tema üle arutledes eeldame seda, et mina oskan seda riista paremini kasutada kui sina. Siis Ma kahtlen, kas sellest suhtlusest midagi välja tuleb. Sest siin on eeldus valesti seatud. Igasuguse kultuurilise edenemise põhieeldus on ju see, et me tahame suhelda, suhelda ja selleks peab meil olema avatud meel teise inimese vastu teise inimese suhtes kaasa arvatud tema keelekasutuse suhtes. Ma nimetaks seda arukaks sallivuseks arukaks. Loomulikult meil on õigus olla kriitiline või võtta teatud häälestatud hoiak. Niisuguste keele nähtuste suhted, mis meile ei meeldi või mis meile tekitavad tõepoolest põhimõttelist vastuseis meis, aga, aga samas isegi nende puhul võib teinekord kui asjasse natukene süveneme leida põhjendusi, selgitusi ja mõista, miks teine inimene niisugust Tarvitas ja sellest on võimalik üheskoos rääkida, kui me endale juba selle platvormi võtame, et, et me saame, ehkki ka keele pinnal. Kui me omavahelises vestluses kogemata kasutame niisugust väljendit või sõna, mis teisele ei meeldi, siis võib-olla ei ole täiesti viisakas kohe seal samalt partnerile märkust teha selle koha pealt, minu meelest on see ebaviisakas lihtsalt. Aga kui me lepime kokku, et arvutage natukene oma keele üle, et kas annaks üheskoos natukene siluda või paremaks või mis kõige tähtsam väljendus täpsemaks ja mõistuslikule kasutamisele paindlikumaks teha. Kui me niimoodi kokku leppinud omavahel, siis me leiame kindlasti kokkulepe selles kas üks või teine keelend on hea või kumba me eelistame. Nii et minu meelest see on ikkagi suhtlemise küsimus, lihtsalt A priori ütelda, et need asjad ei kõlba mitte kuhugi. See eeldaks seda, et me kindlasti võtame sellise hoiaku, et teine inimene on loll ja mina olen tark. Aga ausõna, ma olen keelega, aga ikkagi nüüd väga aktiivselt tõepoolest oma põhikohustuste korras töötanud tosin aastat ja mõnda aega ikka enne seda ka. Aga ja mina küll ei võta endale seda õigust, et ma ütleks, et teine on loll ja mina see ilmutada, et ma võib-olla enne ikkagi kontrolliks, mida teine inimene arvab sellest asjast, nii et arukas sallivus ja siis me jõuame keele asjus kogule. Ma nüüd vabandan, ma kasutan ühte, mitte kirjakeelset sõna, et tihtilugu jätkub mingi windlase otsimine. Ja, aga ma arvan, et vaenlane ei ole igatahes ja meie oma rahva seas, nii et me peaksime selles ikkagi ükskord kokku leppima. Eesti keelt emakeelena kõnelejad ei ole eesti keele vaenlast, ma arvan küll nii jah, et et see oleks minu meelest mõistlik, mõistlik otsus teha. Aga läheme nüüd siis ikkagi meie teema juurde ja täna on selleks siis täishäälikuühendit, millel selline kena võõrapärane nimi nagu diftong hääl halvasti. Kuidas õige on, ongi diftongi? Idealist diftongi me ju rääkisime sellest esimestel kordadel, kuidas ometi meeles ei pidanud. Ma ma näed, kuidas selle kohta öeldakse, et liha on nõder või komps vaim, olin. Näed, kui kergelt me oleme kaldama, eks ole, ja ei ole see keele hea keele küljes ripub mineni lihtne sugugi. Aga tõepoolest räägime siis tänadictongidest ehk täishäälikuühenditest ja ma pean kohe ütlema, et see hüppe nüüd diftongile juurde tuli natuke mulle endalegi ootamatult, sest tegelikult eelmine kord jäi meil jutt veel murdepärasuste külge. Meie igapäevakeeles ja sealt oleks tegelikult võinud nii üht kui teist edasi rääkida. Aga on aeg minna natukene tõsisemate asjade kallale, lõppude lõpuks diftongidki kuuluvad vokaal häälduse juurde. Keele ajaloos on olemas selline vahend tegemine või keele ajaloo põhjal, me saame eesti keele diftong ehk täishäälikuühendeid jaotada kahte lehte kaheks rühmaks. Kõigepealt on meil põlistik tongid ehk siis algupärased dikto nagu põlissoomlased. Ja see meenub praeguses poliitilises kontekstis. Muide, olgu siinkohal öeldud, et nad ei ole päris soomlased nagu mõnikord ajakirjandusest lugeda olnud, sest pärissoomlased on teatud Soome maakonna VarsinaisSuomi ehk eesti keeles päris Soome elanikud. Aga me räägime ikkagi diftongile. Aga on need, see vihje ei olnud niisama tehtud, et kas need on kuidagi seal hääle soome-ugri või läänemeresoome algkellele lähedased. On küll, sest IU-lõpulised diftongi, mis siia kuuluvad ja varem ka lõpulised nagu Lõuna-Eesti murretes praegugi veel on, käime, närvitas köis, köischlöidme, selliseid lõbusaid diftongid. Nad on olemas ka soome keeles, muudes lähisugukeeltes. Need IU ja e-lõpulised diktongid on eeldatavasti olemas olnud selles keeles, mida ja keeleajaloolased nimetavad läänemeresoome aluskeeleks, mis on muidugi abstraktsioon, sest igal igal ei kõnelnud. Ei. Nojah, me kujutame ette, et midagi niisugust võis olla, need vormid on rekonstrueeritud kahtlemata olid ka selles keeles omad murded, mida me üksikasjalikult ju taastada praegu ei suuda ja läänemeresoome aluskirjakeelt ei ole, olen seda päris kindlasti mitte. Niisiis need IU ja lõpulised diftongi olid meil väga ammustest aegadest peale, need on ilmselt meil olnud oma oma kolm, neli või 5000 aastat keeles ja võib-olla veelgi kauem. Ja aga teine rühm on hilisdiftongi ja need on, millised need need on, need sai mõelnud ja ma ütlesin IU ja lõpulised, aga nimetamine mõnia keeleline ai, ei, oi, kui. Eelmine kord vaatasime, süüa, lüüa, müüakse, eks ole, ja tegelikult kõigi vokaalidega peale-i on võimalik nedi lõpulisi moodustada. Jõulõpulised. Õhujõud ei ole, sest see on muutunud õuks, kui üldse niisugune Euan kunagi olnud, võimalik, et õu oli tegelikult see algne algsem ja põhilisem just. Ja siis noh, au on meil nüüd ka kadunud ainult üksikutes sõnades sousti koukima. Aga, aga siis aju ka haruldane, suhteliselt, aga siiski olemas pragunema nõu koguma, vähemalt onu Matto peas, nii et need IU-lõpulised, neid on üpris palju sees. Aga lõpulised lõpulised on asendunud lõpulistega kirjaga käime asemel on käima, näitab asemel, näitab käivisjon, köislülid on, seal on nüüd leidma küll öö on asendanud teega ja need diftongi on meil õige arvukad. Ja hilisdiftongi taga neid nii palju ei ole, e-A ja O saavad seal olla lõbus ja toome siis siin näiteid. Peame, seavad, kaovad, laovad, saevad käes, näeb ja nii edasi, siin ütles, et kõik võimalused toodud A o ja e-olid siis lõpus. Kuidas nemad on tekkinud, kas nad on alati olnud diftongi just nimelt selles asi ongi, et nad ei ole olnud diftongi, vaid varem on need häälikud, need täishäälikud praegu esinevat syndictongina nad on olnud erisilpides kuna need sõnad morfoloogiliselt ehk grammatiliselt tegelikult need sõnavormid on tekkinud sellisel pööramisel või käänamise sõna muutmisel, kus siis vahepealt on kadunud mingi kaasa elik ära ja on sattunud vokaalid kõrvuti näiteks pidama, peab mõnedes vormides pidama pidada, tunnetame selgelt vine, kuuleme selgelt, et on seal vahel kaashäälik, aga siis mõnedes vormides ehk siis nõrga astme vormides, nagu keeleteadlased ütlevad. See klusiil on seal vahepealt kadunud või nägema, näeb emme, seal on jällegi ka, on tugevas astmes on ka nõrgas astmes on ka vahelt ära kadunud ja saajevad saag saagi on siis kunagi enne või saade sai, on, on olnud enne seda tirtongiks muutumist on A ja E pika lühenenud Ühe lühenenud ja aa ja moodustanud diftongi, aga algselt on ta olnud pidesse saajevad. Vajevad näiteks ja muide seda eri silpidesse kuulumist kohtame veel suhteliselt hilises keele, selle tunnistuseks on väga ilusal kombel meie vanem luule. Näiteks võtame meie kõigi poolt väga armastatud meist kõigist väga armastatud Juhan Liiv. Mu armas kodu, väikene seal eemal mäe pääl. Eks ole mäe pääl. See luuletus on kirjutatud värsimõõdus, kus on väga hoolikalt jälgitud. Ma just Värsimõõt paljastab. Värsimõõt paljastab sest et liiv on üldiselt, kuigi ta ei olnud mingisuguse akadeemilise värsiteoreetilise haridusega, aga ma geniaalse vaistuga värsivaistuga ta väga ilusasti oskas komponeerida oma luuletuses. Tal esineb põhiliselt kahte tüüpi luuletusi, kahesuguse värsimõõduga, luuletusi rõhulises silbis, aga kus siis silbiarv mängib rolli rõhu kõrval ja siis puhtrõhulise ehitusega, kus ainult rõhkude arv silbis on oluline. Sinna kuulub ka võime kaudselt rõhkude arv, värsirõhkude arv värsis. Ja kaudselt võime sinna ka vabaversi arvata, kus see järkude arv värsis vahelduv ta jõudis, eriti hilisperioodidega vabalariis jõudis, tal on ilusaid näiteid selle kohta ja üldse vanemas luures, näiteks Anna Haaval on väga meisterlik vaba pärsi näiteid. Aga siin selles luuletuses on silbiarv kõikides teistes värssides väga täpselt näha seal eemal mäe pääl, siin ei saa eeldada seda, et see mäe oleks üks silp lihtsalt et kuidagi rikub mäe ribi, vaid vaid seda on vaja tõesti lugedes tunnetada seda kahe silbilust sellest sõnast või siis siin kodu, õhk, mind tervitab kui siidi käega. Kui me loeme seda kui siidi käega jah, siis pritsme ära. Aga paljud nooremad esitajad, kes seda ei taju ega tea, kellel ei ole seda õpetatud, seda tõepoolest nii loevadki, et see diftongile läheb sealt või see 200 läheb sealt kaduma. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde tõest võtta viimne tõde, mitte ja tõest ja viimne tõde, see teeks selle värsi otsekohe selliseks raiuvaks. Aga ei, see on väga nõtke või hapra rütmikoega värss. Mind ärge austage iial iganes. Siin on eriti huvitav juhtum, kus me selle diftongi au taga näeme tegelikult ajaloolist kahe Sirbilvest augu austage seal vahepeal on see nii nagu lõunaeestlased ütlevad, ammust avustada, eks ole, ammu mitte au vaid ammu. Ja miks meil vanas kirjakeeles kohtab vorme nagu suure jõu-juu ka kahe huuga, see ei ole mitte juu, mitte suurel jõuga seal mõeldud, vaid jõmmuga Abu ja auguga sealt seda loeti, seal kahe-u vahel oli, osadega on, kellel tänapäeval oskavad niimoodi lugeda. Mina oskan, sina, ma soovitan kõigile ja kui me neid vanu meil tänapäeva keeles ei ole ju vajadus selle järele, aga kui me loeme Lõpetajad vist Juhan Liivi luuletusi. Ta pähe õppima pannes ei tule selle peale, jah, aga sellest võiks rääkida mind, ärge austage millal iganes. Või siis, kui see tundub tõesti raske kunstlik, siis mind ärge austage, et pidada seal rütm välja, mitte austage. Ärge austage, ei iial iganes on tavaline lugemise skeemi, aga see moonutab tee austage mehi, kes kasvanud valguses. Ja kui neid mehi ei ole, siis endil nad mõelge. Kõik voorused mõelge kokku, ei mind mitte tõeste. Jah, see rütm kirjutab ette selle, kuidas me peame hääl. Ja see teeb selle, selle värsisõnad hoopiski sugestiivse maks paljusukestiivsemaks luuletus on ju üldteada Noor-Eestile, mis on väga kirglikkus toonis kirjutanud. Ja kui me seda lihtsalt ludistada need sõnad maha, siis väga palju sellest värsisõnumit mitte tõsta. Tõesti männide tõeste? Mustust lagi on meie toal onusti suitsuga toal. Kui su valu viskab varju kuis muudab näo ta Oleks ma seda teadnud keskkooli ajal ma oleksin teisiti seda esitanud, ma mäletan, et ma õppisin selle pähe, ahaa. No näed sa. Kuigi ma ei ütle midagi oma eesti keele õpetaja kohta sellega seoses, ta oli väga tore. Ei, muidugi muidugi austame, meie austame, meie austame koidule ja peak 100 surra ma seepärast surema ja peaks, eks ole. Kas see tuleb ka nüüd laulusalmis välja või peaks tulema, lauldakse Mu isa? Seal ei ole probleemi, sest meloodia arendab, jaotab selle ilusasti ära, niigi mõnd kallist südant, kaotsin häma südames. Aga laulus on sind kallis, süüdanud ka Rootsi ilusasti, seal tuleb see välja tulehaaval, kui seda õnnis pehmel kael sinu pääkis sülitas sinu vanaemas. Ennol päev pole öö ühesilmne, nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sajuksi seisataks mäenõlval me ei pea seal muidugi kunstlikult katkestama, vot nüüd jumala eest, ärge saage, tahtsin hakata, ei näe nõlva hea, vaid, vaid küsimus on tunnetuses, küsimus on selles, kuidas me seda rütmi tajume. Sest et luulekeel peab olema ka ikkagi võimalikult loomulik suhu, ilusasti meile. Jah, aga lauldes ta peaks välja tulema, ma nüüd küll ei tule meelde, kas selles uues Ruja versioonis tuli ta välja või mitte nii vaikseks, kõik on jäänud. Mul ei tule ka praegu päris. Ma arvan, et tuleb minu, usun, ta tuleb ja kuna noodid Laulus on need asjad palju lihtsamad sest seal silbi venitamine või silbihoidmine, noodihoidmine, küsimus, seal on see noodiga ette nähtud. Aga nüüd, kas need diftongi käituvad kuidagi erinevalt hiliste just sellest Tahakski nüüd rääkida, see kahe rühma käitumine on mõneti erinev. Ja muidugi, mida aeg edasi, seda vähem see erinevus välja kostab, nagu me juba jõudsime näha. Aga aga varem kostis see väga selgelt välja. Ja praegu siiski veel sel moel, et need põlistiftongid, algu pärsetektongid, nendel on alati olnud niikaua kui eesti keel välteid on tundnud, nendel on alati olnud vältevaheldus. Eks ole, köis, köiekauss, kausi poiss, poisi käivad käima käinud ja nii edasi, aga hilististongidel, kuna nad on pikka aega olnud hääldatud, nii et neid on nagu tunnetatud väljapidamist, vajavatena, need on, tunnetab, eri silpidena. Seavad, kaovad laovad, sa nagu pikeneb, see pikeneb ja see, see eri silbilisus isegi seal, kus nüüd need silbid juba kokku lähevad seal siiamaani veel väga suur hulk keelekasutajaid tajub seda, seda venitamise või pikalt kinnipidamise vajadust, mitte kõik, väga palju on juba neid, kes ütlevad, Nad, peavad, peame kaovad, kaome ja nii edasi. Aga siin ma soovitaks, et me võiksime seda heas väljapeetud kirjakeelses häälduses, kus me teame, mida me oma keelelt tahame ja soovime ja jälgime selle niisugust korrastatust nendes sõnades helistik tungidega, sõnades sõnavormides, me võiksime seda kolmandavältelisteks vält seda astmevahelduseta vältevahelduseta hääldamist hoida. Ma küsin vahepeal küll natuke teisest ooperist, et millest võiks tuleneda, et selline kolmas välde niisugustes sõnades Distongide puhul nagu kaob, et kas on kõnetempost või, või millest see on tingitud. See võib kaasa aidata, aga ma arvan, et põhitegur on siiski analoogia. Niisuguste sõnadega nagu lööma lööma, lööme, sööma, sööme saama, saame seda tüüpi ühesilbilise tüvega tegu, sõnades on meil astmevahelduse vältevaheldus ja see kandub üle näiteks ajalooliselt peaksime ju ka tegema, teeb lugema selliseks nagu. No ta ei ole siin ei ole diftongi, liitub lihtsalt kaks ühesugust vokaali ühte silpi, teeb, teevad nüüd me ei ütle enam, teevad. Või teeme. Kuigi võiks olla põhjendatud seegi. Aga siin nüüd kuna tegemist on pika vokaaliga, siis siin muidugi see ära nihkumine astmevahelduslikke vältevahelduslikke pööramisse on, on käinud väga kergeks. Et see on nagu mingisugune tahtmatu analoogia otsing ja, ja omamoodi süsteemi loomine, uue süsteemi loomine või süsteemi kohaldamine. Ja siis on niisugune üksikuid sõnu leidub ka nendes lõpulistes diktongides siiski, kus vältevaheldus on väga üldine ja sage ja lausa reeglistatud. Need on sest teadma või sõnast teadma tehtud tuletised, nagu teade, teate täiesti astmevahelduslikke, vältevahelduslikke õieti geminaadi, vaheldusega, sõna või teabe teabe jällegi muutub, mitte ainult see klusiil, seal vahepeal, mis asendub bee, asendub veega vaid ka välde, muutub teave teade. Teave kui sõna on iseenesest Seda muidugi, seda muidugi, aga noh, mingisugused süsteemselt alused peavad tal olema, et, et ta sellisel kujul on saanud keelde tulla. Aga selle tüvega teadma seoses no üpris kummaline tüvi üldse, sest et tegelikult ta on tavaliselt olnud Teedama Teedada. Nii nagu soome keeles dieet. Dieet näen ja lõunaeesti murretes Tiide Tiid mähti jääk, diez on see palju hõlpsamini veel olemas, aga põhjaeestlane on siin ära kaotanud selle pika e taju üldse ja selle tõttu on, on tema paikapanek süsteemis ka natukene keerulisem olnud, nii et see Põhjus tuulisem siin lähevad, mõned asjad ka lähevad ja aga ma arvan, et täna siis selle põhiteema lõpetame, aga ma tean, et sa tahtsid rääkida veel ühest asjast, millest me eelmine kord põgusalt kõnelda. Jah, eelmise korra süüa müüjad, hüüa püüje jutuga ja nimelt jäi eelmine kord rääkimata üks sõna nimelt müüja, kes müüb selles müüa ja nii, ja kui me räägime tegusõnast müüa, müüma, müüma, müüa saadegevus, nimi, vorm seal on, eks ole. Nagu rääkisime Kahekordse Jotiga ehk siis nii-öelda Distongiga. Aga, ja minu meelest ei ole küll mitte mingisugust alust selleks, et me sõnas nii, ja inimene, kes müüb. Siin peaksime sedasama topelt. J ei kasuta, mitte poes ei ole müüa müüa, müüa, müüa, kellelt me küsime, kas seda või teist kaupa müüa on. Põhjendanud põhjendan seda sellega, et tegelikult ei tähenda see säiliks. Ja noh, lõppude lõpuks see ei ole nii väga. Meil on ju homonüümseid sõnu küll ja küll sõnu, mis kõlavad või kirjapildis paistavad ühtviisi. Aga küsimus on pigem selles, et mis alusel peaksime siinsele keelu panema, et pika öö järel ei tohiks j olla, kui me ütleme, laane püüa rabakana, siis ei ole mingit vajadust meil püüa asemel hakata Joti ees ütlema Tõi laane püüa rabakana. Ja samamoodi ei ole mingeid ütelda müüja asemel müüa. Need on ikka kaks eri asja see j nagu iga muugi kaashäälik sobib sinna järele väga ilusasti. Miks ka ja vokaali vahele see j topelt J tekib, on just nimelt see, et neil ei ole ühelgi teisel vokaali pikka vokaali ja ja täishääliku liitumisel me ei saa neid liita niisama sõna sees seal alati meie, meie fonotaktika näeb ette selle, et pikale vokaalile ei saa vahetult liituda, teine vokaal peab tulema vahele konsonant aga siin on, sõnas müüja, on olemas müüja, jutt ununeb, mingit raskust ei ole kellelgi täheldada. See on vist ka küllalt erandlik, see on väga-väga lööma, lüüa ei ole ju lüüa. Ei, muidugi, ja muid niisuguseid juhte ma ei tea, aga, aga ma pean vajalikuks sellest rääkida, sest mõningates õpikutes on, olen kohanud seda soovitust ka, et nii nagu me ütleme, lüüa hüüa, püüa ja müüa müüakse. Nii peaks ka, sõnas müüja Topeldama selle joti seal ei, ma ei leia seda sugugi vajalik olevat. Nii palju siis tänaseks, järgmisel korral püüame ka taas kommenteerida neid kommentaariumisse tulnud mõttehaaval. Kuu on jälle täis, on jälle täis ja siis ka ühe raamatuauhinna anname välja. Ja nüüd siis läheme tagasi. Kolmapäeva, kui ajakirjanike liidus oli külas Eesti keele kaitse ühingu esimees. Vääri. Ajakirjanike liidu keele- sektsioonis oli sellel kolmapäeval külas Eesti keele kaitse ühingu esimees Reet vääri. Teie ühing on tegutsenud juba pea 12 aastat. Ja meie Eesti keele kaitse ühing on asutatud 1999. aastal ja me oleme tegutsenud aktiivselt juba lekkima. Aasta. Ühingu üks põhimõtteid on olnud seista kirjakeel eest normeeritud kirjakeel, eesühing annab välja kogumiku keele kaitsja. 2010. aastal ilmus meie 10. number mis oli ühtlasi pühendatud ka keelekaitse Ühingu asutaja Eduard vääri 85.-le. See aastapäevale, mis on käesoleval aastal. Tänapäeval on võimalik täheldada kahesugust hoiakut keele suhtes. Üheks hoiakuks on normeeritud kirjakeele rõhutamine. Ja teine hoiak on soovituslik hoiak. Need kaks hoiakut erinevad päris tublisti teineteisest normeeritud kirjakeele. Juhtmõte ütles selgelt välja rahvusvaheline keeleteadlane Cornelius Hasselblat 2009. aasta teaduskonverentsil. Eesti keele võimalused tulevikus on tugevas ja normeeritud kirjakeeles ja meie Eesti üldsuse hulgas on palju neid inimesi, kes valutavad südant kirjakeele pärast ja nad ootavat kirja keelelt norminguid, et saaks olla veendunud ja kindel, kuidas on korrektne kirjutada kirjakeeles. Selle normeeritud kirjakeele esindaja tead, on aegade jooksul olnud Tartu ülikoolist Arnold Kask on olnud Eduard vääri on olnud ka Johannes Voldemar Veski ja teisi teine suund. Soovituslik suund. Selle soovitusliku suuna ettepanekuid esitavad emakeele seltsi keeletoimkonna liikmed. Soovitusliku suuna puhul on lubatud mitmed röök vormid. Need on ühest küljest keelt, rikastavad vormid, võimalused, ka meie Eesti keele kaitse ühing näeb selles ka kirjakeele hägustamise ohtu. Kui on vormidena lubatud muuseume, muuseumeid ja muuseume, siid nagu on viimases emakeele seltsi keeletoimkonna esitises märgitud riigieksamikirjandi rändajatele siis on siin üks. Kui on kõik kolm formi lubatud, siis keelekasutajal tekib küsimus, et aga missugust nendest siis ikkagi kõige rohkem kasutada? Riigieksamikirjand läheneb ja riigieksamikirjandi hindajad peavad väga täpselt järgima emakeele seltsi keeletoimkond, ana esitisi missuguseid vorme lubada ja missugused vormid mitte lubada, missugused reformid, mida võib kasutada ja mida me ei tohi riigieksamikirjandis õpilastel veaks parandada ja seetõttu peame olema väga täpselt kursis nende kõikide lubatud reformidega. Teie ühing võitleb vapralt ikkagi normeeritud või õigekirjakeele eestada. Kes peaks Eestis siis toetama sellist liikumist, kust peaks tulema see initsiatiiv? See initsiatiiv peaks tulema keele kasutajatelt. Rohkem on meie hulgas neid keelekasutajaid, kes leiavad, et normeeritud kirjakeel on nendele vajalik. Mida suurem see toetajaskond on, seda enam on lootust ka, et normeeritud kirjakeel areneb ja, ja täieneb. Nii et pöördute eesti keele kasutajate poole oleksite kindlasti huvitatud ka, kui nad liituksid eesti keele kaitse ühinguga, kuidas see on võimalik? Ja eesti keele kasutajad on väga huvitatud eesti keeleküsimustest. Eesti keele kaitse ühingu liikmeskond on erinevate elualade inimestest. Meil on erudeeritud teadlasi, meil on juriste, õigusteadlasi, füüsikuid, matemaatikuid, ajaloolasi, biolooge, kes on oma eriala spetsialistid ja nad leiavad, et meie ühinguga töötades nad saavad ka oma oskuskeelest nagu kindlust ja seda oma oskuskeelte parendada. Terminoloogia või oskuskeel on kahtlemata üks valdkond, kus Eesti keele kaitse ühing proovib kaasa rääkida ja tingimata arendada. Ja kontakti saab teiega näiteks ka interneti kaudu. Veel on oma kodulehekülg ja, ja meie ühingu liikmeks saab astuda väga kergesti. Meil on kodulehekülg. Meie poole võib pöörduda kirja teel telefonitsi, meilitsi ja mida rohkem ja ulatuslikum on meiega toetajaskond, seda parem. Sest meil tõesti mõttekaaslasi on üle Eesti ja ka kaugemaltki. Alles eile tuli Austraaliast härra kiri, kes soovis tellida keele kaitset ja soovis meie ühingu tegemistest rohkem osa saada. Meil on liikmeid Saksamaal, meil on ka mujal. Eesti keele kaitse. Ühingu tegevus on tuntud ka kaugemal. Jääb soovida ainult teile edu selles tähtsas tegevuses, sest ega meie emakeele säilimise eest peab võitlema, ega seda ei saa jätta kellegi teise hooleks. Suur tänu ja kasutagi ikka meie ilusat eesti kirjakeelt. Nädala pärast kohtume järjekordses keele sõnumis ja siis aas Einar Kraudiga kommenteerime ka meie kommentaariumisse saabunud arvamus avaldasid saate tõid teieni Vivika Ludvig ja Mart Ummelas kena nädalavahetust.