Ja tervitus sellel imeilusal kevadhommikul ka rahvateenrite poolt. Hääd vaikset laupäeva kõigile. Samas on täna ka jüripäev rahvakalendri järgi ja meie Tallinna stuudios peaks olema siis kohad sisse võtnud Heidit Kaio, Eesti ekspressist. Tere hommikust. Tere hommikust. Neeme Korv Postimehest. Tere, Sulev. Sa oled peaaegu nagu meie seas siinsamas kõrval, nii hästi on sind kuulda. No aga loomulikult, ega see Võru siis Tallinnast nii kaugele. On teil ikka palju soojem seal kui meil. No meil on kohe päris hea ja ja, ja lubab tänaseks ja homseks ja nii edasi aina paremaks. Aga et alustaks äkki õnnesoovidest, et rahvateenrite on, on siis kah osalemas seal ta sellises eesti rahva sündivuse suurendamise nii-öelda? Ütleme siis missioonis ja, ja mul on hea meel õnne soovida Lauri Hussari-le, kes kellel kindlasti mida ilusamad saab üldse lihavõttepühade ajal toimuda, kui seepärast tuleb juurdekasvu Ja aga et siis on, on lihavõtted ja on vaikne laupäev ja on ka võib öelda, et veel homme siiski algab see, see rõõmupidu ja lihavõtmise aeg, et täna täna on veel kannatusaeg ja, ja kuigi ei sobinad valusal teemal kuidagi väga Kalamburid seda, aga, aga ma ütleks nii. See röövitud Eesti ratturite kannatused Liibanonis ja kannatuste nädal kristlikus mõttes noh, kuidagimoodi nagu isegi on kummalises kokku kõlas. Ja, ja kõik see asi on ka ka selline, ilmselt mille puhul võib öelda, et et eks me peame eelkõige lootma kõrgematele jõududele, et, et see kuidagi laheneks, mitte et see, mitte et me saaks öelda, et see on meie, meie endi kätes. Et sel nädalal siis ilmus välja justkui ka ei tea, kust üks video keskusse YouTube'i, kus, kus siis Eesti ratturid olid näha. Noh, selle juures positiivne kindlasti on see, et vähemalt selle videosalvestuse ajal oli nendega tundub, et kõik hästi. Et nüüd on jah, samas küsimus, et kui palju see meile uut uut teada andis, selline suhteliselt, et suhteliselt või ilmselt meile kõigile ja väidetavalt ka Eesti riigijuhtidele nagu väheütlev pöördumine hoopiski teiste riigijuhtide poole siis Prantsusmaa, Liibanoni, Saudi Araabia, Jordaania riigijuhtide poole, et nad teeksid midagi. Eesti riigijuhid väidavad, et nemad ei tea, mis nõudmisi on esitatud või et nende teada ei ole ühtegi nõudmist ametlikult kellelegi esitatud. Noh, me ei tea ka seda, et kas antud juhul nad nada räägivad meile kogu tõde või see on nüüd see juhtum, mille puhul noh, ilmselt me kõik saame aru, et, et see on võib-olla üks neid väheseid kordi, kus tõepoolest Eesti riigijuhtidel on ka õigus rääkida kõike, mida nad teavad. No vähemalt me teame seda, et töö käib ja, ja mitte ainult siin Eestis ja Eesti riigi tasandil, vaid ka rahvusvahelised organisatsioonid ja vastavad asutused ja ametid on, on sellesse kaasatud, et on ju lugeda olnud igasuguseid raporteid, analüüse ka sedasama videosalvestuse kohta, aga aga mina mõtlesin selle teema juures just seda, et kui sa seda siin saates mainida tahtsid, et ajakirjanikena me oleme tegelikult suhteliselt keerulises olukorras eriti sellises arvamus arvamus, vaadates sellepärast et meil ju ei ole, ei ole siin keegi julgeoleku ekspert ja ja ühest küljest on ajakirjandusel justkui tegelikult kohustus seda teemat üleval hoida, see, see see on vajalik, arvestades kogu seda tänapäevast meediamaailma, kus üks sündmus lükkab teise ära ja garanteerimaks seda, et tõepoolest selliste raskete olukordade lahendamisega riigistruktuurid töötavad ja teevad, annavad oma parima. Aga teisest küljest on see meile ju väga keeruline, arvestades et seda uut infot, mida vaheldada tuleb, tuleb vähe ja ega see spekuleerimine ongi ainult üks, üks tegelikult selline jälle omalt poolt jälle müra tekitamine. Ma tahan siinkohal nõustuda neemega kirjandusülesanne on kindlasti seda teemat üleval hoida, mis samamoodi on ka kahe otsaga asi, sest kindlasti need nii-öelda pantvangivõtjad seda ju taotlevadki, et nad tähelepanu saaksid. Ilmselt nad ei rahuldu sellega, et nad saavad tähelepanu Eestis, et see on nende otsene eesmärk, aga tõepoolest, ajakirjanduse ülesanne on seda tähelepanu üleval hoida ja just sellepärast, et, et avalikkuse surve kindlasti tiivustab amet ametkondi ametlikke jõude selle teemaga rohkem tegelema. Et siin on see tõesti see koht, kus kus ajakirjandus seda teemat üleval hoidma, tõsi on see, et seda infot, mille põhjal selle teemaga tegeleda on järjest, on tõesti väga vähe, et ja, ja ma saan aru, et pantvangikriiside puhul see pole ebatavaline, tõesti, infot on vähe ja võib-olla isegi aasta või kaks või kolm pole mingisugust mingisugust märkijaga mingisugust infot, mille põhjale üle tugineda, nii et et praegu see, see videoklipi ilmutamine, ma saan aru, et analüütikute ja, ja, ja nii-öelda julgeoleku töötajate jaoks on see hiiglaslik edasiminek, et nad saavad ikkagi mingisugusegi mingisuguseidki vihjeid. Postimehes on väga huvitav informatsioon olnud ka eilne veebilehel ja täna lehes avaldatud, kus, kus mõttekojast Ratvor asepresident Fred pöötan analüüsib siis seda videolõiku ja, ja näitab seda, mis missugustest kehakeele, vihjetest ja missugustest detailidest on julgeolekuekspertidel võimalike välja lugeda üht või teist kas või nende asukoha kohta näiteks see, et kas seal on kunstlik valgus või seal on loomulik valgus. Kuidas need inimesed välja näevad, kas, kuidas nende silmad liiguvad, et sellest on isegi võimalik oletusi teha, mitu, mitu inimest siis nende kaamera taga on, kus kohas nad asetsevad, et samamoodi on ju võimalik ka analüüsida seda, et kuidas need inimesed, kes sõnumit annavad, kuidas nad ise käituvad. Me nägime seda, et need Eesti, Eesti mehed on tegelikult hästi, on pestud, nad on nendel habe aetud, nendel on suhteliselt puhtad riided seljas, kuigi nagu kodused ütlevad, on needsamad riided, millega nad millega nad pantvangi võeti, aga noh, samas on see ju loogiline. Aga, aga on näha seda, et neid hoitakse hästi, mis muidugi võib viia kahtluse sellele, et videoklipp on filmitud millalgi varem juba, aga samas ei pruugi, et see tõesti see informatsioon puudub. Aga aga see, mida ma tahan öelda, on, on need see väike väike sõnum. Mõneminutiline sõnum tegelikult annab väga palju informatsiooni ja kindlasti ka lootust nendele lähedastele, nendele meestele, nende meeste lähedastele, et asjad võivad laheneda veel veel positiivselt. Ja ma pöörduks veel korra selle ajakirjanduse dilemma juurde tagasi, et ühest küljest on see, et et on ju ääretult isegi võiks öelda, põnev lugeda selliseid analüütikute arvamusi ja, aga nemad käsitlevad, nende jaoks on see võib-olla isegi võrdlemisi selline tavaline rutiinne töö või selline tööolukord, kus nad töötavad mingi materjali kallal ja uurivad aga samal ajal alati sellest rääkides ja seda kirjutades on meil ajakirjanikel on alati ju tegelikult seesama või peaks meid saatuse sama empaatia sisemine, et me peaksime mõtlema endale, lähedastele ja nende nende, nende tunnetele. Sest et siin ei saa rääkida sellest, et me töötame mingisuguse abstraktse materjaliga. Ja ma tahaks juhtida tähelepanu, et ma võtan, mina võtan seda asja, seda kogu seda lugu väga isiklikult, et kuna minu elukaaslane võib minu abikaasa on inimene, kes, kes sellistel rattamatkadel käib ja on käinud juba aastaid ehk siis üks Uhhuduur lastest siis, siis ma tunnistan, et mina vaatan seda lugu küll tohutu õudusega ei, tohutu hirmuga, et et iseasi on see, missugused järeldused mehed sellest teevad, aga, aga tõesti, lähedase inimesena on seda ikka päris jube jube kõrvalt vaadata. No eks ta ikka jube lugu on, et noh, loodame ju, et kõik laheneb parimal võimalikul viisil ja mitte liiga kaua, sest tõesti nagu Heidit siin ka viitas, et need asjad võivad tihti võtta aega väga kaua, aga aga, aga noh, loodetavasti mitte ja loodetavasti ütleme ka see, et seal Liibanoni naabruses Süürias on praegu väga väga ärev olukord ja ja väga keeruline, et see ei, ei mõjuta kuidagi kuidagi seda, seda juhtumit, sest noh, arvatud ju on, et võib-olla need mehed on tegelikult Liibanonist viidud Süüriasse või vähemalt et need, nende röövijad on olnud Süüria taustaga. Aga, aga noh, see on jälle üks, üks ainult spekulatsioon, mida me teame täpselt sama vähe kui seda, et mida täpselt Jordaania kuningalt või Saudi Araabia kuningalt tahetakse. Ja minu meelest on nagu huvitav sellises noh, avalikkuse kommentaariumides ma ei tea, kuid kuivõrd nüüd neid saab tõsiselt võtta, aga nad on siiski huvitavad jälgida, siis samas kommentaariumites on üsna üsna palju sellist suhtumist. Et ise läksid, ise teavad, mis teevad et ma olen sellega muidugi loomulikult igaüks, kes läheb, on ta enda riske arvestama, aga samas samas ma ei pea neid neid mehi ja nende nende seiklust või nende reisiga väga ebatavaliseks selle võrra, et tegelikult eestlastel on juba olnud tõesti kümneid aastaid väga tugevad traditsioonid Venemaal rändamise suhtes. Ma arvan, et keskmine eestlane reisib ja rändab seljakotiga kuradi kordi rohkem kui keskmine lääne lääneeurooplane või ameeriklane, et tegelikult selline seljakotiga reisimise traditsioon on väga tavaline ja väga levinud ja, ja seda tõesti väga-väga palju käiakse, et need tegelikult need mehed ei olnud mingist mingis mõttes erandid või nad ei olnud erilised, erilised hulljulged või eriliselt eriliselt suuri riske võtma võtmas, et et noh, tõesti, minu minu hinnangul ka väga tobe juhus, mis nendega juhtus, mis muidugi ei muuda selle, selle selle tobeda juhuse traagikat. Jah, selles mõttes on sul kindlasti täielik õigus, et et kui võtta kasvõi selline paralleel, et kui inimene läheb mootorsõidukiga liikluses nagu näiteks mina täna siia tulin tsikliga, siis, siis on ju ühest küljest küll, et loomulikult ma tean, et see sellega kaasnevad suuremad riskid kui näiteks kasvõi autot juhtides, aga aga samal ajal ikkagi see, et noh, vastutust kannavad kõik liiklejad tegelikult liiklusolukordade tekkimise eest. Loomulikult loodame, et see olukord seal laheneb ja, ja mina ühtlasi loodan nagu see, et kogu see kogu see traagiline juhtum või kurb juhtum tegelikult aitab aitab ka Eesti avalikkust nagu selles suunas edasi, et mida siin ikkagi juba pikka aega räägitakse, et see uudis, mis, mis meie meil ka siin avalikus ruumis meedias levib. Sek maailma uudis on muutunud nii-öelda kohalikuks uudiseks, ehk siis me peame olema väga hästi häiritud sellest, mis toimub maailma eri riikides ja, ja millised režiimid seal valitsevad ja, ja mis seal toimub, millised on nende kultuurid ja mida paremini me seda teame, seda paremini me selles maailmas hakkama saama. No tundub jah, et ütleme, erinevad sündmused Lähis-Idas, antud juhul see juhtum kaasa arvatud, eks ole, on omamoodi nagu selliseks haridusprogrammiks eestlastele, kes võib-olla on natuke elanud sellises oma väiksemas maailmas, et teada saada, et, et mis, mis kusagil üldse asub, kus kohas need riigid asuvad, mis nendes riikides toimub, mis poliitika seal on? Et jah, see on nagu. Kusjuures kõik on ju muutunud ka tähtsaks diplomaatilised kontaktid selle piirkonnaga ja selle piirkonna nagu mõju mõjuritega, et see on ka ikkagi hoopis hoopis teistsuguses, teistsuguses situatsioonist lähtumine, kus, kus nüüd järsku on meile tähtis suhe meist väga kaugel asuva Euroopa Liidu riigi Prantsusmaaga, mis millega võib-olla meil seni ei ole väga palju selliseid ühiseid kokkupuutepunkte maailmavaates või ütleme, Euroopa Liidu selisesse nõudmistesse tegemistes olnud siis, siis nüüd järsku on meile see ikkagi väga oluline, kuidas, kuidas Prantsusmaa aitab meil seda olukorda lahendada? Jah, no näiteks, kas või seesama kas või seesama arutelu selle üle, et kas Eesti peaks nii-öelda Francohoolide liikumise ka nii-öelda lähemalt lõimitud olema, et antud juhul nagu see nagu see antud juhtum näitab, siis mida rohkem me oleme lõimitud seda ja mida paremini me tunneme, seda, seda, seda tegelikult parem on. Meie koostas. Ja tegelikult on ka see nii veider, kui see ka ei ole, siis see on hetk, kus, kus, kus tuleb meil Euroopa liitu kuulumine kasuks. Et me siiski räägime Prantsusmaaga, kui, kui ütleme ühise klubi liikmega, mitte kui meie, kui ukse taga koputaja, kes, kes üritab vaibale pääseda. Jah, võib arvata küll, et ütleme näiteks, ma ei tea, Moldova suhe Prantsusmaaga võib-olla ei oleks nii nii tugev või mõne teise sellise riigi. Aga teiselt poolt muidugi see ilmselt annab ka põhjust põhjust tõsiselt mõelda Eesti diplomaatilise esindatusega Lähis-Idas. Et kui võib-olla paar aastat tagasi oleks selle kohta Eesti avalikkuses öeldud, et see on üks raha raiskamine, et näiteks saata mõni diplomaat sinna Lähis-Idas, avada seal mõni saatkond, siis tänases taustas võib-olla asetub juba hoopis hoopis teise konteksti, et et miks mitte, et see on tõesti ka eestlaste endi, huvitas vägagi. Nojah, üks asi on, ütleme, otsekohe diplomaatilise esinduse avamine, aga teine asi on spetsialistide koolitamine ja hoidmine nende näiteks ka välisministeeriumi tasemel. Et selliseid inimesi, kes oleksid võimelised seda konteksti seal analüüsima, kellel on isiklikud suhted, kes, kes liiguvad sellesse sellesse kultuuriruumis ja sellesse piirkonnas, kes teavad neid vajalikke kontakte ja suhteid, nende inimeste olemasolu on vajalik, et kas see on juba väga suur, väga suur muutuse murrang. Absoluutselt Öeldaksegi ju, et seal piirkonnas isiklikud suhted, nii kui maksavadki kõik, et seal sellised virtuaalsed suhted ei ole väga olulised, et sa pead olema inimesega kohtunud, siis sa sissid. Võetakse tõsiselt, no selle pärast ju ka tegelikult Eesti väljaanded ka saatsid ajakirjanike sinna, et just et luua neid isiklikke kontakte, sellepärast et üks asi on siin püüda endale suhteliselt tundmatu nimega telefoni teel kontakti luua. Teine asi on see, kui sa oled kohapeal käinud selle inimesega koos istunud, temaga üle laua juttu ajanud, see on hoopis teine asi ja pärast ilmselt laabub see telefonijutt ka hoopis hoopis teistmoodi. Nonii aga jääme siis kannatlikuks ja loodame, et, et sellele kannatuste ajale selles juhtumis järgneb ka tõepoolest rõõmsam aeg, et see kõik saab lahenduse. Aga läheme teise teema juurde, mis samuti võib öelda, et on eestlaste jaoks sel nädalal või viimasel paaril nädalal olnud maailmapilti jälle avardav või, või siis ka mõnes mõttes nagu nagu tagasitoov, et et kui me võib-olla olime kõik vähemasti põhjaeestlased, Soome televisiooni mõjuväljas olles paarkümmend aastat tagasi suhteliselt hästi võib-olla kursis, et mis ka Soomes toimub, siis viimasel ajal me oleme selle selle enam enamjaolt hästi ära unustanud ja kapseldunud nagu sellisesse oma oma ellu ja ja nüüd on, võib öelda, et tuleb öelda suur tänu põlissoomlaste parteile, kes lõi seal natukese soome poliitilist pilti senist ajaliselt välja kujunenud segamini ja ja nüüd on ka tekitanud oluliselt laiemat huvi, et ka Eesti väljaanded võib öelda, et ebatraditsiooniliselt palju viimasele Soome valimistele on tähelepanu pööranud. See see on täiesti selge, sellised hüüatused, nagu sa just äsja kuuldavale tõid, et tublid põlissoomlased nad aitavad meil natukene Soome poliitikas orienteeruda, kõlasid ka näiteks Postimehe toimetuses, et aga mis sellesse puutub, siis ma hakkasin mõtlema, et et ega ju tegelikult rahva teenrid on ka poliitikas, aga jaa, tegelikult aastate jooksul väga palju Soome poliitikast siin otseselt räägitud ei ole, kuigi kuigi tegelikult. Soomest kui riigist kui ühiskonnast on siin ikka väga sageli juttu, väga sageli tuuakse mingisuguseid näiteid, aga, aga poliitika ei ole eraldiseisvana niimoodi tähelepanu äratanud. Seekord on tõepoolest põhjust sellest rääkida, sest. Seal võib-olla on põhjus olnud suuresti selles, et Soome on tundunud selline hästi üksmeelne poliitilises mõttes riik, et et kui keegi esindab Soomet, siis see ongi nagu hästi selge, et, et see on selline üks kindel Soome poliitiline liin välja kujunenud, hästi tasakaalukas, hästi ettearvatav ja et noh, et seal ei ole, et pole olulist vahet, et kas see inimene kuulub parteisse sotsid või Keskusta või, või kogemus, et mis seal suurt vahet on, et enam-vähem üks pole Soome valitsus. Et see stabiilsus on nagu selline unistuste poliitiline kultuur olnud, aga siin, kui eelmiste valimiste eel või järel tähendab Eduskunna valimistel seal kõlas Eestis arvamus, et vot näed, millise, milline kultuur ja nüüd Soome ühtsus kestab järjekordse valimistsükli, siis siis tegelikult oli ju nii, et Soomest oli valitsuse vahetus vahepeal ja ja Eestis näiteks seda ei olnud, aga, ja ega selline poliitiline kultuur on seal päris sügavat. Lasin. Just märkasin just sel nädalal Jyrki Katainen, kes on siis koonderakonna Kokoomuse liider ja, ja tõenäoline tulevane peaminister, vähemalt ta üritab praegu valitsust kokku panna tema lauset. Meil peab olema riik, kus kõik tunnevad, et nad viibivad samas paadis. Nii et see, nii et see poliitiline kultuur näoliselt siiski mingil määral kestab edasi ja ma arvan seda, et see tegelikult natuke nii-öelda silub ka neid nurki, mis, mis põlissoomlastel näivad küljes olevat. Samas selles põlissoomlaste edu näitab seda, et seal ka ühiskond ei ole ühes paadis, et põlissoomlaste näol on selgelt tegemist, protestib parteiga ja, ja mis veelgi keerulisem on see, et see partei on selgelt natsionaalsotsialistlike vaadetega, et mis, mis peaks tegema ärevaks või vähemalt nojah, ikkagi ärevaks nii meid kui ka ja on teinud ka ärevaks ka muid poliitikavaatlejaid kogu Euroopas, sest tegemist ei ole ju põlissoomlaste tõusu puhul mitte ainult Soome Soome enda nähtusega, vaid nähtusega, mis on tervet Euroopat väga tugevalt viimaste aastate jooksul liigutamas, et et sellised tugevad rahvuslikud jõud on, on mitmetes riikides ikkagi väga tähelepanuväärseid edusamme teinud. Jah, aga mulle on küll jäänud nendest põlissoomlastest selline mulje, et kui nad ka on seda, mida sa praegu siin ütlesid, siis nad on ikkagi kuidagi soome nägu. Aga see noh, see, see ju selle rahvusluse mõte ongi, et olla selle nagu sellele rahvale lähedal või selle rahva nägu, et ükskõik missugune see rahvuslus on, on ta, on ta, sellele, selle noh, peab, peab ta tulema kuidagi sealt väga juurte juurest. Et nad ju ei vastuta näiteks parlamendi demokraatiat ja kui neil on selliseid üksikuid äärmuslikke loosungeid, siis tegelikult kui vaatama hakata nende seda programmi, siis seal on päris palju erinevaid kihte ja, ja ega tegelikult keegi ei tea, mida, mida nad täpselt endast hakkavad kujutama. Kui vaadata Eduskonnas, siis Nende suur fraktsioon, mis seal paisus, vist, kui ma ei eksi, nüüd 39 liikmeli, siis. Need on sisuliselt kõik uued inimesed Eduskonnas ja, ja väga paljud vaatlejad on ka öelnud, et ega tegelikult me ei tea, millist poliitikat nad ajama. Ja kuivõrd võimekad nad poliitikutena on, testid noh, meil siin Eestis on mitmeid kogemusi uute uute erakondadega, kes suudavad olla pildil ainult ühe valimiste tsükli, et see on tõesti tõsi, et, et kas nad sellise erakondliku kultuurina suudavad või erakonnana suudavad nagu kauem kui ühe ühtede valimistevahelise aja Parlamendis püsida, et, et see, see saa, seda saab olema huvitav kõrvalt jälgida, aga ütleme, et see on parteistruktuuri küsimus või parteivõimekuse küsimus. Teine asi on see, et missugust ideoloogiat nad esindavad ja, ja seda, et see ideoloogia nagu rahva seas väga tugeva toetuse on leidnud, et et minu meelest on see tähelepanu väärne ja Läheme nüüd seda, kuidas, kuidas needsamad rahvussotsialistlikud ideed, mis, mis meie jaoks võib-olla esialgu algasid ka Prantsusmaalt, Austriast või natuke kaugemalt meist, siis siis nii-öelda nüüd samm-sammult jõuavad meile lähemale, et meie, meie enda ukse alla. Ja teades seda noh või arvestades seda, et eestlased tegelikult ju on väga-väga rahvuskesksed, et, et siin on, siin on nagu selliste spekul spekuleerimis ruumi, et kas, kas meie erakondlikule maastikule võiks ka midagi sarnast mingit sarnast erakonda ära mahtuda? Aga miks samas? Aga head kolleegid, kas teile ei tundu, et jälle natukese sellele põlissoomlastele riputatakse neid silte külge ja et et minul on küll jäänud tunne, et nad on langenud võib-olla oma konkurentide ja võib-olla ka meedia puhul noh, sellises neid on nagu mugav sildistada populistlikuks äärmuslikuks. Aga kui me hakkame nagu sisuliselt mõtlema, et mis poolest siis nüüd nemad on niuksed erilised populistid näiteks ja, ja kas siis me võime eeldada, et teised parteid, kes lubavad igasuguste roosamannat kokku, ei olegi populistid või et või et kas ütleme näiteks kui me toome Eesti poliitikast võrdluse, et kas meie parteid, kes viimase riigikogu valimistel kandideerisid ja eriti veel, kui me mõtleme eelmiste valimiste kandideerimise loosungeid, et kas need olid kuidagi vähe populistlikud või? Tähendab, minu meelest jutt, mis sa, Sulev räägid, eriti nagu arvestades ja et, et Andrei Hvostov kirjutab ka just Eesti Ekspressis analüüsi nendesamade põlissoomlaste kohta ja lõpetab selle lausega, et, et võib-olla ongi, räägi igasuguste vikerkaare värviliste ja igasuguste vikerkaare värviliste, roosade erakondade aeg hakkab läbi saama ja, ja vaja on midagi tõsisemat, et et jah, see on tõesti huvitav, mis, Sulev räägid, et võib-olla see näitab ka meie ühiskonnas tõesti mingisugust mingisugust tendentsi. Aga muidu, ega see sildistamine maailma ajakirjanduses on paraku üsna tavaline. Ma mäletan, et Eestis üheksakümnendatel ei olnud siin midagi, niiet pommid oleksid plahvatanud iga natukese aja tagant, aga ikkagi suured agentuurid, kui oli mingisugune pae tänava pommiplahvatus, siis ikkagi kleepisid uudise lõppu justkui taustana külged umbes Ida-Euroopas on selline asi nagu tavaline, et et seal seal sõjaäärmuslike populistlike, see tuleb kergesti kergesti külge ja, ja muidugi kui on mõningaid selliseid väljaütlemisi, no ma mõtlen, Timo Soini persoon on üks äärmiselt äärmiselt huvitav ja ma loodan, et et lisaks sellele, et Postimees teda enne valimisi intervjueerisid, teda intervjueeritakse ka edaspidi. Ta on omapärane persoon, ta muuseas on tõsine jalgpalli fänn ja seda enam on huvitav, et näiteks Soomel on jalgpallis viimasel ajal väga kehvasti läinud, et Soome on kukkunud tahapoole isegi Eestist maailma edetabelis. Aga, aga mis, mis puutub nüüd eesti võrdlusesse, siis, siis tegelikult Ta viimaste valimiste neid lubadusi siis siis kui ma ei eksi, siis seesama rahvaliit tegi mitmeid ettepanekuid, mis mõnetigi sarnanesid põlissoomlaste ettepanekutele Soomes, mis Soomes, mida Soomes millegipärast siis siis kuulati, ega meil nii väga enam ei kuulatud. Ja tõsi ta on, et, et põlissoomlased on ju ka tegelikult ühest maa parteist välja kasvanud nii-öelda nende nende jäänustest Ma tunnistan, et mina näiteks näen seda, et isamaaliidul Isamaa ja Res Publica liidule on mõningaid selliseid programmilisi sarnaseid punkti punkte samade põlissoomlastega, et võimalik, et meie, meie sellisel poliitilisel skaalal, mis on palju varem, on, on need, need punktid on need nõudmised kuidagi nagu loomulikumalt siia sisse tulnud, et tegelikult ju see, mille, mille suhtes kogu Euroopasse või mille vastu või mille pärast kogu see rahvuslikkuse tõus on, on seotud siis nii-öelda siis selle nii-öelda valge rassi uue tuge, tugevnemise või tundega, et meie omaenda kodust tullakse siin meile pähe istuma ja meil on ka pagan, õigus olla siin ikka ise, et, et, et see meie, selles äärmuses ei olegi käinud või sellesse sellesse sellesse kastis mänginud ja, ja need need suunad ei olegi meile kunagi jõudnud ja võib-olla et ei jõuagi, sest et, et meie tulime mängima siia seda mängu demokraatia mängu nagu oluliselt hiljem, et meil seda, seda, seda, seda nalja ei ole enam vaja läbi teha. Sest minu meelest äärmus rahvuslikku joont on esindanud meil siin üksikkandidaadid eelmistel valimistel näiteks nagu Martin Helme ja Antipov Poolamets ja nad ei ole nüüd olnud ka ülemäära edukad, et nende või võimalik, et siin jääb ka mingisuguse isiklike karismaatilise karismaatilist omaduste taha selles mõttes et nad ei ole võimelised looma olnud maakonda või sellist suuremate ringkonda inimesi enda taha tõmbama. Aga, aga tõepoolest, nad ei ole saanud sellist võrdväärset tähelepanu ja võimalik, et just sellepärast, et tegelikult mitmed suurparteid ka isegi Reformierakond ju ju neid neid samu rahvastikule suunavaid jooni ju esindavad. Aga kui meenutada veel veel, ma tuleks korra veel rahvaliidu juurde tagasi, et kui nad rääkisid siin valimiste sellest taaskord, et kui olulised on nii-öelda strateegiliste ettevõtete kuulumine riigile ja siis see, kuidas. Ta väliskapitali mõju ikka ja, ja niimoodi, et needsamad asjad on ka selgelt ju põlissoomlaste majandusprogrammis sees. Ja siis näiteks perepoliitilised jooned isamaaliidul ja rahvuspoliitilised ka samuti isa isamaaliidul ja samuti ka reformierakonnal, nii et need need jooned on jagunenud mitut pidi. Aga kui mulle tundub küll see praegu esialgu see põlissoome, soomlaste pilt niimoodi kõrvaltvaatajana piisavalt kirev, et kui kui võtta nii-öelda need poliitilised jõud, kes meil siin viimastel valimistel künnist ületanud ja, ja poliitikud, kes üle jäid, siis mine tea. Mingi liidri leidmisel modi teatud määral sõnastatuna ma küll ei näeks. Ei välistaks sellist võimalust, et mingi selline jõud näiteks tulevasteks valimisteks moodustub ja suudab selle suudab ka künnise ületada. No just, sest meil on, ütleme nüüd neljaparteisüsteemiga riigikogus aina rohkem tundub, et võib osutuda, et küsimusi, kus parteide vahel erimeelsusi väga palju ei teki, eks ole, saab aina rohkem olema, sest lihtsalt subjekte on vähem ja ja seda konsensust leida suhteliselt lihtsam ja kui ühel hetkel tekib selline nagu liigse poliitilise korrektsuse olukord, kus kus noh, mingid teemad jäävad selgelt nagu jutust välja, sest noh, neid umbes need neli parteid on otsustanud, et nemad umbes seda teemat üles ei võta. Et siis, siis võib väga vabalt tekkida selline põlissoomlaste efekt küll seal kõrval ja, ja ma arvan, et see rahvaliidu võrdlus, Neeme, sul on päris õige, aga lihtsalt rahvaliit tõesti viimastel valimistel ei suutnud moodust esiteks ei leidnud sellist korralikku juhti ja teiseks ei suutnud moodustada midagi terviklikku. Aga teisel juhul Jah, just, et võib-olla kui mingi sisemine uuenemine oleks sellega kaasnenud mõtlen, mine tea, mis, mis. Aga selleks ei, võib-olla natukene liiga vähe aega. Ja võib olla ka see pinnas olnud veel küps, et jah, et siin läheb võib-olla natukene aega vaja selle, selle pinnase küpsemist. Aga seesama seesama mis, mis Soome poliitikaajakirjanikud siin viimasel nädalal on mitmed kirjutanud usutava opositsiooni puudumine, mis on nii-öelda põlissoomlaste üks edu selliseid pilte olnud ja võid täiesti võimalik, et, et, et, et ka meil võib, võib midagi taolist tekkida, kuigi kuigi viimased uuringud justkui näitavad, et sotsid, selle sotsid ikkagi võtavad selle opositsiooniliidrirolli enda kanda ja sellisel juhul justkui see opositsioon ikkagi mingil määral ka tekib. Mina näen, küllap nad. Ja mina näen ühe võtmeküsimusena selles selles pinnase tekkimisest ka seda, mismoodi laheneb näiteks selline ees seisev protsess nagu vene koolide osalisele eesti keele õppele üleminek, et, et see, et need mulle tundub, reaktsioonid ei ole veel veel päris pärisema täitevärviskaalat kätte saanud, siis vene kogukonnapoolelt ja, ja ma loodan, et see nii jääbki tõesti, et, et kui see praegu on neid pursatusi nii-öelda olnud ikkagi suhteliselt tagasihoidlikult võrreldes sellega, kuidas, kuidas näiteks Lätis mõned aastad tagasi need protsessid kulgesid? Aga tuleb ka muidugi meenutada, et Lätis tehti seda asja palju järsemalt, et meil on see ülemineku aeg olnud väga-väga pikk ja, ja tegelikult ma, ma loodan, et neid asju suudetakse ikkagi rahulikult ajada. Ei tea, ma ei oleks küll Neeme sinuga sugugi samal nõul, sest ma arvan, et see järsku see või mitte, järsku ei oma üldse tähtsust, kui tahetakse võidelda ja ma usun, et selle koha pealt võib küll vaadata huviga Keskerakonna toimimise poole riigikogus sest ei saa ju unustada, et ka näiteks Yana toom läks just nimelt Riigikokku ja ma arvan, et just nimelt mõeldes sellele võitlusele Tallinnas ma tahtsin just täpselt sedasama öelda, et ma arvan, et Yana Toomi sõnavõtte nüüd järgnevatel kuudel Tasuks tasuks väga jälgida, et ta on ikkagi uskumatu tult, selgelt ja üheselt mõistetavalt enda seisukohti siis nagu senise süsteemi jätkamise suhtes väljendanud ja vene koolide suhtes nende vene koolide suhtes toetust avaldanud, kes on nii-öelda allumatust üles näidanud, kas üllatuid kuidagi ei üllata, aga see on meie ühiskonnas toimuv protsess, mida, mida tasuks jälgida. See on ühiskonnas ja see on ka keskerakonnas toimuv protsess, nii et et seda me saame siin sel aastal veel näha, mis, mis, mis sellel pinnal toimuma hakkab, mõningaid siukseid, et noh, ütleme. Lainetusi juba on, aga, aga need on siiski esialgu sellised sellised virvendused, kust võib-olla mingeid pikemaajalisi järeldusi teha ei saa, aga siiski protsessid ju toimivad ja. Aga jah, et selles mõttes jälle Keskerakond võib seda põlissoomlaste nii-öelda rolli mingis ära pööratud tähenduses hakata Eestis muidugi jälle üles korjama, küll. Just aga siis kõik ka sellele vastureaktsioon tekkida, seda võra nagu hoogsam. No aga vaatame siis, mis nad Soomes seal nad peavad muidugi omavalitsuse üldse moodustatud saama, et ega see vist väga lihtne ei ole, et need seisukohad, ütleme siis selle Jürgi Kadaineni keskust või selle kogemuse ja põlissoomlaste vahel ja ja siis veel sotsiaaldemokraadid seal kõrval, kes väidetavalt on pigem põlissoomlastega ühte meelt sellise vasakpoolse hoiaku suhtes ja ka näiteks Euroopa abipakettide suhtes, et et see saab olema päris huvitav, selline valitsus, mida mina näiteks võrdleks. Kui see moodustub siis sellise valitsusega, mis Eestis oli siis, kui Reformierakond tegi ühist valitsust koos Keskerakonna ja Rahvaliiduga et, et siis oli valitsuse sees tegelikult selline pidev pinge, sest oli selge, et nende erakondade tegelikud vaated on äärmiselt erinevad, aga nad pidid ühte valitsusse nagu ära mahtuma mingil põhjusel ja Soomes on praegu tekkimas ilmselt mingi selline olukord, et, et kas valitsus ikka üldse sellel alusel tekib ja kui, siis kuidas nad seal omavahel läbi saavad. See, kuidas seda nimetataksegi sinipunakaelte valitsus ja siis kogumus, annab sinise, sotsid punase ja siis põlissoomlased kaela viidates jämedale, kaelale. Aga noh, ütleme, et meile ilmselt ütleme selle koha pealt, see isegi, kas Soome saab natuke nii või teistsuguse valitsuse, pole nagunii oluline, kuivõrd võib-olla selle mõjuga ja näiteks Euroopasse tõepoolest, sellesse suhtumisse portugali abipaketi mile puhul võib ju nagu on ka öeldud, et Soome selline, kuid võtab väga jäiga positsiooni, mida tõenäoliselt Soome küll ei tee. Et siis ta võib ka selle asja suhteliselt kraavi ajada, sest kuna Euroopas ikkagi neid küsimusi otsustatakse konsensusega ja kui üks riik võtab näiteks mingi jäiga ei positsiooni, siis on kaunis raske seda konsensusega otsustada, et tegelikult läbi viia seal. Et me, me kõik küll usume, eks ole, et see otsus nagu saavutatakse, aga kui me meenutame mõne aasta tagust protsessi, kuidas Lissaboni lepingut ratifitseeriti ja siis piisas ikkagi paaris riigis toimusid referendumid, ütlesid ei ja oligi tuksis. Ja oligi jama tükiks ajaks, et ega selle portugali abipaketiga võib samamoodi olla, et praegu tundub küll, et noh, et natukese soome seal hakkab nagu vastu, aga küllasse ära klaaritakse, aga äkki äkki ei klaaritagi, võib-olla ongi jama eksale. No siin juba korra ütles seda, et paljudes Euroopa riikides on on sarnaseid liikumisi ja mulle tundub, et seesama Euroopa, selliste kesksete väärtuste mõtestamine ikkagi või ühiste väärtuste mõtestamine ei saa otsa niisama naljalt, et, et ma arvan, et see on selline asi, mille, millele juurde tuleb ikka ja jälle uuesti tagasi pöörduda, sellepärast et me peame kuidagi ju kuidagi koos elama sellesse sellesse, sellesse ühtses ruumis, millest ta tõesti meile kõigile on olnud palju kasu. Ja kui sellessamas on ka huvitav see, et protsessid, mis toimuvad näiteks Ungaris, millest ka Andrei Hvostov tõesti tänases sel nädalal ilmus Eesti Päevalehes kirjutab, kus, kus toimus põhiseaduse muutmine istmed tänases Ekspressis ja siis mu enda väljaandes ja kus ta juhib tähelepanu sellele, et, et üks valupunkte, mille üle nagu Ungarit ümbritsevat maad on, on selle uue põhiseaduse puhul ärevil olnud, on see, et et seal juhitakse tähelepanu, et tuginetakse kristlikele väärtustele ja ajaloolise traditsioonile, mis tegelikult on Eesti põhiseaduses noh, ühel või teisel moel siiski väljendatud, et meie riigi eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri hoidmine, on seal üheselt kirjas, et ma ütleks, et meie oleme selle protsessi sees võib-olla natuke elulisemalt natuke pikemat aega juba olnud. No kõige sedasama Ungari kristlike väärtustega koos, eks ole, loeme me täna ajalehest uudiseid, kuidas seal evakueeritakse mingist piirkonnast mustlasi, kes kardavad mingeid paremäärmuslasi. Et see on ka selline jälle selle, selle Ungari nagu teine. Täiesti teine pool aga, aga selle ütleme et aga mõistes seda, et, et või noh, arutasid seda arutledes seda, et me, et me oleme maailmas, kus, kus näiteks üks usklik kogukond ehk moslemid identifitseerivad ennast väga tugevalt läbi usu siis, siis me peame ju lõpuks, me peame ka möönma, et tegelikult meie seltskond siin on väga tugevalt mõjutatud kristlusest, et me võime ennast küll. Me isegi ei pruugi olla igapäevaselt või iganädalaselt, kirikust käivad võib-olla aastas korra jõulude ajal, aga me oleme kristlikust kultuuriruumist pärit meie praegusedki pühad, miks me siin, miks me siin alguses arutleme rahu ja vaikuse üle ja kannatuste üle on ikkagi ühest ja samast kultuuriruumist pärit, millest me kõik ühtemoodi aru saame? No meie oleme küll vist jah, pigem praegu ja see Soome küsimus minu meelest ka viitab sellele sellele luterlikule töö armastusele ja, ja ka sellisele vajadusele nagu ausalt ja klaarilt asjadele otsa vaadata, et et mulle tundub, et see Euroopas väärtus, mille üle tegelikult vaidlus käib, ka selle põlissoomlaste kaasabil on, on on siiski suuresti see, et kas nagu kas nagu kõik peaksid nagu ausalt ja iseenda asjadega hakkama saama või, või mõned võivad elada võlgu ja natukese nii-öelda pidada sellist topeltraamatupidamist, nagu siin Kreeka puhul on olnud. Et nagu ütleme, sugulastelt käibemaksu ei võeta ja kõik see selline selline selline hoiak, eks ole, et, et ma tunnistan, et mina ka väga hästi tegelikult aru ei saa, võib-olla sellest sellest, et miks me ilmtingimata peame toetama seda, seda, et et mõned riigid, kes on nagu üle jõu elanud, et et meie peame neile nüüd appi minema, ütleme meie, ma mõtlen muu Euroopa näol selleks, et nad saaksid edasi üle jõu elada. Ja ja noh, olgem ausad, et meie siin meie kui Eesti riigi osa on siin ikka väga pisku, et tegelikult vaatavad kõik üksmeelselt Saksamaa poole lootuses, et seal härrad ja prouad enda rahakotirauad avavad ja, ja ma arvan, et sealses ühiskonnas sellistele raadiokommentaatorite arvamused selle kohta, miks nad, miks meie peame jälle seda nalja kinni maksma, võivad oluliselt teravamatki olla. Nojaa, aga ilmselt ütleme nii Soomes kui Eestis, kas osa on nüüd väiksem või suurem, aga ta on ka nagu põhimõtteline küsimus, et, et kui me räägime kriisist, siis ma saan aru, et kriis on Jaapani maavärin. Noh, ma saan aru, et kriis ütleme, Egiptuses toimuvad rahutused. Ja ma tegelikult ei ole päris kindel, et kas isegi ütleme selles tähenduses kriisiks peab nagu kvalifitseerima selle, et ütleme, Kreeka või Portugal on lihtsalt pikka aega üle oma jõu elanud. Et see on pigem pigem ju lihtsalt vastutustundetus, mitte mittekriis, et, et selles mõttes noh, ma saan veel kriisi puhul, ütleme ma saan aru, et näiteks Iirimaal, Islandi puhul, kus tõesti see pangandussüsteem võttis endale selliseid riske, millega see riik ei saanud hakkama, et seal seal võib ka öelda, et tegu on nagu kriisiolukorraga, aga siin Kreeka Portugali puhul ju pigem on ikkagi see, et, et riik lihtsalt on otsustanud, et nad elavad natukese paremini kui tegelikult neil raha on. Ma ei tea, mina arvan näiteks, et see, see Kreeka, Portugali kriisi lahendamine sõltub väga palju Euroopa üldise majandusolukorra nagu taastumisest ja mulle mulle tundub, et praegu on siiski mõningane tõusujoon saavutatud ja, ja kui selline optimism on ka sellistes üksikutest leibkondadest või kui, kui ütleme, pere tasemel tuntakse enam-vähem nagu kindlustunnet tuleviku suhtes ja, ja on võimalus nagu uus auto osta või ütleme, vana uue vastu vahetada ja, ja kodus remont teha, siis, siis ma arvan, et ka selle Kreeka ja Portugalis küsimuste suhtes ollakse oluliselt leplikumad. Kui ollakse siis, kui näiteks seesama perekond oleks sellest samast perekonnas, oleks töötu ja, ja enda võimalusi peaks oluliselt piirama. Aga see küsimus minu arvates mida siin ka Põlissoomlased küsisid, et, et jah, et raha võib ju anda, aga millistel tingimustel, et minu meelest see küsimus, millistel tingimustel seda raha antakse, see on, on küll täiesti õigustatud, kui meil niimoodi ühtset seda majandusruumi jagama. Et, et kes, kes siis peab kesis, peab vastutama, et jah, kui, kui, kui sa tead, et sul mingisugune naaber on niimodi majanduslikult mitte toime tulev ja, ja üleüldse absoluutselt ei oska majandada oma pere-eelarvega ja siis sa võid ju aeg-ajalt anda anda talle raha nii-öelda, et mitte ta võib seda ise küll laenamiseks nimetada, aga tegelikult sa tead, et, et see on lihtsalt selline toetus. Aga ühel hetkel tuleb kuskilt piiret. Ja sellepärast minu meelest see vastutuse küsimus näiteks, et kas pangad peaksid nagu ka kandma mingisugust vastutust, kes kes seda? Et, et noh, see on, see on minu meelest, see on täiesti loogiline. Jah, et selles küsimuses mina nagu põlissoomlaste hoiakut küll mingiks eriti äärmuslikuks ega, ega äärmus populistlikuks nimetatakse, et pigem on, see võib olla täiesti sellise terve mõistuse poolt esitatud noh natukese võib-olla julmad küsimused. Aga, aga pigem see, et kui, kui neid küsimusi on Soome avalikus debatis seni välditud, siis on täiesti õige ja asjakohane, et need küsimused kerkiksid nii nagu ka Eesti avalikus debatis, kus tegelikult kogu see abipaketti, küsimus noh, on samuti läinud ju niiviisi kuidagi vaikselt mööda, et noh, et kui peab, siis peab, eks ole, et lihtsalt loeme, tahad kokku vaatama, et kas jätkub, noh, saame hakkama kuidagi. No maksame siis ära. Eks no tegelikult on ju selles mõttes reformierakond pääses, võib öelda Eesti riigikogu valimiste kontekstis sellest küsimusest nagu üllatavalt nagu leebelt ja kergelt. Et see kuidagi läks niiviisi. Õnneks ta jäi ka Eestis, eks ole, napilt pärast valimisi mitte ei tulnud enne valimisi üles, tõepoolest, tuleb see raha maksta, kuigi eesti poliitikud muidugi teadsid juba enne valimisi, et see tuleb. Et selles mõttes see ei olnud ka päris aus, võib-olla käitumine eesti valijate suhtes, et näiteks valimiskampaania ajal keegi seda ei öelnud, et selline abipakett Tuleb no ma ei tea, valimiskampaaniaid ei keskendu, ütleme, et valijad ei küsi selliseid küsimusi, et see on, minu meelest on ka üsna-üsna ootuspärane, et valijad ei küsi küsimusi välispoliitika kohta. No ma arvan, et siin mängis oma rolli ka see, et needsamad Reformierakonna poliitikud juhtpoliitikud siis näiteks rahanduse valdkonnas ütlesid tõestasid, et nende sõnu võib uskuda, nagu selle eurole üleminekuga juhtus ja, ja ma arvan, et nad sõnastasid, sõnastasin need asjad nii, et, et valijad arvasid, et ja et, et on, on selge, et see abi ei ole tagastamatu, need on on sellised laenud, mis, mis, mis makstakse tagasi ja, ja nende sõnuga usuti selles kontekstis. Võib-olla ka see, et, et me ei saa võtta, nüüd me ei kipu või, või siis ütleme, Eesti avalikkus ei võta väga enesekindlat joont. Tõsi, me oleme selle kriisi päris kenasti üle elanud ilma ilma suuremalt Taavi keeramata kogu riigisüsteemi, aga samas me näeme ka lõuna lõunanaabrite puhul, et, et võib ka teistmoodi minna, et siin nagu liigse enesekindlusega uhkustada, et tehke nagu meie, et et võib-olla veel ei ole seda, seda julgust. Jajah, ei no ja ilmselt teistpidi on ka õige, et kui sellistes väga keerulistes Euroopa konsensus nõudvates küsimustes hakata asju tama Eestis sellisel populistlik, no ütleme, et selles mõttes populistliku ütleme, internetikommentaaride ja rahvahääletuste tasemel, siis ei pruugi olla kõige parem tulemus, mis saavutatakse, eks ole, et et tõenäoliselt ongi asjad natuke keerulisemad kui, kui väga lihtsad. Aga, aga ma tahaks pigem öelda seda, et minu meelest me oleme võib-olla harjunud hirmsast Euroopale alt üles vaatama, aga, aga et mõnes mõttes oleme me ise juba olnud natuke korralikumad ja ja ma tooks siia näiteks selle, et kui, kui praegu me kuuleme, et kuidas pühade ajal kogu kogu euroalal pankadevahelised maksed ei toimi, sellepärast et süsteem puhkab, et on suured pühad, et siis ma, ma kujutan ette, et meie õndsa krooni ajal Eesti pangad küll endale seda ei lubanud, eks ei lubanud luba ei olnud ja selliseni mõeldamatu? See oli mõeldamatu, eks ole, järelikult tegelikult me meie enda jaoks kehtestasime täiesti enesestmõistetavalt reeglid. Et sellised asja, selliseid asju, eks ole, tuleb olla nii-öelda pidevalt valmis, tema aga, aga näed, eurooplased keskmisena võivad rahulikult pühi pidada. No siin on ilmselt see koht, kus me peame ütlema võib-olla isegi juba mõningase sellise üleoleva õla õlakehitused ja kui me Lõuna-Euroopas sõidame, muidugi neil seal ei ole wifit või neil loomulikult neil ei saa seal kaardiga maksta või loomulikult neid seal ei toimi see või teine elektrooniline asi piisavalt. Nii nagu meie oleme sellega harjunud. Nojah, aga teisest küljest on see, et, et seesama e-riigi müüt on ka minu meelest natuke, võib-olla seal on ka oht minna nii-öelda omaenda naba yhe ütlemise peale, et siin jälgides siin neid samu Soome valimisi. Suurepärane valimissüsteem internetis, kõik oli algusest peale nii-öelda otseülekandena jälgitav, sa võisid isegi vaadata kuni viimase jaoskonna nii välja, kuidas parasjagu seis on, mitu häält, kas on 12 häält tuldud, Timo Soini juurde et seda tehti vaikselt, ilma igasuguste suurte hurraa-hüüete, et meil teadupärast ju nendel valimistel oli ütleme, tulemuste edastamine täielik, täielik fiasko. Ja ma ütleks ka, et ta sellepärast sellepärast võib-olla see, missugused mõned sellised sõnavõtt nagu, nagu seesama e-riik, et muutuvad nagu liiga selliseks mütoloogia, mütoloogia. Mina ei panekski ei oleks nii nagu tagasihoidlik, et, et minu meelest toimib. Loomulikult ei tohi jääda selle sellele nendele loorberitele puhkama, aga, aga Eesti Eesti e-riik toimib kindlasti kordades paremini kui, kui paljudes. Ei, ma olen sellega nõus. Ja Eesti Erik, ütleme, see on mingis mõttes ka osaline selles, mis, mis ilmselt väga eesti paljudele inimestele ja lapsevanematele rõõmu ei tee, mis on toimunud Tallinnas seoses koolikatsetega, kuhu siis saan aru, et interneti teel on olnud võimalik ennast kirja panna igasugustesse nii-öelda paljudesse kohtadesse ja et hästi paljud lapsevanemad on saanud hästi palju stressi sellega. Et mõnedes Tallinna koolides on hirmus palju lapsi ühele kohale, siin 13 last ühele kohale ja ja kesklinnas elavad lapsevanemad ei saa oma last kuhugi panna ja teiselt poolt on seal noh, seal veel igasuguseid probleeme, et et tundub, et täiesti ebanormaalne olukord on kuidagi tekkinud seoses. Ma isegi ei ütleks, et ei saaks selles süüdistada niivõrd seda viimast värsket Tallinna uut korda või, või ma ei tea, kuidas sellega on teie sealt Tallinnas oskate võib-olla paremini näha, aga et, et tundub, et seal on mingi süsteemne viga, on ikkagi. Mina olen väga nõus sellega, et, et ma ei süüdistaks süüdistaks siin Tallinna linnavalitsuse poolt kehtestatud uut korda, sest et, et linnavalitsus tegelikult tegutseb siiski ainult seadusandluse piires, nende võimalus on tegutseda seadusandluse piires. Et see probleem ikkagi algab sellest uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ja ja siinkohal tahaksin ma tegelikult küll, et tookordne haridusminister Tõnis Lukas haaraks sule ja kirjutaks, kirjutaks siis mida ta, mida siis tema ettekujutuses see uus seadus pidi Tallinna puhul nagu tooma või mis, mismoodi see pidi toimima, et ma mäletan väga eredalt seda, mismoodi, kui, kui seda põhikooli gümnaasiumiseadus vastu võeti, siis siis Keskerakond juhtis sellele probleemile korduvalt tähelepanu, aga tõsi, neid ei võetud kuulda, et ja, ja siinkohal kuna, kuna see oli ju selge, et Keskerakond juhtis probleemidele tähelepanu, mis toimuvad Tallinnas, Tallinn on Keskerakonna valitsuse all või Keskerakonna juhtimise all ja need need võimalikud ohud Läti nii-öelda poliitilise kähkluse käigus tähele panemata ja, ja nüüd me, nüüd me siis nüüd seisame nende nendega silmitsi, kus me näeme, et see süsteem, mis, mis praegu praegu on loodud, et see on, see on viidud absurdini, et kui juba varem see, et esimestesse, koolidesse esimestesse klassidesse koolides toimusid katsed, oli veider, aga Me põhjendasime ta sellega, et need on niimoodi olnud kümneid aastaid ja see on meie traditsioon, siis praegu on tõesti viidud süsteem nagu enda enda absurdini või selle ütleme selle viimase piirini, kus tõesti on see absurdimoment kätte saadud Mulle ka tundub niimoodi, et see on, see on nüüd see, see on nüüd tundub, et see viimane piir, kus, kus siis tuleks hakata tegutsema ja ma olen kogu aeg selle peale mõelnud, et et Eesti on ju on ju piisavalt väike selleks ja et me peaksime suutma märgata. Kui meil on koole, mis on, ma ei tea, kas siis. On see hoone hoone vilets või õpetajaskond kehvem või halvas asukohas või mis iganes, et me peaksime suutma neid neid järele aidata, neid, neid nõrgemaid koole kui, kui neil, kui neil on mingisuguseid selliseid puudusi ja just nimelt tegelemegi panema nendesse nendesse vahendeid ja ja ma usun, et see asi muutub, muutuks kiiresti hulga paremaks, sellepärast et, et tõepoolest ei ole mitte mingisugust mõtet siin kuue, seitsme aastaste laste vanemaid hulluks ajada, ma ütlen. See on piisavalt pikka aega kestnud, et, et sellest on saanud juba mingisugune nii-öelda ma ei tea nagu mingisuguse kultuuri osa, et sellel sellel sellel ei ole küll ei ole küll nagu mitte mingisugust mõtet, et et siis kui juba inimene pürgib, kas siis läheb oma ametit õppima või läheb siis keskkooli juba juba seal on juba eriklassid ja mina näiteks ka astudes Astudes põhikooliosast keskkooliossa, tegin katset saada reaalklassi omalajal. Meil oli ka inglise keele klass ja meil oli ka üks tavaline klass seal, kuhu oleks saanud siis, kui näiteks sisse ei oleks pääsenud sinna kooli. Et ma arvan, et siis on juba juba need lapsed ka selgelt paremini välja kujunenud ja, ja kõike seda on võimalik paremini teha. Kusjuures praegune süsteem, mis nüüd nüüd siis nagu kehtima hakanud on selles mõttes nagu huvitav, et see elitaarsuse püüe on jõudnud siis oma oma kõrgpunkti, et tõepoolest on koolid, kus toimuvad katsed enamikes koolides toimuvad katsed see nüüd sedavõrd hull, et isegi väikekoolides, kus on üks paralleel laekunud neli avaldust ühele kohale, et, et mis on, mis on nagu mõeldamatu need koolid on, nad ei saa sellega hakkama, nad ei hakka, iial pole, pole neil olnud plaanis mingisuguseid katseid korraldada, korraldada, aga, aga nii see praegu on, on juhtunud, ehk siis on, on nende koolide hulk, kuhu katseid tehakse, on järjest suurem järjest suuremal hulgal suuremal hulgal koolidel on võimalus valida välja paremat seltskonda ja, ja siis on ka veel üks, üks koole, kuhu vanemad praktiliselt üldse ei avalda, ei avaldanud soovi oma lapsi panna, ehk siis ma nimetaksin neid paariakoolideks, kuigi ma tean, et, et see, see väljend tekitab paljudesse raadiokuulajatest pahameelt, aga, aga ma nimetatakse neid siiski paariakoolideks. Kuhu siis satuvad need lapsed, kelle vanemad näiteks jäänud üldse avaldustena kuhugi tahavad panna oma last, et ehk siis nad on täiesti ükskõiksed oma lapse hariduse suhtes. Ja, ja siis juhtubki nii, et nendesse paariakoolidesse satuvad Nende vanemate lapsed, kes, kelle, kes, kelle, kelle, kellel pole laste haridusest nagu ei midagi, kes ei suhtu sellesse kuidagi, ehk siis see, need, need Lähed koolide vahel ja nende vanemate ja laste võimete vahel vanemate ootuste ja laste võimete vahel suurenevad veelgi, et see on tõesti, noh, me oleme nüüd saavutanud selle elitaarse kõrgtaseme. Aga kas sa, Heidit, ütleme ise ka praegu ütleme, liigita neid asju sellisel kujul, et see nagu võimendab veelgi seda hüsteeriat, mida, milleks ju tegelikult ei ole alust, kui me võtame kas või need üsna hiljuti avaldatud PISA katsete tulemused, mille järgi üle Eesti kõigis põhikoolides tegelikult on õpe noh, küllaltki hea. Et ei ole tegelikult sellist sellist totaalset vahet, mis peaks näiteks ütlema, et üks kool on 13 korda parem kui teine, eks ole, isegi seal Tallinna kesklinnas et, et tegelikult On sul mingi hüsteerias ministeeriumis, siis ma ütleksin sedasama moodi, kui ma elan konkreetses piirkonnas, siis, siis ma tean seda, et, et on koole, kuhu vanemad teevad kõik, et nende lapsed ei satuks, et on koole, kus on, kus on näiteks ajalooline tubli traditsioon sellele, et seal sinna võetakse vastu kõige nõrgemad juba varasemast on seda teada, sinna on alati võetud, on teada, et seal on, et kui sellest nendest koolidest mööda jalutades sa näed, et nurga taga on lastel džinnipurgid käes ja suitsud ees et need ei tekita vanemates usaldust ja, ja tõesti, vanemad teevad kõik, et nende lapsed sinna ei satuks ja nüüd, kus see süsteem on, see, et vanemad saavad ise kooli valides, nad teevad just nimelt peaaegu hüsteeriliselt kõik, et, et just nimelt nende lapsed nendesse koolidesse satuksid. Need koolid on juba olemas. Ja, ja, ja seda nagu noh, ma ei tea seda vanematele pahaks panna, et nad sedavõrd intensiivselt nagu püüavad neid koole vältida. Jah, aga ma veel kord ütlen, et, et kui me neid koole teame ja meil on väike riik ja väike rahvas, et tegeleme nende koolidega, siis tegeleme nende koolidega, aitame nad aitama nad järje peale ja, ja ma usun, et, et sellest lõppkokkuvõttes võidab kogu ühiskond. Absoluutselt, ja minu meelest on just siin, et kui ikkagi see põhiharidus on omavalitsuse hallata ja Tallinna linnavalitsus peaks tegelikult tegelema nende ja teiste koolidega, siis ta peaks ka mõtlema, et kuidas siis ikkagi teha nii, et see Tallinna ütleme, kooliharidus Tallinnas oleks üks standard, mille puhul mind täiesti hämmastas eilsesse, et see uudis pluss Tallinna haridusjuhi jutt, et et mingites eliitkoolides Tallinnas toimubki õppimine kuidagi pingelisemalt ja teistmoodi kui teistes koolides. No tere hommikust, et kuidas see saab nii enesestmõistetav olla, et meil peaks nagu ühtne koolisüsteem olema. Aga no niisugune see jutt olijat ei täitsa täitsa jah, mingis mõttes kummaline, kuulge, aga me lõpetame nüüd oma juttu sellega. Täna olid stuudios Heidit Kaio ja Neeme Korv Tallinnas Sulev Valner, Võru poolt.