Tänane braavo, saade räägib maailmakuulsast flöödimängijast Patrick kaloast. Beatrice la kuulub prantsuse muusikute nooremat põlvkonda. Ta õppis Pariisi konservatooriumis ja tema esimeseks õpetajaks oli son Peeerrampaal. Juba 21 aastasena oli Patrick prantsuse rahvusorkestri esimene eriti solist ja esines koos tuntumate dirigentidega. Oma solistikarjääri alustas ta 80.-te aastate keskel, esinedes maailma eripaigus ja maailmakuulsuse, tõid talle esinemised koos BBC Sümfooniaorkestriga do Davise juhatusel, Berliini Filharmoonikute ka Marcello vioti juhatusel. Ülesastumised Praha, Pariisi, New Yorgi, Tokyo, Milano ja Madriidi sümfooniaorkestrite ka. Ja veel palju muud, aga tänase saate mõte pole mitte üles lugeda tema elulugu, vaid kuulata Patrick ka loa enda mõtteid muusikast. Me kuulame, milline oli patrikkaloa suhe muusikaga lapsepõlves ja kuidas ta leidis enda jaoks flöödi. Küllap oleks õigem öelda, et flööt leidis minu. Mul oli lapsepõlves igasuguseid soove, tahtsin olla küll maalikunstnik, küll preester ja veel palju muud. Ja ma ei teadnud, et muusika saab olla tööks, millest ära elada. Minu jaoks oli muusika midagi väga loomulikku ja iseenesestmõistetavad midagi, mis on alati minu ümber. Kui õppisin tavalises koolis, mõtlesin igasuguste elukutsete peale, kuid mitte sellele, et võiksin hakata muusikuks. Mingil hetkel kujunes välja soov saada maalikunstnikuks. Tegin endaga palju tööd, maalisin ning isegi müüsin oma pilte ja piltide eest saadud raha eest ostsin endale flöödi. Selle ostmise hetkel ei mõelnud ma, et see pill oleks mulle vajalik elatise teenimiseks. Kuid juhuslikult kohtasin siis son perrampaali ja tegelikult tänu temale hakkasin flöödimängu tõsisemalt õppima. Nii et see polnud kindlasti mitte teadlik sihikindel valik, vaid juhuste rida, tänu millele jäin just flöödi juurde. Hiljem leidsin flöödimängijana tööd, kuid olin veel edaspidigi hämmastunud, et saan sellega elatist teenida. Minu jaoks polnud muusika kuidagi seotud rahaga ja mind jääb alati üllatama, kui see nii on. Igal juhul olen õnnelik, et saan elus teha seda, mis mulle tõesti meeldib ja teha seda andumuse ja kirega. Ja olen tänulik, et sellest on võimalik ära elada. Oma lapsepõlve veetis Patrick väikeses külas, kus kõik armastasid muusikat. See oli osa küla ja seal elavate inimeste elust. Külas tegutses kaks orkestrit, mis tähendab, et vähemalt 30 protsenti küla elanikest tegeles muusikaga. Muusikaga tegelemine oli sama loomulik kui kirikus käimine või koolis õppimine. Hea oli see, et tollal polnud külasse jõudnud veel televiisorit. Televiisor hävitab kiiresti sedasorti elava, spontaanse loomingulise keskkonna. Ja küllap on see praeguseks juba kõikjal neis paikades juhtunud. Muusika esitamisest rääkides ei vali patrikkaloa muusikat stiilide või ajastute järgi. Patrikka loa peab oluliseks muusikat üldse, ta võib mängida kõike, muuhulgas armastab ta mõnikord koos sõpradega mängida, aga näiteks džässi või improviseerida. Statistid on Patrick leidnud end ühel hetkel seisvat identiteediprobleemi ees. Ärkad ühel hommikul, vaatad peeglisse ja mõtled, kes ma olen. Ei tea, kas olen parim flatist, aga mida see tähendab? Selline kriis tabas patrikud 27. 28. eluaastal. Ta lõpetas kõik esinemised ja harjutamise, püüdes aru saada, kes ta on ja kuidas peaks edasi elama. Patrick kirjeldab selle perioodi vastuolulisim teid. Ta sai aru, et peaks pilli harjutama, kuid see oli vastumeelne. Ja mida mängida? Kuidas leida iseennast muusikas? Lõpuks otsustas ta alustada barokist ning püüda mõista telemanni. Selle protsessi tulemusena on patrikkaloa esituses kõlanud kõik telemanni fantaasiat paljudes Papa kirikutes. Ühelt poolt avastas Patrick selles muusikas täiesti uue maailma. Teisalt ütleb ta, et selle tulemusena ta peaaegu kaotas iseenda. Sest ta ei teadnud äkki enam, kuidas mängida flööti, kui tänapäeva pilli. Sel hetkel tunned, et sind enam ei ole olemas ja sa eksisteerid vaid kujutluses. See aga tähendab muusiku jaoks, et ta ei suuda ajaja eluga kaasa minna. Ta ei ole võimeline ükskõik mis hetkel minema ja mängima ükskõik millist teost. Patrik ütleb, olin võimeline mängima ainult Telemanni, kuid ometi peitus siin võimalus kriisist välja tulla. Sest ühel hetkel ärkasin ja sain aru, et kui suudad mõista üht muusikat, üht heliloojat, teost, siis suudad mõista kogu muusikat. Oluline on omada kindlat suhet muusikaga ning mitte lasta sel seguneda isiklike probleemidega. Patrick püüab neid kolme asja, flööti, muusikat ja isikliku elu kindlalt lahus hoida. Ta mängib ja püüab olla nii objektiivne kui võimalik. Ta püüab juhtida muusikat täiesti Freudist sõltumata ja samas valitseda flööti, et siseneda selle abil muusikasse. Kõik see kokku on Patricku jaoks esimene samm vabaduse poole. Kui esimene samm vabaduse poole on tehtud ja on kujunenud kindel suhe muusikaga siis järgmise sammuna on hea kohtuda heliloojaga. On oluline kõneleda muusika abil heliloojatega, kes on surnud luua koos nendega. Ka Patrick hakkas tasapisi telemanni kõrval mängima teiste heliloojate teoseid. Tänapäeva muusikat Patrick väga palju ei tunne ta ise. Kuid ta ei liigitagi neid teoseid loomisaja järgi. Tema jaoks on oluline muusika ise. Ükskõik millise teose esitamisel on palju võimalusi. Patricku jaoks on oluline leida esituses enda jaoks üks tõde. See, mida usaldame, on oluline usaldada seda, mida teeme. Patrick püüab kohtuda heliloojaga, kuulates tema muusikat, mis tähendab, et enne kohtumist heliloojaga silmast silma tahab ta kõigepealt kuulata tema teost püüda mõista heliloojat ja tema muusikamaailma läbi iseenda, kuulmise ja arusaamise. Loomulikult pole see kaugeltki mitte objektiivne. Ja kui ta läheb lõpuks heliloojaga rääkima või kohtuma, tekivad peaaegu alati konfliktid. Sest Patrick tahab selliseid asju, mida helilooja ei taha ja vastupidi. Mõnikord jääb neis situatsioonides võitjaks mängija, mõnikord helilooja. Selle konflikti tulemus on alati väga hea, sest on ju kokku pandud parimad ideed, mis tulevad kahelt poolt interpreedid ja heliloojalt. See on värskendav ja äratab interpreedi ja kuulaja tähelepanu ning paneb ka mõtlema, kuidas esitada mineviku heliloojate loomingut sest harilikult muudetakse mineviku muusikamuuseumieksponaadi iks ning ei mõelda sellele, et me esitame muusikat ju tänapäeva publikule jääd publikule peaks esitatav meeldima. Siin on vastutus täielikult interpredil ja see vastutus on väga suur. Kui publikule Penderetski kontsert kaloa esituses ei meeldi, peab ta süüdlaseks iseennast. Ja kindlasti pole ta siis endaga rahul sest tegemist on ju suurepärase muusikaga ja mängija ülesanne on panna kuulaja muusikat armastama samamoodi, nagu tema ise armastab. Kui see ei õnnestu, tähendab, et interpreet ei mängi piisavalt hästi. Selle, et kaskaloaan kohtunud Penderetski endaga vastas flöödimängija, et oli temaga koos alles kaks nädalat tagasi poloonias. Nad on koos mänginud palju kordi. Seda Penderetski flöödikontserti, mida kaloasin esitab, kuulis flöödimängija esmakordselt son Pierrampaali esituses Lausanne'is 1993. aastal. Ja esimene mõte oli, et see on tema kontserti ja ta ei taha, et Son Pier seda mängiks. Kaloa helistas silmapilk kirjastuse toimetajale ja palus saata endale noodid ning mõne aja pärast mängis ta seda teost Hispaanias Penderetski enda juhatusel ja see oli tema jaoks suur elamus. See oli esimene kontsert, mida mängisin puu flöödi ka. Olin mänginud esimest korda proovis Penderetski juhatusel tema kontserti ja lavalt tulles küsis Penderetski minult, mis see on. Vastasin seon, flööt. Ta küsis imestunult, kas kavatsed tõesti minu kontserti mängida selle Floydiga? Niisugune oli esimene kohtumine Penderetski, ka. Penderetski nõustus lõpuks ka loaga ja kontsert läks väga hästi ja publik võttis neid soojalt vastu ning nõudis lisapala. Kui Penderetski ergutas flöödimängijat lavale minema, et ta lisapala mängiks, oli kaloa nõutu, sest ta polnud oma uue puuflöödi ka midagi muud mänginud. Seega võttis kaloa lõpuks oma kuldflöödi ja mängis lisapalaks tele-mani fantaasia. Penderetski oli täiesti hämmastunud ja ütles. Oled hull, mängid minu kontsert, Vibu flöödi ka ja Telemanni kuld löödiga. Kuid mis teha, kuld löödi, ka, oli õpitud selgeks Telemann ja puuflöödi ka Penderetski kontsert. Praegu kõlas Christoph Penderetski flöödikontserte õnnestunud koostööna patrikka loa ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri Arvo Volmeri vahel. Kuuleme nüüd edasi intervjuud patrikkaloaga. Ta räägib, et ei pea vajalikuks seostada muusikat ja vastava ajastu pilli. Ei saa ju öelda, et ainult Travers flööti mängides on võimalik mõista muusikat, mis kunagi sellele flöödiliigile on loodud. Kui võtad kätte Travers flöödi, muutud tegelikult näitlejaks, mis on ju muusiku jaoks teisejärguline. Ja sa võid niimoodi unustada kõige tähtsama selle. Ta on sinu hääl, mille abil vahendat kuulajale oma tõde. Jah, Travers flöödiehitus on küll pisut teistsugune, kuid me peame tänapäeval arvestama suurte saalidega sellega, et muusika neis mõjule pääseks. Patrikkaloa ütleb, et tegelikult flööt piirab teda. Talle pole tähtis mitte flööt, vaid muusika. Ja kui ta tahab jõuda muusikalise tõeni, peab ta flöödi unustama. Muusika pole ju mitte konkreetne heli, mis pillist tuleb, vaid see on see, mida sa mõtled. Millest unistad, mida tahad öelda. Patrik on läbi mänginud ja enda jaoks avastanud suure osa flöödisoolorepertuaarist, mis on tegelikult ju väike osa kogu muusikamaailmast. Nii ei piirdu tema unistused ka mitte ainult sellega. Tegelikult on tal juba 15.-st eluaastast alates olnud ka Kammerorkester Pariisis ja praegu juhatab ta üha rohkem ka suuri orkestreid. Palju kontserte on toimunud ja toimumas ka käesoleval aastal. Kavas on rohkesti prantsuse romantilist muusikat, Kunoosensansi šassoni teoseid. Loomulikult jätkab ta selle kõrval pillimängu. Ja tema kontserdigraafik on erakordselt tihe esinemine Eestis. Flöödifestivalil oli üks kontsertide seerias, mille kestus on kokku ligi pool aastat. Alles suvel. Selle lõppedes jõuab Patrick koju Torontosse, kus ta saab veeta lühikese perioodi ja seejärel asub taas uuele ringile. Need olid hetked Kuulsa flöödimängija Patrick loaga. Tema mõtteid lahendas Margit Peil. Saate salvestas selle baas Me kuulame vaata lõpuks Carl Philipp Emanuel Bachi flöödikontserdist esimest osa solistan patrikkale A ja orkestriga Hortus Musicus, akadeemiline orkester juhatab Andres Mustonen.