Pierce elavel inglise neljakümnendates eluaastates helilooja on üks neist vähestest loojatest, kes on julgelt astunud läbi avangardi traditsioonide, jäiga seina ning võidelnud oma muusikalisele mõttele välja eluõiguse objers. Ela veel on mitmeid kordi Eestis viibinud ja sealhulgas teinud koostööd ka nüüd ansambli ja Olari Eltsi. Ka on tänase saate kuulajal võimalik kohtuda lisaks Pierce Helaveli muusikale ka helilooja endaga. Tema mõtteid vahendab teile Margit Peil. Pierre elavel räägib oma lapsepõlvest ja muusikutee algusest ja ütleb, et heliloojad on sageli pärit muusikute perekondadest. Ka tema vanemad armastasid muusikat väga ja kuulasid seda, julgustasid oma poega muusikaga tegelema, kuid nad polnud professionaalsed muusikud. Pier sleidis klaver ise mängis sellel juhuslikke noote ja laulis neid järele. Ta peab küll oluliseks, et vanemad oma lapsi julgustaksite toetaksid, kuid arvab, et musikaalsust see loomulikult ei mõjuta. Küllap on lapse puhul olulisem just professionaalne tugi, sest teatud hetkedel on pers soovinud tema enda muusikaline areng oleks toimunud veidi teistmoodi et ta oleks võinud pisut vähem raisata oma noorusaastaid rokkmuusika peale ning selle asemel oleks võinud rohkem süveneda nüüdismuusika klassikasse. Tema vanemad kuulasid aga muusikat nii, nagu seda teevad tüüpilised keskklassi inimesed. Ja nad polnud spetsiaalset huvitatud uuest muusikast. Pirts kasvas üles tüüpilise repertuaari najal, nii peab ta oma muusikalist keelt välja kasvanuks Viini klassikalisest muusikast. Ta tunneb hästi Mozarti, Beethoveni, Schuberti, Schumanni, Liszti ja Brahmsi muusikat. Ja ta peab seda väga oluliseks, sest oma igapäevatöös õpetades ülikoolis on väga oluline tunda põhjalikult just seda fundamentaalset osa muusikast. Ta on ka tänulik oma isale, eelkõige selle eest, et muusikast osasaamine oli tema kodus muudetud nii kättesaadavaks. Ta ei tegelenud siis üldse avangardiga ja keegi innustanud teda tegelema sellega, mis on loodud viimase 50 aasta jooksul. Kuid teeb seda nüüd ning edasises jutuajamises heliloojaga selgus, et ta nüüdismuusikaga tõesti erakordselt hästi kursis. Pierce elavel on saanud täiesti traditsioonilise briti muusikahariduse Suurbritannias on palju ülikoole, kus saab õppida muusikat. Need pole mitte muusikaakadeemiat, mis tegelevad interpreetide koolitamisega vaid neis õpetatakse muusika, ajalugu, harmooniat ja teisi teoreetilisi aineid. Pierce õppis Oxfordi ülikoolis ja ta arvab, et ta polnud just parim interpreet ja et ka õpetamise tase polnud väga hea. Ja vähe tegeleti uue muusikaga. Kuid siinjuures Arapyers ka seda, et tegelikult on heliloojale nii palju kaasa antud, et ta peaks ennast ise juhtima. Tuleks ise püüda teada saada, millist muusikat on kirjutatud. Tuleks lugeda raamatuid, kuulata raadiot ja raadio erinevaid kanaleid. Praegu ütleb ta oma üliõpilastele parima hariduse saate, kuulates BBC muusikaprogrammi, mis töötab ööpäevaringselt. Pierre elavel räägib oma kujunemisaastatest seitsmekümnendatel aastatel valitsesid Suurbritannias avangardi heliloojad, pulees ludest Lawskibeerijo ja mitmed inglise heliloojad. Peeti iseenesestmõistetavaks. Kõik noored heliloojad peaksid püüdma olla nende sarnased. Pirs võrdleb seda olukorraga Soomes pärast piiliust, mil heliloojat ei peetud õigeks heliloojaks, kui ta kirjutanud sümfooniaid. Nii et tol ajal oli Inglismaal peavooluks avangard, dissonantsi rohke keeruka faktuuri ja rütmikombinatsioonidega muusika. Piers koos paljude teiste oma generatsiooni heliloojatega olid selle vastased, tundes, et nad ei soovi ette antud reegleid täita. Loomulikult annad sellist muusikat kõik kirjutanud, kuid Pierce arvab, et need teosed pole just parimad näited tema isikupärasest helikeelest. Pirts arvab, et oli väga raske olla isikupärane, kirjutades Atonaalset ja rütmiliselt keerukat muusikat. Loomulikult on olemas heliloojaid, kes neid meetodeid kasutades on olnud väga isikupärased. Näiteks Eliot kaarter. Kuid Pierce elavel tundis niisugust muusikat kirjutades, et ta pole tema ise. 80.-te aastate lõpus elas Piers läbi kriisi, mil ta katkestas muusika kirjutamise ning hakkas otsima uut materjali ja otsesemalt sidet helidega. Rääkides heliloojatest, kes on mõjutanud Pierce elavelli, nimetab ta Lõuna-Aafrika heliloojat Kevin volansid. Nad töötasid koos ühes ja samas muusikakoolis olensoli õppinud Saksamaal Stokhauseni juures. Ta tundis hästi modernismi keerulist sisemust. Ta oli seda kasutanud ja lõpuks selle kõrvale heitnud. Niisugune julgus avaldas muljet ning just sellepärast mainib pers teda ühena, kes oma isiksusega teda on mõjutanud. Milline on siis Piers, Helawelli muusikaline keel aastal 2001 see on segu tema pöördelise aja eksperimentidest aga ka varasematest avangardsetest elementidest. See pole väga radikaalne, kuid selle võrra tunduvalt väljendusrikkam. Nii arvab helilooja ise. See on kummaline, et kui öelda inimestele, et oled teatud määral huvitatud teatud klassikalisest traditsioonist, hakkavad nad kohe seda sinu muusikast otsima. Kaheksakümnendatel aastatel oli Pierce Elawell tugevasti mõjutatud kahest erinevast etnomuusika nähtusest iiri ehtsast rahvamuusikast ja palikamelaan muusikast, mida ta ise oli mänginud Belfastis tegutsenud Kamelaan orkestris. Selles onu unisoonis puuduvad harmooniat ja akordid, mis saadaksid meloodiat ja meloodia on kõige tähtsam. Kui kuulete iiri rahvalaulu kitarri saatel, siis see ei ole puhas. Puhas on ainult Laul meloodia. Ka muusika, mis on kirjutatud pillidele, jäljendab tegelikult inimhäält viiul, vilepilli, flöödid. Need pillid kuuluvad iiri traditsioonilise muusika juurde. Pierce elavelli haaras selline muusika, mille puhul ei saanud rääkida keerukast harmooniast, mis oli lihtsalt üks meloodia. Oli ju helilooja püüdnud tulla välja sellest totaalsest grammatilisest 12, noodi, seriaalsest mõtlemisest. Teine mõte, mis tuli rahvamuusikast, puudutas kordamise printsiipi lääne muusikatraditsiooni vaadates võime näha, et miski ei tohi täpselt korduda. Teema juurde tagasi pöördudes on seal alati midagi teisiti. Teemad nii-öelda komponeeritakse uuesti. See puudutab nii Subertit kui ka Schönbergi või partakid. Pierce elavel on sellele vastupidiselt oma loomingus kasutanud iiri rahvamuusikaprintsiipi mille kohaselt korratakse üht teemat muutmata kujul mitmeid kordi. Ka pallimuusikas on Pierce elavel leidnud palju kordusi ning see on teda inspireerinud. Aga selle muusikaga kokku puutudes on heliloojal tekkinud palju. Üldisem mõte nimetan ta endale teadvustanud et avangard ja kogu lääne muusika kontseptsioon on tegelikult ainult üks väike osa kogu tohutust muusikamaailmast. Ja seda peaksid meeles pidama kõik heliloojad. Popmuusika ja džässi puhul meeldib pers Helavelile, selle vahetus ja tunnete ehedus lääne avangardi üks suur probleeme on ju olnud ilmselgelt vältida kõikvõimalikke seisundeid mõtteavaldusi kuid heliloojad, kes on vahet, on palju rohkem valmis suhtlema publikuga ja teevadki seda palju rohkem. Nad ei karda afekte südamest tulevaid mõtteavaldusi. Need kaks erinevat poolust on Piers läbi tunnetanud oma nooruses ühelt poolt lääne puhas tunnete vaba avangardist teisalt rokkmuusika oma selge ja südamesse mineva sõnumiga. Isegi kui see oli ehk liialt ülespuhutud. Ja kokkuvõtteks ütleb Pierce elavel, et tegelikult pole ta otseselt mõjutatud olnud ei iiri ega Palimuusikast vähemalt mitte selle kõlamaailmast. Kui, siis pigem tehnikast sellest, kuidas muusikalise materjaliga ümber käia. Ja ta ütleb, et tema jaoks on kummaline, et kui mainida näiteks oma biograafias, et oled olnud huvitatud iiri muusikast ja kui 10 aastat hiljem keegi juhtub seda lugema ning kuulama tema muusikat ning peab sellest midagi kirjutama siis võid pärast kirjutisest lugeda, et ta on selgelt kuulnud iiri muusikat. Sinu teoses. Milline võiks olla helilooja suhe kuulajaga, siin on perse elavelli, tunded, vastandlikud. Pierce arvab, et pole võimalik mõelda nii, nagu publikule meeldib sest sa ei tunne publikut. Kui helilooja kirjutab teost ühele konkreetsele isikule, keda ta tunneb ja ainult talle, siis ehk oleks see võimalik. Kuid üldiselt mõjub niisugune mõte laastavalt. Ta meenutab, et 1907 kaheksandal aastal noore heliloojana kuulis ta raadiost vestlussaadet, kus vestlesid kaks inglise heliloojat Robyn, Holloway ja Bryan fööni hau. Holloway arvas, et on väga oluline püüda mõistatada, mida kuulaja võiks muusikast leida või tahta sealt leida. Fööni haa, küsis kuidas on võimalik teada, mida sajad ja tuhanded inimesed kuulevad ja selles muusikas leiavad. Igaüks näeb asju omamoodi on võimatu sellega arvestada. Ja helilooja peaks tegelema siiski ainult loomisega, mitte äraarvamisega. Söönberg on öelnud selle kohta. Kunstnik peab looma nii, nagu ta tunneb olevat õige. Heliloojal on ainult üks võimalik muusikaline eesmärk ja tal pole valikut. Ta peab küll suhtlema kuulajaga ja leidma kontakti kuid tõeliselt suur helilooja ei tunne kindlasti mitte vajadust meeldida kõigile. Helilooja lihtsalt kirjutab muusikat ja loodab, et see meeldib kuulajale. Aga ta peab jääma iseendaks, oleme aus. See on eelduseks väärtuslikule loomingule. Ja sellega peab arvestama, et kõik ei mõista helilooja keelt, seda keelt, mida sina räägid, aga on alati neid, kes mõistavad ja tulevad kaasa. Ja loomulikult pole see heliloojale kerge, kui tema loomingut ei mõisteta või saadakse millestki valesti aru. Sageli juhtub nii ka selliste teostega, mille puhul arvad, et need on õnnestunud ja kõik kõlab just nii, nagu ette kujutasid. Rääkides helilooja suhtest interprediga ütleb Pierce elavel, et ta väga armastab töötada koos isikupäraste muusikutega. Aga komponeerimine on siis väga isoleeritud tegevus. Sa oled seal täiesti üksinda, isegi kui on väga hea koostööpartner. Muusik, interpreet ei saa kahjuks väga palju sekkuda enne, kui teos on valmis kirjutatud. Periood, mil kujundad teose ideed ja ülesehitust oma mõtetes on ju protsessi alguses ja siis ei tea sellest mitte keegi ja mitte keegi peale sinu ei mõtle sellele. Pierce elavel peab interpreedi arvamust oluliseks, kuid arvab, et alati ei saa sellega ka väga täpselt arvestada. Näiteks kui interpreet on kuulnud mingit teost ja palub heliloojad kirjutada talle midagi sarnast. Igal juhul arvestab Pierce elavel väga interpeetidega suhelda, mida ta rõhutab mitu korda. Ja ta peab nende arvamust väga oluliseks, sest just interpreet on tagasisideks heliloojad tegevusele. Pierce elavel võrdleb komponeerimist virtuaalsusega seal nootide kirjutamine, kuid tegemist pole ju tõelise muusikaga. See on ainult pilt muusikast. Teos eksisteerib ainult teoreetiliselt. Interpreedid muudavad neid pilte tegelikuks reaalseks muusikaks. Interpreedid on väravaks, mis avab virtuaalsele maailmale ukse tõelisusesse. Pierce ela veel, räägib nüüd oma suhetest eesti muusikaga ja muusikutega. Pierce elavel ütleb, et teda mõjutanud tugevasti Arvo Pärdi muusika kuid taas see mõju pole ehk kuulajale otseselt hoomatav. Ajal, kui pers kujundas oma isikupära, tuli tal mõelda, kuidas oma muusikalist materjali ja helikeelt organiseerida. Tuli välja töötada selleks kindlad mehhanismid. Pärdi muusikat, et kuulates oli Peeerrs vaimustatud eelkõige sellest, kuidas Pärt oli loonud konkreetsel viisil materjaliga ümber käies isikupärase helikeele ja kui selged ja mõjuvad, olid mehhanismid, mida ta kasutab. Ja mingil juhul pole Piersi eesmärgiks olnud luua muusikat, mis kõlaks samamoodi nagu Pärdi oma. Ja samas ütleb ta. Kahtlemata on väljenduslikus muusikas väga oluline, kuid helilooja peaksin olema väga ettevaatlik. Ta peab andma aru, et üks asi on olla haaratud teose kõlapildist ja Essteetikast hoopis teine, aga see, kui hakkad ise komponeerima. 1989. aastal tutvus Pierce elavel Erkki-Sven Tüüriga. Ta peab seda sõprust väga oluliseks. Pierce arvab, et Erkki-Sven Tüür on erakordselt põnev helilooja nuusikalt kompouser. Niisugust väljendit kasutab ta tüüri puhul ja ütleb, et Tüür kasutanud ehtsat puhast muusikalist materjali. Ja sellepärast ainult Myers kindel, et tüüri muusika elab edasi. Tüüri muusika puhul on alati selge, miks ta midagi kasutab, seal räägib kõik iseenda eest. Pirts elavel on kuulnud ka Rene eespere ja Toivo Tulevi teoseid ja tal on neist head mälestused. Ta teab Toivo Tulevi teoseid 90.-te aastate algusest. Need on väga aeglased, orkestri meditatsioonid peaaegu nagu Charzails hoopis teistsugune kui tüür. Kuid ometi on tunda minimalismi mõju, mis on võib-olla seotud eesti rahvamuusikaga. Kuid see on ainult oletus. Nii arvab Pierce Elawell. Minnes generatsiooni võrra tagasi Pierre Helavel imetleb Meie sümfoonilise muusika loojaid, kes on saavutanud tanud oma teostes teatud erilise selguse ja puhtuse. Ta nimetab näitena Eino Tambergi. Ka tema puhul tundub, et muusika taga on olemas mingi rütmiline regulaarsus, mida elavel peab teatud liiki minimalismiks. Kuid ta ütleb ka, et loomulikult pole sellel midagi tegemist ameerika minimalismi. Ka Pierce elavel ei saa eesti muusikutest rääkides kuidagi mööda minna ka suurepärasest koostööst. Nüüd ansambli ja Olari Elts iga. 1993. aastal mängis nüüd ansambel tema teost pealkirjaga Saunk Harving svamm Ranoraku. Ja alles nüüd hiljuti viibis Pierce elavel taas Eestis. Ja ta tuli siia selleks, et kuulata Ta nüüd ansambli esituses oma järgmise saunutchawynx sarja teose esitust ja selle teose pealkiri Sougharwings From Ice vool sedasama teost kuulamegi tänase saate lõpuks. Paraku on esitajaks inglise ansambel sahva. Tänase saate Inglise heliloojast Pier Helawellist pani kokku Margit Peil ja saate salvestas Helle Paas. Kõike head ja kuulmiseni.