Tänane saade sarjast kahekõne kannab alapealkirja müüt ja inimene ning siin saates on meil külaliseks filosoof Enn Kasak. Saatesarja autor Mirjam Tally. Kuigi müüti on praktiliselt võimatu defineerida sihti, tema mõistet üritatakse avada väga mitme klassikaliselt öeldakse siis nii, et nüüd mingisugune mõtlemise vorm enamasti pärimusliku ühiskondlikult sisendatud mõtlemise vorm ja maailma nägemise viis. Ja peategelane on konkreetne individuaal ja kõrvalseisja jaoks midagi fantastilist noh, mingisugune kangelane, deemon või mis iganes. Aga täitsa muidugi siin vahemärkusena kohe öelda müüdi enda maailma jaoks inimese jaoks, kes seda usub, nii-öelda suuri, fantastiline ja ta lihtsalt ei ole igapäevane. Ütleme niiviisi, et see draakon iga päev minu kanalasse ei lenda, aga see ei tähenda, draakon oleks fantastiline, ta on lihtsalt haruldane meie kohtadeta, igav. Ja nende abil siis vot selliste. Vormide abil, mis tekivad nende kujundit täienda kangelaste abil, püüab, siis müüd ületada. Neid vastuolusid, mis inimesel tekivad siin maailmas, nüüd on selleks et luua maailma inimväärne paik ja müüdi abi, on siis vajalik mitmesuguseid vastuolusid ületada näiteks elu ja surma vastuolu selgitada inimesele muutun mõistetavaks, miks üldse surm on olemas väga palju Aafrika müüte, mis on sellega seotud. Ja kuidas sellega leppida, kuidas õigesti elada selleks, et mitte ennast lasta sellest häirida. Võimud võiks ju kõik hakata märatsema, et miks siis ma pean suureks. Ja nii edasi. Ja tähtis on veel see, et müüt on kindlasti mingisugune terviklik kujund. Ta samastab tavaliselt nii üldmõiste kui ka mingisuguse konkreetse objekti sisemise ja välise osa ja terviku. Kõik on hinges, kõik pingestab kõike, kõik on kõiges kõige parem sõna ja müüta mingisugune enesesisendus ja ta on ka kollektiivne, ta ei ole sugugi nii üksik inimene, seda vaid see võimendub ikkagi läbi mingisuguse ühiskonna või ühiskonnagrupi. Ja oluline on siin see, et sisemised hinnangud, väärtushinnangud, tunded, emotsioonid on üldiselt valitsevad mõistuse üle. Muidugi, see tähendab, et kõik peaks olema lausa ebamõistlik aga tihti kehtib see sama lause, mida ka nii-öelda aastatuhandeid tagasi ütles teatul Jaanus. Usun, sest see on absurdne. On asju, mida ei saa avada lihtsalt selgitamise kaudu. Umbes niiviisi, et tugitool on selline tool, mis erineb kõikidest toolidest selle ja selle poolest. Nii me saavad, aga müüdi mõistet müüt on. No ma ei kujuta ette, mingisugune x, mis erineb kõikidest iksidest, vot selle selle poolest me ei saa teda defineerida, selleks on ta liiga üldine mõiste. Me võime ainult selgitada, mis asi müüt on, võime temast rääkida ja loota, et kuulaja või see, kellele seletatakse, see tajub endas seda, millest rääkida. Et selle kaudu, et me oleme kõik inimesed ja meil on väga palju ühist võime sõnade kaudu luua sellise keskkonnasellise meeleolu mis aitab kuulajal üles leida temas peituvaid arusaamisi, müüdist ja mid pole siin erand. See sõna on veel palju, aga kasvõi näiteks armastus Aga too mõni Nende konkreetsest müüdist Mulle olukorda veel minna tähistaeva alla ja keegi ütleb, ole hea, näita ühte konkreetset täht. Ikkagi paluks, et kas ma näitan ülevalpool või näitan ida pool või lääne poole võiks natukene pakkuda, välja piiritleda. Ta meile üks müüt kaasajast. Tänapäeva inimene on ajastus, šovinistlik Talon tunne, et vot meie esivanemad olid jah, niuksed, lollikesed uskusid igasuguseid müüte, no mis teha, neil ei olnud teadustega muid tähtsaid asju. Aga meie ajastul usuvad müütidest ainult mingisugused lollpead, kretiinid või noh, äärmisel pööbel. Aga tõsine vaimu intelligents oleks nagu müütides täiesti vaba. Ei ole. Ja selle kinnituseks on veel üks asi, et on olemas selline mõiste. Kloor, mis on väga lähedalt müüdiga seotud ja tänapäeval igaks juhuks, kui räägitakse nii-öelda folkloorist, mis ei ole kuskile kadunud nagu vanasti oli folkloori tänapäeval olemas, igaks juhuks tuuakse terav vahe sisse näiteks poploori mõiste kaudu, et räägime folkloorist kas või tänapäeval linnas, et see oleks nagu hoopis põhimõtteliselt midagi muud. Jõud ei ole siukses oma müütide juurde. Tulles siis kui me käsitleme müüti millegi sellise globaalsena üldhaarav, terveid inimgruppe, terve ühiskonnakihte haarava nähtusena, siis tänapäeval võib-olla näiteid ei ole nii kerge leida, sest tänapäeval nad lõiguti väga läbi põimunud teatavasti müüdi juurde käib üks väga tähtis moment, et see on usaldav uskumine. Inimene, kes ise elab füüsilises maailmas, kes ise taasloob seda müüti, esitab seda müüti, see peab uskuma seda sellise veendumusega, et ta ei teki hetkekski kahtlustki, ta lihtsalt usub täitsa, et asjad ongi niiviisi. Aga meie ühiskonnas on teatavasti neid uskumusi väga erinevaid interfereeruvad ja selline puhas usaldav uskumine ei ole alati sugugi garanteeritud. Ja kui me lähme nüüd müütide juurde, siis me võime rääkida kõigepealt mingisuguseid selliseid kitsaid, määratlusi, kitsaid lugusid, no näiteks ütleme nii, mingisugune usaldav uskumus, mis siis võiks olla näiteks demokraatia võimalikkusesse või heaoluühiskonna võime müüa näiteks või heaoluühiskonna võimalikkusesse. Ja see on ikkagi müüd. No aga kuidas siis oleks teisiti, kui nüüd mõelda? Meil on olemas teatud jäävusseadused ja teatud statistika seadused ja no üldse terve rida vastikuid korrapärast, mis seal loodusesse sisse ehitatud ja mis ei sõltu meie tahtest. Võtame heaoluühiskonna müüdi. No see algab peale juba, kuidas müüd tegelikult Meie ühiskonnas kurja teeb, on juba hariduselus, alustame peale sellest, et mida nimetatakse ettekujutus ehk siis nagu inimeste võrdsusest. Igaüks teab, et temale ühiskonnas ei ole mitte ükski inimene teisega võrdne. Aga ometi suures mastaabis on kokku lepitud, et kõik on omavahel võrdsed. Ja siis võtame nüüd sedasama kooli asja, millest siin juttu oli. Kui vaadata, et vanasti sellisel vastikul ajal, kus lapsi võib-olla isegi nurka pandi ja tutistati ja võib-olla isegi rihmaga näppude pihta löödi umbes viiendik lastest ei saanud hakkama, koolis kukkusid välja, osutusid eluheidikud, eks kurb, aga noh, Madrid hakkamas kuidagi teisiti. Aga nad olid tõesti, jääme ilma võimalusest nii-öelda pääseda siis kõige paksemate pirukate juurde. Tänapäeval on olukord selline, et juba ainuüksi väärtuseks ja seda, et inimene ei ole üldse julgeb keegi olla ja no mis siis talle meeldib mängida, noh, ei viitsi õppida, no ei ole parasjagu ta sellist huvi. Mis siis nüüd juhtub? Sellega garanteeritakse, neilsid selle ühe viiendiku. Õigus olla teistega võrdne ka nüüd, kui varasemas repressiivkoolisüsteemis veel kaks viiendikku hädaga murega lihtsalt kartlased, muidu läheb halvasti, õppisid ära oma asjad, need õpiga need. Ja veel tekib olukord, kus ühe viiendiku asemel kolm viiendikku tegelikult harimatud inimesi ja me näeme seda igal sammul, kuidas nende inimeste hulk kasvab. Selline harimatusest tingibki ja sellist usaldavat uskumist, et just nimelt sellest lähtuvalt margid vohavad rohkem. Ühe näite, tahtmata solvata ühtegi isikuid ja ma olen väga vabandust, kes on selle kurva sündmusega seotud. Kui Estonia läks põhja, siis levis jutt selle kohta, nagu oleks mobiiltelefonidega sealt alt helistatud. Ja terve hulk inimesi oskusele jutt. Noh, ütleme, füüsik teab küll, kuidas on võimalik levi vee alt ja läbi metallkere noh pole mõtet rääkida, levi olla ei saa. Aga küsimus tekib, et mille inimesed ei usu, see inimene, kes ei ole omandanud füüsika tunnis teatud teadmisi, mis tal peaks olema. Et on tekkinud ajastu, kus müütiline mõtlemine on uuesti peale tungimas. Ja müütiline mõtlemise, no selle tunnuseks on tegelikult selline väljend, et kõik on kõiges, kõik põimub läbi see iseenesest lugu muidugi rumal mõte, aga küsimus on selles, et mis prevalveerinud, kas me analüüsime Praegu kipub olema rohkem lihtsalt taju. Nüüd mängib üks selline asi kaasa, et inimene ei saagi tegelikult olla analüüsida oma igapäevases elus, peaks olema tal deemonlik või isegi lausa jumalik mõistus. Ta peab otsustama iga kord puuduliku informatsiooni ja väärinformatsiooni tingimustel. See on paratamatu ja inimesele omane. Analüüsi mõistus on midagi haruldast. Nii et sellest ma järeldan, et ratsionaalsus pole inimesele sugugi mitte niukene põhiline omadus, vaid see on väga haruldane omadus, kas seda üldse on inimesel vaja elus toimimiseks? Ratsionaalsust on kindlasti tarvis, aga me peame arvestama sellega, et see on mõeldav ikkagi situatsioonis, kus me saame tõepoolest määratleda ülesandes kõige selle kõik eeldused ja selle loogikamehhanismi mis toimub, alles siis me saame tehasest ratsionaalseid järeldusi. Kui meil juba eeldused vigaseid osa neist on puudu, siis ei olegi võimalik ratsionaalselt mõelda. Seda situatsiooni saab luua just nimelt ütleme, teadlane oma laua tagaspetsialist, kui tal on piisavalt aeg, aga keskelt läbi inimesel endal lubada ei saa. Kuidas müüdid meie ümber üldse tekivad ja kujunevad? Müüdi kujunemine on iseenesest väga huvitav protsess, nad tõepoolest tekivad ka tänapäeval. See tekib kuulujuttude kaudu. Kui me räägime müüdist, mis sisaldab usaldavad uskumist, siis kui me lähtume normaalsest inimpsüühikast kuigi see on kas väga keeruline muistise Narvale inimesi siis raske on ette kujutada inimest, kes valetab, ise usub, lekib, mingi jutt jõuab ühe inimese kõrvast teise kõrva, paisub nagu lumepalli, aga miks ta paisub, tähendab, tähtis on see, et selles jutus sisaldub midagi, mis tundub intuitiivselt sellele inimesele olevat tegelikkusega vastavuses. See on tähtis, üks väga oluline moment, et müütiline maailm on ju tegelikult selline maailm, ainukene maailm, kus inimesed on hea olla kus ta elab inimväärset elu, kus ta saab aru, miks asjad nii on, miks ta siia maailma tulnud, kuidas siin maailmas olla kõik muud taolised asjad. Ja see meeldivuse moment selles jutus ei pruugi mitte meeldida selles mõttes noh, et, et see on, toob ilmtingimata sellise naudingu Gazasse nüüd meeldiv, aga see sobib selle inimese maailma, sul pole ka midagi väga õudset, aga, aga te sobib. Jah, seda ma arvasingi. Ja nüüd on selline asi, et kuuldes sellist kuulujuttu inimene tajub igati, et Ta on kas just lausa tõsi, aga, aga peaaegu Ta räägib seda kindlasti edasisest tasand kinnitus millelegi väga olulisele, mida ta tajub rääkija ise kõigepealt vaatab seda kriitilist isikuid ja mõtleb. Kui ma nüüd räägin talle asja nii nagu ma kuulsin siis ta äkki ei usumit. Aga selleks, et tõde pääseks maksvusele, selles ma natuke panen ise juurde, et ainult tõemaksu ausa pääsemise nimel kuulujutt nii-öelda kasvab nagu lumepall, rääkimata siis sellest ka, et keegi võib mingil muul põhjusel natuke juurde panna. Et see nüüd näide, kuidas absoluutselt ausad inimesed täiesti ausalt toimides moodustavad sellise nähtuse, mis otseselt ei ole kellegi looming, mida võimalik, usaldavad, uskuda see on siis meelt ja see on üht ühtepidi võttes tänapäeval sõna müüt on üldiselt tihti tähenduses juba aastakümneid tähenduses nagu mingisugune vale või, või, või, või pettus või mingisugune noh, vale kujutel või väärkujutelm. Et selles mõttes tuleb olla ettevaatlik, et algselt müüd, midagi sellist ei olnud, aga hiljem, kui nii-öelda koolipoisid kusagil 19. 20. sajandil mõned sajandid varem õppisid neid nii-öelda vanu müüte ja nad tajusid, et see ei vasta nende arust tegelikkusele, siis nende arust müüd oli midagi muinasjutulist. Aga algselt müüt just midagi sellist, mis, mis on sama objekti nagu teadlase jaoks, tema. Aga ikkagi, siit tekib juba mingisugune vastuolu, et kui inimesed räägivad, eksite sellist kuulujutte, panevat mingeid oma nüanssi juurde, et kui palju sellel pildil, mis siis lõpuks kujuneb, on selle reaalsusega. Mingit seost siin kahjuks me peame puudutama ühte olulist asja, et kuivõrd me üldse saame olla kindlad, et me maile pildil on reaalsusega seost. On selge, et me selles maailmas oleme võimelised doi. No ma toon näite kas või ruumiaja kohta. On selge, et ruum ja aeg on vajalikud selleks, et me saaksime aru maailmast mõtlesin kantil kindlasti, õigus, on kõige lihtsam viis seda informatsiooni, mida me tajume, korrastada oma arus, nii me tajume seda ruumi ajal. Aga ei ole sugugi selline suvine aeg on iseenesest olemas väga tõsine probleem. Ma kujutan ise ette kuivruumi aeg, tegelikult arusaamatu, kas nad on olemas reaalselt, nii kaugele praegu üldse lähme veel, mis on ka ju probleem, mis üldse teha. Siis ka kõik muu, mis siin on. Kui me näeme mingeid asju, küsimus, mida me ikkagi näe, öeldakse ilu sünnib vaataja silmades, aga mitte ainult ilu. No vot, patas üks talumees ja üle taeva lendas tulekera Talumäe aha järjekordne Pisuhend, lendas ta siis jälle mõisa aidast, vilja tatsab üks tänapäev, ufo Loksalt hoian jälle, et ma nägin, Luufot, tatsab mööda mingisugune fanaatik, usufanaatik ütleb, et näed, et Gingeldulell ilmutas kõik nägid ühtedasama tulekera. Aga mis seal tegelikult nimelt ma olen isiklikult kuulun nende inimeste hulka, kes eelised ei arva, et kui jutt sellistest nähtustest, et need, see on nüüd täiesti olematu nähtus, et ma arvan, et nende tõlgendamine on see, mis mis tekitab noh, tõesti inimesel, kes ei usu seda konkreetselt müüti lihtsalt tõlgendus tekitab probleeme, aga maailm on isegi keeruline, müstiline paik. Ja kui me räägime vastavusest tegelikkusele, siis me räägime tegelikult vastavuses sellele, mida ühiskond on aktsepteerinud tegelikkusega, mida sobib näha ja mida mitte. Kujutage ette, et see, mida me näeme, on ainult kitsas valguskiired suures pimeduses, mis siis on tegelikkus seesama tuntud näide elevandiga, kui elevant toodi nii-öelda linna ja pimedad katsusid, ütled, element on nagu sammas katsus jalgne elevant nagu hoolitseks, katsus lont. Et kuivõrd siis on tegelikult, mis siis tegelikult on element. Nii et ma tahan öelda, müüdi vastamine tegelikkusele. On küsimus, mis puudutab seda, kuivõrd me üldse oleme võimelised tajuma tegelikult kust ja kuivõrd see pilt, mida ühiskond aktsepteerib tegelikkus enamasti tegelikkusele. Järelikult on siis müüt ikkagi inimeste nagu tõlgendus sellest tegelikkusest võib-olla mingisugune kogum, pilt? Jah, ja see, see on tõesti hästi öeldud. Nüüd ei, all on pärilik siis üks variante ühiskondliku sisendamisest, kui vanasti see toimus tõepoolest, nagu nii-öelda klassikalise folklooriperioodil toimus ühiskondliku sisendamise kaudu siis tänapäeval üritatakse neid kujundada teadlikult. Ühesõnaga, Jaan kirjandus laoka teadlikult müüta. Jah, kui jätame nüüd ütleme sellise kollase ajakirjanduse välja ja läheme näiteks sellise tänapäeva levinud mõiste, oletame nagu reklaam siis ka reklaam on ju teadki, tekki müüd? Mul on küll väga raske endale uskuda, aga on inimesi, kes seda tõsiselt võtavad. Nii, ma usun, et kuigi mulle tundub, see imelik, on siiski ilmselt rohkem võiks 1000-sse inimesi võtavad seda reklaami tõena, kui juba kirjutatakse. Kui juba nii öeldakse, küllap see siis on sinna juurde käib tihti oma, samas on vabandus, nagu sellel täppisteadlasele ise ütleb, et noh, et ma küll ei usu selle musta kassi, ma igaks juhuks ei lähe sealt läbi. Või siis täpselt samuti siin ka, et no muidugi, see reklaam on jama, aga kolmaigaks juhuks ikkagi osta rabanduse ääremärkusena võib öelda, et võib-olla reklaamid on rohkem suunatud nooremale publikule, et võib-olla nooremad inimesed näevad hingeütlemiseks lapseealised Noorte inimeste müüdid näiteks ja ütleme eakamate see on muidugi õige ja see on ka muide läbi aegade nii olnud. Et ikkagi teatud ringkondades on, on teatud tõdesid, mida ühed valdavad ja mida teised ei valda. Aga pange tähele, alati selle asja juurde käib selline arusaam nagu tõde juurde. Sellepärast teadvus erinebki müüdist, et teadus ei teatud. Müüt arvab, et teda on päevavalges. Ta usub, seda usub seda niivõrd kahtlemata üldse selles, seda on tõesti nii-öelda mõlemas nähtavuse pealispinnal müüdi juurde kuuluvad ka rituaalid, müüte, rituaal on, ütleme selline kaksik paar või selline mõiste vaar, et kuidas need omavahel seostada ja niimoodi avada. No pikka aega 20. sajandil oligi arvamused, iga müük kindlasti käib kaasas mingi rituaaliga ega rituaaliga kaasas müüt, territualistlik, müüdi koolkond. Ja selles oli kindlasti oma tõde olemas. Vaadake nüüd peaks siin küll natuke avama Camiidi olemuse, mis me oleme mööda hiilinud. Nimelt on asi selles, et puhas klassikaline müüdid, line käsitlus On nii ruumikoja mõistes hoopis teistsuguse arusaamaga kui seda on nii-öelda lääne likust, kristlikust kultuurist rikutud haritlase aju. Ja näiteks ajakäsitluses müüdilises maailmas on tegelikult kaks erinevat aega, mis on teineteisest lahutatud. Muidugi tuleb välja ka tänapäeval, üks on see aeg, mis kordub kogu aeg, noh, kogu aeg iga kord tuleb uus ja aasta tagasi või palgapäevast, palgapäevani või siis lõikusest. Lõikus oli nagu ta oli klassikalises maailmas ja teine on see mingisugune eriline aeg, vot selliste sündmuste aeg, kus maailma loodi ja võib-olla ka maailma lõpetatakse, tänapäeval on selline lähen aastased on muidugi olnud. Ja nüüd on lugu selles, et selleks, et seda maailma hoida kestmises. Kuna müütiline maailm on midagi sellist, mis peab tagama selle, et inimesel oleks maailmas olemas koht oleks hea elada selles maailmas, siis ta on huvitatud selle maailma keskmisest. Ja tal on selles oluline osa. Ta peab garanteerima, et see maailm kestaks ja kestaks nii, et tal on seal maailmas hea olla. Manna toime teatud hulk toiminguid, et see oleks kindlasti garanteeritud ja need väga paljud sellised algmüüdid, mis käivad just mingisuguse nähtusega kaasas, kuidas üldse filmimaailma tekkis või kuidas üldse inimene maailma tekkis mis üldse garanteerib, et üldse lapsi saada. Ja siis taoliseid asju on tõesti ridamisi, kuidas nad siis nii-ütelda tähendab mingit rituaali tuleb korrata, teised rituaalid on selleks, mis on vajalikud, mingit sündmust ära hoida. Et midagi väga paha jääks juhtumata. Selleks tuleb ka teatud nii-öelda tõrjemaagia tüüpi asjad, mida tuleks ette võtta. Ja muidugi on veel kolmandad asjad, mis on siis seotud puhtalt probleemidega nii-öelda igapäevaelus näiteks haigestumine või mis iganes kauakestev, põud või, või vastupidi, liiga pikk vihmasadu. Kõik need tihti käivad kaasas rituaalidega ja selles mõttes need rituaalide ja müütide vahel on olemas seos, kuid siiski on olemas müüd ilma rituaalides rituaaliga, mille kohta tõepoolest ei ole õnnestunud antropoloogid ja folkloristid veel mitte mingisugust müüti välja pigistada. Aga siia kõrvale tahaksin kuulda mõnda rituaali ka ütleme, tänapäevaelust ja maailmast, et tõid küll näiteid, ütleme minevikust, aga tänapäeva inimene on võib-olla pole nii kinnistunud selle looduse külge ja võib-olla põud ei lööda väga rivist välja. Enne kui sellele küsimusele vastata peaks, võib-olla üldse, selgitab mis asi on rituaal, kui selline. Põhimõtteliselt on siis mingisugune tavakombe või usutalituse täitmise kord mingi tseremoonia, see on üks variant. Selles mõttes on rituaalid tänapäeval täiesti olemas, London. Esiteks on säilinud mitmesugused religioonides rituaalid. On mingid tavad ja kombed, mida ikka täidetakse kuuse tuppa toomine ja jaanitule süütamine. Siis rituaali, tal mõeldaks mõnikord ka mingeid kombetalituste tervikkogumit. No sellega on nüüd tänapäeval võib-olla kõige rohkem raskusi, me võime seal leida ainult mingisugustes, teatud ühiskonnakihtides või võidetud rahvusrühmades. Ja kolmas asi, mis rituaal, võib-olla see on tegelikult mingisugused toimingud, mis nii-öelda sotsioloogilised avalduvad ühiskonnas mingisuguseid suhteid mis kinnitavad mingit väärtust või autoriteeti, vot need on nüüd need rituaalid, mis käivad kaasas, siis vanasti käisid kuningaid taastumisega, nüüd käivad kaasas härra presidendi härra ministri või üldse ülemuste juures. Ja siin on tegelikult need rituaalid on alati olemas, et kui me tahame avaldada kellelegi austust näiteks kellelegi tähtsat juubelit peetakse, siis on seegi, kui see juga rituaal. Või ka siis, kui toimub siiski kellegi lahkumine siit maailmast abiellumine. Et siit on väga raske on nüüd eristada välja, mis nüüd puhas, rituaalne käitumine ja mis on siis selline käitumine, mis on nagu vabalt juurde pandud. Aga ei tohi päris nii suhtuda, mõni inimene ütleb, et oh, et Ma ma lihtsalt näiteks korraldan abiellumise või, ah, mis seal ikka on, et noh, et lihtsalt teen mingi juubeli tegelikult siin taga ikkagi on vajadus selle järele vajadus mingisuguseid asju fikseerida, mingisugused normid, mingid väärtused täpselt paika panna. Ja samal ajal inimesed tunnistavad seda Mul tuli meelde sinu vestlusest, mis ma enne saadet rääkisime, et et sa mainisid, et rituaalid on mingit pidi nagu seotud selliste kõrgemate jõudude meeleheaga või et nagu valmistada mingitele kõrgematele jõududele sellest, et saavutada nende soosingut. Ja, aga kuidas see tänapäeva maailma sobib. Ega siis tänapäeva inimesed ei ole sugugi kõrgemate jõudude ideest loobunud neid, kes ütlevad selle vana hea kuulsa loosungi vaimus, et me looduselt armuand ei palu, meie võtame neid inimesi ei ole tegelikult kuigi palju. Väga paljud inimesed usuvad saatusesse näiteks. Ma arvan, et teatud sündmused nagunii toimuvat saatuse käest ei ole võimalik midagi küll välja lunida. Aga mõned usuvad näiteks võõrtsivilisatsioonides puhtaks mitmesuguse headesse, vaimudesse mitmesugustes erinevatesse kõrgematesse, jõududesse, kaitseinglid ja, või siis näiteks sellisesse olukorda kui lihtsalt kasvõi lihtsalt sellesse samasse karmasse. Et kõik teod nii-öelda mõõdetakse kunagi kätte järgmistes eludes need neid asju, mida tuleb teha selleks, et lepitada arusaamatuid kõrgemad jõud. See arusaam on selline arusaam on tänapäeval täiesti alles. Ja väga paljud inimesed teevad teatud käitumisega mingi sigaduse, kordab, on teinud, ma tean kurjategijate maailmasse, näiteks mitmed inimesed siiski teavad teatud rituaali puhastusrituaali läbi pärast iga mõrva mitte kõikide sõda, aga mõned isegi leiavad, et see tuleks nagu teha, pesevad käsi näitega, pesevad käsi rituaalselt ja niisama ei pese, vaid. Ühesõnaga on on terve hulk selliseid käitumisi, kus siiski üritatakse kõrgemate jõududega lepitust otsida, sugugi ka kõige kõige ateistlikumad inimesed. Kui nad siiski täidavad kirikliku kombetäitmist ja lähevad siiski armulauale siis. Ma usun, et väga suur osa nendest ei võta seda siiski ainult kui noh, mingisugust arusaamatut tüütut kohustust, vaid ta on ikkagi tajuvad selle taga midagi, kas nad siis tõepoolest sel hetkel mingit moodi tajuvad seda kristlikku usku uuesti või siis näevad selles mingisugust muud kõrgemat jõudu. Aga väga paljud neist, ma olen isiklikult vestelnud inimestega sellel teemal. Ikkagi korraks mõtlevad nagu nende jõudude poole, keda nemad tunnetavad ennast üleval. Inimene paratamatult märkab, et kõikjale ei sõltu temast. Küsimus sellest, et kas on olemas kõrgemaid jõududes evolutsiooniteoorial on tõepõhi all see, need ei ole sukki vastandlikud, need ei välista teineteist. Sellepärast et võib-olla ju näiteks nii, et maailm on sisseehitatud, mingi korrapära. Evolutsioon on paratamatu. Võib-olla sellisel juhul revolutsiooni toimu, lausunud pimeda juhuse kaudu. Ütleme nii, et teatud tüüpi mutatsioonid on soositud võib nii olla või, või ka maailmas universumis on sissesõidud korrapära. Sellised võimalused neid lausa vastandada ei tohiks. Ja siin on muuseas üks huvitav näide jälle tänapäeva müüdi kohta. Ma ütlen jälle vahemärkuse, et millegipärast ma olen kuulnud väga paljude noorte suust, sellised laused on umbes nii, et hakkas ta siis ei teagi evolutsiooniteooria ümber lükata. Sügavest naerma, et kuidas sellised lollused saavad liftid. Veel kord näide, et inimesed ei huvitu faktidest, tuleme nüüd tagasi küsimuse juurde, medaslast otseselt kõrvale paigalda, mõtlen, ma ei oska sellele küsimusele vastata. Sest et ükski inimene mingi vägaskimaatiline isikut on see, kellel, kellel on ainult üksi kindel arusaam. Ma toon ühe väikese Komindisesse suureni üksikisiku jaoks, kui ta teatud suur tõde, mis tal on. See muudab täielikult tema elu. Ja teised inimesed on selle kohta öelda, ta usub mingitesse müttides. Sellepärast et ta ei saa neid tõdesid tõestada. Need ei ole kommunikeeritavad müüdkajale kommunike ja müüdi tõde ei ole sellisel kujul kommunikeeritav, tan kommunikeeritav ainult selles samas kontekstis, selles uskumuse kontekstis selles konkreetses ühiskondlikus kontekstis, kus ta loodi. Nii et inimene kuuleb lisaks müüdile ka kõike seda, mis sinna kaasa käib. Ja samal ajal on olemas teatud teadmised, mis on kommunikeeritavad, mis on väikesed tõed. Meil on teadvustud õed, nii et müüt on ikkagi selles mõttes mõistetav nendele inimestele, kes ütleme, on samas situatsioonis ütleme, see müüdi taju ja ütleme nii, et kõigepealt, kui müüte antakse edasi siis kirja pandud müüt on surnud nüüd selles mõttes, et kirjapanemise käigus ta tapetakse ära, tema laip jääb alles. Ja seda laipa saab erastada väga erinevalt. Me võime leida terve hulk kultuuripreestreid, kes seda siis ergastavalt erinevate elektrivooludega võtame siinsamas Eestimaalgi, kas võisin, ütleme, äkiliste välimääraja või Kalevipoja mälestused või mõne muu taolise asja, need on just need, need müüdi laipade ergastamised mitmesuguste vahendite abil. Ja ühest küljest võiksid seda taunida, müüd pandi hiljem ei tasu, aga teisest küljest on väga palju müüte, mis on selle tõttu kaduma läinud, täielikult, et need ei ole kunagi hiilivad. Aga tänapäeval on olemas veel üks võimalus mütsi võimalik säilitada niiviisi, et meil lindistame videofilmina jutustaja, kogu selle keskkonna ja me saame palju täielikuma. Võib-olla see müüt ei olegi päriselt surnud enam, mis me sellisena saame, vaid sügavkülmutada külmutatud ja nüüd on küsimus selles, et kas on võimalik luua neile keskkond, et seda müüti võiks mõista mitmeti etnograafid, folkloristid, antropoloogid on väga sügavalt üritanud süüvida mingi rahva olemusse, elada seal keskel, elada keset seda maailma ja nendel on muidugi võimalik seda müüti avada ja võib-olla ka tulevikus, kui meile luuakse nii-ütelda kolmedimensionaalne hologramm koos lõhna ja kõige muuga. Ja kui me lähme, ütleme selle suguharuga, elame kaasa terve elu, vot sellises virtuaalses maailmas ju siis lõkers õhtu, jutustusi, müüti, võib-olla siis me suudaks nüüd meiega vahetult edasi anda ja ma ei taha öelda, et et see on täielikult välistatud. Aga igal juhul ei ole see võimalik lihtsalt puhtinformatsioonivahetusele. Nii et ühesõnaga tulevikus võib kujutada küll ette sellist olukorda, et 3000 aasta pärast näiteks keegi inimene võtab mingisuguse virtuaalse salvestuse, paneb oma arvutisse, kus siis arvutid üldse eksisteerivad ja osaleb selles nii-öelda arvutimängus virtuaalselt ja saab selle kogemuse, mis oli nagu ütleme praegu sajandeid näiteks noh, tähendab me võime jah nii spekuleerida. Aga ega. Siin tuleb üks, kolmas probleem juurde. On asju, mida me ei suuda, täna pole ette näha. Vaadake, kui näiteks sajandeid tagasi arvati, et elekter on midagi väga ebaolulist, ei, keegi ei tulnud selle peale või väga vähese poisid seal pilte tulla tegelikult kõik on elekter meie ümber või tikk sisaldab elektrit vajutama niukseid laua peale, siis elastsusjõud on kuidagi elektroelektrilise olemusega ja et tegelikult kubiseb kõik elektriga, ei osanud seda näha. Ei osanud seda üldse tähtsaks pidanud oluliseks pidada. Ja ma julgen öelda, nii et väga palju sellest, mida me täna oskame näha, on vot sellises virtuaalses maailmas küll olemas. Võib-olla midagi väga olulist jääb puudu, aga ma ei tea, kas me ei tohi uskuda, et need asjad nii lihtsaltlahenevad, sest maailm on oma olemuselt lõpmatult keeruline paik ja kui me teda lihtsustab ükskõik kuidas. On võimalik, et see mudel kirjeldab olukorda adekvaatselt müütilise maailma jõudu selles, tema üritab kõiki näha tervikuna mis tundub nii-ütelda naljakas. Isegi võimu ilu olevat sellesse suhtuda, kui ma enne ütlesin, et kõik on kõigest, siis võib-olla kõlastades väike üleoleku tunne selles peituda väga suurtelt. Ja vot nüüd võib osutuda, et teatud kontekstis. Me saame nips modelleerida, võib-olla päris täpselt. Aga võib-olla on inimene oma olemuselt nii keeruline, sest ellips. Ma lihtsalt ei tea vastust. Ühesõnaga, on palju lahtisi küsimusi, see on igal pool nii, ükskõik millest me rääkima olgu näiteks markidest siis margi, liimisortide, nime või pildiraamat võib muusikast või ükskõik millest me ei räägi mitte kusagil meedia vastuseid ja see on üks väga ohtlikke asju, mis on tänapäeva hariduses. Kooliõpilastele luuakse mulje, et nad teavad ma saiu hakata koolilapsele rääkima, asjad on nii, võib-olla nad nii seda ja pinigi palju nagu praegu, pigem teadmise. Ma ei oska öelda, kuidas sellest ilmast välja tulla, aga see tulemus on ka väga hirmutav, mis tuleb inimestele mulje, et üldiselt teatakse asju, et mina küll ei tea, aga kusagil on mingid teadlased, kes teavad. Jah, teadlased teavad vastuseid enamasti sellele küsimusele, mida see inimene oskab esitada klubi või kuskil tööpingi tagant. Võib-olla ei pruugi alati mõni külafilosoof teinekord paremini aga, aga tal endal terve hulk spetsiifilisi probleeme tekkinud? Iga vastus on toonud hoopis uued ja võib-olla hoopis raskemad küsimused. Nii et mida rohkem inimene saab maailma kohta teada, enda arvates seda vähem ta tunneb, et ta tegelikult midagi teab. Jah, maailm on lõpmatult keeruline paik, kujutame nüüd ette, et aasal kasvavad rohukõrred. Rohukõrs on teised kaks sentimeetrit pikk küll ta võib olla tähtis, sellega. Ma olen kaks. Kaugemale me lendame lennukiga sealt üle ja vaatan, ilus roheline muru. Ei ole mingi näitaja, kui tühine on see asi. Ja ma usun seda, et need teadmised on muidugi teatud piires vajalikud asjad maailmas toime tulla. Aga nüüd üle tähtsustada kindlasti rumal, sest et. Nii-ütelda lõpmatust keerulises maailmas jääb meil nagunii puudub väga palju. Ja lõpetuseks me jääme ikka sama kaugele nagu viimane loll või ükskõik, kuidas me siis ka ei pinguta, et selle tõttu neid ei tohi niiviisi tähtsustada ja alati muidugi ja tähtis ei ole mitte niivõrd need teadmised ise kujuvad inimene, kes läbib seda protsessi keda see teadmiste hankimine, nende teadmiste mõistmine, analüüsimine, avab tema enda olemust inimene iseendas, kelleks ta muutub selle käigus. Ja nii võib minu arust ka teadlane, saad oma töökäiguga pühendatuse ja pühitsuse ja kõik muu kuule seda ausalt teeb ja siiralt ja kui ta seal võitleb ja kakleb mingisuguse asja pärast kogu aeg vahetpidamata intrigeerib siis ei erinenud millegi poolest koera karjas, ütleme, kuidas seal isased koerad omavahel kaklevad, et kes parasjagu pealikupositsiooni saab, siis kahjuks ei ole inimlik. Kus kuhugi lähemale. Aga mul on veel üks selline küsimus, et kas on tõene väide, et minevikku müüdid elavad edasi ka tänapäeval aga juba tänapäevastes vormides? Kas võib sedasi asjana või on see vale? Kolm aastat tagasi müüdi konverentsil Linnar Priimägi tegi lausa ettekande sellel teemal et müütide nomeklatuur oleks nagu juba suletud ja meil ei olegi enam põhimõtteliselt uusi müüte. Seal on umbes nagu anekdootide ka, et kui elada piisavalt vanaks, siis hakkad märkama. Needsamad vanad anekdoodid tulevad mingisuguses uues variatsioonis tagasi. Teatud tõetera on siin kindlasti olemas. Väga palju müüdi skeeme on sarnased sel lihtsal põhjusel. Inimesed on väga sarnased, me võime leida väga erinevatel klassidel erinevate ajastute inimestele, nii palju kohutavalt sarnastest, meerin üksteisest nii palju. Märkame, nagu ma juba enne ütlesin, rõhutan veelkord pisikesi erinevusi. Ja mitteilmasid ei ole nii, et vaadates võõravas isikuid alguses kõik kohutavalt sarnased. Ma ei oska veel pisikesi erinevusi alguses näha. Hiljem õpini nägi. See on asja üks külg. Asja teine külg on see, et uute müütide loomiseks peab olema. Mingisugune võimalus, see müüt peab tekkima ning kusagil juttu sellest, et mütt ei ole küll otseselt kommunikeeritav, aga ta on siiski nii-öelda osa sellest inimese maailmapildist üks mingisugune, mitte kommunikeeritav tahk sellest pildist siis peab olema midagi, mis on täiesti erise, erineb varasest varasemast. Ja selliseid momente tegelikult siiski võiks natuke olla, inimesed on ühte-teist-kolmandat saanud lihtsalt rohkem teada, kui nad varem, teadsid nad kasvõi näiteks kvantmehaanika mehaanika avastamine andis põhimõtteliselt selliseid teadmisi, mida inimkonnal üldse ei olnud, mitte mingit filosoofid ei suutnud seda sellisel kujul tegelikult üksikasjad ette näha, kuid võib-olla mõningaid momente võime leida isegi juba antiikfilosoofiast. Et mis võiksid sellele vihjata, aga noh, see on siiski takkajärgi tarkusena, me teeme seda nii käsitleda. Ja vot nüüd on selline asi, kas see tekitab omakorda uued müüdid muinasnäitatuvuslisest hoopis uuest müüdist mis võib-olla ei olegi müüt, sellepärast lõppude lõpuks on selle autoriteks ikkagi tuntud füüsikud näiteks näiteks pare uija tipler, kaks tuntud füüsikud ja nende raamat, pisikesi tality on täiesti olemas küllalt paks ja armas raamat. Ja seal räägitakse tegelikult seda ideoloogiat, mis on ka nüüd ulmekirjanduses kasutust juba leidnud, kes on lugenud näiteks raamatuid, peeriun, epeediani langus siis see võib leida just nimelt sellest raamatust sedasama idee rakendust kirjanduses. Tihti nii maadlen rõõmuga loen tõlkijate kommentaare, vaimustatud teaduslikus mõttes võib neil muidugi õigus olla, aga enamik nendest autoritest ei ole sugugi midagi täiesti uut leiutanud, oskavad seda ära kasutada, mis ja väga hea, et nad seda teevad. Muidugi on tekkinud uus idee müüdi kohta, seal on küsimus sellest, et teatud piirkonnas, mis siis jääb nii-ütelda kvantmehhaanilise määramatuse sisse, meil ei ole aega kohtadest nagu pikemalt rääkida või välja areneda. Inimvaimude ühistegevus on üliolend, keda me nimetame inimjumalaks. Ja see võib olla ka võib-olla me ise ollagi nii-öelda ülim inimene ja kes siis takkajärgi saab kõike korrigeerida, kes loeb üldse selle tingimused, et maailmas on sellised tekkida. Et inimesed on olemas ja, ja kõik muu, põhimõtteliselt toimub ka meie nii-öelda taas üles ärkamine suhtles ärkamine temas. Just sellesama olendi kaudu. Näidatud, kuidas selle kvantmehaanilise lähenemise kaudu on taastatud mõnes mõttes sama loomise ja ülestõusmise probleem aga samal ajal on siin olemas täiesti uus element. Ei toimu mitte niisama, vaid see toimuma mingisuguses sellises huvitavas paratamatuse keskkonnas. Kui müüti luuakse, siis nad nad ikkagi arvestatud teatud paratamatusena näiteks põhjus-tagajärg seost või üle üleval, all seost või enne pärast. Ja nii on lihtsalt teadmised kasvatanud nende seoste hulk selle tõttu võimalik luua, vähemalt ma ütleks oluliselt huvitavaid variatsioone vanadele müüt, võib-olla isegi lausa uusimaid. Võtame Baxteri Ajaraamat, seal on täpselt samamoodi. Mõtlesin õpetlik. Kõige lihtsam meetod on neid lugeda just headest fantastika raamatut just seal, kus käsitatakse probleeme ajast, ruumist, inimlikkusest ja sealtkaudu võib leida täiesti uusi müüte. Võiks ju asja näha ka niimoodi, et tänapäeva maailm loob just selliste teadusavastuste baasil selliseid uusi fantastilisi teadusmüüte. Ütleme, teadlane avastab midagi, siis sellest hakkab selline lumepall veerema. Üks võimalusi ma ei usu sugugi, et see on ainus võimalus. Sellepärast teadmisigi on võimalik saada erinevalt, üks asi on teda tõesti hankida teaduste kaudu, aga on olemas veel sellised asjad nagu sisekaemuse jumalik ilmutus. Ja ma ei välista võimalust, et keegi saab ilmutuse ja ta saab mingisugune täiesti uue tõe olgu ta siis kõrvalseisjate arvates pealegi müüdiline ja võib hakata seda valgustama või, või seda avama. See ei ole sugugi välistatud. Ma usun, et asi läheb väga põnevaks, siis kui inimkond tõepoolest peaks hakkama elama hoopis teistel planeetidel teises keskkonnas siis võiks veel kõik juhtuda. Ilma igasuguse teadused siis ühel väga põneval ja võiks väga põnevaks minna. Aga ma kujutan ette, et olukorda praegu, et kuna universumi kohta on selgunud nii palju uusi fakte ja asju et siis on universumi müüdid võib-olla tekkimisel selline tulevikuteema. Maailma tekkimise koht tõepoolest, need teadvus on andnud, et väga häid võimalusi leiutada täiesti uusi müüte maailma tekkimise kohta on teada, siis on kõiki neid huvitavaid mudeleid seal viimasel ajal, olgu stringiteooriast lähtudes võib Rein, mis on siis tegelikult sellest, kuidas mitmeid emotsionaalselt maailmad põrkuvad ja sulle plärtsatused, tagajärjeks on siis selline maailm, mis nii-öelda suure pauguga käima läheb. Need nendest saab tõepoolest nii mitmesuguseid väga huvitavaid müüte välja kaevata, aga on veel üks väga naljakas allikas, ärme seda nimetan vaid müüdiks võib olla nimetatud müütanudki kiusamis mul üldse natuke kurb meel, selles saates on müüt natuke räsida saanud. Me ei jõua selles lühikeses ajas ju nii palju asjadest rääkida, on ju veel mitmesugused lood, mis on müüdi sarnased. Ütleme siis nii, et ma tahaks vabastada müüti sellest, nii palju, kui see saame, on võimalikud ju terve hulk mõtteid, mis tekivad inimestel lugedes näiteks kas või aimekirjandust. Vot sellist populaarteaduslikku ehk aimekirjandust lugedes paljud inimesed tulevad hoopis omapärastele mõtetele. Neil on nimelt ettekujutus, et lugedes mingisugust aimu asja, et nad saavad aru, kuidas füüsikud mõtlevad näiteks levinud seisukoht nagu iseloomu selle põhjal mingisuguseid väga fantastilisi süsteeme ja kurb on see, et nad tihti tulevad need teadlastele tõsiteadused vähe pakkuma, ei ole väga raske selgeks teha, et see, millest nad lähtusid, et see oli tegelikult mingi kujund mida ei saa mitte mingil juhul teooria aluseks võtta. Aga need kujundid võimaldavad täiesti omapäraseid kombinatsioone ja situatsioonis, kus igasugune originaalne mõte on väärtus, tuleks väärtustada ainult inglite teaduse vallas. Kui siin oli juttu sellest, et müüt sisaldab kindlasti usaldavad uskumust, siis see ongi kõige kindlam tunnuseid eristada siis müüti pseudomüüdist, siis kui inimesel on juba väiksed kahtlused, et kas see ikka päris tõde olnud, siis siis ongi midagi müüdi sarnast või müüdi lähedast ja usaldav uskumine müüdist kaob, vot siis tulevad igasugused allegooriat, väljamõeldised, lõbusad lood ja nii edasi. Kõik see, mis tavatähenduses ongi müüdiga seotud, see on see, mida me siis saame, kui me loeme meie jaoks pärast asja võõrast müüti. Ja meil on tunne, et see on, see on kõik midagi muud kui müüt. Ja nii ei tajugi, et me ise jätkame tegelikult elamist müdilisest maailmast. Kui müütest saavad allegooriat sellised naljajutud, kas see pole ka mittevariant? Müüdi surmast. See on kõige levinum variant, kuidas müüdid tegelikult surevad ja selle peale alati nii käinud kui ühel hõimul olemas mingi usaldav uskumus. Ja ta kuidagi suhtleb mõne teise hõimuga, nii kaua see hõim on kusagil mäe taga või teisel pool jõge võib ju suhtuda nii et oh, need ei olegi ju, inimesed usuvad igasugust jama vaat kui ostu mingil põhjusel tuleb hakata ühist pereelu elama ja koos ja, ja teine on elukaaslane ja tuleb lapsi koos kasvatada ja seda tuleb ikka ette läbikäimisel. Ja siis tuleb ikkagi aktsepteerida. Vot see teine on ka inimene ja tema uskumused ja ta tõesti siiralt usub ja vot siis tekib inimesel juba äkki kahtlus ja arusaam, et see, mis tal on, ei ole, ei pruugi olla iseenesest tõde, vaid tema uskumus ja teisel on teistsugune uskumus. Selline kultuuri interferents on see, mis murendab müüti ja sellest algab nii-ütelda, müüdi allakäik. Mis siis lõpptulemusena viib mingisuguse müüdi surmani. Ei ole muidugi ainus protsess, see on kindlasti üks väga tähtis protsess. Naljakas on see, et see seisund ise tekitab teatud hoopis iseäralikke müüte. Me võime neid ära tunda, söövad hoopis. Mul tekkis kohe jälle küsimus selle peale, et tänapäeva maailm on selline globaliseeruv. Kas on olemas ka mingid globaalsed müüdid? Mis on omased? Seletan suuremale inimgrupile. Jah, seda on nüüd küll. Raske öelda, mis võiks olla nüüd kõikidele, oman maailmal globaliseeruv, jah, aga on terve rida müüte tõepoolest mis on väga levinud, näiteks on praegu levinud müüt nagu raha lahendaks enamuse probleeme. Väga paljud inimesed usuvad seda ja seda on ausalt öelda väga naljakas uskuda, majutustaksin ühe muinasjutu, kuidas kunagi elasid kollased, mustad ja valged, et inimesed igaüks selles piirkonnas, mis oli keegi endale kätte võidelnud, usna tulid olnud. Ja siis juhtus niiviisi, et valgeid sai palju jobumat pidid asuma elama kehvematel aladel. Ei saanud enam elada soojas mõnusas kliimas, vaid pidid elama kusagil keskvöötme alal, seal ikka õnnetused, tuli talv ja tulimajasid ehitada ja vilja kasvatada ja, aga noh, kuna kõik ei mahtunud marjamaalesisesed, nõrgemad ja vähem eluvõimelised, pidid seal saada. Nathan isi järjest arenesid ja kasvasid ja lõpuks leiutasid raha. Nad leiutasid raha, siis juhtus nendega ajutiselt selline lugu, et nad said maailmas valitsevas ossa. See raha osutus nii tähtsaks, et peaaegu kõik maailma rastaks uskumatuid raha lahendab enamuse probleeme. Ja vot selles situatsioonis oli kõik väga kena. Aga kahjuks juhtus niiviisi, et. Nad ei osanud õigel ajal sellest rahast vabaneda. See tähendab seda, et nad lasid selles rahasnes nii kaasa kiskuda. Nad unustasid paljunemise. Ma ei ole võimalik lapsi saada, kui on vaja ise hästi elada, ei ole palju lapsi saada. Kõik lapsed peavad hästi elama musti, tänase lihtsa reegli, et liitmisi paljune peab surema. Ükskõik kui tark ta ei ole, kui tähtis ta ei ole, kui kui, kuivõrd aga ei ole üleolev nende lollikeste suhtes, kellel on palju lapsi, elavad kurat teab kus. Ja vot nii juhtuski. Need jutukesed surid ikkagi välja, nagu algsed olekski pidanud juhtuma. Aga see ei tähenda, et valge rass välja sureb. Vaata, kindel asi on ikka rohkem kui veel, kui varsti, kui hiinlas. Aga lihtsalt jombukesed surevad välja, mis teha? Üks küsimus seoses globaliseerumise ka veel et kujutleme globaliseerumise käigus on võimalus, et inimesed maailma eri nurkadest ütleme, saba omavahel. Kokku, aga see ei tingi nende erinevate uskumuste surma, et nad niimoodi üheskoos peavad hakkama saama. Ei tingi, sest et inimesed on õppinud ignoreerima. Tähendab, kui varem oli selline asi, prints oli võimalik selle tõttu, et me hakkasime neid teist suguharu inimesteks pidama, juhul kui me hakkasime kokku elama, kas siis abikaasad või kes iganes tulid meie juurde siis tänapäeval on vastupidi, et iniminflatsioon on tekitanud selle olukorra, kus iga inimene nagu teisel pool jõge tähendab seda tehnilisi lähemal üldse korda. Kui külaühiskonnas väärtustatakse inimest kusagil põhja kõnnumaal ei jäta kedagi surema siis ütleme, alevi ühiskonnas, väikelinna ühiskonnas, no üldiselt tahetakse ka teada, kuidas kõigil läheb, aga appi võib-olla enam väga ei tulda. Siis suurlinnaühiskonnas on inimene ülearune, inimesed tajuvad, neid on liiga palju teisi ei ole millestki vaja, need teised on nagunii vastikuid, ilmselt ka lollide, mida nad usuvad, polegi tähtis, vallikesed usun igasugust jama ja selles mõttes Musta paljuski selle korda vaid lihtsalt inimene, aga kiiresti liigitati. Vot see inimene usub õigeid asju, tähendab seda, mida minagi usun. Või siis inimene loll surub mingit jama. Et tänapäeval on tekkinud vastupidi, jälle hea võimalus müütide nii-öelda võimendumiseks ellu ärkamiseks just selle hinnaga, teised on nagunii lai. Tänases saates sarjast kahekõne kõneles filosoof Enn Kasak teemal müüt ja inimene. Saate tõid teieni Katrin maadik ja Mirjam Tally.