Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kivisildnik küsib, kas meie kultuuripoliitika on ainult mahavõtmine võtmise ja andmise ja jaotamise ja muudel teemadel, küsime küsimusi Rein langilt, mis mahub etenduskunsti ja festival bot, Kulla teod, Priit raud ja Peeter Jalakas. Täna on raamatu ja roosi päev. Mis päev son, küsime, Doris Kareva. Päevikut peab Jürgen Rooste. Aga nüüd vaatab Kivisildnik läbi oma akvaariumit loosi, kiisi ja kultuuripoliitikat. Jääge kuuldele. Akvaarium 27 kaunist nädalavahetust ja õnneküllast muinsuskaitse kuuteile, lageraide huvilised, vikerraadio kuulajad. Olukord muinsuskaitse valdkonnas on tõesti kiiduväärne ja muististe vahel käib sihuke vilgas kaitsmine, et on põhjust kuu aega järjest Jaani kirikus tähistada. Ei vanguta päid seal raadio ees. Kui ma ütlen, et kõik on hästi, siis see tähendab seda, et kõik on hästi peale selle, et te pole kõigist keerulistest muinsuskaitseasjadest aru saanud. Eesti rahvas ei ole lihtsakoeline rahvas. Meie ajalugu on keeruline ja vastuoluline ja niisamuti meie muistised lihtsat ja loogilist pole siin midagi. Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu ning saha külas hakati laupäeval maha võtma metsamis. Kohalike arvates peaks olema muinsuskaitse all olev siis midagi ebaseaduslikku siiski ei toimunud, sest muinsuskaitse on vanade eestlaste pühapaiga piire näinud teisiti. Täpselt nii ongi, mitte midagi ebaseaduslikku hiiemetsa langetamisest ei ole paranoiline, külarahvas kahtlustab alati kõiki ja kõike, aga tegelikult on sedaviisi, et nii vaegnägijatel kui pimedatel on oma kindel koht Eesti ja maailma kultuuriloos. Homeros Milton kovski on meile kõigile hästi tuntud. Muinsuskaitse peaspetsialist Hans Kraut veel ei ole niisama populaarne, aga tema menu on ilmselgelt tõusuteel. Ütleme, et on siis kõik külaelanikud teavad, et see on hiis. Hiis asub looduskaitsealal joon mõistisena riikliku kaitse all. Mida me sellest järeldame? Ainult üht mainitud hiis tuleb maha võtta seaduslikku lageraie korras. Ma ei näe siin mingit vastuolu ja ma olen kindel, et seda ei näe ka avalik arvamus. Kommentaarid rahvusringhäälingu uudise all kinnitavad minu seisukohta. Maa kuulub puidufirmale R M K, kes enda sõnul teostab raiet vastavalt metsateatistele, mida annab välja keskkonnaamet koostöös muinsuskaitsega load firmale seadusejärgselt väljastatud. Ma ei ole muidugi õigusteaduste ekspert, aga peaks ikka nii olema, et seadus käib ka hiiekohta ja kui on lubatud maha võtta, siis võetakse maha ja kõik. Eesti kultuur käibki mahavõtmise alla. Selline on meie kultuuripoliitika. Kultuuriministeeriumi eelarvet on majanduskollapsi ajal kärbitud suurusjärgus üks kolmandik, seda ei ole küll palju, kuid kult, Minni kärbe on siiski kaks korda suurem kui teistel ministeeriumidel. Mis rahast loovutanud Euroopa solidaarsuspaketi 14 kuni 17 protsenti. Ja üldse on imelik rääkida mingit natsi pedejuttu eesti kultuurist. Maarjamaal on alati valitsenud multikultuur ja kaitsta tuleb võrdselt kõiki kultuure. Nii muide arvab ka mark, tark Soosaar ja hulk teisi endiseid riigikogujaid. Siinkohal sekkus ka Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus. Siis võeti minuga ühendust Tartu instituudist ja sealt siis öeldi, et nad peavad eksperthinnangu hinnangu nüüd, nagu tehtud, ongi selgunud nende piiridega natuke valesti riietuda. Nii punaprofessoritest teadlased kui pimedusega löödud külavanem on sunnitud tunnistama, et hiiepiirid on ainult natuke valesti läinud. Inimesed ikka eksivad asjades, see on humanistlik. Eriti kui eksitakse Kapitali erahuvides ja tehakse seda kasutu kultuuri ja teisejärgulise ühise huvi arvel. Isegi kui Maardu hiiepiirid oleks märgitud Saaremaale, poleks see midagi erakordset. Maausulised isegi tunnistavad, et enamus hiisi on üldse kaardile kandmata. 500-st hiirest on paberile pandud sadakond. Seega on kõrvalise tähtsusega, kas langetatakse 400 või 401 looduslikku pühapaika. Enamusi on kaitsmata ja raiutakse lagedaks esimesel võimalusel. Firma RMK esindaja sõnul on tööd kõigest peatatud ning seda halva ilma pärast, mitte aga Tartu ülikoolist laekunud info tõttu. Muinsuskaitse kinnitab, et kui firma ei oleks raiet lõpetanud, oleksid nemad selle peatanud. Igal juhul. Muinsuskaitsel on midagi viga, milleks keerutada ja hämada. Metsaraie peatati halva ilma tõttu ülikooli nohikutele, ka muinsuskaitsel pole sellega pistmist. Metsamees ise ütles nii ja nii peab olema. Hiison muistise kultuuriväärtus muidugi on, aga meie kultuuris on väga tähtsal kohal ka pühapaikade rüvetamine ja nõidade põletamine. Ka neid traditsioone tuleb kaitsta. Nõidade põletamine pole veel õiget hoogu sisse saanud. Ühe topise grillimine Virumaal on nõrk argument. Aga hiite mahavõtmine ja täisehitamine edeneb jõudsalt ja selles mõttes on vähemalt üks väärtuslikultuuri traditsioon täies elujõus. On põhjust Jaani kirikus tänujumalateenistust pidada. Tõsine probleem on muidugi see, et me lihtsalt ei tea, kus suurem osa hiisi on ja millised on nende täpset piirid. Nii võib puhtast teadmatusest mõnigi püha puupüsti jääda. Majanduslikult on hiite mahavõtmine kasulikum kui nende ignoreerimine ja kultuurilooliselt on hiite raiumine täiesti autentne. Enesestki mõista ei tohi hiisi maha võtta ühe korraga. Mõned tuleb jätta langetamiseks järeltulevatele põlvedele sest hiie toona pas täiesti ainulaadsed ja me ei saa seejärel, kui oleme kõik kodumaised pühapaigad rüüstanud, jätkata oma kultuuritraditsioone Iirimaal kalkuni kitkumise kõrval. Kultmenny looduslike pühapaikade projekt on hetkel rahastatud ainult 16 protsendi ulatuses ja seda on ilmselgelt liiga vähe. Arvestuslikult võiks projekte rahastada isegi 62 protsenti, sest hiieraie tooks kogu selle raha tagasi ja lisaks töörõõmule saaksime tunda ka IZ kahjurõõmu väärusuliste tagakiusamisest. Kaalset hiierüüste vaatemängu saaksime me suure kasuga müüa ka rikastele välismaa turistidele, sest kuskil mujal maailmas taolist teenust ei pakuta. Kultuuriminister Rein Long enne Ma küsin enda esimese küsimuse, ma tahaksin teile lugeda ühe lõigu ette. Et võetakse, on selge, juhidki risti ette löö, praegu tuleb jälgida, et võetakse ilusti kultuurselt. Olgem realistid, asi on nii kaugele, et tuleb vaadata, et ei, seostataks surnuks ei võetaks. Kelle tekst see on, see on minu enda tekst. Ma ei mäleta küll tõsi, millal see on kirjutatud, aga üsna see on 84. aasta Pikri juhtkiri. No selge. Ja tuleb meelde vaikselt. Noh, ma kujutan ette, et see kontekst oli hoopis midagi muud kui tänane päev, aga kas noh, ütleme seal võtmise küsimus, praegu mind nii väga ei huvitagi, aga, aga see kultuurse küsimus on endiselt nagu küsimus teie jaoks. No ütleme niimoodi, et keegi nende aastate jooksul võtma hakatud kultuursemalt see risk kindlasti, et ehkki kohati võib öelda, et võetakse endiselt ebakultuurselt. Ta on, mida arendada. Eelmise nädala sirbis te ütlete, et et riigi asi pole meie kultuuri vaid säilitada, vaid ka arendada, mis kõlab minu jaoks näiteks väga hästi. Sest et mul on ikka tekkinud selline küsimus, et mis asi see kunstis on, et kas see on ikkagi kunstniku tehtud maal või siis kunstisool, mis, mis selle ümber on? Noh, muidugi võib nüüd öelda, et üks ei saa teiseta eelmise nädala laupäev odava Postimehe intervjuust ja ise ka mainida seda, et tegelikult teie üks prioriteet on see, et ta ei taha seda kunstiraha betooni valada. Selle värgi vahel peab olema mingisugune tasakaal. Ega ilma näitusesaalid ta ka päris hakkama ei saa, kas näitusesaal peab ise olema ka kunst? Ehk siis mingi arhitektuuriobjekt? Tegelikult on ju kogu see ehitamise, Anu on üsna mõistetav. Inimestel, kes 60 aastat midagi eriti ehitada ei saanud ja kui ehitati, ehitati nii õudse kvaliteediga, et nüüd, kui on võimalus ehitada paremini, siis tahetakse seda kangesti ära kasutada, aga kuskil on olemas mõistlikuse piir. Võtame näiteks Tallinna linna puhul ma arvan, et kõikvõimalike etenduste andmise kohti on füüsiliselt küll ja küll et selleks ei ole vaja uusi ehitada, küll aga tuleks võib-olla mõnegi imagot parandada ja ja võib-olla natuke kohendanud, selle asemel, et kohe uut hakata ehitama, aga aga küsimus on muidugi üsna lai, et kumb siis enne, kas, kas betoon või kultuur, ega sellele nii järsult? Ta ei ole võimalik vastata. Aga aga jah, tasakaalupunkt minu arvates on natuke paigast ära ja ma saan aru jah, et selle betooni poolan toob praegu paigast ära on natuke paigast ära ja me vaatame palju Kultuuriministeeriumi eelarvest me kulutame valmis olevate objektide järelmaksude maksmiseks. Siis see on üsna muljetavaldav summa ja kui näiteks selle raha saaks toetada kunsti loomist, selleks see pilt seal natuke teistsugune. Aga teisest küljest jällegi, kui kummut ei oleks, siis me läksime ka väga vihased praeguse olukorra peale, nii et eks igal asjal on oma, igal medalil on mitu külge. Siit edasi koalitsioonileppes on kirjas vabakutseliste loovisikute ravikindlustuse küsimus. Et Rein Lang sest nende teemadega tegelema hakata ja mida te tahate ära teha? No tegelikult on ju see üsna väike detail. Ja asi puudutab, aga samas on see hästi oluline asi, et noh, kas või näiteks kirjanikel, kes on elukutselised kirjanikud, Kirjanike Liidu liikmed, väljund puudub näiteks haigekassakaart ja see puudutanud muidugi no nii ta on, jah, see praegune seadusandlus on üsna jäik, et selle võiks minu meelest teha paindlikumaks. Aga see ei saa kindlasti tähendama seda, et inimesed, kes ise maksude kaudu midagi ei panusta kas siis haigekassasse või oma pensionifondi, et siis riik hakkab nüüd otseselt jagama neid hüvesid, et see ei ole lihtsalt võimalik. Küll aga seda asja võiks teha oluliselt paindlikumaks võrreldes tänasega, et minu vaimusilmas võiks see asi niimoodi välja näha, et kui inimene ikkagi teatavas summas on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat sissetulekut, et ükskõik millise, kas siis korraga näiteks jaanuari esimesel päeval või, või, või kahe esimese aasta kuuga siis see tähendaks ikkagi seda, et ravikindlustus on järgnevaks perioodiks olemas, sellega sellega tegeleda. Me juba oleme, loodetavasti see saab ära lahendatud õige kiiresti. Kas selle sissetulek olla lähevad ka stipendiumit, mis, millel ei ole ju mingisugust tulumaksu maha ei lähe, nii nagu ma ütlesingi, et sissetulekud peavad olema ikkagi sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekut, mitte ainult stipendiumid. Seda me oleme Kultuurkapitalijuhiga arutanud, et täitsa stipendiumite maksmine on hästi ilus. Makse ei maksa inimene rohkem raha kätte, aga samal hetkel, kuna selle pealt haigekassale mitte sentigi ei maksta siis asi ebaõiglane on. Pealegi väga paljud nendest stipendiumitest ei ole olemuslikult stipendiumid, vaid on tegelikult töötasud. Et see on mõtlemise koht, mis moodi see asi korda saab? Jah, üks üldine küsimus, et milline on teie ministri eesmärk, et kas selleks on kõige suurem eesmärk on selleks tuuri kultuuri raha juurde tuua? No ma oleksin nende eesmärkide sõnastamisega praegu veel üsna kitsi. Et esiteks, igal inimesel on siiski vaja mingisugust sisseelamisaega ja ma kujutan ette, et minu jaoks lõppeb see võib-olla eeloleva suve keskel. Siis ma võiks olla rääkida sellistest konkreetsetest eesmärkidest nelja aasta perspektiivis, kui ka võib-olla kahe ja ühe aasta perspektiivis. Selle raha juurde toomisega on nüüd nii, nagu ta on, et ma olen realist ja väga pragmaatiline inimene, kui tavaline reformierakondlane ikka. Ja ma olen üsna skeptiline, et Eesti ühiskond oleks nõus sellega, et nüüd sellest üldisest koogitükist, mida maksude kaudu ringi jaotatakse kultuurile lõigatakse oluliselt suurem kiilakas. Skepsist toetab ka viimaste valimiste eel käidud poliitiline debatt kus räägiti silmade põledes, eelkõige siis võimalikest pensionitõusudest uutest pensioniliikidest nagu emapension, mida üks erakond välja käis. Või siis näiteks tasuta kõrgharidus, mis minu jaoks üsna mõistetamatu lubadus, aga need olid need, millega tegelikult saadi hääli valimisteks. See tähendab, et need teemad lähevad Eesti inimestele ja valijatele väga korda. Keegi ei püstitanud seda teemat, kultuurile peaks oluliselt rohkem raha andma. Aga loomulikult kultuuriraha, siis tuleb ka võidelda, ega selge on see, et, et sind kindlasti kidakeelseks, kui raha jagama hakatakse. Aga kindlasti olemasolevat raha saab tegelikult natukene paremini kasutada. Ja see seondub ikkagi selle küsimusega, et et kas me oma rahajaotustega ka äkki keskendume, see tähendab, et vahendid on alati piiratud, aga kui me need laiali pudistame 10 euro kaupa, sest see võib küll tunduda hästi õiglane kõigile natuke, aga ühtegi probleemi tegelikult ära ei lahendanud. Nii et võib-olla sellest loeb välja ka mingisuguse vastuse siis skulptuuri poliitika kohta laiemalt. Aga samas noh, kui sellest koogitükist rääkida, siis kultuuri koogitükk on kõige rohkem ikkagi kitsamaks muutunud viimaste aastatega. Nii ei saa päris öelda, ega see kõik lihtsalt vaadata, suhta ei ole ju ka õige, tuleb vaadata seda ka, et mis ühe või teise ministeeriumi eelarve on Euroopa Liidu rahade kasutamise kontekstis. Ja teisest küljest tuleb vaadata ka seda, näiteks, mida kultuuri jaoks on tehtud selle Meile kuuluvas sooja õhu CO2 kvoodi müügiga ja need summad juurde liita, siis on pilt on hoopis teistsugune, nii et ega nüüd ei saa öelda, et kultuuri jaoks vähe raha oleks kasutatud. Aga tõsi on see, et ka paljus läinud sellisesse infrastruktuuri ja aukude lappimiseks mitte otseselt loovuse ja innovatsiooni toetamiseks. Pärast on ka kunstiinimesed täiesti õigustatult pahased. Selgem, kui rääkida nendest eri valdkondadest, ma ei mõtle ainult sport ja kaunid kunstid, aga veelgi kitsamalt või ükskõik, mispidi siis, et kas need proportsioonid on teie meelest paigas või mitte, et kas teil on soov ka midagi seal ümber jaotada või mõelda. Ja vaadake, see on, et see ongi see küsimus kultuuripoliitikast, mida üsna karmilt ründas Üllar Saaremäe Me alles hiljuti. Ja see ei ole tegelikult kultuuriministri ega ministeeriumiga tema ametnike asi, see peaks olema mingisugune kõrgemal tasemel olev ühiskondlik kokkulepe. Seda kokkulepet saab sõlmida Eesti Parlamendis. Ja selleks tuleks minu arvates uuesti üles äratada surnust kultuuripoliitika arengusuundade dokument, mis ükskord Parlamendis vastu võetud 1998. aastal. Tookord siis minister Jaak Alliku juhtimisel. Tõsi, ega see dokument iseenesest ei kujuta endast mingisugust šedöövrid. Et ka siis mindi omavahel vaidlema ja tulemuseks oli selline üsna lahja ja üldsõnaline paber. Aga võib-olla täna oleks ikkagi võimalik ka natuke konkreetsemaks minna. Ja selleks, et niisuguse paberini jõuda, selleks oleks tarvis, et kõik asjast huvitatud inimesed saaksid selle paberi koostamisel kaasa rääkida. Et me siin mõtleme. Ma arvan, lähema kuskil nädala-kahe jooksul ühe mehhanismi välja. Kuidas me tahaksime saada neid ideid? Loomulikult, ega kõiki ideid, mis lauale pannakse, ei ole võimalik 100 protsenti kõikjal arvestada. Vähemalt kõigil peab olema võimalus neid esitada. Ja siis nendest ideedest siis kultuuriministeerium paneb mingi asja kokku, esitab parlama momendile, kus järgneb selline tsiviliseeritud parlamentaarne debatt asja üle. Ja mis võiks siis päädida dokumendiga röstimine, nimi on kultuuripoliitika põhisuunad järgnevaks kas kuueks seitsmeks, kaheksaks aastaks on kokkuleppe küsimus. Ja selle järgi on juba valitsustele hoopis lihtsam oma asju ajada. Selliselt oleme me lähenenud näiteks kriminaalpoliitikale, turvalisuspoliitikale ja ka õiguspoliitikale. Ma ei näe ühtegi põhjust, mispärast me ei võiks läheneda kultuuripoliitikale selliselt. Noh, see protsess iseenesest saab olema muidugi päris lõbus ja huvitav. Ja kindlasti kestab vähemalt kaks aastat. Ei no ma kujutan juba ette, kui palju tuleb kõikvõimalikke ideid lauale. Ja, ja ma kujutan ette, et ega parlament ka kindlasti alla aasta seda ei menetle. Nii et sellega on järgmised kolm aastat ka sisustatud ja võib-olla siis minu järglased saab olema sellevõrra lihtsam ka kõikvõimalike rahasid jaotada ja oma tegevust planeerida. Minul täna ei ole mingisugust sellist suurt mandaati ei ei kultuuriüldsuse poolt ega ka parlamendi poolt, et ma võiksin võtta vähe ja näiteks olemasolevat toetuste andmise mehhanismi radikaalselt ringi teha, eks ole, sellepärast et siis need, kes ilma millestki jäävad esitavatesse õigustatud küsimus, ühesõnaga et kuule, kallis sõber, aga et kes sulle andis loa ja mandaadi seda teha. Nii et üritame siis selle mandaadi saada mingitele ideedele kõigepealt, ega ma siin ka vait ei ole laua taga, kui kui nendeks ideedeks läheb ja nende üle vaidlema hakataks. Joonis vaadata üle ka loomeliitude põhiseadused. Kas või noh, mõtlen seal pinnalt ikkagi kui neid loovisikute garantiide peale, et kas, kas seal saaks neid muudatusi sisse kirjutada? Natuke, ega ma ei usu, et selle seadusandlusega eriti kaugemale on võimalik minna? Mulle isegi tundub, et kohati on Eesti riik selline huvitav maa, kus loodetakse Andrus and ja tegevusele liiga palju. Võtame kas või näiteks kuulsa etendusasutuse seaduse, siis kui seda tähelepanelikult lugeda, noh siis on tegemist täiesti mõttetu seadusega. Mõttetud seadused tuleks reeglina ära tühistada, mitte hakata neid remontima. Eks samamoodi natukene ole ka nende loomeliitudega, et neid puudutavad seadused, alad, mis täna kehtivad, on üsna nihukesed, laialivalguvad ja mitmeti tõlgendatavad. Et siin võiks rohkem rakendada sellist tervet mõistust. Need loovisikud koonduvad liitudesse omal vabal tahtel, mitte seadusandja näpunäidete järgi nagu nõukogude liidus. Ja kui nad sinna vabal tahtel koonduvad, siis nad kujunevad riigile mingiks suguseks vestluspartneriks. Nii et peaks olema süsteem oluliselt paindlikum. Kuidas seda täna? Eelmise nädala laupäevases Postimehes oma intervjuus te toote välja kolm olulist punkti, mida te tahate ministrina korda seada. Ja üks neist on see, et kultuurimänedžeride, et ta ei toimu mitte midagi. Ja ma vaatasin just tund aega tagasi, et juba Facebookis oli sellel sellel teemal päris elavalt arutletud. Et mõnes mõttes justkui kõlab hästi, et, et keegi hakkab noh, ütleme kultuuriinimeste asjadega tegelema need kuidagi turustama või midagi sellist. Aga, aga teistpidi kõlab see ka juba natukene betoonina, et kas see ei ole nagu betooni, teine vorm, et mis need, mis see kultuuri mänedzer on? Oi, see on nii pikk, et vaadake loovisiku ja kui kultuuritarbija vahel on pikk ahel selleks on eelpool käsitletud näitusesaalid, selleks, kes Street selleks on kontserdisaali, kiino, filmitehnika, mis iganes. Ja kõik see on tegelikult mõeldud selleks, et looja looming jõuaks inimeseni tema meelteni, millega tema seda tajub. Nüüd Eestis on mõned asjad olemas, ma ütlen, et betooni suhtes muret suurte ei ole, maja maju on piisavalt. Aga neid inimesi, kes tegelikult majandaksid nende kultuuri loojate loominguga viiksid meid nendel tarbijateni, neid on tõesti vähe. Ja kui ma vaatan praegu näiteks skulptuuri situatsiooni, siis ma nagu näen siin sadu ja sadu inimesi, kelle looming tegelikult võiks tõmmata endale tähelepanu suvalises teises maailma riigis. Ta ei tõmba sellepärast, et ei ole neid, neid inimesi, kes tegelikult lahendaksid seda, seda loomingut. Me oleme praegu siin, Tartus, Shakespeare'i kohvikus. Mõlemat läheme esietendusele ootama härra omikaari. Ja mul tuli kohe selline mõte pähe, et eelmisel laulupeol haaras laulupeo kõrgmomendil dirigendikepi Laine Jänes, kes oli siis kultuuriminister. Et ega teil ei ole plaanis mind täna üllatada ja ilmuda hoopiski härra Milkaarina lavale. Laine Jänese on koorijuht ja koorijuhtimist õppinud, mina jumala tänatud, koorijuhtimist õppinud ei ole, dirigendi võimeid mul ei ole. Et rahvateatris olen kaasa teinud, aga annan lubaduse, et professionaalse teatrilavale Nonii ei lavastajale, näitlejale ja pilli ka ei oska sellisel tasemel mängida, võiks orkestrisse trügida, nii et minu relvaks on ikkagi pastakas. Arvuti. 20.-st aprillist kuuenda maini kestab Tallinnas uus etenduskunstide festival nimega bot. Etenduskunstide festival, see kõlab nagu oleks kultuurimaja õuele tsirkus toodud. Aga tegelikult kõlab see väga hästi, sest ma kujutan ette, et Peeter Jalakas, Priit raud, teie, kes te selle festivali eesotsas, olete hakatigi kohe rääkima sellest, et et see see nimetas, annab žanriliselt kuidagi laiemalt asja vaadata kui lihtsalt teatrit. Peeter Jalakas. Nojah, vastasid ära. Kas pean ütlema? Ja pigem võiksid vastata seda, et miks te selle festivali tegite, et mis selle mõte on? Ühest küljest on juba jupp aega olnud selline mõttekene, et võiks võiks olla Tallinnas üks suur festival mis on erinevad Tallinna korraldajat toonud laua ümber juba mitmeid kordi, tõsise juhtus möödunud kümnendil ja siis sellest asja ei saanud, aga kuidagi see mõte jäi idanema. Ja nüüd kui kultuuripealinn hakkas omandama juba mingit kuju ja selle kuju juures veel aastakene tagasi oli, oli suhteliselt olulisel kohal kultuurikatel, mis pidi olema üks ekskeskne toimumiskoht kultuuripealinnana siis tundus, et see katel oleks sobilik avada siukse vägeva festivaliga, mis siis natukene natukene iseloomustaks ka seda, seda tulevast katelt, et mida me seal nägime, kui me täna nüüd niiviisi, et seda seda katkenud küll pole. Aga on festival, ei teagi, kumb parem on, kas festival või katel. Eks niiviisi, ja koha vahel peaks olema justkui parem kui teine. Püüdsin nalja teha ja läks korda ka just. Aga see festivali nimetas pott seal plakati peal on neli sellist sõna paradoks, power, tollin et Priit raud, mis need tähendavad, et kas mingisugune läbiv liin selle selle festivali juures? No neid on tegelikult rohkem tõsi, neid T-tähega sõnu on vist jah tõesti kaks ainult IRL ja Tallinn aga neid p-tähega sõnu on hulganisti rohkem, et et ju sa siis oled näinud ainult kahte nendest plakatitest. Jah, me kõiki üles üles ei loe ja, ja eks see mõte ongi see, et me anname lihtsalt nagu mingisugused võimalused pakkuma välja, mida need võiksid tähendada, aga iga üksik indiviid võiks, võiks isegi osta oma siis selle pealkirja sellele festivalile vastavalt siis kolme sõjalise ja PO ja T-tähtedega algavate sõnadega. Et mina ei julge küll ühtegi nendest siin eetri kaudu välja öelda, sest et siis võidakse öelda, et aga tegelikult selle mõte ongi see Noh, ma kujutan ette, et ega tegelikult vaatajaid ei tule ka mingit kontseptsiooni festivali kontseptsiooni vaatama, kui nad lähevad vaatama mõnda lavastust, pigem ikkagi konkreetseid lavastasid. Selline valgustuslik küsimus. Priit raud sinule, et et mis asja siis näeb? No näeb väga palju, mõnes mõttes erinevat, mõnes mõttes ka kuidagi kokku klappivat etenduskunsti ehk siis nii teatrietendusi, tantsuetendusi, isegi kino näeb neid etendusi vist, kui on seal, kuna intervjuusid mitu antud siis seal pähe jäänud 57. Kokku kolme nädala jooksul, mis on päris üüratu arv. Et jah, ei oskagi niimoodi ühe lauset ei saagi vastata, et mida kõike näeb. Tõesti etendus. Kunste Peeter Jalakas, Nis eksperimente seal näeb või millist teatrit seal näeb või, või noh, ütleme, et ma saan aru, et see teater on mõnes mõttes kitsendav. Nimetas, aga, aga noh, ütleme mingisuguse vormi poole pealt. Noh, eksperimente, ma loodan, et ei näegi väga, kui nüüd püüda maalida selle festivali ideaali või ütleme seda, kuhu ta võiks tulevikus äkki jõuda siis siis võiks festival olla erineda teistest festivalidest, võib-olla selle poolest, et kontseptuaalne on noh, mis ei ole muidugi midagi uut, aga et see kontseptsioon on, on meil nagu enda jaoks üsna selgeks mõeldud, et ma tahaks tahaks, et sellel festivalil saaks olema sugune ideeline platvorm rääkimaks inimesega tänasest maailmast või ütleme kui Baltoscandali puhul on olnud algusest peale see printsiip, et näidata lihtsalt erinevaid etendusi tamis kunstivorme ehk siis erinevaid teatritegemise mood ja tutvustada siis võimalikult heal tasemel sõltumata sellest, millest nad räägivad, siis poti puhul tahaks kangesti, et, et kas see, millest nad räägivad on kuidas öelda, siis läbimõeldud võeta nagu kuidagi sobib omavahel kokku. Kui sa küsid nende eksperimentide, kujutasime, sa mõtled, missuguseid üllatusi või ootamatusi seal mis või. No ma mõtlesin isegi mitte seda, et keegi tuleb, hakkab midagi väga proovima, vaid pigem žanrite piire kompavad või sulatavaid asja, sest neid tegelikult on. Aga enam-vähem kõik nad on sellised, et enam-vähem kõigist võib, võib, võib seda soovitud leida. Seda vormi võiks ka võib-olla üldistada natukene, et tavapärasest suurem kogus on, on festivalil erinevaid pildi kasutamist või ütleme, niisugust piiri peal kõndimist, et et mis asi see siis nüüd ikkagi on, et kas ta on teater või loeng või, või kas ta on? Kas ta on etendus või, või esitab ütlus. Et ega see pildi kasutab, midagi uut pole, aga aga me arvame, et et võib-olla selles põhjusest, miks teda kasutatakse ehk natukene Täna on raamatu ja roosi päev, mis selle päeva mõte on, mida siis tehakse ja mida see sinu jaoks tähendab? Doris Kareva? Mina sellest päevast alates aastast 1995 kui Unesco kinnitas Jüri päevaraamatu ja roosi päeva rahvusvaheliseks raamatu ja autoriõiguste päevaks. Aga mõte ise sai alguse Katalooniast kolmekümnendatel. Kusi nutikas raamatukaupmees, kes oli siis romantilise hingelaadiga, hakkas köha jüripäeva, kes on Kataloonia kaitsepühak tähistama niimoodi, et ta kinkis igale naisele, kes tema raamatupoodi astus, roosi ja igale mehele raamatu. Ja sestpeale hakati seda päeva tähistama, nii et praegu pidavat olema Barcelona 23. aprillil juba varahommikust saadik pidulikus meeleolus. Igal pool on rooside raamatute kioskid. Karnevalirongkäik tantsib mööda tänavaid ja mehed kingivad naistele rohuse, naised meestele raamatuid ja mõnikord ka vastupidi. Ja nüüd on see ka Eestis priis laialt levinud. Millised on sinu isiklikud kokkupuuted selle selle päevaga? Seda on juhtunud elus õige mitu korda, et tänaval tuleb vastu kas päris tundmatu inimene või keegi, keda ma põgusalt tunnen, kingib kas siis roosi või raamatu või ka mõnikord kimbu muusuguseid lilli ja see puhtast südamest tulev kingitus, mis on siis kas siis tänu või või rõõmu väljendus, see teeb päeva täiesti päidki selliseks, nii et kui Püha Jüri päeval inimesed üksteisele südames kingitusi teevad siis on see üks väga tore päev. Täna laupäeval seoses Prima Vista festivaliga esineb ka sina, Tartus on veel hulk teisi üritusi selle päeva raames. Aga mis raamatu sina kingid, kui ma selle roosiga vastu tuleksin? Kas enda raamatu? See on nii hea küsimus, et ma ei ole selle peale veel mõelnud. Aga ma, aga aitäh meelde tuletamast, ma. Ma kindlasti leian mõne hea raamatu. Kui lugeda Jürgen Rooste tekste Siis tekib tihti tunne, et see polegi mingi väljamõeldis vaid pigem nagu päevik, nagu ka see, mida roostekultuuriga ja tarbeks nädalapäevad pidas. Neljateistkümnes aprill, neljapäev seal käis minu jaoks sellega, et tegelikult oli 14. aprill, kolmapäev ühe mu lapsepõlvesõbra sünnipäev. Helistasin talle mingi hetki, õnnitlesin Yoviaalselt üle paisutelt, siis selgus, et ei ole muidugi 14.. Leppisime kokku, et lähme ükspäev, Sööma söömine on tore, eriti veel vana sõbraga. Edasi mäletan peamiselt seda, et oli purpurmusta luuleõhtu, see on üks ägedam tänane luulega. Martin vabatton, eks sisuga bluusimees, et ma üritasin kõigile seleta, kuidas luulega asjad päriselt on ja olema peavad. Ö. Tund kuulutas end endas aga McDonaldsit kossemu Taivoga ja muidugi sellepärast, et süüa on ju toone. Ei tohi end unustada, söömata säänsena. Üks mu vana arstikooliga sõber Meelis ütleb alati, et kui süüa ei jõua või ära unustad, pista kasvõi üks burger sisse, kui, et jääb päris vahele. Eks see sõltub elustiilist, ka. Neljateistkümnes aprill, Neljapäev, urbanistika konverents, kõiges ülim säärane kogemus, mitte et ma otse kindel oleks, mis urbanistike säärane on, vaid noored organistid ei taha end küll ise kuidagi urbanistideks pidada, lihtsalt mõtlevad hingega oma eluruumist. Organistid rääkisid alguses kirjandusest, siis lasid Andres lõo laulda, lõo nõue aia tegeleda. Selline laulurästik, säärane sisemise põlemisega. Veetlev, hull deemon. Kuulake teda ja olgu ta kuuldud. Siis rääkisin, lugesin mina näiteks ühte Albertrapeesi matk, mille just teinud olin, see läheb nii üks urbanist, kord kohta, sonanisti. Ta oli löödud keset platsi risti. See jättis linnaruumile oma jälgi märgi. Kui urbanist need hästi mõttes järgi. Ei pea see olema ju nõnda vist, et iga platsi ääres seisab klaasist Olanist. Minestasin korra püstijala peal ära, pea pöörles heli ja pilt kadusid, et hoidsin mikrofoni jalast kinni, ei märganud ost keegi miskit. Igatahes tuli tuli ühendus kohe tagasi ja mõist isegi olin vahepeal edasi kõnelenud. Väga imelik. Hiljem läksime poisiga ühte mängutuppa mu hea sõbra poja sünnipäevale. Laualt leitud Cosmopolitani saime teada, kus asub meie G-punkt ning kuidas seda näiteks kojamehe meetodil stimuleerida. Tüüpi pornoajakirjad on ikka ühiskondlikult respektaablid väljaanded, aga laste rõõmu lihtsalt mängude müdinast. Säärased surnalistilised pöörised muidugi ei puudutanud. Pärast halb unetu öö ärkasin mõne tunni takka, püüdsin tööd teha, aga tehnilised probleemid, mis mind juba jupp aega kummitanud olid, ei lasknud. Minu tavalisi unenägu. Viimasel ajal leban voodis ja näen und, et leban voodis ja ei suuda uinuda. 15. aprill, reede tulin balti jaama poolt ja võtsin teel Kirjanike Liitu paar pirukat. Sööma peab Kirjanike Liidu aasta üldkoosolek, nagu ikka, kui midagi olulist ei otsustata või kedagi ei valita, tuleb inimesi loiult nagu sügisesi marskasid. Pidin protokollima. Protokollimine on põnev vist ainult ajaloolistel hetkedel pööranguisem murranguid. Aga et väga ei põlenud, mõlgutan vahepeal oma mõtteid ja kadestasin sõpru, kes tagareas õlut rüübata said. Üks asi, millesse ma ikka veel ei usu, on digiraamatul evolutsioon ei saa ju lõpuni usaldada. Palju hapramate ebakindlamat ja ebatäiuslikumat infokandjat. Ma mõistan, et suur osa lugemist on siirdunud netti, loetakse teistsuguseid tekste. Kardetavasti ja minu õnneks ja rõõmuks see raamatu vormi olulisust ikkagi ei murra. Pigem oli raamat infokandjana säärane uuendus, millele meeleheitlikult ikka veel asendust püütakse leida, aga ei tule välja, see pole see. Lisaks tõepoolest, digiraamatuärimehed üritavad ju mingil moel tõesti takistada seda totaalset vabadust, mida nett juba pakub, võtta sealt kuskilt veel sent või teine klasse olla. Pärast tormasime lastega rongi pääle, sõitsime Tartu Ekspressiga, sõime võileibu, sõber Andreas tuli oma vana hääl rohelisem Esseedeskonnaga Vakselisse vastu. Käisime poes, Jägelesime lastega ja vajasin vanade sõpradega öötundideni juttu. Öö oli veidi külm, aga magasin siis vaid mõne tunni. Ärkasin poole seitsme paiku koos poisiga ja vaatasime Narnia lugude kolmandat osa. 16. aprill laupäeval, Emajõgi uputab, veekeskus ei uputa, veekeskuses on tore end ja lapsi teda vahel, see on selline tarbimisühiskonna helgem pool, et mõni tarbimise moodus on nii absurdne, et selles peitub päriselt mingi lust. Veekeskusesse sõites astus mulle bussis ligi üks noor daam ja ütles, et ta läheb kohe luuletust. Tavaliselt säärased kogemused hirmsad, aga seekord oli vähemasti luuletus täitsa mõnusa kulgemisega ja isegi sisu oli olemas. Tõsi, luuletus vältis nende sekundini, kuni bussist väljuma pidime. Hiljem mõtlesime pannkoogikohvikusse sööma minna, aga ilm pööras kuidagi närviliseks ja siis juhtus nii, et krahvusime Tallinna ülikoolist paar pitsat kaaslasest sööma. Rämpstoit on hääl meie pühale üritusele ja läksime vana sõbra ja bändikaaslase naise klassivenna nõmme juurde. Nende kaks koera Elsa jänki, on pea sama tähelepanu iharade pidurdamatult nagu meie lapsed, nii et see sobis kokku küll. Rammestus, selle asja nimi, ma mõtlesin igasugu moodse kasvatusteaduse ja televiisori superlapsehoidjate pääle ja kui neid uskuda, siis peaks inimene end peale laste sündi jäägitult neile pühendama. Kvality taim tähendab pidevat suhtlust ja tähelepanu ka vahel on ikka nii, et lapsed peavad ise endaga tegelema. Ma mäletan küll, et mängisin väiksena palju üksi mitte ainult sellepärast, et mul vähe sõpru oli. Ühesõnaga muidugi me kõik peaksime lastega rohkem rääkima, aga me ei saa olla ka nende iga, mul on igav ja teeme midagi, lähme kuskile. Aita mind orjad olla. Ühesõnaga nõmme oli äge naha, ma võin teile kinnitada, et on üks põnevamaid meistri ja pillimehi, kes Eestis leida on. Rohkem ma ei reeda. Seitsmeteistkümnes aprill, pühapäeval. Ühesõnaga, kas on ikka õige kutsuda luuletaja gümnasistidele rääkima sellest, kuidas peaks kirjandit kirjutama, mis asi see kirjand üldse on? Aga rääkisin, sain mingi tänukirja ja pildiraamat ja kõik oli kena kõiku soovitused kasutud vastu kauni kirjandi igasugustele reeglitele. Õhtul tegime näidendi, proovime, mängime kabaree risoomi katusel, kabaree intellupluse nime all, esimese mai õhtul. Birk roheline tükki Väike-Mort sena sürrealistlik matk veidras maailmas, pilk ise on kuninganna rollis, mina olen muidugi narr nagu. Ta oli pilki sünnipäev, möödusid proovid hoogsalt ja mõtlen hoogsalt. Jan Kaus vallandas elektrikitarrist heide vihma nagu Niiliangama parimatel päevadel. Kõik toimus täpselt nii, nagu tulevastele põlvedele räägitakse. Videvikuradadest ajalugu vaikib. 18. aprill, esmaspäev, mõned päevad pole inimese vastu, õiglased, Nad lihtsalt pole. Kohtlevad teda nagu koti, loobivad omasoodu, jätavad veida väsinud jälje vao kortsude hingele. Mõned päevad on jälle päris päris päevad. Nemad inimesega nii ei tee. 19. aprill teisipäeval käisin oma lapsepõlve sõbraga söömas. Kirjutan talle tänase teksti, katsusin haaratame Lapsepõlve hetki, kohti, lõhnu. Inimesed ja asjad ei, meeleolud lapsepõlve varasemast sopist. Nimekiri. Maria kuidas ravi tänav 19 katuselt päikse käes kuumuse lõhnas. Kelgutamine, lõputu kelgutamine, mäel käigud. Mägi osutus hiljem juudi kalmistuks. Vanaema alati lumivalged juuksed. Maria, vanaema kirju koer, mu ema pidas seda mu kõhule liiga raskeks. Meil kirjut koera ei tehtud, see on jumalate roog, marja jalutuskäigud pargis, nii et läbi lehtede paistis ikka päikest. Südalinna surnuaed, kus ma väiksena mängisime, Mu vanaisa telekas istumas ja mustvalgest jalgadega kastist Soome televisiooni uudiseid vaatamas. Pikku kakluse, algusmuusika ja unemati vanaisa tuhvlid, millega ta mind paar korda ähvardus, kui pahandust tegin. Akvaarium Maria isa, tee kabineti riiulis. Seal kalad, kummalised, müstilised elukad. Maria, ravid enam 19 võlukunsti järele lõhnav pööning, säiliks vana vokk, mille ratas tasakesi ringi urises, kui õigesti pedaali sõtkusid. Viiulihelid, mis mu tädi toast alati kossid. Kohvilõhn, küpsisetaldrikukõlin, kuid ainumast sõbranna külas oli uks pandi siis vahelt kinni, et ma ei segaks. Kohvi lõhn, kange kohvi lõhn, mida mu ema hommikut jõi. Juustusaiad ja must teeb ja igal õhtul tee ajal marja koerad peamiselt puulide Pekingid, kodude vaheisikute suured seinakapid, klaasi sisse valatud skorpion, mille Maria isa kuskilt ei, see tundus alati nii hirmutav, nagu saaks ikka veel nõelata. Mu külalisisa Kunime siis kreoksi tänavale, korteri saime talle eriti ei meeldinud vanaema juures kartulid ilma vuntside aetud habemega ja ma ei tundnud kohe ära. Veidi hirmus oli raamatud lõpmatult raamatuid, ettelugemist, vanaema joonistas raamatutest pilte maha, lõikasime tegelased välja ja mängisime nendega raamatute lõhn, marja mängud, see aeg, mis kippus ikka nii napp olema, tundus, et koju pidi alati minema just siis, kui kõige lõbusam oli. Kord mängisime koeri, kel on jooksuaeg. Istusime kahekesi lõkerdades mööda korterit ringi nagu pöörased. Jah, ma arvan, et ma rohkem ei tihke seda siinkohal lugeda. Sellise teksti kirjutasin lapsepõlvesõbrale, pärast kandis päevatoos oma vanad kõrvaklapilõhn. Pärast õhtul astusin ülikoolist läbi, rääkisin noortele, kes mu kursusel käivad Dylan Dhammasest. Märt Väljataga uued tõlked on väga mõnus poeetiline väljend. See. See oli see päev. 20. aprill, kolmapäev, jazzkaare algus olin juba eelmise päeva õhtul tõbine, nüüd hommikuks pea hääletu, aga sõber Siimule sai lubatud, et Leon džäss kiriku ringkäigul vanalinnas kaasa ja hüüan teksti. Tegin siukse 20. sajandi sõna. Ja siis otsepäevade myyd näit, kui me oleme palju veel enne kui kuuläbi Maelsnes ka Annelu täielik pidžis purju. Mul rütmi Tseeveebi, ent äikuutu jõu, kui meil on kaks ühinenud suudi mälu, muud veidraid vilju ripub puul, et see on billi pluus. Kämbla Nafti kämbitan Chipaškoipas. Ma küsin sult kõike, ma küsin sult täna kohal, möll kõlgub muul laid, vähemalt ma küsin sult valusaid asju, see nõuab valusaid vastuseid, sest kohal möll kõlgub muu lähiti, vähemalt aprill Pariisis aprill Tallinna mudas, aprill Maranetud südames. Kuule nüüd seal Plinius väed, New Orleans, Swing piibab Tiksikul friis muhud, käisid nuu. Mind on palju ja mu nimi on leegion ja ma luban teile armastust. Pärast ringi rongkäiku hakkas hääl jälle jamama, aga pidin õhtul ikka veel teksti lugema, Sõber Wimbergi sai lubatud ja näed nüüd istun jälle siin ja loen teksti. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Jürgen Rooste. Olgu tänatud Veiko märka. Kuulake meid ka internetist vikerraadio kodulehelt. Kõike head ja kohtumiseni.