Kirjanik ja luuletaja Heljo Mänd teeb külalistele ukse lahti veel enne kui jõuame aiavärava avada. Tema tere on niisama särav kui hommik, mil tohime talle külla minna ja pererahva kaetud kohvilauda istuda. Suured kõrged männid on Heljo männi kodumaja oma hõlma võtnud. Hangetest pole enam jälgegi, kevadlilled ootavad veel õitsemisega. Aga kevad ise see kauaoodatud on õues toas ja on hinges. Kas see on üks rõõmus aeg? Heljo Mänd? Ja see on väga rõõmus aeg. Ja möödunud aasta algas mul see sellega, et ma hakkasin kirjutama ühte uut luulekogu aiahoidja. Ja ma hakkasin iga päev nagu märg, kui ma seda yles läbi luule mida ma oma aia suut näen. Ja täie ei mul see raamat pooleli ja nüüd ma mõtlesin sel kevadel paugutan uuesti kätte, kirjutate lõpuni. Kuidas te märkate seda, mis aias muutub ja, ja kuidas ta saab luulesse panna? Ta tuleb ise ilma ilma märkamata sest mul on väike aed ja sellest hoolitsen ainult mina. Nii et ma olen iga päev aias, ma näen seda esimest korda, kus see tulekut mul ei olegi eriti lillerika saed. Ja sellepärast iga üksik õis paistab mul silma. Kas inimestega on ka samamoodi, et mõni inimene avaneb või nagu sulab tema sisemine kullatera välja olles väga pikkade aastate jooksul? Alguses? Pane tähelegi, aga alles pärast märkad. Ja ongi nii, aga on ka teisi lugusid, kus esimesel pilgul avaneb. Aga sageli need esimese pilgu avanemise toovad hiljem natuke pettuse. Ei ole kullatera. Et on hunt lambanahas, kas nüüd just nii, nii, aga, aga midagi on häirivat juures. Nii et parem on ikkagi siiski see variant, kui inimene avaneb pikaks. Millest see tuleb, et mõni inimene eluraskustes väga kibestud. Aga teine inimesel juures mõtlen, et mida kõike ta on läbi elanud ja ta on ometigi nii päikeseline, et kadedaks teeb. No see tuleb ikkagi looja annist, mis on inimesele antud. Sest et võib ju jah, tellida positiivselt mõelda ja ja endale niisugusi ilusaid eesmärki seada, aga kui see ei ole sulle kõrgemalt poolt antud, siis ta ei pruugi õnnestuda. Nii et inimene ise ei saa midagi teha? Natukene natukene ikkagi saab, aga põhiolemus on ikkagi see, kellena sa oled sündinud, mina olen sündinud rõõmsameelsena, aga, aga see on võib-olla nähtavasti juba geenides sees, sest meie sugupõlv oli rõõmus. Hoolimata kõikidest nendest rasketest aastakümnetest õnnestub jääda väga heatahtlikuks ja ja sealjuures ka tänulikuks. Ja kui te enne küsisite, kas oleks inimene midagi teha, ei saa see inimene vast ehk saab, kes on õppinud elu lõpuks tänulikkust? Tänulikkus annab väga palju juurde, jõub ta tuleb kuidagi iseenesest, sa oled rahul. Kogu aeg eluga rahul, ükskõik mis sa teed võib-olla mõni asi ikka ebaõnnestub, aga sa näed seda õnnestumist rohkem kui seda väikest ebaõnne. Lumikellukesed üks. Lumikellukesed ründavat tuult. Tuul ei tunnegi. Lumikellukesed kaks. Lillesõdurit peenrale. Rohelise ja valge võitlus. Külased. Ülased ülistavad kevaditi Lumevalgus laguneb. Sinilill. Sinilillesse immitseb igatsus olla sinilind. Soov lehvitab tiibu. Te olete elu jooksul kirjutanud väga palju raamatuid. Kas te loete neid aeg-ajalt ka üle? Ainult olude sunnil, mitte muid? Noh, näiteks, eks ole, kui mõni kirjastus teeb ettepaneku kordustrükiks või või teeb ettepaneku mingisuguse katkendi miseks seal ma mõtlen nagu või, või ütleme nagu novellikogud ette, et valida välja, mida oma loomingust tahad. See on olude sund, aga muidu ma tahan ikka kogu aeg edasi minna. Mitte mõelda nii palju sellele, mis ma olen teinud. Ma tahan rohkem mõelda sellele, mida ma veel teen. Kui te oma varasemaid raamatuid üle loete, kas mõnikord on tekkinud tunne, et tahaks parandada meloni tuntud kirjanikke, kes viimse hingetõmbeni kirjutavad, ümber töötlevad, viimistlevad, lihvivad? Kuidas teiega on? Ei, ma ei taha ümber teha, ma ei taha, sest et noh, võib-olla mõne niisuguse pisiasja sest see on ikka kirjutatud omas linastus noh, omas meeleolus. Ja tähendab, mulle meeldib viimistleda, aga mulle meeldib viimistleda oma viimast tööd ja sellele anda lihvi. See on huvitav. Mis nõu anda nendele inimestele, kes eakana muretsevad nende asjade pärast, mis elus tehtud on ja, ja mida enam parandada ei saa, mis nõu nendele inimestele teenutati kirjutajatele inimestele? Ma mõtlen üldse. Kõigepealt, mis nõuandjad mul. Ei läinud endale nõu anda. Nii et mul on jah rohkem selline suund, et ega ma palju teiste inimeste ellu või ei tungi. Las igaüks kasvab ise ja igaüks jõuab ise oma aru saamisteni, kes pikkamööda, kes rutem. Mina jõudsin igal juhul väga pikaks. Aga teie töö on inimesi jälgida, vaadata. Mismoodi nad eluraskustele vastu panevad või ei pane, mismoodi nad käituvad, mismoodi inimesed muutuvad kas inimesed muutuvad palju elu jooksul, kas mõni muutub rohkem, teine vähem või kuidas sellega? On muutub küll palju ja eriti muutuvad need, kes ei leia elus pidepunkti ja kibestuvad. Aga üleüldiselt, kui te räägite nüüd, ütleme jälgimisest, siis minule meeldib rohkem jälgida, mida inimesed räägivad või õieti, kuidas nad räägivad. Meeldib rohkem, kui jälgida nende elu. Siis keel ennemini kui mõte. Jah, ma annaksin jah keelele esimese ettekohasest esimese ja niisuguse esikoha sest mõte väljendub ka läbi keele ja see on väga oluline, kuidas ma selle lause kirja panen. Teie ene, see keel, keelekasutuslauseehitus on aastaga. Aga väga palju muutunud kui võtta neid kõige viimaseid raamatuid, romaane, ka mälestusteraamatuid. Te olete hakanud oma tekste väga lihvima. Laused on muutunud kuidagi lühemaks, igaüks on nagu pärl pärlikees. Kas te töötate iga lausega? Praegu ma ei ütleks, et ma pikka aega töötanud, aga noh, võib-olla töötan mitu korda ja mõnikord on mul selline tunne. Kas üldse ongi minu mõtted, et nad tulevad nii järsku minusse nii ootamatult ja aga nad tulevad, nii et ma olen väga avatud praegu niisugust avatud meelega kõike vastu võtma, mis minusse tuleb? Jah, imelik on, aga mõnikord mõtlen, kas tõesti mina mõtlen nii, aga aga ma olen selle kirja pandud. Me räägime Heljo Männiga ilmast, inimestest, romaanisarjast, Tra paradiis, pastoriproua Pihlak pimedus pilgu puudutus ja veel avaldamist ootavast raamatust puutepunkt, samuti mälestusteraamat pättust, nõgesed ja nartsissid, millele just praegu sünnib järg. Ja käsikirjadest, mille kallal Heljo Mänd igal hommikul, kui ta kella nelja paiku tõuseb, töötab, ta lihvib, lisab midagi, midagi kriipsutab läbi. Ta kaaluks sõnu ja vahed mõtteid. Küsin Heljo männilt, kus ta oma tööks abi ja tuge saab. Mõtteid, ideid. Ma ütleksin, et mul on ikkagi väga tugev perekond ümber ma noh, mitte niivõrd perekond vaid ütleme, mu lähikond, ütleme mu lapsed ja lapselapsed ja ja nende lähedalolu ma näen seda suurt kasvujõudu. Aga noor, kas või jõud on nagu kevad ja igal kevadel läheb ikka inimene tugevamaks ja tugevamaks. Ja ma arvan, tugi tuleb sealt. Kas teil seoses oma lasteaialastelastega on ka pingeid muremõtteid selles mõttes, et missugune on see maailm, kuhu nemad astuvad ja mille kõigega nad peavad hakkama saama? Iilitiselt Lai, muretse, läheb, kuidas läheb, kuidas, ütleme läheb ja, ja loomulikult on muresid. Sest et ega inimese elu ei olegi muredeta, aga iga mured, aga midagi ka õpetab. Ja kolled selle mure läbi teinud olegi jälle natukene targemaks saanud ja tugevam. Taevatarkus kõneleb. Õnnelik on see, kes mõistab vihmasõnu Võilill. Rohtu kukkunud päike kiirgab taevasse. Pilved on pimestatud. Ronib vartpidi ülespoole. Hüüab. Ära unusta mind. Pääsusilmad pääsuke kaotas silmad, aas leidis need üles. Jättis endale rõõmuks. Te olete Heljo Mänd öelnud, et raamat on elu tuum. Kui tähtis raamat teile on olnud siis kui te ise veel kirjutaja, inimene või kirjanik. Ei olnud, no minul on raamat olnud eluaeg väga oluline, sellepärast et ma väga väikeses lapsepõlves ei puutunud raamatuga kokku. Mina olen pärit selles perekonnas, kus raamatuid ei olnud. Nii et mina sain oma elu esimese raamatu oma onust, kes on meil perekonnas, oli ainukene haritlane. Ja see oli Hindrey pambu Peedu kaheksa aastaseks sünnipäevaks. Ja hiljem, kui ma hakkasin taskuraha saama, siis ma ostsin oma taskuraha eest kõige esimese raamatu. Ostsin Gustav Suitsu valitud luulet kogu ja järgmiseks juba Underisson ekid kolm sonetikogu ja ma olin siis kuuendas klassis, käisin. Ja vot sealt hakkas peale raamatuarmastus. Teil on väga palju raamatuid, endal ka, kes võiksid olla niisugused teie lemmikkirjanikud, keda te ikka ja alati hea meelega loete. Jah, seda küsimust on mul palju küsitud ja ma olen paljuga vastanud, tema vastu on ikkagi alati ühtemoodi. Ma armastan lugeda ja ja tahad lugeda, aga Mu elu on küllaltki noh, selles mõttes kiire. Et ma pean väga palju valikut tegema. Ja selle tõttu ma teen alati valikut, et ma loen ikka uut ja uut. Ja ma väga harva tuleb vana juurde tagasi. Väga harv. Et minul ei ole nisukest, nagu öeldakse, öökapi raamatut, mida ma võtan ja võtan jälle kätte. Väga palju ilmub praegusel ajal elulooraamatuid ja niisuguseid raamatuid, mis põhinevad mälestustel sellel, kuidas inimene vaatab tagasi olnule, sellele, mis on juba minevik ja ta võib võtta niisuguse kõiketeadja positsiooni. Veel kolm 40 aastat tagasi. Romaan põhines sündmustel rohkem nagu sellel, mis inimesega juhtus, kuhu ta läks, kuidas ta pidi otsustama kiiretel hetkedel millist niisugune muutus, et inimesed tahavad lugeda mälestusi, seda, kuidas mäletaja olnut hindab ja mõtestab. Millest niisugune muutus kõneleb meie ajal. Ma arvan, see on elu ehedusest, et inimene tahab lugeda seda, mis on olnud. Sest et romaanis on ikkagi väga palju ka välja mõeldud. Ja mind üllatab see. Kui ma olen viimasel ajal õieti viimastel aastatel olnud kirjanik seltskonnas siis näiteks Viiu Härm ütles ükskord, no niimoodi mööda minnes jutu sees, aga minul on praegu ainult elulooraamatuid. Ma olin väga üllatatud, sest et Dani seksromaanikirjanik aga kui juba kirjanike hulgas on see tendents, siis on täiesti mõistetav, et see on ka nagu laiemal laiemal hulgal. Kui noor inimene tahab eluga kokku saada, siis ta kindlasti läheb kodust ära. Ta läheb kodust välja, sest ilu toimub ju väljaspool kodutee. Ütlesite just hetk tagasi, et elu tuleb teie juurde koju, sest te ei pea ise enam seda minema kodust välja otsima. Missugune see elu on, mis teie juurde koju Nõmme mändide alla jõuab? No vot see ongi see elu, millest ma viimasel ajal kirjutanud. Nii et kõik see, mis mulle kätte tuleb panen kirja ja ütleme näiteks, kuigi makropõhiliselt praegu kirjutan mälestusi ja see on minevikust. Aga kui te seda raamatut mu viimast raamatut lugesite neid nõgeseid ja nartsisse, siis te panite tähele, et seal on ka nagu ülemine, kus kus ma räägin oma mõtisklustest ja mitte ainult oma mõtetest, vaid ma räägin ka tänada. Kohtumistest ja nüüd ma kirjutan sellele raamatule järge ja ma pean ütlema, tänapäeva osakaal on seal natuke tugevam, kui, kui oli mul eelmises ja, ja vot just ütleme igasugused niisugused ootamatud sündmused, mis tulevad mu kuningateks, olevat need man kõik panin kirja. Räägime veel sellest viimasest sarjast, mis teil ka veel järge ootab, seal CB sari pipraparadiis pilgu puudutus ja seal käsitleb iga raamat suhteid perekonnas ema ja tütretütre ja lapselapselapse ja vanaema suhteid. Kuidas te selle idee peale tulite? Ma arvan, et see oli minu nagu enda enda sees, et seal on väga palju minu enda probleeme ja mina ei ole niisugune lahendaja tüüp. Mina lahendan oma probleemi kirjutades, siis ma olen nendega. Kas ma olen, lähen nagu nende sisse. Nii et see maailm jah, millest ma kirjutan seal minu enda maailm mitte niimoodi väljapoolt nähtuna, jah, muidugi seal midagi midagi ikkagi tuleb väljapoolt ka juurde. Aga, aga jah, see mind erutanud kogu aeg, aga omal ajal ma lihtsalt ei olnud võimalik seda kirjutada. Ma lihtsalt ei küündinud tol ajal. Kas me võime natukene piiluda sellesse raamatusse, mis seda sarja lõpetama jääb, aga mida te olete juba ka alustanud? Siis on mul valmis, see on mul valmis ja mul on ta juba ära antud, lihtsalt ta nüüd ainult ootab järjekorda. Ja siis on selle sarja lõppraamat pealkirjaks on pidev punkt. Seal noh, enam nagunii ema ja tütre niisugusi suhted ei ole. Aga selle sarjas on õieti võib-olla natuke niisugune kiiksuga raamat selles mõttes, et seal on imelikumad suhted ja mis seal väga tugevaks saab, on surmahiilimine inimese inimese kanadustesse. Aga ta ei ole kirjutatud niimoodi masendavalt või pessimistlikult. Margareeta heledus heegeldab murule pitskindaid mustriks. Mar karedad. Rohi õhkab õnnest. Kivi sammal. Kivi sammal pehmitab kivi. Päike üllatucta soojusest. Kastepiiskkastepiisk kallistab kõrk. Ööl pole. Lillehernes lillehernes lilled aadike kepile toetudes astub taevatrepile. Raamatus tilgu puudutus on kaks, neil on palju tegelasi, aga kaks tegelast on ema ja tütar, raate Kirsika. Ja üks hetk on niimoodi kirjeldatud, et Kirsika räägib oma unenäost. Kuidas ta otsis unes oma ema paljude võõraste inimeste hulgast kuni lõpuks talle nagu juhatati ema kätte ja ta märkas, et tema on uuesti sündinud emane uuesti suur ja ta tundis oma ema ära ainult nende noorepõlvepiltide järgi, mida ta oma ema kohta oli näinud. Kas inimene sünnib uuesti? Jah, selles ma olen veendunud lihtsalt läbi enda kaudu ja kui nendes Kirsika unenägudest rääkida, siis Kirsika näeb väga. Ta on rohkemgi näinud väga palju niisugusi, tähenduslikke unenägusid ja ta oskab need endale lahti seletada, iga unenägu on tulnud nagu selleks midagi talle selgitada. Ja mul on väga huvitav olnud neid unenägusid kuulata. Ja tasapisi on hakanud ka minusse võime tulema. Ja need jõuavad ka teie raamatutesse, teie omaenese. Oma näod, jah, jah, ja nüüd nad hakkavad just jõudma, kui ma ütlesin, et nad, niisugune see uus mälestusteraamat Tänapäevase hõnguga vaat siis seal on ka need mõned une, mitte muidugi palju inimesed üldiselt või noh, lugejad ei armasta eriti unenägusid, aga minu jaoks on nad siiski väga olulised. Nad on nagu mingisugune edasiminek. Vaimsel teel. Siis ma vaatan ikkagi veel teie raamatut, mis on ilmunud pealkirja all pilgu puudutus. Te ütlete, et aeg hiilib nurga tagant kas ta siis hiilib või astub julgelt sammul. Uksest rohkem hiilib Iker iilid. Kuidas ta seda tajuta? Peaks natuke lähemalt mõtlema nii ühedge vastusega nagu ei oska öelda. Sest ütleme, nagu pähe vastub julgelt raipa sammuga ka Aegna anda. Kui lihtsalt ühel päeval märkad taevakene, taan tulnud juba nii lähedal. Aeg tuleb lähedale, aga sellest hoolimata te ise saate mõttes rännata kaugele. Te olete öelnud ka seda, et te jõuate alatasamaailma äärele. Mida te nende sõnadega mõtlete? Ma võib-olla mõtleksin rohkem siis nagu kõiksuse peale sest et. Ma olen nagu jah, hakanud tunnetama selle kõiksuses olemises, mida, mida mul varem ei olnud või kui oli, siis ütleme seal 10 aasta kohta üks hetk, niisugune ootamatu hetk, millest ma ei saanud aru, mis see nüüd on. Aga, aga nüüd jah, tuleb see tunnetus. Et ma näen maailma kõiks. Aga maailma üks olemine, see on ikkagi maailma ääres olemine. Aga te ikkagi tulete sealt ääre pealt tagasi ja ma võin hetkega tulla ja need olemised on ikkagi siis, kui ma olen absoluutselt üksi ja rahus ja vaikuses. Kas just veel kord rõhutan, üksi? Ja võib-olla rohkem nii sihukestel hetkedel. Kas te olete õnnelik, Heljo Mänd? Rikas rikas elu ja ma olen õnnelik sellepärast et mu ümber on rohkem noori kui vanu ja ma ei suuda ikkagi imestada või üllatada, et nad kõik tahavad minu juurde tulla. Sest et mida nad minus leiavad, aga, aga nad leiavad ja nad ütlevad kõik, et neil on minu juures hea olla. Ma ei mõtle mitte päris nii ennast, aga minu kodus on meil hea olla. Et siin olevat mingi imelik aura. Mina ise muidugi seda ei tunne, mina ainult tunnen. Õnnelik inimene Heljo Mänd andis tänasele päevale tähendust juurde. Kõigile, kes tal külas käivad, jagab ta ilu, rõõmu, tuge, häid ja rõõmsaid mõtteid. Oleme Heljo Männile selle eest tänulikud. Kilde Heljo Männi luulekogust, hetke sekundeid luges Einar Kraut, saate tegid Kaja Kärner ja Evelin Voodla. Siin kõlasid katked Wolfgang Amadeus Mozarti klarneti kontserdist A-duur köichelli kataloogis number 622. Saate tegijad tänavad kirjastaja Marie Edalat abi eest. Kaunist kevadet kõigile.