See merest hõlmatud väike saareriik Euroopa põhjapiiril on traagiline pimedate kirgede, lõhutud maa salapärane ja romantiline nagu ballaad. Sest igavene sõda võtab talt viimase jõu. Vähesed linnad, mis õieti polegi linnad, vaid pigem selle või teise kantsi kaitse alla kaku roomanud, vaeste peavarjud ikka jälle uuesti rüüstatud ja maha põletatud ei suuda kuidagi jõukamaks saada ja aadli kandsid, pole tavalised hõreduse jõukondliku hiilgusega trossid. Otsekui võitmatud kindlused on need pühendatud osale mitte võõrustamis lahkuse mahedele, kunstile. Need nimetab Stefan Sviga Marie Stewart'i 16. sajandi Šotimaast. Malm oreliloss häben ajas olemas küll teistsugune kui tänapäeval. Nii tulevad sõnadest vaile Hoireil. Niimoodi loen ma nüüd kirjapilti. Korrektne šotipärane hääldus on tõenäoliselt teistsugune, aga need sõnad tähendavad majesteetlik suursugust elamut, mille oreli kuninglik loss enesest kahtlemata kujutab. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja algas. Vii jõe ääres asuva liis saidi karmis ja kaunis maastikus tavatsesid Šotimaa kuningad suuri jahte pidada ja 14. sajandil valitsenud Robert teisel praeguse Valmo orelipiirkonnas jahimajake. William raamand laskis siia 1390. aastal juba suurema mõisahoone ehitada. 1451.-st aastast on jäänud ajalookirjadesse mõisa nimi Houšmoral ning selle hilisem rentnik oli Handligraphi järeltulija Alexander Gordon Worlonid ehitanud siia ka juba uhkema tornidega lossihoone. Seitsmeteistkümnendal sajandil sai mõisa omanikuks Charles far kvarsson. See suguvõsa toetanud Šotimaa kuningate hooldajaid Jakko viite. Et need ajaloos pisut selgust saada, iseseisva Šotimaa kuningas, neljas sõlmise aastal 1502 Inglise Henri seitsmendaga igavese rahulepingu, nii seda kutsuti. Abiellus Henley tütre Margaret jodoriga jõunjane Ove Kraons kroonide liit oli sõlmitud ja nii olid edasised Šoti ja Inglismaa valitsejad kõikuma vahel mingit pidi sugulased. Kuni aastal 1706 sõlmisid Šotimaa ja Inglismaa parlamendid liidulepingu ning aastal 1707 sai Šotimaast Suurbritannia kuningriigi osa, mida valitses Inglismaa kuningas. Nii jutustab ajalugu. Valm orelimõis käis veel mitmel korral käest kätte, kuni Aberdeeni krahvi poeg söör Robert koondon selle rendile võttis. Noor briti impeeriumi kuninganna Victoria oli viis aastat troonil olnud, kui ta oma saksa soost abikaasa prints Alberti ka esimest korda Šotimaale visiidile tulid. Oli aasta 1842 ja kuninglik paar peatuse Edinburghis kuid järgmistele aastatel otsustasid Victoria ja Albert, et neil võiks Šotimaal ka isiklik kuninglik residents olla. Kuninganna arst soovitanud Tiisaidi seal olevat nimelt väga tervislik kliima. Nende esimene käikvalmoorali oli 1848 ja kuninganna Victoria kirjutanud oma päevikusse. Siinses rahu ja vabaduse hinguses on võimalik maailma mured ja segadused unustada. 1852 ostis kuninglik paar nii pall morrali kui naabermõisad ja kohe hakati ka metsaparkide aedade ja mõisahoone parandamisega pihta. Vanemal määral ei mõisahoone plaan ja neid oli teinud häberwini arhitekt Isonsnis. Nüüd anti uue, suurema ja luksuslikuma lossi ehitamine ioni poja Williams nishi hoolde. Viimase projekti kiitis heaks ka arhitektuurihuviline prints Albert ise ja uut kuninglikku lossi asuti ehitama 1853. Kolme aasta pärast oli uus hoone valmis ja vana lõhuti maha ehitusstiilist kõneldes. Tegemist on tee paruni arhitektuuriga, kui tõlkida otse nimetust Skatsime ronial Stael. Arhitektuuriajalugu teab, et 19. sajandi algusest kuni esimese maailmasõjani toimus Briti arhitekt turism, gooti stiili taassünd. Uhked inglased laulsid siis britannia, rõve vald kiiresti arenenud Inglismaal koos oma määratute asumaadega tõepoolest ehk mingil moel juhtiski noil aegadel maailma. Ning arhitektuuriajalugu väidab, et ajaloolisi ehitusti lehtpeeti siin inglaslikkuse kehastuseks ja Šotimaal arenenud paruni arhitektuur oli osa taassündinud gooti stiilist. Tollaste majesteetlik kiviste losside silmapaistvamaks ehteks olid tornid tavaliselt üks keskne kõrgem torn ja selle ümber madalamad nurgad, ornikesed ning neid madalamaid koonuskatustega. Ornikesi puistati ohtralt ka katuseäärtele. Ühe lossi olid tavaliselt erineva kõrgusega katused. Need võisid olla sakilised ja laskepiludega ning sageli ehtisid neid toredad astmelised viilud. Tornid nelja viiludel võis leiduda väikesi kaaraknaid. Ka suuremaid ärkliaknaid kaunistasid tihtigi sakilised viilud ja teravad tipud väiksemategi hoonete väliseeskojad. Viimase eeskojad sarnanesid teinekord vägevate losside omadega. Langevõrede imitatsiooni võisin leida piloomi ja igasugust muud keskaegsete Tribune. Sedasorti paruni arhitektuur oli teatud ajal Šotimaal üpris populaarne ja selles stiilis ehitati ümber õige palju suhteliselt tagasihoidlikke hooneid samas isegi mitmeid ehtsaid shotilasse. 19. sajandi jooksul kujunes välja briti aristokraatia uus kuum mood sõita augustikuus Londonist Šotimaale jahti pidama. Nii tekkis Šotimaale ka hulk niinimetatud jahilosse, enamus nendest paruni arhitektuuris rajatud hoonetest küll lossi mõõtu välja ei andnud. Need olid aga kõigi oma tornide tornikest teie katuseviiludega üpris uhked. 20. sajandil sai šoti paruni stiili aeg ümber kuid selles stiilis rajatud, kuhu need jäid alles kui killuke ajalugu. Valmoonele loss ehitati helehallist Rover Kelderi graniidist ning koosneb kahest ümber siseõuede seisvast hoonete plokist. Edela poolses plokis on lossi põhiruumid kirdepoolses teenindustiivad 24 ja poole meetri kõrgust kellatorni ümbritsevad madalamad koonuskatustega nurgatornid. 1856. aastal valminud lossi arhitektuur jutustab oma ajast ning sarnaneb pisut 1800 kolmekümnendatel ehitatud ja hiljem lammutatud esimese pal moraalilossiga. Asjatundjate meelest oli ta ehtsa šoti paruni arhitektuuriga võrreldes ehk pisut ülearu korralik pedantne isegi Saksalik, sest prints Albert tegeles ja selle kujundamisega. Kuid juba see, et kuninganna Victoria ja prints Albert endale kaugele Šotimaal vale lossi rajasid ning selles shoti stiilis ehitada lasksid, tähendas kohalikule rahvale väga palju. Siin oli šoti mägismaa omapärase kultuuriga Hayland ja Briti monarh näitas üles austust kohalike tavade ja kultuuri vastu. Kuninglik paar ehtis Moorali ruuduliste šoti Tartaanidega, külastas iga-aastaseid rahvuslikke pidustusi prämari linnas ning kuninganna Victoria rääkis sageli kui südamelähedane shoti. Talle on ajaloolane maiga. Lints on väitnud, et Valmoorali šoti meelsus andis esmakordselt monarhiale tõeliselt Britilikud mõõtmed. Juba Victoria ajastul loodud on ka šoti torupilliorkester Queen's Royal paiks. Ja siin on vist see kõige kuulsam viis. 1800 viiekümnendatel aastatel kujundati innukalt Moorale lossi ümbrust, aedu ja parke, istutati igasuguseid põnevaid taimi ja eksootilisi okaspuid. Prints Albert jälgis isiklikult aedade rajamist lossi ja tee ning üle nii jõe viiva uue silla ehitamist ja uute talu hoonete rajamist lossi maadel asuvatesse küladesse. 1860. aastal võttis prints Albert ette reisi oma kodukanti kooborgisse. Ta juhtis ise oma nelja hobuse tõlda. Miski hirmutas loomi, kes äkki lõhkuma hakkasid. Prints ei suutnud neid taltsutada ja hüppas kihutavast õlast välja. Alguses näised Albert pääses vaid väikeste haavade ja sinikatega. Hiljem ilmusid kroonilised valud. Kuningliku paari elus olid parasjagu väga keerulised ajad. Victoria tema suri ning Albert pidi sügavas leinas kuninganna asemel riigiasjadega tegelema. Lisaks oli parasjagu sõjaväeteenistuses olev Walesi prints loonud äärmiselt sobimatu suhte iiri näitlejatari Nelly Clifteniga ja kõrgetasemeline skandaal all oli õhus juba väga haige. Albert pidi tegelema nii pereprobleemide kui riigi poliitikaga. 1861. aasta detsembris diagnoositi printsil kõhutüüfus ning nädal hiljem lahkus ta siit ilmast. Kuningapere viibis parasjagu Windsori lossis. Victoria lein oli ääretu. Ta ütles ei suutnud uskuda, et Albertit enam ei ole. Igal hommikul pidid teenijad lahkunud printsi ruumidesse kuuma vett viima ning tema rõivaid korras hoidma. Nüüdsest kandis kuninganna kuni elu lõpuni ainult musta ning veetis üha enam aega kaugel põhjas. Šoti on tema jaoks nii kallis. Valmooralli klassis. Me oleme Uuralis, oli juba lossi soetamise algaegadest peale kuningliku paari teeninud keegi Jon Braun. Kui nüüd üksildane ja murest murtud kuninganna Victoria riigi asjades sama hästi kui eemaldudes üha pikemalt Uuralis viibima hakkas. Said Jon kaunist kuninganna isiklik teener, suurepärane film, mis paun, ei pea kaugeltki täpset ajaloolist tõde edasi andma. Aga ajaloost on teada. Kuninganna Victoria oli John Brownile viimase ustava teenistuse eest ääretult tänulik. Ja ka selle eest, et mees ei järginud eriti etiketinõudeid ning käitus temaga kui tavalise inimese mitte kui kuningannaga täites samas igatahes proovi ja kaitstes teda igal sammul. Tänutäheks austas Victoria Brauni medalitega, laskis maalida tema portreesid ja mehest isegi skulptuure, teha. Aga inimesed hindavad teiste tegusid ikka omaenesemõõdupuuga. Victoria lapsed ning tema valitsuse ministrid ei vaadanud sugugi hea pilguga oma kuninganna ja tema teenri sõprusele ning iseenesest mõista tekkisid selle kohta ka inetud kuulujutud. Kahemõtteliste Panflettide levimise eest Londoni kõrgseltskonnas polnud kaitstud ka kuninganna. Kuulujuttude tasemest annavad tunnistust kellelegi Lewis haar koordi käivikud, milles kirjutati ühe kuninganna vaimuliku normann Claudi surivoodil tehtud ülestunnistusest. Vaimulik nimelt avaldanud kahetsustetajad tunnustas kuninganna Victoria hõõria Jean Browni abielutükk. Aega on ajaloolased vaielnud, mida selle ülestunnistusega peale hakata. Lähed Lewis Haagort oli vaimulik Claudi surma ajal vaid üheksa aastat vana ning vaimuliku arvatav ülestunnistus jõudnud temani läbi õige mitme inimese Claudi õde rääkinud sellest kuninganna erasekretäri naisele mitmete inimeste jõudnud. See lõpuks levis haar kordi isa tollase siseministrini, nii et vaevalt küll kujutaks enesest mingit usutavat tõendit kuninganna John Browni abielu kohta. Pal Morales. Hiljaaegu avastati aga kuninganna Victoria oma käega kirjutatud kiri, mis pandud paberile vahetult pärast John Browni surma 1883. aastal. See näitab, kui suur kaotusse kuninganna jaoks oli. Victoria on kirjutanud. Mulle pole kunagi ajaloos olnud nii tugevat ja truud kiindumust. Nii sooja sõprust valitseja ja tema teenija vahel. Iseloomutuge bussi ja vaimukindlus, kartmatu ausameelsus lahkus, õiglustunne, sõltumatus ja omakasupüüdmatus omadused, mis tegid temast silmapaistva ja tähelepanu väärse inimese. Kuninganna tunneb, et tema teist korda alanud elu varjutab taas kurbus. Löök on olnud liiga tugev ja seda on liiga raske taluda. Kõneldes teist korda alanud elust viitas kuninganna ajaloolaste arvates oma abikaasa prints Alberti surmale mis ka Victoria elu otsekui katkestas kuni ustav raunda, põhjamaiselt kaunis Valmoorali maastikus maailma tagasi tõi. Victoria valitses oma impeeriumi tervelt 64 aastat, jõudis isegi uue sajandi vastu võtta ja lahkus siit ilmast 1900 x oma raamatus hiilguse viimased päevad, kuninganna Victoria. Suurem kirjutab Tony ränna, et Victoria oli oma arstile söör Sheimzriidile oma matuste kohta kindlad korraldused andnud. Nende hulgas oli ka nimekiri mälestusesemetest ja fotodest, mis tuli asetada kuninganna kirstu Alberti hommikumantel ning kipsjäljend printsi käest. Brauni foto ja juukselakk mõned kirjad ning ka Brauni emast mus, mille mees Victoriale oli kinkinud siidpaberisse mähitud Photo asetatud siis kuninganna vasakusse kätte nii et diskreetselt paigutatud lilled seda varjasid ja sõrmus tema parema käe keskmisse sõrme. Niimoodi lahkus siis valm Uurali esimene kuninganna. Testamendiga pärandas Victoria pal Moorale lossi ja seda ümbritsevad alla saad järgmisele kuningale oma pojale Edward seitsmendale. Nii sai sellest üks Suurbritannia valitsejate paljudest kuninglikest residentidest ning ka järgmised Britimonarhid veetsid siin peaasjalikult sügis, kuid kuningas George viienda ja kuningana Mary ajal 1000 üheksasajakümnendatel ja kahekümnendatel aastatel istutati lossi lõunaküljele kauneid klassikalisi aedu. Praegune kuninglik perekond ning kuninganna Elizabeth, teine on peaaegu alati augustikuuks siia sõitnud ning muul ajal siin puhkamas käinud. Võimas helehallist kohalikust graniidist malm oreliloss ja selle ümbrus olevat eriti prints Charlesi lemmik paik, kellele meeldivad siinsetes jõgedes lõhesid püüda. Suursugune ja majesteetlik Conwal noorele lossihoone oma rohelusse kasvanud fassaadiga keset metsasid parke ja kauneid muruplatse. Lossi juurde kuuluv maa-ala on nii suur, et sellele mahub oma sadakond hoonet. Umbes oled nende elanikest on siin terve aasta ja kannavad poolt lossis sele, aedade, parkide, metsade ja neis elavate loomade eest. Teine pool saabub juulis, sest selle kuu lõpus jõuab kohale ka kuninganna siinsetes metsades ja sa veel elavat kokku ligi 30000 punahirve. Mitukümmend šoti mägismaa veist, metskitsi ja teisi loomi. Kaugematel avaratel. Mägistel aladel leidub hulk mets, loomi ja linde, kellele teinegi kord on määratud kuninglike jahiseltskondade saagiks saada. Siinne maastik on omapäraselt kaunis laiad, Maieszteetlikult voolavad jõed mõõtmatu avarus, silmapiirini ulatuvad künkad ning metsad, leidub ka kõrgemaid mägesid. Lohna kar näiteks tõuseb 1155 meetrit taeva poole. Kallis paradiis Šoti mägismaal kirjutas kuninganna Victoria oma päevikus Valmo Urali kohta. Võiks arvata, et teine kaua valitsenud monarh kuninganna Elizabeth, teine orelilossi ja seda ümbritsevasse vabasse avarasse loodusse samamoodi kiindunud, sest mitu kuud aastast on siin tema ja tema lähedaste kodu Victoria leina ajast jutustava filmi missis Braun ning kuninganna Elizabethi keerulisest eluperioodist jutustava filmi kuninganna tegevuskohtadeks pole siiski Valmoorali loss. Film vändati plärkuuni lossis ja mis siis Braun Nansy lossis Šotimaa kaunija Carmichael end? Loodus on muidugi filmides täpselt õige, nagu ka põhifaktid, kuninganna Elizabeth. Teine oli tõepoolest Palmooralis, kui juhtus traagiline autoõnnetus printsess Dianaga. Aga film on ikkagi vaid film. Veel on teada, et siinsamas Valmoralist tegi prints Philip abieluettepaneku siis veel tulevasele Inglismaa kuningannale Elizabethile jääd. Siin veetsid oma mesinädalaid nii printsess Diana ja prints Charles kui prints Edward jaa, Sofi Richeons. Igal aastal alates aprillist kuni juuni lõpuni oreli maaliline ümbrus ja kaunid aiad, uudishimulikele avatud. Kuid lossis lubatakse imetleda vaid ballisaali ajaloolisi maale, selle ruumi seintel hõbedat ja portselani ning ruuduliste šoti tärtaanide väljapanekut. Alates juuli lõpust on siin printima monarhi kodu ja kes tahaks oma koju lugematul arvul Uudishimulikke võõraid. Tema on karm, pika ja põneva ajalooga maa. Stefan Sway kirjeldab Anna-Maria Stewart siis selle ajaloo süngust ja traagikat et vanade mornide metsikute ja ohjeldamatut klannide olelusrõõmuks olid vaid tülid ja sõda, elu mõtteks, raha ja võimuiha. Kõik nad olid omavahel vihased vaenlased, kes vaid ühel juhul ühise keele leidsid. Kui oli vaja omaenesekuninga nende ühise isanda vastu välja astuda. Sellisest süngest ja trööstitu ajaloost, mis kahtlemata Stefan Zweigi väljamõeldis ei ole, on pärit. Olete hulk igasuguseid šoti legende ja müüte nii kuninglikke religioosseid kangelastest kui ka koletistest jutuste, vaid legende. Sest viimaseid elavad sotimaal igasuguseid. Vahest võiksime siis Valmooraliloo lõpetamiseks mõnd toredat sotti legendi kuulata. Kärgi graaf Robert Pruus oli koos William Vallutaja ka Inglismaale tulnud normanni rüütli Roberti prussi järeltulija. Krahvi vanaisa, 1291. aastal Šotimaa kuningatrooni nõudlejate hulgas olnud, kuid tollane Inglismaa kuningas Edward esimene oli troonile pannud inglise paruni ning vähehaaval Šotimaal advallutanud. Kui siis šoti tugev rahvuslik liikumine ning vabadusvõitlus lahti läksid, pile söber pluus meeles oma kangelasest vanaisa ja kuulutas ennast 1306. aastal Šotimaa kuningaks. Edward esimene saatis põhja suure armee. See lõi Meffeni lahingusse, prioussi, vägesid ja Robetrius kuulutati linn priiks. Need Realofaktid nüüd algab legend. Iiri ranniku ääres, üksildase Rahrini Kaarel seisis väike armetu ON. Külmad talvetuuled tahtsid oma jäiseid sõrmi läbi õhukeste seinte, pragude ja aukude, mis õlg madratsil istus, mees, mantel kõvasti ümber, keha mässitud, muldpõrandal suitses väike lõke. Siis polnud keegi muu kui Šotimaa kroonitud kuningas Robert Prius, kelle Inglismaa kuningas Edward esimene Lindbriina omaenesemaalt põgenema oli sundinud. Venna tapnud ja tema kuninganna vangi võtnud. Robert mõtles nüüd siin oma meeleheitlikke mõtteid. Kas Šotimaa vabadus ikka on vä Väärt kohutavat hinda, mis selle eest maksta tuleks? Kõiki neid lahingutes kaotatud elusid, inimeste viletsust ja orvuks jäänud lapsi. Võib-olla peaks vabaduse ideest loobuma, selle eest makstav hind on liiga kõrge kuid kuningas ei saa ameti hüljata oma sotimaad, kui lootus veel päriselt kadunud ei ole. Tuul oli tugevnenud, lõke kustunud, Robert lamas ikka vaikselt oma õlgedest matil, rahutud mõtted peas, kui nägi äkki ämblikku, kes rippus lae puutala küljest pika õhk õnne võrguniidi otsas alla ja püüdis ennast kõigest jõust teisele tala lõõtsutada. Ikka jälle kuus korda, luges Robert. Kuus korda olen ka mina võidelnud inglaste vastu ja kaotanud, mõtles Robert. Kui see ämblik nüüd ka seitsmendal korral hakkama, isa, loobun minagi võitlusest, kui tal seitsmendal korral õnnestub, üritan minagi uuesti. Mõtlesin, kui Roberti mõtteid tajudes võttis ämblik kogu oma jõu kokku ja seitsmendal korral suutis kenasti järgmisele tärele vinnata ning asus seal oma võrku punuma. Prius naeratas ja tõusis, ta otsustas uuesti Šotimaale siirduda ja vabadusvõitlust jätkata. Järgmised kaheksa aastat sõdistama vägede eesotsas võitis lõpuks 1314. aastal lännaberni lahingus oma 5000 mehelise armeega Edward teise 20000 mehelise sõja ja ajas inglased Šotimaalt väljaõpet. Pluus oli tuntud kui hea kuningas Robert kahtlemata üks Šotimaa suurimaid ja kuulsamaid valitsejaid, kes oma riigile vabaduse rahu tõi. Kuninga müüt, arukas kuningas, kes oskas ka tillukesel olendilt midagi õppida, kuni on vähegi lootust, tuleb üritada. Ja nüüd on veel just parasjagu aega Eke šoti koletiste müüti. Kuule. Peaaegu iga Šotimaa mägijärves elab oma koletis või on vähemalt olemas lood sellest koletisest võib olla teatavad vanaemad, neid sellepärast, kas liiga vee lähedale mängima ei läheks. Lääs on Šotimaa kõige levinum järvekoletis Kelpi vee hobune. Kärpi elanud sügaval vee all kaldale tulles aga muutnud end imeilusaks hobuseks, kes juba saduldatuna peibutanud nii kohalike elanike kui ette vaatamatuid rändureid endale selga istuma. See, kes ahvatlusele järele andis ja hobuse selga istus pääsenud looma küljest enam lahti ja imekaunis hobune, tormanud galopiga otse järve kaldale ning vete viiesama ohvri jäistesse sügavustesse. Selline oli siis lugu, mida jutustatud järve lähedal elavatele lastele hoidu, kui nad eemale tundmatutest hobustest ja järve kallastest. Kuid ainult väga targad Šoti vanaema ei teadnud seda, et Kelbid ei pea alati hobustena ilmuma. Palju aastaid tagasi elanud ühe pikliku järve põhjakaldal talupoja pere nagu kõik teadnud nemadki lugusid järve koletistest ega olnud eriti üllatunud, kas siis, kui ühel nendega karja lehmal sündis suur must vasikas, kellel olid punased sõõrmed ja eriti metsik loomus sest mõnikord külastanud metsikud pullid ka talunikke, lehmakarju, kuid pullvasikas olnud kõige suurem metsikum ja vihasem, keda seni sealkandis nähtud ja kasvanud väga kiiresti. Niisiis lukustanud talunik loomaaedikusse, et teda vähegi taltsutada vasikas, aga ainult söönud, kasvanud jäme, iranud. Ühel päeval jalutanud Talumehe tütar mägijärve kaldal teadnud, et ei tohi istuda saduldatud hobuse selga kuid ei osanud midagi karta, kui tema ees seisis noor, kenasti sinisesse rõivastatud, sassis blondide juuste ja väga võluva naeratusega mees, kes küsinud, kas neiu ei saaks talle kammi laenata. Tüdruk võtnud põlletaskust ka myya ulatanud noormehele, kes üritanud asjata oma sassis juukseid kammida. Lõpuks palunute neiu abi. Viimane istunud murule, noormees, pannud pea tema sülle ja tüdruk asunud tema tõrksete juuste kallale, märganud üllatusega, et mehe juuksed olid märjad ja täis veetaimi ja rohtu tüdruk taibanud. See pole hoopiski kena nooruk, vaid järvekoletis, kes end seekord mitte hobuseks vaid inimeseks on muutnud. Piiga hakanud kammimist jätkates vaikselt unelaule ümisema, kuni mees tukkuma jäänud. Tüdruk jooksnud, siis tulistjalu kodu poole, kuulnud aga õige selja taga kabjamüdinat ning raevukat häält teda ajanud taga neljajalgne veehobu. Piiga jõudnud lõpuks metsiku pulli aediku juurde, kiskunud värava lahti ja jäänud ise selle taha peitu. Maruvihane must pull tormanud välja otse valge v hobuse ette põlmeiranud hobune kriisanud ja hirmus võitlus läinud lahti valge ja must elukas liikunud oma marulise sõitluses üha enam järve poole, kuni nende kabjad kaldamudas libisenud ja mõlemad lainetesse kadunud. Ja pärast seda pole kumbagi nähtud. Nonii sai siis pisut uuritud kahe suure briti kuninganna Victoria jah, Elizabeth, teise Šotimaa lemmik lossi, Moorali lugu ja šoti legend kõndides tarkust kogutud. Et kui ka veel kõige väiksem lootuskiir kusagilt paistab, siis tuleb edasi võidelda. Jääte, ole arukas tegu sügavate Šoti mägijärvede kallastele hulkuma minna, imekauni saduldatud hobuse selga istuda või hakata kammima võõra, olgugi ülisümpaatse noormehe juukseid. Sellevõrra oleme nüüd targemad.