Tere, kallid klassikaraadio kuulajad. Tere päevast. Täna kavas teine saade sarjast viiva Verdi ja stuudios on Aarne ja Mart Mikk. Täna täpselt 100 aastat tagasi, 27. jaanuaril 1901. aastal kell kaks 50 lakkas ühes Milano hotellis tuksumast helilooja Giuseppe Verdi süda. Oma voodi ümber oli neli lähedast inimest. Üks nendest, Arrigo poito helilooja Libretist kirjutas hiljem. Verdi suri. Ta viis endaga kaasa seletamatult suure hulga valgust ja elu loovad soojust. See olümposliku vanuse päikesekiir soojendas meid kõiki. Tema surm oli kaunis. Ta lahkus nagu sõdur karmilt vaikides. Täna on just see päev, mil möödub 100 aastat Giuseppe Verdi surmast. Siis võib-olla täna kuulamegi rohkem muusikat ja vähem, räägime esimeseks numbriks. Te kuulsite ühte lõiku Berdy Messade reekviemi esimesest osast ja selle esitasid teile teatralla skaala, orkester ja koor ning dirigent Riccardo Muti. Aga milline oli Verdi reekviemi saamislugu? No me teame, et surmaooperilaval oli Verdi kujutanud väga paljudes ooperites, aga Reekviem, mõte tekkis tal esimest korda aastal 1868 mil suri helilooja Rossini. Verdi pöördus paljude tuntud itaalia heliloojate poole, et nad kirjutaksid ühiselt. Mälestus Messi Rossinile. Ja tema ise lõi preekime viimase osa liberamee. Kahjuks teised kolleegid selle mõttega ei haakunud. Ja nii vahepeal jäi see mõte soiku, valmis ooperayyda. Aga kui aastal 1873 suri kirjanik Alessandro man tsooni, keda Verdi pidas üldse üheks silmapaistvamaks kirjanikuks kogu maailmas ja tema teos kihlatud oli Itaalias väga tuntud, on ka tõlgitud eesti keelde, ju siis ta otsustas üksinda kirjutada. Reekviemi kasutas ära ka juba Rossini mälestuseks loodud liberamee osaliselt. Ja selle Verdi reekviemi ettekanne oli siis 22. mail Milano San Marco kirikus aastal 1873. Kolm päeva hiljem kõlas Reekviem juba La Scala laval ja neid esimesi ettekandeid dirigeeris verd ise. Sopranipartiid laulis Theresa Stolts, kes oli olnud ka Itaalia esietendusel Haiida nimiosas ja on öeldud, et see reekviemi esiettekandel osalemine jäigi Stolsi viimasteks avalikeks esinemisteks. Seda Verdi reekviem on ka nimetatud mon tsooni reekviem, eks mõnedes väljaannetes ja, ja nüüd kuulame sealt ühe lõigu teisest osast siire ehk viha päev. See osa omakorda jaguneb 10-ks osaks. Millest siis üks on Indiamisco tenori aaria, mille meile esitad Luciano Pavarotti. Verdi reekviemi seitsmendast osast anest kõige monumentaal see ja võib-olla ka tuntungi just nimentiie siire ja seda on oma selliselt jõulisusest poolest võrreldud ka Michelangelo freskoga viimne kohtupäev Sixtuse kabeli laes. Reekviemi on tihti ka nimetavad Verdi 27.-ks ooppariks kuna selle reekviemi vältel ta nägu vahatab tagasi inimese elule, võitlusele püüdlustele. Ja ka selles mõttes on võib-olla sarnases olemas, et Verdi ooperis liberatistide teksti tõlgin tõlgendas nende olemusest lähtudes ja nii näitas ka tema liturgilise teksti muusikasse valamisel, kuidas tema tunnetas seda kiriklikku tekstide olemust võib-olla selle poolest ongi, kui võrdleme näiteks Foree või rubiini või Mozarti reekviemi, Verdi rääkimisest on kuidagi selline elulisem või elulähedasem või veristada. No ta on kindlasti kõige suuremate kontrastidega minu arvates just kõige jõulisem nendest kindlasti. Aga kuulaksime nüüd järgmist osa, mille nimi on konfrutantis ja kuna me mõlemad oleme bassilauljat, siis kindlasti on see osa meile mõlemale ka väga tähtis. Ehk siis konfutardis esindajateks on endiselt laskaala koore orkestri dirigent Riccardo Muti ja bass on seal veni. Siin olid suurepärased näited just just nimelt nendest kontrastidest ja kuulsime ka seda kuulsatesti vaskpillide rohket siira nagu tunnusmeloodiat. Vahepeal muutus komputatis osaks nimega Lakrymoza ja Luciano Pavarotti, ka Sammel Reimiga liitusid sopran stuude ja metsosopran Dolores. Verdi viimaste eluaastate juurde. Veel tagasi tulles peab mainima, et 14 10. novembril aastal 1897 suri tema abikaasa Tšutseptina stripooni. Ta kirjutas ühele oma tuttavale. Et pärast poole sajandi list kooselu olen ma üksi üksi, üksi, üksi perekonnata, kohutavas üksinduses. Ja ma olen 85 aastane. Verdi kasutütar Maria karrara on meenutanud, et üksi jäänud Verdi kõndis tihti Santagada villaruumidesse ümises omaette Philipi aariat ooperist Don Carlo. Seda tormirosol, et kord, kui mu elupäevad on lõpule jõudnud, siis uinun ma üksi oma kuninglikus rüüs täna, 27. jaanuaril, kõladist kõikides maailma ooperilinnades, Verdi ooperid ja paljudes paikades ka tema reekviem muidugi kõige lähemal, Klab reekviem juba täna õhtul Estonia kontserdisaalis, kus on siis kolm kooriv Rahvusooper Estonia ooperiteater, Vanemuise regorgia kooriühingu kammerkoor. Ja mängib siis Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester, dirigent Paul Mägi ja solistid Inessa galantne Lätist. Riina ei, ränne. Itaaliast ja Mati Palm. Ja seda kontserdi kannab üle klassikaraadio. Kuid lisaks, kui sirvida ooperiajakirjades ja internetis, siis saime teada, et täna mängivad ka Berliini Filharmoonikute Claudio Abado juhatusel. Ja seda kontserti kantakse üle paljude riikide raadiotes ja televisioonidest. Münchenis näiteks suvin Mehta juhatusel kõlab Verdi reekviem ja seal näiteks, kui mõningaid soliste mainida, siis seal laulab tenor solist Andrea Bocelli. Ja kui veel mõned kohad võib-olla välja tuua, siis täna kõlab veel Verdi reekviem New Yorgis Washingtonis, Marsseys Parmas, Roomas. Oopereid ei ole mõtet hakata üles lugema, neid lähevad igas linnas. Aga selle reekviemi osa tänases saates me lõpetaksime siis ühe lõiguga viimasest osast Liibera mee ja see on nüüd just see nii-öelda, millest kogu see reekviem alguse sai ja kuulame siis. Sopran stuuder Alapsel seda imeilusat. Ja ikkagi La Scala orkester ja dirigent Riccardo Muti. Kui minna veel korraks Milanosse 100 aastat tagasi siis võiks mainida ka seda, et Verdi oli ju nädal aega enne oma surma juba halvatud ja linnaelanikud katsid õlgedega hotelli kõrval olevat tänava. Et mööda ruttavad tõllarattad Surma voodis olevat maestrot, ei häiriks. Vertimaati kolm päeva hiljem tagasihoidlikult Milanos, surnuaiale, aga 27. veebruaril, see tähendab täpselt kuu pärast tema surma viidi Verdi piinast repooni põrm kalmistult kaasa tirib pooso kabelisse sellesse majja, mida Verdi ise oli oma rahadega lasknud ehitada vanade muusikute selliseks elupaigaks ja kuhu siis väike kabel oli ka tema jaoks varutud. Mul on olnud võimalus selles kabelis Verdi haua kõrval põlvitada ja ma mõtlesin oma vaimusilmas, et huvitav, milline võis olla see pilt Milanos siis 27. veebruaril aastal 1901, kui Verdi maeti surnuaialt ümber sinna kabelisse. Mil Milano tänavatel olevat olnud 300000 inimest. Ja las skaala ees seisis üheksasajaliikmeline koor, orkester ning Arturudoscaniini juhatusel laulis koor kogu rahvamassiga orjade koori Verdi ooperist Nabucco ja täna 100 aastat hiljem ühinevad selle vappenseeroga Rahvusooper Estonia. Tänane saade on sattunud selline pisut nukra alatooniga, aga teisest küljest on just täna see päev, kui 100 aastat tagasi Verdi suri, nii et ma arvan, et see on igati õigustatud. Andku meile raadiokuulajad andeks. Me oleme oma saate ülesehituses võtnud sellise suuna, et me püüame teile kevadeni jäänud saadete jooksul tutvustada lähemalt kõiki või vähemalt enamuses kõiki Verdi ooperid. Ja tänases saates on jõudnud kätte järg nappuconi. Ooper on ka Estonias praegu repertuaaris, nii et raadiokuulajad võivad seda vaatama minna ja ma loodan, et enamus on juba nähtud seal. Aga esietendus oli juba 1996. aastal. Estonia seaAga las skaalas. Toimusi etendus üheksandal märtsil 1842. aastal. Me teame Verdi eelmine ooper kuningas üheks päevaks kukkus läbi ja ta tõotas ta enam kunagi oopereid ei kirjuta. Aga las skaala direktor IRL-i surustale ikkagi soleera libreto pihku ja ütles, et see neetud helilooja Otto Nicolai ei taha samale teemale ooperit kirjutada. Ole hea ja Teeessina. Verdi läks koju, viskas libreto lauale ja nagu ta ise mainib oma mälestustes nagu saatuse tahtel see libreto leheküljed avanesid sellest paigast, kust kõlas jusse vabinzero orjade koor. Ja Ta luges selle libreto mitu korda öö jooksul läbi ja kirjutas Peri ära. Me teame, et süžee pärineb vana testamendi prohvet Jeremija raamatust, kus Babüloonia kuningas Nebukadnetsar hävitas Jeruusalemma aastal 586 enne Kristust ja viis juudid, Paabeli vangipõlve ja ajaloo. Niisugune kurioosum on see, et samal teemal oli neli aastat. Ballett Antonio korteesi sules mis aga mingit menu ei omanud. Aga Nabucco ooper oli tõepoolest sensatsiooniline. Nii Verdi kui kõlas skaala jaoks ja isiklikult võib-olla veel, see oli väga tähenduslik detaile jotiinast, repooni, kes abi Kaili rolli laulis, sellel esi endale sai hiljem Verdi abikaasaks. Lisaks ei olnud see kaugeltki mitte Verdi viimaste ooperite hulgast, vaid järjekorras lausa neljas või see oli kolmas, kolmas ooper. Ja ma arvan, et kuna me lubasime täna vähem rääkida, rohkem muusikat kuulata, siis kuuleksime sellest nappucost veel abi Kaili ja Nabucco duetti oopri kolmandast vaatusest ja olgu see siis tõenduseks selle kohta, et selles ooperis on palju muud suurepärast muusikat peale selle kuulsava Benzeero ja selle duetti esitavad meile leedulanna Sigutestoniite ja Jassi Zahharov. Äsja kõlanud CDd on raadio kuulajatel võimalus ka endal kauplusest osta ja selle tõttu me tahaks siia kohe järele lasta ühe teise muusikalise näitena Bukost seal salvestada 1965 kus Viini riigiooperikoor ja orkester Lambert kardelli juhatusel esitab ühe paljudest selle ooperis finaalidest ja osalised oleks siis järgmised. Nabucco Titov kombi Abigail, Elena suliootis, Zakaria Carlokkava jäisma, Elle Bruno prevedi. Nappukaga seoses võib-olla veel nii paljugi, et 26. detsembril aastal 1946 kui pommitamisest korda tehtud laskaala avas taas oma uksed etendusega siis valiti selleks ikkagi Nabucco, juhatas Tullio Serafiin ja vaatamata sellele, et vahepeal elekter ära kustus ja osa ooperit mängiti pimeduses ilmselt muusikud peavad seda lugu peast läks loomulikult edukalt lõpuni ja kindlast mõistetavalt. See orjade koor on Itaalias peaaegu nagu teine rahvuslik 10, nagu meil, Mu isamaa on minu arm ja selline, siis sai teine saade sarjast viivaverdi. Täna oli stuudios Aarne ja Mart Mikk ja helipuldis Katrin maadik. Loomulikult peame me lõpetama selle saate sedasama orjade kooriga, ainult et eriline saab olema selle esitus. Kuna see on ühelt kahisevalt vinüülplaadilt ja 10 aasta tagune heliülesvõtte, kus Itaalia aknatootja Rosada sai 30 aastat vanaks ja selle puhul korraldatud galakontserdil siis paluti kõikidel saalisviibijatel laulda vaapenzeerat kaasa. See oli muidugi firma aru saada, mitte üksik inimene, rassaadage järgmine aastas. Ja selle plaadiümbrisel on ka kirjas kõik need 1000 inimest, kes seal kaasa laulsid ja kui te lubate, siis me teile neid nimesid kõik ükshaaval ette ei hakka lugema. Igal juhul soovime teile meeldivat nädalavahetust ja olge terved.