Klassikaraadio stuudios on nüüd oboemängija Kalev kuljus. Võitsite maikuus konkursi Praha kevad. Mida see konkurss endast kujutab? See konkurss on väga pikaajaliste traditsioonidega toimus juba 50 kolmandat korda festivali Praha kevadel raames ja festival ise toimub juba 50 kuuendat korda. Ja see konkurss kujutab Endast noorte muusikute ühte paremat võimalust, et ennast näidata maailmas ja, ja läbi selle konkursi. Saavutada siis tunnustust Euroopas. Kui palju oli seekord siin oboemängijaid kokku tulnud? Kassetivooruga valiti välja 53 oboemängijat üle terve maailma, seal oli osalejaid Jaapanist, Koreast, Ameerikast ja Euroopast muidugi palju. Ja kohale tuli sinna 36 oboemängijat. Ja, ja et kõige rohkem oli seekord Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Mitme vooruline, see konkurss oli. Konkursil oli kolm vooru. Esimeses voorus mängisid kõik oboemängijat omal valikul kolm Hermanni fantaasiat, 12-st fantaasiast, Olaf löödile ja Makoto Suhara vapsation. Ehk siis painaja või kummitus, kui tõlkida. Teises voorus oli põhiteoseks Johan Christian Bachi sonaat g-moll. Ja kohustuslik lugu oli teises voorus spetsiaalselt sellele konkursile kirjutatud. Teine Lucas chi impursioonitu poele klaverile. Ja kolmandaks looks, teises voorus oli veel siis omal valikul võimalik valida neljast teosest ja mina valisin Antaldura, Läti duo kontsert Dante. Ja finaalis esitati Mozarti oboekontsert, C-duur ja Martin uue poekontsert. Kas pianist oli omal kaasas või seal kohapealset klaverisaatjat lugudes, kus oli klaver, kohe poe pianist? Oli see, et Eestist jah, omal kaasas, kuna kuna ma olen väga palju mänginud koos Yana peaskega ja ta oli hea meelega nõus mind aitama seal konkursil, siis siis läksime koos temaga. Ja teises voorus kui tuli esitusele Bachi sonaat g-moll, siis oli sealtpoolt MP3-mängija ja ka tšello. Mis tunne oli seal konkursil alguses, kas alguses aimdus nagu seda võit või, või tuli see üllatusena? Noh, see on raske küsimus ega ei lähe kaotama konkursil, eks ole. Aga, aga sellist edumaa muidugi poleks olnud, seal on oodata. Mul oli nagu endale seatud kõige kõrgemaks eesmärgiks saada finaali. Aga kui juba finaali oled jõudnud, siis ei tea kunagi, mis võib juhtuda, kuidas teised mängivad ja kuidas endal läheb ja siis oleneb kõik juba õnnest ja lihtsalt kas on hea päev või ei ole hea päev. Ja finaalis tõesti klappis kõik päraselt orkester toetas, orkester oli prahva kammerorkester. Ja meil oli ainult üks proov, selle orkestri ja kahe kontserdi peale oli aega täpselt tund aega. Nii et puhast prooviaega jäi tegelikult ainult 20 minutit. Kes selles finaalis veel osalesid, mitu mängijat pääses üldse finaali? Finaali pääses neli oboemängijat, kaks tükki olid Prantsusmaalt üks tüdruk ja üks poiss ja oli ka veel üks tšehh. Ja neljandaks olin siis mina. Mis te ise arvate, mis asi oli see mis teid võitjaks tegi, mis oli teie eelis? Minu eelis oli, oli vaieldamatult muidugi see, et ma olen neid mõlemaid kontserti mänginud orkestriga varem. Mozart just detsembris Serzoga ja Martin uut kaks kolm aastat tagasi Eesti Muusikaakadeemia Sümfooniaorkestriga. Ja arvan, et see oli kindlasti üks eelis. Sest et prooviaeg oli tõesti vähe ja tuli absoluutne maksimum võtta välja sellest ühest proovist. Praegu on meil võimalus kuulata konkursi Praha kevadfinaalis kõlanud Wolfgang Amadeus Mozarti teost oboekontserdi C-duur, esimest osa sellel salvestusel mängib koos Kalev Kuljusega Eesti riiklik sümfooniaorkester kiin Vangi juhatusel. Kui pikk on üldse ettevalmistus ühele konkursile? No mina sain need noodid kätte kaks kuud enne konkurssi ja, ja eks ma siis hakkasin vaikselt selle peale mõtlema. Muidugi see idee iseenesest tegelikult oli juba varem, kui ma kuulsin sellest konkursist etetet toimub sellel aastal nüüd poele siis juba eelmisel suvel, ma hakkasin vaikselt selle peale mõtlema, et miks mitte proovida. Nii et konkursi selliseks konkurssideks ettevalmistamine muidugi nõuab hästi pikka aega. Ja ilmselt on vajalik ka mingi eelnev konkursi kogemus. Milline see teile on olnud? Noh, eks eelnev konkursi kogemus muidugi on väga hea, kui on olemas. Minul on kaks eelnevat rahvusvahelist konkursi kogemust, esimene neist on Soomest uusi kaubungist, aastal 99 toimus seal Põhjamaade mängite konkurss. Ja teiseks kogemuseks oli siis eelmisel aastal toimunud puhkpillimängijate konkurss patsem in terris Bayrotis kus olid kategooriat kõik pandud kokku, tähendab, kõik puupillid olid seal. Koos ja nendel sellest Praha kevadest seal ju lisaks sellele esimesele preemiale võitsite kaks eripreemiat, mida need endast kujutasid? Jah, tegelikult need eripreemiaid on meil kolm. Esimene neist on siis parima esituse eest finaalis Martin UV-kontserdi eest. Ja teistest preemiateks on, on Praha linna eripreemia nii-öelda kõige edukamale konkursandile ja mida ma kõige tähtsamaks ise tean, on, on tegelikult proov, harmoonia, mundi, eripreemia sellega, sest nemad siis kontserdid ja festivalid Šveitsis, Itaalias, noorte muusikute kokkusaamisel Titcianos aastal 2002. Ma tean, et harmoonia mondi on küllaltki selline tuntud ja hea maitsega plaadifirma, kas ta siis on ka kontserdikorraldaja või maja, on kaks asja omavahel segi? Ja siis nad omavahel kindlasti on seotud ja proharmoonia mundi preemia tähendabki seda, et see agentuur on nagu silma peale pannud, eks ole. Ja see noorte muusikute kokkusaamine tähendabki seda, et sinna tulevad kokku erinevad pillide esindajad ja konkurite Laurale kevaditi ja siis moodustatakse orkester nendest ja ja mõned siis saavad mängida ka selle orkestriga soolokontserti. Žürii esimees oli Omart Soboli, kes on Šveitsis ja Itaalias põhiliselt tegutsev Oboemängija tema põhierialadeks on, on kammermuusika ja ka nüüdismuusika. Siis olid tšehhist dushan, Foltin, temast ma eriti midagi palju ei tea. Ma tean nii palju, et ta on töötanud Rahva kammerorkestris ja praga filharmoonia orkestris. Siis oli žüriis veel Saara Francis, kes on pärit Londonist. Ja tema on on tuntud selle poolest, et ta lindistanud hästi palju just romantilist muusikat ja, ja ta on väga suur spetsialist. Mis puudutab Schumanni ja, ja ja natukene kaugemale kaablitenit ja sellist muusikat siis Silven kantsuanaa, kes töötab praegu hetkel metsis Prantsusmaal, aga ka temaga me leidsime pärast konkurssi päris päris kiiresti ühise keele, sellepärast et ta on samuti lõpetanud lyoni konservatooriumi samade õpetajate juures. Ja žüriisse kuulus veel Irzimi hull. Kes on praegu Prahas sümfooniaorkestri esipoist ja Praha konservatooriumi professor siis oli žüriis veel Alf Nilsson. Kes on väga pikka ajaline esiOboist Rootsis, praegu ta vist enam minu teada ei mängi, aga aga tegeleb õpetamisega rohkem. Ja veel, Gerhard Tureczek, kes on minu teada veel praegugi Viini Filharmoonikute esioboe Väga soliidne seltskond ja aga kas pärast, kui see tulemus oli teada, oli ka selliseid omavahelisi vestlusi žüriiliikmetega, kas nad ütlesid mingeid kommentaare? Pärast kolmanda vooru lõppu see kell oli juba nii palju, et me siis enam me eriti ei ei jõudnud rääkida Riiga sest ma mängisin kell üheksa õhtul ja tulemused saime teada pool 12, nii et siis oli juba päris hilja, aga, aga järgmisel päeval päeval, kui toimus autasustamine, see oli siis kell 12 päeval. Ja pärast autasustamist oli selline nagu lõpuvam kett siis loomulikult küsisin žüriiliikmete käest, et kuhupoole on võimalik jätta ja mida tuleks teha ja mis on head küljed, mis on halvad küljed. Ja üldiselt vastased olid positiivsed, aga loomulikult sain ka sealt palju palju näpunäiteid, mida tuleks järgida. Tahaks teada, millised võimalused on avanenud teile seoses selle väga eduka konkursi läbimisega. On mingeid pakkumisi tulnud? No need pakkumisi on olnud, aga neid pakkumisi tuleb loodetavasti kindlasti veel üheks tähtsamaks, ma pean just seda Brow harmoonia, mundi pakkumist või seda preemiat. Tänu sellele on siis Mano festivalil võimalik mängida selle orkestriga, mis moodustatakse nendest konkursi laureaatidest. Ja kui kõik läheb nüüd nii hästi nagu paberite pealkirjas, siis siis peaks olema dirigendiks Claudio Ado teost, ma, mida ma seal mängin, ma veel ei tea. Aga arvatavasti on see Straussi oboekontsert. Teine tähtsam pakkumine, on siis esinemine järgmise aasta Praha kevade festivalil seal küll mitu orkestriga, aga nii-öelda soolokontsert klaveriga. Ja siis on veel paar väiksemat pakkumist tšehhi linnaorkestrit delt mängida endaga koos tuleval hooajal siis. Praegu kuulakem Kalev kuljuse ja Mati Nikolai esituses üht Palamis saadeti kõigepealt konkursi Praha kevadkassetivoorule. See on seen, potsa fantaasia pastoraal. Millal Eesti publik, teie mänguga võiks kohtuda, teid kuulama tulla, need kindlasti on huvi suur, et kuidas see võitja siis mängib? No nüüd tuleb suvi peale ja ega need kontserte nii väga palju enam ei ole. Solistina tuleb järgmine kontsert Eestis alles augustikuus. See on 12. augustil Rapla muusikapäevade lõppkontsert, kus ma mängin siis Tallinna kammerorkestriga. Philipp Emanuel Bachi oboekontserti esstuur. Katki rääkida nüüd sellest tööst siin Eestis nii solistina, ansamblites-orkestrites, mis kaaslastest olete mänginud siiamaani. No kõige rohkem oleme mänginud muidugi nüüd ansamblis ja, ja Tallinna kammerorkestris olen samuti teinud päris palju projekte kaasa ja nüüd juunis saab nüüd aasta täis ka Eesti riiklikus sümfooniaorkestris kontsertmeistri kohal. Aga muidugi, eks on ka neid nii-öelda improviseeritud koosseise, kus siis lihtsalt sõpradega on võimalik mängida. Olete andnud soolokontserte? Olen küll me kaks korda isegi mõlemad on toimunud Olavi saalis ja mõlemal korral on on klaverisaatjaks olnud Mati Nikolai. Esimene kontsert toimus 97. aastal juunikuus ja teine siis kaks aastat hiljem, maikuus. Eino Tambergi tsükli muusikatu poele esitavad nüüd Kalev kuljus ja Marryt Gerretz-Traksmann. Võikski nüüd rääkida võib-olla hoopis sellest kujunemisteest ja kuidas te oboe juurde jõudsite? Kui vanalt hakatakse poed õppima, kas alguses mängitakse mingit muud pilli või või alustatakse kohe, on poega? Tavaliselt puhkpillimängijad alustavad peaaegu kõik plokkflöödi ka nagu mina, mina samuti. Ja minu muusikaõpingud algasid 20 esimeses keskkoolis, kus ma hakkasin siis Lydia Rahula alga plokkflööti õppima. Ja edasi ma astusin siis Tallinna laste muusikakooli, kus minu õpetajaks sai tulike Loorits. Ja kas siis ma alustasin küll juba poega, kuigi seal oli võimalik õppida, aga plaksutati. Aga üldiselt poed ei ole soovitama hakata õppima varem kui 10 aastaselt, sest et see on ikkagi päris pingeline protsess, see oboepuhumine ja sealt hääle välja saamine, et alla 10 aastaselt lihtsalt ei ole. Füsionoomia, ei ole veel selleks valmis. Teie alustasite 10 alustuse nahklemine aastaselt. Mis asi on üldse selle poe mängu eripära? See kuulates tundub selline suhteliselt tundeline pill. Aga kuidas seda mängida on? No eks ta on tundeline tõesti, sest et temaga on võimalik väga palju erinevaid tämbreid välja tuua ja erinevaid kõlavärve. Dünaamiline skaala, ma ei ütleks, Tobaal on, on need nii väga suur kindlasti väiksemaga ainetel, näiteks saksa fonil. Aga poe on just selline, ta meenutab inimhäält, on väga palju öeldud, et oboe ja tšello meenutavat pillidest kõige rohkem inimhäält ja kindlasti see, see on üks põhjusi, miks ta nagu inimestele väga hinge läheb. Sest et kui on kuskil eriti, kus barokkmuusikas näiteks on poesoolosid, siis, siis pärast ikka tullakse ütlema, et küll oli ikka ilus ja küll oli ikka pisar tahtis tulla. Millal te tajusid esimest korda, et mängite tõelist muusikat? Muusika. Aga see on ka juba raske küsimus. Aga noh, et ei ole nagu püüdmine millegi poole, vaid haiget, see ongi muusika. Või on algusest peale olnud selline tunne? Et tulebki välja mängimine. Ei no eks alguses on ikka raske, alguses. Alguses tuleb sealt põõsast ikka igasuguseid imelikke hääli välja ja ega need mõned on ikka päris inetud. Ja juhtub ka praegu seda, ega siis ei saa öelda, et nüüd alati tuleb kõik välja, hästi. Aga tõelist muusikat. Tõelist muusikat. Seda on tõesti väga raske öelda aga arvan, et kusagil muusikakeskkooli veel siis, kui siis kui hakkasid juba teosed minema raskemaks ja, ja oli võimalik juba orkestris kaasa mängida ja ja ka solistina esineda siis orkestri saatel tekib selline nagu fluidum kergelt. Et sa pead nagu orkestri endaga kaasa tõmbama ja samas aktsepteerima, et et sa ei ole mitte ainult solistvaid osake sellest kõigest, et need asjad kokku viia, siis, siis võib-olla võiks seda nimetada, et tekkis selline eriline tunne küll. Siinkohal üks veidi vanem salvestis, see on aastast 1993. Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestrit, juhatab Toomas kapten. Solist on muidugi Kalev kuljus ja üles võetud kontserdikavale on tema nimele lisatud õpetaja tulika looritsa oboeklassist. Kuulame ühte osa Johann Sebastian Bachi oboe kontserdist, C-duur. Me käigi vist enne jutt pooleli, seal õpingute juures. Kuidas jõudsite muusikakeskkooli? Ja kui ma lõpetasin ära Tallinna laste muusikakooli, siis edasi läksin õppima Tallinna muusikakeskkooli kus õpetaja jäi samaks tulike Loorits. Ja, ja muusikakeskkooli lõpuklassis. Hakkasin natukene juba tunde võtma ka just vahetult Saksamaalt tagasi tulnud Andressiitanilt. Ja läbi tema tekkis ka huvi. Toomas inver, mille vastu õhkas Samaalses Karlssonis õpetab. Pärast muusikakeskkooli astusin Eesti muusikaakadeemiasse, siis ta oli veel konservatooriumi nimetusega kus õpetajaks sai Heldur Värv, aga Heldur värv sai olla ainult pool aastat minu õpetaja, sest ta lahkus meie hulgast. Ja edasi saigi minu õpetajaks Andres Siitan. Ja paralleelselt samal ajal oli minu õpetajaks ka Olev Aino mäe. Ja kui ma olin Eesti muusikaakadeemias õppinud, ostad siis avanes tore võimalus minna ennast täiendama Leoni Prantsusmaale. Ja selle võimalusena loomulikult kasutasin kohe ära, jah. Ja seal said minu õpetajateks kiila Ross. Ja saan Christoph ju. Prantsusmaal õppisin kaks aastat. Siis tulin tagasi Eestisse, lõpetasin Eesti Muusikaakadeemia ja läksin edasi indermile juurde Saksamaale Karzzuesse õppima. Magistratuuri ei, magistratuuri ei ole ma siiamaani veel astunudki. Ma olen küll lõpetanud kaks korda nii-öelda, kusjuures õppe Eesti muusikaakadeemia asuvas, aga magistrantuur? Noh, eks mul vaikselt mõtted liiguvad sinnapoole ka. Need indermi Ülle juures te õppisite veel päris mitu aastat, et lõpetada bakalaureuse tasemel. Heinar, mille juures ma õppisin kaks aastat sest et oli võimalik ju siit eestist teoreetilisi aineid üle kanda sinna Saksamaale ja siis paralleelselt ma lõpetasin kaks kooli. Minu vestluskaaslane nüüd Andres Siitan, te olete muusikaakadeemias olnud Kalev kuljuse õppejõud ja kindlasti oskate teda hästi iseloomustada. Ma alustaksin aga hoopis sellise küsimusega, mida tähendab oboemängijate maailmas konkurss, Praha kevad. See tähendab äärmiselt palju, sest see on, see on tõepoolest maailmas üks kõrgema poteeringuga konkursse ja selle võit pakub pakub mängijale äärmiselt palju, sest siis tavaliselt tulevad ka kontserdikorraldajad, orkestrite esindajad, agentuuride esindajad kohe ligi ja ja mitte niisama ligi, vaid ikka ikka kontserdipakkumistega, nii et võib-olla Müncheni Müncheni ARD konkursi järel. Minu teada on Praha kevad küll teisel kohal. Ja nüüd võiks rääkida siis teie õpilasest millised olid näiteks teie esimesed muljed Kalev Kuljusest, kas paistis juba ammu välja, et temast võiks midagi saada? Ma pean kõigepealt ütlema, et minu õpetajaks olemise aeg on üleüldse olnud äärmiselt lühike ja see ongi piirdunud ühe ainsa aastaga. Karalitma tegelikult veel nii-öelda eraviisiliselt õpetasin natukene ka siis, kui ta oli lõpetamas muusikakeskkooli. Ja siis see esimene aasta muusikaakadeemias. Ja pean ütlema, et see oli üleüldse üks üks ääretult tugev kursus. Koos õppisid Kalev kuljus ja teine äärmiselt ja oboemängija Nils Rõõmussaar, kes, kes samuti osales sellel Praha kevade konkursil, kuid kahjuks ta ei pääsenud edasi edasi esimesest voorust. Kuuldavasti oli ka tema mänginud, mänginud ääretult tugevalt, ääretult hästi. Ma arvan, et see Kalevi Nils õppisid, õppisid omal ajal koos ühel kursusel, see omavahelise rebimise mõttes oli äärmiselt kasulik ja, ja seda oli näha, et et mõlemad head mängijad tõesti nägid hästi palju vaeva, et et olla teisest natukene parem. Ma isegi ei hakkaks ütlema, kas, kas Kalev oli tol ajal oluliselt üle? Nad olid mõlemad väga head ja mõlemad väga-väga lootustandvad, nii et et oli tegelikult näha juba muusikakeskkooli lõpus ja akadeemia alguses sealt sealt läks muidugi nende mõlema õppimistee läks edasi ja natukene erinevatesse suundadesse ja Kalevil on pärast seda olnud olnud võimalus õppida ääretult tugevate ääretult heade pedagoogide juures, nii et tal on vedanud ka elus palju. Kui poemängijana te kindlasti oskate esile tuua, mis on need kalevi kõige tugevamad küljed? Pillimänguks üleüldse peavad olema nii füüsilised eeldused kui, kui muusikalised eeldused ja ma ütleks, et Kalevil on need need mõlemad küljed suurepäraselt olemas, kui ikkagi jaksu pilli puhuda ei ole, ega siis ei aita ka see kõige parem tahtmine mitte ja kõige parem musikaalsus ka mitte nii et olema olemas mõlemad nii füüsilised kui kui muusikalised eeldused ja need, need, kindlasti on tal mõlemad väga head. Tavaline konkursi võit üldse tähendab seda, et et ollakse tipptasemel mängija ning ütleme sealt edasi minna võib tegelikult. Rohkem kuulsuse saavutamise suunas ja tingimata selles suunas, et ei jääda loorberitele puhkama, vaid vaid säilitatakse seda, seda tipptaset, mis tegelikult on juba käes. Nii kõneles Andres Siitan, aga nüüd jätkame vestlust Kaleculjusega. Kas olete ka õpetanud teisi oboe mängus? Ma olen praegu veel nii noor, et mul ei ole eriti veel seda nii-öelda julgust, et hakata teisi õpetama. Jah, eelmise aasta sügisest õpetan oma poed vanalinna hariduskolleegiumis, seal on mul praegu hetkel küll ainult üks õpilane aga loodetavasti sügisest on uusi huvilisi. Millised on teie muusikalised lemmikud? No nüüd on hästi palju kindlasti üheks suurimaks lemmikuks on muidugi Bachi ongi Bach ja, ja muidugi Mozart. Aga samas meeldib mulle ka väga nüüdismuusika. Sest et nüüd ansambli koosseisus on tulnud et ikka igasuguste teoste mängimist ja, ja, ja see on niivõrd põnev ja huvitav, et et sinnapoole kisub ka väga romantilise muusika kohta ma ei oska nii väga palju kaasa rääkida, sest poele on kirjutatud üsna romantilist muusikat, ainult Suumann on kirjutanud kolm romanss joboele klaverile ja allegro. Ja siis on veel Straussi oboekontsert, aga suuremaid teoseid ega rohkem ei olegi. Nii et valdav osa ikkagi tegelikult oboe muusikast on barokk. Sest seda on tõesti palju telemannil Vivaldil endelil Bachil seda jätkuvalt mängida. Jääb teil aega ka muusika kuulamiseks või? Põhiliselt kulub kogu aeg siiski muusika tegemiseks. Ei loomulikult peab muusikat kuulama, sest et muidu ei arene, kui ainult enda pilliga tegeleda ja ainult selle peale mõelda, siis kindlasti ühel heal päeval lihtsalt areng jääb seisma. Aga kui kuulata igasugust erinevat muusikat, mis, mis, mis igati arendaks, siis, siis ma arvan, et see areng varsti teatovi kunagi. Kuulata ka ütleme, popi või roki, džässi. Ja kindlasti üks mu lemmikuid on ansambel jess näiteks ja džässmuusika poole pealt meeldib mulle väga jälle uisiacets ja näiteks Teicsiks. Ja neid on palju veel. Aga need on võib-olla tähtsamad. Keda ma kõige rohkem kuulan? Milline see ühe tippmuusiku päev tegelikult on, kui palju peab harjutama, et vormis püsida? No minu jaoks on välja kujunenud selline kindel, kindel aeg, et kui ma leian aega igavest päev kolm tundi enda jaoks siis, siis ma võin olla kindel, et ma vähemalt selle tasemel püsimise tööden ära selle ajaga. Aga kui hakata nüüd mõtlema, et näiteks konkursilt ebaõnnestuda, siis kindlasti kolmest tunnist on vähe. Siis peaks mõtlema ikka nelja, nelja poole, isegi viie kõnni peale. Aga kui kaua jõuab üldse järjest puhuda ühte puhkpilli või ütleme, poed, kas need viis tundi lähevad siis järjest või tuleb teha mingeid pause? Kindlasti? Viis tundi ei jaksa, ma arvan, et keegi seda puhuda. Kindlasti tuleb teha väikseid pause, kas siis 10 minutit, veerand tundi. Aga palju oleneb ka sellest, missuguse, missuguse tehnika niisuguse hingamistehnika on, on inimene omandanud. Sest kui ta mängib ütleme niimoodi kehvemapoolse hingamistehnikaga, siis, siis siis on vastupidi, mängid 20 minutit ja pool tundi puhkad. Aga, ja mis puutub hingamisse, siis, siis sellega mul on läinud väga õnneks, sest et Prantsusmaal on ikka tõesti väga tugev poeg üldse puhkpillikool on väga tugev. Ja, ja seal seal, ma arvan, et, et see hingamise küsimus pandi ikka päris hästi paika küll. Aitäh, aitäh. Klassikaraadio külaline oli oboemängija Kalev kuljus, konkursi Praha kevad 2001 võitja. Teda küsitles Liina Fjuk. Kõlama jääb katkenud Wolfgang Amadeus Mozarti oboekontserdis.