Tere kuulama suvesaadet stuudios on Jaak Ojakäär ja mul on hea meel kõigile teatada, et mul on siin ka üks hea sõber, kolleeg ja kaaslane, kellega on alati väga meeldiv olnud koos saateid teha. Olgu siis nende teemaks muusika või sport. Tere tulemast, Tiit Karuks. Tere hilisõhtut. Täna kaldub vist meie saade küll rohkem muusika kui spordipoole, sest et käimas on ju ka järjekordne rock summeri festival kus ilmselt ka väga paljud meie potentsiaalsed raadiokuulajad on praegu, aga need, kes siis sinna ei ole jõudnud. Ehk leiavad mingit lohutust sellest, et otsustasime Tiiduga täna meenutada neid rock Summeri festivale, mis on eelmistel aastatel toimunud ja ühtlase kuulata siis ka nende ansamblite muusikat, kes on neil festivalidel esinenud. Aga võib-olla läheks siis tõesti sinna päris algusesse tagasi. Esimene rock summer toimus, kui ma ei eksi aastal 1988 kaheksa. Ja see oli ikka üks selline omamoodi pauk küll vist meie sellises rokkmuusikaelus, selles mõttes, et kui nüüd mõelda seda rock summerit eelnevat aega, siis üksikuid kontserte oli, aga, aga sellisel laial rindel nagu tõesti tookord tulid siiski vägagi tuntud ansamblid. Korraga siia esinema. Sellist sellist muidugi me ennem ei olnud kogenud. No ma arvan, et see ei olnud pauk mitte üksnes meie rokkmuusikaelus, vaid kogu Eesti avalikus elus, sest mõtleme ennast tagasi 1988. aasta suvesse. See oli ju Eestis üsna eriline suvisest, siis tollane püüdlus iseseisvuse poole oli sellel suvel ju väga tugev, meenutagem seda rahvas kogunes just sellel aastal mitmel korral lauluväljakule rock summerile eelnesid öölaulupeod ja minu meelest selles kontekstis oli rock summeril samuti oma eriline koht. Ja kui me meenutame aastat 1988, siis võib-olla ka rock summeril kõige energilisemalt väljendusid ka Eesti vabaduse püüdlused ja noh, hiljem ma pole seda sinimustvalge lehvitamis lauluväljakul rock summeri aegu enam suurt täheldanud, aga 1988. aastal oli seda küll jaga kuulsate välisbändide liidrid, keda selle intervjueeritud ju rõhutasid alati seda Eesti iseseisvumispüüdlust ja nõnda edasi, nõnda edasi, nii et minu meelest esimesel rock summeril on mitte üksi Eesti popmuusikaloos vaid kogu Eesti ajaloos vägagi eriline koht. Sa oma jutus juba viitasid ka intervjuudele, mida sai tehtud tollal nende välismaa tuntud ansamblite esinejatega ja võin raadiokuulajatele juba ette ära öelda, et sa oled väikese üllatusena toonud tänasesse saatesse kaasa ka. Ühe sellise intervjuu sellest on siis nüüd juba seitse aastat ja see oli ansambli Pikaantry liikme stuvat Adamson iga pikantri oli üldse ju tegelikult vist selle esimese rock summeri festivali noh, võiks öelda peaesineja või vähemalt üks kõige tuntumaid, no mine tea, võib-olla tuntuse poolest oli ehk isegi Johnlaid on tänu Sex Pistols itele nii-öelda rohkem Afysseeritud, aga, aga muusikaliselt minu arvates oli pikk kantri vähemasti selle esimese festivali tipp. Minu meelest samuti pik kantri ja jänese endine kitarristi häkit. Minu jaoks olid nad kindlasti selle festivali muusikalised tipud. Jama. Kõndisin lauluväljakul ringi, sel ajal, kui pikk kantri laulis, mängis ja inimesed elasid erakordselt soojalt kaasa, kusjuures see ei olnud ainult noorem publik. Seal oli ka niisugust noh, ütleme pisut eakamad publikute inimesed võtsid pikk kantri väga soojalt vastu ja Stuart Adamson ka väga soojalt publikut. Hiljem intervjuus tänas selle tõttu, et see olevat olnud üks nende südamliku maid, esinemisi ja big kantri võib olla, kui me vaatame festivali nüüd, ajaloolises lõikes oli ka oma kuulsuse harjale kõige lähemal olnud bänd, mis on Eestit külastanud, sest enamasti on siia rock summerile tulnud kas siis endise aja staarid või nagu neid nimetatakse fossiilid või siis alles tõusvad bändid, kellest siis hiljem on saanud päris kuulsad nimed maailma popmuusika areenil. Aga Big kantri sellest kuulsuse harjast oli õige vähe mööda see 1988. aastal ja ja tõepoolest, viik kantrikontsert oli ilus maa, meenutan seda ja üldse esimene festival on nüüd selline küll, mis, mis mulle ka võib-olla esinejate koosseisu poolest kõige rohkem meelde on jäänud, mõned teised aastaringid hakkavad juba segamini minema. Nii ta ongi, aga esimesest aastast tõesti ka mina mäletan erilise sellise soojusega just pikk kantrit ja muide ka Steve Hackett, kelle puhul mul isegi tegelikult pisike kartus, taju tuli välja nii-öelda, mitte siis selle Chenesise kavaga, mida võib-olla temalt oleks oodatud, vaid ta tuli välja akustilise kitarriga mängis üksinda ja, ja ma mõtlesin, mis nüüd küll toimub, kui seal need kümned või, või isegi võib-olla 100000 inimest oli tol ajal vist. Et kas kas läheb peale või mitte, aga, aga huvitaval kombel kõik need noored ja vihased mehed seal publiku hulgas kuidagi rahunesid maha ja leebusid, leebusid ja kuulasid ka seda muusikat. Täiesti täiesti huviga. Aga tagasi pik Andri juurde ja kõigepealt siis üks pala nende esituses ja peale seda siis saame kuulata ka seda juttu, mida sa tookord ajasid Stuart Adamsonile. See oli siis big kantrijooks, paremaid lugusid, lokk away ja nüüd kuulame ära ka 1988. aastal tehtud intervjuu, milles Stewart Adamson andis Eesti raadiole. Ja kui täna siin Stuart Adamsoni showaste pani Big kantristaar käe südamele ja ütles, et hoopis bänd peab tänama publikut. Sääst bändi jaoks oli esinemine rock summeril tõeline nauding. Eestist teadis Stewart vaid nii palju, et see on Nõukogude Liidu osa ja temani oli jõudnud infoga siinsetest vabaduse püüdlustest. Sellest, et eestlased laulavad omi laule ja on kogunenud sinimustvalgete lippude alla. Šotlasena mõistis ta meie taotlusi väga hästi. Šotimaal on talle turvaline paik, tõeline kodu, šoti maas kangastub talle järjepidevus, minevik, olevik, tulevik. Stewart rääkis bändi laulude seisust. Ta mainis, et laulude sisu on väga paljus sotsiaalne, selles kajastub ka poliitika. Väga paljud poliitilised teemad kajastuvad pik kantrilauludes. Stewart Adamsoni arvates ei tohi popmuusika olla pelgalt meelelahutus, vaid sellest peab olema midagi enamat. See peab olema maailma peegeldus ja popmuusikud peavad suutma pisut pisut ka maailma muutma. Loomingust rääkides arvas Stewart, et nende kõige šotilikum plaat oli kolmas LP Laszear. Esimest plaati crashing peab ta aga kõige romantilisem maks. Selline oli siis BIG kantriliidri Stuart Adamsoni lühiusutlus Eesti raadiole ja kuulame siinkohal ka veel ühe pik. Kantriloo ja selle loo nimi on Chans. Oleme endiselt rock Summeri esimese festivali juures ja pikk kantri kõrval oli kindlasti üks selline täht või tippbänd, seal ka Pablik imidž, linitid eesotsas siis Johan Laidoner alias Daniga, keda kõik teadsid juba ansamblist Sex Pistols. Ja no Tiit, millised on sinu mälestused ja muljed selle ansambli kohta. Nagu Johan Laidoner oma ansambliga Tallinna saabus, siis oli ju räägitud tema endise Johni rattani kohta legende sellest kuidas ta lõhub, purustab, kuidas ta käitub ajakirjanikega, kuidas ta laamendab ja noh, selle tõttu oli omamoodi selline ootus, et kuidasmoodi ta käitub siis siin Tallinnas ja ta oli väga ekstravagantse välimusega üsna ekstravagantset ütlemistega, tegelikult Tallinnas, minu meelest käitus ta väga rahulikult, väga normaalselt. Ainus asi, mille ta kohe esimesel pressikonverentsil ära ütles, oli see. Ärge mind nimetage ioni Rotaniks, see on minevik. Mina olen John Laidoner, minu uus bänd on Pablik, imidž, Lemitit. Ja see on uus pohh, uus aeg meie ajaloos ja kui ta ei taha minuga tülli minna, siis olge kena, ärge seda meenutage. Muide, ta andis ka väga kena intervjuu Eesti raadiole Andres Jõesaarele ja näitas ennast ka küllaltki intelligentse inimesena, kes tunneb kirjandust ja kes tunneb isegi tõsist muusikat, nii et ilmselt üks periood tema elust tormiline, noorusele mööda saanud ja kuigi noh, võib öelda seda ka juhatega ega siis Pablikkimis limiiti ei olnud ju ka niisugune maherocki mängib bänd. No ma ei kujutagi teda ette sellist mahedat rokki mängimas tegelikult. Nii et ma arvan, et võib-olla kui ta väitis, et oma imidžit on ta muutunud, siis ega nüüd muusikaliselt vastse hüppeni niivõrd suur või see vahe niivõrd suur ei olnud, kui võrrelda Sex Pistolsi näiteks. No ja nad olid lihtsalt muusikaliselt paremaks läinud ja tal olid paremad muusikud taga. Ja seda, kes oskasid seda asja asjatundjad siiski juba mürinat paremini organiseerida, ütleme niimoodi, et see on väga hea. Aga siin on muide oma tõetera taga tähendab need väga paljud rokkmuusikut, kes nii-öelda näitavad ennast kuidagi selliste kohutavate anahhistidena võivad tegelikult olla väga sügavalt intelligentsed ja haritud inimesed, nii et see ei välista sugugi, see on ainult see mingisugune noh, kaver või ma ei oskagi öelda selline, millega müüa ennast sellepärast et alati peab ju mingi skandaal sinuga kaasas käima. Aga kindlasti on see nii ja samas ma omamoodi pettusin eesti muusikutes. Ja Eesti ütleme muusikaajakirjanduses isegi mõnes mõttes, kui siin käis ansambel andis Jeesus anud Mary Chain. Sest see oli ka üks paras müra seal laval ja noh, lõpuks hakkasid nad ka pisut mööblit lõhkuma ja kui siis esinesid järgmiste päevade lehtedes sellised arvamused, no et milleks tuua sellist bändi, kes üldse mängida ei oska, siis selle kohta ma peaksin ka ütlema. Siiski muusikat peaks kuulama sellise kõrvaga, et sa eraldatud, et selle nii-öelda täiesti organiseerimata kolistamise organiseeritud kolistamisest. Sest seda, seda müra, tekitasid nad tahtlikult ja see oligi nende saund ja need mehed oskasid mängida ja nad oskasid ka laulda, aga see oli nende stiil lihtsalt jama. Nii mõneski meie tipp-muusikus pettusin, sest nemad noh, lugesid seda lihtsalt, noh ma ei oska öelda, mööblikoristamiseks. Kuulame nüüd, kuidas siis mööblit kolistab ansambel Ell Johan Laidoner eesotsas ja see pala ongi nii-öelda ansambli nimilugu, võiks öelda Pablik imidž, linitid. Äsjakuuldud pala ajal arutasime siin Tiit Karuksi ka, et tõesti rock Summer, et on olnud juba niivõrd palju niivõrd mitmete aastate jooksul, et ega neid puht mälu järgi on juba päris raske taastada seda, mis ansambel, mis aastal esines. Aga selles me jõudsime vist küll ühisele arvamusele. Teise rock summeri peaesineja aastal 1989 oli Robert Grey ansambel. Nii see oli ja ja see kontsert on mulle ka väga elavalt mällu sööbinud. See oli tohutult ilus ilm, oli too õhtupäike looja, sest parajasti, kui ta oma ansambliga lavale tuli taevas oli värvunud kõikvõimalikesse värvidesse ja ja see oli üks tõeline elamus, vähemalt minule küll. See kontsert oli tõeline elamus tõesti, ja väga palju oli neid eesti muusikahuvilisi ja just rokkmuusikuid endid, kes seda esinemist tõepoolest nautisid ja ühe detaili tõttu on see kontsert veel mulle meelde jäänud. Seal oli nimelt moment Ta pärast Robert Gray esinemist, kus Eesti Televisioon Eesti raadiole ära tegi nimelt meil oli kokku lepitud intervjuu Robert Gray mänedžeriks. Aga kusjuures oli kokku lepitud, et annad pärast esinemist ühe intervjuu. Aga telekolleeg Andres Raid oli paraku kiirem, jõudis ära küsida ühe küsimuse, millele Robert Grey vastas 30 sekundi jooksul ja siis oligi see intervjuu antud ja meie jäimegi sellest väärtuslikust intervjuus selle tõttu ilma. Näed, millised asjad nüüd meelde tulevad aastaid hiljem, nüüd sa tead, Tiit, miks Andres Raidi nimetatakse püstolreporteriks? Nojaa, ta oli tollal juba püstolreporter ja ega ma ei ole talle selle peale pahane selle pärast, et noh, sellel hetkel tegi ta oma tööd ja ilmselt ka Robert Frey meeskond lihtsalt ei saanud aru, milles oli asi. Et meile tuldi vahele ja meile siis hiljem öeldi, et vot see oligi nüüd see üks intervjuu, kuigi selle intervjuu kestvus oli võib-olla maksimaalselt 40 sekundit. No ja sellest võiks muidugi väga pikalt rääkida, kuidas ütleme, selliste kuulsate artistide intervjueerimine käib. Ansambel ABBA tegi ju muide terve filmi sellest, kui nad oma Austraalia turneel käisid, tähendab, filmid, teemaks oli see, kuidas üks raadiotoimetaja tahab nende käest intervjuud võtta ja mida kõike ta üle elanud ja peab vaeva nägema selleks, et siis seda intervjuud kätte saada ja lõpuks kuskil liftis õnnestub. Võib-olla. Aga jah, on. Samas ma isegi ei ütleks, et siin mingeid kindlaid reegleid on selles mõttes, et mõnede vägagi tuntud inimeste käest võib saada vägagi pika intervjuu olles muidugi eelnevalt kokku leppinud, aga samas teisel puhul on tõesti niimoodi, et sealt sa saad kaks lauset ja ole õnnelik sellegi üle. Nii ta on, jah, ta on staare, kelle jutule pääsemiseks on olemas kindlad reeglid, seda ilmtingimata pead ennast panema järjekorda leppima kokku siis öeldakse lisaks veel, kui palju sul on aega, aga mõni inimene on sedavõrd südamlik ja sedavõrd noh, ütleme usutluse aldis, et temaga saab ka kohapeal kokku leppida ja ta on nõus rääkima ka pisut pikemalt, näiteks väga vastutulelik, selles mõttes oli Steve Hackett, ei olnud sugugi raske jutule saada, kaabik kantristaari Stuart Adamson niga. Aga on ka vastupidiseid näiteid, kus tuli kõvasti vaeva näha, et see intervjuu saada. Aga rock summeril esimesed summerit kandis Eesti raadioga üle. Nii palju kui mina seal reporterina kommentaatorina töötasin, ühtegi äraütlemist küll otse ei tulnud. Ase Robert Grey lugu on nüüd erand, sellepärast et lihtsalt valesti tõlgendati samad kogemused ka minule. Kui veel oma kogemustest juurde lisada, siis minul on jätnud vast ühe kõige parema mulje Pärnu first ajast John Mclavliniga kohtumine, aga see selleks, me läheme nüüd edasi muusikaga ja olgu siis see järgmine lugu, Robert Grey ansamblilt. See oli siis Robert Gray oma ansambliga ja pala pealkiri trumpi jefreitor tark ehk ära kardab pimedust. Robot krai on selline mees, keda on tihtipeale nimetatud sellise pluusi uue Laine esindajaks. Aga samas ta ei ole muidugi ära unustanud neid juuri ja sellest annab tunnistust ka see, et ta on teinud koostööd mitmete vanemate bluuskitarr ristidega. Ja järgmine lugu ongi selline, kus ta esineb koos halvata Collins'iga ja loo pealkiri siis intosofthing. Nii esinesid Albert Collinsi ja robot Gray viimane neist oli siis 1989. aasta rock summeri peaesineja. Aga 1990 jäi üritas hoopis ära, kui ma õieti mäletan? Jah, oli poliitilistel põhjustel, sest ta oli üks Saksa sõjaväkke kuulunud meeste kokkutulek ja siis tori lähedale ilmusid tankid. Sellises olukorras pidas Jüri Makarov paremaks rock summer ära jätta ja noh, võib-olla tõesti paljud esinejad oleksid ka sellises situatsioonis, kuna need uudised läksid kogu maailma oma esinemise ära öelnud ja selle rock summeri peaesinejaks pidi siis, kui ma mäletan saama ansambel. Nii et sellest jäi eesti rokirahvas ilma, aga peale seda aastast 1991 on need festivalid toimunud regulaarselt kuni tänaseni välja. Ja tõesti, nagu ma juba enne ütlesin, me ei ole ka Tiiduga ise päris kindlad piss ansambel, kas ta esines nüüd 1992 või 1993 või 1991, et võib-olla ma ei hakka nüüd nii aastate kaupa neid ansambleid siin lahterdama, aga lihtsalt korjame sealt kuskilt mälupiltide seast välja neid momente, mis on viimastest rokk summeritest kõige eredamalt meelde jäänud. Ja üks neist oli kahtlemata ansambli Jethro tall visiit. Seda kindlasti, sest kui Tallinnas esinenud ansamblites mõni on rocki elav legend, Jethro, tal on seda kindla peale 60.-te aastate teine pool, 70.-te aastate esimene pool, loomulikult kui ta esines Tallinnas, ei olnud enam roki kuum nimi ja, ja Anderson on mitu korda ansambli nii-öelda laiali lasknud ja uuesti kokku kogunud. Aga ega see bänd sellest ei ole halvemaks jäänud, mänguliselt on nad väga head, aga no loomulikult. Meie esteetidest rokikriitikud jällegi nimetasid neid kui fossiile, kes kutsuti tagasi kunstliku hingamise abil uuele elule ja kes siis kordavad lõputult oma vanu klišeesid, no võib asja võtta nii ja teistpidi, aga ma usun, et nendele inimestele, kes oma noorusaegadel hakkasid kuulama selliseid bände nagu Chatavad all selle elavas esituses nägemine oli kaheldamatult elamus ja fossiilid nagu Rolling Stones korjavad ju praegugi staadionitäis. Loomulikult muidu ma oleksingi tahtnud natuke seda teemat sinuga arendada, sellepärast et rokikriitikas viimastel aastatel on väga populaarseks muutunud termin kas siis fossiilid või rockidinosaurused või midagi sellist. Ja selle all peetakse silmas kõiki neid vanu ansambleid, kes nagu ei taha veel pinsile minna, aga üritavad ikka edasi mängida. Kusjuures huvitaval kombel näiteks minu arvates Rolling Stones sellise kriitikatulva osaliseks ei saanud nagu mõni teine ansambel. Aga noh, ma ei tea, minu vaatevinklist ei ole seal suurt vahet, kas mängib Rolling Stones juba üle 20 aasta koos või on see siis ansambel jess või ansambel Tšetrut all. Juhin tähelepanu, Rolling Stones on mänginud koos üle 30 aasta juba 30 isegi ja no ma pidasin silmas, et üle 20 aasta koos mänginud ansambleid igal juhul nimetatakse juba fossiilideks seda küll jah. Kuigi selge, et kriitikutel ja kuulajatel muusikahuvilistel on igalühel erisugune lähtepunkt näiteks minule isiklikult ei meeldi see virisemine meie ajakirjanduses, noh näiteks selle kallal, et 1995. aasta rocksummer on nõrga esinejate koosseisuga, noh no minu meelest see on lihtsalt niisugune, noh kuidas seda öeldakse, oma nina urgitsemine. Sellepärast et see Jüri Makarov üldse selliseid esinejaid siia on toonud, nagu ta on toonud, see on minu meelest juba eesti rokielule Eesti avalikule elule Eestis seltsielule suur turgutav süst olnud ja loomulikult vahel võib viriseda, oleks võinud olla see bänd oleks võinud olla teine bänd, aga Jüril oli selles mõttes õigus, kui ta eile ütles minu sellise küsimuse peale et mõni rokikriitik on pahane, tema lemmikbänd ei ole siia toodud ja siis hakkab virisema ka kõigi teiste bändide üle. Ütleks siia juurde sellise mõtte, et me peaksime siiski mingil määral püsima kuskil reaalsuse piirides ja arvestama ka seda, kellega me end võrdleme, tähendab, me ei hakka end võrdlema näiteks võib-olla Noroskilde festivaliga, rääkimata võib-olla veel mingitest kuumematest kuskil seal, Inglismaal või Ameerikas aga näiteks kellelegi reeglina ennast võrdleme, need on siis Balti riigid, Läti ja Leedu. Kas sina oskad öelda, kas Lätis ja Leedus on sellise tasemega festivale? Ma kahtlen selles sügavalt. Kaheldamatult ei ole, sealsete festivalide mõõtmed on tunduvalt väiksemad kindlasti. Ja ma tahaksin ja lisada ja sinuga täiesti nõus olla seda, et me peame arvestama, kust me oleme tulnud, kus me praegu oleme ja kuhu me oleme suundumas. Sest ei ole sugugi välistatud, et ühel heal aastal ka tõesti hetkel maailmas väga kuum nimi õnnestuks tuua siia Tallinnasse. Aga jah, see lõputu jahumine selle üle, et oleks võinud olla see ansambel, oleks võinud olla teine ansambel. No ma ei oska öelda, need samad kriitikud joovad seal mõnuga õlut, ajavad mõnuga niisugust noh, nagu öeldakse jutu oma sõpradega, tunnevad end hästi, tunnevad end hästi ja seisatavad, istuvad arvuti taha ja hakkavad selle kõigele virisema. No lõpetame meie selle jahumise virisemise ja, ja nendime, et siiski ansambli Tšetrotaal kuulata, olgu ta siis fossiil või dinosaurus või ükskõik kes oli oli kahtlemata nauding ja meenutame siis seda esinemist ühe palaga heliplaadilt, mille sa täna oled kaasa võtnud. Ja see on minu meelest retrotalli kõigi aegade üks paremaid plaate, mis nad teinud on, see on 1969. aastal müügilettidele tulnud stand-up ja loo nimi on, mida me nüüd mängime, on lokitada, san vaata päikesesse. See oli siis ansambel Jetrot all ja nende juht ja liider, karismaatiline Gillian Anderson, kes minul on alati varal meenutanud mingit sellist metshaldjast või ma ei oska isegi öelda. See on seoses muusikaga seoses ka tema välimuse ja olemisega kuidagi selline trollilik natuke nagu on, kuigi tegelikult siin Tallinnas ta oli oma imidžit välist imidžit veidi muutnud. Ta ei olnud enam nii karvane kui kunagi vaid vaid rohkem selline ärimehelik või kuidas seda öelda. Nojah, eks ta ole ka ajaga sammu käinud, aga tema välimuses on olnud ja tema lava imidžist tõepoolest midagi müstilist ja tahaksin öelda Tian Anderson ja kuulub kindlasti nende rokkmuusikute hulka. Noh, kui Jethro tallist lahkuksid, Chatham tal ei ole enam täpselt samuti nagu ei olnud enam Queeni pärast Fredi Mercury surma täpselt samuti, nagu ei oleks täies treitzi ilma maak Noklerita. Aga maailmas on sadu bände, kes võivad välja vahetada endal kasla laulja juht, kitarristi bassimehe või trummimehe ja nad võivad edukalt tegutsevad edasi ja kõik need, ütleme nad Vaitsneki Rein laude liin. Ma tahtsin just näiteks tuua tyyp pööbli, kust on ju pooldunud lugematu hulk ansambleid. Jah, täpselt ja nad mängivad ja laulavad edasi ja nagu polekski midagi juhtunud, aga näiteks kui suri Led Zeppelini trummar Jon Bon hem, siis polnud enam Zeppelini, sest ma usun, et, et tema ansamblikaaslased ei leidnud enam sellist trummimeest, kes oleks oma instrumenti käsitlenud nii nagu seda tegi John, panna, et see on jah, omamoodi omamoodi huvitav nähtused. Paljude bändide puhul piisab ühe liidri või kui liidrid on kaksis ühe liidritest lahkumisest ja seda ansamblit ei ole enam Jan Andersoni juurde tagasi tulles veel nii palju, et minule jättis ta Tallinnas rock summer rajal küll igati sümpaatse mulje, ta väliselt võib paista küll pisut sapine ja irooniline ja, aga noh, selle taha peitub tegelikult väga niisugune noh, kui venelikult öelda, avar hing ütleme nõndaviisi ja ta oli tegelikult käitumises ka ajakirjanikega, ta oli väga sõbralik ja õnnestus ka Eesti raadiole saada intervjuu temaga ja pidas väga täpselt kokkulepitud ajast kinni ja ja ta oli noh, minu meelest igati sümpaatne. Tšetrut all on sellise kaliibriga ansambel, et ma usun, et nende loomingust võiks tänases saates kuulata ka veel teise loo ja ma tean, et selle sa oled konkreetselt välja valinud, kuna see tuletab sulle vist ühte, kolmandat lugu veel meelde või kuidas see, kuidas see oli selle loo juurde, kuulub täiesti väike stoori, sest kui ma esimest korda seda plaati kuulasin see oli 69. aastal, siis kui ta välja tuli Siis meeldis mulle väga üks lugu nimega Ui juustu nõu. Ja mõni aeg hiljem ansambel hiilis, tegi oma massiivse hiti Hotell California, mulle tuli jätta midagi tuttavlikku. Võtsin uuesti Jetroblaadis, tähendab, kuulasin üle loo juustu nõu ja vähemalt mulle tundub Hotel California on noh, nagu öeldakse, selle pealt maha viksitud tähendab selle loo mingi parafraas, aga kuulame selle ära, siis on ta kuulajal võimalus võrrelda. Tiit, ma pean ütlema, et selle looga sa tegid mulle tõesti üllatuse. Mina seda lugu ei mäletanudki. Praegu seda kuulates tundub mulle tõesti, et väike valskus on siin tehtud just ansambli hiiglus meeste poolt ja mind isegi paneb imestama, et härra Anderson ei ole veel nagu kohtuasja algatanud selle loo suhtes, sest et sarnasus on tõesti ilmselgelt tuntav ja võib-olla mälu värskendamiseks kuulaksime siis ka selle Hotel California. Nii palju, kui meil keskmiste uudisteni aega on jäänud, sest et tõepoolest loodan väga sarnased ja kui äsjakuuldu oli ansambel Tšetavate all, siis nüüd hiiglas umbes mis oli kuus-seitse aastat hiljem.