Jätkame suveööd vikerraadio stuudiost kus on Tiit Karuks ja Jaak Ojakäär ja nagu eelmiselgi tunnil meenutame möödunud rock Summeri festivale ja ansambleid ning soliste, kes seal esinesid, seda enam, et umbes just praegu peaks vist lõpetama oma kava selle aasta üks peaesinejaid, ansambel Simple Mainz. Ma arvan, et symbol majanduskava, kuna ta on üks peaesinejaid, on siiski pisut pikem. Ehk poolteist tundi, nii palju, kui mul eelmistes Drogsumeritest meeles on, on peaesinejate kavad natuke pikem. Ja algusajad venivad nii naaselge Läheme siis meie jällegi ajas tagasi mõned aastad ja järgmiseks ansamblis, kes on meil siin plaadi masinasse valmis pandud, on selline nagu vest Raingvers, kes pia jelly kõrval on kindlasti üks selliseid uue laine või pankrocki tuntumaid nimesid, kes siin Tallinnas esinenud. Jah, nende muusikat ei saa võib-olla päris pank rokiks nimetada, see on just see briti uus laine ja nemad olid ju koos Sex Pistolsi ka selle uue laine ühed käivitajad Suurbritannias ja seega ka kogu maailmas ja Nad olid omas ajas päris tuntud bänd. Muidugi sellel ajal, kui nad Tallinnas esinesid, olid nad üle elanud juba koosseisu muutusi ja koht päikese all ei olnud enam selline kui algusaastatel. Aga minu meelest oli see omal ajal päris mõjukas bänd ja eriti oma esimestel plaatidel oli neil ka midagi väga tõsist öelda. Nii et kinnitage turvavööd ja siit ansambel rängvers palaga Beachis. See oli siis ansambel rängles ja loo nimi Beachis. Tõlgime eesti keelde virsikud või persikud, kuidas kellelegi sobib. Aga nüüd läheme saatega, edasi läheme aastasse 1993, kui Ühed fossiilid heldisid, kui teised lavale astusid. Kõigepealt heli meenutusse on ansambel brokoli Tarum ja üks nende kõige kuulsamaid lugusid uwaythschweidoff Peil. Ja see on siis lugu, mis 1967. aastal vapustas maailmalugu Bachi motiividel. See oli siis üks neid niinimetatud fossiile ansambel brokkol, haarum ja tiit, kui sa ennem ütlesid, et kõik fossiilid kuulda kuulajate hulgas heldisid muidugi viimase peale. Kui need tuntud palad kõlasid siis minu arvates siiski ainult fossiilide heldimusest ei piisaks, et kontsert saaks sellise vastu võtta võtu osaliseks, nagu ta tookord sai. Mul on siiski tunne, et ka noorematel on kuskil seal südames mingisugune pisikene nurgakene nende fossiilide jaoks. Ma arvan sedasama ja ma usun, et käri pruukeri ja brokkol Harumi esinemisel mängisid kaasa ka aeg ja koht mere ääres just hakkas tasapisi pimenema. Ühesõnaga noh, see oli omamoodi romantiline meenutus noorusaegadest vanematele inimestele, aga ma usun, et käri pruukeri väga ilus meloodiline muusika läheb peale ka noorematele inimestele ja see ansambel eesotsas käri pruukeriga on teinud ka väga huvitavaid eksperimente, näiteks üks plaadistamine kus on jäädvustatud siis kontsert, kus partneriteks olid Edmonton sümfooniaorkester ja kammerkoor ja kus kõik ansambli suuremad hitid mängiti koos, aga samas lõi pruuker selleks puhuks ka ühe eraldi heliteose. Ja alati ma ausalt öeldes kodus üsna tihti kuulan, sest seal kõlav muusika on tõesti ilus. Ja ma usun, et brokkol Harum on ka seda mastaabi bänd, et me võiksime mängida nendelt ka teise loo ja kusjuures nende esinemise kohta 1993. aasta rock summeril julgenud Öelda, et see oli tehniliselt hea, see oli südamlik ja ma julgen öelda, et maestro hääl oli üllatavalt heas vormis. Olen sinuga täiesti nõus, teeksin veel ühe kõrvalepõike. Sa ütlesid siin vahepeal, et see kontsert oli väga õige rajal õiges kohas ja nimetasid just seda feelingut, mis tekkis, koomiliaad, miljööd, mis tekkis koos kõige sellega päikeseloojang, lauluväljak ja nii edasi tegelikult sedasama mäe, võiks öelda, nagu ma ennem ütlesin Robert Gray kontserdi kohta veel nii mõnegi ansambli kontserdi kohta. Õnneks big country, big country, õnneks jumal on õnnistanud ilmadega rock Summer, et siiski küllaltki palju ka tänavu. Mäletan vast ehk ainult mõnda momenti, ma mäletan regi soorsa esines küll lausvihmas, aga tuli omadega väga hästi välja ja aga enamus, enamus festivale on siiski peetud väga hea ilmaga ja, ja tõepoolest see koht siin on ju väga palju piike murtud selle üle, et kas siis nüüd lauluväljak või mõni muu koht tähendab, esiteks kas lauluväljaku selline soliidne paik sobib sellise ürituse korraldamiseks, teiseks kas jätkub raha seda kinni maksta ja kõik nii edasi. Aga ma arvan, et kuulaja seisukohalt, kui see üritas viia lauluväljakult ära kuhugile mujale, siis kuulaja on eelkõige see, kes kannatab. No ma arvan sedasama, kuigi tegelikult JÜRI ju eilsel pressikonverentsil ka küllaltki veenvalt selgitas, et miks lauluväljak võib-olla enam ei rahulda neid nõudmisi, territoorium jääb väikeseks tõlkijate jaoks nõnda edasi, nõnda edasi. Aga ma usun, et selle festivali feeling muutub täiesti, sest see imidž, imidž muutub, sest just see meri, need päikeseloojangud, see pimenev ümbrus, kõik see mängib ju nii tohutult kaasa seal, et see ei oleks enam see see lauluga paar juhust. Aga nüüd siis edasi muusikaga ja nagu lubatud veel üks pala ansamblit brokkol, Harum. Selle originaalpealkiri on Homburg, aga see on eesti publikule tuntud juba iidamast-aadamast. Kuna Jaak Joala kunagi laulis ju sellise lauaga viltkübar. Ja see on siis seesama lugu originaal esitades. Ansambel brokkol haarum palaga Hamburg ja ütlen praegu veel nii palju, et kolleeg Tiit Karuks haarasid praegusele plaadi kaenlasse ja tormas minema, sellepärast et temal oli kiireid asjaajamisi veel täna teha. Aga, aga meie jätkame selle suvesaate lõpuni nende ansamblitega, kes siis rock Summeri festivalidel kunagi esinenud. Ja järgmiseks on välja valitud ansambel tähendab Boux iiri bänd ja mida selle kohta kommentaariks öelda võib-olla ehk seda, et iiri muusikaga tundub Eestil olevat üldse kuidagi väga lähedane suhe? Siit on palju inimesi käinud Iirimaal neid ansambleid kuulamas, sealt on käinud palju ansambleid siin esinemas. Mine tea, võib-olla, et isegi mingil määral seal mängib kaasa selline poliitiline taust on ju mõlemad sellised väikeriigid, kes elavad ühe suurriigi naabruses ja mingil määral ka võib-olla veidike kanna all. Aga üks teine selline nüanss võib olla ka see, et nii nagu Eestimaal, nii armastatakse ka Iirimaal päris tublisti pidutseda ja vahel ka seda avahundijala vett võtta. Nii et esimene lugude poksi esituses ongi selline kõrtsi lugu pealkirjaga Chardy Morning. See oli ansambel ta Pauks Iirimaalt. Aga kokku on neid ansambleid erinevatel rokk summeritele esinenud tõesti tänaseks juba nii palju, et tihtipeale kõikeim meenugi ja vahel, kui keegi meelde tuletab, et ahaa, selline või selline ansambel oli ka, siis tuleb see kuidagi sellise rõõmsa ära tundmisena. Tiit Karuks enne oma lahkumist siit stuudiost jättis mulle veel ühe kasseti ja tõepoolest minulgi oli meelest läinud, et ühel eelmistest aastatest esines siin selline Kanada ansambel nagu haar, truus, kus andsid tooni just õrnema soo esindajad. Ja Nemad olid pärit sellest Kanada prantsuskeelsest piirkonnast, seetõttu ka see kassett on lauldud sisse prantsuse keeles. Ja paraku mina ei ole prantsuse keele asjatundja, nii et ma ei oska teile selle loo pealkirja tõlkida, aga vähemasti haart Ruus on selle ansambli nimi ja. Ma usun, et Need, kes teda siin rock summeril nägid, ei pidanud pettuma. See oli minu arvates üks päris tore ja heatasemeline kontsert, mille nad esitasid. Kui äsjakuuldud haat Ruus oli rock Summeri esinejatest vast üks vähetuntum, siis nagu me Tiiduga juba sind varem rääkisime, on siin väga palju esinenud ka tuntud ansambleid ja artiste, keda tihtipeale kiputakse nimetama fossiilideksia dinosauruste-ks. Kui rocki dinosauruste hulka võib kanda ansamblid Tšetrute all ja progolharum ja võib-olla veel mõned, kuigi mina seda isiklikult ei teeks siis need esinejad, keda me nüüd tänase saate lõpuni kuulame, on vast rohkem sellised pop dinosaurused. Sest näiteks ka ponid Tyleri karjäär oli kestnud õige mitu aastat, ennem seda, kui siis eesti publik teda näha sai. Ja loomulikult ei jätnud ta oma kontserdil esitamata ka selle kõige kuulsama loo mille järgi teda vast ehk kõige rohkem tuntakse, ehk siis litse. Kõik see on südamevalu, see ei ole nüüd küll see kontsertvõte. Aga seal Bon Taylor Ja veel üks megastaar, kes on esinenud rock summeril on kahtlemata ansambel Stedus Ko. Ja seda lugu, mida nende esituses praegu kohe kuulete, on tehtud ka Eestimaal eesti jõududega ansambli vanem õde poolt, nii et ma arvan, et lugu on kõigile tuttav. Ansambli täitus Ko esinemise ajal võis lauluväljakul näha sellist huvitavat pilti, kuidas lauluväljaku tagumistest osadest hakkasid alla lava ette valguma suisa juba hallipäised mehed ja kõrges keskeas daamid. Ja ma usun, et umbes samasugune pilt või siin polegi midagi uskuda, eks ta oligi selline ega ansambli suid kontserdi. Sest tõesti, need, kes juba seitsmekümnendatel omale nime tegid, on endiselt populaarsed ja eks igaüks tahab ju kuulata neid oma noorusaegade lemmiklugusid ja ma usun, et nii mõnelegi oli selleks ansambli suid palassetmi free, mida me nüüd kuuleme? Ansambel sviit ei esinenud rock summeril, küll enam mitte algkoosseisus. Ja noh, kas võiks nii-öelda mitte enam päris sellise tulisusega nagu oma algusaegadel või mine tea, aga üldiselt ei ole siia midagi parata, sellepärast et väga paljude ansamblite koosseisud muutuvad aegade jooksul. Nende muusikaline pale võib muutuda rohkem või vähem, aga üks hoopis omaette ja huvitav nähtus on sellised ansamblid kus ei ole ühtki liiget, originaalkoosseisust pean silmas siis neid, kes teevad lihtsalt mõne teise ansamblipalasid ja teevad seda üllata vastavalt hästi järele ja rock summeril on ka üks selline kogemus olemas. Nimelt ansambli Björn ken näol. Minu mäletamist mööda oli see austraalia ansambel, kes ansambli ABBA repertuaari omandas niivõrd perfektselt kuni välimuseni välja, isegi siis lauljad ja pillimehed olid niivõrd originaal maalide sarnased, et Eesti publik, kes siis ansamblit ABBA originaalis kahjuks kunagi näinud ei ole ja ilmselt nägema ei saagi. Sest see ansambel on oma pillid küll kokku pannud, nägi siis seda väga head koopiat. Ja ma usun, et kuna see koopia olid tõesti niivõrd hea, siis ei pane kuulajaga pahaks, kui me selle jutu illustratsiooniks mängime ühe loo selle tõelise ABBA esituses püks nende kuulsamaid lugusid, tantsin, kuin. Oleme tänasest suvel saates kuulanud neid ansambleid, kes esinenud eelnevatel rock summeri festivalidel, tõsi küll, erandina viimane, hambamuidugi ei ole esinenud seest nende koopia. Geen tahaksin öelda suur tänuga Tiit Karuksile, kes oli nõus saatesse tulema ja oma muljeid nendest varasematelt festivalidel jagama ja lõpetaksime tänase saate selle ansambliga, kes ehk praegu võib-olla hetkel veel lauluväljakul alles esinemas on. Üks selle aasta rock summeri peaesinejaid, ansambel Simple Mainz stuudiosele Jaak Ojakäär. Soovin teile kõike head. Head ööd. Järgmiste kohtumisteni raadios ja rock summeritel.