Tere hommikust, hea kuulaja. Mina olen Concordia ülikooli kaplan Marko Tiitus. Soovin sulle algavaks päevaks südamesoojust ja hingerahu. Jumala varju ja kaitset kõikjal. Ja alati. Ma loen pühakirjas tänase päeva vaimulikud loosungi salmid. Prohvet Jesaja raamatu esimeses peatükis kolmandas salmis ütleb issand. Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma sõime. Aga Iisraeli tunne, mu rahvas ei taha mõista. Ja apostel Paulus kirjutab oma kirjas Efeslastele esimeses peatükis kuueteistkümnendas ja seitsmeteistkümnendas salmis. Mailaka tänamas teie eest teid oma palvetes, meenutades et meie issanda Jeesuse Kristuse jumal kirkuse isa teile annaks tarkuse ja ilmutuse vaimu tema äratundmisel. Igaüks meist on kogenud nõutust või nördimust, Ki mis täidab inimest siis, kui ta soovib teisele selgitada midagi, mis tema arust on elementaarne ja enesestmõistetav. Aga millest teine kuidagi aru ei taha saada. Ühtpidi on usk jumalasse inimesele niisama loomulik kui see, et härg tunneb oma peremeest või eesel teab, kus kohas asetseb ta sõim. Olen kuulnud ristiinimesi, kes väidavad, et usk on lapsest saadik nende elu lahutamatu komponent. Ja nad ei suuda mõista neid, kes jumalas kahtlevad. Tõepoolest, võime uskuda või usaldada, ei pruugi nõuda erilist pingutust. See kuulub inimeseks olemise juurde, nii nagu võime armastada või tunda valu. Ja mõned antropoloogid on nimetanud inimest homo religioossus, eks usklikuks või religioosseks inimeseks. Kuid teisalt, keda või mida usaldada, kellele või millele oma lootus rajada? See ei ole enam niisama enesestmõistetav. Sest inimene võib ühesuguse religioosse harduse ja intensiivsusega saada osa nii jumalateenistusest kui Eurovisiooni lauluvõistlusest. Mis tagab, et minu usk on õige. Mis garanteerib, et see, keda ma jumalana teenin ja kellele ma oma elu pühendan ei osutu viimaks ebajumalaks. Kristlik arusaam on, et inimesed võivad luu arvutult puuslikke ja iidoleid. Tõeline jumalaga ei ole meie mõttepingutuste või meeleseisundite vili. Ta on ja jääb meie mõistusele ja meeltele kättesaamatuks, nii kaua kui ta ise esimese sammu astub ent meile tunda või kogeda annab. Ja seetõttu ei pruugi aidata kuitahes intensiivsed jumalaotsingud kuitahes oskuslik misjonitöö. Parim, mida me iseendi ja teistegi puhul saame teha. On Pauluse kombel paluda, et jumal ise kirkuse isa annaks meile tarkuse ja ilmutuse vaimu tema äratundmisele. Jumala ilmutus ei pruugi tähendada, eks staatilisi visioone, vaid silmade avanemist. Inimene ei pruugi jumala puudutust üldse millegi üleloomulikuna kogeda. Pigemini on ta imestunud, kuidas ma küll varem aru ei saanud olnud, kuidas ma enne nii lihtsaid asju ei taibanud. Kui tema püha vaim meid täidab, siis oskame me tasapisi märgata kõikjal jumala jalajälgi. Ja meie argina ning hall maailm saab tasapisi täidetud tema kirkusega. Meie püüd jumalat ära seletada teeb asjad tavaliselt veelgi keerulisemaks ja komplitseeritumaks. Tõde aga, nagu ütleb säält eksemplari teeb kõik lihtsaks. Taevane isa, sinu päralt on kirkus, vägi, au. Sina tead, et kusagil vabal südamesopis igatseme me kõik sinu puudutuse järgi. Vihkame näha nähtamatut ja mõista mõistetamatut. Hanna, et me ei eksiks jäädavalt enese loodud tehnikuisse vaid hoiaksime oma südame ja meeled avatuna, sinu kutsele ja puudutusele. Luba, et me sind otsides ja taga nõudes sinust mööda ei tõttaks vaid kingi meile tänaselgi päeval hetki, mil me sind tõepoolest ära tunneme. Ja taipame tõde, mis teeb vabaks. Aamen.