Tere hommikust, hea kuulaja. Mina olen Concordia ülikooli kaplan Marko Tiitus ja. Ma võin sulle kauniste kirgast taevaminemise püha. Olgu taevas meie kohal avatud täna ei alati. Ma loen pühakirjast. Tänase päeva vaimulikud loosungi salmid. Prohvet Jesaja raamatu 60 kolmandas peatükis kaheksandas ja üheksandas salmis seisab. Issand ütles. Nemad on tõesti minu rahvas, lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks kõigis nende ahistustes tundist, ahistust ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast. Ta lunastas, nad tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistsel päevil. Ja Matteuse evangeeliumi kaheksateistkümnendas peatükis kahekümnendas salmis ütleb Jeesus. Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel. Kui küsida, kus on jumal, siis vastaks tõenäoliselt iga pühapäevakoolis käinud laps, et jumal elab taevas. Täna Jeesuse Kristuse taevaminemise pühal on kohane meenutada, kuidas esimese inimesena kosmoses käinud juuriga Kaarin oma lennult naastes Nikita Hruštšov, suvila raporteeris muuga nii et kuidas siis on, kas astronoomid ja astronaudid lükkasid taas ühe kristliku uskumuse ümber. Kui apostliku usutunnistuses öeldakse, et Jeesus Kristus on üles läinud taevasse istub jumala kõigeväelise isa paremal käel kust ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle siis on selle idamaise õukonnatseremoonia taustal mõistetava pildi sisuks, et Jeesusel on osa jumalikust, aust, meelevallast ja võimust istuda. Valitseja paremal käel oli suur soosing ja tunnustus mis enamasti langes osaks vaid suur vesiiridele. Usket ristilöödud Jeesus on võitnud surma ja ülendatud taevase isa paremale käele. Ei anna aga mingil kombel ja elukoha koordinaate. Küsimus, kus on jumal? Kui sellele konkreetset ja täpset vastust tahta on samaväärne küsimusega, mis värvi on armastus? Küllap me võime öelda, et jumal on kõikjal, et miski ja keegi ei jää temast täiesti väljaspoole. Iseasi on aga see, kas meie kõikjal ja alati ja ühtviisi teda märgata ja ära tunda oskame. Jeesus, kõneldes Matteuse evangeeliumi kaheksateistkümnendas peatükis kristlikust kogudusest ja selle liikmete omavahelistest suhetest, ütleb nõnda, kus kaks või kolm on minu nimel koos. Seal olen mina nende keskel hea kuulaja, sellele mõeldes me võime küsida, mis liidab või seob inimesi milleks ja mille nimel me kokku tuleme. Miks me teineteisest hoolime? Miks meile iseendast ei piisa, miks meile teisi inimesi tarvis on? Ka selleks, et üksteisest kasu saada et olla partnerid kas äris või armastuses et üheskoos lõbusamalt aega veeta, olgu siis seltskondlikku vestlust arendades või mestis teleseriaale saalidele kaasa elades. Segame sedagi pea halvustama, aga viimselt liidab meid inimestena see, et me kõik igatseme ühtviisi täiuslikkust ja avarust. Et me kõik tõstame aeg-ajalt silmad taeva poole. Vendlus rajaneb sellel, et ollakse ühe isa lapsed. Jeesuse nimel koosolemine ei pea sugugi tähendama üksnes jumalateenistust, piibli lugemist või palvetamist vaid seda, et kõik, mida me iganes teeme, räägime või ette võtame aitaks meil inimestena kasvada ja küpseda, astuda sammukese lähemale teineteisele jumalale ja taevale. Me palvetame, issand Jeesus, kes sa oled surma võitjana hauast välja tulnud ja taevasesse kirkusesse ülendatud. Sinu taevaminemise läbi ei pea me enam hirmu tundma lõputute ruumide igavese vaikuse ees vaid võime sealpool linnuteed aimata. Kodutulesid Tereldamas. Anna meile silmad, mis näevad sinu kirkust kõiges. Ja kõrvad, mis kuulevad sinu häält praegusel vaiksel palve hetkel. Aita meid nõnda minna inimeste sekka, et sina oleksid nõus meiega kaasa tulema ja meie keskel viibima. Ja võtame vastu ka siis, kui taevas ja maakord hävivad. Ja sina kõik uueks teed. Aamen.