Tere hommikust, hea kuulaja. Mina olen Concordia ülikooli kaplan Marko Tiitus. Ja ma tahaksin sulle algavaks päevaks soovida tervist ja meelerahu, jumala õnnistust ja hoidmist. Ma loen pühakirjast tänase vaimulikud loosungi salmid, vana testamendi 30 teises salmis, kaheksandas salmis, ütleb issand. Ma teen targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia. Ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides. Luuka evangeeliumi üheksandas peatükis, 20 kolmandas salmis, ütleb Jeesus. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta Salaku oma mina ja võtku oma ristpäevast päeva enese peale. Järgnege mulle. Jeesuse sõnad, mina salgamisest oma risti, enese pealevõtmisest ja tema järel käimisest ei kuulu leebete kilda. Nad kõlavad nõudlikult või lausa karmiltki. Meedia teised taolised ütlused Jeesuse suust meenuvad mulle tavaliselt siis, kui kuulen tänava misjonäride reklaamhüüdeid tule Jeesuse juurde ja kõik probleemid su elus lahenevad. Või siis, kui kiriku arengukavade ja strateegiate koostajad väidavad, et kirik peaks vastama erinevate inimgruppide ootustele ja vajadustele ning end sedamoodi ühiskonnale tarvilikuks muutma. Tõepoolest, Jeesus ei luba nendele, keda ta oma jüngriks kutsub, hõlpsamalt elu ega inimlikumalt ühiskonda vaid käsib neil tulla tema järel kõndida teed, mis on vaevaline teed, mis viib Jeruusalemma, kus tuleb kannatada ja surra. Küllap on arusaamatuste vältimiseks kasulik selgusele jõuda, mida me siis õigupoolest elult maailmalt ja jumalalt tahame. Jeesus on nimetanud ennast teeks, kuid teest on abi üksnes sellele, kelle sihiks on kuhugi jõuda ja kes ei kohku tagasi teekonna raskuste ja vaevade ees. Need, kelle soov on segamatult voodis rannal lesida ja kes piltlikult ootavad jumalalt pehmemat patja või sulgsemat tekki võivad ristiusus rängalt pettuda. Teekäimise motiiv läbib kogu piiblit alates Aabrahami ka, kes peab minema välja oma kodust ja isamaalt Moosesega, kes viipeIisraeli rahva Egiptusest kõrberännakule kuni Jeesuseni, kes ütleb oma jüngreid kutsudes tule järgle mulle. Apostlite tegude raamatut lugedes selgub, et Palestiina kristlased nimetasid end esimesel sajandil teeks. Elu läheb edasi, elu peab edasi minema. Nii kõlab üks neist käibefraasidest, mida inimesed sageli kordavad et anda mingisugunegi seletus meie ümber ja meiega toimuvatele protsessidele. Kas me lepime ka sellega, et elu läheb edasi ja vaatame seda pealt, nii nagu rongivagunis istuja jälgib, kuidas maastikud ja asulad vahelduvad? Või peaksime hoopiski küsima, kas mina lähen edasi? Ega mina paigal ei seisa? Inimene ei ole kunagi valmis. Me oleme teekäijad, oleme tulijad ja minejad. Ristiinimese vabadus on vabadus minna. Võta oma risti enese peale, ei asuda teele. Ja see, et tee on kitsas, et kunagi ei või päris täpselt teada, mis järgmise käänaku või kurvi taga ees ootamas on võtab elult hallus ja üks luisuse ning teeb ta imeliseks ja põnevaks. Mis aga kõige tähtsam, me ei kõnni oma teed üksi, vaid mees on tema inimeseks saanud jumala jalajäljed. Me palvetame issand Jeesus, kes sa oled, meie tee tõde ja elu. Otsus kõndida sinu järel nõuab julgust ja usaldust lasta lahti iseendast. Sest teekäija on alati lahkuja, kes kõiki peatuspaiku võtab juhuslikena kõiki kohtumisi üürikestena. Toeta sina meid, kui oleme väsinud või komistamas, anna julgust ja jõudu, kui tee näib vaevalisena luba, et tänanegi päev ei oleks meile raisatud aeg, paigalseis või sihitu tiirutamine vaid viiks meid sammukese edasi teel sinu ja igaviku poole. Aamen.