Tere, hea kuulaja, mina olen Concordia ülikooli kaplan Marko Tiitus. Ma soovin sulle ilusat pühapäeva hingevalgust ja südamerahu. Andku jumal, kes on kõige pühaduse allikas meile kõigile oma vaimust kirkusest osa. Et see pühapäev oleks meile tõepoolest pühapäev. Aga loen pühakirja apostlite tegude raamatu 16.-st peatükist. 19.-st kuni 26. Salmini. Nüüd orjatari isandad nägid, et nende kasulootus on kustunud haarasid nad Pauluse ja Siilase ning vedasid nad turule ülemate juurde. Nad viisid nad võimukandjate ette ja ütlesid. Need inimesed tekitavad meie linnas segadust. Nad on juudid ja kuulutavad kombeid, mida meie kui roomlased ei tohi omaks võtta ega järgida. Ja rahvahulk tõusis nende vastu. Võimukandjad kiskusid rõivad nende seljast ja käskisid neid keppidega peksta. Ja kui nad olid neile palju hoope andnud, heitsid nad apostlid vangi ja käskisid vangivalvurit neid hoolsalt valvata. Niisuguse range käsu saanud, heitis valvur nad sisemisse vangikongi ja pani nende jalad pakku. Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid, laulsid jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vapusid ja otsekohe avanesid kõik uksed. Ja kõikide köidikud pääsesid valla. Hea kuulaja, ma ei tea, kas sa oled kunagi pidanud vangikongis istuma. Aga kindlasti on meie kõigi elus olnud hetki, mil me tunneme end seotuina või ahistatuna lootusetus ahastuses ja hädas mil me ei näe ühtki lahendust või väljapääsu. Meil hinges on hirm, rahutus ja masendus. Hetki, mil meile tundub, et me oleme vangid puuri suletud linnud, kes kurvastusest surevad. Nurka aetud kiskjad, kes ei oska muud kui hambaid näidata ja rünnata. Mõelgem nüüd, mida me säärases olukordades tavaliselt teeme. Kas hakkame nutma või karjuma, vanduma või kiruma, süüdistama või sajatama, ähvardama või paluma. Või oleme hoopiski vait ja vagusi apostlite tegudes. Raamatus jutustatakse meile lugu kahest mehest. Paulusest, Siilasest, keda ristiusu kuulutamise pärast tõe väljaütlemise pärast taga kiusatakse. Neil kistakse rõivad seljast, neid pekstakse keppidega ja lõpuks heidavad preestrid nad vangitorni käskides valvureid neid hoolsalt silmas pidada. Toona ei olnud vangikong säärane trellitatud akendega tuba moodsates vanglates, kus saab kaarte mängida ja televiisorit vaadata. Vaid külm ja rõske kivikong. Et vangid põgeneda ei saaks, jäänud võimalikult ebamugavalt tunneksid, pandi nende jalad pakku. Nadolid poolkägaras aheldatud raskete puupakkude külge. Nii et võimatu oli end õieti liigutadagi. Mida teevad nüüd Paulus Siilas? Kas nad nutavad, vannuvad, sõimavad oma vangistajaid valvureid? Kas nad on meeleheitel, kas nad süüdistavad jumalat, keda nad on teeninud ja kes neid nüüd säärasesse viletsus on saatnud? Ei midagi niisugust. Me ei tea, mida need mehed Pauluse Siilas tundsid või mõtlesid, aga me teame, mis nad tegid. Kesköö paiku Paulus Siilas palvetasid, laulsid jumalat kiites. Ja teised vangid kuulasid neid pealt. Ja korraga sündis midagi ootamatut. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, vangihoone alused, vapusid ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla. Nii mõnigi mäletab veel elavalt, kuidas kümmekond aastat tagasi toimus meie maal laulev revolutsioon. Kuidas rahvas laulis ennast vabaks nõnda et pisike Eesti sai iseseisvaks riigiks, relvi tähistamata või verd valamata. Ja minu meelest ei ole see sugugi õõnsa paatosega öeldud. Sest kui kuulata neid laule, mis tollal peaaegu kõikide meelile keelil helisesid siis me saame aru, et need ei olnud lihtsalt ajaviiteks loodud ja lauldud. Neis lauludes oli sõnum, oli vägi, oli iha vabaduse järgi usk sellesse, et vabanemine on võimalik. Inimesed, kes nõnda laulsid, pidid sisemiselt puhastuma, sisemiselt uuenema, sisemiselt vabanema vihast ja kättemaksuhimust, lootusetusest ja käegalöömisest. Kuidas on meie lauluoskuse ja laulu rõõmuga täna? Erinevates seltskondades viibides jääb mulje, et ei sünnipäevadel, pulmades ega matustel ei ka niisama, sõprade ringis lihtne leida neid, kes viisi üles võtaksid või neid, kes kaasa laulaksid. Mul ei ole lauluhäält, ma ei pea viisi, ma ei mäleta sõnu. Nõnda me enamasti ütleme. Ja eks ole tõsi. Kuid kas põhjus pole siiski sügavamal, kas pole nii, et me otsekui häbenema laulda, sest ei viis ega sõnad tundub päriselt omade ehtsatena häbenema teisi, kes võiksid meie rõõmu ja lusti valesti mõista või seda naeruvääristada, Ki häbenema iseennast, sest laulmine ei ole meile enam loomulik eneseväljendus. Ja siis peab ennast väljendama teisiti mõttetute klatšijuttude veeretamises, poliitikute kirumises, labaste anekdootide rääkimises või enesealkoholiga uimastamises. Usun, et me kõik oleme viibinud sääraste seltskondades, kus mängitakse mängu. Mul on hästi lõbus, aga mis jätavad hinge ja südamesse endisest suurema ja rõhuvama tühjuse. Paari nädala eest oli jälle kord pool maailma telerite ette naelutatud suur üritus Eurovisiooni lauluvõistlus, mis kujunes meie rahvale triumfi iks. Aga mind teevad niisugused asjad alati pisut kurvaks, tõestades veelkord, et me oleme laulmise võlujõud unustamas ja madaldumas üksnes kaasa elajaiks ja tarbijaiks. Meie jaoks on oluline, kes kui palju punkte kogub, mitmendale kohale keegi pääseb. See on üks suur show. See ei ole laulmis, paneks vangihoone alused kõikuma ja köidikud häbenema. Pauluse Siilas ei laulnud rahvusvahelisele žüriile. Nende ainsaks kuulajaiks olid nende kaasvangid. Küllap ei olnud nende laulu muusikaline tase ja viimistletud kuigi kõrge, kui nad seal jalapakkudes rõskes vangitornis kükitasid. Aga jumal kuulis neid ja sellest piisas. Kirik õpetas kord meie rahva laulma ja eestlased oskasid laulda. Ennegi oskasid nii oma rõõmu kui muret hõiskamist kui leina viisidesse valada. Regilaul saatis neid nii tööd tehes kui pidu pidades. Aga kristlik kirik õpetas meile midagi veelgi enamat laulma oma issandale, kes on meile andnud laulja hääle ja kuulja kõrva. Ja see, mida luterlikule kirikule, oma lihtsate, sageli rohmakategi Taali viisidega oli anda, oli ise laulmise kogemus. Nii nagu keegi ei sa uskuda minu eest palvetada minu eest elada minu eest, surra minu eest, armastada minu eest kannatada minu eest. Nii ei saa keegi laulda minu eest. Igaühel on oma, laulis sandale laulda. Ja kui tahes kasinad, ei oleks ka meie oskused. Temal on meid kuulates hea meel. Me palvetame. Issand, taeva ja maa looja, kes sa oled andnud laulja keeleja kuulja kõrva. Sinu arm ja heldus on igal hommikul uued luba, et ka meie laul sinust ja sinule oleks igal päeval uus heimite tardunud šablooni järgi vändatud moelauluke vaid meie päris oma laul, milles on meie meelesüda. Purusta sina, Mei ahelad ja köidikud, aga ennekõike ava meie huuled sind kiitma ja tänama. Aamen.