Tänane saade kannab nime jagatud noodid. Miks just jagatud, aga sellepärast, et juttu tuleb orkestri antidest. Ja orkestrantide vaatavad ju ühisel puldil olevale noodi visikule ehk siis jagavad noote. Tänased kõnealused on aga päris väikesed muusikud. Räägime Virumaa noorteorkestrist ja Virumaa kontsertorkestrist. Juturingis on Rakverega Mauri kooli muusikaosakonna kunstiline juhtamme peaske. Eesti sümfooniaorkestrite liidu juhatuse esinaine Eve Luha. Lääne-Viru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna spetsialist Valdur Liiv. Ja saate toimetaja on Marge-Ly Rookäär, helioperaator Helle Paasorkestrite, dirigent Hando Põldmäe on Kadrinas, aga täitsa oma inimene. Nüüd ma olen oma inimene, jah, siin on palju pahandust tehtud ja ka head tehtud, siin kohalikus kolhoosis töötasin Vaiga suvi ja siit on pärit minu vanavanemad ja vana ja vanaema ja gaasimuusikakultuuri. Ühed on siin mul, sest minu vanaema vanaisa oli Väike-Maarjas koorijuht ja dirigent. Ja ma käisin tema haual sinna. Olen käinud seal muidugi mitu korda ja, ja leidsin Väike-Maarja koduloomuuseumist tema taktikepi. Mis on väga huvitav leid. Muidugi, stardikepp oli rohkem selline tänapäeva, mõistsin niukse puuhalu moodi, et ilmselt siis aeti ka muid asju, ainult landid akti sellega, et kutsuti õpilasi korrale, aga jah, siin minu juured on küll siin Virumaal. Kes selle Virumaa mõlema orkestri algataja on selle idee autor. No kui Ando rääkis, et on siin palju pahandust teen, siis on see üks minu suur pahandus. Miks ma nii ütlesin? Kahjuks on väga sagedasti nii, et iga initsiatiiv saab karistada. Aga tänapäevase seisuga ma peaks ütlema, et see on niukene. Meeldiv, meeldiv valu on sellepärast, et, et kui sai alustatud 90 Veebruarikuus selle noorteorkestriga, see oli niisugune praktiline algus, aga soov seda alustada, sellega on juba tegeldud tegelikult kuskil üheksa aastat. Kunagi oli Rakvere esimeses keskkoolis muusikaõpetaja Jaan pakile sünnist saab 100 aastat, 26. novembril sellel aastal ja tema on ka Kadrina juurtega. Ja tema lõi Rakvere muusikakooli, on Rakvere praeguses gümnaasiumis, tolleaegses esimeses keskkoolis muusikaõpetaja tal on, noh, nimetame siin paari nimed lihtsalt näiteks Kuno areng ja Arvo Pärt seal, mis kohe praegu meelde tuli, aga samahästi võime öelda seal Aldo Meristo, jaa jaa, tiitwards ja, ja noh, ühesõnaga siin on neid. Või lauljate, Tiit Tralla ja. Ma ei taha rohkem nimetada, sest et et nimekiri on väga pikk ja mõni jääb välja siis Nonii ja siis olid selles ühes koolis oli mitu orkestrit ja mitu koori. Ja nüüd äkki ühel hetkel, kui tekkis see mõte, et proovime uuesti luua ja siis ei õnnestunud see sellepärast, et oleksin võinud viiulikoori luua. Aga tselluõpetust ei olnud edasi nagu minna ei saanud. Üritasime seda Paide kooliga rääkida. Siis tol ajal Paide kool arvas, et teise ikkagi hästi liiga kaugel ollakse ja vot ühesõnaga kogu see eelnev protseduur siis sai Peeter Paemurru tšelloklass loodud ja, ja, ja see tähendas seda, et tuli see muusikaharidus või korralduses, tuli teha siin väga palju muutusi maakonnas ja ma olen tänase päevaga seda veendunud, et Eestimaal juhusliku muusika õpetamise peale lubamatult palju raha. Ja, ja see orkestriprojekt on ka üks näide selle kohta, et see ühismusitseerimine arendab, stimuleerib lapsi ja kui, kui söövreni mõtet edasi arendada, et muusika on suhtlemisvahend muskaatkeel siis ma olen täiesti absoluutselt veendunud tänases Eesti riigis. Arvuti asjad liiguvad nagunii hästi, aga järgmine üleriiklik programm peaks olema või ütleme siis pillid, häälde või, või muusika hinge või, või et me õpiksime 11 kuulama ja orkester on see koht, kus peab seda ostma. Mis need orkestreid on kaks? Kaks on ainult sellepärast, et nagu nimed ütlevad, üks on noorteorkester seal mängivad siis praeguse hetkega õpilased vanuses seitse kuni 17 ja see on siis see orkester, mis on kasvulavaks kontsertorkestriga, kus praegu mängivad professionaalsed muusikud kes tulevad meid aitama ka Tallinnast, noh, ütleme enamjaolt, võib isegi öelda niimoodi, et allapoole üks kolmandik ütlema neid inimesi, kes tegutsevad siin Virumaal pidevalt. Ja see situatsioon ongi see, mil milleks tegutseb noorteorkester, et me ei peaks mõnede aastate pärast siis seda oma muusikuid Tallinnast Rakveresse maksma neile Rakveres palka ja nad sõidavad jälle tagasi Tallinnasse. Nii on see muidugi, see ei ole mitte ainult Virumaal nii, vaid kõik Eesti väiksemate linnade orkestrid peale Tartu tegutsevad samamoodi. Et suur osa muusikutest käib siiski kohal Tallinnast, sest muusikuid lihtsalt koha peal ei ole nii palju võtta, et saaks teha täisorkestrit. Siis nendele nii-öelda proffidele tuleb. Ja loomulikult, et selles ongi, ongi noh, üks väike selline vastuolu, et tulevad inimesed Tallinnast kohale, viivad raha ära maakonnast, mis, mis tegelikult võiks jääda siia, kui siin oleks omi muusikuid nii palju, et me saaks teha täis sümfooniaorkestri ja loodame, et sellest noorteorkestrist kasvavad välja need inimesed, kes hakkavad seda orkestrit siis elus hoidma. Aga ma tahaks öelda siia juurde, et need kaks orkestrid on kindlasti nabanööriga seotud. Üks aitab ühte ja teine teist, et unistustes oleks see kõige alumise püramiidi aste. Olekski laste sümfooniaorkester, kus kõiki pille mängivad lapsed, aga selles on nagu Ando ütles, sealt tegelikult vist kuue aastast hakkab juba meil seal peale mängivad ja need vanemad lapsed nendel on Kadarviselt, nendel oleksin kodus edasimineku võimalust ja praegu need mängivad ka selles kontsertorkestris. Ja nad mängivad nende prof muusikutega ja see arendab neid jällegi omaette edasi ja õpetajad koos õpilastega ja, ja meil on isegi nii, et noh, ütleme meeme mängib ja tema õpilane mängib, võiks öelda veel õpilase õpilane, Cavel mängib Meeme Saareväli ja kontrabass ja ta on meil Virumaa kultuurilukku on suurte tähtedega kirjutatud siin Virumaa igatpidi Virumaa ees ja ma võin ju väita ka seda. Mul on raske tõestada, et kui Rakvere linn võisin siin, meie maakond oleks nii püsika aldis ja teadlik ja väärtustaksid seda orkestri tegevust, et siis need noored muusikud, kes ütleme, lõpetavad siin kooli tuleksid siia tagasi ja nad oleksid siin ja nad saaksid oma erialast tööd, teeniksid elamisväärse palga siin ja nad võiksid käia siis teisi orkestreid, samas nii-öelda samamoodi, et nad oleksid põhikohaga siin. Lääne-Viru ühisomavalitsuse juhataja, Tamsalu linnapea Urmas Tamm on käinud mitmetel Virumaaorkestrite kontsertidel ning tema arvamust mööda on orkestrite olemasolu vajalik. Oleks siis, kuda sa kuulad, siis on ta tõepoolest tuleb hea meel, et ta üldse olemas on. Kas ta on natukene teistest aastastest erinev, sest et raha jagamine praegalt valitsuse poolt olnud olnud erinev eelmistest aastatest. Ja seesama rahajagamise tulemus on jagatud nüüd nõndanimetatud ühisürituste rahad millest me toetasime sedasama Virumaa noorteorkestrit. Ja siis nüüd on ta jagatud omavalitsuste vahel laiali ja, ja meil on omad mõtted, kuidas seda raha jagada niimoodi, et et teda teda saaks jagada tõepoolest näiteks sellesamale Virumaaorkestrile moodustada nüüd ühiskassa siin Lääne-Virumaal, kus me jagaksime jällegi seda raha noh, nendele projektidele näiteks nagu sama Virumaa noorteorkester, kuid selleks on vaja, selleks on vaja tööd teha, sellepärast et need Need rahad on eraldatud omavalitsustele ja sealt peab olema nüüd nende omavalitsuste kõige omavalitsuste volikogude mõistmist. Kas on mõeldud ka selle komisjoni peale või nende inimeste peale, kes siis hakkavad seda raha jaotamist korrigeerima? Ta on raha, ju see raha jagamise komisjoni ju töötab ka praegalt on olemas näiteks Lääne-Virumaal on ja ma usun ka teistes omavalitsus või maakondades omavalitsusliitude saanud olemas, nii et see komisjon on olnud ja raha jaganud rõõmsalt eelnevatel aastatel ja sellega hakkama saanud. Rakvere linnavolikogu esimehe härra Mihkel käest sai küsitud, kas Virumaa noorteorkester ja kontsertorkester on Rakverele olulised. Meie jaoks on oluline igasuguse kollektiiv ja igasuguse tegemise tegevuse olemas olla Rakveres sealhulgas ka Virumaa noorteorkester ja noorteorkestri seltsi ja, ja kõik need muud selle orkestriga seonduvad asjad. Kas te olete käinud Virumaa noorteorkestrit ka kuulamas nende kontserditel? Olen juhtunud jah, annad, läheb kogu aeg paremaks, teinud seal väga erinevad variatsioonid ja noh, selles koosseisu mõttes ja osa osa on ju ütleme niimoodi, et ikkagi väga professionaalsed muusikud, osaledes koosseisudes nii, et osa on siis nagu rohkem, nii harrastajaid. Te olete ise ka õppinud, muusikat on seni loopinud ikka. Kuivõrd oluliseks te peate, et need noored lapsed, kes käivad seal orkestris mängimas, saavad sellise kogemuse nagu orkestris mängimise kogemus. Kas see on oluline noorele inimesele? Noh, siin on nüüd kaks asja, üks asi on see, et et muusika õppimine on hästi rutiinne ja igav tegevus, tegelikult ikkagi, eks ole, ta nõuab ikka palju sundimist ja selline orkestris mängimine on ju sellele vahelduseks. Ühtepidi on seal kollektiivsem tegevus, seltskond ja teistpidi on ta annab võimaluse nagu motivatsiooniks esineda ja ja, ja noh leida nagu põhjendust, sellele, miks sa harjutad ja õpid kogu aeg. Nii et ma siin ei saagi olla teist vastutada. Oluline ei ole. Kas Rakvere linnavolikogu on kuidagi toetanud Virumaa noorteorkestri tegevust ja kas see on üldse linnavolikogu kohustus? Kohustus noh ta ei ole kohustus, selline kohustus, mis seaduses kirja pannakse, ta on selline kohustus, mis mille linn või vald võtab endale lihtsalt ise saades aru, et linnas peavad toimuma igasugused tegevused ja loomulikult Rakvere linn toetab meil nõnda linnas nii korraldatud, et et Rakveres tegutsevad Kollektiivid seltsid, klubid esitavad nagu linnale taotlused ja siis nende taotluste osas teeb otsustuse linnavolikogu kultuuri- ja spordikomisjon. Nii et konkreetne otsus tuleb iseenesest seal nagu komisjoni ettepanekul, mitte niivõrd volikogu otsusena. Mis on need projektid, mida on toetatud? Tähendab, Rakvere linn toetab väga palju erinevaid kultuuri ja spordiprojekte. Nende see üldmaht on, ma arvan. Raske peast öelda, ma arvan, et see aasta jooksul läheb umbes poolteist miljonit, me toetame erinevaid projekte. Virumaal on Lääne-Virumaal on praegu muusikaõpetuses niisugune seis ei ole võtta kõiki sümfooniaorkestris vajavaid filmi. Me peame kasutama seal kus siis tõesti tallinnast või kusagilt mujalt. Ja selle selle vajaduse pärast saigi loodud kauri muusikakool. Üks koht, kus lapsed saaksid õppida nendel erialadel mida sümfooniaorkester vajab. Kas nendel erialadel on soovi, on? On ja on. Kõige toredam lugu on see, et tahavad tulla Tallinnast meile õpetama väga professionaalsed muusikud näiteks Tiiu Peäske käib juba viiulit Ottawas. Peterburi Peeter-Peter Paimunugi tšellot õpetamas. Kalev kuljus on väga huvitatud sellest, et ta saaks kuskil luua oma poja klassi. Ja ma usun, et meie kokkulepped on nüüd sealmaal, et järgmisest sügisest asub Rakveres oma esimest aastat tegema tähendab niivõrd haaranud neid praeguseid noori muusikuid just nimelt see, et nad on enamuses saanud ju kooli väljaspool Eestit ja nad tahavad luua oma koolkonda ja seetõttu on Rakvere praegu väga hea pinnas sellele, et nad saavad oma kooli. Aga ma tahtsin ühe märkuse veel öelda siia, et tegelikult see probleem ei ole sugugi lokaalne. ERSO otsib ka niimoodi üle Euroopa endale pillimehi ja mõnikord ta saab hoopis Lätist, mitte Eestist. Ja, ja kuhu tulevad akadeemiasse õpilased. No õige pea tuleb see see aeg ka, kus Eesti Muusikaakadeemia hakkab endale teadvustama, et ta ei ole mitte kuskil kõrgel, aga ta on nabanööriga seotud kõigi meie kuppelmaastike kodudega ja et see on üks ühine kett praegu veel kõik ei saa sellest asjast aru, et see, milline tase võib seal muusikaakadeemias olla, see saab alguse, ütleme kodust, koolist ja sealsetest kohapealsest, muusika õpetamisest. Vana hea sõnadki ütlevad ju, et iga kett on nii tugev kui tema kõige nõrgem lüli. Kõikide nõrgem lüli on paraku tõesti mõningate juhtorganite arusaamises, mitte millestki muust. Arusaamist. Ja mul on selles mõttes siin, ma tahaks veel noh, see teema on küllalt lai aga öelda suur aitäh. Näiteks Estonia teatrijuhtidele nende panus asja siis rahaliselt ei ole suur. Ja kui Estonia orgestandid tulevad, aitavad meid siis meie toetame rahaliselt neid selles mõttes nad teenivad oma palga. Aga Estonia orkester on meie orkestri nagu patroon. Ja see tähendab seda. Me kõnnime tükimat sirge seljaga ja iga kord, kui meil on mingid probleemid, on vaja, kui me pöördume ükskõik kumma Pauli poole, kas Paul Mägi või Paul Himma poole, siis nemad, arvestades meie nii-öelda vajadusi, nad on teinud oma plaanides teatud korrektiivid. Kusjuures kumbki pool ei ole kannatajaks pooleks. Ja kui näiteks Meeme Saareväli käest ma olen küsinud, et hea küll see see rahakene, mis selle esinemise eest ta siit saad, on ju nii väike, et kui sa nende Nubludega koos tuled mängima sa pead saama mingisuguse muu rahuldusega sellest asjast sõidab 100 kilomeetrit siia sadamat tagasi. Siis tema jälgib väga huvitavat, kuidas asi toimib. Ja muidugi tema on, selles mõttes ei ole võib-olla hea näide, et ta on ise ka pedagoog ja ta suhtub, kuid pedagoog. Ja ta on alati noh kohe meile siin tulemas, aga ma tahaks ka seda öelda veel, et näiteks kui Peeter Paemurruga sai alguse orkester käivitatud siis ta algul ütles, et kui meil esimene esimene oli broileritest, aga mina ei, mina selle orkestriga ei mängi. Ta mängib oma lastega kaasa ja Meetsee tšellorühm on puhtalt Peeter Paemurru õpilast, kes alustasid nullist. Ja teine selline väga hea näide on ju Epp Karin. Ka sügavalt Rakverega seotud isa. Kuulus muusikateadlane Karl lehter on pärit Sõmerult, Jaanus Rakverega väga tihedalt seotud ja Eces on käinud kontsertorkestris esimesest kokkutulekust peale, kuuleb noorteorkestrit, tema noorte orkestris ei mängi nii vahetliku, kui juhtuvad olema koos kontsertidel viimane kontsert, siis ta ütles, et teada on, et mul on nii hea meel, kuidas orkester on edasi läinud. Kuule selle staabi asja. Missugune oma noorteorkestri ja Virumaa kontsertorkestri staatus praegu. See on hea küsimus, sellel ei ole üldse lihtne vastata. Kas selline mittetulundusühing nagu Virumaa noorteorkestriselts, selle asutajad olid nende laste vanemad, kes siis neli aastat tagasi orkestri asutasid? Nii, nii sai see asi alguse. Ja siis oligi ka, et kas meil on, mitu orkestrit meil ikkagi on, tekkis küsimus, aga nüüd on niisugune väga tore situatsioon, et kauri kool, erakool on võtnud selle noorteorkestri nii-öelda enda tiiva alla ja nende noorteorkestri dirigendile ja ka sind tšelloklassi ja nende õpetajatele maksab tema. Aga see kontsertorkester on, nagu öeldakse, project, orkester tema rahad tulevad iga kord noh, nii-öelda kõikidest võimalikest võimatutest allikatest kokku otsida. Ja kui veel alguse juurde tagasi tulla, siis mina olin orkestri esimeses proovis. Ja see on kohe täiesti naerukoht, sellepärast et tolleaegse inspektor oli Ellodraks Ello Adraks, kes praegu tegeleb Virumaa poistekooriga. Me laulsime kõva häälega, mõlemal pärast hääled ära, laulsime partiisid kaaslaselt, lapsed ei teadnud ju koosmängust, mitte midagi ei saanud. Igaüks saadas oma partiid siis kui ta tahtis mängist pükste järgi paus ei pidanud. Siis me trampisime jalgadega rütmi kaasa, laulsime viisi kaasa, nii et kohati, kui selleks lindistatud saanud, oleks olnud see rohkem nagu naiskoor kui orkester. Ja väga ilusti ütles selle orkestri arengu kohta Ta sünnipäeva kontserdil. Mare Põldmäe muusikat ja veel Mare Põldmäe ütles, et kui ikka esimesel kontserdil olid niisugused, et kõva häälega tuli ette teadvustada, mis lugu on, sest ei pruukinud ju aru saada, et mängu ajal, mis lugu seal, et siis nüüd on jõutud ikka ja suuresti tänu Handole. Sinnamaale noloo tunneb ära. Selgituseks peab ütlema, sest tegelikult nad ikka lapsed muusikakoolis õpivad ja muidu jääb inimestele mulje, et mis õpetasin üldse Virumaal on, see oli ka Peeter Paemurru, üldiselt ei tee lapsi, ei võeta sinna konkursi kõikjale kõikidel lastel, ka tänase seisuga on tegelikult ukse avatud ja mängi, aga ütleme, sul ei ole see lugu selge, siis sa ei mängi seda näiteks kontserdil sadese järgmiseks korraks selgeks. Aga nii on suurte sümfooniaorkestri täpselt samamoodi. Iga loo jaoks ei jätku nooti kõikidele pillidele. Ja, ja see valik, ma algul kartsin seda asja, olin natuke skeptiline, aga praegu tundub, et, et see oli õige ideed. Üldiselt on vist reegel selline, et kes ikka sinna, kui ma olen suutnud kontserdile meelitada. Need suhtuvad positiivselt, aga sinna kontserdile meelitada, vot see on väga suur probleem. Ja see ei ole mitte ainult meie lokaalne probleem ja see on üks, mille jaoks on vaja, et see kohalik kontserdi eru ei dubleeriks mitte Tallinnat, aga meil oleks oma ja me sinnapoole püüame. Praeguse seisuga on, on 40 ringis neid lapsi, kes mängivad siis noorteorkestris ja põhiosa neist on viiulid. Ja siis on nagu öeldud, Peeter vaevu tšelloõpilased. Siis on kontrabass, on, on kaks noor kontrabass, aga päris ma olen nii üksinda välja ei vea, on käivad palabilised. Ja siis mõned puhkpillid, see on, see on koht muidugi, mida mina näeksin, mis, millel on väga suur kasvuruum, puhkpillion praegu veel väga vähe ja puhkpillide õpetus. Virumaal on praegu selline, et need õpilased, kes mängivad muusikakoolis ja on need ka lõpetanud, millegipärast ei mängi orkestris, miks nad seda ei tee, ma ei tea, kas nad ei suuda või nad ei taha. Aga ma arvan, et siinkohal on kindlasti õpetajatele pohl, õpetajatele mõtlemisainet ja vioolamängija teele. Violett ei ole, sellepärast et lapsed on väikesed, on esimene, teine, kolmas viiul, väiksed lapsed lihtsalt ei ulata, nende käed ei ulata veel joolani, aga Viola klass on muidugi ka see, mis tuleb tekitada. Mismoodi need proovid välja näevad, kui tihti need on ja kroomi toimuvad? Proovid toimuvad tavalisel ajal, siis ütleme aasta lõikes iga kahe nädala tagant Rakveres, aga meil on ka iga aasta neli pikemat tööperioodi, ilma milleta orkestri areng on, ei oleks võimalik, need on siis igal koolivaheajal kevadisel suvisel sügisel ja talvel. Suvel on see muidugi kõige pikem, see on umbes 10 päeva kevadine ja ta ja talvine ja sügisene on tavaliselt kolm päeva. Need on siis need ajad, mil me uut repertuaari läbi võtame ja orkestrit arendame, ülejäänud aja siis peame elama nii-öelda vanast rasvast. Lapsed, kes mängivad neil paljude nende lasteaiaõpetajad on samuti orkestris mängimas. Ja see on muidugi väga suur asi, sest nii näevad need õpetajad kuidas, kuidas mängivad nende lapsed orkestris, näevad, mis on puudused ja teevad nendega ka kodus kõvasti tööd. Et kõigil on muidugi mina õpetada partiisid selgeks ei jõua. Kas see laps, kes mängib selles orkestris ja õpib kuskil muusikakoolis oma oma härja, kas tema eriala õpetaja arvestab ka sellega, et ta käib sellises orkestris mängimas, hakkas ta omasele partii omandamisega saab ka nii-öelda erialaliselt mingisuguse punkti arvestatud või on seda lisakohustus? See on üldjuhul ikkagi lisakohustus, aga nendel õpetajatel, kes on seal orkestris kaasas, nagu öeldud on asjad sageli teistmoodi. Muidugi on lapsed, kellel on oma motivatsioon väga kõrge, kes tegelevad sellega lihtsalt ise omast tahtest. Päris kõikide õpetajate klassi ja ma kahjuks ei näe, ma ei tea, kas seal neid partiisid läbi võetakse või mitte, aga mõnel pool seda siiski tehakse. Missugune repertuaar lastele meeldib? Lastele meeldib vahelduv repertuaar? Ei saa võtta väga pikki lugusid kindlasti, et oleks, oleks lõbusat, kurba kiiret haiglast oleks sellist, mida kõik teavad näiteks filmimuusikat, selliseid tuttavaid meloodiaid, mida teavad lapsed, mida teevad nende vanemad, siis on kõigil vaatsetele astuda. Minu ema on ka erialalt muusikaõpetaja ja ja tema rääkinud mulle mitmeid korda, kuidas just selline orkestris ja ansamblis mängimine distsiplineerib noort muusikut ja mitte ainult seda, et ta on vaikselt jälgib dirigent jagajaid, ta tahab ise osata paremini oma partiid mängida ja ka aktiivselt nagu lüüa kaasa sellises loomingulises protsessis. Kas need noored, kes mängivad nii näiteks siin nordorkestris, kuidas nemad suhtuvad sellesse, et nad suvel tahavad 10 päeva näiteks olema, kuskil orkestrilaagris tulevad mürinal? See oli suvel laager, ma käisin neid seal pesuhtimas. Ja siis oli niivõrd rahva peale proovi, mis seal meri oli, 11 kraadi. Nad olid nõus mitu kilomeetrit minema sinna mere äärde, käsi kollektiivselt, seal kõik külmumas ära. Tulid tagasi ja oh imet, kell oli pool 10 narvakaid harjutama. Pillimäng on laagris kõige tähtsam, seal ei taheta diskot teha, seal ei taheta pidu teha. Seal tahetakse pilli mängida. See on meie jaoks, aga tegelikult muidugi seltsielu on vähemalt teine pool sellest asjast ja ka kontsert, reisid, mida, mida meil hakkab olema järjest järjest rohkem on orkestri elus üli ülivajalik. Seda õnneks Valdur teab väga hästi, sellepärast et Valdur on need asjad, mis me siiani oleme, oleme käinud ja meil tulemus on enamasti Valduri halduri välja mõeldud ja organiseeritud ja sellest talle muidugi suur tänu. See on kõikide orkestrite elushoidmiseks. Noh, ainuke võimalus on, on käia ringi, reisida. Valdur, kus ta siis ta nüüd vaatame, mis need suuremad plaanid on, mis, mis missugune reis ootab nüüd noori muusikuid? Kuid noh, suur plaan Hiiumaale sõita, aga väiksemat väiksemat plaanid on Pariisi EuroDisney nendega seoses. Lihtsalt sellepärast, et Hiiumaal saab nagu pikema kontserdikava Pariisis lubatakse seal piiratud ajal mängida. Aga, ja üks asi, et mul meelest ära ei läheks, kui need õpetajad, kui sellest orkestrist oli juttu need muusikaõpetajad, kes mõned ütlevad, et meie seda tilulilu ei kannata. Üritan neile natukene mõelda selle peale, et mikspärast ütleme ka need rokkansamblid või kitarristide pundid ja tegelikult noh, nii-öelda väga sageli elujõulised on, see on ju koosmäng orkestrimäng ja, ja kui, kui seal ütleme kaks kitarri ja kolm trummi ja kui need kitarri toppisid võib-olla kolm tuuri ära, siis on juba võimalus musitseerida. Ja, ja mis, mis pärast teistsugune muusika teine on. Ja kui Jaanus Põlder tähendab meil kauri kooli muusikaõpetaja, kes untsakatesse mängib, nüüd teeb seda pärimusmuusikat või folkloor sed siis vaata kui algul need väikesed lapsed, kes ei julgenud vastu öelda midagi, hakkasid kaasa mängima. Aga, aga nüüd järjest muutub see huvitavamaks ja nüüd kõik suured lapsed mängivad kaasa ja lustivad ja nad tunnevad sellest koos musitseerimisest rõõmu. Sest et noodimärk on ju ainult võimalus sealt muusika üles otsida, aga lihtsalt puudelt kontsertreisidest ja siis tegelikult see on ka jällegi keeruline, et peab olema esinemisvõimalusi. Ja maakonnas on ka need piiratud, orkester on ikkagi kuskil neljakümneliikmeline, umbes. See koht on, koht peab olema, et ära mahuks. Aga me oleme saanud nii, et ühtepidi Rakvere linnavalitsusest tuli, see idee on Soomes käidud möödunud suvel ja nüüd koos reisibüroo regulusega on üks suurprojekte Euroopa turnee läbi Rootsi, Saksamaa, siis tõesti sinna Pariisi Euro-Disneylandi muu, kus on tulnud teade ka, et me saame Eesti lipuga kontserdi ajal üles panna ja meil on lubatud seda mitte kommertskaalutlustel filmida ja pilti teha sellest kontserdist ka. Nii et see saab olema väga tõeline, suur stiimul muidugi ka väga kulukas. Kui pikk see aeg seal Euro-Disneylandi? Eraldi tan Euro-Disneylandis, me saame mängida pool tundi ja seda selle tõttu, et nii nagu mina aru sain. Praeguse seisuga on meie esinemine üks osa suuremast kontserdist. Tähendab, see on vabaõhukontserdilava, kus nonstop käib muusika ja nii nagu ma aru sain, vist sellel päeval on, siis sealt me ole meie orkestri orkestreid mujalt Euroopast ja teistes teistelt maadelt. Nii et sellepärast on seal nii rangetes aja aja piiridesse mahutatud. Ja nad tulevad tagasi kõik distingenditeed särkides ja märkides ja nii, et uue univormid Ja kõigepealt pea orkestri lastevanemate kiituseks ütlema seda, et nad võtavad asja väga tõsiselt. Väga tõsiselt, nad igati toetavad. See, mismoodi autodega nad oma lapsi toovad, viivad, käivad nendel öösel. Samas aga ei too kontserdid nii, et nad ei jõua meie rokkar alles küllalt hilja. Tähendab, ma ei ole kuulnud veel ühegi lapsevanema suust nurinat. Et miks see niimoodi on, tähendab, aga paljudega suust oleme kuulnud seda, et lapsed on muutunud palju distsiplineeritud maks ka kodus ja palju. See kasvatus ja suhtlemismoment on seal minu meelest ülioluline nagu juba kord öeldud, et nad võib-olla hiljem saavad aru, kui nad hakkavad oma lastele lastevanematel rääkida, ma mängisin professor paemurru, dirigent oli meil professor Põldmäe ja, ja seal ja nii edasi. Aga meil on selles mõttes, et me ei ole veel rääkinud, et orkestrile on ka kaks juba kaks tõsist teost on kirjutatud spetsiaalselt orkestri tellimusel ja möödunud aasta laagris peale seda, kui Jaan Räätsa Virumaa süüdi esiettekanne oli siis nagu ikkagi on väikene piduga pärast seda. Ja, ja ma ei unusta vist seda kunagi, kui Martin Veermäe, kes on meil selle noorteorkestri kontsertmeister, siis ta oli 10. klassi poiss andis helilooja Läätse kätte, ütles aitäh ja et võib-olla ta järgmise loo kirjutaks temale spetsiaalset, mille peale jalgu sinu mõtlesin, et miks mitte. Sest ta oli ka üllatunud, nagu ta ütles, et ta arvas, et kolm kuud näeme vaeva selle looga, aga tegelikult läks palju kiiremini. Läks umbes nädal ja sellest ajast, kui noodid kätte saime, seal muidugi lastele oli see ilmselt üsna selline põrgulik nädalasest hommikust õhtuni. Me seda trampisime ja meeldiv ei ole see kellelegi, aga noh, pidasid vastu ja ja praegu me mängime seda lugu rõõmuga. Ja, ja palju lastele hakkab järjest rohkem meeldima. Lapsed on selles suhtes ka väga tundlikud, et nad mõistavad kohe, mis läheb hästi. Orkestri ülesanne on meie Eesti uudisloomingut tellida seda ette kanda Eesti muusikaelu igatepidi elavdada. Eve, sina nagu kuulsin esimest korda, millal Hirvo noorteorkestrit minaar? Ma kuulsin esimest korda paides üsna ja kui oli kas see oli esimene sümfooniaorkestrite väetist, oligi selline, esimene sümfooniaorkestrite vähem ja ja siis olid sinu orkestris on ta kõige pisemad. Lapsed, kellel ei ulatanud valed põrandale, jäi selle järel meelde rikka veel ei olegi, sest ja ja nüüd on jälle järjekordselt väikesed sees, kellel jälle jalad ei ulatu põrandale. Nii et see on selle orkestri niisugune täieliku omapäraselt mujal ei ole dirigendid vist nii julged, nad ei julge nii väikseid lapsi võtta. Ma olen näinud argo orkestrit, seal on ka väikesed, aga nad on ikka natukene suuremad. Ise ütles, on sümfooniaorkester. Sümfooniaorkestrite päev on sümfooniaorkestrite liidu korraldatud üritus ja nüüd me oleme neid juba mitu aastat teinud niimoodi, et oleme teinud täiskasvanud. Noh, tähendab see sümbol, kitsede liit liidab kiireite harrastusvabariigis tegutsevaid harrastussümfooniaorkestreid. Sest ma usun, et nendele elukutselistele orkestritele mingit erilist liitu vaja ei ole, nendel töökoormus ja kõik on nii suur ja nad noh, nad on juba oma töö poolt nii ära organiseeritud, aga natuke organiseerimist ja, ja kokkusaamisoleks just vaja nendele harrastusorkestritele. Ja siis oleme teinud täiskasvanute orkestrite päevi ja siis oleme teinud laste sümfooniaorkestrite, väärib palju neid harrastus, kes siis no ühe korra ma olen nad kokku lugenud ja, ja täiskasvanute omi on seitse ja lasteaiani on kaheksa ja nad on kõik pidevalt tegevad. Annavad kontserte. Jah, need on praegu praegu tegutsevad. Ja muidugi see Virumaa noorteorkester on väga eripärane nende teiste orkestrite hulgas, sellepärast et ta just on piirkondlik ja töötab mitte regulaarselt, sest teised kuuluvad ikkagi kas muusikakoolide juurde ja harjutatakse iga nädal. Aga Virumaaorkester on just sellepärast, et sõidetakse kokku ja, ja noh, ta on piirkondliku orkester. Ja muidugi virul orkestrile on väga tugev kontserttegevus Ühelgi, teisel orkestrile nii palju esinemisi ei ole. Ja viht Virumaa orkester saab endale nüüd ka sõprusorkestri Riiga sest neid on juba teist korda. Me kutsume külla Riia kuuenda keskkooli sümfooniaorkestri, keda juhatab Lätis väga tuntud dirigent Hars Parstins. Kas selline orkestrite päev seab ette ka mingisugused ühismängimised või mis, mis sellistel orkestripäevadel siis tavaliselt tehakse? Lastel on muidugi see ühismängimine kõige rohkem meeldibki. Ja seekord tuleb meil peadirigendiks Peeter Saul ja nad mängivad koos kaks lugu. Tähendab noh, aeg on sellepärast piiratud, et nad ju hommikul sõidavad kokku, me tahaks ühe päevaga nagu seal ürituse ära teha, et igalühel ikka esinemisvõimaluse anda ja ühe korra. Me proovisime nelja lugu teha koos, aga siis see päev lihtsalt, et venis nii tohutu pikaks ja me peame natuke piirama. Ja seekord on meil ühislood, on Eugen Kapi seppade tants kalevipojast ja siis Rootsi rapsoodia guugol, sööd need niisugused mõlemad peaksid olema päris karedad. Sümfooniaorkestripäeva puhul antakse siis mitmes kohas selles linnas või ei ühes kohas antakse niuke nonstop, kontori teemegi nonstop kontserti stiilis ja siis lõppedes mängimisega, nii et hommikul on tulevad, siis on proov, lõunasöök ja siis kella kolmest hakkab peale. Ma saan aru, et on väga raske mõista, kuidas meil on ikka kaks orkestrit. Hakkame kõige lihtsamast näitest peale meid laua ääres istub siin kuus inimest. Meie võiksime mängida nii võrkpalli kui ka korvpalli. Lood on täiesti erinevad, kui me paneksime näiteks ükskord mängime võrkpalli, nimetame seda näiteks, et see on klassikaraadiovõrkpallivõistkond. Aga teinekord, kuna mängime korvpalliütleme, et seal Kadrina korvpallivõistkond ja on õieti ja on kaks võistkonda Miks see nii ma räägin, ma räägin seda sellepärast, et need vanemad lapsed, kes nüüd suudavad mängida kontsertorkestris ka Nemad mängivad juba seal kontsertorkestris. Nüüd kontsertorkester ei saa, mõningate vanematena jälle tulen. Me juurde tagasi ei saa, alguses ei saanud ilma Meemeta läbi neeme mängib koos lastega see oleks omamoodi nagu püramiidi tipp. Ja tegelikult on meil ka eksisteerimas noh, mitte regulaarselt, aga Virumaa keldrikvartett. Ja see tähendab, et see on praegu küll nendest kutselistest muusikutest, kes Virumaa kontsertorkestris mängivad ka, aga eesmärk on, et lapsed saavad ka täpselt samamoodi kvarteti moodustades nagu muusikaliselt keerulisem struktuur seal nagu üleval tipus ja natukene räägiks selles mõttes, et oleks arusaadav. Kontsert orkestri ideoloogia, et Rakveres me tahaksime, no nii-öelda muusikaelus oma nagu kujundada, mitte ainult Rakveres, aga maakonnas muidugi kindlasti, aga Rakvere maakonna pealinn eelkõige. Kontsertorkester kord kammerkoosseisus, kord suuremas koosseisus on esinenud siin mitte ainult Hando Põldmäe dirigeerimisel ka, aga siin on mitmed dirigendid juba dirigeerinud, jaga välisdirigendid ja üks suur projekt, mida sai koos, ega siin möödunud aastal teha oli Arvo Pärdi liibuv orkester, siis oli nagunii orkester, Järvamaa orkester ja abivägi Tallinnast nii-öelda veel juures ja selle dirigendiks oli siis maestro Everett liit, teine väga huvitav dirigent, keda on õnnestunud siia tuua, on Norrast Bergeni linnast. Selvik Me ei ole sellest rääkinud, et meie koolide, kõikides ükskõik üldhariduskoolis, muusikakooliprogrammis on märksõnast sümfoonia. Me kõikides programmides Haydni, Brittenid, Tšaikovskit ise teate kõik, mis seal sees on. Ja kui, kui üks sümfooniaorkester tuleb Rakverre siis siia oleks normaalne, et need muusikaõpetajat organiseeritakse lapsi tormi sinna, sest see on odavam seal käepärast ja nii edasi. Aga seda ei toimi. Aga see ei toimi mitte ainult Virumaal, see ei toimi kusagil eriti hästi. Meil on selleks kogemused. Siin on midagi väga olulised tegemata ja jäämist ja siin on väga oluliselt midagi mõelda ka, ma ei tea, kus maal, aga ka kas või Eesti muusikanõukogul ma olen mõelnud selle peale, et see Eesti muusikanõukogu on õudselt õnnelikest inimestest koos, nendel on kõikidel absoluutselt õnnelik. Muusiku saatus on sellepärast, et nad on jumala poolt juhitud heade õpetajate kätte. Kui, kui te võtate see Eesti muusika bibliograafilist leksikoni, võtke aeg-ajal lapace, vaadake kust need, kes seal inimesed kirjas on vana juba jupp aega tagasi, kus nad kõik on sündinud siis kuidagi nad on sinna muusikaleksikon sattunud, kes on suuremate linnade ümber nagu tuld, siis tekib küsimus, et miks siis seal kuskil kuppelmaastikul on vähem andekad või ei, mitte? See ei ole probleem, probleem on see, kuidas need saavad, kas siit Kadrinast, kas nad satuvad nii-öelda väärt õpetajate juurde siit ja need väärt õpetajad annavad järgmise, väärt õpetaja ja nii edasi, nii edasi läheb, või toimib see suur totaalne sigade parandus, mis Eestimaal muusikahariduses järjest ju käib päevast päeva. Kahjuks on Eestimaal väga palju muusikaõpetajaid sellised, kes ei tahagi, et tema laps kuskile edasi läheks siis tase ei ole selline ja, ja ka orkestrisse saatmise on ju see probleem, et teatud mõttes on lakmuspaber. Lapsed saavad kõik, saavad kohe aru, et vaatan, et see poiss mängib viletsamalt, kes su õpetaja, see tuleb kohe mustvalgel. Need on niisugused väga valusad asjad. Et selle üle on kasulik mõelda, eriti siis, kui on vähe raha selle peale. Rakvere linnas on hakatud selle peale mõtlema seltskond inimesi kauri koolis, kes on seda küsimust endale täiesti teadvustanud ja võitlevad praegu just nimelt selle nimel, et oleks võimalik tuua Tallinnast väga professionaalseid õpetajaid. Miks peaks saatma lapse Tallinna ja miks peaks saatma muusikakeskkooli, kui seda on võimalik teistmoodi lahendada ja nüüd juba osaliselt juba on asju lahendatud. Aga muidugi see nõuab väga suurt, ütles et neid asju teostada. Kuidas nende õpetajat, kelle õpilased mängivad nendes nendes selles orkestris, millest me praegu räägime siis Virumaa noorte orkestris, kas kõik õpetajad on huvitatud, et tema lapsed käivad mängimas? No need, kes käivad, need on minu meelest kahtlemata, aga neid võiks olla rohkem. Neid võiks olla vähemasti ma ütleme üks viis korda rohkem üks, viis korda rohkem kindlasti, aga miks seda siis hea. Aga selle päästsid õpetaja, julgema last sinna tuua, ta tee, ta ta kallab, ei näe, ta kardab enda pärast, ta kardab enda prestiiži pärast häbi. Kaua, kui ta hoiab oma last oma klassis esinemas iseendale siis on ta väga rahul, ta võib oma nina püsti ajada, mul on väga tubli laps, aga nii kui tekib võrdlusmoment teiste lastega, sisenes õpetaja, null. See on üks probleeme. Teine probleem on muidugi ka see, vot seda ma olen rääkinud ka mitmete pilli õpetajatega, nad ütlevad, aga mis ma selle eest saan ma isapalka juurde selle töö eest? Aga võtke üks ilus näide, Ando, rääkisin jotarossist, eks ole, alustasin Kadrinas ja aga praegu ta ei ole mitte Tallinnas, aga sealtpoolt asjad sauel ja, ja ta käib ja ta toob oma lapsed siia edasi. No võiks öelda, et no härra käisin, aga, aga need lapsevanemad, kes, kes tulevad, nad on ka käinud neid siin kuulamas ja need lapsevanemad toovad oma lapsi siia sealtpoolt Tallinnat siia. Sest seal pole üleorkestrites mängida need lapsevanemad seda teadvustanud, et las laps areneb, kui ta saab mängida kollektiivis, no kasvõi ansamblis või no ja eriti veel, kui orkestris saab mängida, sest tegelikult ikkagi see on lapsel elamus mängida ühes suures muusikakollektiivis ikkagi ja, ja kõige parem on tulemus on siis, kui on väga hea pedagoog ja kui on väga hea kodu kodutoetust, aga kas siin on nüüd tekkinud ka mingi selline moment või, või selline antud selline juhus teada, kus lapsevanem tahab, tema laps mängiks orkestris, aga õpetaja kuidagi pidurdab seda? Ei, niisugust seda ei raieni ei ole, vähemasti. Ei ole jõudnud. Seda ei ole, sest et mul on niisugune tunne, et üks probleem, mis kogu Eestimaa hariduselus on ka see, et lastevanemad ei ole üldse väga kursis, mis lapsed teevad ükskõik millises koolis ja nad saavad siis kurssi, kui lapsega mingit pahandused või kui ta ei õpi või, või midagi kellelegi kallale läheb. Aga kui ta niimoodi kuidagi normaalselt käib, siis asi läheb ilusasti edasi, siis äkki ühel hetkel selgub lihtsalt, et hinded ei olnud need või midagi seal probleeme oli. Ja muusikakoolis oli väga huvitav, muusikasüsteemis on meile sedaviisi, et, No võtame ühe, fantaseerime täitsa reaalse näite, et mina olen üks üks laps, kes teatud anded omab täitsa normaalselt, mitte üliandekas, lõpetan isegi Muusikaakadeemia, ükskõik mis näiteks viiuli erialal. Ja ma ei ole kunagi mõelnud, ma ei ole ka tõsiselt mõelnud selle peale, et Sibelus seal kuskil veel edasi minna, ma tahaks nagu orkestrisse saada, nagu olen, ma ükskõik, on see siis Vanemuine Estonia või kuskil. Aga sinna ma ei saanud. Ja seal alati ei ole. Alati ei ole mitte see, et ma mängin viletsamalt, aga no ütleme, et keegi oli veel parem. Ja siis aga, aga ma ei oska mitte midagi teha, ma mängin seda normaalselt, seda pilli, aga ma ei ole kunagi õppinud seda õpetamismetoodikat seal hoopis teine kunst. Pedagoog olema, seal pead kõigepealt armastama oma õpilast ja oskama tema edusammudest rõõmu tunda. Ja, ja, ja kõige tähtsam, sa pead suutma oma aine vastu, aga see kehtib absoluutselt kõikide õpetajatele huvi äratada, siis on mingi tulemust olemas. Ja, kuid mul on, ma tahan, ma pean tööd saama. Ma lähen piltlikult, ütleme mingi Kapa-Kohilasse, eks ole, yks koht sinna ja ma lähen kohe selle mõttega, et esimesel võimalusel jalga lasta. Mulle ei meeldi see seltskond, palk on väike tund, ei ole, seal, ei ole seltsi tegevust, korter on vilets lapsed ja lapselapsed ja ma kogu aeg mõtlen esimest võimalust, aga seda esimest võimalust ei tule. 10 aastat ma olen ära harjunud, siis ei kõlbagi enam mitte kuhugile, sest ma kuna ma ei ole ise ka musitseerinud moletegrateerunud muusikaõpetaja ja mul ei olegi nii, hoian seda kohta kinni ja sellepärast ma iga õpilane, kes siin on, kas ta oskab mängida, ei oska mängida. Sa oled hea poiss ainult ainult ära ära mine ja vanematele hoida saab hakkama ja vanemad ei huvitagi sellest, ta saab selle tunnistuse kätte, sest sest tal ei ole mitte midagi, sest näiteks kui me seda kontsertorkestrit lõime, siis idee sai, sellest ju tegime nimekirja kõik, kes on Rakvere muusikakooli lõpetanud, seal kõigepealt keefiri mängijad ja otsin üles tuled ja hurraa, teeme selle asja tulid kokku, kui muidugi peetil olid võib-olla esimeseks korraks natuke raskete lootka ja siis pudenes laiali sellepärast et mitu aastat ei olnud riiulilt kätte võetud. Ja see tase, millega lõpetati ja seega juba ära unustatud ison hakkama. Ja nüüd ongi näiteks on see, et osa lapsi, kes praegu on seal kuskil keskastmel Eestis, nad on mõlemad suhteliselt kõvemad kui aastaid tagasi lõpetanud vilistlased. Need on asjad, mille peale peaks tegelikult nagu noh, mõtlema, need on tegelikult probleeme ja ma ei taha absoluutselt mitte kellelegi näpuga näidata, sest tõepoolest, mida see muusik siis hakkab tegema, kui ta muud mitte midagi ei oska. Ja, ja sedaviisi nad on ise õnnetud, traagilise saatusega. Aga veel traagilisemad on need, keda nagu tuuakse muusika juurde, aga lapsed kunagi ei jõuagi muusika juurde. Ja seda on liiga palju eestimaal. Ja kust see fenomen tuleb, ma olen selle peale mitmel korral mõelnud ja päris tõsiselt mõelnud et eelmise vabariigi ajal ma kohe võtsin lahti vana selle üldlaulupeo, selle teatmiku. Igal linnal oli vähemalt üks sümfooniaorkester, ma ütlen just nimelt vähemalt sellepärast, et oli linnu, kus oli mitu sümfooniaorkestrit. Ja praegu, eks ole, me nimetame ennast võib-olla jube rikkaks vabariigiks, et meil on neid ühte täiskasvanuid seitse lapsi kaheks, terve Eesti peale kokku. Rakveres oli kolm orkestrit ja 30. nii, aga siis mängiti kodus, kodunesid kodunt peale. Väga õige ja see võiks ju nii olla, et näiteks ma olen lõpetanud. Mul on akadeemia diplom, aga ma olen, ütleme sillaehitaja või, või ma ei tea, ma olen, ma olen pangatöötaja ja sina oled võib-olla seal kaupluse juhataja, aga me saame kokku ja, ja musitseerimine ja mängime sellest muusitseerimisest enesest. Sest üks Kalle Randaluga oli üks huvitav vestlus selles mõttes, et et noh, kuidas õpib, seda seal noodiga on kaks või nii-öelda kahekesi koos õpib uut lugu, see on see protsess pakub temale endale ka naudingute otsib ta suhtleb, see ei olegi nii palju, huvi ei paku, kui või see ei ole nii vajalik, et kas keegi kuulab seal ka seda visioon muusikast võimalik rõõmu tunda. Kui oli Arvo Pärt, oli, õppisin koolis. Sööd jaa, jaa, Varts kolmekesi, tähendab mul on niisugused muuseumis need andmed olemas. Väga huvitav trio arvutigi. Neid sätteid kirjutas, nad ei jõudnudki üldse kellelegi ette kanda peale selle, et nad kolmekesi mängisid, muniseerisid need muidugi plaan see ette kanda, aga jõutud sinnamaani. No kahvlist, Hannes no kes on Rakverest pärit ja, ja jaa, jaa. Pean teda natukene enda õpilaseks teatri stuudios päevilt, aga rääkis ükskord huvitoloogus, tan akordionit laste muusikakooliharidusega ja, ja kui siis äkki kunsti reitingud kukkus kokku, et tuleb välja, et kõikide nii-öelda akordionidiplomid taskus ja siis nad läksid, Koju otsisid klassikalood üles ja Otsa musitseerisid, leidsid ka seal kolm, neli pilli ja ei olnud seal rohkem mitte midagi, ahelat tundsid sellest. No muidugi pakkus ilmselt huvi see, et kas saame jagu ja nad said jagu, tähendab, siin on niisugused avastamata asju. Sele muusikahariduse juures ma tahaks veel ühel nii väga, sellele on vist kuskil, ma olen ka raadiost kuulnud, aga ma olen ka selle asja ple ise mõelnud. Te võib-olla ei mäleta seal jupp aega tagasi, kui BBC orkester oli, see oli väga kalliste piletihindadega ja Eesti ajakirjandust parastas seal ees ridades 1000 kroonised piletid, astusin 200 kroonilisega, istusin taga ja kaks väga lugupeetud äriinimesed istusid minu ees ja toimisid täpselt nii nagu ajakirjad parajastasid, et noh, nad on rikkad, aga lollid kogu aeg plaksutasid järjekindluse iga osa vahel. Aga selles ei ole kriminaalselt midagi. Balletis plahvataks ooperit, ooperis plaksutatakse Jaksus plaksutatakse, see on niisugune tavaliselt, et plaksutame loo lõpus. Aga probleem ei ole mitte selles, et nad on rikkad ja lollid. Võib-olla külluses on küll probleem, aga kes on süüdi nendel kõikidel on olnud vähemalt üks muusikaõpetaja, kes omal ajal koolis ei taibanud öelda, et käige seal, vaadake, sead, plaksutage seal, ärge plaksutage. Jumal tänatud, et noh, Lauri Leesi oma lastele juba niimoodi terve kooli ulatuses seda õpetab. Ja sellest ühismusitseerimisest tahaksin veel öelda, et minu meelest Eesti televisiooni parim muusikasaade üle aegade oli kontsert, kus mängisid kolme Eesti ülikooli rektorid. Mängisid Beethoveni triot. Ja pärast tuli televisiooni tohutult palju kirju ja kõik olid sellest niivõrd vaimustatud. Me räägime sellest internetiharidusest oleks televiisoris kahekesi inimlikult emotsioonidest ei suhtle ju sellest arvutiekraanilt, ei tule, ei rõõmu, ei nukrust ega neid inimlikke tundeid ja mul on õudselt hea meel, et ma sattusin peale, kui, kui Lennart Viik vutiguru, eks ole, ütles, et emotsioone ta saab lõkke ääres lauldes veel laulmis kuulates ma ei tsiteeri sõna saata, mõte oli kindlasti, see saab kahtlemata rohkem. Ja, ja neid emotsioone peaks olema, peaks olema kindlasti inimesel rohkem, sest et rõõmu ja armastuse heaks nagu sünnime siia, ilma et olla õnnelikud. Virumaa noorteorkestri ja Virumaa kontsertorkestritöödest-tegemistest, kontserdielust ja probleemidest rääkisid dirigent Hando Põldmäe, Rakvere kauri kooli muusikaosakonna kunstiline juht Anne peaske, Eesti sümfooniaorkestrite liidu juht, juhatuse esinaine Eve Luha ja Lääne-Viru maavalitsuse haridus. Kultuuriosakonna vanemspetsialist Valdur Liiv.