Tere õhtust, Jüri Kruus. Täna on meil jälle rõõm osa saada sellest varamust. Mis on sinu fonoteegis. Millega sa meid täna siis rõõmustad ja mis oli see esimene muusika, mille me oma saate algusesse nüüd valisime? Kõigepealt tere kõigile muusikahuvilistele ooperisõpradele. Kogu tänane saade on minu poolt just mõeldud nendele inimestele, kes seda žanrit armastavad ja sellest lugu peavad. Kes peavad lugu kaunist laulust, mida tegelikult maailmas on nii nii palju. Tegelikult mille algad hakkavad peale ema ja lapse suhetest, kus algab esimene häälitsus, õrnus, puhtus. Kui me räägime üldse möödunud sajandist siis möödunud sajand oli tohutult rikas erinevate lauljate poolest eriliste muusikasündmuste poolest. Tuletage meelde kõike neid kunstimeistrit, kes kujundasid ooperis Aashi kõrgpunkte sellel möödunud sajandil. Kui palju näiteks olid tenoreid erinevaid sopranit, basse, metsosopranit, done, neid on raske üle lugeda, ühed parimad, ühed on halvemad, aga alati kooruvad just nimelt kõigi selle summa hulgast välja erilised tähed, need, kes jäävad kulttähtedena püsima ooperikunstiajalukku kunsti, mis on juba nii, nii vana, tuletada meelde, et näiteks la skaala avas ooperiteatri 1778. aastal. Ja alates sellest hetkest peale oli teada, kui itaalia ooperi sihukeseks pärusmaaks saanud Jüri, sina oled romantik ja see paistab välja kõigest. Paistab välja sellest kirglikkust armastusest, ooperižanri vastu ja Bel kanta vastu. Need muusikapalad, mis sa oled täna meie saatesse toonud, on tõepoolest pärlid ja nad on ka nende lauljate kõrgajal sisse lauldud. On ju nii. Aga tuleme nüüd veel kord tagasi selle esimese loo juurde, mida me äsja kuulsime. See on omamoodi ju kõrgem pilotaaž, kuigi lüüriline aaria, aga soprani jaoks on see eriline hääle valitsemine ja ja eriline ilu. Nagu ma ütlesin, on igal ajastul olemas oma tipptahad. Ja võib-olla sellepärast me just alustasime nimelt tänast kontserti Norma kavatiiniga pilini ooperist Norma, mida esitas kuulus hispaania lauljatar, manseraad gabaie. Jüri kuidas on sinu fonoteeki sattunud see lint ja need sajad sajad muud kliendid, heliplaadid ja nii edasi ja nii edasi. Seal praegu ju lauljatari kõrgaeg praegu noh nüüd, kui ta käis siin Eestis aeg teeb ka laulja kallal oma tööd, meisterlikkus jääb, aga hääl muidugi muutub aastatega. Ma tahaks muidugi vaat sellest lõpusõnast öelda, et kahtlemata meisterlikkus ja ma olen kuulnud väga palju erinevaid lauljaid, kes on tulnud endisesse Nõukogude liitu kui ka meile ajal, millal enam nad ei ole nii oma tippvormis aga ometi meisterlikkus see, mida nad tahavad oma kunstiga öelda, see jääb ja see jääb väga kauaks ajaks veel. Muidugi need peavad ise oskama ennast kuidagi oma repertuaari juhtida niimoodi, et et see sobiks just sellele heale, mida nad praga oma omavad, eks ole. See, mida ma täna tõin, siia, see on üks tühine osa sellest, mida ma oman oma fonoteegis ja mul on kuidagi väga raske täna nagu seda saadet juhtida selles suhtes, et et ma tean, et kui, kui palju on seda, mida pole saanud täna inimestele pakkuda ja ka ei saa pakkuda sellest, et aeg on niivõrd vähe. Aga no ma loodan, et, et tänasest saatest ka inimesed midagit saavad aru ja mõistavad, mida siiski tähendab ooperilaulmise meisterlikkus ja tipptase. Jüri sa räägid nii nagu see peoperenaine, kes nutab taga neid külalisi, kes ei tulnutele külla, selle asemel, et rõõmustada nende üle, kes on parajasti kohal. Nii rõõmustame siiski ja naudime just seda, mida me jõuame täna oma 60 minuti sisse mahutada. Hea küll, siis alustame, võib-olla just nimelt monster hakkab aiast. Manseraka palee nimi jõudis tegelikult ooperi tuumik kuni 65. aastal, siis Kuugarneegia hoolis toodi lavale tonitseti vähetuntud ooper Lugreitšabors ja võib öelda, et ka palee oli ju tegelikult laulnud palju-palju aastaid varem. Aga vist nimelt temale naeratas see õnnelik hetk, kus üks laulja, kes pidi just nimelt laulma nimiosa selles ooperis haigeks jätka paleele, öeldi, et tema peab ette valmistama ja tulema just nimelt selle väga raske vastutusrikka partiiga esile nagu filmis, nagu filmis. Ja muidugi aega selleks oli suhteliselt vähe, kuid siin jälle selgub, mis tähendab, kontsertmeister ka paneel oli super hea kontsertmeister. Kes teadis tolle laulja, kes jäi haigeks parimaid omadusi ja üldse, kes teadis tonitseti laulmismaneeri ja töötas täielikult välja sellega palee keda tegelikult me oleme nüüd harjunud kuulma kõigi nende fileerimiste peanode, kauni metsa, Vootši ja kõigi sellega, mis tegelikult näitab kavale parimaid omadusi tänaseni. Ja võib öelda, et see etendus, mis toimus Carnegie hoolis 10 viiendal aastal sai tõesti trumphiaalse vastuvõtu osaliseks hetkega oliga palee nimi üle maailma. Ja, ja kohe järgnesid kutsed esinemisteks maailma kõige parimatel ooperilavadel. Plaadifirmad ruttasid teda jäädvustama nii tuntud kui ka senitundmatus repertuaaris. Võib öelda ka palee juures on just eriti huvitav see. Ta pühendas tohutu palju tähelepanu vähetuntud ooperitele. Tema ettekandes jõudsid plaatideni sellised ooperid nagu Rossini järve tütar, essimiramiida armida. Tulitseti Lucretia, Maria Stewart, Roberto Devire, Maria Drenkhan, Berliini piraadid ja paljud-paljud-paljud, teised. Tegelikult muidugi kaval Leon, väga universaalne laulja. Ta laulab suurepäraselt nii vanaklassikat kui ka Wagneri Verdid, Beliinittonitsetit isegi tänapäeva muusikat ja rahvalaule ja rahvalaule. Esimest korda kuulasin Kabaleed otse 1000 974. aastal, siis kullaskaala tõi Moskvasse Berliini ooperi Nurma. Mul oli võimalus osa saada kõigist neljast etenduses, pluss veel proovist. Üks asi on kuulata lauljatari plaadi pealt, teine asi on otseetendused. Plaadi peal oli juba kabeli ajal super kaunis veetlev, plastiline eriti kauni tämbriga. Aga kui avanes riie demonseraka palee alustas normaga vatiini siis ma sain aru, et ükski plaat ei asenda siiski elus võtet. Kabalee hääl oli võib-olla minu jaoks tundus algul mitte nii võimas kui plaadi peal. Aga seest veelgi lummava veelgi köitvam. Lauljatar, nagu sukeldus muusikasse ja kõik tema fraasides oli allutatud nagu sügavale sisemisele tunnetusele, sellele, mida tegelikult kujutas endast see partii. Kas kuulame teda veel ja jätkame norma kavatiini teise poolega. Kahtlemata on ka palee üks kõige imepärasemaid laule lauljatari üldse möödunud sajandil kaasatud itaallast, ütled ta, on kuldne hääl, seda Boche ora. Ja meie, eestlased, võime olla õnnelikud. Et oli aeg, kus ka palee viibis kaks korda Eestis. Kuigi võtame võib-olla mitte oma erilisel tippajal, kuid siiski nagu alguses rääkisime. Kunstimeisterlikkus jääb alati. Eri Franco Corelli kui laulja missugusesse aastakümnesse tema, et parimad ajad satuvad. Corelli alustas 50. aastate algul ja laulis kuni 80.-te aastate alguseni tegelikult vot sinna keskpaiku, just nimelt 60.-te aastasse jääb Corelli sugune loomingu tippaeg, kuigi ma võin öelda, et Corellid kuulata. Ta oli igal ajal lihtsalt haruldane, sellepärast et tegemist oli tõesti erilise häälega. Loodus oli teda külvanud väga palju selliste omadustega, mis just nimelt lauljal peaks olema kesisemalt musikaalsuse siis dramaatilise täisverelise, paritonaalse värviga tenoriga väga efektsed ülemiste nootidega ja kui me räägime lavalises küljest, siis muidugi täielikult niukse mütoloogilise rooma kangelase välimusega nii-öelda seda, et ükskõik kus koorile etendused toimusid laulja esitus võitis tohutu suure populaarsuse. Ja kahtlemata ta oli just nimelt 60.-te 70.-te aastate üks kõige populaarsemaid tänarid üldse keda kellelegi teda võrrelda, siis noh, ta oli ju täielik omaette konkurent sellisele Maaridel, Monaco. Aga Corelli ettekanne oli muidugi täitsa erandlik. Nii et võib-olla kuuleksime temaga üht tema ühte kõige populaarsemat numbrit man Ricostretat ooperist truba tuur. Võin lisada, et Franco Corelli debüüt toimus laskalas 1000 954. aastal ooperis Vesta neitsi kus tema partneriks oli selline tuntud lauljatar nagu marja kallas. Kuigi Kallas oli tol õhtul suurepärases vormis jäänud Franco Corelli kunstiline tase põrmugi alla ja sellest hetkest said Corelli esinemised las skaalas pidevaks. 61. aastal toimus forellide püük metropoli tänu pärast just nimelt Marrikonna Verdi ooperist Ruba tuur, kus tema partneriks oli, oli antiin ris. Väga märkimisväärne on just 1000 962. aastal Salzburgis toimunud Ruba Tuuli etendus, kus etendus dirigeeris von Karajan ning kus Franco Corelli esinemine sai kriitikute üksmeelse hästi kõrge tunnustuse. Alkohol Elina esinenud muidugi väga paljudes erinevates partiides. Nimetagem lähtuks selliseid partiisid nagu Donhose, Raul Huge nuttides siis Cavaradossi radames ja paljud, paljud teised. Muidugi erilise kõlapinna saavutas tema kallaff. Puccini ooperis Tulanduvat. Corelli muidugi enam ammu ei laula, aga kahtlemata teda kuulatav heliplaatide peal on erakordne elamus. Muusika jäädvustamise ajalugu on vaata sajand pikk enne kui heliplaat tekkis, jäädvustati vaha rullidele, aga muidugi kahtlemata kõik see, mis on olemas, see on suure kunstilise väärtusega. Kahtlemata esimesed helisalvestused ei olnud sellise kvaliteediga, aga me peame olema õnnelikud, et neid on olemas. Sest mõelgem ülemöödunud sajandil olid sellised interpreedid nagu näiteks tenor tsooni Batista rubiini sületa pasta, Malibran. Meil ei ole nendest mitte, millal tulemas. Aga sajandi algul toimisid nagu esimesed põhiliselt lindistused. Ma mäletan, et on olemas ta maniost terve rida salvestusi, 13 heliülesvõtet siis isegi kadeleina Patti, kuigi ta enam ei olnud oma õitse EAS, on olemas terve rida salvestusi. Sajandi algul alustas oma esimesi heliülesvõtteid ka Henriku karusoo. Ja vot järgmine heliülesvõte ongi kaaniorioso ooperist pajatasid. Nii algeline kui tolle aja helitehnika oli tähelepanelik kuulaja, võib aru saada kogu sellest lummusest, mida pakkus Enriko Caroosa kunst. Ja muidugi see ei ole enam see heliplaat, kes tol ajal oli suure kahinat, aga see on läbi teinud terve rea restaureerimisprotsesse läbi filtrite. Ja palju segavat on seal kadunud. Niiet palun, kullake. See heliülesvõte on pärit 1902.-st aastast, ma võin öelda seda, et mul on õnn omada kõik seda, mida Karlson kunagi jäädvustanud tunduvalt üle 300 heliplaadi ja võib öelda, et kahtlemata karusoo teinud rohkem, aga tenor oli väga nõudlik Ida momentaalselt prakeeris ära kõik selle, mis ei olnud tema jaoks väärtuslik. Nii et need on tegelikult kirja pandud numbrite kohalt, kõik, mis ta tegelikult võttis, seal on juba tuleb üle 400 kokku, kuid järgi on jäänud praktiliselt üle 300 heliplaadi karuse esituses. Ja ma võin öelda, et, et ma isiklikult väga hindan seda lauljat väga armastan seda lauljat ja teda kuulata on alati erakordne, ainult mõtlen selle peale, et mis oleks, kui see hääl oleks talletatud nüüd tänapäeva tehnika juures? Väikese vahemärkusena täpsustan, et see 300 heliplaati ei tähenda mitte kauamängivaid heliplaate, vaid kohta. Iga loo kohta tähendab, et esimesed plaadid, mis karushosteli välja antud ühepoolselt alles pärast hakati tegema kahepoolseid, nii et kui me räägime näiteks hakkame nüüd plaatidest rääkima, siis võib võib öelda algvormis, et just nimelt üle 300 heliplaadi. Jüri on sul ka ehtsat oma parimas vormis kallast, mille mängida. Vot see küsimus on kuidagi minu jaoks väga naljakas vastane ühiselt. Mul on kogu kallas, mul on olemas isegi mitte ainult tema parimas ega tema halvemas vormis 1907 neljandal aastal või tema parimas vormis see 1948. aastal kuni kuskil kuni kuuekümnete aastate alguseni. Mul on isegi tema köhatused, mul on isegi tema, tema lapsed ja kõik, kõik, kõik, mis on üldse kunagi jäädvustatud. Mulle nimetatakse väga tore tutta Metropolitan operast New Yorgist ja temaga ma kunagi sain väga heaks sõbraks ja ta ütles mulle niimoodi, Jüri, ma võtan endale ülesandeks, ma varustanud sind kogu marja Kallasega. Ma algul mõtlesin seda, et see on nagu nali ja kui mul hakkasid need pakid tulema, millest ma hakkasin, koguvad tohutu suurt summat. Vaata siis ma sain aru, mida tähendab see lubadus. Tema võin öelda, et kuulates kallast, võid täitsa kaifi saada. Sest et kui see on olemas kaheksa, üheksa Traviate etendust, mis on võetud väga väikeste vahedega ja esitatud täielikult erineval tasemel sisulisel tasemel, erinevate vokaalsete värvidega, see tähendab seda, et on näha, kuivõrd suur kunstnik on. Ja ma ütlen, et ma olen kallast lõpmatuseni kuulnud, Kallasest võib rääkida, on räägitud ja võib rääkida, sest et Kallas on tõepoolest erakordne kunstnik. Ta on samal ajal lauljad, on samal ajal draamanäitleja. Ta on oma just selle hiilgaadlanegi laval väga efektne välja. Nii et ega asjata öelda, et kes kord on marjakallast näinud, see on sellise kunsti nakkuse saanud, et pärast seda on üldse raske midagit näha ja midagit kuulda. Ja mina jagan täielikult seda arvamust, sest et marja kallas on marja kallas jäätmarja kallaseks. Kallase fanaatikud olid ikka täielikult oma ebajumala pärast arust ära ja nähtavasti mina ka. Ma mäletan, 70.-te aastate keskel oli Leningradi selline sündmus, et ma olin muusikamuuseumis parajasti, see on väga huvitav koht, seal oli väga palju põnevaid muusikat lindi peal ja ja korraga helistakse päeval see oli jaa, nagu välk tabas seda muuseumit Marja Kallas. On Kiirovi teatris, kus oli pärasti paja terca etendus. Me võtsime kõik ettejuhtuvad paberid kaasa, kellel oli mingi Kallase pilt, kellel ei olnud kellelgi lihtsalt mingi üksikkava ja tormasime sinna. Aga kuulu tulijaid, kallas on Kirovi teatris etendust vaatamas, see läks ju momentaalselt üle Leningradi laiali ja kolme kohale jõudsime, siis ei olnud ainult meie üksi. Ja muidugi pileti olid, olid oma rinnaga ees, seal ei lase läbi, ei lase läbi. Aga noh, kus saab seda inimmassi hoida ja kui vaheaeg tuli, siis see mass tormas piletäritest mööda. Ja õnnelik Marja Kallas tuli ja naeratas meile kõigile. Ja muidugi eks venelased ei oskand ju itaalia keelt, ainuke sõna, mida nad oskasid, oli laadi viina. Üks mees langes marja kallas ette põlvili ja suudles ta kätt. Ja oli ülimalt õnnelik ja palus autogrammi. Muidugi Kallas naeratas meile kõigile taas ja siis kirjutas nendele inimestele, kellel oli midagi käes, kes olid õnnelikud, nendele kirjutas oma niuksed autogrammi, sõnakesed sinna paberi peale. See oli üks väga omapärane nähtus, igatahes minu alusegaks. Ja oli ka, kus on ka niisuguseid nimesid, mida me peaaegu üldse ei tunne. Ja toni Bon, see on üks nendest. Oma möödunud saates rääkisin, et ma tahan raadiokuulajatele tutvustada sellist nime nagu Taliban, see minule oli kohtumine tunnikondseega täitsa ootamatus. Ma kohtusin temaga Moskvas teatriühingu majas, kus prantsuse delegatsiooni koosseisus oli ka toni pontse keskmist kasvu sihukene toreda naeratusega. Ja kui ma teda sain tundma, siis ma ütlesin, et ma olen Tallinnast ja andsin oma aadressi. Ja minu suureks imestuseks tuli mõne aja pärast mulle pakk ja pilt, kus toimib, on see saatis mulle oma plaadid ja autogrammi. Ja ma võin öelda seda, et meil see kirjavahetus kestis kaua-kaua aega ja mul on sellest lauljast olemas küllaltki huvitav materjal. Kui me nüüd räägime, Donib on sees, siis kahtlemata. Ma võin öelda, et see hääl, mis plaadilt tuli see lõi kõik mu senised selliseid kommeerid nagu vankuma, sellepärast et et see oli kahtlemata erakordne hääl. Toimib on see, et debüüt toimus Leoni linnas 1000 954. aastal Rigolettot järel aidas tema erakordne hääl. Väga kaunitämbriline spingdo tenor erakordselt kõrget Essituuriga võimaldas tal tulevikus laulda selliseid oopereid, literatuuri, kõige vastutusrikkamaid partiisid. Näiteks nagu ela saari ooperis juuditar Asko taga amat ooperis aafriklane, samuti Rauli suugenuttides. Me võime öelda, et selline partii nagu ela, saar juuditis on kahtlemata alevi poolt Tenuritele kirjutatud nagu täielikuks komistuskiviks, kus üks kõrge noot järgneb teisele. Ja vähe sellest, ooperi lõpus on veel täielik toode. Rägastik jaa, toni polnd, see viis selle väga edukalt lõpuni. Käesoleval hetkel kuuleme tema esituses Arnoldi aariat ja Stretapp ooperist William Tell. No vot nii lauldakse, nagu sa ütled jah, ja toni Bon seest täiesti, me ei tea suurt midagi. Aga ma arvan, et sinu suurte ja laialdaste teadmiste juures vokalistidest on ka sinul veel üllatusi siin ja seal maailma nurgas. Et sa ei tea ka veel kõike, eks ju. Ma võin öelda seda, et ma olen ju lapsepõlvest ise tegelenud küllaltki palju laulmisega. Ja sellepärast mul on niuksed lapse hääled ka küllaltki. Nonii. Äratavad tähelepanu, eriti head lapse hääled. Ma mäletan, 60. aastatel just nimelt kui ilma tegi Robert Inno Loretti. Ma ostsin kõik plaadid, mis temast oli välja antud, nii et mul oli suur repertuaar ja tänaseni ma kuulan väga suure niisuguse hea tundega seda toredat esitamist, seda niisuguse lapseohtu kaunist häält ja musitseerimist. Hoopis tore üllatus oli mul kuma Estonia balletiga, olin Hispaanias. Ja mulle meie giid rääkis, et et kas te tõesti ei tea meie suurepärasest lauljast kose liitust, kes oli võrdväärse eduga esines just nimelt 60.-te aastatel. Ma käitusin õlgu, ma tõesti ei teadnud ja mulle anti kassett, palun kuulake. Ja ma tahaks teie kõik kuulaksite. Mida tähendab Kümneaastase poisikese musitseerimine, kelle edu Euroopa riikides, Ameerika Ühendriikides ja samuti Lõuna-Ameerikas ei olnud põrmugi väiksem kui Rapetino rätil. Aga ühte ei saa võrrelda teisega, mõlemad olid suured ja suured kunstnikud, palun kuulake. Niisiis laulis väike Hoseegaakhoselito. Aga Jüri Me pidime tänase saate lõpetama meie oma lauljaga. Jah, selle kuu lõpul tähistab Estonia teatris oma juubelit kaljukarask. Meie 60.-te aastate tipptenor. Kalju karaski looming on imetlusväärne. Paljud mäletavad teda romantilises osades operettides paja, Teeerr, naaritsa kusagil lõunas, kõrbelaul, eriti aga ooperites Bachi ning Othello. Võib öelda kahtlemata hotello. Oli see etendus, mille kohta võib öelda, et see kuulub Estonia teatri ajalooliste suursündmuste hulka ka kus publik seisis püsti Jablodeeris nii Kaljo karaski, Tiit Kuusiku koos musitseerimisele. Ega asjatult inglise firma rubiini rekord, kui kuulis Kaljo karaski häält jäädvustanud Kaljo karaskit oma heliplaadile sinna, kuhu ta tavaliselt koondab maailma tipplauljad. Täna me kuuleme Kaljo karaski esituses tema üht niinimetatud leivanumbrit Radžami laulu Kalmani operetist, paja teier. Selgelt kõik. Vaev. Nii arvata ja hoogne tants. Üle Eesti. Hennat Al. Kummalt keraapa bussinud liigutus. No ei loo. Ju. Aitäh Jüri Kruus, et tulid saatesse, aitäh, et tõid oma ilusaid muusikalinte meile kuulata ja koos meiega siin jagasid seda rõõmu. Mul on hea meel, et see tund võimaldas ooperisõpradel kuulata nii mõndagi ilusat ja võib-olla mõndagi sellist, mida te varem polnud kuulnud. Suur tänu teile ka.