Tere, armas Eesti rahvas, täna on 23. juuli, On esmaspäevane päev algamas järjekordne ajaloo tund siin Tallinnas stuudios minu vastas istub härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Täna ma tahan rääkida mehest, kes teist on kujunenud legendaarseks oma eludega, kes sündis 110 aastat tagasi Tartus tomaal Kodavere kihelkonnas, Pala vallas Väike-põllumehe pojana. Ja kelle nimeks oli Villem Ernits. Muide, Ernits suri 10. mail 1982, nii et 19 aastat tagasi. Tartu karsklased peavad tema hauda kenasti korras. See on Raadi kalmistul, sinna, kuhu palju teisi ülikooli põhijõud on maetud. Villem Ernits puhkab ka seal. Vaatasin, mida Ernitsa kohta on kirju tanud Eesti biograafiline leksikon 29. aastal ilmunud ja ilmselt ka Ernitsa ise reid ei keerinud oma elulooartiklit. Seal on kirjas järgmist aastat Bel 1906 kuni 1911 oli Hernits keskkooli õpilane, Tartu linnas. Õhutas teisi eestlasi koolipoisse õppima eesti keelt ja omandas selle kõrval soome keele. 1911.-st aastast oli ta Turu linnas ilmuv ajalehe kaastööline Tartus. Samal aastal astus Tartu Ülikooli Jurjeviooniversiteeti algul valis erialaks ajaloo, aga soome keelemeeste soovitusel läks üle filoloogiale ja hakkas õppimas slaavi keeli. Uurides just nende seoseid soome-ugri keelte. Soome eeskujul algatas ta ajakirja üliõpilaste lehe väljaandmise. Oli selle esimene peatoimetaja ja agar no üliõpilastegelane. 1918. aasta alguses, kui olid käes Jurjevi ülikooli viimased päevad lõpetas ülikooli kandidaadikraadiga ja talle perspektiiv oli saada b jõuks venekeelse Tartu ülikooli juures. Aastatel 1919, kui avati jälle ülikool rahvusülikoolina. Kuni 23. aastani oli ta slaavi keelte eradotsent. Loobus sellest pedagoogilisest tööst karskustöö huvides. Edasi märgitakse Ernits oli poliitiliselt alguses õige lähedane Jaan Tõnissonile ja Postimehe rahvuslik, kelle ringkondadele aga vene revolutsiooni mõjul kaldus vasakule ja astus Eesti sotsiaaldemokraatlikku töölisparteisse. Ja selle liikmena võttis ta osa asuta tavakogu ja esimese riigikogu tegevusest, muide, Ernits oli kõige viimane veel elus olev asutava kogu liige. Paraku Hernits ei allunud parteilisele distsipliinile. Hääletamisel asutavas kogus ja Riigikogus oma kõnedes jäide individuaalsetele seisukohtadele. Ja seetõttu tema parteiline karjäär katkes. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal oli surnud Eesti karskusliikumise patriarh ja vaimne juht Villem Reiman. Ja nüüd hakati Reimanile otsima asemiku. Kõige sobivam kandidaat tundus olevat Jaan Tõnisson, aga Tõnisson suundus suurde poliitikasse. Jäi vabaks karskusliikumise juhi koht ja vaat sellele kohale edutati noor Ernits, talle pandi suuri lootusi, dusi osalta. Neid õigustas paraku suurelt osalt mitte. Küll tõi ta liikumisse uusi mõtteid pas juurde uusi tegelasi ja kasutades parlamendis oma sidemeid, poliitilisi sidemeid oskas hankida karskusliikumisele küllaltki soliidse riikliku toetuse. Nii tõusis Hernits Eesti karskusliidu esimeheks ja temast sai üldse esimene kutseline karskustegelane Eestis. Kui 1922. aastal peeti ookeani taga Torontos ülemaailmset keeluseaduse kongresse. Meenutagem see oli aeg, mil Ameerikas oli keeluseadus Yes jõus. Siis valiti üle ilm liku alkoholivastase liidu asemikuks Balti riikides, Eestis, Lätis ja Leedus. Just Villem Ernits, nii et tema tegevus omandas rahvusvahelise ulad tusse. Ta sai soliidset palka, dollareid, kuidas Eesti olude kohta oli see märkimisväärselt suur. Aga sellele vaatamata ei pööranud tähelepanu oma riietusele. See äratas üldist tähelepanu. Sellise boheemlaslik kuse lohakusega. Ometi Hernits käis paljudes välisriikides ja informeeris agaralt nende ajakirjandust Eesti karskusliikumise saavutustest. Tauliga hõimuliikumise aktivist. Juulikuul 1926. aastal peeti Tartus rohkem kui 200 väliskülalise delegaadi osavõtul kaheksateistkümnendat ülemaailmset karskuskongressi. See oli üldse esimene ülemaailmne üritus, mis toimus Tartus. Ta oli vaja esindusliku juht, Eesti karskusliikumisele leiti Ernits. Ei sobi selleks ja esile nihutati professor Peeter põld. Ilus mees, tark mees, soliidne mees. Ernits suruti tahaplaanile ja see solvas teda tunduvalt. Pealegi Hernits, läksin liigsele Burrismile, karskusliikumine oli saanud väikese osa ühe protsendi alkoholi müügist laekunud kasumitest. Riigi monopol. Pol oli. Hernits teatas, et meie ei või viinamüügist saadavat raha kasutada. Ta ta karskus liikumiseks. See ei ole puhas raha. Me peame olema täiesti puhaste kätega. Loobus nendest summadest, aga see oli liikumise finantseerimisele õige tugev löök. Ja nüüd, Ernits oli Varssavi ülikoolis 31. aastal pettununa olukorrast Eestis siirdus ta Varssavisse ja oli siin kuni 1939. aasta sügiseni sõja puhkemiseni Varssavi Ülikooli alguses Eesti ja hiljem ka soome keele lektor. Tuli läbi rinde läbi Ida-Preisimaa Leedu ja Läti tagasi Eestisse. Ja temast sai Tartu Ülikooli õppejõud, õpetas vene keelt. Paraku kraadi tal ei olnud, ta oli mitu korda üritanud doktoritööd teha. See on Eesti keele ja üldse soome sugu keelte mõjust vene keelele. Professor Peeter Arumaa, kellele ta näitas oma doktoritöö mustandit, muide meenutatakse, see oli kirju tatud Ginafišide puhtale valgele küljele ja neid lehti olevat olnud umbes 600. Arumäe ütles tohutu faktide hulka, kas see tuleb süstematiseerida, kõlkad välja sõeluda, tehke poole lühemaks. Viige süsteemi aasta-paari pärast, Ernits esitas uuesti. Nüüd oli lehti 900 ja ta õigustas, need on nii tähtsad asjad, kuidas ma seda välja jätan. Oli ametis, oli ta 71. aastani, siis läks pensionile ja pensionärina elas veel 20 aastat. Pensioni suurus oli tal midagit 54 rubla kuus. Nii palju siis kõige hilisemates joontes Ernitsa elunast. Nüüd veel. Mõnda aega. Aga aga? Mees ma. Ei tooda ja teedki. Tere no ju. Ta ju. Ja ma nagu pole Aga? Aga? Teed mööda ja ka okei, aga ma, no ma. Ei ole nagu teevoolu, me elulaad. Ja arva Orba. Ta noorusaega. Arma kaarna, eks. Roosa. Ma teadsin Villem Ernitsalt 1946. aasta sügisest, kui tulin ülikooli omapärane omapärases riietuses ja käitumisega, väga aktiivne osavõtt ja koosolekutel avalikel loengutel torkas silma. Aga tundsin teda juba lähemalt 1961.-st aastast. Nii et 30 aastat, kui ta oli ajaloo-keeleteaduskonna õppejõud, hiljem pensionär. Ja see andis mulle nii nagu julguse paluda Ernitsalt pikem intervjuu, mis võeti ülikooli helistuudios, kallinn. Mul on siin selle üleskirjutus ja ma loen teile ette Ernitsa teksti. Millal tulite esimest korda Tartusse? Tol ajal 88 aastane Hernits vastas järgmiselt. See oli läinud sajandi lõpul. Tähendab, 19. aastasaja lõpul ma olin nii kuue seitsme aastane jõmpsikas keda ei saa ikka kaasa võttis. Kord võttis mind kaasa Tartu linn. Mäletan, sõitsime hästi kaua hobusega ja mina küsisin iga metsa tõugata tagant, kas Tartu ka juba paistma, nii suur oli tahtmine linna jõuda, aga isa ütles, oota, poja ikka edaspidi ikka edaspidi. Jõudsimegi põhja poolt tulles linna ja isa ajas Meltsi tiiki hobuse koos vankriga leotada teel kuivanud vankripuust taid neid kriiksusid muidu koledalt. Meltsi tiigis sõitsime edasi Peterburi tänavale, kus asus kuulus talurahvakauplus Virk Hausi pood. Selle poe hoovi poiss oli meile kuidagi sugulane. Ja esimest korda Tartu linnas viibides olin öömajal selle hoovi poisi toas. Minule kui maapoisile tundus tuba täiesti kena linnakorterile. Ja siis sõitsime koju tagasi Pala valda ja mul jäi esimene mulje tartust päris hea, aga kuule, lähemalt ma ei mäleta, see oli ikkagi üle 80 aasta tagasi. Hiljem sai tartust minu koolilinn, jätkas Ernits. Ma õppisin Aleksandri gümnaasiumis ja hiljem ülikoolis. Aga varem õppisin ma külakoolis ja siin viidi mind kiiresti ühest klassist teise. Ma teadsin rohkem. Kihelkonna kooli üks õpetaja Saamuel Käär taipas, et ma olen arenenud poiss, mul oleks kasulik veel ühte ja teist juurde õppida ja ta tegi mulle ettepaneku hakata tema juures erakombel õhtupoolikul, kui ma veel saksa, prantsuse ja ladina keelt väikest viisi ta oskas neid keeli. Selleks, et näidata, et ma tasun õpetuse eest, võttis ta iga keele pealt aastase õppetöö eest ühe rubla. Nii et kolme keelt ma õppisin, kolm rubla tuli maksta. Aga igal õhtupoolikul olin oma paar-kolm tundi tema pool õppimas. Ernits ütleb, minu arvates on maailmas vaevalt muud taolist juhtunud ja minul on sellest õpetajast jäänud väga hea mälestus. Tartus läksin õppima, gümnaasiumis oli siis kroonugümnaasium, seal oli õppemaks odavam, aga nõudmised hästi kõrged. Neljandasse klassi. Sel ajal oli kombeks pidada hommikupalvus eraldi sakslastele, venelastele ja eestlastele. Meie usuõpetuse õpetaja oli Hugo Treffneri vend Cornelius Treffner. Ka see, et ma oskan pisut mängida harmoonium ilma, olin seda kihelkonnakoolis harjutanud ja kuna tal oli kestreid palvustele vaja, siis pani ta mind ametisse, nii et neli aastat mängisin hommiku palvustel harmooniumil koraale. Minu arvates, ütleb Ernits, Cornelius Treffner oli küllaltki tark, kui inimene ega ta usuõpetuses suurt meile seletanud. Küll andis mõista, et usuõpetus, kus on aine, mis kasvatab moraali. Tema juures läksid usuõpetuse eksamid väga kergesti ja minul jäi sellest õpetajast väga hea mulje. Vaadake, millise sümpaatiaga ta suhtub oma õpetajatesse, ei mingit mõnitamist. Emingi tilkumist nende kallal. 1911. aastal lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga. Mind huvitas kõige rohkem soome-ugri keeleteadus, aga Tartu Ülikoolis sel ajal ei saanud seda õppida, tahtsin minna Helsingi ülikooli, kuna maaga gümnaasiumis olin saanud tart linnakodanikuna kauppe majevi tublisti vendiumi. Stipendium oli 100 kuldrubla aastas 65, sellest kulus gümnaasiumi õppemaksule, nii et 35 rubla jäi mulle endale elamiseks. Ja nüüd avanes mul võimalus, kui Lähen Tartusse ülikooli õppima Sanža majevis stipendiumi juba kolm korda suuremas summas 300 rubla aastas ja just sellest stipendiumi tõttu, ütleb Villem Ernits, ma jäingi Tartu üli kooli. Esialgu kirjutasin ennast sisse ajaloo erialal, aga mõni aeg hiljem hakkasin õppimas slaavi filoloogiat arvates, et Slaavi keeltel peab olema mitmeid kokkupuutepunkte meie keelega. Peamist huvi tundsin soome-ugri keelte vastu. Pesin väljaspool keskkooli ja ülikooli Oskar Kallase korraldatud soome keele kursustel ja Kallase soovitusel saingi turu ajalehe juurde tööd. 1911. aasta suvel saatis Postimees mind Helsingisse ühele laulupeole. Seal ma tutvusin professor sädalaga. Veelgi varem oli professor getonenud, käinud meie talus Kodaveres ja ma olin saanud Kettusega headeks sõpradeks. Oli aeg, mil Soomes hakkas ilmuma üliõpilaslehti. Mina kirjutasin sellest Postimehes ja avaldasin soovi, et ka Eestile oleks selline asi tarvilik. Selle peale saatis Oskar Kallas Eestile õpilaste seltsile 10 paberrubla ja ütles, pange leht käima. Esimene toetus minu poolt on siin olemas. EV-s hakkaski üliõpilaste lehe nime all ilmuvat ajakirja asutama ja kuna mina olin mõtte algataja, siis olin seal ka tegev ja kirjutasin küllap neid artikleid kõige rohkem. Esimene number ilmus 1914. aastal ja see ajakiri ilmus neli numbrit aastas kuni sõda talle lõppudeks. Pärast sõda jätkas ta juba lüli Belials lehe nimetuse all ilmumist. Kuid selle ajakirjaga puutusin ma hoopis vähem kokku. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun jäämine, jätkan Villem Ernitsaga peetud ind intervjuu refereerimist. Intervjuu toimus 22 aastat tagasi Tartu Ülikooli helist stuudias. Küsimus. Villem Ernits räägitakse, teie polevat oma elus tilkagi alkoholi suhu võtta. Nad, kas see on nii? Vernits? Alkoholi maitset olen proovinud ja kogu minu elu kohta tuleb ehk üks Pill lusikatäis alkoholi välja. Nii et teoreetiliselt ma tean, mis purjusolek on ja kuidas alkohol mõjub, aga praktiliselt ei ole ma seda kunagi proovinud. Suitsetanud olen ma oma elus, kakskolm paberassi. Enne esimest maailmasõda peeti Tallinnas Eesti Rahva Muuseumi pidu ja Tartus sõitis sinna erirongiga paar vagunitäit üliõpilasi. Üliõpilaste meeleolu oli kõrge ja selles meeleolus mas suitsetasin oma elu esimese paberossi ja kaup oli selline. Igaüks, kes rongivagunis Ernitsa pattulangemist pealt vaatas pidi andma selle eest muuseumi heaks ühe rubla. Nii et ma kokku või kokku tuli 15 rubla või rohkemgi. Edasi küsin, millistes välisriikides olete käinud oma pika elu jooksul. Ernits oli siis 88 aastane, kuidas sõda, meenutas? Ta vastab nii, muidugi Venemaal, Ukrainas ja Valgevenemaal siis veel Karjalas komise out murtides. Välis kedes tulevad Soome, Ungari tolleaegsetes piirides, käisin ka seal, kus praegu on Rumeenia ja Jugoslaavia. Edasi Poola, Šveits, Itaaliat olen eemalt näinud, aga sees ma ei ole käinud. Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Belgia, Inglismaa, Iirimaad olen laeva pealt näinud, aga seal ei ole käinud Norra, Rootsi, siis veel Ameerika Ühendriigid, mitmes osariigis olen käinud ja samuti Kanada. Enamuses neis riikides ma käisin seoses rahvusvahelise karskusliikumisega. Kanadas ja Ühendriikides, käisin kahel korral ülemaailmsed karskuskongressidel ja ma pean ütlema, Ameerikas käimine avaldas mulle küllaltki suurt mõju, kasvõi välisest küljest. Varem ma kandsin vuntse, nüüd lasin vurrud maha ajada, sest ameeriklastel olid näod lagedad ja ka minu oma muutus nüüdsest peale lagedaks. Kas mõju oli ka psühholoogiline? Ameeriklaste suhtumine? Maailm on kuidagi irooniline ja sportlik. Ja minuga rakteris leidub neid jooniga õige palju. Mulle tuleb meelde üks naljakas lugu Ameerikast. Ostsin ja sain kingituseks terve pakku igasuguseid raamatuid. Muretsesin nende tarvis ühe suurem metallraud tusega kohvri aga see oli maailma raske. Olin selle kohvriga Eesti konsulaadis New Yorgis juhtusin kurtma, et kuidas ma küll selle raske värgiga laeva peale saan. Naeratate öeldi, härra Ernits ei tea, kuidas teil seal Eestis, aga meil, Ameerikas on see väga lihtne asi. Koodi, mingisugune väikeste ratastega käru. See tõstis nokaga kohvri üles, viis auto peale, auto pealt tõsteti kohver laeva. Ja Tallinnas oli mul hea kohver vastu võtta. Aga mul on olnud ameeriklastega kokkupuuteid hiljemgi. 1950.-te aastate teisel poolel korraldati Ameerikas Ameerika näitus Moskvas. Käisin seal mitmel korral. Tuli välja, et selle näituse komissariks oli Richard Nixon. Näitusel demonstreeriti esimest korda Nõukogude liidus rind kena ruga vaja, kena Panorama oli ta nimetus. Tahtsin väga seda näha, aga kusagilt ei saanud pileteid. Lõppeks nägin, et näituseväljakul jalutab inimene vähe teisiti riietes, teatud ja teise näoga, kui muidu. Aimasin, et küllap see mees on mingi tegelane, Ameerika-poolne korraldaja oligi Richard Nixon. Astusin tema juurde, tervitasin inglise keeles, ütlesena jääme old. Friend of America ja vabandasin, tahaks väga Rinkino näha, aga näed, piletit ei saa. Nixon vastas. Ma ei luba teile midagi ka, proovime. Läksime siis Rinkina ukse juurde ja Nixon ütles siin, et minu vana sõber Tartu ülikoolist tahab seda värki näha. Kuulge, laske ta piletit Ta sisse, kõpsti lastigi mind sisse ja mina nägime Rinki, naera. Ernits lõpetab nii. Isiklikku tutvust. Ma Nixon'iga ei teinud, aga jutt oli meil hea küll. No Tartu oli kuulus oma polüglottide poolest. Ja neist kõige tuntum oli Bent nurmekond kes oskas rohkem kui kuutkümmet keelt. Ernitsa ska räägite, ta oskab mitukümmend keelt ja ma küsisin temalt. Härra Ernits või noh, tol ajal muidugi seltsimees Hernits, kui palju keelide oskate? Ernits vastas, see on küsimus, millele ma ei oska kuidagi ei vasta, et asi on selles, et keelte oskamise son palju astmeid. Ja ka minul on neid astmeid õigemit. Mina pean kõige vähemaks keeleoskuseks seda, kui tuntakse ära teatud teksti alusel või kõnealusel, mis keel see on. Kui sellega eksitakse, siis on ainult aimamine, mitte mingi oskus. Ka kõnelemine on suhteline, oleneb sellest, mille üle kõnelda ja kuidas kõnelda on võimalik ennast treenida lühikeseks esinemiseks. Publikule jääb mulje, et oskad seda keelt aga tegelikult oskad seda väga piiratud ulatuses. Praegu, 88. eluaastal võin rääkida eesti, soome, vene, poola, saksa ja ungari keeles teatud kombel ja teatud raskustega rootsi, läti, leedu keeles ka ladina keeles olen natuke Tõnganud kõnelda ja vanakreeka keeles olen paar asjakest kokku kombineerinud aga see ei tähenda veel keeleoskust. See on ise enesest õige raskekeelse vanakreeka keel. Väikest viisi olen tegelenud veel sanskriti, keele ja esperanto. Küsin, mida meenutate 30.-test aastatest, kui olid tegev Varssavi ülikooli juures? Ernits. Tol korral toimus Eesti vabariigi ja Poola vabariigi vahel teatud poliitiline lähenemine ja selle lähenemise käigus tuli Poola president keemiaprofessor massenski Eestisse külla ja käis ka Tartus. Siin avaldati arvamust, et eestist tuleks kedagi saata Poolasse poola keelt õppima ja Poola asjadega kohapeal tutvuma. Kuna mina olin varem natuke poola keelt õppinud, arvati, et võiks mind saata. Olin sellega päri ja nii sain 1931. aastal stipendiaat x Varssavisse. Varssavi Ülikoolis küsiti minult, kas tahaks mõnele poolakale ka eesti keelt õpetada. Vastasin, et hea meelega. Kas me ei teeks seda Lektoradi vormis, siis saaksid ka teised õppida. Oldi nõus ja Varssavi ülikooli juurde asutatigi eesti keele elektoraat, kus ma õpetan, tahtsin eesti keelt. Peagi kerkis küsimus, kas soome keele õpetamisest ja nii sai minust Eesti ja soome keele lektor Varssavi ülikoolis. Nüüd tekkis mul mõte asutada Poola Soome Eesti ajakirjas. Olid olemas Poola, Eesti ja Poola Soome ühingud. Pidasin mõlemaga läbirääkimisi. Seltsid olid asjaga nõus ja nende kaasabil asutatigi ajakiri, mis kandis pealkirja Poola Soome Eesti ülevaade. Poolakatel oli raha ja ka paberit. Ja nii sai teoks neli korda aastas ilmuv illustreerida tot kena ajakiri. Juriidiliselt vastutasid selle eest poolakad. Mina olin tegevtoimetaja ametis, tellisin artikleid Eestist, Soomest, jaga Poolast. Organiseerisin nende tõlkimist poola keelde. Kui 1939. septembris Saksamaa tungis Poolale kallale, oli viimane meie ajakirja number parajasti trükikojas. Mis sellest sai, seda ma ei tea. Samuti jäi teadmata poolakeelse eestit valgustava albumi käsikirja saates. 39. aasta septembris ilmusid saksa pommituslennukit Varssavi kohale. Esialgu oli neid näha. Ja ma ei osanud neid kakar. Aga kord sattusin kohta, mille lähedusse kukkus suur pomm. Käis maailmakärakas ja õhulaine lõi mul nagu võru ümber pea. Kogu keha tõmbus higiseks. Sellest peale muutusin ettevaatlikuks ja tänavale minnes uurisin iga kord, kas ei ole õhus lennukeid. Kui septembri keskpaik oli Varssavi pooleldi ümber piirata tegid välisdiplomaadid Poola valitsusele ettepaneku, et neil ja ka teistel välismaalastel lubada taks sisse piiratavast linnast lahkuda. Poolakad võitsid raadio kaudu sakslastega kontakti. Lepiti kokku, et ühel päeval katkestatakse rinde ühes lõigus neljaks tunniks tulevahetus ja välismaalased võivad seal minna üle rinde sõja jalust ära. Pake tohtis ainult nii palju kaasa võtta, kui ise kanda jõudsid. Keegi ei abistasin rindejoone ületamisel. Ma võtsin kaasa neli pakki, kaks käes ja kaks riputatud nööriga üle õla, aga suure kiirusega pakke kokku pannes üles korjates olin kogemata ühe võõra raamatupakki enda raamatute asemel Nad. Mäletan, et sakslased võtsid meid viisakalt vastu, panid rongi ja sõidutasid Königsbergi. Seal sain ma esimest korda elus Śaksa ühepajarooga mis maitses mulle päris hästi. Selles, miks Tom kompositumis tähendab ladina keeles segus. Leidus herneid, porgandeid, kaalikat ja muud taolist. Mees, et mida üks aintab kerist peab sisaldama. Königsbergis sõitsin läbi Leedu ja Läti, tagasi Tartusse. Arvasin, et suur sõda jäi selja taga, aga esimene asi, mis ma Tartus nägin linna kohal tiirutasid võõrad lennukid, punane viisnurk tiibade all. Ma käisin Ernitsa kohta hiljuti küsimas tema kolleegilt. Aleksander Elango, Mart Elango on praegu vana 99 aastat ja viis kuud. Ja 22. veebruaril tuleval aastal ta saab sajaaastaseks. Ernits 91 aastat elas ja mida Elango rääkis ternitsast. Ta ütles. Ernits oli kord kaabi elus, pärast sõda. Koga aga head, midagi sellest välja ei tulnud. Aga noorel Ernitsal oli suur kiindumus Eeva Peetriksi suhtes. Tartu Ülikooli filoloogia üliõpilane kellel oli teine austaja, soome filoloog, niini vaar. Ernitsa lähenemiskatsed eemale, jäid tulemusteta. Eeva südame võitis start, dos eesti keelt õppinud noor ja nägus soomlane. Nii, nii vara. Ja nii sai keeva Petriksis teie vaniini vaara. Seda möödunud aastal Helsingis suris. Villem Ernits meenutab, Elango oli minu õpetaja, Tartu kommertskoolis, õpetas eesti keelt ja kirjandust. Aga peamise tähelepanu pööras kirjandusele kirjandus vooludele. Grammatika jättis õige kõrvale. Aga meid koolipoisse, see huvitas. Väike rind istus alati Ernitsa tundides esimestes ridades ja kuulas tähelepanelikult, mida ta rääkis. Enamus klass tegeles oma asjadega. Ja kui ma olin kommertskooli lõpetanud ja üliõpilaseks saanud, siis pakkus Hernits mulle palgalist kohta karskusliikumises. Ja minust sai noorsoo karskusliit komise koordineerija juht ja selle eest olen Ernitsal tänulik. Veel meenutab Elango ühte seik. Kord see oli 1950.-te aastate teisel poolel. Ernits võttis kätte ja sõitis omal algatusel Minskisse, seal toimus mingi slaavi filoloogide konverents. Nõupidamine räämas, nagu ta oli oma riietele, tähelepanu ei pööranud, aga ühiskondlikult hästi aktiivne. Palus Hernits sõna, läks konverentsikõnepulti. D. Ja tervitas koosviibijaid. Tartu Ülikoolineemel. Arvati, kes imelik mees on, kas ikka ülikool saatis teda ja helista Ülikooli rektorile Feodor Leementile. Kõrnissoli Tartusse tagasi jõudnud kutsus Klementa välja, tegi tugeva peapesu ja ütles, kes teid volitas ülikooli nimel niisuguse välimusega Minskis esinema. Ja siis olevat Ernitsal võetud ära või koht või talle jäi ainult tunnidas akraadi, tal ei olnud elu kuigi teadmisi, oli tohutu. Segipaisatud systematiseerimata teadmised, nii et tõesti võib öelda häda teadmiste pärast. Ernitsas pension oli 54 rubla, ta elas Tähtveres ahju ega toas. Ja käis igal hommikul Tähtvere pargis hagu korjamas. Sai endale nii küte. Paul Ariste, kes elas sama lähedal, tegi hommikuid Tähtvere pargis koeraga tervisejooksu. Ja Ernits kiitis, ütles, näe, Ariste jookseb, mina kõnnin. Ariste läheb koju, ainult koer kaasas, mina lähen koju, haug, kupu kaenla all, aga tervis on meil mõlemal päris korras. Ernitsa hobi oli käia kirjade kaitsmisel. Ta sõna, eriti doktoriväitekirjade kohta. Ta ise ütles nii. Kuule, ega ma kõigest aru ei saa, mis nad matemaatika ja füüsika ja keemia ma sisust aru ei saa, aga väitekiri peab olema ju vene keeles ja vene keelt ma mõistan ikka leian, mida keele kohta öelda. Ja kui siis Ernits oli sõna võtta, no oli tal moraalne õigustus käia kaitsmise bankey kidel alkoholi, ta ei pruukinud Sõi kõhu korralikult täis ja umbes tund pärast banketi algust Läks minema, küsisin korta käest, seltsimees Hernits, Mixteni kiirustate, ta ütles. Minul lemmik muusa Frossenja. Ja kui ma pärisin, mille või kelle muusa see on, mida see muusa kaitseb, ütles efrossini on mõõdukuse muus. Hernits elas päris pikka aega lõpuks Pälsoni entris vanas bäntress üliõpilastega koos alumisel korrusel, ametiühing andis talle toa tema korteris remondi ja ahju ja sellega ei kiirustatud. Ernits ütles, mulle meeldib intris elada. Siin ma saan kahe rubla eest kuus. Puhta voodipesu. Tuba on köetud ja õige lähedal on kiirabijaam, sealt üks, 300 400 meetrit. Kui ma tunnen end halvasti, siis ma lähen kella üheksa paiku kiirabijaama. Nad teavad mind, teevad süsti ja mulle tuleb hea uni. Tal olid ajalehed alati rullis, kuue taskus võidunud kitsas tumepunane lipp sees. Aeg-ajalt ellips läks moest välja, tuli lai ja palmi veafiga lips, aga siis tuli jälle kitsas lips. Ernits ütles, näete. Mul on jälle lips moele vasta. Ta huvitus oma mälestuse säilitamisest, tahtis oma kodukohta teha mingit talumuuseumipalale. Lubas elada, sajaaastaseks muuseumi püsti panna. Aga Tervis andis järele, ta ise kurtis, et ma olin nooruses liiga palju rasket talutööd teinud, kividega rassinud ja suri 91. eluaastal. Mees. Ainulaadne kuju on meie kultuuriloos veidrik, aga ühtepidi ka tartu vaimu kandja. Ja nüüd tuleb kolm ajalootundi, millest ma räägin kultuuriloo aabitsatõdesid A B C kultuuri kõrgkultuuri tsivilisatsiooni algusest suurte jõgede orgudes Egiptus, Messapa daami ja India, Hiina ja kolmas tund on siis Vahemeremaade kultuuri kõrgkultuuri tsivilisatsiooni algetele pühendatud, aitäh kuulmise kuulmiseni.