Täna õhtul loeb Jaan Kärneri luulet Aksel Orav muusikaline kujundus Tõnis Kõrvitsale. Ma lihtsalt laulan oma lihtsate viisi. Ei sõnu tundmatuid Maritase ei kujutele vaimu kõrgeid hiisi all, 100 jalga kõrge munamäe. Muisa talu rahus voolav jõgi ja mererannik, õitsev rukkinurm ja linnatänav vabrikute mägi. Laul, valmi, kaera suve vaikne surm, pikk hingeaeg, mil kustub minutina päev üürike, kui kurblik loobumus. Ja järel talveöödel lume, sina taas kevadine kaunis joobumus. Mu värssidel annab mõtet sisu ja melanhoolselt rütmi, pikalist. Nii kosmiline piin ja eluisu kui väikse inimese väike rist võib olla vääriliseks aine lõimeks mu nägemuses tõusnud luulele. Ent hing maailmadel sünni sõimeks, kui on ta kandleks kodutuulele maast lihtsast, sest mu laulus lihtne tõde. Ja pärib vara keha, selle kalm jääb teise põlve peekrisse, kui õde võib olla kiirgama mu õhk ja salm. Mu lapsed magage ning ärge ärgake, õnn, ülim naeratab siis teile on hele kuu ja vähet tähed taevas. Deunes õrnas ainult umbselt märgake. Kuis roosid õilmitseb meile keskteiste päeva väsitavas vaevas. Ja vaikseid unistusi mõttelaevas, kui valvsaid kevadisi son valgel lagendikul alanniristab. Ja kaugel tereteleb, onne kuukiirte varjus salapäraseid öölind veel mõni tasas siristab. Nüüd unustagem päevi käraseid ja teie lapsed, ärge ärgake, vaid unes ainult umbselt märgake, kuis taeval lagendikul sume, suvi lööb hilju õitsema ele lõhnane. Kui armuõnnes Hellas inime. Toa, sisemus, laud, toolid, raamat, riiul, kaks sängi lilled, hunnik pabereid ja seinal isa pilt ning vana viiul. Siin metsaüksinduses hoian neid. Keeb ringi, elulinnud sädistavad aprillipäike, mängib akendel ööd läbi väljas, naised vaadistavad ja laulab vesi kaevu raketel. 30 teist ja korda kevad tuleb ja tärkab rohi rästas, vilistab. Ja vaikuses, kui uni silmad suleb. Mu on keegi kella, helistab. Jälle avab oma pehme üsa üksama hing, see igavene on naene ärgates, et kalur seadnud rüsa. Ja kuulen üürgav naabri grammofon. Igal hommikul vara, rähn, kopsid, Mukatusse, räästas une peletab päike, mis aknast lööb sisse, kui kuul. Lapse muretu naer tänapäevale südame päästad. Hüpata jälle, mis värvid ja viisid need puul. Mõtte mängleb, kui kutsik, kes vabastunud ketist Jakongist. Mure põgeneb organa haljusse ärkamas toast. Käsi sirutan järgi, et kadunud kuhugi ongi, pole puutunud midagi rõõmude kallimast roast. Tahe elada. Ta rabeleb otsekui kanapoeg munast aastakümnete koorikust. Noorena ärkab mu meel. Tunnen viinana käärivata verd oma kuuma ja punast, kuhu lähen nüüd jälle, mis üllatus ootab mind eel õhku, valgusse, tuulde. Nii palju on kõik jälle saabunud, mida näha ja kuulda, jääks hingata, aimata õnn, nokad, helinaid, täiskünnilinde parv, metsis maabunud, aeleb oja suus haug. Lehelt lehele tiirutab põnn praegust minutit ainust. Kui kuldama sõrmega katsun, pole mahti juurelda, milles on asjade tuum. Päike kihutab nelja kui muinasloo tuline ratsu. Kajad südames häälele vastuseks pidutsev ruum. On tõusnud päike idast ülegingu, kus pikaldasel sammul kõnnib külvimees. Ta nägu särav, tõsine ning erksalt pingul, ta lihased ja kiirgab mulda, jalge ees. Ta külimitus, seeme nagu kullast. Ta soojast peost langeb rõõmsal sahinal. Ja igast viskest rästad hüpatavad mullalt. Kui elustuksid terad tema pilgu all. Lööb hommik järjest rohkem kergendama. Ring kiirgav kuldne valgus üle ujutab ta kõrge kogu tõsise ja kingusama. Kui Helendavaks esemed kõik kujutab. Ja seemne sädeldes ekstaasi, kiiris ta pikaldasel sammul minnes üle mäe kui tõuseks ülemaise tõelikkuse piiri ja astuks otse päikesesse lahti käed. Sooja vere loovutanud on mulle elu isand oma kire vanemad, muu küpsel lõikuskuul. Sellepärast näljas janus ööd ja päevad kisanud uute elamuste järgi minu Himorsu. Olen sündinud maailma õitsemise ajal. Õie, testinud murrada, hääl Jakura käel. Palju laule kevadisel kaunil Leelutajal kestab üha rõõmupidu niidul metsas mäel meeletust, joovastust ja hullumeelsust punast. Tahaks pillata mu elu tuulde nagu see kelle pärast maa ja taevas küsimata, kunas ise olen igaveseks osa maa ja v. Rändur vilistab, kui läheb välja kodutarest seljas kehvad koti riided, käes vaid koti ja saun. Päevane hele, päikseline öö, must kui vares. Aga midagi ei ole, raha, kuulsus, au maha vajub manalasse elu iha ühe. Pikendada ei saa keegi elu üürikest. Päev, mis läinud rõõmudeta, see on lünki. Jätühe. Üksikrõõm ei ole kestev. Aga aitab, sest aitab, sest, et teha kurbust, valu, talutavaks, kurbust, valu, mida küllalt isegi on siin meeled kõige muutliku ja kauni taimelavaks. Rändur vilistab, kui kutsub teda maanteliin. Nüüd mets on vait, kui vaikses palves ei liigu ainsat lehte puul. Tuul, põõsa varjus seisab valvel, kui väike laps. Kell sõrman suul on uinunud linnud, okste hõlmas ka vilgas vintei virista. Vaid kasteheinas, teine, kolmas ju heinaritsiks, siristab. On tasunud päeva õndsa vaeva see õhtu kuldne killavoor. Kui mesikärg on Lääne taeval täis valgust, hõre pilvekoor. Jada taandub päike taha laante kui väsind enda kuumusest. Tund imeliselt hell ning Waane õhk lõhnab ööst ja huumusest. Õhk õitsvast heinas nagu mesi ja mesisuudlus sinu suult. Nii lame, skleme kahekesi ja kuulatleme õhtu tuult, mis rohus Layla ümber maja. Kui lapsehingus sulgedes käib kaugelt mööda häälte kaja ning ülal vaevalt kulgedes näib, põuab pilve valge anum, aed täis, vaikust, hämarat täis vaikus, teed ning väravad. Ja kustu päevast viimine, Sanum. Pea mustub lõikuskuine eha. Öö nagu varas avab ust. Kui kalmus, lõhnad sinu keha. SIND tajun taas kui saladust. Mu meelest on, just nagu tõstaks, sõbraegub kätt ja metsa alt, kui kuulmatuitsis hääliku oskaks. Kui liiguks kaos lummavalt mu poole säält ja kaoks mutt, tuba, need seinad siin, mu enda aim, Su vaimu õitsev nõiataim. Mu vaimus juurdub ammu juba. Siis tõused, astud akna alla, mis lahti aetud pärani Su õlul juuksed langenud valla. Nii seisma jääd ja säravi, võib-olla silmi vaatad ühe su kuju hajupinedas sind, tunnen sellest osa ühe. Ja nagu unes Sunades kaasvad, kerkib kõrgustesse. Su juustes kiirgab põhja kroon ja Linnutee lai hõbejoon. Sind haarab mindki enesesse. Mind veetleb jälle Elva metsakohin ja vaikne järv. Nii üksik keset Laant. Kui mitte muust, siis sellest laulda tohin. Kui mitte muud, siis seda näha saan ta kevadesse, nüüd on jälle ärganud jääkate viinud päike, tuul ja õhk. Ta kallastel on konnakapsas tärganud soogailgi mürgine ja verev õhk. Kui piklik liuta läikleb männi palus kaks külge küngastel ja otsad soos. Ta poole õhatud on õnnes valus. Kui õitsenud veelda pinnal vesiroos. Nüüd jäänud, sest vaid mõni lehe narmas, mis lipneb vees, kui tuleb tuulehoog. Ja siiski sealt nii imeliselt armas. Mu hinge tulvab mälestustevoog. Kild ühest pildist, kauge kaja, mingi saab kujutelus jälle elavaks. Ja kuuldes linnulaulu ümberringi. Mu meelest on, kui kõnniks meid siin kaks. Kevadesse jälle tulin linnulaulja, vetevulin rinnas, riimi äratab taevas sinine kui siidist. Hoian kinnikiirteniidist, mis maailmasse äratab. Seda vabadust ja valgust, aiman vaimus, vastse algust. Põuest vana peletan, küsida ei taha, mida voolab vaikselt värsirida. Elu silm siis seletan. Mitte taimes, mitte mullas. Aga kõrge päiksekullas, sinus rõõmlev õde-vend pärast talve rasket sadu läbi eksimuste padu. Uuesti ma leian end. Jaan Kärneri luulet luges Aksel Orav.