Nõnda musitseeriti mõne nädala eest Kadrina kirikus kontserdil pärast nädalast flöödilaagrit, mida viis juba kolmandat korda Eestis läbi Karlsruhe muusikaülikooli professor Renate Grass. Armin. Minu nimi on Kersti Inno. Käisin Kadrinas laagri viimasel päeval päeval ning pakun teile koha peal mini diskile kogutud nii jutuajamisi asjaosalistega kui fragmente kontserdil kõlanust. Jutuajamist professor Renate Grass Arminiga. Alustasime sellest, kuidas tekkisid tema kontaktid eesti muusikutega. Mihkel Peäske oli minu õpilane Saksamaal karsruues, enne kes Mihkli õpetaja Jaan Õun Karlsruhe muusikakoolis, kus ta andis väikese meistriklassi, mida mina muidugi käisin oma õpilastega kuulamas. See oli väga mõjuv, kuidas ta töötas rahulikult, tal oli aega rääkida ja selgitada. Töös oli Prokofjevi sonaat. Hiljem sain kirja Ahja nõuna õpilaselt Mihkel peaskelt, kes soovis tulla minu juurde karsruuesse pima. Kui Mihkel kutsus mind Eestisse kursust läbi viima, tulin meelsasti. Esimene kursus oli Suislepa väga kaunis kohas. Ma naudin seda, et nendel kursustel on koos väga erinevas vanuses õpilased. Mul ei ole kunagi olnud taolist kursust, kus akadeemia üliõpilased on kõrvuti väikeste muusikakooli õpilastega ning koos musitseeritakse ansamblites. Tänu sellele saime hea ülevaate teie maa muusikakultuurist. Mulle imponeerib teie maa kui muusikamaa. Võtsin kasutusele uue süsteemi, mida teised on juba varemgi kasutanud. Hommikul olid kõik koos pool tundi ühes ruumis hommikuseks üles soojenduseks. Seejärel alustasin oma akadeemia rühmaga tehnikatundi. Kunagi varem polnud rühmast tehnika klassi teinud. Pärast seda olid individuaaltunnid, kus igaühel oli oma muusikat, oma raskused ja võimalused. Pärast individuaaltundi musitseerisime koos ansamblites ja see oli küll töö, aga ka koos lõbutsemine. See aasta oli eriline parema töökorraldusega hommikuti ja õhtuti trikoos ning vahepeal individuaalne töö. Jätkan jutuajamist kursuslastega. Palun tutvustage ennast. Kes te olete? Tere minale, Nora palu flöödimängija. Õpin Eesti muusikaakadeemias. Magistrant vastase magistratuuri, sel aastal. Ave end ja mina olen esimene kursus, olles samuti muusikaakadeemias. Hardo Killing värske Eesti muusikaakadeemias Üliõpilane mina olen Eneli Hiiemaa ja olen jõudnud kolmandale kursusele akadeemias. Olen Loksale siin ka mustikale teine lõbede jääronimise slaidirühma kontsert. Kastasin flöödilauk resolet esimest korda. Ei, mina olen, kui poleks, tal on juba kolmandat korda ja see toimubki juba kolmandat korda, nii et olen kõik korrad ära kasutanud. Hea võimaluse ja siis on kohe hea võimalus võrrelda, kuidas need eelmised korrad on olnud. Kas nendest eelmistest kordadest on, on midagi kasu olnud ja ja miks sa oled tahtnud siia ikka tulla veel? Kasu on olnud ikka väga palju, ma arvan, et kõigi jaoks, kes siin oleme olnud miks ma siia kolm korda järjest olen tulnud, ma arvan, et Renate Grass on selline õpetaja, kes keda hinnatakse juba Euroopas nii kõrgelt, et sõja võimalus tuleb lihtsalt, et ära kasutada, kui ta siia meie Eestisse nagu on kutsutud ja ta on tulnud, et see nagu kandikul ette toomine siia, et, et seda ei saa lihtsalt kasutamata jätta nagu. Mismoodi teie töö siin on olnud korraldatud? Kuuendat päeva olete siin juba, eks? Meie on siis Renate Craisi juures, tema meistriklass üheksa õpilast, aga siis meil on Eesti õpetajad ka Mihkel Peäske raja käske, kelle juures siis püütakse on individuaaleriala tunnid ja siis on igasuguseid ansambleid, kvartett, mida siis proovitakse, siin esinetakse pärast. Kas päev algab ühise puhumisega nagu võimlemisega või? Ja kusjuures tõesti võimlemisega. Nategraiste vorming up, võimleme ennast lahti, siis hakkame mängima. Et nii sõna otseses mõttes, nii võimlete kui puhute koos ja see on väga kasuks, tuleb, mida põhiliselt olete saanud selle? Selle kuulsa õpetaja käästsin. No kõigepealt teadvustatakse siis kõigepealt minu emid ja õpetaja nagu püüab neid siis leida neile lahendusi, et miks on nii ja et kuidas oleks õige, et Renate nagu läheneb igalühel isiklikult loomulikult muusikaline, kui sul on teos, siis lahatakse algusest lõpuni läbi. Isegi mina lasi niimoodi teha, et esimesed kaks tundi maa tegelesin lugudega ja siis kolmanda tunni, nagu ütlesin, et ma ei soovi mingit lugu, et nüüd tegelema ainult minu probleem. Millega igaüks teist on siin saanud ja kolm individuaaltundi selle aja jooksul, tähendab, et nende vahele jääb kaasakust harjutamisaega. Kas see tähendab seda, et, et see on niisugune tõsine töölaager siin? Jah, see on tõesti, et nagu päev läbi on kogu aeg siin tunnid ja saame vaadata, kuidas teised mängivad ja siis, kui õhtu tuleb, ava, eks hakkame harjutama. Aga tõsiselt saab siin nagu tööd teha. Nii et tunnid on avatud, saate jälgida ka teiste tunde ja, ja see on väga hea teiste pealt, isegi mõnda viga on palju parem näha enda peal võib-olla ei saa niimoodi aru, et päris kasulik on jälgida kangu teiste tunde ja vaadata teiste probleemide pealt ja lugusid samas ka õppida, et kuidas neid kui mängida kas on näiteks mõnda teise tundi jälgides selline tahtmine ja tunne, et noh, et, et läheks, võtaks hoopis ise löödi kätte ja, ja jätkaks seda? Minul näiteks konkreetselt eile oli isegi selline juhus, kui Anna Kelder mängis Bachi partita esimest osa, siis noh, niisugune tuntud lugu ja eks ma olen isegi seda mänginud, aga peale seda tunni ma tõesti võtsin selle nodi ja läksin ülemisele korrusele ja hakkasin harjutama seda kui on nagu värskelt meeles, mida sa õpetajana, et siis parem on, siis ta kinnistub paremini kui proovid ise nagu mängis kohe läbi. Sest kui sa hakkad nagu pool aastat hiljem seda meelde tuletama, siis nagu meelde tulla. Kas olete endale märkmeid ka teinud? Ja ikka jah, et näiteks kui on näha kellegi teise puhul probleemi, mis tunnen ära, et endal ka on ja siis kohe saab kirjutada üles kuidas, kuidas sellega tegeleda ja niimoodi ja no muidugi siuksed väga kasulikud mingid harjutused või sellised, mida ta siis nagu ütleb, et mida võiks teha, siis kirjutame ikka ülesse ja lugude puhul la et isegi noodiga, kuulame niiviisi, et kui midagi huvitavat, mis ta ütleb, siis märgin ülesse. Oksana, te mainisite, et taoline laagris koos harjutamine mõjub innustavalt ka individuaalsele tööle? Absoluutselt kindlasti siin on väga mitut võitlusi, kõigepealt näiteks see, et nii mitu flöödimängijaid on kogunenud koos kindlasti igalühel on mingisugused omati ideed, nad ei pruugi väga stiilsed, võib olla, aga kindlasti on need omapärased. Kuna, mida noorem on inimene, seda julgem ta reeglina on. Ja siis me võime vaikselt ka nii-öelda varastada ideesid oma kolleegidega. Ja siis jällegi me harjutame siin hommikust õhtuni kuulama igasuguseid huvitavaid ideest, proovime ise järgi ja kui keegi üksik ei viitsi võib-olla harjutada ja mõtleb, et võiks midagi millegi muuga tegeleda, siis ta näeb, kolleegid harjutavad siis, kas tal tekib piinlik, tunneb, et tema on siis laisk ja teised on niisugused usinalt, siis ta hakkab ise harjutama või siis ta hakkab kergelt kadestama. See väike konkurents on ikkagi tervislik. Tekitab stressi, stressi positiivses mõttes ja siis tahab mängida paremini ja paremini ja mingitki paremini. Pealegi see on väga tore, et me ei ela Tallinnas või mõnes suures linnas, kus oleks võib olla mitu meelelahutuskohti selles mõttes, et meil on enam-vähem askeetlikult tingimused elamises ja nii, et meile muud teha, kui pilli harjutada ja teisi kuulata ja ja ise areneda. Te tegelete siin ka ansamblimänguga ja mis kogemusi te olete sellest saanud? No ansamblitega nii et Renatel on oma üks ansambel, kus siis tema juhendab meid ja meil on ka oma individuaalansambleid, kus siis keegi vanem, üliõpilane või doktorant või siis nagu annab näpunäiteid ja no repertuaar on kaasaegne ja on ka vanavanamuusikat, repertuaar on suur, lai. Ka pühapäevasel kontserdil esitati nii Bachi muusikat kui 20. sajandi heliteoseid sealhulgas soome helilooja Herbert Lindholmi kvartett neljale flöödile, milles võis kuulda kõikvõimalikke häälitsusi, mida üldse on võimalik flöödi ka teha. Nii et see laager on andnud teile palju kogemusi, isiklikult oma mänguoskusi lihvi maksja täiendamaks, teisi kuulates, aga midagi minule isiklikult meeldib see, et me saame nagu siin ka lihtsalt koos olla ja omavahel suhelda nagu kooliajal võib-olla. Jääb veidikene nagu pealiskaudseks. Ja mul endal oli enne siia enne kursusele tulekut selline tunne, et nagu nagu ei tahakski eriti tulla või et et kõik flöödimängijad ja nagu ühe eriala esindajad, aga ka tegelikult tegelikult on olnud siin väga tore. Näitas kindlasti ka suhtlemisoskust, et seda, kuidas meie inglise keelde või sisaldava saksa keelt valdame, kuidas me suudame oma mõtteid ilusasse vormi panna, kui kas me üldse suudame esitada adekvaatselt esimese ja kuidagi reageerida sellele, mida õppejõud pakkuv. Aga mulle tundub, et kõige kasulikum oli meile kõigele, et see nii-öelda tehnikavorm appi osa sellepärast et noh, lugusid võib erinevat moodi mängida käik, ehk igaühel on mingi oma tunnete aga Eestis ei häälestata eriti pilliga võimlemist. Selles mõttes igaühel oli kindlasti kas positiivne või negatiivne, aga ükskõikseks need harjutused ei jätnud kedagi vist. Et see tõesti see arendab flöödimängu palju rohkem, kui mingisugune tavaline harjutamine, see vabastab täiesti. Eestis on väga suur probleem inimestele, et nad mängivad teda, mõni keha osa on väga sageli pinges ja see kindlasti mõjutab ka mängunööri, ses mõttes. Aga see võimlemine vabastab nii mängu kui ka mõistuse ja muidugi ka füüsilist vormi. Ega igaüks mina sealhulgas ei viitsi hommikul võimlemist teha pärast nii kurnavat tööpäeva ja lühikest ööd olid seal võimlemiskavas sellised eraldi hingamisharjutused. Siin oli terve kompleksülesandeid, võiks öelda, et see on omamoodi Alexandri tehnikapilliga, ma ei oska peatselt garanteerida, võib-olla mõtlesin veidi valesti, sõnastasin ennast, aga just õpetati lõdvestuma vabastama oma keha. Aga just koos pilliga, kuna flöödimäng on iseenesest ebanormaalne ja seda teab igaüks flöödimäng nagu viiulimäng, eks ole, ja sellepärast, et käte asend on ebaloomulik, siis väga paljudel eriti noortel tekivadki pinged ja ja mida vanemaks inimene saab, seda rohkem probleeme tekib tal ja lause kutseliste haigusteni. Aga see jõuab kuidagi aitab ennustada ja ja päästeennast niisuguses nukras flöödimängija saatusest, mida teie isiklikult olete Renatelt saanud? Kõige rohkem arvan, et eks aeg näitab, praegu on mingisugused väga värsked ideed muidugi, aga ehk hiljem filtreerub ja eks näis, mis meelde jääb, rismite mulle isiklikult majas kõige rohkem just see, kuidas Renaated pillimängu võtab, et see ei ole lihtsalt nagu mingisugune noh, ühe loo äraõppimine, aga see on terve kompleks, mis algab isegi sellest, kuidas inimene hingab, kuidas ta seisab ja siis ta võtab pilli kätte. Et pill on nagu kehaosal, et see positsioon mulle tõesti väga meeldiv. Flöödilaagris on ka pillimeister Aare nõmm esmaabi andmas kõigile mängijatele, pilliküsimustes, aga ka nõuandeid, mismoodi hooldada flööti. Mis need põhinõuanded on ühele flöödimängijale, millega ta peaks ise hakkama saama ja, ja mida silmas pidama oma pilli käsitsemisel hooldamisel? Üheteistkümnendas käsk ära mitte jätta pilli sinna, kuhu on võimalik istuda või astuda, sest sinna istutakse ja astutakse XII käsk ära, ise näpi juppe jälle. Esimesed 10. Katekismuse teada pilli mängitakse eelkõige usna pilli mängida, aga kui jätkub julgust ja tahtmist natuke oma pildi juures ise teha, siis loomulikult on hea, kui on Kaasas õige kruvikeeraja. Sest kõik, mis liigub, see kulub. Mõnikord võib juhtuda õnnetus. Ja näiteks on teada üks juhus, kus eesti tüdruk flöödimängija, olles maailma noorte orkestris parandas juuksenõela abil natuke abituvõitu saksa poisi flöödi ära. Viga oli küll väike, aga ka poistega õnnetu ja ja pilsi korda mõne hetkega millest alates hakati tüdrukut pidama Põhjala nõiaks. Aga ta sai hakkama sellepärast, et olin lihtsalt pilli töögas istunud, sageli kõrval, kui tööd tehti ja isegi natuke ise oma pilli sättinud. Julgustel jätkus. Tuli kasuks ja ma arvan, et päike, parandamisoskus tuleb igale pillimehele kasuks. Aga millised on need hooldamise põhinõuded? Ja hoidmise peale selle, et ära istu pidile peale ja lase teistel istuda. No seepeale istumine on selline veider asi, et see tundub küll, noh, uskumatu see juhtub, aga ma pean tunnistama, et ma absoluutselt iga nädal püüan, mõned löödi sirgeks teha peale istutud inimene jätab pilli sohva peale või tugitooli. Mida pehmem alus, seda hullem muidugi. Me oleme ekslikud ei märka, mõnikord. Unustame või mõni sõber ei märka. Ja sisenetakse peale imestatakse, et mis seal istumise all on ja miks need kaks otsa külje pealt üles tõusid. Kõverad pildid on väga tüüpilised, seal tundub tõesti veidrana. Aga muusika on esteetika valdkonda kuuluv nähtus. Pill, mille abil muusikat tehakse, võiks olla ka esteetiline ehk puhas, eelkõige. Pillimees peaks pilli puhastama igakordselt mängimise järel. Suur osa teevadki seda, aga mitte kõik. Kas see puhastamine on lihtsalt nii puhta lapiga üle käimine või? Jah, seest ja väljast pilises on niiske ja väljas on näpujäljed. Põirad koosnevad higist, rasvast sooladest, jumal teab millest veel. Ja enamus pillanud, hõbedasi hõbetatud ja kõik see keemia kahjustab pillipinda ajaviku. Olenevad pilli, mida kunagi puhastatud ja minu meelest see pilli kätte võtmine on juba ebahügieeniline. Rääkimata suhu panemisest. Lisaks mängimisele ja pilli eest hoolitsemisele oli laagris ka põnevat käelist tegevust. Andekale inimesel jagub tahtmist ja oskusi mitmes vallas. Flöödimängijad voolisid puhkehetkel savist pisiskulptuure muidugi ikka seoses oma pilli ja tegevusega. Kujud tulid välja, väga vahvad löödi. Laagris oli ka päris algajaid õppureid. Raivo Peäske, mis tegevus oli nagu neile mõeldud ja, ja millest nemad siin laagris osa said? No õpilastel oli võimalus õppida Tallinna pedagoogide käe all, kes tegelevad juba noorte professionaalide kasvatamisega. Ja asja mõte on kahepidine ka nädalaga, väiksele lapsele või noorele inimesele. Midagi kardinaalset pea peale ei keera ja vaadates nende taset ei olegi vaja. Aga lastel on väga kasulik. Ma leian, tulla omavahel kokku, võrrelda üksteise taset, mida oskab, üks oskab teine saada natukest juhendamist. Põhitöö noortega oligi see, et nendest moodustati väiksed ansamblid, kus nad said siis just omasugustega mõõtu võtta, vaadata, kes tuleb paremini, kes halvemini toime esineda ilmtingimata nende paladega ja, ja ma arvan, et enamusele algajatele flöödimängijatele see kogemus, et tulla kokku ja kolme-nelja päevaga õppida paar lugu mitte kahe kuuga, mitte nelja kuuga, just nimelt loetud päevade loetud tundidega teha omale mingisugune muusikapala selgeks ette kanda. Tähendab see on see, mis tuleviku professionaalsel muusikul on igapäevatöö, aga lastel lastele on see kindlasti natukene andeks, seda oli näha ka nendest, kes suutis kiiremini haarata, kes aeglasemalt, aga kasuks tuli, kindlasti on mingi kogemuse lõpuks andis ja kui nad tulevad järgmine kord, siis nad on kindlasti märgatavalt osavamad neid noori üle Eesti, kus noori oli hästi Tartus, Tallinnas, siitsamast Kadrinas, Saaremaal. No kindlasti mõni koht jäi nimetamata. Aga noh, see näitab seda, et huvi asja vastu on suur. Lisaks lisaks nendele tundidele, mida saadi siis oma õpetajate juures, oli neil vaba võimalus kuulata kõiki rattagressi tunde, võtta osa tema praktilistest harjutustest väikesest nihukesest, võimlemistunnist, mis aitab vabastada seda nii-öelda käsi, jalgu, hingamist, mis käiks noh, igapäevast harjutuste hulka enne pilli kallal asumist. Ja kõigest sellest võeti ka väga innukalt osa ja kindlasti ja kindlasti kõik ei jää muidugi meelde, aga aga mõtlema paneb heaks oleme kõik ja võib-olla asjasse natukene natukene professionaalsemalt suhtuma. Ja kindlasti said lapsed innustust. Loomulikult tähendab, siin oli praegu siiski siiski me vabariigi noortlatistide enamik küll mitte kõik, aga, aga siiski koos keda nad kuulsid, kellest eeskuju võtta ja loomulikult Renate Crais oma kursustel mängib alati ise esineb alati ise küll solistina, küll ansamblis Stina ja tundides on tal pill käes ja see hääl kaunis pill pluss äärmiselt võluv, võluv vokaal, millega ta ka etta laulatada peab küll kõigile kõrvu jääma. Kursustel osales niisiis igas vanuses flöödi õpilasi, kuid kõike toimuvat oli jälgimas ja kogemusi saamas ka flöödiõpetajaid, nende hulgas nõmme muusikakooli flöödiõpetaja Maarika Olesk. Põhilisel külastan muidugi Renate tunde ja sinna juurde ka siis Muusikaakadeemia õpetajate tunde sest nemad tegelevad nüüd nende lastega, kes on siis siia tulnud laste muusikakoolidest. Või algavad õpinguid muusikakoolis, Otsa koolis, Elleri koolis. Ja siis kuulan neid tunde, mida antakse juurde. Muidugi, see on jube kasulik iseenda jaoks. Sest et iga laps on indiviid ja ta tuleb igasuguste vigadega ja, ja, ja see õpetamise algus oli praktiliselt väga raske protsess. See ei ole niisama lihtne, et annab pilli kätte, küll ta tuleb. Milliseid selliseid uusi ideid ja impulsse oled saanud, siin neid tunde jälgides? Kõik kõige olulisem minu jaoks on see, et see inimene ise on niivõrd fantastiline ja me siin omavahel ütlesime, et ta on täitsa energiapomm. Et nagu niisugust Energiat, mida tema annab välja siin nende tudengite peal, tegelikult me peaksime andma välja kõikuma nendele pisikestele lastele, et tehasemäng väga huvitavaks mänguliseks isegi. Sest et kui see väike laps läheb ikka tundjamaten toole hea ida nüüd pikali, see on tema jaoks ju midagi erilist, see ei ole niisama tohtma, seisan, pill on käes. Ja muidugi need harjutused, mis ta ütleb, tegime siin pikali maas, siis on ju väga vahva koos pilliga koos pilliga ja, või istuda rätsep pihtesse, pill on, käed on seal põlve peal ja seal lapsele kõik väga huvitav tegelikult. Ja ringis seismised, mis ta siin neid harjutusi tegi, neid tehnikaharjutusi, see on ikka väga-väga vahva. Et seda saab nagu kõik väikesele kohe algusest peale edasi anda. Meie omal ajal isand ja annab lapsele kindlasti palju parema pillitunnetus, aitab pilliga kiiremini sõbraks saada ja seda kindlasti. Väikesel lapsel tekib tüdimus, sest pilli on raske käes hoida ja ja ta on töötu. Ta nõuab ja, ja kui sa saad seda niisugust mänguga kõike kokku viia, ta teeb seda hoopis teistmoodi. Sest kui see Renate tuli siia ja neid harjutasime, hakkasime tegema oma õpilaste peal. Ei tekkinud kordagi tahtmist, et oh, ega ma nüüd enam ei viitsi ja, või ma ei tule enam tundi või see on kõik nii raske, seda ei olnud neil neile pakkusse huvitootega, mis ma nüüd järgmisena meile näib, Ta on või ette võtan, et mis seal veel oli, Nad tahtsid lausa neid harjutusi kõiki korraga, saadamate toot käib ikka kordamööda jupphaaval. Kas on nendest harjutustest ja ka enda jaoks mingi konspekt tehtud? Jah, on küll, sest ega kõik ei seisa ju meeles ka lõputult, sest see tuleb endast kõik läbi töötada, et seda nüüd edasi anda. Kõigist juttudest õhkus sügavat tänutunnet Saksamaalt tulnud õpetaja Renate vastu kuid tänada taheti ka flöödilaagri korraldajaid. Kindlasti mihkel pääsket sest tema on selle suure kursuse algataja ja sinna juurde ka flöödiühingut, kes organiseerisid üle vabariigikokku kõik flöödiõpetajad ja flöödimängijad, kes vähegi olid sellest üritusest huvitatud. Ka professor Renate Grass. Armin jäi oma õpilastega väga rahule. Pean ütlema, et minu klassis olnud üliõpilaste tase on erakordselt kõrge. Mul on olnud palju kursusi, aga siin Eestis tunnen, et inimestel on otsene suhe muusikasse ja tunnetus, kuidas seda teha. Mina töötan peamiselt tehniliste probleemidega, et neile seda lihtsamaks teha. Et nad haaraksid muusika kõiki külgi, mitte ainult meloodiat, vaid ka saadet õpime koos, kuidas õppida teost tervikuna? Pean ütlema, et nende inimeste olemus ja nad ise on mu südamele väga lähedased ja neil on kerge ligi pääseda, kuigi nad on alguses reserveeritud tud lähenemisprotsess on eestlaste puhul aeglane, aga kui jõutakse teineteiseni, siis tuleb sellest ilus suhe. Mõned on minu kursustel juba kolmandat aastat saame kõigest rääkida ja oleme saanud headeks Bradeks. Tahan siia ikka ja jälle tagasi tulla. Sellest aastast on minu klassis karsruues kaks uut õpilast Eestist, kelle leidsin suvekursustel. Töötan nendega vähemalt kaks aastat. Karsruuel on väga head suhted Tallinnaga, siin on muusikuid Eestist ja ka meie koolis on õpetaja, eks eestlasi. Lõpuks aga üks üldine küsimus, mille poole neil kursustel püüeldakse, milline peaks olema hea flöödimängija? Ütlen kõigepealt, et hea flöödimängija on hea muusik. Minu jaoks on väga tähtis tunnetada, kust, kas tegu on hea muusikuga või mittemäng ise ei olegi kõige tähtsam. Tähtis on see, kuidas muusika laval kõlab ja mida mängija oma temperamendi kaudu väljendab. Hea muusik on tundlik, temperamentne on võimeline esinema publiku ees väljendama muusikalisi ideid ja tundeid. Ta peab olema ka piisavalt intelligentne tunnetamaks teost tervikuna. Siia lisanduvad instrumentaalsed, erinõuded, saund, värviküllastus, kergus, aga ka vastupidavus. Hea flöödimängija on see, kes suudab unustada, etan flöödimängija ning võib teha igasorti muusikat. Minu ideaal on Rostropovitš oma tšelloga. Tema mängu kuulates unustad ära, et tegemist Andželloga. Nii on ka hea pianisti ja fagotimängijaga või kellega tahes. Need, kes nagu laulaksid oma pillil, on minu jaoks tõelised instrumentalistina. Sellised olid tänavusuvised flöödimängud Kadrinas, et kus oli flöödi laagreti juhendamas Karlsruhe muusikaülikooli professor Renate Grass, Armin saate jutud olid salvestatud koha peal rääkisid professor Rena kraiss flöödiõpetajad Raivo Peäske ja Maarika Olesk, pillimeister Aare nõmm ning kursuslased Eleonora palu Ave end, Hardo Killing, Evelin Hiiemaa ja Oksana sinkova. Kuulsime kursuslaste musitseerimist koos oma professoriga flöödilaagri lõppkontserdilt Kadrina kirikus kõlas Bachi pomartjeedakemiid, suuurt, lind, holmi ja Bizee muusika. Kadrinas kogutu seadsid saateks operaator Katrin maadik ja toimetaja Kersti Inno.