Me oleme Peek ja Pedaru. Käimas on saade siin me oleme stuudios nagu ikka Peegia Pedaru ja meie tänane külaline. Meil on suur rõõm tervitada armastatud ja hinnatud näitlejad Guido Kangurit. Tere, Guido. Tere, tere, tervitus, tervitus. No kuidas sinul on see käesoleva aasta tõesti hästi käivitunud, siin loeme, et president andis auraha kätte, siis veebruaris enne aastapäeva ja siis tuli teatriauhindade alt tuli ka suur preemia hinna eest mees ja tõesti, ja, ja siis noh märtsi keskel esilinastus Sis peaosa siis, kus sa kehastasid siis kormoranide film näitab, võib öelda, et esimene kvartal on käivitunud korralikult. Kas, kas see on üks parimaid aastaid? Sellest aspektist? Ei, mul olla kõik toredad ja põnevad olnud ja ma ei arva ka nüüd. Loomulikult see oli väga meeldiv töö, see ja, ja ja kiidan Kuressaare linnateatrit, lavastajat, heiti pakkuja kogu trupi kõrtsis ja kirikus ja ääretult sümpaatne töö oli. Aga kui seal teatriauhind üle andis, oldi Kaadu, sa oled vist niisugune väga heas vormis. Nagu ütlesin, et mina ei tea, minu arust kogu aeg olen heas vormis olnud ja ja mul oli huvitavaid töid ikka ja ikka olnud ja see rohkem noh, žürii märgata. Et nad siis nüüd märkasid ja ma olen ääretult tänulik selle selle zürii ees, et nad on mu tööd märganud, sest ma pean seda oluliseks ja aga noh, igal hooajal kindlasti ei ole väga huvitavat, mõni hooaeg on vähem huvitav, teine hooaeg on rohkem huvitav näitleja elu on natuke ka õnnemäng ka kellele sa torkad silma just ja kes arvab, et sinuga võiks seda või teist või kolmandat rolli teha, nii et ei ole päris enda määrata enda määrata on see, et võid mõne rolli ära öelda, kui see rõõmu ja, ja seda luksust ma ka juba tänasel endavanuse juures tundub, et ma teen südame kõvaks ja ütlen nii mõnegi töö, ei, mitte midagi halba, mõeldes sellest režissöörist või nii edasi edasi vaid lihtsalt tunnen, et rolli paigutu minus. Ma olen tegelikult alati nii mõelnud, aga võib-olla varematel aegadel olen leidnud kohustuse ikkagi ära proovida. Mitte kohe ei öelda, tänasel päeval võib-olla natuke rohkem ütlen, ütleneisid. Kui, kui Tolk ja Maimik tulid sinu juurde rääkima, et oh, et meil on siin tulemas selline selline film, tahaks näha sind peaosas, mis sul esimesed, sellised mõtted, emotsioonid tekkisid? Ei, ei öelnud aga suured suured kahtlused olid ja ei öelnud sellepärast et ma kartsin ju alt vedada neid ja, ja edasitrupi, nad tegid mulle selle üsna üsna ammu juba selle ettepaneku, neil ei olnud veel päriselt stsenaarium, võib olla üksikud stseenid, olid, mille nad mulle meili peale saatsid lugeda. Väga kahtlesin, et ma olen küll suur muusikaarmastaja koolipõlvest peale arusaadavalt, varem oli see rohkem ikka nagu rock, nagu kõigil koolipoistel, eks ole, täna me siin, ma arvan, me alustasimegi hästi kaugelt, eks ole, kiis Richardiga ja, ja kui meie saateformaadis ära mahuksime, lõpetame ka kiivrid seal siga. Aga, ja arusaadavalt on ta nüüd siis rohkem džässi poole kaldunud, aga ma ei ole kunagi rokimees olnud, ma ei ole kunagi laval olnud Well isegi poistekooris kunagi laulnud igal aastal õpetajad lubasid tulla 10 aasta soov, see soov nii-öelda rokimees olla rokisangar on kuidagi läbi käinud millalgi vaata nagu ei ole, sest et no ei ole. On olnud, ma ei, ma, ma olen alati vaadanud, kuidas kooliajal keskkooli ajal bänd mängis ja käisin koolipidudel ja ja mina tegin, tegin siis nii-öelda muusika kuulamisõhtuid, isegi mitte disko ohtusid, mis tollal olid populaarsed, vaid ma tegin just neid ei kuulamisõhtuid, kus olid noh oli rahvast tuli kokku, aga ei tantsitud, vaid kuulati muusikat. No ega seda ka tollel ajal jõhvis palju ei tehtud, aga vot see ongi minu king krimpsu ja seal võib-olla ma olin tihti ka arusaamatu teiste jaoks, aga aga ma kuidagi nagu mul on mingi muusikaline rida olnud kogu aeg, et ma tean, kes mulle meeldib, rohkem, kes mulle meeldib vähem. Tollel ajal oli plaadi vahetus sul bussidega, saatsime ühest linnast teise plaate ja nii edasi ja nii edasi, et see kõik on mind nagu puudutanud väga. Ja, ja see kõik ei andnud alust öelda kohe selle filmile ja kuigi tahtmine loomulikult oli ja üldse olema filmi vähe teinud ja, ja Maimik tolku minu jaoks põnevad poisid olnud ja et üldse aru saada nende mõtlemisest ja nendega kaasa osata minna ja see kõik oli põnev. Ja ja resultaat on ju ka päris vahva dünaar hoolimata, hoolimata mõnedest õelatest kirjutustest aga väga positiivseid ja olulisi kirjutas ja kui juba paar kirjutatud on väga sellised, mis sulle korda lähevad, nagu Kaus kirjutas sirbis, eks ole, või või Mihkel raud võttis mind Kolmeraudses vastu, siis see andis mulle sellise tagasiside, mul rohkem pole vajagi tegelikult tagasisidet, ma juba tean, et järelikult päris puusse ei pannud. Rahvas on vähemalt suht hästi vastu võetud, et tõesti on üks edukamaid eesti filme jällegi üle pika aja. Jah, see on juba üle 30000 vaataja, ehk siis selle aasta raudselt nii-öelda senistest eesti teostest kõige edukam, et eks näis, palju ta kogub veel krutib neid numbreid juurde, mind huvitab see ka veel, et kui sina istud seal esilinastusel, vaatad oma suurt rolli oma kätetööd, mis tunded sind valdasid? Esilinastusele vald annab suhteliselt mingid tunded, ma olin närvis, ma teadsin, et ma pean veel Kolmeraudses otse sealt minema ja nüüd me käisime kogu perega, ühel pühapäevasel päeval võtsin ka lapsed kaasa ja vaatasime tõele näkku, rahulikult sai keskendunud vaadata ja ja mul on hea meel, et see et need rollid, mida me seal tegime, jäänud niisuguse siledat, eks ühe plaanilisteks vaid ma et me suutsime, ma ei räägi mitte ainult endast, vaid ka teised, teised poisid kõrval Roman Baskin ja Harry Kõrvits ja Vlassov ja et nendel rollidel on, on teised plaanid ka. Vot ei ole lihtsalt rokimehed. Joo õlut ja rügise ja, ja ei küta rokivaid, neil on omad elud ja ja ma tundsin küll, et mu oma rulli puhul sain nagu teisi plaane ka avada emaga kodus olles ja et iial kriitikud ei olegi, tähendab kriitikud on selles mõttes küll üksmeelsed olnud, näitleja sooritused olid ikkagi kiidetud üldiselt noh, praktiliselt igale poole pikem ja oma kiidan siis režissöör pere, reageerija, Docterveerisid, et kuidas nemad kõigepealt eksnaine Pille ju oli üsna kursis, eks ole, ma olen juba nii pikalt seda lugu rääkinud, mis meil toimus, eks ole, suvel ja kuidas. Ja poeg ütles, et vinge tütar vahepeal pööritas silmi ja keeras pilgu ära. Ja jah, seal oli ikka lahedaid seene kil, aga jah, ega ega üldiselt neid filme väga palju ei ole, mina vaatan siit, eks ole, vist ise ütlesid ka, et, et ta ei lähe teinud, oled vähe teinud, et mis, mis see põhjus on lihtsalt noh, ütleme nii, et ei ole pakutud. Arvasid, et ei sobi väga filmi, ega ma siin olin ka väga valvas, et selle ülemängimisega ma kardad, nutt natuke, ikka on spetsiifikat erinevad teater ja film, eks ole. Ja ju ma siis, kuna ma vähe olen teinud juba siis väga hästi ei sobi filmi. Ja, ja need, kes mind ongi võtnud, ega nemad väga mind katsetanud ei ole nii-öelda kõige jubedamad asjad, on need proovivõtted, ma teinekord loen selle stsenaariumi läbi ja ma ei lähegi proovivõttele, kui ma tunnen, et ei ole mõtet. Need on nii üle mängida, ei taha, tahad nagu normaalne olla, aga proovivõte on üks jube asi. Ja, ja, ja eks ma olen nendel käinud ja ei ole sobinud rolli ja nii ta ongi, aga mul on väga meeldivaid kogemusi nendes vähestes filmirollides. Olav Neulandiga sai kunagi tehtud näkimadalaid, kus oli, mul mulle väga meeldis, mängisin seal pastorite erinevas vanuses ja, ja, ja Peeter Simmiga lühifilm Aida ja neid on vähe imeda. Lil kas nimed marmortahvlil ka? Jah, ka seal. No sa ütlesid juba ennem ka, et, et sa nagu tunned ära, eks ole, et mis, mis roll sulle sobib ja enamasti vist seal vist mingi loogika, lavastajad, kõik vaatavad, eks ole, et mis, mis karakterit on vaja, mis iseloomuomadustest kõige parem on, ikka kuidagi mängid seda, mis mulle mõnele filmi lavastaja, tule vaata mind teatris, siis sa saad aru, mida ma teen, et noh, mis me siin ikka nüüd katsetame, et ma olen ju olemas. Et katsume niimoodi ja siis, kui sa juba natuke kõhklide, siis ma tulen proovivõttele ja nii edasi, et tõepoolest me oleme ju avatud, meil on teatris töid ja selle järgi saate vaadata, kas üldse sobib. Kuulame vahepeal muusikat, kuna sa oled suur muusikaarmastaja, ma saan aru, ootel on king, krimpson, räägi natuke. Miks sa valisid selle oma noorpõlvele? Kink, rämps on olulised ja väga pikalt Creamson ja edasi juba Robert trip, kui ma kõiksuguste projektidega on oluliselt ilmselt mu muusikalist maitset kujundanud ja ja, ja nõksime koduplaadi, riiulid on, ongi inkrempsonid, eurooplased, tripi projekte täis, ega see ei tähenda, et ma neid kogu aeg kuulan, aga kuna ta on mulle korda läinud, siis ma ikka olen tahtnud mu koduriiulil olemas oleksid ja ja hiljem me jõuame ka võib-olla selle suve mõisa ja kontserttuuri juurde või kuidas seda nimetada kuus kontserdid, mida me suvel teeme mõisaaedades Eesti kontserdiga koos? Ütleme, see mõte on ka algselt salud, ütleme Robert tripist ja tema tegemistest ja et sellepärast võib-olla mõistlik, aga kuulame siis ikkagi päris varajasest tõesti aastast. Kus selline kriis, ma pakun välja, kas see on ka nüüd, ütleme noh, neid palasid, mida samal ajal nii-öelda kuulamis discol nagu mängisid, sa panid plaadi peale, kas sa kõnelesid ka sellel nagu avasid nende kuulajate jaoks natukene seda maailma? Ma ma nagu rääkisin sellest, ega ma nüüd täpselt Kuu aega tagasi, eks ole ju, ega ma täpselt ei mäleta, aga no mul jätkus nagu nagu ülbust panna peale sellist muusikat, mis väga tuntud ju ei olnud, eks ole, lihtne oli tollel ajal panna Led Zeppelini tyyp ööbelid, midagi sinnakanti või tiitleid. Aga, aga ma nagu otsisin ikkagi seal. Noh, kas ta nüüd päris vastuvoolu oli, aga ta on nagu proge-rock ja tollel ajal et ega ma jonninud, aga mulle meeldis see, mitte ma Seppeli ajatada sellest bändist väga lugu pidanud, aga, aga see oli nagu liiga lihtne. Sellepärast otsisin nagu selliseid natuke serva teid ja kink, limpson, kingid sealt. Me räägime Guido Kanguriga ja Guido, sa oled tuntud-teatud armastatud näitleja ja samas oled kõva džässimees, mitte siis, kui ise džässmuusik, vaid džässikorraldaja, et olete juba ammu korraldanud erinevaid džässi, kohvikukesi nii-öelda ja Hiiumaal Sõru džässifestivalil teinud kodukandis Ida-Virumaal Rannapungerja jõe suudmes tuletorni kontserte vedanud. Ja noh, ja Tallinnas on sul teatri puhvetis džässi esmaspäevad, et millal, kuidas kõik kuidagi hakkas, et sul selline džässi siis laine peale tuli. Ega ma ei oskagi nüüd päris öelda, kust kõik hakkas, eks ta niimoodi samm-sammult vähehaaval. Me oleme lähenenud üksteisele siis, nagu ma enne ütlesin, et see rokkmuusika on nagu aastatega taandunud, eks ole, ja ja olulisemaks on saanud džäss ja just selline melanhoolne kulgev Vlad lihtsalt romantiline siis mitte päris raju džässrokk, džäss, selline. Ja, ja kuidagi on siis nüüd juhtunud, et, et sai neli aastat tagasi kuidagi nii ettevaatlikult selles kohas mis on siis nimetusega teatri puhvet, segadusi nagu oleks kuskil teatris, aga ei, see asuke, teatri väljak kolm väga heas kohas südalinnas Estonia teatri ja ja mis on meil, see kuulus Nokia on see, selle vastas seal. Ja, ja tõepoolest, neli aastat oleme suutnud olemas olla ja, ja hästi meeldivad, on kõik need džässiõhtud, mis seal on olnud, lähitulevikus on siis kohe tulemas Helin-Mari Arder kvartett ja, ja siis tuleb Els Himma ja Els Himma oma trio vaja ja nii edasi ja nii edasi ja tõstis on siis neli aastat olnud. Ja, ja sellest siis kasvaski välja lihtsalt kui esimene aasta sai läbi, et oi-oi, et asi läkski käima kuidagi nagu märkamatult mõtlesime proovida ja ja, ja siis tundus, et see oli nii tore, et ei tahaks nagu seda pikka suve oodata, kuni sügisel saame jälle alustada siis kutsusimegi, need kes meil külas on käinud aasta jooksul, et teeme Hiiumaal ka sellised muusikapäevad, pillimees, aruandluskontserti, vaatame läbi, kes meil külas käisid ja sealt siis juba hakkasime järgmine aasta ta seitse salongiga minema ja ja siis tuli jälle uus suvi ja siis sai seda juba teadlikumalt juba tehtud get, teemegi džässi, Sõru džäss ja sedasi on need arenenud, et et sellel aastal on see siis neljas kord ja alati on ta meil enne jaani päeva. Ja, ja mõeldud on ka ikkagi niimoodi, et, et otsida kohta, kus, kus toimub vähem, eks ole, natuke missioonitunne ka, et, et lihtne oleks ju siin Tallinna külje all kuskil metsas pargis teha, aga päris teadlikult läinud Tallinnast kaugemale. Aga aga alati ma rõhutan seda, et et me ühendame looduskauneid paiku kohti, mida mulle meeldib pildistada ja, ja ilusa muusika, et samamoodi juhtus siis seda, et eelmisel aastal esimest korda oli siis Ida-Virumaal Peipsi kaldal, Rannapungerja jõe suudmes, kus tegelikult mitte kunagi ei ole midagi toimunud. Me ehitame sinna lava üles ja, ja teeme seal ka seal, me teeme arusaadavalt nüüd mitte päris džässi kui Sõrus. Me lubame tõesti nimetame seda julgelt džässifestivaliks, siis noh, Ida-Virumaal. Ma painuta natuke rahvast enda poole, natuke annan järgi. Et, et seal on ansambel ajavares. Kui meil oleks aega, siis me võiks kindlasti ka ansambel ajavares plaadi pealt ühe loo näiteks kuulata, aga samas tuleb sinuga Tanel Padar, kes teeb oma seda projekti veidi valjem kui vaikus, et ei olegi nagu päris rock, eks ole, ta on ikkagi selline akustiline programm. Ja siis võtab temalt juba üle Tõnis Mägi, kes laulab rahvale ja meile kõigile armastatud lugusid ja ja lõppeb päeva sellise ansambliga Tartu noored üheksaliikmeline bänd, estraadiraadio, mis on vist ka minu meelest Tõnismäe ellu kutsutud bänd. Et noh, püüame, püüame erinevaid asju ja, ja järgmisel päeval seal on ka kahepäevane see. Järgmisel päeval on Lenna kuurmaa oma uue plaadiga külas ja siis anname sõna kindlasti ka kohalikele esinejatele, Taylejatele, koorile ja puhkpilliorkestrile ja, ja nii edasi ja nii edasi ja õhtul mängime teatrit, nii et selles mõttes on ta natuke erinev. Et kui Sõrus me teeme ainult muusikat siis seal me teeme, eelmisel aastal tegime teatrietenduse ja teeme ka sellel aastal teatrietenduse. Aga, aga kogu minu minu soov ka siin džässisalongis ja nendes festivalidel on ikkagi, lähen lähemale tuua üksteisele džässmuusikat ja teatrit. Et noh, sõna sõnalavastus ja džässmuusika klapivad kokku küll ma näen nende puutepunkti, seda rohkem ma kutsun ka džässisalongi näitlejaid esinema, näitleja laulma, näitlejaid pilli mängima. Ja kui ma alguses tegin nagu kõike ise, sest et noh, ma ei julenud kedagi kutsuda ju ei tea, kuidas asjad kulgevad, olin konferentsee, lugesin luuletusi, organiseerisin siis tänasel päeval käivad mul seal eelmine aasta oli Sõrutsessis aitasid mul läbi viia Mait Malmsten ja Margus Prangel. Nad on ka sellel aastal aitavad läbi viia, et ma nagu endalt võtad natukene koormused vähemaks, et et arusaadavalt niikuinii on vaja väga palju selle asjaga kõigega tegemist, et aga mul on väga hea meel, et näitlejad käivad ka kuulamas neid muusikaõhtuid džässisalongis ja festivalil kuulavad ja ma otsin väga neid kokkupuutepunkte ja mul on tunne, et me leiame, leiame rohkem. Kuule, kuulates sind, siis mul torkas pähe sõna džässteater, et ma ausalt öeldes ei ole uurinud, kas on selline formaat üldse olemas. No ma ei tea, et Eestis oleks päris seda tehtud, aga aga noh, me otsime neid kokkupuutepunkte, aga, aga meil on Taavo teatis olnud, kunagi oli selline etendus kokkade öö, mis minu meelest oli sõna džäss, puhtalt sõnaline, džäss. See on see muusika noh, inimeste jaoks džäss, võib-olla seostub selliste mingite avangardsete või selliste muide freejazzivormidega, et sa rääkisid ära, et, et see on nagu pigem ikkagi traditsioonilise melanhoolselt meloodilise Kohe panna näite peale üks mu lemmikhelilooja, Paul Mousson ja, ja Marek Talts käiski ka sellel aastal pool Moussoni kavaga, ma ei tea, kas pool Mousson ta ise vist ütleb vahel pool mott jää enda kohta. Et me võiksime näiteks teda kuulata ja, ja teine, mu lemmik, suur lemmik on Bilbri selgitarriga. Et siin on mul kaasas selline tõesti niisugune klassikaline näide, et, et tüüd džässmuusikast, et võime korraks seda kuulata. Siin vahepeal noh, meil on külas siis Guido Kangur, Päike Pedaru et rääkisime ka sellest, et Guido ei, ei vist esimese asjana ei tahtnudki minna lavakunstikateedrisse, vaid tahtis hoopis kunstiinstituuti minna mingit ruumi kujundumist. Kas niisugune jazzi kohvikutetegemine on ka omamoodi niuke interjööri või meeleolu loomine, et kas sa sealt saad nüüd aga sellist noh, kunstniku mina kuidagi ruumikujundust ära kasutada? Päris päris hea küsimus. Et tegelikult vist ma olen ise mõelnud, et need, selle fotograafiaga tegelemine, et pilte teen, et ma jupp pildistan selliseid. Loodus pildistan või viimasel ajal võib-olla natukene ka salaja teleobjekt Diviga ütleme kuskil lõunamaa reisidel mingid portreesid, teed aga aga ikkagi enamasti loodust, et siis see vist on küll nagu natuke jätta. Jätk sellele, mis nagu pooleli jäi, ega ma see päris teadlik jõle poiss lõpetab keskkooli ära. Näiteringis olin ka käinud küll, aga kuidagi see kunsti instaminek oli mulle nagu ahvatlevam mõte. Ja, ja, ja nüüd tõepoolest, kui ma, kui ma pildistan ja vaatan, et mulle selline nokitsemise töö meeldib ju tegelikult rohkem kui kollektiivne töö, teatritöö. Et ma tunnen küll ennast mõnusalt praegu hetkel on jälle see pildistamise asi nagu tahaplaanile jäänud ja küll me reisil Tais, Malaisias, nüüd ma küll arvan, 3000 pilti kindlasti tegin. Hõisuga tundsin, mõnus on ikka pildistada. See klõps käib kohe nagu nagu ihust läbi. Ja, aga sul on õigus, et tõepoolest ja jaotasele džässi juurde ma jõudsin tegelikult võib-olla püüda päris täpne olla, et neid looduspilte siis, mida ma oma kalamatkadel reisudel tegin ja mis siis vormusid kuidagi ka esimesteks näitusteks nende sõprade toel. Sa ütlesid, et tee ikka ja ja siis ma hakkasin sinna panema taustmuusikat, et kui on juba selline loodus, vaata näitas, siis seal hakkas mul niisugune melanhoolne džässmuusika olema taustaks ja sealt tekkiski tunne, hakkab, mul on ju ammu on mõtet, kui kui ma mõni sõber on mind kutsunud, kuule, teeme restorani või teeme midagi, siis ma tean, et kuulge, mind ei huvita ja see, mis ma peaks pead vaevama sellise restoranipidamisega, et kui ma midagi teeksin, siis ma teeksin džässisalongi. Aga see oli selle aastakümneid jutuks, ainult et kui ma teeks, siis ma teeks ja siis, kui nad ükspäev sündiski, siis ta tegelikult saigi võib-olla tõuke jällegi sellest fotonäitusest, mille taustaks mängis džässmuusikat ka ja, ja fotod on ilmselt ja selline omaette nokitsemise teema, mis jäi omal ajal võib-olla kunstiliselt pooleli, näiteks siis tegelikult ma olengi sellises vanuses ka mulle väga meeldib sildu otsida, et kust miski pihta hakkab ja mis on millegagi seotud, nii et siit, siit annab sildu tõmmata küll. Nii tore, et me oleme jõudnud sinu hobideni, mis on tõesti värvikad. Rikkalikud, et ma avastasin siin uurides sinu kohta natukene, et sa oled kahasse Jaanus Orgu lasega andnud välja raamatu dialoog tulpidega 2007 aastal, siis et mõlemad olete tulbikollektsionäärid, et seda aiandust armastate, teadsin aga tulbid, nende kollektsioneerimine ja selline noh juba kirglike spetsiifiline tegevus tuli mulle küll üllatusena, et räägi natuke tulbiarmastus alguse sai. Tulbikollektsionäär on kindlasti minu kohta palju öelda vanameister Jaanus Orgu Lauson, tõeline tulbikollektsionäär ja, ja, ja mul on väga hea meel, et ta mulle palju asju õpetanud ja, ja meil on, millest rääkida ja aga minu, minu ikkagist. Ma pean ennast aia inimeseks, kuigi selleks kulus palju ja palju rohkem aega olema. Aga see on ikkagi ilmselt kodunt kaasa saanud, sest vanemad on seal. Samas, kus ma seda tuletorni kontserdid Peipsi ääres Rannapungerja jõe kaldal nendel on, noh, tõesti nüüd väike botaanikaaed kodus, et et jume vennaga mõlemad ikkagi oleme sellega saanud ikkagi oma lapsepõlvekodust kaasa. Ja noh, ega ma muud ei oskagi öelda, et siis kui ma kalamajas keerasin, siis ma püüdsin, kõik on maja ette lillepeenra teha ja ja, ja sealt on läinud ja aga silma, tegin ettepaneku, ma nägin, milline, milline meister meie keskel on ja ja millised on tema teadmised tulpidest ja aiandusest ja siis ma tegin talle ettepanekut kuule. Et räägime ja siis ma intervjueerisin teda. Ja vanameister hakkas rääkima ja rääkis meeletult huvitavaid lugusid. Mulle vähemalt ma ei tea, kui palju materjali veel, mis, mis jäid sellest raamatust välja. Ja tal oli ju palju rääkida teatrist, rääkida elust ja siis loomulikult aiandusest tulpidest, nii et seda siis see raamat sündis ja mul on väga hea meel, et see mõte mulle pähe tuli. Sest et noh, mis minul sa rääkida, mina räägin natukene, aga mul oli hea meel, et vanameister hakkas rääkima. Jaa. Jaa. Sellel raamatul võiks vabalt jätk tulla, sest oleme juba materjali olemas, nõnda palju? Jah, ja sinul oli muidugi ja jälle minust fotograafia, eks ole, siis ma oma aia tulpe pildistan ka küll öösel, välk küll päevalgi hommikul, nii palju kui võimalik on, nii et see oli, mul oli jälle siis konkreetne ülesanne selle raamatu jaoks veel rohkem pildistada. Eks ole, kas kuskil millalgi saab sinu pilte näha, on sul plaanis mõni näitus? Nõudlust ei oleks, sõbrad-tuttavad, kõik tahaks näha. Praegu praegu ei ole, mõte oleks muidugi sellest Tai ja Malaisia reisust saaksime näituse küll, aga no ega ma ju ei pildista selleks, et tingimata näitust saada. Aga noh, kui vaatad oma pilte ja mõtled, et siit see on päris huvitav et ühe näituse jagu sealt ju tuleks, aga otseselt ma praegu ei tea, et mul oleks plaanis mingit näitust teha, sest et tulbinäitus on olnud väga mitmes kohas ja muid reisifotosid neid, neid Hispaania matkasid ja, ja Koola poolsaare matkasid on olnud ja nii et otseselt ei ole praegu plaan, eks näis. Jah, reisimine on üks teema, mis ka sul kirgi kütab, et oled kirjutanud ka reisiraamatu elu, on seiklus. Mis siis kuulajate kurvastuseks on tänaseks juba ammu välja müüdud ja enne vahepeal korra omavahel singa lobisesime, rääkisime sellest, et ikka talvel tuleb korra käia päikese all ja suusatamas, et kas reisikirg on sul ka ammu juba? Ma ei teagi, kas see nüüd nii väga kirg on, aga noh mina ei tea, ma arvan, kõigile meeldida kõigile normaalselt. Ei no nii ei saa öelda normaalset kõigile vähemalt paljudele ma tean väga paljusid või õieti ma tean, väga väheseid, kellele ei meeldi, siis ta mulle arusaadavad meeldib ja eriti tore on seda nüüd teha lastega koos, sest lapsed on juba nii suured, et nendega võib reisile minna ja ja see Tai ja Malaisia reis, mida me siis mõned kuud tagasi tegime. See oli tõesti selline seljakotid seljas, ei, raskeid kotte taga lohiseb teda ja ja see oli tõesti nagu, nagu, nagu mingi palverännak sai vaadata erinevaid inimesi, kuidas nad elavad ja ja erinevaid tõekspidamisi uskumise ja, ja, ja tõesti, et lapsed pidasid vapralt selle reisi vastu ja see on küll lahe selles mõttes, et ma vaatasin ette, et sõita perega koos nagu, nagu tegutsesid, et üldiselt su huvi huvide hobide seas on palju just siukseid, jõulisi niukseid, individualistlik, ettevõtmise alapüük, mootorrattasõit või noh, ütleme selles mõttes, et fotograafia ka on ju, ütleme siis sa ikkagi ise seda ajendas nokitsed rahulikult oma perega, jah, et kujund kalalt tuled ära, siis lähed küll, eks ole, näed, niuksed, purikas ained, naine, näete, te uhaad või midagi sellist, aga üldiselt ikkagi niisugune nagu omaette nokitsemine nagu sa, nagu sa ütlesidki. Et, et reisimine on siis seal seal nagu jagamise rõõmu nagu nagu rohkem mootorrattasõit on ohtlik ka. Ma arvan, et selline ettevaatlik ime, et ega ma väga ei riski, nii et sõidan rahulikult ja kuskil mingis kambas sõite. Ma ei, mulle ei meeldi, kui ma sõidan. No praegusel ajal on juba tore, et sa mootorrattasõit muutub ka praktiliseks, sa lähed tööle või eelmise eelmisel suvel sõitsin Moviinistusse etendust mängima ja väga mõnus. Mõnus on, kui autoga minna, palju kiiremini kohale, mitte ei kihuta, vaid sellise pääset palju kiiremini liikuma. Aga, aga need, minu hobid on vist pigem kõik nagu seotud. Nende hobidega tegelemine viibisid linnas välja ilusates kohtades ja sedasama nagu see mäesuusatamine, eks ole, et sa. Seal on nii ilusad, et sõnu ei ole hinge kinni. Ja mul on jällegi hea meel, et lapsed ka sõidavad, nii et meie pojaga tulime suusatamas, siis ühe jagasime ära üks päev lumelaud, teine päev, suusk lumelaud, nii et nad, nad, nad on täiesti iseseisvalt mäel juba ja siis me alustasime seda ka päris mitu-mitu aastat tagasi, seda õpetamist juba nii, et nad praegu täitsa saavad hakkama juba isemäel. Järgmisena melootele Els Himma, kes siis esineb sinodi džässikohvikus teisel mail, eks ma saan Tallinnas. Ja kindlasti teise päeva Sõru jazzil. Teise päeva avab ka Els Himma. Miks, miks me kuulame praegu Els Himmat veel kord, olles koos nimelist lugu, räägi natuke sellest. Mul on hea meel, et silma käis eelmisel hooajal Me Tšassi salongis ja siis ta ei olnud tõesti väga kaua ist avalikkuse ees esinenud ja ma helistasin talle, et minu meelest džässisalong ta on tõesti selline tunne nagu suures toas kodus suures toas oleksid muusikud külas ja sõbrad külas, kes joovad veini ja nagu ma ise alati ütlengi, et alustame uut nädalat esmaspäeval hea muusika ja veiniga. Ja selline tase, need on nagu, nagu niisugune vahetu ja siiras koht. Ja, ja, ja see on nüüd küll koht, kus võib inimene ka üle hulga aja. See on nagu eemal olnud, võiks, võiks ka seal olla ja rääkisin, et meil on niisugune lihtne hästi lihtne koht, et et siis, kui sa oled huvitud tuleproovi ja võttis selle vastu. Ta oli siis küll pabistas arusaadavalt ja, aga see oli imeilus kontsert. Ja, ja nüüd ma juba küsisin ta käest uuesti, et justkui on aega mööda läinud, tuleksid sa veel ja ja mul on tõesti hea meel, et, et mõnes mõttes on see teatri puhveti džässisalong koht, kus ta toimusid, nemad, no ma ei või öelda, et tema tagasitulek mõjub täpselt ka ei tea, aga aga siiski sealt ta tuli uuesti jahve ette ja nüüd ta tuleb meile teisel mail ja tuleb ka Sõrusse ja ja ma loodan, et järgmine hooaeg jälle meie juurde tuleb ja ma püüan neid neid džässisalongiõhtuid ka. Et need meeleolud ikka vahelduksid nii nagu kava koostades kava koostamiseks väga vahva asi, et sa vaatad, kuidas meeleolud vahel tuvad ja et väga ühte väravasse ei läheks, et oleks muutused ja nii ma püüan ka üle esmaspäeva ikkagi, kas üks esmaspäeval vana, mõni vanameister mängib ja siis anname jälle noorematele sõna ja, ja siseneme jälle vokaalile sõna, et, et see on väga vahva seda. Ma vaatan alati igal esmaspäeval mõtlen, et issand, kui ilus kontsert. Seda on tore luua. Sellise siis Els Himma veel kord olles koos, räägime Guido Kanguriga, kes on kõva džässikorraldajad, kas kõiki neid korraldusi, eks iga, kus sa teed džässisalongi või väikest džässifestival, et seal on tohutult korraldust, et kas seda sa teed koos abikaasa Pillega, mis USA sulle nagu eriti meeldib, meeldib sulle asju ajada, jahmerdada igasuguste sagimistega või on see rohkem, Pille. Neil on üsna ikka välja kujunenud, nii et ütleme, mina lähen ees, lood, mingid suhted, räägin läbi ja, ja kõik see kirjamajandus ja meilinduse tuleb siis kõik. Pille vormistab selle ära, saadab laiali kirjatutena, enne on vaja ju rääkida inimestega läbi ja siis asja koera fikseerida, et see on nüüd kindlasti nii, aga noh küllap me ja noh, koos me arutamegi, mis võiksid kavad olla ja ja, ja kes võiksid suvel meile esinema tulla, kahjuks ju ala kõik ei mahu, eks ole, mingi valiku peab tegema, kurvastavad keegi jääb välja, aga need, need asjad nagu me mõtleme koos, aga aga sellel suvel, nagu ma korra juba mainisin, et, et toimuvad need mõisaaiakontserdid. Et seda me teeme nüüd koos eesti kontserdi, et iga et väga tore oli, et Eesti Eesti Kontsert Jüri Leiten nagu ise pöördubki meie poole ütles, et kuule, teeme midagi koos, et teil on vahvaid asju juba sündinud ja ja siis mul tuli meelde, et mul on üks, üks mõte mis kuidagi saanudki tõesti robottripi juurest lugu alguse, et ma mõtlesin, et võiks ju olla draamateatripoisid, kes kitarri oskavad mängida ja Weekend Guitar Trio ja kui ma siis Aegisin Weekend Guitar Trio poistele ja draamapoistele ja ma nägin, et neil kõigil tuli sära silma, siis ma sain aru, et siit sünnib üks uus lugu, sest et ma ei ole ju mingi professionaalne mänedžer või kontserdikorraldaja, ma, ma ikkagi püüan leida selliseid noh, oma oma omanäolisust või, või ma ei leia, no lihtsalt, et nad on nagu teistsugused kui tavalised kontserdid ja siis ma leidsingi, et selles on ka mingi mingi võlu, hoopis midagi muud kui lihtsalt suveõhtu kontsert ja ja, ja see koosneb siis kahest erinevast meeleolust, üks on siis, kus on mehed laval ehk siis üheksa meest mängivad akustiliste kitarride selline. Praegu, kui ma proovi kuulen, siin ma näen, milline jõudsalt tuleb, milline energia sealt tuleb ja siis on, on selline vaikusehetk seal mõisa aias ja teise pooleks tuleb lavale Lenna kuurmaa oma oma oma bändiga. Ja, ja, ja siis on nagu teine õrn meeleolu. Selline saab olema see mõisaaiakontsert, mis on siis su juuli teises pooles, kuid on, kes need vihkendi trio poiss poisid mängivad siis draamapoistega, kes need draamapoisidki kitarri arvad? Mait Malmsten, Märt Avandi, Raivo pass ja, ja, ja Margus Prangel. Ja nendega koos on. Veel inimesi, nende koos on, piinlik, tekkis auk, vaata kui seal lava peal ja lava peal seal läheb, on sul läinud laadal mingid sõnad meelest ära või tekste, ühesõnaga teil on seal seal seal Fleur ikkagi või ei ole, enam ei ole, ei ole jah. Nimedega on küll vastava protsessi salongi kavanduses, mul on hirm, et siis ma ütlesin nime valesti. Kruusimaa oli, vabandust siis kitarrivirtuoos, kes on, kes on poistega koos laval ja, ja, ja meie väga hästi vehib kitarriga draamateatri helimees, kes, kes seda asja nagu seal organisatoorselt aitab korraldada Tauno Tauno Makke. Et see on nagu see seltskond, aga see nimedega, et see on mul mul tõesti vaest, kui ma džässisalongi avanenud tekkiv auk. Pille hõikab mulle selle nimel. Aga laval ei ole hullu öelda, kui midagi läheb meelest ära. Päris mees ikka ära ei lähe. Ja kuidas seal selle ma vaatasin kuskil naistelehes vist oli üks meeleolukas momente, et oli tuvastatud, et et Guido Salid ps3 mingil üritusel käinud ühesugused rohelise särgiga olid käinud auhinnaskaalal ja, ja ma ei mäleta kuskil veel paaril. Kas see, kas see roheline särk oli, on seal mingi õnnetoov, särtsu või, või kuidas see niimoodi? Ei, ma arvan, et see oli lihtsalt üks uuemaid särg kuidagi armsa värskelt. Üldiselt mulle meeldivad niuksed, linased ja kordsed asjad, nii et see võib olla seal, see ka kortsus oli või ei olnud. Naised lihtsalt oli fikseeritud etet kolmel erineval üritusel, et noh, vaata noh, vahel võib-olla sealt, et näete, tunne too särki, et olen seal selge, eks ole. Eda usklik, sa ei ole selles. Aga kas sul enne etendust on mingid oma rituaalid, teed sa mingi väikse ma ei tea, jah, rituaali või on sul mõni talisman või kuidas sa enne etendust? Ei, mina olen väga praktiline, ma teen igal iga kord enne lavale minekut, isegi väiksem roll ei suudagi, pole mina lihtsalt oma. Oma suusoojaks ehk teen häälikuharjutusi lihtsalt. Ma tunnen, et ma pean seda tegema. Siis on mul mõnusam lavale minna, et lava taga ma üldiselt harjutan, teen, teen oma aparaadid lihtsalt soojaks, lülitad ja tõmbad käima, tõmmanud käima just nimelt nõnda. Nii tore, see on asi, mida võib-olla peaks ise ka. Jube hea tõesti aval rääkida, kui sa oled seda kasvõi hambad kinni numbreid lugenud, 100-ni üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus hamba kinni. See, need lihased hästi töötavat, tugevalt töötanud. Korkiv no vana nipp, pannakse kork suhu ja loen just just just just korki pole võtta, kui hambad kinni surud ja loed Need numbrid läbi, siis kui sa seda paar korda teed 100-ni lähed lauale mõnusalt, tunned kohe, kuidas kõik voolab suust. No väga hea varsti meil ongi algamas Eesti rahvusringhäälingu uudiseid, siis me saame Tõnuga siin hambad kinni, numbreid lugeda. Kahjuks meie tunnike sinuga täna on läbi saamas, mis te ütlete kuulajatele lõpetuseks Omalt poolt. No teid, ma tänan, et mind kutsusite ja mu ära kuulasin, tuli ja, ja olla tulge teatrisse ja tulge, tulge, tulge kontserdit kuulama, nii džässi salonil ja jälgige meie suve üürit, tõsi ja tegelikult on meil ka sügiseks juba üritused olemas ka sellesama Eesti kontserdi ka, et me neid mõisa mõisa kontserde jätkame ja jätkame ka mõisa sisekontserte mööda Eestimaa kauneid mõisasid ja ja kindlasti toimub Sõru, džäss jälle ja jälle ja jälle ja Ida-Virumaa tuletornikontsert. Aitäh, Guido Kangur. Lõpulooks valisid Marianne feitvulli. Kas tahad tema kohta öelda paar sõna? Ei, siin on ainult see, see seosed gif Richard, keda ma ka filmis kormoranid, tsiteerin mina jäägi friitsas. Et siis see lugu on ka kiivritzersi lugu ja, ja selle sellepärast ja Marion on ju vinge laule. Aitäh, Guido Kangur, kõike head edu. Raadio kaks.