Vikerhomik Tarmo Pihlap laulis meile armastusest, aga neli aastat tagasi üle Eesti armastusega ei käinud, pigem käis viha meie riigi või teatud institutsioonide vastu. Ja sotsioloog Juhan Kivirähk oli üks esimesi, kes pärast neid rahutuid sündmusi Eesti Päevalehes sõna võttis ja tegelikult pärast seda ka paljude eestlaste pahameele ära pälvis. Tere hommikust. Neli aastat tagasi, 30. aprillil 2007 kirjutasid Eesti Päevalehes, et nende kurjategijate, kes Tallinna kesklinnas märatsesid ämmaemand, taks on Eesti vabariigi valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga ja leidsite ka, et ühiskonna sisemise stabiilsuse hävitamise ja Eesti rahvusvahelise maine kahjustamise pärast peaks peaminister Ansip ametist lahkuma. Millisel seisukohal täna? Neli aastat hiljem olete? Suuresti ämmaemanda asjus olen ma samal seisukohal, et tõepoolest minu artikkel oli ajendatud sellest, et Eesti võimude tegevus oli äärmiselt avantüristlike. Võimalikud riskid olid maandamata ja, ja see, et, et see Pärnu maanteelõik segi peksti, jääb, jääb kindlasti peamiselt meie Meie riigivõimu ja korrakaitseorganite südametunnistusele, sest mõelgem pisut tõepoolest. Selle selle öö jooksul oli, oli üks inimohvriks hukkunu, aga, aga kui palju neid oleks võinud olla, nii et minu, minu nagu pahameel ja protest oli tingitud just nimelt sellest, et asuti läbi viima aktsiooni, mille riskid olid maandanud ja mis, mis oleks võinud lõppeda märksa märksa halvemini ja ma arvan, et ühegi kuju pärast ei ole valitsusel õigust inimelusid ohtu seada. No üks teema on see, mis asjaolud kõik nende sündmusteni viisid, aga nüüd tagantjärele neli aastat hiljem on pigem mõtet arutleda selle üle, kas nüüd nelja aastaga on midagi muutunud Eesti ühiskonnas? Kuidas teile tundub? Jah, see sündmus oli kahtlemata selline tugev tugev sokk ja, ja ehkki ma pole nõus nendega, kes ütlesid, et seal ei õhu puhtamaks, aga tõesti mõningad perspektiivid said selgemaks nende sündmustejärgse perioodi vältel vähemalt kahe aasta jooksul tehti väga hulgaliselt uuringuid. Ma pean ütlema, et rahvastikuminister Urve Palo Toonane ikka tegutses väga heal tasemel ja minu arvates on, demonstreerib meie praegust, praeguse valitsuse Halba ühiskonna mõistmist, et sellise ministri ametikoht üldse valitsusest kaotati, seda oleks kindlasti vaja. Nii et ja loomulikult sellesse aega langeb ka uue integratsiooniprogrammi loomine, mis on kindlasti asjakohasem ja sisukam. Konstruktiivsem kui varasem varem mõtlesime sellele, et tuleb vaid eesti keel selgeks õpetada ja kõik asjad laabuvad iseenesest. Nüüdses integratsiooniprogrammis on siiski rõhud asetatud teisiti ja tähtis on ikkagi ajaloo ja meelsuse kujundamine. Noh, minu arvates on ju täiesti skandaalne, minu jaoks oli see suur üllatus, kui ma paari aasta eest kuulsin, et vene koolid said endale esimest korda Eestis kirjutatud aabitsa, et seni õpiti siis nendest aabitsatest, kus peaminister või president tuli Putin ja, ja, ja, ja võimutempel oli kreml. Et see on ikka täiesti skandaalne, tema näitab, et riigil oli ikka väga palju tegematajätmisi integratsiooni alal. Samas siiski mitmed vene koolid soovivad jätkuvalt õppetööd jätkata vene keeles, neil on omad argumendid valitsusel, haridusministrile, teised. Kuidas ikkagi tundub need uuringud ja programmid küll kas reaalses elus on ikkagi kõik hästi või hõõgub, tegelikult tuli veel tuha all. No ta ei ole, tuli tuha all tegelikult eks ole, tuli tuha all hõõgub kogu aeg, sest et sellised äärmuslikud rühmitused on ikka olemas. Eile käis Chlatšnoida sor lilli panemas, aga seal oli vaid 20 inimest seal endises pronkssõduri asukohas ja ja loomulikult, eks see pronkssõduri saaga sai ju ka sellest alguse, et ka eesti äärmus aktiviseerusid ja tõesti see pronkssõdur tuli ära viia, et need äärmusrühmitused kesklinnas mingisuguseid selliseid ebameeldivaid sündmusi ei korraldaks. Aga, aga põhiküsimus oli ju selles, et, et, et mis selle sündmuste ajal kaasnes, oli see, et nii meie poliitikute kui ka suure osa ajakirjanike seisukohad olid taolised, et selle ühe protsendi märatsejate tõttu stigmatiseeritud kogu Eesti venekeelne elanikkond ja see läks kuumulikult inimestele hinge, kes on seni olnud väga seaduskuulekad. Integratsioonimeelsed, eesti võime austavad muid enne pronksiöö Sid oli usaldus riigikogu valitsuse vastu venekeelse elanikkonna hulgas kõrgem kui eestlaste seas. Ja, ja need inimesed märgitad, märgistati ka ootamatult nii-öelda tundmatuks vene pätiks. Et kahtlemata see ei aidanud kaasa ühiskonna suuremale sallivusele. Aga noh, aeg on mööda läinud ja, ja ma arvan, et see Vene koolide probleemi selle praegu esil on, on jällegi no haridusminister Aaviksoo süüdistab vene koole, et nemad on asjapolitiseerunud, aga tegelikult on see ju valitsuse poolt politiseeritud, sest et ega keegi pole ju eesti keele õppimise vastu, küsimus oli sellest 60-st protsendist ja, ja ma tahaksin näha, kus on need teaduslikud uuringud, ütlevad, et just 60 protsenti õppekavast on see, mis tagab õpetusele ostus. Äkki äkki aitab 45-st 50-st et siin nagu peaks siiski mingi diskussiooni koht olema, aga mitte tegutsema küllaltki sarnaselt sellisel teerulli meetodil nagu neli aastat tagasi pronksiajal. Eile õhtul kogunes siis jah, mõnikümmend inimest Tõnismäele, midagi peaks ka täna toimuma. Aga mis üheksandal mail juhtuda võiks, kas lihtsalt lillemeri taas sõjaväekalmistul või või midagi rohkemat? No midagi rohkemat kindlasti mitte, aga, aga jah, jällegi jällegi võib öelda, et meie rahvuslased on selle eest hoolitsenud, et teema jällegi päevakorras oleks, sest et. Me teame, et kaitseväe kalmistule paigutati ühed infotahvlid, kus oli siis pronkssõdur nimetatud okupantide mälestussambaks ja noh, need infotahvlid lõhuti ja, ja praegu on siis selle ümber ka teatud pinged üleval. Et kunagi nagu pronkssõdurit hakati, nimed mälestusmärgiks kõigis kõigile teises maailmasõjas langenute-le ja ja 2007. aasta üheksandal mail käisid kaitseväe kalmistul peaminister Ansip, kaitseminister Aaviksoo, rahvastikuminister Palo sinna lilli viimas, et huvitav, kas nad käisid siis eesti okupatsiooni ülistamast seal või et selle, selle, nende infotahvlitega, jällegi sellisest suurest kas inimlikust rumalusest või teadlikust soovist provotseerida, on mõningad pinged jälle üles tõstetud. Nii et teie seisukoht on ikkagi, et lõimumise osas on Eestis palju puudujääke ja arenguruumi, mida siis peaks esmajärjekorras ette võtma? No ma arvan, et, et peaks, peaks lihtsalt tegutsema mõistlikult, et mu hea kolleeg Andrus Saar Ki ühes artiklis kirjutanud, et ei olegi tarvis venelaste suhtes mingisugust helilist poliitikat, vaid neisse tuleb suhtuda nii nagu kõikidesse eestimaalastesse, aga paraku on meil ikkagi sellised erinevused isegi riigikogu valimised, mis alles hiljuti oli jällegi avalikkuse retoorika, oli selline, et jah, eestlaste poliitilised eelistused olid sellised, aga näete, venelased toetasid Keskerakond. No lubage, lubage need venelased, kes töötas, et Keskerakond on ka Eesti vabariigi kodanikud, et et me ei tohiks pidevalt iga päev taolist taolisi erinevusi toonitada vaid vaid me elame ühes riigis ja meil on tarvis ühist ühistelist riigi tunnetust, riigimeelsust, need, kellele Eesti riik ei meeldi, on olemas ja jäävad siia ja nendega peab kindlasti tegelema, aga, aga me ei tohi ajada segi neid. Ühesõnaga Venemaa poliitikat Eesti suhtes. Neid venelasi, kes võib-olla kunagi olid interliikumises ja ka praegu hoiavad rusikat taskus ja suurt hullu ka täiesti lojaalseid toredaid vene inimesi, kes on siin Eestis sündinud, kelle jaoks Eesti on koduma ja neid siis nii-öelda oma oma, nende muude muude komplekside tõttu pidevalt nii-öelda stigmatiseerida. Nii ta on suur aitäh nende mõtete eest siin hommikul. Sotsioloog Juhan Kivirähk.