Aprillikuu jõuab lõpule, täna on 30. aprill, aga keelesõnum ei tee, nalja, on nii, Einar Kraut? Püüame rääkida tõsiselt, vaatame, kuidas välja kukub. Niisiis Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraut on meil abiks põhiteemaks ikkagi hääldamine, aga enne seda jälle teeme kokku võtta, et meile kuu jooksul laekunud kirjadest nii elektrooniliste kui ka paarist füüsilisest kirjaste paberil kirjutatust. Niisiis, aga alustame võib-olla siis tõesti kirjade vaatamist meie kommentaariumist vanematest uuemate poole ja siin, viiendal aprillil on luule kirjutanud, et küll tahaks kuulda saadet, kus õpetatakse, tuletatakse meelde, et eesti keeles ei ole vaad minevikku tulivad nägivad olivad, et see häirib hirmsasti ja samuti ka vorm töödanud. Mida arvad? See on kõnekeel? See on kõnekeel, see on murre. Loomulikult kirjakeeles ei ole niisuguseid vorme tulivad, nägivad olivad. Samas võib-olla sobib ikkagi kuulajatele meenutada, et kui vanemaid murdeid vaadata, siis see vaad kujuline minevikuvorm on täiesti üldine kogu idapoolses Eestis. Me võime täiesti vabalt tõmmata vertikaaljoonega Eesti kaardilt vertikaaljoonega pooleks ja see, mis jääb, ole seal, oli see vorm kasutusel. Nii et siin püüdkem siiski arvestada, kui kuulete niisugust kõnet nende inimeste murdetausta. Eriti kui räägivad muidugi vanemad inimesed. Loomulikult kirjakeelde need vormid ei sobi. Nii et olgem ettevaatlikud, et eesti keeles ei ole. Mõnikord võime sellega alt minna. Keeles on agar kirjakeeles ei ole. Vähemasti. Selge vahe sisse. Aga muidugi see, et kasutatakse vahel vormi töödanud töötanud asemel see on nüüd võib-olla isegi uuem ja analoogial põhinev viga. Seda tõesti ei saa kuidagi soosida ega, ega leppida sellega siin ma olen täiesti kirjutajaga ühel nõul. See on lihtsalt keele lohakus ja muidugi Oliver on üheksandal aprillil juhtinud tähelepanu sellele kõnekeeles, aga nüüd ka juba kirjakeeles. Noh, siin on raske öelda, kas ta materjalis trükitud teksti või midagi, mõtle küllalt kirjakeele alla on hakanud pihta selline osatamine, nagu ta ütleb, et osad inimesed, osad õpetajad, osad noored teda õpetati omal ajal, nii et ikka eesti keeles tuleks osa inimesi, osa õpetajaid, osal inimestest Ja mind paneb ka imestama, et isegi osa keele inimesi ostab keeleni. Mul ei ole kuidagi tahtmist öelda, osad keeleinimesed minu meelest see on täiesti loogikale võõrastav ja ja mis kõige hullem, miks mina ikkagi olen väga selle poolt, et oleks eelistatud see ilus, osastava käändega vorm, osa, keda osa või osa, kellest osa on ju niisugune sõna, mis meil ühildub osastava käändega ja osastav kääne, see on üks läänemeresoome keelte, eks, kallis varasid, see on üks niisugune ilus morfoloogiline vorm. Üks niisugune teooria, mida vähe keeli maailmas tunneb, aga mis annab meile teatud eelised mõningate väljendusnüansside edasiandmisel kui, kui vähegi oskame seda tähele panna ja hinnata. Ja sellest võiks rääkida väga, väga pikalt. Aga minu meelest kõige lihtsam on öelda. Kuulge, kulla inimesed, kui te ütlete, osad inimesed, siis minul ja küllap vähemalt pooltel kuulajatest või selle eesti keele kasutajatest, ütleme nii. Vähemalt pooltel eesti keele kasutajatest tekib ikkagi tunne, et need inimesed lendavad ringi osadena. Kas ei ole nii? Mõelgem natukene loogikale, keel on loogikavahend, keel on mõtlemise riist, kui me seda ei arvesta, kui me laseme endale endale peale tulla mingisuguste lautomaatsetel klišeede oli ükskõik, millele nad põhinevad, kas kas võib olla sõber, rääkis nii. Võib-olla kamp, kellega kõige rohkem suhtlen, kipub kasutama sellist vormi, aga andkem endale aru, selge peaga. Mida see tähendab? Ajalooõpetaja on 16. aprillil heitnud veidi ette meile, et me näitasime siin või sina heina, aitasid need saksa nimega. Talevad probletan selle süü omaks. Kahetsen, sest tegelikult tol hetkel muidugi ma pidasin silmas just seda Hääldamist ajana tegelikult isegi sellega saksa nimede puhul probleemsest, võib-olla me kuuleme isegi ringhäälingus, kuidas vahel meie head kaastöölist Kasparneži Šveitsist kutsutakse, näpid, siis läbi, meil siis on imelik tunne. Tõepoolest, saksa keelt enam ei osata kuigi laialt ja saksa nimesid ei osata hääldada. Nii et niisugused asjad nagu otset tähe hääldamine, kus kipub ikka kuulma see na hääldamist veeessina. Aga eelkõige ikkagi see inglispärane hääldus saksa nimede puhul teame seda Michael Schumacher. Kere ja Maicel, Richard need on terve kari nimesid. Chera, Jantšera Cheraldi, eks ole, tegelikult sakslane ütleb heerat või, või siis noh, niisugused nimed on väga-väga palju. Kus saksa hääldus erineb oluliselt inglise hääldusest, ei saa kuidagi väita, et nimi oleks inglise päritolu inimene nimi kuulub selgelt sakslasele ja miks ma peaks inglise moodi hääldama? Tegelikult see ei ole ainult saksa nimedega, sama asi on ju ka paljuski prantsuse nimedega. Ja muidugi muidugi see, kuidas Sorsidest tehakse, jootsid George ja siis on ja, ja noh, üleüldse siin räägiks natukene laiemalt. Ikkagi tuleb arvestada sellega, et nimed, mis kirjapildis võivad sarnaneda, on eri keeltes eri hääldusega, noh hea näide on näiteks jaapanlased. Hispaanlased ütlevad kosee, aga seesama nimi on portugallaste hoopiski José José Igal juhul siis soliidsed infoallikad peaksid kasutama korralikku häält. Kas see on nii ja mida ma soovitan nüüd eesti rahvale laiemalt meie kuulajatele, kõigepealt on ikkagi see, et tänapäeval, kus me elame suurte kultuurikontaktide maailmas tasuks tähtsamad Pervõi meile lähedasemat keelte hääldusreeglid lihtsalt selgeks teha. Selleks on ju allikad olemas isegi see kõige lihtsam ja käepärasem õss. Selle taga on alati olnud tähtsamad võõrkeelte hääldusjuhised, olulisemad hääldusjuhised. Kuigi seal võib öelda, et noh, kõik ei ole, aga õpime siis vähemalt need kõige tähtsamad asjad ära. Meie tubli kirjavahetajakillu on 26. aprillil ehk siis üsna hiljuti juhtinud tähelepanu õieti väga pahandanud, sellepärast suulises kõnes ikkagi parasiitsõnu on hästi palju neid nagutamisi ja nii-öelda Sid ja Exusid ja, ja kõike sellist muud. Mis teha. Terve loetelu nendest, tähendab, eks ole, eks ju nii-öelda tead, teate, saad sa aru. See on tõsi, mina lisaksin näiteks Etti. Väga palju kuuleme viimasel ajal Etti just lause alguses fraasi alguses enam aga veel rohkem kuuleme. Ja seda ja siis siis on ka väga levinud parasiitsõnaks kujunenud viimastel aastatel. Aga mis mulle eriti teekillu kirjas meeldib, on see, et ta ei pane parasiitsõnade pata mitte igasuguseid isiku omaseid ütlemisi. Näiteks on ta siin toonud Jansa väljendi selge pilt. Ja selle puhul ta märgib, et Jansa selge pilt pole parasiit, vaid tema stampväljend lemmikfraas kõigist värvikustest tule taevas appi pole ja vabaneda ütleb killu. Kas tahame siis tõesti, et kõik räägiksid ühtmoodi isikupäratult, selge pilt, et ei taha. Vabandust, Jansa siin lõpeb siis tsitaat, killud ja killu on üldse meile väga agar kirjutaja. Mina tahaks kohe killule väikese autasu anda selle kuu kirjutamis täiesti varasemate eest ka. Väga missionaar, vägagi nõus, ma ütlen kohe ära, et talle läheb teele Indrek Hargla Apteeker Melchior Rataskaevu viirastus. Aga paar väikest kirja veel paberi peal. Õige küll jah, et Endel sääsk Põltsamaalt meenutab, kuidas tema eesti keele õpetaja Loreida Reinok Päinurme üheksaklassilises koolis oli väga nõudlik ja ütles, et selliseid sõnu nagu sihuke mihuke nihuke praegu me elus ei tarvita. Nüüd, kuulates isegi teksti lugedes, tundub, et need sõnad on saanud rahvussõnadeks. Ma ei julge päris nii väita, et nad rahvussõnadeks saanud on, küllap seal juttu märgates ja, ja küllap seal ikka piiratud hulk inimesi, kes neid tarvitab, aga selge see, et nad selge see, et nad hakkavad kõrva, kui neid ühe või teise inimese suus järjest kuuleb. Vahel juhtub tõesti ka nii. Need inimesed võivad sattuda lähestikku ja siis ei kuulegi muudkui neid sihukesi nihukesi. Teisest küljest need sellised noh, tegemist on ju osutavate asesõnadega. Nad on kõnes väga sagedased ja ilmselt see põhjendab, miks sellised vormid jäävad külge ja kipuvad siis ka parasiitsõnadena levima. Siin võib veel tuua lõunaeestilisi vorme sääne-määne. Põhja-Eestis muidugi neid kuuleb vähem. Aga variante nendele sihuke nihuke sõnadele on hästi palju nisukene. Muide, ma arvan Ja veel üks kiri, mis juba saadud üsna aprilli algul, pensionär Ellelt, tema on keskeriõppeasutuses õppinud, et perekonnanimed ei käändu. Ma ei tea küll, missugune keskeriõppeasutus nii absoluutselt on väitnud, et ei tohi nimemägi käänata. Peab olema Mägiiapastroof-le. Ja Kivirähki ei tohi üldse käänata. Ja samuti sind Toompeal nimed Paet ja aeg, et see öelda mitte Paedale, vaid nagu üks päev raadiost kuulsin, vaid ikka Paet dile. Muidugi on väärsust. Ja, aga kuna ma arvan, et see on üldse üks suurem teema tegelikult, peaks kunagisele põhjalikumalt ette võtma, sest siin on olemas ühed reeglid, mis on nagu Eestis. Vähemasti ametlikes kirjades. Ma soovitan, võtke kätte Eesti keele käsiraamat, seal on seda asja lihtsalt seletatud. Sellest võiks muidugi terve saate täis rääkida, sest näiteid eri masti näited on hästi palju. Aga üldiselt muidugi neid nimesid, millel on eesti kirjakeeles ja meie tänapäeva keeles täiesti tajutavalt tähenduslikud vasted. Neid sõnu enamasti ikka kääname, nii nagu seda sõna, eks ole, meie ütles üldse üldivaid sült, sülla, kuld, kuldivaid, kuld, kulla ja nii edasi, sest muidu võib väga rumalate näideteni jõuda. Kuigi jah, me võtame selle tuntud nime nagu Raivo aeg praegu kaitsepolitsei peadirektor, et kui me ikkagi teda hakkame nüüd aega ajale käänavat, siis ikkagi tekib. Mina ei saa sellest aru. Minu meelest, kui me, kui meil on tuntud prominentsel tegelasega tegemist nagu Raivo aeg on, siis igaüks teab, milline on tema nime nimetama käändevorm ja kui teda kääname Raivo aja, siis oleks ju täiesti vastuvõetav, minu meelest täiesti ilus, ilus eesti keel. Võib-olla probleeme tuleb murdeliste nimedega näiteks sussi soe siis seal võib tõesti olla, et kõik inimesed ei teadsusi, käendaks susi, soe sutt nagu käsi, käekätt. Aga on siiski teatud määral nagu antud võimalused, kui on laadi vahelduslikud nimega tegemist, et siis kui see muudab täielikult seda nimekuju. Siin oleneb ka muidugi lasutada, jah, see võimalus on olemas ja siin mõjub traditsioon. Näiteks mõned käendav käänevatoom, Toomi ja teised toom toome mõlemat moodi, võib, eks loeb ka see, kuidas nime kasutaja ise soovib ja soovitab. Ja ja kõige prominentsem juhtum on Lennart Meri, kes teatavasti on elu lõpuni, soovisite mõnime Eisenataks, aga ma ei ole selles kindel, ma olen kuulnud vastupidiseid roitud. Jah, aga veel korra õnnitleme siis killutaja, temale läheb selle kuu auhinnaraamat, aga nüüd siis läheme meie saate põhiteema juurde. Me oleme rääkinud nüüd 12-l korral ja täna on siis 13. kord siin 30. aprillil rääkida hääldusest ja eelkõige ikkagi oleme rääkinud, vokaalide, tähendab, kõigepealt rääkisime klusiilide ja nüüd räägime vokaalide hääldusest, aga nüüd jätkame tegelikult ju siis diftongile rongidega. Ja tuletame siis meelde, kuhu me eelmisel korral välja jõudsime, me eristasime põlisdiftong ja hilist diftong. Jah jaa, äliseks eristusvahendiks oli siis see tangid olid IU-lõpulised ja helistik tangid, jaolõpulised. Nimed ütlevad seda. Põlisdiftongile on, on väga vanad, nad olid juba nii-öelda läänemeresoome ühisajas, kui niisugust kunagi on olnud. Aga helistik tangid tekkisid siis kahe silbi koondumise tulemusel alles suhteliselt hilisel ajal, 150 100 aastat tagasi. Nagu me eelmine kord pärsi näidete põhjal nägime. Aga see ei võinud alata juba varem. Tõenäoliselt algas, sest nüüd värsi näiteid vaadates peame ilmselt arvestama sellega, et värss tekstis on hääldus alati rohkem luubi all, kui muidu igapäevakõnes. Luuletaja jaga luulelugeja tajub alati häälikuid ja silpe veidi erksamalt, kui muidu kõnes neid häälikuid loetakse suurema väljapeetusega ja seetõttu siis võib oletada tõesti, et see silpide lahus hoidmine on värsi puhul olnud natukene konservatiivsem, konservatiivsem kui igapäevakõnes. Aga noh, selge see, et igatahes kaugemale kui paarsada aastat selle helistik tungide tekkega küll minna ei ole mõtet, sest et et siin ikkagi see muidu ei oleks nad ka värss tekstis enam niimoodi mõjunud. See, see, see jälg pidi igapäevakõnes olema veel kuidagi olemas. Nii aga tänases küsima, kas diftongidega on ka mingeid probleeme? Kõnes? Tavatavalises kõnes kui värskene kõrvale jätta ja see oli minu esimene probleem, oleks muidugi roosalise muulaste hääldusõpe on esimene probleem muidugi ja see on hõlpsasti arusaadav, kui mõtleme, et näiteks saksa keeles on 13, ongi inglastel üsna palju kaheksa, aga meil tervelt 26 ja sedagi ainult oma sõnades. Kui sõnad esinevad diftongi nagu MU joo juurde panna, siis saab neid ligi 30 juba. Vene keeles on ka ainult j-lõpulised nii-öelda pseudodiftongi siis. Oi-oi mis ei kõlagi eriti dist ongi läinud väga palju rääkinud, me võime sattuda väga inetu sõna, aga aga nimetame neid siis ära need Omartlik tongid lõpuks ka laval, sest et siiamaani oleme rääkinud üldist juttu lihtsalt, millega nad lõppevad. Kõigepealt siis i-lõpulised, ai oi kui õi äi ei, kõik võimalused, mis üldse niisuguses kombinatsioonis olles õige osa taga harvaesinevat, jah, noh, hüüjonitesti harva esinemisega. Aga teiste puhul no ei ole ka vist väga sage köis. Aga veel ei, ega need palju ei ole, see on tõsi. Aga nüüd ja muide, tuletame meelde, et nagu varem juba korra ja isegi mitut puhku juttu on olnud, seal lõpus ei olegi siis mitte ei, vaid loogiliselt meie keele häälikumoodustuse dünaamikat silmas pidades on seal siis tegelikult ikkagi j lõpus ja kui järgneb uuesti täishäälik või kui sõna lõppeb niisuguseid tongiga siis on seal lõpus geminaadi J. Siis samamoodi Uulopulistandiktongidel, kus lõpus on siis tegelikult keminaat w w au ju, õu, õu, au, skeminaat, nõu, tegelikult peaksime teda niimoodi nimetama, aga, aga tegemist on täiesti selgelt konsonandiga sõnades nagu haua või õue. Ja muidugi ka võõrsõnad. Vanade euro tuleb siia juurde. Nüüd läheme siis helistik tungide juurde, aeg oe, õe, õe, neid veel viis. Need on võrdlemisi kasutatavat kõik. Kuigi muidugi jah ö. Diftongi paljudes sõnades just, aga ei ole siin. On ka võõrsõna seal olemas. Variante ei, lõpulistel diftongi ei ole praktiliselt, et ei tule nagu ette, no muidugi võimalusi on, aga enamasti siis kaldutakse neid ühendeid hääldama kahest silbist, aga küll see sool õpulistel hoolõpulistel on, on küll kaks varianti. D 12 ongi, mis on ainult võõrsõnades. Kõigepealt oma sõnade diftongi, aueo näo ja õu ja võõrsõnade, joo ja joo. Ja lõpuks siis a-lõpulised ja hua Joa. Ja siin peab nüüd tõesti, et jah, et mis hea on, kui tule. Ja, ja. Mis on noa või hea tegelikult, vaat siin on nüüd see lugu, et me kirjutame neid diftongi hea Hoa ja ja o. Aga me ei häälda neid korralikus kirjakeelses häälduses, mitte niimoodi ega murdekeelses. Sest see, kui hääldatakse peab toas sõja, söandab seda ma ei olegi kuulnud, tavaliselt öeldakse, Sõendab mis on muidugi jumala vale, aga näiteks peab väga püüdlikult seda ööd katsutakse seal hoida, eks söa, kas jah, vot see hakkas, on ka. Aga, aga see on söhakas, sest see tuleb sõnast süda ju tegelema. Ja kui me mõtleme, siis pidama, vorm peab, või tuba siis Genowiinselt ongi seal ja u olemas Jese diktongis toimuv allapoole nihkumine, madalamale nihkumine. Esikomponendil on toimuv toimunud A mõjul. Aga see ei ole mitte sel määral, et teda hääldama peaks e o või öö vaid see on ikkagi seal E ja E-vahepea, O ja U vahepeal ja niisuguse paindliku hääldamisega tasub neid hääldada. Ja nüüd üks võib-olla eriti tasuks ka seda rõhutada, et need diftongi on meil mitte e o ja ööga, vaid just nimelt i Uuuja ö-algulised on see, et samamoodi täpselt samamoodi nagu sõnades teadma kaashääldamisega dialoog ja toa reega või tualettnäiteks vahet, et ühel puhul hääldame rohkem muu ja teisel puhul, oo see on hüperkorrektne ja see on pingutatud hääldusviis ja ausalt öelda inimesel, kes niimodi hääldab tema kõnet, on natukene valus kuulata, et see asi on ülearune pingutus seda pea üldse taotlema. Niipalju veel võib-olla tagasi haardana, et et mitte kõik teelõpulised diftongi ei pruugi olla hilistictongid, vaid seal on rühm niisuguseid sõnu, kus on toimunud e madaldumine, näiteks. Meil on soome keele põhjal väga selge ettekujutus sellest, et sõnad nagu laev või taevas või siis päev. Aga neid on terve hulk. Nendes on olnud varemalt i ja need, need eelised vormid on ka meie murretes väga tihti täiesti olemas. Igatahes siin on toimunud nende til tungide madaldumine ja mis põhjal, mispärast sellepärast, et teises vältes, kes nad on kippunud madaldama Taivad, öeldi küll, aga või noh, ütleme, Tomlinson näitab saano naene. Juhkami plõhkemi kõnest Lutsul väga tuttav, miks see, miks see niimoodi, et miks ta ei ole saunanaine, sellepärast et mõlemad, nii sauna kui naine on teises vältes saun ja naisi häälda puhtalt luu jäi välja. Aga niipea kui oli vältevaheldus teine välde tuli, siis teise vältevormid läksid madalamaks, kauss aga kausi? Jah, päiv, aga päeva huvitav ja, ja see on täiesti reeglipärane ja seda esineb üle Eesti. Nii et siin on niisugune omamoodi, võiks öelda, et mitte ainult vältevaheldus, vaid võime rääkida omamoodi laadivaheldus, sest nüüd diftongi järgosis või see algne konsultant tegelikult see j seal see muudab oma iseloomu tuleb madalamaks ja hääldab siis tõesti Eeenna, nii et jääb mulje, nagu oleks tegemist hoopiski hilisteks tongiga. Tegelikult ajalooliselt on vanad põlisdiftongi tulnud ja siis on seal muidugi üks väike rühm sõnu, sõel naerma. Kael, nael, päris need on ajalooliselt olnud balti laenud kunagi balti keeltest laenatud juba vanadel aegadel mitu 1000 aastat tagasi. Ja seal on kunagi olnud ka, mida me tunneme selles murdeti. Sõgel, Nagel laagris ja mõnedes läänemeresoome keeltes on ka näiteks mitte naerma ega Nauramaan, vaid Nakrama. Nii et seal on seal peenem see asi, et ei ole ainult Jotid seal taga, vaid seal on isegi muu konsultant. Nonii, nii või teisiti, aga nüüd ma mõtlesin, et ma loeks ühe väikese salmikese, mis on koostatud ainult sõnadest, kus esinevad diftongi. Jah, ma palun, et mina küll sellega. Ma proovin, ma olen, ma olen sellega tuttav. Rao kaod hao veol. Näoteod tõepeol. Oaeol Leo aeg, peoleod, käopoeg, nõu, pea püha toas. Lõukoer pealoas, head näe, Tõe tea. Kaob soe söed, sea. See on täiesti olemas mõte, on olemas. Salmon nüüd koostatud tõesti väga praktilisel kaalutlusel, selleks et muulased aidata diftongi treenida saab mõni muul ajal hakkama ka saavad. Kui on piisav ettevalmistus, kui on tehtud vastavaid võimlemisharjutusi ja need võimlemisharjutusi on tõesti väga vajalikud, sest et hääldus põhineb liigutuste. Kui need liigutuste tüübid on kätteõpitud kelle liikumise mallid siis siis need tulevad üsna varsti. Ta ei ole mitte midagi keerukat. Aga nüüd meie endi probleemid muidugi on kaht liiki. Üks asi on hääldus lohakus, kus näiteks tungide puhul seda tuleb üsna palju ette. Äkki sa ise oskad? Mõne päeval jah, just-just-i asemel öeldakse või, või sööd, köeb ahi ööd, sööd, sööd, on juba kustunud. Jah, või loeb asemel loeb. Jah, see on ka üsna sageli sageli sagedane ja siis tänapäeva keeles nüüd seda kohta vähemaga murdeti oli see väga levinud, et eluasemele Tiiu kihu mees video, ivo mees, aed on ja aias on. Jah, pius. Ja midagi midagi? Rihcaneks ju peo jah, öeldakse. Nii et niisuguseid murdelisi näiteid luua ja osad osalt muidugi nad elavad meie keeles mingite harjumustena kusagil veel ka edasi. Aga mis tänapäeval on veelgi aktuaalsem, on hüperkorrektne üle püüdmine ja siin me nüüd rääki deklameerida ütleme niimoodi, me rääkisime sellest Ojaa puhul kunstlikult all hoidmisest, madal, madal esikomponendi madalal hoidmisest. Nii et ütleme siis veelkord üle, hea on öelda. Noad on toas hea pea ja, ja pühap söandab. Mis see kolmas oli? Kas söe hakkas? Seal hakkas, aga mitte mitte siis sõjakas. Lõualuud lähevad paigast ära üldse üha ja üha on hästi haruldaselt diktongid peale sõnade loa. Ja siis need kolm, kolm, neli vea sõna ongi raske leida. Ja see on seesama, millest me oleme ka enne rääkinud, et liialt palju vaadatakse seda kirjapilti ei ole asemel, et hääldada loomulikult nii, nagu see on eesti keele hääldus. Peab usaldama oma sisemist keeletunnet, aga muidugi hea on ka, kui me teame, kuidas on tõesti siis heaks peetud, kui me paneme. Peame jah, kui me teame. No mina teises vältes, ma ütlen seda kolmandas teadlikult peame. Aga miks mitte, kui sulle tundub, et teame, on. Ei, mul ei tulnud lihtsalt natukene, naljatas ele aprilli lõpus, aga läheme nüüd siis edasi, et miks siis rääkisime ju muulaste hääldusõppeprobleemist, et miks siis on muulastele nii rask. Siin jõuame Eesti Distongide sügavama või põhi põhipõhja põhjapanevam olemuse juurde. Vaat asi on niimoodi, kui nüüd kuskil muudes keeltes diftongi ka leidub sugugi vähem ja kunid seal leidub näiteks saksa või inglise, mida me nimetasime ühes on kolm, teises, kaheksa diktongi siis seal nad kujutavad endast tervikliku foneemi ühta. Üks foneem on seesama sakslase i või või, või au. See tähendab seda, et inimene tajub neid ühe ainsa keele liigutusena. Kuigi neid märgitakse transkriptsioonis kahe eri häälikutähega. Tegelikult nad moodustavad ühe käiguga ja see tuum on selles samas libisevuses. Teel libiseb teatud häälikuasendist teise ja seal libisemine ongi diftongi olemuseks. Nüüd, mis puudutab Eesti diftong, siis siin on kaks koostisosa alati väga selgelt tajutavad. Ma pean silmas ühiskeelt, nagu me juba näha jõudsime, murdeti on asi väga kirju ja ja, ja mitmekesine. Aga ühiskeeles on väga selgelt tajutavad need kaks poolt. Sellegipoolest, et me hääletame neid ka ühe käiguga, aga nüüd, millesse selged ajutavus siis tegelikult millest oleneb, milles ta seisneb? Vaat siin on nüüd üks eesti keele häälduse väga oluline, dünaamiline aluskomponent, meie rõhulaad, rõhu moodustamise iseloom. Me rõhutame väga lühidalt, kiirelt ja kiire lõdvestusega. Võib öelda auguga ja rõhuga, rõhk on terav mitte väga pingeline, aga terav ja kiire lõdvestumisega ja see tähendab seda, et meil keel on võimeline arvestama siis lõdvestunud keel on võimeline pärast seda, kui ta oma selle rõhukäigud ja väga kiiresti ja ilma mingisuguse pingete liikuma teise asendisse, kuhu ta jääb pidama. Ai, ei, oi, eks ole, ma loen siit sellestsamast meie tabelist au ju, o. Aeg Hoe õe, esimene rõhuline osa on kiire ja pärast toimub pikk rahulik toetumine. See on nüüd muidugi siis, kui me hääldame kolmanda välte diftongi, aga teises vältes hääldades see vahepealne püsimajäämine sellel teisel komponendil, mis on nüüd märgatavalt lühem aia õue. Sauna Need on laeva Eelebulisega, need on küll lühikesed, aga sellegipoolest võiks öelda, et nad on niisuguse kindlusega hääldatud, nagu oleks seal tegemist konsonandiga. Kuidas niisugune asi võimalik saab olla? Sa tahtsid küsida? Ma tahtsin küsida, et kas nad siis ongi üldse Distongid selles klassikalises. Minul on ka tunne, et nad päris klassikalised diktongid ei ole, vähemalt mitte nii nagu phony üldfoneetika klassikalisel kujul seda kirjeldage, kujutab vaid tegemist on omamoodi pseudodiftongidega või diktongoididega. Diftong hoidja oleks kõige õigem õige sõna sel puhul diftongi meenutav ja noh, või peaks ütlema võib-olla Distongoid, nagu nagu kreekapäraselt oleks rõhutada nädan hääldusüksused meenutavat diftong diftonksust. Diktongilisus seisab siis ainult selles, et kaks häälikud häälduvad ühes silbis. Aga nüüd, kui me lähtume sellest, kuidas me eesti keele hääldusdünaamika neid käsitab kuidas meie keel ilma, et me sellest endale teadlikult üldse aru prooviksime anda, ilma et me vaataksime tähti, mida me hääldama. Kuidas meie keel liigub nende juures. See, et esimene, see lühike ja kiire rõhuline osa on teksti vokaal. Aga teine osa on häälikus peal, toimub toetumine. Nüüd kui me vaatame keeli laiemalt, mida tähendab häälikus peal, toimub toetumine, toetumist loovad need valikud, mis on kaashäälikud, konsonandid, enamik keel või noh, kõik keeled, mida me tunneme, nende olemus on see, et just nagu silbid üksteisele järgnedes moodustavad midagi sammumise või jooksmise sarnast, vahepeal pannakse jalg maha, siis jalg tõuseb, üles, liigub teise kohta. Iga mahapanekupunkt on toetumine, nendeks mahapanekupunktideks on siis keeles või häälduses alati konsonandid mida ka eesti keeles, nagu me nägime, nende aia õue näidete peal võib toetumine toimuda tõesti täis hääli, kui seal või siis ava avatud häälikuga osal. Tähendab ei meie konsonant ei pruugi ollagi üldse lõpuni toetatud, nii kindlalt toetatud nagu enamiku keelte puhul, seda teame vaid Kerge, toetu kerge toetumine. Ma ütleks niimoodi, et me tänu sellele, et meie hääldus on niivõrd pingevaba, Me oleme võimelised tajuma toetumisenaga väga kergelt tuge, umbes nii nagu kotkas tajub tiiva all oma oma tiiva lõhku, kui ta liug, ta ei pruugi üldse liigutada oma tiibu, aga, aga õhk kannatada. Vot selles mõttes me jõudsime nüüd kuskil selle punktini, mis meil siin mõningaid kordi tagasi oli, kui me kui ühe kirjutaja etteheitel me räägime liiga palju keelelisest ekviLibrismist. Jah, aga vot see on nüüd tegelikult see selle asja tuum. Et eesti keel on niivõrd kerge hääldusega, et on võimeline moodustama konsonante ka seal, kus päris konsonant ei ole, kus on tegelikult tegemist täishäälikuga ja siin. Ehk kui tohib, siis selline võrdlus, et kui on öeldud eesti keel on laulev, et siis võiks öelda, et eesti keele libisev keel See on ka täiesti omal kohal selline võrdlus ja miks ei või liuglev või liuglev liuglev laugele? Liuglev laoküla ja sest see on ilmselt ka jälgitav siis keele või suuliikumise, kui me seda analüüsiksime ja vaataksime seda näiteks onni. Turn küll jaa, no vot seal on selle koha kohta on väga raske saada objektiivseid andmeid, kahjuks praeguste mõõtmisvahele rõhku mode maha võetud, see asi on selles, et need on niivõrd tõesti niivõrd tundlikud asja, et neid tajub tõesti sel juhul, kui me väga hoolikalt ja tundlikult võrdleme kõrgelt tähendusi, näiteks hääldusõppega tegelemine on siin parem viis seda tajuda, aga ka muidugi tegelikult enne kui, kui hääldusõppe kaudu selleni jõuda tekkisid need ideed minul puhtdiktsiooni treeningu tulemusena. Aga, aga need asjad on olemas. Kuigi, kuigi need mõtted on uued, ma ei ole kusagil kuulnud, et eesti keeleuurijatest keegi niimoodi asja lahendaks, käsitaks, pange tähele. Meil on nüüd uus teooria. Noh, ma ei, ma ei ole selle koha pealt auahne, aga minu meelest oleks hea endale niisuguseid meie keelenüansse ja peensusi. Need on väärtused, need on ju ilusad asjad, mida, mida meil tasub arvestada ja hoida. Kui me neid ei arvesta kasvõi igapäevakõnes, siis me tegelikult meil on oht midagi oma keele ilust ka kaotada. Nii et sa tahad öelda, et diftongid kõnelevad meile midagi rohkem kui lihtsalt Distongid, Nad ütlevad midagi meie keele olemas. Nii on nii on, nad ei ole mitte ainult meil ülisagedased ja selles mõttes kuidagi eksootilised vaid nende kaudu ilmneb midagi väga tüüpilist eesti keelele. Kui asja vaadata laiemalt või siit sammukese edasi, kas astuda näiteks väldete juurde või pikkade vokaalide hääldamise juurde siis näeme, et need asjad laienevad ka sinna. Täname aga sellega oma vestluse lõpetame. Kahjuks peame tõdema, et kahel järgmisel laupäeval keele sõnumi saadet ei ole eetris, sest on korvpalliülekanded samal ajal. Me koos Einar Kraut rahvusringhäälingu keelenõustajaga soovime kõikidele kuulajatele rahulikku volbriööd ja veel kenamat volbripäeva. Ja kohtume siis paari nädala pärast jälle kuulmiseni.