Tervist minul on Urmas Vadi. Milline on meie kurss? Oleme ikka õigel teel või peaks seda kurssi muutma. Kirjandusfestival Prima Vista annab selleks võimaluse. Mis asi on aga isapuue? See on üks Teet Kaselavastus. Aga mis täpsemalt? Seda küsid tema käest, Kristiina garancis kultuuriga päevikut peab, Üllar Saaremäe. Kivisildnik akvaariumis arvab, et kurss on võetud otse põrgusse. Võib-olla tõesti, jääge kuuldele. Number 28 tervitan teid murekoorma all, loovad vikerraadio kuulajad pikema sissejuhatuseta. Asume akvaariumisse uputama populismi kuradit. Soomes valitseb populism. Deemon Soini juhtimisel on põrguväed vallutanud multikultuuri, väliskapitali, homo, sallivuse ja neegri sõpruse kindla kantsi, Soome vabariigi. Ei tea, mis saab. Ma ei ole esimene Eesti ajakirjanik, kes avalik-õiguslikus meedias lööb Soinile hiilgava natsionaalsotsialistide templi otsa ette. Natsi häda natsiviletsus natsi õudus edasi teate juba ise kindlasti olete lugenud Oksaneni pädevat analüüsi Adolf Hitleri mõjust põlissoomlaste seksuaalkäitumisele. Ei tea, kes saab. Ühesõnaga põrgu on lahti, maailmalõpu ennustused olid õiged Ida-Euroopast paar prohvet Vanga ei eksinud ja võib-olla tuleb ka mangi ennustusi tõsiselt võtma hakata. Igal 10-l juhul fašism, kindel ja sajaprotsendiline fašism. Sest kui inimesed ei taha oma raha OPA solidaarsuspaketiks maskeerituna joonelt saksa pankade kasumiks kantida, siis natsid, fašistid, populistid ja värdjad. Ma rõhutan, värdjad, põrgusi Kidikud. Tantharigeeri maailmakirjanduse suurteos jumalik komöödia põrgu on esmakordselt eestikeelsena lugejate ette jõudnud. Tõlkija Harald Rajametsa elutööks kujunenud ja professor Ülar Bloomi kommentaaridega varustatud raamat laseb heita pilgu keskaja inimese mõttemaailma, esitades samas kriitilisi küsimusi inimeseks olemisele laiemalt. Juba keskajal saadi aru, et soomlased ei oska inimese moodi olla ja kritiseeriti seda kitsaskohta paksudes ja tarkades raamatutes. Hea, et punaprofessorite juhtimisel on see õilis antifašismi tähtteos pealkirjaga põrgu nüüd eesti keeles olemas. Saame esteetiliselt korrektses vormis lugeda raamatust seda, mida me lehtedest iga päev loeme. Ühesõnaga põrgu, isegi siis, kui ta üldse raamatuid ei loe ja kirjutate gümnaasiumi lõpukirjandi, Twitterist või Facebookist, peate te ennast nüüd kokku võtma ja Dante paksu raamatu läbi närima. Muidugi mitte saada õigustatult populismi süüdistuse, kui ta ei loe avalikult antet, loete te kindlasti salaja Hitleri kogutud teoseid ja siis olete teie ka üks nendest värdjatest ja põrguhooradest. Ehk oletegi ehk arvate nagu Maimu Berg, et Soomes on kõik hästi? No ei ole hästi, väga halvasti on. Ma hoiatan, parem lugege tantet, isegi kui te tegelikult lugeda ei oska, nagu need eliit, gümnasistid, kes Tartu Ülikoolis eesti filoloog loogiasse sisse ei saa sest ei ole võimelised teksti mõistma, ei saa aru, mis kirjas on. Head inimesed, kandke Dante põrgut kaasas. Asetage avalikult töö või kohvikulauale. See Ohutis hoiab teist kurja eemal. Dante jumalikku komöödiat peetakse itaalia kirjanduse kõige silmapaistvamaks teoseks. Harald Rajamets alustas Dante tõlkimist aastakümnete eest, jõudis võrgu ja purgatooriumi valmis, kuid paradiis jäi pooleli. Kuigi rajametsamahukas tõlkepärandis on muuhulgas kõik seikspyrisonetid, peetakse tanted siiski tema elutööks. Klassikale on üldse imettegev vägi sest sageli on raamatu sisse kätketud kogu tõlkija elujõud. See klassikavägi on isegi kõvem kui paljudel odavatel toidulisanditest kodukeemia järgi haisvate lõhnaküünaldele või eneseabiraamatutel, mis aitavad teil kapitalistlikus kurnamis süsteemis anda endast 100 protsenti ja rohkem. Aga kõige tähtsam on see, et põrgu on keskaegne pildileht kroonika, seltskonnakroonika, kus kõik selle maailma vägevad on üles loetud, erinevatesse põrguringidesse piinlema pandud. Ühelt poolt on põrgu vana kooli pingviinide paraad, aga teiselt poolt aja nõuetele vastav sadistlik meelelahutus, mis peaks eriti hästi sobima Oksaneni lugejate, laiadele massidele, keda tulise lambipirniga vägistamine kangesti erutab. Dante põrgus on tuld ja piinamist oi-oi-oi kui palju palju rohkem kui puhastuses ja seal piinatakse igasuguseid tähtsaid tegelasi, itaalia prominente ja üldse igasuguseid arvamusliidreid. See on tõesti erutavam kui suvaliste küla eitede kottimine. Uskuge mind, kui teile näib, et tunnete mõnes piinatavas ära Ansipi, Savisaare või Aaviksoo sistante, seda küll nii ei mõelnud. Kõik need kahjurid on siiski ja eelkõige Soinid Soini vähemad, aga vähemalt sama ohtlikud jooksikud tema valijad ja õigustajad. Aga me teame, et fašismile ei ole õigustust. Kõik maailmakirjanduse klassikalised asjad on keerulised sellepärast, et et nendega on tegeletud kaua nendega tegelenud põlvkonnad selle kohta on kirjutatud hulgaliselt kommentaare. Ja noh, näiteks. Kõigis suuremates keeltes on mul ka neid tõlkeid arvukalt, nii et neid võrreldakse omavahel, kirjutatakse selle kohta uuringuid, et ta on niisugune suur väljakutse. Välismaal on raske elada, aga meil on palju lihtsam. Eestis on ainult üks tante tõlge ja seda on väga mõnus iseendaga võrrelda. Loed korra läbi, siis loed teise korra läbi, seejärel võrdled tõlkeid ja tunned, et osaled kultuuriprotsessis. Kuid eelkõige ärge kartke klassikat, kelle jaoks on see muidugi keeruline, et itaalia keeles ja mis kõik meie jaoks on klassika imelihtne. Eestikeelne klassika on väga turvaline. Ka totaalsed režiimid ja igasugused tsensuuri on klassika suhtes olnud alati tolerantsed. Oli meil siin enne üks, teine verine okupatsioon, kõik oli keelatud, ei mingit saadistliku pornograafiat, aga klassikat ilmus virnade viisi klassika onu truudusevorm ja kui te olete rahul valitseva režiimiga, ärge kartke seda välja näidata. Lugege julgelt avalikus kohas klassikat, laenake seda raamatukogust ja kui kuulute rikkurite hulka, ostke toidupoe raamaturiiulist, seal on pildiraamatuid ja ka põrgus on ilusad pildid sees. Tantet lugedes toetate kodumaist trükitööstust ja annate vastulöögi fašistlikule hüdrale. Head lugemist. Sellel kevadel juba kaheksandat korda toimuv kirjandusfestival Prima Vista. Ja toimub Tartus, aga. Aga järjest suuremaks muutunud festival, nii et et viimastel aastatel vist iga aasta on mingisugune teine linn kaasatud, see aasta on tehtud või tehakse selliseid kursant Tallinnasse? Ma olen palunud Berk Vaher sind stuudiosse, sest et sa oled vist peaaegu alati selle festivaliga seotud olnud. Ja oled ka praegu nii-öelda üks korraldajatest ja tegutsed seal ka ise. Aga kellena siis ma nagu varsti küsin seda, aga selle selleaastase festivali täna nimetas on kursimuutus, mis kõlab huvitavalt. Ja ma küsingi koheselt, Berk Vaher, et kuhu see kurss on muutunud ja, ja mida see tähendab? Ega ta ei olegi veel muutunud tegemise koosi, muutuse teema kasvas välja sellisest jagatud tundest, et et need võtted või või hoiakud, mis kirjanduses ja ühiskonnas on kasutusel olnud, nagu enam ei tööta. Või nendest enam ei piisa, see ei puutunud ainult Eestisse, vaid ehk Euroopasse laiemalt või me näeme, kuidas majanduskriisiga on ka esile tulnud mingisugused suuremad identiteedikriisid ja paratamatult on kultuuriga seotud tango kehandusega seotud. Ühelt poolt identiteedi seis kasvab välja sellest, et kunstilised võtted enam ei kõneta või ei tööta või havi, mida iganes inimene nendelt ootab. Ja teiselt poolt kindlasti kajastuvad kirjanduses ja kultuuris. Ja omalt poolt mõtlesimegi festivali tuua neid teemasid, kui need senised võtted ei tööta, mida siis teha või kuhu edasi minna vä, või leida mingisuguseid näiteid, mis juhtudel nad veel töötavad või mis juhtudel osutub kirjandus inimese enda väga jätkudes elu muutustes kaasaaitajaks ja selle oluliseks väljendajaks või nii et selles mõttes meil pakub vastuseid ainult loome teatav mõtlemisruumi nende teemade üle. Seda on ka räägitud, et just nimelt kunst ja kirjandus ja, ja ka teater Eestis, kus mingitel rasketel hetkedel on just nimelt inimesed pöördunud siis kunstipoole, et, et iseenesest võib see toimida noh, just nimelt vastupidiselt, et kui on mingisugune kriis, siis inimesed võiski lugeda või, või käia teatris või vaadata filme. Jah, ja ma usungi, et mitte niivõrd meie ise ei peaks nüüd inimestele vastuseid peale suruma, vaid kuulama, mis sanktsioone need teemad tekitavad. Võib-olla inimesed ise tulevad välja mingisuguste uute võtetega, uute lahendustega, uute selgitustega, sellest, kuidas kihendus neile korda läheb kuidas nad muutunud olukorras ja ütleme, keerulistel aegadel seda enesega suhestavad. Nii et ma loodan, et mitte ainult jaga mingisugust programmi või mingisugust kõngi esinejaid või sündmusi vaid me saame ka väga palju uut teavet ja ja uusi suhtumisi, millega edasi minna. Noh, see vist ei ole kursimuutus, kui mõelda mingitele žanrite peale või, või ütleme eri kunstiliikide hõivata seepeale, et, et ei ole siin ainult tegemist kirjandusega väidet, et siin on seotud film, muusika, ka perfoomend nii edasi ja nii edasi. Et, et see tundub, et vist on ka kogu aeg olnud üks selline põhiasi, mis mis on selle festivali juures olnud. Jah, kindlasti ja, ja üha enam, nõnda on meile koheldamisel hästi oluline olnud näidata, et ega kirjandus ei eksisteeri kuskil, pakume seda, on teiste kunstivaldkondadega eluvaldkondadega ühiskonnapunktidega olnud tihedalt seotud ja ta võiks seda veel rohkem olla. Ja, ja see on selle festivali üks põhijoon ja alati olnud, et me mitte ainult tee ita ära, kuidas ta on juba nende teiste valdkondadega seotud, vaid loome ise ka neid uusi kattumis punkte, et oleks rohkem seotud. Ma mõtlesin ka seda, Berk Vaher, et mis asi see kirjandusfestival on, kui ütleme, see peamõte ikkagi on see, et, et kirjanik tuleb rahva ette, kas kohtub lugejatega või, või siis loeb neile midagi ikkagi, mida see akt tähendab veel peale selle, et, et näed, kirjaniku huvitub enda lugejast või või näeme mingit väga olulist ja head kirjanikku või, või siis ka halvemat kirjanikuks, kõik vahet ei ole, aga et, et ta tuleb kuidagi rahva, et, et mis on siis Sellesse mõistesse kirjandusfestival on juba mingisugune konflikt sisse kodeeritud, oleme me ka üha rohkem aru saanud, aga see ongi selles mõttes huvitav väljakutse, et ühelt poolt paljud inimesed ainult ma ise, sealhulgas nõmmekirjandust, millegina, mis on ikkagi ennekõike midagi väga intiimset. Inimene on ikka raamatuga kahekesi, ta tunneb ennast siis kõige paremini ja teiselt poolt jällegi kehanikul on samamoodi selles kirjutamisprotsessis, kus, kus ta saab rahulikult olema tekstiga kahekesi, kus keegi teda ei segaks, keegi ei küsi midagi. Teeme ennast kõige paremini ja ikkagi on näha sellist kogukondlikku funktsiooni vajatakse, et noh, ütle, mis sa ütled. Inimene miskipärast tahab ikkagi näha nägu seal teksti taga. Isegi kui ta riskib sellega pettuda, et näeb, et see inimene ise võib-olla ei, on täiesti tavaline inimene, kes need maailmad või suhtuda esile manas. Ja miskipärast ka kirjanikud, kes kõik ütlevad, kui, kui kohutavalt väsinud merelugejatega kohtumisi nad lähevad ja kohtuvad ikkagi. Aga miskipärast seda elavat tagasisidet vaja. Sama konfliktsituatsioon ongi pannud mõtlema sellele, et et mitte piirduda ainult nende olukordadega, kus keegi seisab saali ees ja loeb teistele midagi ette ja teised siis kuulavad ja ütleme, ühel juhul 10-st isegi toimib. Ja juhtidele inimesed mõtlevad, et noh, et noh, need on siis need ka sellisel üritusel käidud ja vaid vaid tuua sisse need kõikvõimalike teistsuguseid lahendusi panna nii kirjutajad kui ka kuulajad natukene teistsugustesse olukordadesse. Kas läbi selle, et kirjanik mitte ei loe oma tekste, vaid kuidagi laulab või ükskõik, kui hästi halvasti sealt välja tuleb või tõepoolest on mingisugune selline ühisperformans või publiku kaasamine neid erinevaid viise, kuidas ehitada see kava üles on üha ja üha meil õnnestunud juurde leiutada ja selles mõttes kindlasti see võimaluste pagas ei ole veel ammendatud. Ma ei tea, kas päris festivali esimestel aastatel, aga nüüd viimastel aastatel on väga palju väliskülalisi olnud ja üks suurem ja võimsam kirjanik, kes siin on käinud ja kes kõige rohkem ka arvatavasti rahvast kokku meelitas, oli Umberto Eco. Aga noh, see on ka sel aastal on ikkagi päris mitu nime. Üks huvitavaim on kindlasti Tiina Rubina, kes on hästi huvitava taustaga, kelle, kelle tekstid on jõudnud ka nüüd eesti keelde. Berk Vaher, äkise tutvustad teda, kes tema on ja mida ta teeb ja kus teda näha saab? No tema on ju inimene, kes on läbi elanud suure elumuutuse või isegi mitu algul nähtavasti juba siis, kui ta kunagi Taskendist Moskvasse kolis ja hiljem ka siis, kui ta nendel pöördeliste aegade alguses või ütleme, Nõukogude impeeriumi lõpus kolis Iisraeli, et selles mõttes tema tekstid on üsnagi suure üldistusjõuga, sest et nad ei ole ju lihtsalt ruumiliselt geograafiliselt ühest punktist teise liikunud pagulusse läinu või või, ütleme, kultuuride vahele kõikuma jäänu tekstid vaid räägivad inimesest, kes on tulnud ühest ajastust teise. Ja võib-olla ei tunne ennast kummaski päris kodus. Et need suured kultuurilised, ühiskondlikud muutused, mida tema on läbi elanud ja pannud, on tegelikult juhtunud. Ja õigupoolest mitme põlvkonnaga, kes seda impeeriumi kokkuvarisemist mäletavad ja tema puhul on tõepoolest niimoodi, et tema ka Eestis on üsna tihe, esineb ta juba viienda mai festivali avamisel ja siis on tal ikkagi peaaegu iga päev lugejatega kohtumisi ja tema jõuab ka siis sinna Tallinna päevale. Aga noh, muidugi teine ja minu jaoks võib-olla kõige huvitavam isegi poeet, kes esineb seitsmendal mail Tartus Ateena keskuses, on John Cooper, Clark. Muidugi ma tahan, et sa kohe tutvustaksid teda. Noh, mina tean teda no kui seda meest, kes 70.-te lõpus mingite tollal aja avangard, bändide pungi, bändide Sex, Pistolsi ja siis mingite muude bändide Choidi, Viseni ja defooli ja nii edasi nagu vahepeal luges luuletusi ja, ja mõjus siis kuidagi veidralt isegi et mismoodi ta ja välja näeb ja mida ta täna teeb. Et kes ta, kes ta praegu on. Ta näeb üsna samamoodi välja, kui ta siis nägi natukene vanem muidugi, aga selline välimuselt ütleme miks Bob Dylanit diaveks Johi lauljast Robedasime effest ja selline hästi kitsakas puhvris mustade juustega. Ja teinekord kannab punaseid prille. Aga tõepoolest, sellel uuel kümnendil on ta kuidagi taasavastatud mitmel põhjusel ühelt poolt selle tõttu, et ühte tema teksti kasutati Sograanode seriaalis ja teistpidi ka üleüldise uue huvipuhangu tõttu mis on tollele 70.-te lõpu ja kaheksandate alguses kultuurile osaks saanud, sest et ka see oli ju väga pöördeline aeg. See oli kogu popkultuuri jaoks niivõrd murranguline aeg, et selle järelmeid me tegelikult tahtsime siiamaani. Et kõikvõimalikud, need uute bändide tulekud on ju põhiosas ikkagi tsitaadid tollest ajast. Ja kindlasti on ta kuusi muutus ikka selles mõttes, et selle meheni võib väga palju tagasi viia kogusada praegust performans põueteitja slämmi meest ja ja kogu seda, ütleme suurele rahvahulgale kuskil kõrtsis või, või mingisuguses ööklubis esinemist, sellepärast et kui ta alustas, siis tõepoolest reaktsioon oli algul väga tõusuga, et mis, et meie tahame bände kuulata, sina tuled sind mingit luulet lugema või aga ta suutis ennast sisse töötada nendes klubides ja, ja omamoodi kultuskujuks muuta ja ma arvan, et ajas teed väga paljudele teistele sellistele tegijatele. Lõpetuseks, kaheksas mai on päev Tallinnas, mida seal võib näha. Ja, ja ma tean, et üks asi te lähete ka nende bastioni käikudesse. Et mis te seal teete. Et bastioni käikude ekskursioon on jällegi ühelt poolt välja kasvanud, sellest viimastele vastatel Prima Vista loonud kirjanik rännutraditsioonist. Noh, on selge, et mingisugustes väikestes Eesti kohtades toimib kas nende kohtade endi jaoks kuidagi paremini kui, kui Tallinnast, mida, kuidas sa seda Tallinnas linna residentuuri on üles ehitatud mõtlesimegi hoopis, et et kuna Tartu festivalil on nagunii raske ennast Tallinnas kehtestada, keset kogu seda kultuuripealinn, aga et teemegi siis andega lähemegi Tallinna linna alla maa alla, lähme maa alla, jah, või lähme linna alla, täpselt tänasele sündmuse nimi ongi linnaalused. Et teeme selle kehanike ainult seal, nõnda ma siis mobiliseerib kamba Tatu hulle avangaheteiste, kes lähevad sinna salvestavad pilti ja heli siis õhtul avalikul esitlusel panevad siis nendest salvestustest ja kohapealsest esitusest midagi kokku, mis nad täpselt kokku tuleb, on väga raske ennustada, aga see ongi huvitav selle ekskursiooni juures. Seda, mis kokku saab, saab näha Kikendiga kiigendi käkkis kell viis ja kes veel lähevad peale nende hullude avangard testide Tallinnasse. Nagu juba mainitud, on seal ka siis veel üks tiina ruubina esinemine, siis on veel üks väliskirjanik saksa kirjanik Katrin Schmidt, kes samuti on väga tuntud väga tuntud läbi selle, et ta kirjutas romaani kogemusest, kuidas ta ajurabandusest toimas jälle näide sellest, kuidas inimesel väga järsk elumuutus kanaliseerub lõpuks kirjandusse või kuidas kirjandus saab võib-olla selle võrra elusam ja hingav amet, inimene ise oli kuskil Soha piiril siis on laulvad kirjanikud, kes on sedapuhku trammis jällegi seda linna linnaruumi kaasamist püüame nii teha kui nii palju teha, kui võimalik. Ja üht-teist veel. Ma usun, et see Tallinna päev tuleb päris tihe jälle mingi kõikvõimalike filmiseansside ja ja mõistagi venekeelse Meiega nagu Prima Vista all. Kavas on, nii et omamoodi minifestival tuleb sellest Kõige lõpetuseks palun sul, et äkki sa juhataksid sisse ühe John Cooper Clarki esituse, et mis see võiks olla, sa võtsid plaadi kaasa ja, ja ütle paar sõna selle kohta. Viimasel ajal on mind kummitanud tema selline tekst nagu aidanud Montopi naissiin, on ta küll bändiga esitatud tatuste esineb üksi laval ainult oma häälega. Aga see ainult vaatame nais-, kui seda teksti kuulata on kehtetud 70.-te lõpus. Ja mitmeti ta justkui nagu tajub ette või näeb ette seda kõikvõimalike suhtlusvõrgustike teket ja sellist Facebooki sõprade teket, kellest mõned on küll päris sõbrad, aga paljud on ka sellised pseudosõbrad ja ja tõhksust selle vastu ja ta ise on vist nii palju, kui ma olen aru saanud, väga internetti ja tehnikakauge inimene. Aga selles mõttes on kummaline, kuidas ta nii palju seda ette nägi. Festivali raames no teatris etendus Teet Kase tantsulavastus isapuue. Teet Kask tuli tänavalt raadiomaja stuudiosse ja tuli ka Kristiina garancis, et küsida, mis asi ikkagi on isa puue ja millest see koosneb ja kuidas tehtud on. Mina proovin suurenenud läheneda kui inimene tänavalt, et katsun kustutada ära mingis mõttes selle, mida ma sinust tean ja et see oleks selline Tabula Rasa või valge lehetunne. Ja küsin su käest kõigepealt, et ikka selle intrigeeriva pealkirja kohta. Kõigepealt ma räägin enda kogemusest, et kui ma tulin seda vaatama ja olin lugenud teksti, mis selle juurde käis, et sa olid viidanud sellele, et seal taga olid meditsiinilised või teaduslikud uuringud või fakti, mida sa saad siis kasutasid. Ja eestlase jaoks teatavasti sõna uue tähendab siis seda, kui midagi ei ole, miskit on puudu ja puuet seostatakse või õige mingis mõttes invaliidide ka või siis noh, kas on füüsiline puue või vaimne puue ja kõik see ja minu ootuste horisont vastavalt siis sellele kõigele eelnevale, mida ma olen lugenud ja kuulnud oli see, et ma arvasin, et tegemist on sellega, et miks keegi ei saa olla isa, et issand, raha elus puudu selleks isa olla ja noh, teades enam-vähem Ta tausta psühholoogina või, või siis ka lugedes sellest, mis toimub ühiskonnas Eestis praegu on ilmselt see teema väga aktuaalne õhus. Juba küsiti korduvalt ja paljud inimesed on ka, isegi on sinnamaani läinud, et inimesed nagu leiavad, et nagu mingi konsentratsioon asja suhtes ja et lihtsalt et saavutada nagu mingisugust tähelepanu või kasutada nagu mingisugust meedia psühholoogilist nõksu. Siin. Asi on tegelikult palju lihtsam. Laval on mitte ainult tantsijaid. Ta on etenduskunstnik näitleja ja tantsija. Ja neid inimesi ma nägin esinemas. Siis näitlejad, teatritükis, tantsijad tantsutükis ja, ja siis etenduskunstnikud Kiva nägin etenduskunstnike situatsioonis ja nad jätsid kuidagi mingisuguse teatud emotsiooni mulle. Et näitleja, sa mõtled, siis Harriet Toompere ja siis tantsijana Jana Külli, Roosna ja veel üks näitleja, Kristo Viiding. Ta tiksus nagu kaasa see emotsioon. Ja ma ei hakanudki arutama, üks tekkis selline äratundmine nende inimeste suhtes. Ma lihtsalt teadsin, et mingi hetk, kui, kui on see küps, siis need inimesed kuidagi kas satuvad kokku või Me tuleme ajas ruumis kokku ja seal, et ta sellest saab nagu teatriraamistikus üks vormitud üks üks etendus ja kui botfestival ilmus horisonti, siis ma tundsin, et see festival just kuulutab ennast sellise piiride tunnetamise või, või kas isegi ületamisega või mitte nii-öelda siis traditsionaalse teatri esitamisega. Siis ma tundsin, et nüüd vist on õige aeg äkki ära proovida, et miks need inimesed kuidagi jäid mul kuskile mällu sinna peegelduma kui on mingi teatud teema ühiskonnas või ka meie ümber, et ma olen ise samas samas ühiskonnas elan samat, õhku hingan vett joon. Et, et mul on nagu samad tunnused, mis, mis teistel kõigil on, ehk siis tahan öelda, et, et ei ole ju piirjoont lavastaja või vaataja vahel selles mõttes, et vahel on lihtsalt üks töö ja teistel on teine töö ja vaataja ja etenduse vahel siis kooslusest tekibki kunst. Ma tahtsin selle meetodi nagu rakendust rakenduse kaudu näha, kuhu me jõuame selle kolme inimesega olles siis saalis, teadis konkreetset kuupäeva, millal etendus toimub ja andes endale aru, et mis on teatrietendus, mis selleks vaja on. Mis teeb etendusest etenduse teatril raamistikus. Ja pidevalt hoidis seda meeles ja arvestades selle metoodikaga siis pidevalt päevast päeva liikusime nagu selles suunas kogu aeg vormistades siis materjali, materjali kättesaamine, eks, ehk siis mis oli hästi oluline oli see, et leida selline ühine territoorium või ühine nagu selline reageerimispunkt, et mis on nagu kõigil ühine antud etendusega oli nii, et me, me lugesime erinevaid luuletusi ja haigusi ja tekkis selline reaktsioon teatud haikude juures, mis ühine ütleme ühiselt reageeriti teatud näiteks viis haigutega ühe peal reageerisid kõik nagu mingit mingit moodi suuremalt. Kui niimoodi see materjal nagu, kogusime kokku siis ja arutasime seda ja leidsime sellise ühise territooriumi. Tasapisi hakkas suunama mingi teatud asjade suunas, et mis on nagu elatud läbi või emotsionaalses maastikus midagi, mis noh, kas siis veel tuleb kogu aeg meelde või siis ta on kui selline nagu ankur, mis nagu lohiseb kaasa ja teda ei ole veel vabaks lastud või ei ole saanud veel vabavabaks. Kohati Me teame, et tihti soovitatakse, oh lase vabaks, ei mõtle selle peale enam, kui see kõik on korras, elu läheb edasi. Aga et just see, et ka kogedes ütleme, elukogenud inimestega ja ka ütleme, ida filosoofias on hästi palju sellist, et tee endale teadlikumaks ja ta Tamiteetsa ignoreerid seda vaid annab sulle ruumi nüüd ja praegu edasi elada või edasi tunnetada. Siit hakkas ka nagu edasi hargnema, et mis asi see on siis, millega sind siin ruumi tekitada või mis oleks vaja teadlikumaks teha. Ja siis ring hakkas minema kitsamaks. Ei, üks oluline teema või peatus või selline emotsionaalsel maastikul oligi see, mis puudutas kõiki, ka mind, et kõigil on olemas isa, tähendab, me oleme tulnud kui füüsilisest isast kuskilt. No ma ei tea, kui palju, ütleme katseklaasist, inimesed. Null, aga selge see, et need neljast kõigil on olemas olnud bioloogiline isa, pallida ajaliselt selle pealegi isaga koos olnud seal juba hoopis teine teema. Ja see ei olnudki oluline minu jaoks hakata urgitsema nüüd kronoloogiliselt, ajalooliselt, kes, kui palju, mida kellelegi koos see on tähtis enam, tähendab, sest ma tundsin, et see on niivõrd intiimne, et, et ma, ma ei taha, mul ei olnudki ambitsiooni nagu hakata seal urg surkima, et see peab olema selles mõttes ise tunnetatud, et kas ma tahan sel teemal suhelda või mitte. Ja vints andsingi tegelikult esialgu aega. Kui te tunnete mingi ajaperioodil vutlar mingisuguse katseaja tunnetamiseks, kui te tahate sellega teemaga tegeleda, siis tegelema ja lähme edasi, kui ei, siis ei. Et ma mõistan väga hästi ja kõik kolm tulid mingi aja pärast tagasi, et jah, nad on, nad tahaksid sellega tegeleda ja, ja saavutada etenduse vorm. Millest elagu lähtusite, mis oli selleks algimpulsiks, oli see isa teema kõikide nende inimeste? Elus ja kindlasti, et see üks olulisemaid teemasid, mis me vaatlesime protsessi käigus, oli isa teema. Et see isapuue nagu selles mõttes, kui seda veel kuidagi eesti keeles laiendada ja seda tõlgendada või seletada võiks, tähendab, see tähendaks siis seda, et kas see, et isast on nagu puudus olnud või siis Selge, et ja ka siin veel see, et nagu ma ise elan ka ikkagi ennast nagu eestlaseks eesti keelekasutajaks, et kui puudumine mõnikord ka on, on progressiivne nähtus, et midagi puudub. Ja sõnakasutus ka puu, mida rohkem sõna puue tuli ilmsiks rohkem ka ütleme hääldused, puu on ka puu. Ehk siis, kui me filosofeerimine näiteks ja vaatamise hääldus tekitab puu ehk siis puu, mis kasvab kahes suunas, mis on väga oluline tegelikult nii sümboolikast mõistmises kui looduses, kui ka inimene toetab seljaga vastu puud ja energia ja nii edasi. Mitte et ma tahan sõnu suhu panna, et pigem vastupidi, et rääkida, mis on väga oluline aga ka selles rääkimise käigus anda ruumi ka teistel inimestel, kes leiavad, see teema on oluline ennast sinna sisse panna ja tunnetada, et see 55 minutit, mis ma etendust jälgisin oli kuidagi väärtustatud see elus see aeg ja loomulikult täisvastutusega. Sest ma tunnen, et ma olen nagu ise täpselt samamoodi puudutatud kõikidest nendest teemadest ja pean oluliseks seda teemat jagada ja, ja saada tagasisidet. Et mis võiks ühel ütleme olulisem olla, kui sa tunned ära midagi ja sul on mingid oskused ja sa vormistada selle millekski, et seda jagada, et eks see teatri üks eesmärk ikkagi ongi see. Et selles konkreetses lavastuses on hästi tugevaid ja kindlaid pilte, sümboleid, metafoore, et noh, seda võib igatpidi tõlgendada seda valget värvi ja pruudiloori või, või mis iganes. Aga et mind jäi väga kummitama see punane niit või pael mida sa kasutad, et noh, eks me teame kõik sellest Antiik-Kreekast neid müüte sellest, kuidas punast niit on nagu siis elulõng inimese elu, eks ju. Aga et et see on lihtsalt minu enda küsimus, et mis kontekstis või on sellel punasel niidil seal mitu tähendust. Ja et punasel villasel lõngal on tõesti mitu tähendust erinevates kultuurides erinevates usundites ja need, kes ütleme, otseselt ei ole ise seotud erineva konkreetse, ütleme mingisuguse sümboolikaga või usundiga, kus seda kasutatakse siis visuaalselt Ta tuletab meelde, kas, ütleme, veresoonte või või mingisugust punast liini või öeldakse näiteks, et kas sul on otseühendus punase telefoni või punase traadiga kuhugi kõrgemale koha peale või, või aga ka lõngakera kerimine, et me kogu aeg läbi elu kerime, koondame midagi, kas mõtteid, tundeid, asju ja tulevad hetked, kus me peame selle lahti kerima või selle kerimise ära andma. Ühesõnaga, ja siis me hakkame jälle kerima midagi. Et see võib-olla see lihtne tegevus nagu kerida kerimine, see aitab ka nagu teenida või võtta aega iseenda jaoks, näiteks tunnetada, mis mu seisund praegult on või mis mu identiteet praegult näiteks. Rakveres toimuvad müstilised asjad, jälle on keegi tarva karvu kitkunud. Kas see oli Üllar Saaremäe? Kuuleme kohe tema päevikust. 22. aprill, reede suur reede. Lubasin Urmas Vadil, et nädal aega päevikut. See on küll viimane asi, mida ma elus proovinud olen või kas need viimane, aga kusagil seal tagapool. Meenub, et lapsepõlves püüdsin midagi kirjutada, aga esimestest ridadest kaugemale ei jõudnud. Teatrikoolis räägiti kah, et tuleks päevikut pidada. Püüdsin ei tulnud välja. Päris viimast alustatud mäletan ka. Oli 1992. aasta varakevad või kusagil seal. Lavakas hakkas läbi saama ja mulle tundus õige epa just nüüd oma elu ja näitlejateed üksikasjalikult üles kirjutama hakkan. Sündmusi oli palju. Poeg Carl Robert oli õige pea sündimas. Ma olin juba pool aastat Ugala palgal. Teatrikool jõudis lõpule. Elasime Tiinaga Ugala pansionaadis, naabriteks Elmo Nüganen ja pea kõik kursakaaslased, kes Viljandisse tööle tulid. Oli pöörane ja kirgas aeg täis vestlusi, mis ulatusid varaste hommikutundideni. Minu päeviku esimesed ja ainsad read kõlasid umbes nii. Koosviibimine Andres Noormetsa juures. Igati vaimne õhkkond. Rääkisime Rein Malmsteniga palgast. Ja sillamaa oma päevikuga taas kord takerdusime. Aga nüüd pea kaks aastakümmet hiljem. Uus katse. Niisiis, suur reede. Kogu kristlik maailm tähistab Jeesuse ristilöömist. Tööinimesed on saanud kolm vaba päeva. Mina sõidan TV3 majja, et kiirel kevadel saaks igapäevaseriaal kodu keset linna oma järgmised osad linti. Minu tegelane Rasmus on muutunud seal päris kandvaks kujuks ja ees ootavad 14 episoodi mis tänasega tehtud peaks saama. Alustame poole kahe paiku ja umbes seitsmeks on võttepäev läbi. Sõidan tagasi koju. Taban end aeg-ajalt mõttelt, et igaüks peaks oma ristika tõesti ise kandma. Seal on mul olnud päris karm. Esmaspäeval käisin Pärnus ees seisvale ooperi lavastusele teleklippi tegemas. Hakkan Verdi Attila lavastama. Täitsa kummaline. Olen ikka vahel ooperi lavastamise peale mõelnud, aga nüüd on see siis käes. Edasi oli täismänguga ringreis Hiiumaal ja Kuusalus. Hetkel teen ka lastelavastust, muumitroll sabatäht. Eile neljapäev oligi muumide päralt. Ei tea, kas Johnny Depp ka ise oma autoga nii palju ringi peaks sõitma, kui mina ja reede on õhtusse jõudnud. Ees seisab vaikne laupäev. 23. aprill. Laupäev vaikne laupäev. Kellele vaikne, kellele mitte. Sõidan Tallinna lennujaama salvestada reisisaate kätte ja Matvere imeline ilma reis kaks viimast saadet sellel kevadel. Kristi tuleb kaasa ettevõttele vaid Tallinna. Meil on kogunenud mitmeid Rahva raamatu kinkekaarte ja need võiks nüüd eesmärgipäraselt realiseerida. Mina juba tean, mida ma tahan. Konrad Mägi kunstialbumit. Ahjaa, vallas on juba ilmunud. Võtted sujuvad hästi. Oleme koos režissöör Asko Kase ja toimetaja Lauri Lippmaaga mingi omaja täiesti toimiva süsteemini jõudnud. Kell pool kolm on saated lindis. Käime Kristiga Rahva raamatus lahkume Mägija ballaskotis. Kristi leiab endale, Hendrik Relve Eesti looduse vähe ja veel üht-teist. Apollos on ka raamatupäev. Ukse ees jagatakse roose, mis tuleb kinkida müüjannale. Tema annab lahkelt naeratades vastu raamatu. Toimib nagu palutud. Roos vahetub unenägude alguse vastu. Angus on keldi unenägude jumal, kes silkab üle kanarbikunõmmele ja tuleb öösel sinu juurde unenäokott õlal. Ainuüksi tema nägemisest piisab, et südamest ilma jääda. Sest Angus on ka armastuse, nooruse ja ilu. Jumal. Sõidame tagasi. Autol on parempoolne tagumine kumm jumala tühjaks minemast. Käin sõber Jüri Mildebergi juures pumpalunimas. Kunstnikuhärra kõõlub videol ja teeb aiatöid. Sõidan koju ja alustan vaevaliselt, pumpans tööd. 300 400 500 700 lööki mõõdan rõhku 0,6, mida 2,0 peaks olema. Löön käega. Poeg Karl Robert, tuleb vibu laskma. Kruvinud ratta alt ja annan talle kaasa. Pumbakustat olid ise täis. Olen ikka siidikäpp küll. Õhtu kulgeb rahus. Hammel täitsa vaba päev. 24. aprill, pühapäev, ülestõusmispühal. Tõusen üles. Äratas kellelegi Vilemis õuest tuppa, kostis sotsiaaltöömees, kelle olin aiatöödele appi kutsunud. Omajagu hull tüüp sõidab ainult rattaga ja seda hoolimata vahemaadest. Hakkab kodust viie paiku hommikul tulema, kuuest on siin ja siis pole enam rahu. Anna tööd, peremees nagu kratt. Õnneks on ta ära õppinud, et näitlejapäev algab 11-st. Loll on aias, teen sauna ja tünni. Kristi vehib rehaga. Lapsed käivad läbi. Marii Ingriin, räägi midagi põnevat. Õhtul joon veini. Pühapäev. 25. aprill. Esmaspäeva hommikul Rakvere teatris muumide proov. Asi kulgeb kenasti. Esietendus on alles septembris, nii et kõik on kontrolli all. Õhtul jälle Tallinna kodu keset linna, järgmised osad. Sedapuhku jända ööseks pealinna. Homme on mitmeid toimetusi siin. 26. aprill, teisipäev kell 12 kohtumine Euroopa majas. Või oli see Euroopa Liidu maja. Juhime koos Tauri tallermaaga seitsmendal mail Vabaduse väljakul Euroopa päeva. Täna käisime asja sisuliselt läbi. Kell kaks, Hardi Volmeriga Kuku raadios. Räägime Juku-Kalle Raidi saates alternatiivkultuurist ja punklaulupeost. Punklaulupidu toimub 11. juunil Rakveres teistkordselt. Juku oli kolmandaks külaliseks kutsunud Ene Ergma. Tund aega lahedat vestlust. Proua Ergma oli küll Tartus, aga otse-eetris väga tore tutvus. Sõidame Volmeriga Rakverre enne koos hinge Peebu ja Ain Suurkaevuga Rakvere lauluväljakul. India ja ain on punklaulupeo korraldusmeeskonnas äärmiselt olulised tegelased. Ilma nendeta võiksin ma oma idee otsas üksinda edasi istuda. Tänu neile punklaulupidu materjaliseerub. Räägime telefonist, dirigent Hirvo Surva, aga kõik paistab sujuvat. Lauluseaded on valmis. Vaatan tühja mäenõlva ja kujutan, kuidas siin 11. juulil rahvamassis õieti ümber pöörata kee alla. Päev lõpeb Flora kell kaheksa olen koduhoovis ja teen lõket. Korraldame Kristiga karjumis laagri lausa lust, kui naabrid on kaugel. Elu on ikka puhas rõõm. 27. aprill. Kolmapäev kella 10-ks Rakvere teatris juhtkonna koosolek. Ettevalmistused suvelavastuseks käivad. Tulekul on Noor-Eesti Jaanus Rohumaa eestvedamisel hea meel, et vana sõber-il appi tuleb. Tiina Mälberg il varbaluus mõra. Aga ees on kolm toatüdrukute etendust. Leiame talle korvpalliklubi tarvas spordiarstimehe, kes peaks seda valdkonda tundma, mis vigastustesse puutub. Ehk saab abi? Pärast peanäitejuhi toimetused erinevalt mailid ja kõned. Kell kolm, 15 loomenõukogu koosolek. Arutame erinevaid materjale, mida võiks repertuaari võtta. Konstruktiivne ja loominguline, nagu ikka. Irey lausa lendab õhus. Hea kamp on meil siin Rakveres ikka koos. 28. aprill, neljapäev, muumide proov jääb ära. Kes on haige, kes teises proovis? Loen oma päevikut üle? Ei tea, kuidas see kõlab ja keda huvitab. Kirjutan ajalehele keskus, intervjuud iseendaga. 14 aastane Üllar küsitleb 41 aastast Saaremäed 14 ja 41441. Mida olulist sellel aastal siis ka toimus? Vaatame järele. Kestab Richard teise teine ristiretk Iirimaal. Sured kunstnik Jan van Eyck ja 1000 muud asja. Õhtul loen Attila teleklipile teksti peale. 29. aprill, reede nädal hakkab läbi saama. Tänasest loen raadiost eile oma päeviku linti. Pärast sõidan taas kodu keset linnavõtetele. Minu tegelane on ikka parajas jamas. Siis Rakverre. Õhtul etendus 39 astet. Esimene etendus sellel nädalal, kus on küll midagi uut. Aga mis kevad on ju. Inimesed panevad kartuleid või ma ei tea, mis nad teevad. Kevadet on teatris, etendusi veidi hõredamalt. Homme on Pinteri majahoidja viimane elusolev lavastus Matti Undilt. Esietendus oli 10 aastat tagasi. Oleme seda hoidnud, kui rariteete. Mängime väga harva kaks-kolm korda hooajas. Lavastusele on oma kindel vaatajaskond. Aga siiski käib ka need, kes varem näinud pole. Suurest reedest volbriööni veidi sümboolne ka olen lavastanud ministeeriumi Jeesuse ristilöömisest. Suvel teen väikest nõida. Tänan teid kuulamast. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Kristiina garancis, Liivika Ludwig, Urmas Vadi. Päevikut pidas Üllar Saaremäe. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kes aga teab, kes varastas Rakveres Tauno Kangro kõrvaltkarvatutti, andke meile teada aadressil Urmas Vadi ät R R punkt. Ee. Kohtumiseni ülejärgmisel laupäeval.