Tere, armsad kuulajad, klassikaraadios. Minu nimi on Henn Rebane ja tavaliselt on mind võimalik kuulata vikerraadios pühapäeviti akordionisaadet läbi viimas, aga seekord olen tulnud klassikaraadiosse sellel põhjusel, et akordion on nagu laulusalm ütleb, tuhandenäoline pill. Ja akordioni ka on juba nüüd juba võib-olla 100 aastat mängitud kõige erinevat erinevat muusikat. Alates siis meile tavapärasest meeleolukast, akordionimängust, mida võib kuulata kohvikutes, ma mõtlen siin Pariisi. Selliseid Veneetsia kondlites sõitvaid akordionimängijad on olnud juus kuulata. Aga akordion kui selline klassikalise muusika, interpreteerimisvahend või pill on eesti kuulajate kõrvu harvem sattunud ja mul on hea meel teha siis tutvustust ka selle külje pealt. Nimelt, et sellist akadeemilist akordionimängu on võimalik ju maailmas õppida erinevates koolides, kõrgkoolides erinevates riikides ja loomulikult on siis väga toredaid väljapaistvaid mängijaid üle kogu maailma erinevates riikides. Esimesena tulevad kohe keelele sellised riigid nagu Venemaa, kus on Moskvas, Peterburist Kiievist võrsunud suurepäraseid akadeemilise akordionimängijaid seal, tõsi küll, nimetatakse akordionit pajaaniks, aga heal lapsel mitu nime. Aga me ei saa ka minna mööda ameeriklastest roomlastest prantslastest, praegusel ajal on see akadeemiline akordion. Tootnud ka selliseid interpreet sellistelt maadelt, kus vanasti akordionimuusikat kuulis ainult pubides, ma nimetan siin kas või Iirimaad siis Inglismaad, maaniat või siis teisi toredaid väikeriike. Ma mõtlen väikeriike just akordionimuusika vallas. Nüüd akordionimuusika sellise tõsisema poole. Ilmingutega puutusin kokku juba siin Tallinna muusikakoolis käies aastakümneid tagasi, aga veel tõsisemalt sattusin kokku niinimetatud pagulasaastatel. Mis oli siis selliste 90.-te algus Soomes Coca-Cola konservatooriumis tööd tehes, kus ma pidin siis andma õpetust just klassikalise muusika vallas akordioni õpilastele ja seal oli peamisteks kriteeriumit, eks siis, või sellised tahad, mida tuli õpetada Bachi muusika akordionil siis oli erinev ala, oli barokkmuusika nüüdismuusika virtuoosse kammermuusika ja rahvamuusikatöötlused, mis on sisse seatud akordionil ja need alad ongi tegelikult või see alajaotus on akordionimuusik kaallas klassikalisel printsiibil mängides kõige tähtsamad. Kuidas nad erinevates maades või erinevatele interBrettidel jaotatud on, ma mõtlen just raskusastet, kas mängitakse rohkem Bachi baroki või siis nüüdismuusikat, et see sõltub juba ettevalmistusest või, või loomulikult tema enda maitsest. Nii et Soomes olles siis oli mul tugev kokkupuude ja ja jättis ka jälje selline kokkupuude sellise tõsisema akordioni ka minu enda ellu. Nimelt, et sai muretsetud siis eriline pill, millega saab sellist klassikalist muusikat mängida. Hea kuulaja võib ju endale ette kujutada, milline on akordion, akordioni, vasak käsi just on selline kitsa valikuvõimalusega aga klassikalisel akordionil niinimetatud friiveis, mis on, tuleb siis inglisekeelsest väljendusest või siis valik passidega akordion, kus iga vasakuga bassi nuppu all siis kõlab üks noot ja selleks, et akordi või, või siis erinevat oktavit Ta pead sa sõrme liigutama või nihutama või vajutama siis ühe sõrmega või, või vastavalt siis nii mitme sõrmega nagu helilooja ette on näinud. Ja on võimalik täiesti autentselt mängida seda muusikat, mida helilooja on kirjutanud ja samal kõrgusel tuleb ainult leida siis vastav repertuaar, paar, mis endale meeldib. Jaa, viimase. Saade möödunud kevade jooksul võtsin siis kätte ja käisin stuudios lindistamas sellist muusikat, mis mulle tundus just meeldivat ja seekord oli siis kaalukauss sellisel tõsisemal muusikal. Ja nimetan siin siis sellist. Või seda muusikat, mida linti sai võetud, nüüdsel ajal muidugi arvutisse enam lintidega pole tegemist. Nii et on see selline plaaditäis muusikat kogunenud ja ma olen sisse mänginud siis sellist barokk, Ki muusikat, Domenico Scarlatti kahte sonaati. Ma sain mõtte just Vladimir provintsi suurepärast interpretatsiooni kuulates. Domenico Scarlatti loomingust ja edasi on siin ka teoseid mis on spetsiaalselt akordionile vajaanile kirjutatud. Sellist nüüdismuusikateoseid. Kuigi mul on, oli mõte selles, et, et mitte väga nüüdismuusikaks nüüdismuusikaga alustada natukese traditsioonilisemat muusikat, et mängida, mis on nagu laiemale kuulajaskonnale vastuvõetavam sellel põhjusel, et et ka võimaliku plaadi valmimise puhul siis oleks ka ostjaskonda laiemat ostjaskonda leida. Nüüd aga selle pikka juttu Edasiseks kulgemiseks mängime vahepeal muusikat minu uuelt helikandjalt ja selleks on siis Domenico Scarlatti sonaat a-moll. Ja teiseks, Domenico Scarlatti sonaadiks on sonaat-d-moll. Ja nüüd on teil võimalus kuulata kuulsa prantsuse heliloata kääni Kirtoossed klavessiini pala kägu. Armsad kuulajad, teil on siis võimalus nautida sellist muusikat, mida me lindistasime Urmas latikas stuudios möödunud kevadel pudel. Ja see muusik ka tuli nagu iseenesest üks lugu teise järgi, mida me seal stuudios salvestasime just sellisena, nagu sisetunne ütles. Loomulikult ei olnud meil plaanis Urmas latikas juures hakata tegema sellist klassikalise muusika plaati, esialgu aga aga kõik need, et jutud ja kokkusaamised viisid lõpuks nii kaugele, et et ikkagi tuli, tuli teha üks selline muusikaline salvestus, mida julgen öelda, et siin Eestis varem tehtud ei ole. Nimelt sellise friibess süsteemiga akordionit mängida sellist tõsisemat muusikat ja Pean siin kohapeal au andma sellisele suurepärasele pianistile ja heliloojale ja nüüd ka stuudiomeele nagu Urmas latikas, kes on avatud kõige uue suhtes ja ta ei lähe lukku nõudmisi kuulates või, või nõudmisi esitades, et vot nii ei käi või vastupidi, ta saab igast lausest või nõudmisest ja ettepanekust hoogu ja uurib töötundidel veel, kuidas asi paremini kõlama saaks. Sellepärast et see lindistamine oli ju ka ausalt öeldes talle päris uus tegevus, ma mõtlen just akordionil, lindistus. Akordion kõlaks täpselt nii, nagu ta ka naturaalselt saalis mängides kõlaks. Kuna mul on väga hea meistripill, mis on siis tehtud Itaalias firma poolt ja keeled siis on viilinud käsitsi Ärozeweriini, kes praeguseks ei viili enam mitte midagi, aga, aga tema viilitud keeled mängivad siis erinevalt nendes riikides üle kogu maailma ja need pillid on tõesti väga hinnatud, mis temaga kokku on pannud. Nüüd aga jõuame sellise muusika juurde, mille on kirjutanud siis Vladimir Off vene helilooja, kes elas just Nõukogude perioodil Moskvas ja kes oli selline väga ergas muusik, ta mängis ka ise bajaani, ta oli pärit Siberist ja tegigi koostööd praeguse suure professoriga bajaani kunsti alal Friedrich ellipsiga, kes on kuulus nii Moskvas kui ka paljudes välisriikides. Ma mõtlesin Hispaaniat, kus ta on ka õpetanud, rääkimata Soomest ja siis Prantsusmaast, Ameerikast ja nii edasi. Tan viibinud paljudes žürii des ja, ja tänu just siis Friedrich ellipsi pingutustele või nõudmistele on siis Zolotarioff väga palju muusikat Jaanile kirjutanud. Üks selline teos on siis nüüd, järgnevaks on mõtisklused Feraponti kloostris, Dion ühisuse fresko ees. Arvata, et need on kuskil Venemaal, siis olevat vanad varemed ja kus siis helilooja fantaasia saab vaba voli. Asi hakkab siis selliste kirikukelladega ka, mis edasi juhtub, seda sata nüüd kohe kuulata. Kui ma need noodid kunagi Vladimir lipsi käest sain, siis ei olnud veel veel võimalik neid noote poest osta, siis rääkis ta, kuidas selle just äsja kuuldud pala lõppu härraseloterjov. Siis oli mõelnud, et mis sealt ära tulid ja vihmatilkade pakkumised, et kindlasti peaks olema seal ka üks hiirejooks, sellepärast et noh, vanades varemetes jookseb ka hiiri ja, ja selle ta sisse ka kirjutas, nii et kui olite tähelepanelikud kuulajad, siis oli seda võimalik kuulata. Nüüd aga üks natuke väledam lugu bajaani mängijate Artuaarist, nimelt konjajevis Kertso mis tuli minu ellu Jürivastrelovi suurepärast mängu kuulates ja mõtlesin, et miks mitte siis ka klahvidega akordionil asja proovida. Sellise nobeda muusikaga võiks ka jätkata, nimelt need inimesed, kes on kursis ka sellise akordionimuusika kergema poolega teavad, et just selles osas on prantsuse nii mängijad kui ka heliloojad väga palju tööd teinud ja on ka headele tulemustele jõudnud. Nüüd üks selline helilooja nagu Andreas Täär, kes tavaliselt on siis seti muusika vallas ilma teinud on kirjutanud ka suhteliselt tõsist muusikat ja nüüd üks selline klassikalise muusika ja sätti muusika piiri peal balantseeriv pala, mis kannab, tõsi küll, väga tõsist nime ara. Vesk annab siis tunnistusega André Astari helilooja võimetest ja mõtteviisist, kuidas siis prantsuse muusikat. Kirja panna ja, ja mismoodi see see siis prantsuspärane oleks? Nüüd aga jõuame sellise helilooja juurde nagu härra Beats võlaAstorbijad, Solla kelle nimi küll klassikaraadiokuulajale ei tohiks olla absoluutselt, taas vastupidi. Viimasel ajal on peatsollast võib-olla liigagi palju räägitud, ta on tulnud kontserdilavale korduvalt ka Eestis ja võiks öelda isegi lavadele. Minule Astorbijad Solla said tuttavaks juba seitsmekümnendatel vastatel. Kuna akordionimuusikat ka nootide hulgas liikus ka peatse olla tõsi, et ta oli nii keeruliselt kirjutatud, et tol ajal mul ei olnud sellist pilligi, millega teadsollat mängida, aga vähehaaval tekkisid plaadid ja lisanoote, et sai seda ka siin eesti interBrettidele näiteks Eiki Mätlikulegi pihku sokutatud. Ja, ja tore, et sellest on ka kasu olnud. Nüüd on üks pala, mille ma peatsolla väga laiast pagasist või arhiivist või kuidas öelda, olen vajalikuks pidanud siia helikandjale lindistama. Nimelt lugu kannab pealkirja moerte, mis siis räägib elu kõige süngemates värvides ja elu ja surmapiirist peamiselt muidugi surmast. Ja lugu. Lehitsesin ja läbi mängisin, siis hakkas kõrvus kostma viiuliheli ja midagi ei olnud teha. Lisaks pead Solla valmis kirjutatud loole. Mõtlesin välja ka siis viiulipartii osas, ülejäänud läks nii nagu pead seal oli mõelnud ja loomulikult tänu sellisele kontserdile, mis oli kevadtalvel Mustapeade saalis, kus esinesid siis lisaks Eiki Mätlikule veel Arvo Leibur ja Terje terasmaa, kus esitati peatsolla muusikat, et sain ma tundma sellist peatsolla suurepärast esitajat nagu Arvo leiburit. Ja kujutage ette, suvel oli tal võimalus Eestis käies seal õieti selline. Kevadel kuskil mai viimastel päevadel oli tal võimalus astuda läbi ka siis Urmas latikase kodustuudiost, kus me siis selle pead Sollaga? Salvestasime, nii et kuulake, mismoodi kõlab siis akordionil klassikalisel akordionil Andre või Astorbijad Solla moerte, kus viiulipartiid mängib Arvo Leibur. Nii nagu ma saate alguses mainisin, et klassikalisel ja üleüldse akordionil on tuhandenäoline ja ja ka sellisel akadeemilisel kursusel erinevates kõrgkoolides võetakse läbi siis erinevat tüüpi muusikat, antakse õpetust erinevatest stiilidest ja üks nendest on ka siis selline rahvamuusik ka töötluste stiil, kus on siis võetud elemente rahvamuusikast ja maailma muusikast ja siis rüütatud nad sellise klassikalise muul muusikaga. Ja üks väga huvitav EOS pajaanile algselt kirjutatud on, Bulgaaria sõit, selleks on Semjonov, Moskva professor, kes ise ka väga hästi kontserdilavadel on edukalt esinenud käinud ka Eestis mitmeid kordi ja, ja oskab muide, pärast kolmekordset, et Prantsusmaal käiku ka prantsuse keelt vabalt rääkida, nii et andekas, mis andekas. Kõigele lisaks on ka suurepärane helilooja ja kirjutanud siis Bulgaaria süüdi, mille ma otsustasin oma helikandjale ikkagi tutvustada. Sellepärast et siin on nii mitmekülgselt kasutatud siis ära bajaani või akordioni tehnilisi võimalusi ja siin on ka palju sellist supp muusikat sees, nii et eks te ise otsustage, see on selline kolmeosaline teos, kus on siis äärmised, osad, kiiremad horod vastavalt Aidze vaja kankina horo. Need on siis teatud külad Bulgaarias, mille järgi siis on tantsud, horod nimetatud taktimõõtudest, et nii palju, et nad on vahelduvad ja ja 11 kaheksandiku ei ole seal haruldane. Keskmine osa on siis nimetatud pealkirjaga šev taana, mis on siis selle minu arust selline öine nok turn? Kuulake, kas see teile sarnaselt tundub? Nüüd aga üx Francisco tarreiga kitarripala, mis on siis seatud väikesele ansamblile koosseisus. Akordion, kitarr, kitarripartiid, mängivadki Mätlik ja pala kannab pealkirja mälestusi Al hambrast. Ja samalt koosseisult veel Ernesto Lequana pala kitaneerijas. Armsad kuulajad, tänane saade rääkis siis minu viimase kevade või möödunud kevade ja poole suve ponnistustest. Neid maja tekitasin endale ise. Nimelt käisin Urmas latikase kodustuudios salvestamas muusikat, mis mulle väga meeldib ja mis erineb sellest muusikast, millest või mida ma tavaliselt olen mänginud ja mille kaudu inimesed mind tunnevad. Nimelt see kevad möödus siis sellise klassikalise akordionimuusika arvestamisega, mis oli küll tõsi, väga palgeline. Nii nagu ma saate jooksul on väga palju nimetanud, et akordioni akordionil võib mängida erinevat muusikat ja osaliselt oli see valitud ka tänu sellele, et ma kuulsin mõni aeg tagasi ühte prantsuse suurepärast akordionimängijat, kes oli oma plaadi nimetanud pealkirjaga kontsert, kus sandis selliseid, et et miks mitte väga erinevat muusikat, mis siiski ühe nimetaja alla sobib ühele helikandjale kokku mängida. Ja täna on siinkohal väga Urmas latikas, kes oli nii vastutulelik, kannatlik, kes vaba aega siis viibis stuudios nimelt me tegime seda plaati üsna kaua. Nagu vanasõna ütleb, et kaua tehtud kaunikene, aga lihtsalt kiirustada ei olnud meil kuhugi, sellepärast et piitsai plaksunud. Viimane, ja mida ma täna teile tahaksin siis kuulata anda on tuntud säänsansi luik loomade karnevalist kus siis klaveripartiid esitab klassikalisel akordionil Rebane ja, ja juurde on siis mõeldud Urmas latikas poolt mitte sans ansilik, sümfooniaorkestri keelpillirühm, nii et head kuulamist ja kohtumiseni paari nädala pärast.