Tere, kallis klassikaraadiokuulaja ka tänases saates mitte ainult Verdist, tahaks veel kord rääkida Vincenzo Berliinist, sest kuigi ooperiheliloojana tuntud ei saa mööda minna tema ilusast laululoomingust kuulame ühe neist väga Luuna rändur kuu, kes seal õpetajad, kõik kalded ja õied läbi nende armastusest räägid sina kuuled, nagu pulbitseb kire ainus tunnistaja. Ütle talle, et mu valu ei vaibu ikka veel. Jätan mu lootuse ainus toit. No nagu. Saanud Roomast. Välja sooletsi. Saali möllab. Kaasaegsed jutustavad, et tuli tulevane kuulus ooperilooja mängis juba viieaastaselt suurepäraselt klaverit. Räägitakse veel ühte põnevat lugu sellest kaugest ajast katanias, nagu kõigist tolleaegse Sitsiilia kuningriigi linnades oli loomulikult palju kirikuid ja ühes neist teeniski organistina leiba. Vincenzo Isa, Rosario poeg. Terane, nagu ta oli, seisis tihti isa kõrvale, jälgis tähelepanelikult papa mängu orel, kusjuures ebatavaliselt suur ehitatud kuulsa meistri tonatodel piando poolt viie manuaaliga lisaks pedaalide registrit, sellel mängimist, peedi kangelasteoks. Ja äkki ühel päeval oli väike Vincenzo pakkunud sõpradele kihlvedu kommide peale, ta mängib üksi sellel suurel instrumendil kustil isegi jalad pedaalide ei ulatanud. Keda võitis? Kuulaks aga nüüd ühe laulu seni Anvelti esituses ma olin, kui nii on infotsentiile need laulud, muide kõike Vincenzo, Berliini omad. Ja see lugu on selline igatsus, mu habras haldjas, oma elu sulle pühendanud. Kes sinu võlusid pelgab, pole tõeliseks õnneks. Ja kuulaks ka teise laulu, mille nimi on vanneuroosa Fortonaato. Igaüks on sunnitud kadestama sind, õnnelik roos, kes sa võid puhata niitsi rinnal. Kui ma saaksin olla kasvõi hetkegi sinu asemel ei teagi, suuremat õnne. Meil on siiski sarnane saatus märtsini sina uhkusest, mina armastuse kätte. Pärast seda, kui Berliini oli väikese poisina edukalt sooritanud orelimängu eksami, nagu me juba rääkisime, hakati teda kogu linnas tähele panema ja inimesed soovitasid isal poja Naapoli konservatooriumisse saata. Vincenzo Berliini kasvas üles suures peres, kokku oli neid seitse last ja muidugi ei saanud raha, mida niigi oli vähe kulutada. Uisapäisa. Isa andis lisaks ka veel jõukamatest kodudes eratunde ja üks lugu räägib sellest, kuidas, kuigi olles 12 aastane, aga juba linnas tundub, kui muusikaametis tundev spetsialist sai Vincenzo õpilaseks oma vanuse tüdruku Marietta. Lapsed kohtusid iga päev ja mängisid terrakota nukkudega stseene raamatutest ja elust. Varsti palus Marietta oma isa, ehitaks väikese lava nukkudele ja vanem vend kirjutas sõnad. Ja nii sündis ehk esimene Enn Berliini sulest, kus oli juttu tüdrukust, kes tahab püüda kinni liblikat lubades tasuks teda suudelda ja süüa anda ning siis anda ühele toredale. Aga armu garadele, heleda päiksele poisile. Sellise laulu kirjutas 12 aastane Vincenzo Berliini või nii vähemalt väidab kroonik. Minu Phille nukker pilt. Miks istud nii kahvatult mu kõrval, mida sa vihkad, millest mõtled? Tahtmatult pisarad, su mälestust siiani kastavad. Vahepeal tahtis Vincenzo Berliini õppida arstiks, nagu ta ise ütles, selleks, et omandada mingi elukutse. Kuid muusikahuvi oli siiski nii tugev, et ta ühel päeval teatas, saatke mind Naapolisse. Tema kuulsus oli linnas juba nii levinud, et vanaisa, kes elas ja töötas muusikuna Naapolisse, julges kirjutada palvekirja Catania linna valitsusele stipendiumi saamiseks. Heade soovitajate toel saigi selle 459 liiri aastaks sel tingimusel, et kirjutab igal aastal ühe proovitöö. Visandatakse sõltumatule spetsialistile hinnata ja kui ta läheb peale kooli lõpetamist mujale kui kodulinna tööle, tuleb tal kogu saadud rahad tagasi maksta. Esimese õppeaasta kevadel esitaski ta suureks reedeks kirjutatud meloodia, mis kummalisel kombel meenutab Beethoveni apassionaator. Viimase osa teemad mis on kirjutatud umbes 1805. aastal me räägime praegu viie, viis aastat hilisemast ajast. Ja kuidas seda lugu meil kahjuks ei ole ja kuulame edasi siis hiljem kartuli esituses. Veel kaks lugu. See oli siis see Silvia kvartali ja Berliini lauluga. Millal saabub päev, mil sind näen, millal saabub päev, mil sind oma rinnale. Sellises hilja partali velyni looga tornovet suusassillile. Aga Napoli konservatoorium oli pikaajalise väljakujunenud traditsioonidega kool. Selle tolleaegseks rektoriks oli viimane Napoli koolkonna esindaja Nicolas hingarelli, kes oli ise loonud nii oopereid kui sümfooniaid ja kes rangelt jälgis, et õpilased ei lahkuks oma töödes sissetallatud rajalt. Napoli koolkonda iseloomustab just meloodia tähtsus ja range reeglipärane harmoonia. Kuna Beliini on oma laulud loonud just enamuses varases loome ja siis võib neile iseloomuliku kaunist meloodialiin lugedagi üheks kooli mõjuks. Just siin Karell oli see, kes soovitas oma õpilasel Berliinile jätta kõrvale tegelemine kontrapunktiga ja süveneda solfeniusse, mis tähendas õppida juhtima sõnadega meloodiat, häälele et selles oleks etteantud teema varieeritud ja välja arendatud nii et see mõjuks sõnadeta kõnena. Maestro ütles õpilasele, et just selline meetod on ainuõige tee. Et kui te oma teoseid luues laulate, võite olla kindel, et see on meeldiv kuulata. Ka järgmine lugu on kirjutatud Vincenzo Berliini poolt ja kuulub tsüklisse seieri ette kuus aarjakest. Ja selle nimi on Tergeetaaber, belli tolm, Mio võiks olla umbes taolise tõlkega, halasta mulle. Kaunis iidol, ära ütle, et ma olen tänamatu. Ära ütle, sest taevas on niigi õnnetuks teinud. Kui sul olen truu ja süda tõmbab sinu südame ligi ja nii edasi ja nii edasi. Meloodia on see, mida publik tahab kuulda, ütles Berliinile tema õpetaja siin Kareli veel Naapoli konservatooriumis. Kui teie süda suudab teile mõne kinkida, siis püüdke see kirja panna nii lihtsalt kui võimalik ja te saategi heliloojaks. Berliini oli 20 ühene kui Naapolisse saabus selleks ajaks juba kuulus 25 aastane heliloojad Unitšetigis esitas seal oma uut ooperit. Evelinile meeldis, oli see tiooper nii et ta palus endale esitleda ja nad tutvusid põgusalt kaksilisemad rivaali keeles tuli juba juttu eelmises saates, kuid kõige suurema mulje jättis tulevasele heliloojale pelinile Rossini uuenduslik looming mida loomulikult esitati ka Napolis. Sõber kirjutab oma mälestustes, kuidas nad olid, olles just vaadanud teatris esmakordselt Rossini Semiramiidi arutasid nähtud-kuuldud, küsisid ka Berliini arvamust, kes aga täiesti masendunud ütles, et kas üldse on võimalik luua midagi, kui on juba loodud selline muusika. Aga kuulame edasi pelini laululoomingut ja see korda Eesti interpreetide esituses. Niisiis Vincenzo Berliini Guando indisse suu leili Tammeli ja ta isa Filippova esituses ja pealkiri võiks eesti keeles olla. Kui sa oled seal üleval. Vanades kroonikates loena, et Berliini oli 21, kui tema ellu tuli naine. Siinkohal tuleb meelde, et Tammsaare on öelnud. Ei saa ükski mees muidu täit aru pähe, kui teab minema naise juurde ikka naise juurde. Naise nimi oli madalana Fuma rooli. Kindlasti on paljud pelini laulud inspireeritud just sellest naisest, sest esimese armumise möödudes jäi see kättesaamatu kaunitar mõttes jälitama tema lühikese elu lõpuni. Nagu me loeme kirjadest sõbrale, teame ju, et Berliini ei abiellunud Ki kuigi oleks seda tahtnud teha sellesama mattaleenaga. Põhjuseks pruudi vanemate vastuseis. Selget põhjust polegi. Alguses oli see kindlasti noore helilooja vilets varanduslik seis hiljem aga ehk juba varem antud ei kordamine range kohtunikust isa poolt. Kole öelda, aga tänu sellele on maailm saanud valust pakatavad imekaunid. Laulud. Jaa lõpetabki tänase saate vast kõige kuulsam Berliini laul vaga Luuna ehk rändur kuu. Mis võiks olla umbes nii, et rändur kuu, Kessa rännates kõikjale kõike nähes oma hõbedaga, kallad üle jõed, lilled, ütle talle, et ilma temata ei saa maid olla. SotsiaalPavarotti esituses.