Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Üht, ma tean, elu ministeerium ei mahu Hemingway loosse sellest kuidas vanamees püüab oma suurt kala. Praegusel ajal näevad inimesed eluministeeriumi võimuvõitluses, kui inimesse ilmuvad salapärased jõud et kedagi allutada, keegi vägisi omaks teha, ümber kujundada, teiseks muuta või kuidagi teisiti hävitada. Kedagi ei lasta enam olla selline, nagu ta on. Elu tundub kõigi oma paranähtuste ja ufode kiuste selge ja seletatud. Kõik on pragmaatika. Siis jagab auto ootamatult üks mis ei ole määratud pühendamatutele. Ja sa võid korraks heita pilgu inimelu sügavusse, kus kired, igatsused ja lootused kohtuvad. Ning argipäevadesse peitunud tundmatus haab end. Ja näitab sulle maailma hoopis teistsuguses valguses kui seni. Läbiaskelduste ja tormamise läbib pisikese pusimise ja mõttetu vihavaenu läbi paratamatut toimingute rutiini. Näed sa seda seletamatut, seda ebaloogilist, seda aimamatut, milleta elu ei olekski elu vaid ainult. Olemine. Ma olin ostnud üksikule saare nukile üpris kidura, taimestikuga ja asulatest liiga kaugele jäävale Neeme nukile mahajäetud maja, millest senise omaniku järglased ei hoolinud või õieti iga hinna eest lahti tahtsid saada. Maastik oli igav ja maja hirmsas seisukorras kuid mina ise olin väga rahul, sest vesi oli siin neeme kõrval väga puhas. Ning ma uskusin, et siin linnadest ja moodsast elust eemal maailm, mis olla hoopiski mitte nii vajalikes toimetustes käest ära libisema, kippus jälle minuni, ulatab. Poodi oli kaugevõitu, kuid jalgrattaga sai kõik vajaliku ära tuua. Ja nõnda olin varsti ennast sisse seadnud, maja ära puhastanud, hädapärase ära kõpitsenud ning magasin esimese öö õiglase und. Järgmisel hommikul mõtlesin minna naabrit vaatama tundus ebaviisakas temast mitte välja teha. Oli ju tema elamine siit vaevalt paar kilomeetrit ning paistis metsapuhma tagant lausa selgelt kätte. Hommikusest jahedusest võbises kõndisin piki mereranda. Tuul rivistus valgusega täidetud madalaid lainevalle. Läbi kauguste kuuldud merelindude vaevuaimatav hääl ning liivaliikumise salapärane tasane vihin pühkisid kuulmetest senise elu motoorsed rütmid ja täitsid kogu keha tundma. Oleksin tahtnud nõndaviisi kõndida ja kõndida, teadmata, kuhu randmeid viib. Kohtuda, sulada, sellesse häältelainete liikumisse, kustuda nagu jalajälg kaldale viskuvas vees. Maja kerkis mu ette ootamatult, avanes puude tagant, nagu oleks nüüdsama kerkinud merest. Omaniku kohta olin oma maja ostmise ajal kuulnud lõpetamata jäänud lauseid mille puhul paar korda küsinud, kas naaber on siis põrunud. Aga moka otsast kuulda saanud, et noh, mitte just sedapidi ainult omaette olema, üksi kalal käima ja mitte kellegagi suhtlema. Õieti oli naabrit poe juures juba korra näinudki. Sabas oli keskmist kasvu natuke väsinud moega mees kes millegi poolest lihtsa olemisega külarahvast ei erinenud. Ma ei kuulnud, et oleks müüjalt midagi küsinud. Toaga ladus talle ise kaubad letile, mees, panin sõnatult koti. Ja lahkus veidi kühmus pika sammuga külast eemale astuv hall vari. Panin ainult tähele, et mitmed, eriti naised vaatasid talle pikalt järele. Aga see oli ka kõik. Naabri maja oli igatahes silmnähtavalt korras. Tõsi, värvimata ja hall nagu meri kuid muidu siit-sealt hoolikalt parandatud ja sätitud. Samasugune oli jõu lihtne, kuid puhas ja korras. Toauks oli valla. Hüüdsin aga keegi ei vastanud. Koputasin ukse piidale ja astusin sisse. Ka toas oli kõik väga lihtne. Vanaaegne talumööbel akna all suur puhtaks küüritud, peaaegu valge, tühi laud. Akna taga peaaegu otse akna all hall neri. Hämaraga harjumatu silm ei seletanud ka algul, et keegi nurgas aknal istub. Teretasin. Mees ei pööranud peale ega vastanud ka muidu kuidagi mu tervitusele. Jäin kohmetult lävele seisma ning seletasin kohmakalt, et tulin tutvust tegema, oleme naabrid. Mees ei pööranud ikka pead, aga just siis, kui tagasi välja astuda tahtsin, tõusis äkki üles. Andis vaikides käe, viipas mu suure laua taha istuma. Võttis kapis kuivatatud kala, pani selle niisama paljalt otse puhtaks küüritud lauale. Ning leiva, valge viina ja kaks klaasi sinna juurde. Taipasin, et mu tervitus on vastu võetud. Klaasid kallati täis. Mees tõstis vedeliku kõrgele üles ja vaatas seda vastu valgust. Heitis pilgu mulle otse silma. Tal oli ainitine pilk, hallid, väga rahulikud silmad. Ja üldse vaikimisest hoolimata oli ta kuidagi usaldusväärne. Ja siis me võtsime. Jahistusin. Läbi paokil akna kostis merekohin siia selgesti ära. Kala meie vahel kahanes. Kaardina liikusid. Ja paar klaasi ära joonud. Oli mul niisugune tunne nagu kuuluksingi siia nagu elaksingi siin. Nagu oleksin siin olnud kogu senise elu. Ja nagu oleks vaikimine täiesti loomulik. Toa piirjooned hajusid nagu olnuks mu vastas istuv mees, lõpmatu helesinise ruumi peremees. Lained kortsusides ilusid end eeterliku sõllimises eralduse majamaast. Ja hõljus pehmelt õhus. Midagi ei olnud enam tarvis mitte midagi muud. Mees vaatas enamasti merele aga kui ta silmad minule tõstis, nägin, et ta pilk ei olnud uuriv küll aga kindel ometi seejuures kuidagi sissepoole pööratud, nagu mõtleks ta minu juuresolekut, tajudes hoopiski muule. Tõsine mehe pilk veidi alla vajunud laugude all. Lõpuks läks siiski niimoodi, istud imelikuks, tõusin üles ja ulatasin käe. Kala oli otsas, pudel tühi. Ja äkki kuulsin rahulikku madalat ja selget häält. Ärge siia enam kunagi tulge. Head aega. Ma olin vist küll näost päris ära aga mees koristas paari liigutusega laua ära, pühkis hoolega puhtaks ja istus rahulikult tagasi akna alla, mille taga ikka ja vaibumata kohises meri. Läksin ära, oskamata midagi öelda või mõelda. Eks inimesi ole igasuguseid. Võib-olla olin veidi solvunud, kui pole vaja, siis pole vaja. Mööda mereranda tagasi astudes meenutasin, et ei näinud majas ühtki looma, muidu on ikka lehm või hobune või vähemalt koer. Aga siin vaikus ja tühjus, ainult mees, meri ja pudel. Aga joodiku moodi ta mulle ometi ka ei tundunud. Hall meri, hall Mayama värvimata ihuga tuulte sajude käes üleni hall mees, hallis villasest kampsunis mida ta kandis ilmselt ka sooja ilmaga, nagu oleks tal pidevalt külm. See kõik oli veidi ärritav, pentsik, arusaamatu. Kuid otse vihamehe peale ka kanda ei saanud. Ja veel tagasiteel meenus, et päris üksi mees siiski ei ela. Sisemaalt pidi maja juurde käima hulkuv koer või oli see tema oma, keda taga kinni pidanud. Õhtul istusin kaua üleval, oskamata aga siiski enam midagi uut välja mõelda. Edasi tuli argipäev. Toimetused majas, nõudsid ikka enam aega. Ja mida enam tegid, seda enam tundus teha jäävat. Olin töödest ja tegemistest nii hõivatud ja väsinud, et naaber ununes sootuks. Vahetevahel hommikupoole ööd kuulsin küll tema paadimootori popsumist, kui ta merele läks aga sedagi õigupoolest Harro. Mul tekkis harjumus väga vara üles tõusta ja piki mereranda kõndida. Aga hoidusin naabri ranna suunas minemast, seda enam, et seal oli klibune ja ebamugav kõndida. Kuid ühel hommikul viisid jalad mind siiski sinnapoole. Meri kylgendas puhas tuul uhtus meeltest õhtusi, süngevõitu mõtteid. Kõndisin väsimuseni ning istusin lõpuks kivile. Läbi varajase päikese pilku merele heites märkasin korraga midagi mees. Keegi ujus. Mu nägemine ei ole kõige parem. Ja nii pigem aimasin, et siin inimtühjas kohas see vaevalt keegi teine olla saab, kui naaber tõesti ta ujus. Ja miski sätendav liikus temaga kaasa. Kaugelt oli võimatu eristada, mis just arvasin võrgupoi või midagi taolist. Kuigi tundus imelik, et täisealine halli peaga mees mängib mererannas nagu väike laps. Nii või teisiti mees ujusama sätendava esemega, viskas selle siis endajate vette. Ujus tagasi, tõmbas riided ülle. Ja kõndis rahulikul pikal sammul koju. Päevad läksid varasuvest, sai kesksuvi kesksuvest e sügise veel soe aimus. Poe juures käies nägin vahetevahel meest eemalt. Aga ei tema ega mina teinud, teenides tundma. Õigupoolest kadust alati sama kiiresti, kui oli tulnudki. Pika raske sammuga hall, alati hall, nagu oleksite otse merest välja astunud. Keegi talle suuremat tähelepanu ei pööranud. Kui poe kõrval pigi peal istuvate õlle joojatega vahetevahel juttu tegin. Koputati sõrmega otsaesisele ja vaikiti. Pikapeale mõni purjus aja viitja mõne lause siiski poetas. Ja nii sai selgeks, et meest peetakse joodikuks. All terve kuur tühje pudeleid täis, seletas üks istuja pehmel keelel. Ja kuulab kogu aeg ühte ja sama plaati lisas teine ning koputas jälle tähendusrikkalt lauale. Midagi uut, et peale selle, et mees on linnast ära tulnud, ma ei kuulnud, keegi juhus huvitaja rääkinud, et mehel midagi naisega juhtunud. Aga täpsemalt ei osanud keegi midagi ütelda. A- mees, eassegi võtkuus, naine varem, kui see minema panime, ära suri. Elagu nagu inimene, mees ta molutab. See oli kõik, mis ma teada sain. Pikkamööda süvenes minus veendumus, et tegemist on tõesti joodikuga. Mulle meenus, kui harjunud liigutusega ta kapist pudeli võttis. Siis oli sügis käes. Lahekäärus laskusid, tõusid vihinal luiged harjutades lendu et kaasa viia midagi, mida inimesed ehk ise oodata või loota ei oska. Veesoppidesse troostitu mere äärde kogunevat iga masti lindude ärevus nakatas mindki. Ja just nagu valmistuks minugi hing lendama, ära kuhugi kaugele. Võtsin jalgu märjaks, tehes ette pikki jalutuskäike mööda tühja tuulist veepiiri üha kaugemale, võimetu lahti ütlema sellest elu igavesest alati korduvast ministeeriumist. Ja siis ühel päeval Täiesti ootamatult lebab semu kummisaabaste ees õõtsudes tasa mere hingamise rütmis. Miskipärast vaatan vilksamisi ringi, enne kui selle üles tõstan. Kuigi tean kindlalt. Taanlane inimtühipuder. Tõstasele üles. Läbimärja klaasi paistab midagi sees. Pusin korgi kallal, mis on laki või muu sarnasega kindlalt suletud. Nii et lahti tegemine ei käi kuigi kergesti. Lõpuks on pudel lahti. Ettevaatlikult, et mitte paberit märjaks teha. Mis on selle välja? See on kiri. Mu armas kõik need aastad mis on veerenud tühjasse siin mererannal on olnud rohkem õnne täis, kui ehk oskasid arvata. Iga päev tõuseb, päike vajub. Ning ma tean, et olen ikka sinuga. Kusagil eksleb see teade. Aastad on läinud palju aastaid kuid minus ei ole muutunud midagi. Mitu korda olen seisnud tenni juures tahtes vihata nööri üle selle. Sest tundub, et maailma raskus õlgadel on väljakannatamatu. Kuid mälestus sinust on nii elav. Nii vahetult minus. Et tundub nagu hävitaksin koos endaga siis sinugi. Kes sa koos minuga elad? Ikkagi veel siinses ajas. Seniks kuni on mind. Ja seepärast saadan ikka ja jälle teele selle sõnumi et hing säilitaks need värvid, mis olid sinu ajal siin. Allpool on veel teksti, kuid ma ei vaata allkirja ega loe lõpuni. Mul on tunne, et olen puudutanud midagi mida puudutada ei oleks tahtnud. Kuidagiviisi sulgen pudeli kõnnin nii sügavale külma merre, kui saapad võimaldavad. Ja viskan pudeli täiest jõust merre tagasi. Näen, kuidas taamal õõtsub. Ja on võimatu öelda, kas see kaugeneb või ligineb tuule tasaseks Kohilas ja lindude häältega täidetud ruumis keset vett. Tundub, et olengi elanud kogu elu selles õõtsuvas hõljumas ja häälitsevad hallis ruumis kus ei ole otsa ega äärt algust ega lõppu. Eirandaga raamatust. Ja ainult mu hing hüüab sinna, kuhu ta kunagi ei saa. Sealgi pole muud, kui ainult õõtsub ja hõljuv häälitsev teadmatus. Näen halli ruumi peremeest seismas lõpmatu kosmilise kuristiku serval silmitsi jaheda liikumatu valgusega. Ja tean, et ta on täiesti ükskõik kas see on tema või olen see mina. Kas see on meeleheide või see on igatsus? Kas see häälujad iseendale või hajub lõpmatusse? Sest mina ja tema ja kõik meie olemegi seal lõpmatus. Seisan, kuni külm tungib luuni ja astun siis pika sammuga kiviklibu ragises piki mereranda otse naabri majani, kus peremees on hommikul läinud merele. Astun õue, avan järsu liigutusega kuuriukse ning astun koos valgusega pimedusse. Kui silmad harjuvad, näen kuur on tühi. Ainult ühes seinas on korralikult üksteise kõrvale asetatud kümneid siltideta pudeleid. Need on tühjad. Aga kui ma valguse eest ära astun ja valguspudelisse poeb siis näen, et õigupoolest on neid iga värvi küll rohelisi küll pruune, küll sinakaid ja kollakaid, värvituid ja isegi üks punane. Ma astun välja, lähen piki jalgadele, pritsivad laine valli koju. Pakin asjad ning sõidan linna, et sel aastal mitte enam tagasi tulla. Ma istun oma üürikorteris tugitooli avanud raadio, kus teatatakse kosmosetulnukate imelikest käikudest Maale. Kuid mu silme ees on ainult hall maja hall mees ja lõpmatu hall lõõtsuv ruum. Täis lahkuvate ja saabuvate lindude salapäraseid mõistmata. Tuid hääli. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg