Algab Merike raudkiri saade, braavo, arved Ellebsen. Kustutage tuled, sulgege silmad ja avage kõik oma meeled. Las muusika voogab Teist läbi, ütleb arved Ellessen, enne, kui ta sulgeb ise silmad ja meelitab oma viiulist välja maagilise võluva kõla. Arve telefon on sündinud Norras Trondheimis 1936. aastal. Ta alustas viiuliõpinguid kuueaastaselt Arne Stoltenbergi juures. Arvad Ellesseni anne avaldus väga noorelt. Juba kümneaastasena ühines ta Trondheimi üliõpilasorkestriga, kus kõik mängijad olid temast vähemalt 10 aastat vanem. Õpingud jätkusid hiljem Taani kuninglikus muusikaakadeemias professor Henry Holsti juures. Telefon on end pärast Taani Muusikaakadeemia cum laude lõpetamist täiendanud ka USA-s New Yorgi šariaadi muusikakoolis Kuulsa Armeenia päritolu viiuliprofessori Ivan Kalamiani juures. Kalamiaanil on olnud palju kuulsaid õpilasi, nende hulgas viiuldajad peol man, kiungva Chung ja Mihhail rabin. Telefoni kontserdi debüüt toimus Oslos 1959. aastal. Sellel ajal, kui tema kaasaegsed Viinis, Londonis või Pariisis võrdlesid end eelkäijatega Said LF Norras vabalt arendada oma isiklikku stiili olles praktiliselt ainus rahvusvahelise tuntusega viiuldaja kodukandis. 962. aastal võitis noortelephen härjedkovini auhinna ning seitse aastat hiljem Norra muusikakriitikute preemia. 1973. aastal sai viiuldaja kreegi nimelise preemia. 1970.-st aastast töötas ta Rootsi raadio sümfooniaorkestri kontsertmeistrina ning aastal 1977 sai telefonist Viini sümfooniaorkestri kontsertmeister. Praegu on tellessen lisaks kontserttegevusele ka professor Norra riiklikus muusikaakadeemias. Telefon on jutustanud, et tema vanemad olid pärit töölisklassist ega mänginud ise ühtki pilli kuid armastasid muusikat väga ning kuulasid sageli kodus raadiost kuulsate viiuldajat mängu. Eriti armastasid nad kuulata Graysleri efet siia minuhhini kontserte. Märgates oma pojas muusikaannet, viisid nad väikese arve kodu kõrvale üle tee asuvasse muusikakooli. Viiulitundi. Lihtrahva laste seas polnud viiuliõpingud tol ajal just kõige harilikum aja veetmise viis. Seetõttu kannatas Väike-arve sõprade pilkeid, kui ta oma viiulikastiga muusikakooli poole vantsis. See õnnetu viiulikast oli kõigi sõprade lemmiksihtmärgiks ka talvistes lumesõdades. Kuid alates sellest hetkest, kui arve õppis ka jalgpalli mängima, olin Harritamistel lõppsõbrad olid nõus piima isegi neile naeruväärsena tunduva viiulimänguharrastusega ja pikkade harjutustega, mil sõber puudus jalgpalliväljakult. Arved Ellesseni viiuldaja karjäär on teda viinud kontsertreisidele kõikidesse peamistes Euroopa riikidesse. Samuti on ta esinenud Kaug-Itta endistes nõukogude liiduvabariikides ja ka USA-s. Teda tuntakse kui äärmiselt sooja tooniga mängivat väga tehnilist viiuldajat, kelle kirglik jõuline mäng on võitnud tunnustuse ja heakskiidu kogu maailmas. Tellebseni võime kütkestada ja suhelda publikuga asetab ta ühte ritta maailma suurimate ja kuulsamate keelpillimängijatega. Ta on koostööd teinud paljude maailma juhtivate orkestrite ning dirigentidega nagu Rostest minski, Kondrashin mehka insuliini sele pida vahe ja Svetlana. Samuti on ta koos musitseerinud askenaasi ja Velleriga Gibsoni händli Tomsoni järvi verb Lundis Haloneni ning Jaanson siga. Lugematul arvul on selleks on esinenud koos norra erinevate orkestrite. Ka regulaarsed sidemed on viiuldajal ka Inglismaal. Londoni filharmooniaorkestriga materjalid LF on ühe kuulsama Norra filmi Sophie režissöör Liv Ulmanile muusikaliseks nõuandjaks esitades ka muusikat selles filmis. Telefon on osalenud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, Nende hulgas, Schleswig-Holsteini festivalil Gidon Greeneri festivalil Lokem House'is ning Barbara Hendrixi festivalil Montroos. Alates 1988.-st aastast korraldab telefon ka ise üht muusikaüritust Oslo kammermuusika festivalil, mis toimub iga aasta augusti algul. See festival on väga populaarne muusikute hulgas. Lisaks kontsertidele on arme telefon salvestanud palju muusikat plaadifirmadele soni, klassiks Iiemmai, Philips, Everything Classical. Tema suurim poolehoid kuuldub Nielseni Šostakovitši, Sibeliuse ja Beethoveni teostele. Samuti on ta kontsertsalvestusi teinud Skandinaavia heliloojate teostest. Üks kõige enam kiidetud laadistus andeatšinglaseksile salvestatud karneelseni viiulikontsert kuningliku filharmoonia orkestriga söör Yehudi Menuhin juhatusel. Telefon on Sony Classical plaadistanud ka Edward kriigi kolm viiulisonaati ning Aarne Norchemi ja harta invaleni viiulikontserdid. Koostöös Paavo Berlondiga on tal kavas taas plaadistada ka Sibeliuse ja Sventseni viiulikontserdid. Ta on üks kõige paremini müüdud klassikalise muusika interpreet ja see ei näi kedagi peale mõnede kriitikute pahandavad, et ka sellises muusikas liiguvad suured rahad, naerab tellessen. Viiuldaja pole ainus, kes esitab mitmekülgset muusikavalikut ja on seetõttu publiku hulka avardanud. Mitmekülgse tegevusega muusikute ringi kuuluvad veel Änzolaid Veeber, Barbara Hendrix, kirideganawa nonsens kool või naisel, Kennedy ja paljud teised. Huudi Menuhin usub, et laiahaardelisus on tänapäeva maailma loomulik osa ja selleta pole toimetulek võimalik, kinnitab telefoni enda vaateid. Arve telefon on öelnud, et ta ei analüüsi oma kava valikuid esitusi. Ta plaadistab seetõttu, et see on lõbus. Telefon ütleb, et ta ei armasta elus tagasi vaadata. Ta leiab, et sisetunne ütleb muusikule kõige paremini, kuidas laiadele massidele kajastada helilooja mõtteid ja ootusi teose suhtes. Ka interpreet on inimene ja seda peab suutma mõista anda. Ükski norra klassikalise muusika artist pole oma kaasmaalaste poolt nii tuntud ja armastatud kui arvedellessen. Teda loetakse vaatet rahvuskangelaseks. Enamus norrakaid arvab, et selleks on üks väheseid ja kõige enam avalikkusele tuntud muusikuid, kes on teinud rahvusvahelise tähelennu. Siiski ei räägi kohalikud ajalehed temast kuigivõrd palju. Otsustades lehtedes kirjutatu põhjal, on norrakad muusikast enam huvitatud telefoni osavõtust Oslo maratonil või siis hoopis suusavõistlustest ja muudest mitte muusikalistest tegemistest. Tundub, et meessoost norralaste seas võidab viiuldaja poole hoiduvaid oma huviga jalgpalli vastu. Sest erinevalt muusikast on jalgpall norra rahva hulgas meeletult populaarne. Telefon muigab rahva selliste prioriteetide peale, ent jätkab ka ise kaasaelamist oma kodumeeskonnale, Trondheimi Rosenborgi-le. Ta on interpreet, kes soovib suhelda inimestega lisaks muusikale ka vähem vaimsetel teemadel, nagu seda on jalgpall. Võrreldes jalgpalliga polnud Norra ajalehtedest Ellesseni välja antud CD-st Šostakovitši viiulikontserdi paljugi neetud interpretatsioonis just kuigi palju kirjutatud. Samuti polnud see vähenegi mitte lehe esiküljel. See ei tähenda, et norrakad ei huvitu muusikast ja ei armasta oma interpreet. Lihtsalt jalgpall, suusatamine ja muu sarnane on muusikast pingerea seespool. Ja seda tegelikult ju mitte üksnes telefonikodumaal. Norras pole rahvusvahelise tuntuse ka muusikutel just palju rakendust ja esinemisvõimalusi. Oli ju Norra isegi kuni 20. sajandi keskpaigani muusikaliselt suhteliselt vähearenenud riik. Kõige viimasena Euroopas loodi ooperiteater, muusikaakadeemia ja ka suur sümfooniaorkester. Üleüldises kultuuripildis loeb tellessen kriigi Ibsenid ja Mochi eranditeks. See väikekodanlik taust on tõeliste norralaste maailmapilt jäänud ajaloost. Vaid viimase 30 40 aastaga on peale kasvanud palju noori andekaid ja tegusaid muusikuid, nendib tellersen. Viimasel ajal eelistab telefoni esineda siiski rohkem kodus, vältides väsitavaid reise ühest riigist teise. Vanus pole enam see. Olen väsinud üksindusest, mis muusikuid sageli saadab, muigab viiuldaja. Üks põhjustest on aga ka veel see, et ta peab oluliseks arendada, jagada ja tugevdada muusikakultuuri ka oma kodumaal. Naiste hulgas on arved LF on juba aastaid väga populaarne, kui üks romantiline härrasmees, keda imetletakse ning kelle mängu kuulatakse alt üles lavale vaadates. Tema kontsertide publikust moodustavadki suure osa naised. Kuid see on klassikalise muusika kontsertide puhul sageli tavaline. Sellest hoolimata on viiuldaja jäänud vallaliseks olles truus abielus vaid oma viiuliga. Kui ta oma viiuli lõua alla asetab ja silmad sulgeb, siis saab hakata ootuspingest. Teatakse, et riiuldajal con, mida publikule Veldab mida oma viiuliga neile jutustada. Telerzensöandab, olla avatud, näidata oma tundeid. Kui ta poogna langetab ja taas silmad avab, on ta kohe valmis publikuga ka verbaalselt suhtlema. Telefenoskab rääkida esitatavast muusikast nii lihtsate sõnadega, et kõik saalis olijad, ka muusikakauged tajuvad, et see muusika, mis kõlas, oli mõeldud just neile. Telefon mängib sageli kontsertidel ka klassikahitte, mida publik kuulda ihkab. Samuti uurib ta uuemat ja teistes žanrites muusikat ning teeb hea meelega koostööd näiteks ka džässmuusikutega. Klassika hitte ja muud sarnast mängin ma sageli seetõttu, et rohkem inimesi mu kodumaal avastaks enda jaoks klassikalise muusika. Selles pole midagi kommertsliku. Samal põhjusel algatasin ma Oslo kammermuusika festivali 1988. aastal sest väikesele riigile pole festivali korraldamine kuigi tulus äri. Pigem on tegu klassikalise muusika populariseerimisega, leiab telefon. Ta arvab, et inimesed on valmis tänapäeval rohkemaks kui vaid suure orkestri kontserdiks. Telefonil on õigus, sest lisaks maailma tipp instrumentalistidele on Oslo festivali pidevad ja oodatud külalised džäss-saksofonist Jaan karbarek ja sopran Barbara Hendrix. Ma mängin sellist muusikat, mida ma mõistan ja mis mulle meeldib, sõnab viiuldaja. Lihtsalt. Pole oluline, kas tegu on sajanditevanuseklassikaga või hoopis uue muusikaga. Siiski on kaasaegse muusika diferentseerimine keerulisem. Tundub, et tänapäeval on eraldi asetsevad kaks muusikalist tegevussuunda. Teose komponeerimine ja esitamine. Paljud kaasaegsed heliloojad eksisteerivad sageli tühjuses sepitsedes saladusliku muusikalisi struktuure, mis on sõltumatud esitamis võimalikkusest ja kuulajaskonna. Kuule vest. See tähendab, et mõnede heliloojate looming on käte saadamatu kuna eksisteerib abstraktsiooni Navaid noodipaberil šifreerituna vaid heliloojale tuntud keelde. Heliloojaid ei huvitagi, kas kuulajaskonnale meeldib nende muusika. Kuni 19. sajandini olid heliloojad väga mures publiku reageeringute suhtes. Nüüd on heliloojate asemel mures, pigem interpreedid. Nuriseb telefon. Ta kinnitab, et ei tee muusikal ajastute mõttes vahet. Tema jaoks on hea muusika see, mis vähemalt kõlab hästi. See pole küll alati kõige tähtsam muusika omadust. Sageli mängivad ja kuulavad inimesed muusikat, millest nad aru ei saa. Telefon väidab, et tema mängib vaid sellist muusikat, mida ta tajub ja mõistab. Ta ei hooli klassikalise muusikakriitikute hinnangutest tema tegevusele. Ka publikule pole tema laiahaardelisus probleemiks. 1992. aastal tunnistati ta Norra paremini müüdud klassikalise muusika artistiks. Teose puhul ja eneseleidmise jaoks on alati tähtis küsimuste tõstatamine enda sees. Aastad. Aeg on vajalikud vastuste leidmiseks, kuivõrd neid üldse leitakse? Peab suutma tunnistada, et elu jätkub ka peale neid ning kasvab järjest uusi ja paremaid muusikuid. Võib-olla on keegi teine see, kes leiab vastuse teie küsimustele otsida ise ja anda oma otsingute tulem ja järg edasi järgmistele? See on põhiline eesmärk, milleni püüelda. Telefon jätkab juttu kirglikult šestikuleerides. Küps kunstnik peab suutma lugeda partituuri nootide vahelt et teha nähtavaks filigraansusega, tuua esile teose nähtamatu joonis. Ja see joonis ei lakanud, muutmas ja täiustamas. Selles otsingus peitubki kunstniku värskus. Palju mängitud teoste taasavastamine. Muusiku küpsus seisneb selles, et teha väga keerulisi asju muusikas näiliselt väga lihtsaks sest aeg on selguse mõõt. Oluline küsimus pole muusikas mitte kuidas mängida, vaid milleks mängida. Mängides tuleb siseneda helilooja hinge. Selleta on muusika vaid Virtoosne harjutus. Interpreet peab olema nii kannatlik, käsitööline kui selgeltnägija nii artist kui ka muusika alandlik ori. Need, kes ei näe oma viiulist kaugemale, ei jõua kuhugi. Nad peavad enne mõistma, et mistahes masin võib mängida neist tehniliselt paremini ja stabiilsemalt. Kuid vaid inimene on see, kes saab anda helidele tunde varjundi ja ainult inimhing võib kanda endas mingi tunde kõiki varjundeid. Kui puudub tundetasandil suhtlemine publiku ja esineja vahel on kõik kommunikatsioonivormid muusika esmajärjekorras asjatud. Ka stuudiotes plaadistades kujutan endale stuudiotesaalina ja mikrofoni publikuna. Elav muusika on mulle väga oluline, räägib tellersen veendunult. On väga tähtis mängida äärmiselt puhtalt, keskendunult ja õige intonatsiooniga. Selle kaudu saab pillist välja võluda värvikust. Viiul võib mängida kurvalt lüüriliselt ja traumat suhteliselt aga ka inetult. Pill ei ole mitte ainult instrument, selles peab olema nii mõtte- kui ka hing. Kuidas leida heli, mis on samal ajal mõte ja ka tunne? See on muusika tegemise olemuslikke küsimusi. Kontsertidel üritan alati mängida, noodita, see on küll raske töö, suur pinge ja vastutus kogu kava peast mängida, ent see annab teatud vabaduse musitseerimisel ning kammeransamblites võimaluse paremini kontakteeruda partneriga. See niinimetatud vabadus maksab mulle enamasti palju närve, nendib telefon. Olen kokkuvõttes õnnelik inimene pea iga päev, kui helilooja on teose kirjutanud, aga selle endale avastanud, seda mõistnud ning ka teistele kuuldavaks mänginud siis sellest tundeks piisabki. Aastatega saavutan üht või teist asja muusikas erineval viisil kuid helilooja poolt loodud idee ja sõnum jäävad siiski läbi sajandite muutumatuks. Kuulsite Merike Raudkivi saadet, braavo arvet Hellessen.