Kõik, kes on käinud Vanemuises, teavad, et see signaal kuulutab etenduse algust. Et täna on aga midagi pisut teistmoodi, seda reedavad lisatoolid seina ääres. Lilled publikus, üles ei mõelda, vaid veebruarikuu pakases. Read jamate pilgud, mis on suunatud üles loosikus, istub päeva kangelas. Kõik kohad saalis viimseni täidetud, aga eesriie veel ei tõuse. Kirjandusala juhataja Evald Kampus ja Ülo Vilimaa astuvad ette ning meenutavad, et täna pole mitte tavaline ooperiõhtu, vaid tegu juubeliga. Eesti NSV rahvakunstniku Nõukogude Eesti preemia laureaadi Iida Urbeli 70. sünnipäev. Ühtlasi möödub 50 aastat tema teatritegevusest. Oli vist teatrirahva õnn, et kuigi tänane juubilar unistas noorena graafiku elukutsest, sai temast ometi selline tantsuõpetaja keska kasinate vahend, et ega suutis teha suuri lavastusi. Siirus on ta jäänud inimesena äärmiselt tagasihoidlikuks. Alles mõni kuu tagasi tuli puhtjuhuslikult välja, et ida Urvel on saanud ballettmeistripaberid Pariisist. Kolleegidele oli see tõeliseks uudiseks. Alles nüüd astub Erich Kõlar dirigendipulti ja Barbara von Tiesenhausen. Etendus algab. Tallinn 1551. aastal lossihärrat pidutse. See on võimutsejate pillerkaar, mida lihtrahvas põlgusega jälgib. Barbara fon, diisel nuusenit tabavad alusalt sõnad. Selle rüü hinna eest võiks katta tuhandet vaest. Ja ta läheb tagasi Rõngu lossi, kus ta on üles kasvanud. Kena ja lahke Barbara õpetab küla poisikesena kirjatarkust. Kuulab külarahva lihtsaid laule. Jõhkratele vendadele diisel Huusonitele ei meeldi Barbara meelemuutus ega lossi uus kirjutaja Saksamaalt saabunud Fransponius. Ent noored leiavad teineteist. Esimene vaatus on lõppenud, peaosaline Eesti NSV teeneline kunstnik Lehte Mark ja vabameelne ponius sedapuhku Ivo Kuusk. Tänavad aplausi eest. Eesriie sulgub. Meie otsima üles, juubilari pärida, millal sai alguse Iida Urbeli sõprus Vanemuise teatriga? 35. aastal nii reorganiseeriti Vanemuise juhtkond võeti uusi lavastajaid, uusi tegelasi, teatri, siis kutsute mind, see oli kaunis suur pööre tervet, et ma tulin ju kogu perega. Vanavanaemade vanaemade käes olid põlised viljandased. Siin neid võimalusi oli, et see, mis mind rongist huvitas avastada ja mitte ainult teha dance operettidele nagu viljand suugalas. Siin oli suur põld. Loodud veel kontsert numbritega. Ütleme õhtut täitev ballett Esmeralda. Niisiis ballett Vanemuises on täpselt kolmekümneaastane, tuleb nii välja. Mul kerkis kohe keelele küsimus, kas te ei ole kavatsenud või teete juba seda oma mälestusi kirja panna? Selleks liiga laisk Esedamine ei kavatse. Ma ei tea, kui palju olete oma elu jooksul olete lavastanud, küllap te võite seda praegu öelda. Aga milline neist on kõige armsam endale olnud? Ballett on nüüd kokku arvanud ja need on nii kolme 30 ringis. Kõige Artlevat On raske ütelda. Per küünt. See oli huvitav töö kuid ma pean ütlema, et huvitav oli ka esimees anda teha. Siis loomulikult. Hea. Kaarel Ird kindlasti mäletab, millal esimest korda Ida Urbeliga kohtasite. See oli 30 90. aastal, kui ma tulin, vanemus, mina soo kark ei olnud mitte Paal nii koosseisuline näitleja, vaid punkti tasuline. Sain esinemiste eest ja siis saatus, lõpp sattus nõnda, et ma lõpuks olin, tegin ooperites kaas. Siis Uurbeliga mul seal oligi, kokkupuutumist. Devast Rillis min näid, mäletan, Travjaatas oli üks niisugune koht, kus kogu aeg tuli käia. Drillide alles mulle ütles, et iga iga kord enne proovida trendi, sõid minu pärast mina oma mees valges ikka segamini, ajas seal asja. 32 aastat nagu ühes majas tööd tehtud. Mida võiks nüüd öelda koostöö kohta? On ikka kui Vanemuises tänapäeval räägitakse kooma, ilmelisest, teatrist. Siis ida Urbelile on selles selle ilme kujundamisel olnud väga suur osa. Eetiline ballett, kui võiks öelda? Alge tugev elamuslik alge. Neil aegadel, kui nõuti nii kangesti ranged akadeemilist küla klassikalise balletitegemist ja siis oli tema, oli isegi nii sellega mõningaid raskusi. Ja see on väga tore ja muidugi Vanemuise õnn on see ta praegu viimane öelda, jätkab Brexiti samast vaimust, kus Surdunud Urbeli osa on väga suur mitte ainuüksi tema balletilavastuste näol vaid ta on ju tegelikult kõikide, opereerib Dideo ooperite tantsud teinud tantsuliselt liikumised, teinud. Aastate jooksul demonju kasvatanud määratu hulga inimesi üles, eks ole, uudi Väljaots ikkagi tema kasvandik, su eks ole, Velda otsus ja tema kasvandik seedu otsusele üleminek balletis draamasse kujunes nii edukalt suurel määral ikka Urbeli teenedele. Real otsus kujunes mitte ainult tantsijaks, vaid ETV täies näitlejaks, kes igast oma kujust oli uue täisverelise, omalaadse inimese. Vaheaeg hakkab lõppema. Laval ootab Eesti NSV teenelise kunstitegelase Georg Sanderi kujutatud Rannu lossi siseõu. Üldse peab ütlema, et kunstnikul on korda läinud väga lihtsalt edasi anda 16. sajandi õhkkonda. Kulge kui siis sündmused Rannu kirikus või lossi rüütlisaalis Võrtsjärve ääres või suveõhtul Rõngu metsas. Nüüd algab julm vaatemäng, koerad kisuvad karu tükkideks, aadel aga naudib seda pilti. Garantiile vastab Kiislerilt, keda kehastab õnnestunud Evald Tordik. Et niinimetatud Pärnu leping keelab tal abiellumas alamast seisusest pärineva Fransponiusega. Aga kaupmehe südamepõues? Vanaema ja ema seal koolis. Suursugune ei, võetaks ennine ritud. Enne jäi intervjuu juubilariga pooleli mütsis tänasest Barbara von Tiesenhausen ist. Kes selle idee peale õieti tuli, seda nüüd kalale. Ja ma olen väga rõõmus, kui ta mulle selle ettepaneku tegi. Töötasime väga suure huviga. Alguses loomulikult see kohutas ka see ülesanne. Kuid ausalt öelde Meie keegi nendest Gesel kaassüüdlased on selle lavastuse juures ei ole mitte Estonia lavastust vaatamas käinud. Nimel tehke end, et mitte sealt midagi ära varastada. On teada, et Eduard Tubin nägi vististi mõlemat lavastust nii Estonia kui Vanemuise oma. Kui ta nüüd siin Tartus käis viimati, milline tema arvamine oli? No ma olen väga õnnelik ja me kõik, et meiega. Toredal libreto väga sisuka ja tänapäevase libreto kirjutanud ja Tubin on ka hea teatritund jah, et seal ei olnud ühtegi takti mida oleks tahtnud võib-olla teise tee näha või kuulda. Mõtlesin teie poolt varem lavastatud oopereid, sain mõttes neid neli. Ja tahaksin küsida, kuidas siiskidele tuli mõte hakata üldse ooperit lavastama ja kumb siis nüüd, viimasel ajal rohkem köidab palet? Mates mõtetes juba varem, et ajalisem kord proovida ooperiga idea. Ma ei tea, kas see nüüd just otseteed suure üllatusena tuli võtet juubeliga juba varem rääkinud ta usaldas mullu mõnda lasteooperit lavastada. Ta pakkus Molcarmend Carmenit, tookord koed ja ei saanud. Ja siis andis Toskad. Enamasti seal rohkem liigutada. Mind köitis rohkem lavastus kui tantsusammude ritta sättimine. Kas te olete juba plaani pidanud, mis nüüd järgmisena tahaks teha oma pean jälle, ütleme, Dielt tegi mulle ettepaneku teha proovitanuid jälle kiudu operetiga lõbusa lesega, mis võib-olla veel sel kevadel esietendust näeb. Sügise peale jää pist, see vanamoeline ooper, lootame marka. Teeme nii nagu ennegi, et esitame õige sama küsimusega Karelirdile. Tänast ooperit on jälginud ka Eduard Tubin ise, mida tema ütles selle kohta. Kui väga hästi ja väga rahul oli, tema Talestise meeldis, sel juhul tuli, mul tuli mul meelde. Kui ma olin 40. aastal niveri värske Vanemuise peanäitejuht ja direktor, kõik seal sel ajal ühes isikus. Ja Vanemuine hakkas siis esimest päris balletti tegema. Kaldot siis ühel päeval tulid suured tuhinaga minu juure tuppa Tubin ja Urbel, kes olid siis läinud, proovis vaidlema, tempo tööle, see on muide kes, kes balletiasjandust natuke teab, siis seal alati teatris üks niisugune valu küsimus. Dirigentide balletimeistrit tugevdab vaidlused tempo üle ja siis tulid nad mõlemad toa väga pahased ja ägedad ja ja siis mina siis küsisin nende käest, et kumba Lübashis pean õiguse andma, et asi oleks. Aga nüüd ei olnud seda mingit konflikti. Elvaid täielik harmoonia tähendab. Korras, kuidas teie nüüd kui kauaaegne kolleeg seletaksite seda, et ei, ta Urvel on viimasel ajal balletile eelistanud ooperit? Minu arvates on see väga loogiline, sest kui vaadata Urbeli palet ja need ei olnud mitte niisugused ainult-Koreaga graafilisel Puht Ansuliselt liitub liikumisega, kus tantsutehniline võluv oli, on kõige tähtsam, need ei olnud ka mitte diste lavast see kordamised vaid need olid iga kord iseseisvalt uued lavastuslikult loomingut ja kui tema kõigi aegade mõõdukamat balleti meelitada beer künti, siis oli suurepäraselt just lavastatud. Ta oli lavastaja ja ka balletis, mitte ainult koreograaf, mitte ainult tantsude tegija. Kes teeb tants tantsu teise otsa nagu präänikuid ritta. Ja sellepärast sai täitsa loogiline, ta läks üle neid valul päevil ja nii nagu vaenule naljatatud, et tema on praegu Eesti kõige noorem ooperilavastaja avanemas oli ta muidugi häda. Häda Häsik selles mõttes, et Meil ju Väljaotsa lahkumisest saadik ei ole IKEA's või ooperilavastaja droon mitte täidetud. See on loogiline ja ta on nende lavastustega tõestanud, et ta kuulub praegu. Ma julgen öelda liidu nõukogude liidu ulatuses ooperilavastajate esiridadesse. Lisan nii palju, et esimesena Nõukogude Liidus julges Sergei Prokofjevi ooperit õnnemängija tuua lavale just ida Urbel. Hiljaaegu käis seda vaatamas üleliiduline konkursikomisjon. Tema hinnang oli väga kõrge, nii et lähemal ajal. Aga küllap me uuest tunnustusest veel kuuleme. Viimane vaatus. Armastajapaar on peaaegu Leedu piirijaamani jõudnud. Ara satub venna Reinhold igat. Tema üle mõistetakse kohut unustanud igasugused inimlikud tunded ja halastuseta oma kaitsetu õe vastu nõuavad kõri, diisel õhusenit, barbarale surma. Anna emale laeng, ema. Ema. Tema haridusega mees voolas temasse. Viimane pilt. Häma, jääväli Gustagunenud raiuvad. Barbara loobus patukahetsusest, sest puhas armastus tantsu vastu. Püstipäi vennad lükkamata jäisesse järve. Ma. Panen tema külge. Peavad langema. Head olla. Aga ma ei ole ka. Oma vaatatu. Nonii silmapilgul raske osta ei saa. Ja ei ole ka. Taxi eks. Ja ta ei ole meiega kuulria. Jumal oli ta kõrval hõbenoole tuppa palatisse. Eesriie sulgus, ent mitte kauaks. Kui ta taas avanes, kummardas koos osa täitlejatega ka ida Urbel anti üle aukirjad, loetajate telegrammid, mis on saabunud Moskvast kuni rootsini. Juubilari pole unustanud ka EKP keskkomitee sekretär Vaino väljas ja Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Ja siis tulid õnnitlejad ühel aina paremad sõnad suus kui teisel. Kõik oma eluraamatut ja passinumbrit ja püüad päris ametlikult kindlaks teha vaid sa oled juba tublisti üle 20. Aga usu mind, see on sul väga raske töö ja, ja see ei lähe sul koldusest. Ja peaksid kindlasti sündima veel paar vältide paar Joan aadikud, kesin, mõõdaksid ja vaatasid ümberringi ja järel mõtleksid ja võib-olla nad siis leiavad ja mõtlevad välja uue sõna, mis ligikaudugi tähendaks seda, mis on meie idaurbes. Ja vaat nii, me seisamegi siin nüüd teatriühingu läkitatuna, saamatuid ja sõnatud. Ja, ja kui me nüüd sulle hüüame au ja kiitust, siis me kuuleme ise väga hästi. Kuidas meie hääl muutub nii pisikeseks piiksuks selle hüüde sees, mis sulle täna hüüab kogu eesti rahvas. Ülla Kalvis ei laulnud veel teie lõite Vanemuisel tõelise kevade. Aga täna on teil kevadel ja kõik kevade tegelased, tulite täna eiei kevadel tervitama? Fantaasia, vaimustav mõte, mõistetav, ise lihtne. See on ehtne ida Ulbel. Teeme, teeme. Tänan südamest kõiki, kes tegi mulle selle päeva unustamatuks.