Kaljo Johannes Talvik valis noore mehena sõjaväelase elukutse aimamata, milliseid elu siksakke see valik tulevikus tähendab. Sõjaväeteenistus algas minul 36. aastal, püüdsin minna sinna väeosasuguse hobusega, tegemist on, sellepärast ma olin juba poisikesest peale, olin väga kõva hobuste pois. Läksin siis tartus, kolonel, Leedsi tule, palusin, et kas tema saab mind aidata, ma pisike poiss ja jalakäija ei jaksa. Et toetab mind suurtükiväkke astumisel ja niimoodi ma hakkasin sõma teenistusega peale neljandas suurde grupis, see asus Tähtveres. Meid oli kaks gümnaasiumi, poiste rühma oli Tähtveres seekord ja sealt selle filtriga välja tulla. See kerge ei olnud noorteajal just katsete aspiraatide kooli viimiseks sõduri suurtes saabastes ja täies varustuses tuli teha ring ümber Tähtvere pargi. See oli see kõige raskem katse, aga teised katsed, käte kõverdumine ja ratsasõit ja see kõik klappis, aga vot pisikesele poisile ikka tillukeses varustuses lasta ümber Tähtvere pargi. See oli päris kõva katsumis, aga läbidulini ja Tondil siis aspirandi suurkoja patareis. Aasta aega kuni järgmise aastani 37. nii anti Portugal aspirandi hauast ja selle auastega läheksin siis kolmandasse suurt gruppi Tartus. Kolmanda suurtükiväegrupi koosseis oli selline, et minu teada kolm patareid olid Tartus, üks patarei oli Nursis ja üks patarei oli Petseris. Ja ma ei saanudki Tartusse kaua olla, paar kuud siis määrati mind Petseris üksi patareisse ja Petseri suure tulekahju, elasin seal sel korral üle siis, kui see kolmanda Petseri linna maha põles. See oli terve sõjavägi ja kõik, kõik oli väljas ja Võrust ja Tartust ja igalt poolt tule tõrjud ja pritsimehed olid printside taga, aga sõjaväe võttis osa päästetöödest panga seifi kandsid välja ja see oli jube tulekahju, mis ma üle elasin seekord. Kus te siis olite, kui Vene väed baasidesse hakkasid tulema, kas te olite seal või olite siis ma olin juba klassis sõjakoolis igatahes suurtükiklass oli nii nördinud, kui kuulsime, et vastuhakku ei tule. Kõik ootasid, et Laidoner viib meid Narva alla. Tuli teenida. Kodumaa jäi samaks. See talv sai üle niisama normaalsel taga siis 40. aastal parajasti leiame Jägala suurtükiväelaagris. Ja vot siis tuli see, kui laagrist meid tagasi Tallinnasse toodi ja selle asemel, et meid viia Tondile oma kasarmutes meid viidi Pärnu maanteele ühte gümnaasiumisse, majutati sinna meid. Ja siis kaua me seal ei saanudki olla, siis jagati meid väeosadesse Eesti suurde gruppidesse, saadeti meid laiali. Aga nii nagu sinna jõudsime, muudeti varsti need grupid ümber polkudeks ja olid polit trukid ja ja venelased sees tuli jälle edasi teenida. Ja nii hakkas peale siis minu punaarmee, lase elu. See oli 41. aasta juuli esimesed päevad, kui meie Värska laagrist üle piiri läksime akas TÖÖ ohvitseride vangistuse ajal ka olid Värska laagrist see, seda juba oli nii-ütelda õhus tunda selle pärast eelmisel õhtul öeldi, et trellitatud vaguneid Petseris ja siis oli midagi aimata ja, ja öösel juba võeti. Kuidas see käsk tuli, vanemaid ohvitsere ja staabiõppustele Petserisse. Ja terve kari kaasvõitlejad seekord läks, kuidas te kuulsite, et Saksamaa on sõjategevust alustanud, eks oli siis nädal aega pärast küüditamist täpselt meeles ei ole, aga igatahes mul on ära tunne, et keegi sidemeestest kuulas raadiot ja laskis selle jutu rahva hulka laiali. Siis oli, kahjurõõmu oli väga palju, see tähendas ühtlasi teele Venemaale minekut. Ja tähendas küll, aga suurem osa nendest meestest tundsid kõik seda, et ega kaugele ei lähe ja kes sai, see kaugele ei läinudki. Meie läksime ranna korras hobu, hobupatareid olid Siberi, see oli terve elamine täis. Suurem osa oli köik Venemaalt toodud hobused. Raske oli, aga minema pidi ei julgenud, ei julgenud enne Eestis veel ära hüpata. Igaüks ootas seda, et kuna see õige moment tuleb, mõned said, et varem mõned hiljem. Minul, ta läks natuke kaugele, peaaegu noa alla jõudsime, siis voor oli, mina olin voori pääl sel momendil. Vooriülemaks ja patareid olid veel positsioonil. Voor liikus edasi no suunas. Ja siis Temasid sakslased meid koti kahelt poolt läksid mööda. See oli näha kohe, meil oli nagu kõrgem mäevall ja meie vooris läheb, me näeme, kui sakslased lähevad vasakult ja paremalt poolt lähevad meist mööda juba. Ja siis varsti tematigi, meile tuli peale ka algul et siin kolonni seisma käisin varjuda. Siis politruk karjus sadulasse ja ääred peale, panivad minema ja need olid veamisel, köik olid tallimehed ja hobusemehed ja aga numbriteks kahurite peal olid ikka puhtalt eesti poisid. See vene koosseis oli voorides ja hobuste peale. Ma lasin oma hobuse lahti ja seal tee servas oli paras kraav ja kraavis võsa ja hüppasin sinna võssa. Ja see voor siis pani edasi. Ja mina siis ootasin seal kraavis võsas, ootasin seni, kuni hakkasin sakslasi lähemalt nägema, juba siis ronisin välja. Tegin punaarmeega lõpuarvete. Mul oli veel eestiaegne vorm, ainult vene tunnused olid. Ja saksa keel oli ka suus koolist nii palju ikka mäletasin veel neitsi Russis selle operatsiooni ajal väga palju eestlasi läks seal üle. Esimeses koonduspunktis kohtasin major veski, oli seal veel sõjakoolist ja, ja teisi ohvitsere teistest väeosadest ja lihtvõitlejaid ja nii et päris hea suur grupp sai kokku terve kaks autokoormat viidi meid siis edasi Leedumaale koonduspunktidesse, seal on ainult läbikäigukohad, koonduskohad ja sealt pärast autotransporti löödi rongi ja viidi rongiga Ida-Preisimaale eeveneroodes laagrisse. See on Königsbergist, mõned kümned kilomeetrid, no algul ei olnud seal mitte midagi, ainult oli suur savi, mullane, põllumaa ja suur traataed, kahekordne kolmekordne traataed, ümber pööratud. Suured vahiputkad püsti ja muud mitte midagi, lage väli, baraki ei, mitte midagi. Algul tuli elada täitsa lageda taeva all. Hiljem kui sügis nagu hakkas tulema, siis tuulde hakkas öösel tegema ja siis kaevasime endale maa sisse väiksed magamislohud ja seal siis ööbisime. Pärast hiljem siis toodi sinna need kaevandusprussid kaevanduskäigumaterjal kaks tugiposti püstid, kolmas pruss peale ja niimoodi tehti siis kaevanduskäik valmis ja sinna narid ka sisse ja sügiseks vihmade ajaks siis suurteks viimade ajas olime ikka ulu all, aga enne seda tuli vihma või, või paistis päike kogu aeg lageda taeva all. Seal sai liguneda küll. Eestlased olid kõik koos selles laagris, seal oli eestlased, olid algul olid eestlased, lätlased, leedulased olid nagu eraldi, pärast eraldati isegi eestlased, kaera. Venelased olid täitsa eraldi. Aga algul olime lätlaste leedukatega koos, aga venelased need eraldati kohe ära ja koeratis seal politruk välja. Ei saanud seal arvet pidada, aga seal oli ikka paarisaja kaks-kolmsada eestlast küll oli. Ja hiljem siis akati, päris sügise peale viidi ära Königsbergi alla staablakisse. Ja seal sain siis enne jõulukoju osa eestlasi võeti selts välja, osa jäi sinna, osa võeti välja ja eželoniga Valka rongiga toodi Valka ja Valgast siis kodukaitseväe oma kaitsenaised tantsivad meile igavest vägevat sealiha keedetud hapukapsasuppi, nii et mõni mees ei ennast surnuks. Kaks meest sõid ennast surnuks. No aga me olime nälginud ka, praegu ma kaalun 70 kilo, aga siis kaalusin ainult 35 kiloluu ja nahk, olin ainult 35 lapse kaalium sõja, no ega mul muud ei olnud, luu ja nahk. Saksamaal sai halvasti süüa, pisike mees ka. Seal oli väga raske toit, mis seal sai, see oli allapoole igasugust arvestust ja ja siis sügise poole, kui seal ümbruskonna talude saksivad, sügisesed koristustööd võeti vangi meeskonda, siit võeti sinna põllutööle. Need olid õnnelikud, kes siis sina põllutööle said, need said vähemalt kõhu täis süüa, üks kord päevas. Tagasi läksin Tartusse ja hakkasin vaatama kuidasmoodi linn välja läheb. Esiteks lind välja näeb ja ja kuidasmoodi elatist teenima hakata. Hakkasin ja töökohta otsima jääma, nagu boikas tehnika haru lõpetanud Ehitustehnik. Mõtlesin, et saanek kuskile ehitusalale tööle või aga ei, öeldi kohe. Kuidas ta Saksa ajal oli komissariaat, vehi, piirkonnakomissariaat ja seal öeldi koed. Teie kui kutseline sõjaväele teie kohta on ainult vormis ja siis ei olnud muud midagi. Läksin Tartusse omakaitsesse oma kaitsepataljoni jõutigi Tartusse teenima ja vahepeal olin pool aastat, olin Peipsi ääres piiri omakaitses, kus ka Neera palus. Siis toodi jälle kevadel Tartusse tagasi. Ja siis, kui see 43. aasta kevadel see suur leegioni värbamine tuli, siis öeldi kohe, et teie pataljonist kaks ohvitseri peavad minema, kes noored abielus mehed olid, no neil oli vesi ahjus. Ja vanemad mehed ka, muidugi. Siis mina leidnud Adossoniga, see oli ka veel poissmees, mina ka poismees, siis pidasime nõukogu. Kuule, päästame sõbrad, ära läheb me ise vabatahtlikult. Ka siis oli kohe Saksamaale sõit Poolasse. Tüübid seal laagris hakkasime Leegoniga peale. No Eesti sõjaväe siis olin leitnant, muidugi saadeti D-Saksamaale paat õltsi Juncrogooli ümber õppima. Nemad võtsid seda asja küll tõsiselt, aga meie võtsime seda naljategemise, selle seal ikka juba väikse staažiga ohvitserid ja seal iga kurjal oma praela meest kamandama käsutama, me tegime mis tarvis ja üleolekuga sai seda asja võetud. Ainult seda kari karjumis, distsipliini ja jala trumpimis ja seda oli neil küll kõvasti. Eesti klass oli täitsa eraldi kohe ja seal muid ei olnud, ainult eestlased. Nii et me läksime aprillis leegioni, läksin kuus olla. Enne sügiseti olime juba deviitsas tagasi ja 43 sügisel läksime juba Neveli alla. Kas te ikka suurtükil ikka suurtükiväkke? Eesti suurtükiväge oli ainult üks apteelung rügemendi suurtükivägi üks apteek apteeki ülemaks oli, algul oli ta kapten, võhma pärast muidugi saidakraadi juure oli turban, füürer, võhma, sõjaväe tehnikakooli lõpetanud mees ja Talv otsa sai siis seal neemele all oldud ja erilisi lahinguid, et seal meie lõigus ei olnud jalavägi ikka Madistas seal aga aga nii, et mingi tõsisemaid operatsiooni selle perioodi jooksul seal ei toimunud. Ma kuulusin apteinudki staapi, staabi käsundusohvitser või oronants, ohvitser või kuidas see saksa keeles oli. Ja telefonisidet raadiosidet midagi ei olnud ja oli tarvis sinna käsku viia, see oli midagi paarkümmend kilomeetritesse järv pikk. Ja ma pidin ratsakoos käskjalaga selle järvetaguse metsaala läbi sõitma ja minema sinna teise patareis seda teadet viima. Mis ta täpselt oli, mina ka ei tea. Pitseeritud ümbrik ja. Ja öö olin siis seal. Ja ei juhtunud mitte midagi esimese mineku ajal tagasi tulles ö. Olin seal teisel päeval tulime tagasi käskjalaga. Ja ühe koha peal. Meid tulistati, ei saanud seda vana rada minna. Tõmmati, tuli peale, põikasime kõrvale, läksime teist. Jõudsime ühte vene külasse, vaatame võsa valdid. Et küla ja tükk aega oleme võsas ja vaatama, et kõik on vaikne, mitte midagi seal ei ole, et kas on tühi või, või on partisanid või, ja midagi poolteist tundi passisime ja siis võtsime südame rindu ja hobused jätsime võssa ja hiilisime sinna külasse sisse. Esimene küla läbi oligi küla tühi, ainult Karu oli külas kõvasti ja ja väikseid pudulojused ja. Aga muidu hooned kõik tühjad ja näha kohe, et seal oli oldud ja ära mindud ja ja dokumente oli seal puistatud kõvasti ja jõudsime otsuses, seal pidi olema partisanide mingisugune väike staap. Sattusite õnnelikku, sattusime õnnelikul ajal ja siis panime jäljed hobuste juurde ja teist teed mööda jälle jälle minema ja pärast tuligi välja, et seal oli olnud jah, partisanide staap, aga jalaväerügemendi mingi kaamemis komando oli seal neid tülitamas käinud ja need olid võssa laiali läinud, küla tühjaks jätnud ja, ja need olid seal ümbruskonna võsades kuskilt ja meil nii üle noatera vedasid, meie juhtusime sealt läbi minema, nii et nahk jäi terveks. Neville all, te olite 44. aasta alguseni? Jah, kuni sinnamaale, millal toodi ära Narva. See oli kevade poole talve, Tartusse oli veel vedurite vahetus. Ligi pool päeva. Istusime Tartu jaamas ja sain seal isaga kokku veel ja keegi linna peale minna ei tohtinud. Iga minut võis ärasõit jälle olla. Algul läksime oma apteeke rongiga, läksime Narva-Jõesuhu. Tegime seal luured ja otsime positsioonid välja ja patareidele ja. Ja luurepunktid ja täitsa jõe joonele Narva-Jõesuus. Narva-Jõesuu oli täitsa tühimajad mahajäetud ära evakueeritud. Ja pärast hiljem siis jagalas organiseeritud terved suurtide rügementi. Kaks apteerungi tuli juurde. Jaa. Rügemendi vormeerija oli major Sobolev, endine neljanda suurtükigrupi major. Ja siis Narva-Jõesuus ma ei saanud ka jälle kaua olla leti järsku patarei ülematest on puudu. Kommenteeriti mind Saksamaale Patarei ülemate kursustele. See kestis kuu aega. Süsteeti seal seda tulejuhtimistrilli ja suurde taktikat veel ja no ühesõnaga rinde õppust. Tulin tagasi, läksin jagalas. Major Sobolev ütles, et esialgu jäädki siia käsundusohvitserina. Seni, kuni siis terve rügement Narva alla läks. Kukkusin koos rügemendi staapi ja osa rügemendi apteinungitega, kukkusin griva soo või suur Alutaguse sood kooli siis meie pesitsemiskohaks. Tulevahetuses oli siis juba tõsisemalt, aga siis meie lõigus oli ka patareide ja jalaväerinde vahel oli õige mitu, mitu. Meergavad lehmad. Aga muidugi, mis üks väike staabiohvitser teab sellest, mis vasakul pool või paremal pool juhtub, ainult mürinat kuuled ja oma silm nägema ei ulatanud. Muidugi, ega seal võsas Need kuupäevad ei teadnud, kahju midagi ja kuidas ilm oli niimoodi tundsida, kas on suvi või on sügis. Aga minu arvates see oli juba augusti lõpus, siis hakkasime ju oma hobuveoki patareisid, hakkasime tirima, ära lõunasse. Läbi Läti-Leedu-Preisimaal läksime jälle Saksamaale, meie olime viimane üksus, kes sealt läbi läks. Meie järel need juba lõigati ära. Meil oli ikka kogu aeg niimoodi, et suurtükituli oli iga teedel ja kolonnidel oli peal. Aga meie olime viimased läbiminejad. Ka Saksamaal tuli ka veel lahingutest osa võtta? Ei, Saksamaal mina enam lahingust osa ei võta, nüüd ma ei olnud seal nõiaametis ka väga kauaks. Kuu aega sain olla. Mul hakkasid maohaavad liiga tegema ja sinna haiglasse. Ja siis sain tervis paranduspuhkust. Ja kuulsin, et kõige rohkem eestlasi liigub Prahas. Põrutasin Prahasse ja kuulsin, et. Paarkümmend kilomeetrit eemal on üks küla, kus on eestist evakueerunud naiste ja lastelaager. Leidsin nad ülesse ja ühes küla koolimajas oli terve koolimaja, oli eesti asundus. Seal siis olin ma puuks ajast ja käisin Prahas ikka aeg-ajalt jälle. Meil oli seal kohe üks ekstra kohvikus, eestlased koos käisid, seal said tuttavatega kokku jälle ja seal ükskord ütleb mulle üks leitnant, et ma pakun sulle hea otsa, et ega see väeosa tagasi minna nagunii ei taha. Ei taha. Et misasja ma sakslaste eest enam senini. See on põhjas nagunii. Ütles, et vaata mina sulle paberi, sina sõidad alpidesse, kohtamine, nimi on sellamsee. Seal tegutseb salajane luureüksus, kes üritab saata Eestisse parašütistide. Ja ots ja läksin sinna, seal oli vist juba kaks vahetust, et läbi käinud, kaks vahetust oli jube ära Eestisse saadetud. Aga kes need olid ja kuhu nad läksid või noh, seda muidugi keegi ei rääkinud. Seal siis olin kuni sõja lõpuni, siis meid oli ainult üks viis-kuus meest, kes me selles viimases vahetuses seal olime, siis läksime laiali laiali ja selle kooli ülem oli üks Tartu saksa gümna poiss, sakslane. Ja see ütles meile ausalt ära kohe, et sõda on lõppenud, kastil kuhugile minna tuleb või ei tule. Kas te üldse pääsetegi enam kuhugile või ei, kas enam viijaid on teid sinna või ei? Aga et hoiame eestlaste nahka? Minuga koos oli reservist tulnud mees, üks Tallinna advokaat kala. Ja, ja siis, kui kaputt kõik oli, siis andis grupi ülem meile niisukese paberi millega võid liikuda igal pool ja mitte üks, kurat ei puutu. No olid neil omad, need nipid ja äramärk, et kõik, kes, mis on, algul üritasime selle, selle kalaga me saime hästi läbi, koos olime enne Prahas ja koos sinna, seal on sees, läksime ka ja ja et katsume lääne poolt Berliini Taani minna. Aga hiljaks jäime, ei jõudnud kuhugile. Siis tema ütles, et mina võtan suuna läände, tahan jõuda ameeriklaseni. Mina ütlesin, et mina võtan suuna praas. Mina tahan sealt naistelaagris läbi minna, vaadata, mis nendest on saanud ja mis nendega saab üldse nendele toeks olla seal. Ja läksingi sinna tsehhi külasse ja seal oli paanika missugune ja ja see küla veel venelaste käes ei olnud, aga siis olid paarikümne kilomeetri kaugusel naised paanikas. Nemad võtavad oma lapsed kempsud ja kompsud ja, ja lähvad, aga lääne poole. Mina hakkasin Edagiteerimat, mõtelge ka, missugune olukord praegu teede peal igal pool on. Sõjaväe kolonnid käivad, teie mõtlete nüüd? Sealt siis kuhugile jõuda? Ei tea, küll tulevad venelased tulevad, mis teile ei tehta mitte midagi, ainult viiakse kodumaale tagasi. Ja, ja kas selles madinas mõtlete oma perekonda või mehi kedagi leida veel? Et ärge tehke rumalust. Siis hakkasid mind huvitama, et no jaa, sina mees, tuled siin ja ajad kärbseid pähe ja siis võtad, paned hõlmad vöö vahele, viskad tsiviili selga ja, ja lähed kus kurat. Ei seda ma ei tee. Et kui ma teid niimodi haagiteerin, siis teate küll, et minu kui olukord on palju raskem, kui teie olukord Vene sõjaväes teeninud ja saksa sõjaväes teeninud ja ja äraandja on siin ja äraandja on seal ja mis minuga juhtub, aga mina jään ka siia teie juurde ja ma olen huvitatud, et kodumaale saata. Naisi panidki said küladist, mõni sai endale seal sakslaste nelja rattaga kärukese ja mõni sai kaeratega kärukese, paksid oma nippe pesuväele ja läksid ära peale selle paar päeva mööda, siis oli venelane juba sellest külast ka möödas, säält külast õieti läbi ei läinudki, see jäi Vene väeosadest nagu puutumata, üks väike küla oli ja paari päeva pärast tuligi osa naisi tulid tagasi kesi lapse kaotanud, kes oli kõigist juppidest nappidest ilma jäänud ja ja, ja osa läks, mis neist sain, seda ei tea, kas nad jõudsid ka kuhugile või ei jõudnud? Siis küll naised kiitsid ja et et õige tsee kannatus jäi meil veel nägemata. Ja, aga siis oli, minuga tuli igavene löömine. Ma olin enne seda ju tükk aega seal külavahel liikunud vormis siis küll sain ühe naise käest, sain tema mehe ülikonna, panin erariided selga ja mul oli juba saba taga kogu aeg. Kõik ei mahtunud sinna koolimajas ära, osa oli erakordne, üritas ja üks Otepää polgu seersandi abikaasa oma lastega oli ka seal külas ühes erakorteris ja tal sõbranna oli jälle teises korteris. Ja parajasti oli selle tavaproua juures, olin ülikonnaproovis, tegi mulle pükse lühemaks, paremini istuvad ja koputatakse uksele ja kaks tsehhi miilitsat. Üks nagu pat, teine nagu patas, on sisse ja ka siin on saksa ohvitser. Noh, ega midagi ma pidin ennast tutvustama. Olen küll mitte saksa ohvitser, aga Eesti. Asi neile lugeja võeti Minsk kahe tule vahele, püstolid pihus ja hädavaevu lasti siis sel proual need püksid parajas tehas, saidika, püksid jalga, muidu oleks ilma püksata ära viidud. Viimati viidi siis uue miilitsaülema juurde. Mind pandi kahe mehe vahele sinna esikusse istuma ja tema ajas seal oma ametiasju taga ja ma ei saanudki tema jutule minna, kui juba teine proua. Pilgutab mulle silma põrutas kohe sinna kabinetti sisse ja esimesel viis või 10 minutit, mis nad seal juttu ajasid, sedagi see läks ära ja siis tüki aja pärast kutsuti mind sisse ja kes oled ja eestlane ja miks Saksa sõjaväes teenisid ja ja no nii nagu see jutuajamine ikka on, kõik niisugused pärimised mul ühtki dokumendi on, mul oli kõik sõjaväedokumendid, kõik hävitasin need ära. Ja andis mulle ajutise elamisloa välja. See oli sellenimeline, on lubatud selles külas elada seni, kuni vene komandantuuri korralduseni. See oli kaunis haruldane juhus muidugi. Ja väga sama päeva hommikul, see oli lõuna paiku sama päeva hommikul sealsamas külas. Lasti kolm sakslast maha ilma kohtutaja vormis olid külla tulid või kus nad kätte saadi ja sealsamas küla ääres lasti kolm saksa vormis meest maa. Aga see asi tuli välja, et pärast see proua rääkis, et et see miilits ülem oli, kipun temaga kõvasti kurameerima ja muidu saanud hästi läbi ja kõik, aga et need vahekorrad siiski olid neil ainult niisugused sõprusvahekorrad ja aga et selleks korraks sellest aitas. Sellepärast need tsehhid seal külas ja neid eesti naisi nad austasid, hästi, pidasid üleval. Selles suhtes oli see tsehhi küla väga haruldane, mujal tsehhimaal oli niisugust asja, et olid kõigi nende pagulaste pääle olid hirmus tigedad. See oli jälle mul üks üle noatera minek selleks korraks töölite päästetud. Ja, ja siis me olime seal vist üks juuni keskpaigani vist. Elasime rahulikult, seal anti meile provi, anti ja kõiki ja ei tülitanud meid keegi, aga siis juuni lõpupoole siis tuli vene komandant uurist treestenist korraldus, Nõukogude Liidu pagulased need kõik kokku korjata. Mis jaam see seal läheduses oli, üks suur suurem, natuke suurema raudteejaam sinna saata. Võtsime naised kõik oma kidinad, kodinad kokku ja lapsed ja kõik ja läksime rongi ja neid vaguneid kogunes seal ümbruskonnast mujal ka juure ja viidi Dresdeni lähedal äärejaama. Ja siis tuli käsk kõik mehed vagunitest välja, seal oli siis juba eestlasi, lätlasi, leedulasi, venelasi, kurjana, Vlassov lasi ja kõiki oli. Ja naised pidid siis põhja edasi sõitma, ühesõnaga kodumaale tagasi. Aga kuhu nad jõudsid ja mis neist edasi sai, seda muidugi ei tea, aga siis seda tean, et see proua, kes mul pükse parajaks tegi see jõudis kodumaale ja sai oma abikaasa kätte, perekond sai kokku ja mehed võeti välja ja ühte vene tagavarapolku. Seal läks siis Kondrasvetka lahti, seal siis eraldati sikud lammastest ja. Ei olnudki pikka pidu, see sai kaunis kiiresti läbi. Mõne aja pärast võeti need patused kokku kõik uude rongi ja kui läbi laagri läksime seal siis politruk või mis ta oli, läks meist mööda ja irvitab, et saatjöörid, paikiot, vöös ma vene keelest nii palju aru ei saanud. Mu kõrval oli rivis kohe üks Venemaa kristlane ja küsisin selleks, et mida see siis ütles, ütles, et kaevurid lähvad. Ja oligi teekond. Laagrisse viidi meid Tadžikistani vangilaagrisse. Särtsakat Neid laiali saatma, kes mägedesse, kes mujale. Suur laager oli väga palju just oliivlasul asi. Seal ohvitserkond sõimasid küll isamaa reeturid ja isamaa reeturid ja mina juhtusin jälle mägedesse. Mägedes oli, nii palju, kui ma jagasin, oli uraanikaevandus eeslit ega veeti kaevandusest seda rohelist massi välja. Ja esialgul autodega veeti sealt ära, aga siis kohe panti meile ehitama seal suurt uraani puhastus või tehast. See tuli sinna mäekülje peale võimas suurt tehas. No mina olin jälle koolis ehitusalapoiss ja seal küsiti, kes seda ala tunneb ja maamõõduaparaat ja teod oliitjanivelleeri ja mõõdistamise. Kõiki niisugust asja tundsin loomulikult ja sain brigadiriks. Siis oli nende suurte katelde ehitamine kolm kolm suurt võimast katelt pidi tulema. Suured sõjaväe insener ja nemad ei oska lugeda. Katla ehitusplaane. Teevad minu kätte. 12 tundi aega ma uurin neid. Uurisin neid siis see 12 tundi aega ja siis ma sain selgeks kolmekordset eri eritelliste markidest kolmekordsed seinad, igasuguseid vaateaknad ja igasugust sissetulekud, väljaminekud ja. Sul on see asi selge, sa hakkad nüüd neid katlaid ehitama oma brigaadiga ma ütlesin, et aga minule annad Tepperkaadi, kus on ainult eestlased, lätlased ja Venemaa, sakslased, teisi ma ei taha, teistega ma ei ehita. Ja sain nüüd seadsite juba teie tingiv ja hakkasime tööle ja ütlesin poistele kohe, et nii töö olgu täpselt tehtud. Aga aega on ärganud, kiirustage. Ajapuudust meil ei ole. No ja selle aja jooksul muidugi ülekuulamised kogu aeg käisid ahnii samal ajal ja samal ajal kogu aeg ülekuulamised käisid. Igast mehest pidi ju selge Bildsama, kes ta on. Ja siis hakkas küll hakkas käima, et kust need jutud tulid. Ei tea, et et Baltikumi imeja hakatakse varsti ikkagi kodumaale tagasi saatma, seal ise vastust anda oma tegude eest. Pidin siin ka veel selle läbi elama. Ja mille pärast siit ära Saksamaale taandusin, jäi pruut. Maa lubas küll, et, et kui ma ära lähen, et tuleb ära Saksamaale, aga vanemad ei ole lasknud. Ja kui 46. aastal tagasi tulin tema sugulaste käest Tartust sain kuulda, et kuu aega tagasi abiellunud. Ja ma ütlesin, abiellus, abiellusid tüdrukud ilma küll ja küll külmaga leian mõne. Aga see täditütar oli talle kirjutanud jälle telegrammi saatnud, et. Minu nimi on Kalju, oli saatnud telegrammi väetist, saada telegrammi, et Kalju on Tartus, aga telegrammis oli viga. Kaabu on Tartus. Aga tüdruk taipas ära, milles asi. Põrutas paugupealt Tartusse. Otsis mind üles. Siis oli suur maadejagamine ja õiendamine ja tema ütles, et tema selle mehega enam ei ela ja tema tuleb minuga ja ja sel ajal, kui me Tartus arveid klaarisime, seal tulidaal oma mees uksest sisse. See mees nii palju oli ka alati, et läks Tartus kohe sinna julgeolekusse ja paari päeva pärast kutsuti mind lennuväe julgeolekusse kutsuti välja kolm ööd, jõlkusin seda vahet, öösel kuulati üle jälle päevaks, mine koju. Järgmine õhtu, tule jälle kolm. Niimoodi istusime koos ja rääkisime ja lendur oli kõik neid eelmisi ülekuulamise pabereid ja dokumente, kõik oli neid juba uurinud ja, ja mul täpselt sama jutt jälle ja noh, nii ta oli ja nii ta jääb ja see ütles ka. Elage vanaviisi edasi ja ärge tehke väljagi. Ja niimoodi. Jäigi, et hakkasime meie koos elama. See on selles oma talu peretütar. Teda enam ei ole. Kaks kaks aastat tagasi. Panin hauda.