Tere lugupeetud klassikaraadio kuulajad kõlas helilooja Martin Isoneni kevade laul, mille esitas Soome tenor Väinast soola. Mina olen Arne Mikk ja minu vastas, siin stuudios istub nööriki kurgivoori Soome saatkonna minister-nõunik, praegu koguni suursaadiku kohustes. Ja miks me tema täna stuudiosse palusime, ei ole mitte poliitilised probleemid, vaid müürike, kurgivoori on suur muusika ja teatrifanaatik, temal on kodus 4500 LP-d ja 1500 laserplaati. Vähemalt Soome muusik ka ja lauluganda küll üdini kursis. Tere tulemast nüriki kurgivoori. Kõigepealt siis, kes oli see Väino soola? Suur tänu nende sõnade eest väänas ole oli selle põlvkonna liike, kes tahaks siis järgmise sajandi algusel rajada soomlase. Päri voib öelda, et see toelisest ta tegelikult esimene põlvkond oli Alma Foostramiidapparcilier, Jalmar Frey. Need olid need inimesed, kes ehitasid soome laulu vundamendija, Zola tuli nende järge. Zola sündis Helsingis 18 83 ja ja tema karjäär teenil algas sellel moodile, et aastal 19. Null kolm. Kirjanik Jalmari Finn, kus temale andekale. Hobi näitlejal ta amatöörnäitlejale koha Viiburi maakonnateatris, mis oli ehitatud finn poolelt. Esituses oli operett ja üks ooper, see oli baasiuse Kaarle, kuninga metsastus. Ja võib öelda, et kutsekarjäär algas pärast selle. Tema õppis laulu ja kutsekarjäär algas esimesest kontserdist üheksa null kaheksa. Ja huvitav, huvitav juba kahe aasta pärast aastal 1910 oli väinas soola Tallinnas, nimelt siin toimus üldlaulupidu ja soola oli palutud laulma tenori partiid, Mozarti reekviem Is ja oratooriumis paradiis ja peeri. Ja see reekviemi ettekanne toimus, Mihkel Lüdig juhatas aga paradiisi. Abeeri jäi tookord ette kandmata, sest Artur Kapp leidis, et, et selleks ei olnud lihtsalt meie lauljad ja orkestrid veel valmis. Ja kui soola käis vahepeal Pariisis kahe kuusel õppereisil, oli ta septembris 1009 10 jälle Eestis. Ja seekord Tartus lauliski siis selle paradiisi Apeeri ettekande ära muid eesti keeles ja esimest korda. Ja tuli välja nii, et ta ei jõudnud orkestriproovi. Ja kõigele vaatamata kirjutati ajalehes Postimees et tenor on osav laulja. See tuli juba selles nähtavale, et härrassoola ilma proovita suure kindlusega oma osa ette kandis. Kõigepealt rõõmustas meid tema hääl ja puhas intonatsioon. Fraseerimine oli hea ja terve ettekanne läbi mõeldud. Päris eeskujuline ja kiiduvääriline oli temal kui võõral sõnade välja ütlemine. Ja ilmselt sellest ajast tekkiski Väino soolal sõprus Estonia teatriinimestega, esmajoones Paul Pinnaga. Ja kui 1913. aastal veel vanas Estonias kanti ette Leonka Vallo ooper pajatasid siis soola kutsuti Tenurite puudusel just kaani osa siia laulma. Samast aastast pärineb ka see heliülesvõte, mida me järgnevalt kuuleme. Muide, oma osa olevat Väino soola laulnud siin sulaselges eesti keeles. Dirigeeris etendust Raimond Kull, neda osas oli Maria Franske Silvia laulis Gustav awesson. Ja tooni osas oli Paul Pinna, kes ühtlasi ooperiga lavastas. Väino soola, ütleb oma mälestustes, et pajatasid esitati siin viis korda suure menuga. Ja sealtmaalt alates on minul Eestis olnud pailapse nimi. Ja sõprussuhted sinnapoole on aasta-aastalt kasvanud ja tugevnenud. Hoopis omalaadselt meenutab neid pajatasid etendust hoopis Paul Pinna. Ta ütleb. Tragikoomiliseks osutus minu esinemine samas ooperis pidin esitama tooni partiid. Et olin juba varem esinenud ooperites, nagu Alessandro Stradellas röövlit mängides ja lauldes. Siis ei leidnud algul ma midagi eristama toonia osas pajatsites. Mänguliselt oli see partii nõudlik, kuid peamiselt nõuab ikkagi laulu ja veel kord laulu. Ja seda ega ka Leonka, Vallo tugevat muusikat polnud arvestanud. Kõigepealt Avaktoonia ooperi kuulsa proloogiga eesriide ees ja sellest proloogist tuli mul järsku rambipalavik, mida ma varem kunagi polnud tundnud. See palavik pani mu viimsegi hääleraasukese kurku kinni ja proloog, oh seda proloogi ei unustama vist surmatunnini, mida võisin oma kaitseks või vabanduseks esile tuua. Kui hästi ma oma osaga mänguliselt läbi viinud. Proloog oli õudne. Väino soola ja Benno Hansen said igatahes naerda nagu ei kunagi varem oma elus. Sellega lõppes ka minu ooperilaulja hiilgav karjäär. Aga kuidas siis algas see ooperielu Soomes? No see algas 19 111 ja aeg oli tulnud rajada soomlane, ta ei, Kodymaine ooper, nagu öeldati sellel ajal initsiaator laator oli meie suur lauljanna Aino Actee. Aga tegelikult aktivideetest oli, oli vastus viie mehe grupp. Edward Fazer Oskar Meriganto ja lauljad Väino Zola Eino rauda väära ja William hammar ja tema uue ooperi esietendus oli teisel oktoobril 1911 ja kavas oli pajad soe jällegi pajazzi ja Taani rollis. Lauses Zola. Ja teine etendus oli marsnee Navarra tar. Ma ei tea, mis on eesti keeles, aga nendes keskrollides oli siin teises ooperis Aino Actee raudava rahammar. Jasola. Ma arvan, et Aino Actee on soome ooperikunstis olnud tõesti väga silmapaistev isiksus, mitte ainult suurepärane lauljanna, kes muide laulis kaks aastat ka Ameerika Metropolitan ooperas aastatel 1000 904906 aga temale kuulub ka Savonlinna ooperifestivalil rajamise au aastatel 1912 kuni 1916 ja võib-olla me kuulaksimegi siis järgnevalt ühe aaria ainuActee ettekandes son Margarethaaria, kuna ooperist Faust heliülesvõte pärineb aastast 1904 või 1905. Muide, soola oli kaastegev ka Estonia uue teatri ja kontserdimaja avamisel. Ta laulis tenori soolot, et kontserdisaali esimesel kontserdil, kus kanti ette teiste teoste kõrval Sanctus Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ja järgmistel aastatel hakkasid pihta väga sagedased kontsertreisid läbi paljude Eestimaa linnade. Väino soola kirjutab, et nad tegid ühe reisi aastal 1912 koos eesti lauljatar Paula preemiga lauldes ette duett Schumanni Schuberti loomingust ooperimuusikast Kunu Faustist jaamas kani talupojaaust. Klaverisaatjaks oli eestlanna Salme Herman. Väike nali juhtus Rakveres nimelt. Nad istusid hotellitoas ja ootasid, millal kontsert peaks algama, kui järsku ehmunud korralda, jooksis sisse, et kus te olete, rahvas on juba tund aega teid oodanud. Nad muidugi läksid siis jooksujalu kontserdipaika ja seal avastused, noodid olid maha jäänud hoopis eelmisesse linna ja nii käigu pealt improviseeritud siis uus kava ja tuldi kuidagi sellest olukorrast auga välja. Järgmisel korral oli soola Tallinnas aastal 1914 andes siin soolokontserdi eesti ja soome muusikast koos helilooja Oskar Merik Antoga kes olid oma kauaaegseks klaveri partneriks. Me kuuleksime järgmisest kahte Oskar Merik Anto laulu. Kui päike paistab ja ma elan, need heliülesvõtted on aastast 1913 ja klaveril saadab Oskar mericanto ise. Keda Väino soola laulu kolleegidest peaks veel ära mainima? No minu mõttes, Jörgen mulle tuleb meelde. Tema oli meie hulgas kaheksanda ja seitsmekümned kuus 19 39 aastate vahel, no enne meie aega. Ja oli sündinud ilma Joel ja, ja suri Helsingis. Eriti peab öelda, et tema poeg on, on suur helilooja Eino Juhani. Tamara, jah, kelle ooperid ju lähevad praegu Soome rahvusooperi laval suure eduga. Täpselt nii on. Ja teine inimene, see on, tähendab ka menule, sellepärast et ma ütlen hiljem. Mikey Jäärne Felt palm Green sündinud Pagarinen ja elas aastatel 18 seitsmendad, et üks 19 29 oli sündinud Joensuusse, Surrey Turus. Suri laulades ja tema esimene abikaasa oli helilooja, armas järgnefelt. Ja teine abikaasa oli, oli helilooja säilinud palm Green. No võib öelda, et tema oli õppinud laulmist eesmärgiks pari siis maailma kuulu Matilde markeesi juhatusel. No lapsepõlveaastatel, mina ka, laulsin koolikooris esimesed kaks aastat, et rahvuskoolis nagu öeldakse ja kolm aastat lütseumi kooris ja lütseumis meie lauluõpetaja oli lauljanna Anna-Liisa luukonen, kes oli andnud esimese kontserti kolmandal aastakümnel. Ja hiljem olen saanud kuulda, et tema oli Mikey Jäärne feldpalm greni õpilas. No nii, et, et seetõttu on sellel lauljatari, kas sinu elus väga oluline roll olnud. Aga me kuuleksime nüüd jälle kõigepealt sinu rikkalikust plaadi valikust ühe laulu, Eino rahuda vaara esituses, see on mericantu tormilind, heliülesvõte pärineb aastast 1909 ja klaveril taas Oskar Merik kanda. Oma. Ühest küljest onju tore, et Soomemaal on nii palju vanu lauljaid välja antud nendel kaua mängivatel heliplaatidel ja teisest küljest on alati veidi nukker tunne, et need vanad heliülesvõtted ei anna ju täielik ettekujutust nende häälte olemustest. See on väga Tode, aga nagu me nüüd nendest asjadest rääkinud memme rääkis sellisest helikvaliteedist me räägime kultuuriajaloost just ja, ja see on see oluline küsimus. Et tänu jumalale, et meil on need kalade, et et me võime kujundada, et milline on on klaveri mängimine, milline viiuli mängimine aga inimese häält imiteerida väga raske ja sellepärast need plaat, et andavad meile kuju, milline oli see inimene kunstnikuna? See ajaloo on, on väga lühikene, võime öelda, ma olen kirjutanud ja 18 77 aastal. Toomas Alva Edison leiutas millel moodil hääld võib salvestada. 18 78 aastal rajati Edison Speaking, fonograaf kompanii ja see esimene hääle salvestamise masina oli, oli rollitega ja see nimi oli fonograaf. 18 87. Edison hakkas uuesti arendada seda aparaati teid. Aga aastal 18 87, suri Jen lind. Me pole mitte kunagi kuulnud, milline hääl oli ellulindil. Perens list suri 18, kaheksa kuuel aastal. See oli sellepärast, et tema leiutas lektri lambi sellel vahel. Kaheksa 87 aastal Emil Berliner patenteeris grammofoni ja see oli see praeguse masina vanaema vanaema. Ja pärast selle oli võimalik paljundada plaate. See oli see, see suur samm. 20 neljandal aastal tuli tuse elekter. Hääle salvestamises oli oli niinimetatud esimesed mikrofooni salvestused ja see pärineb Weston elektrik firmalt. Esimesed plaadid tuli turule 20, viiendal aastal. Aasta 35 on ka oluline sellepärast, et sakslased tohivad turule Aegeen Mannetafoon nimelise aparaadi. See on aparaat, mille võib lindistada. 40. Kaheksandal aastal tuli turule Albee plaat. 58. aasta jooksul lepiti kokku ühinev BM stereo plaatele ja 70 üheksandal aastal. Philips ja Sony esitlevad CD-l. Voib küsida, kuhu Mineb tulevik ta, milline on tulevik nüüd Me elame DVD aega ja. Aga nüüd me kuuleksime korraks sinu lauluõpetaja lauluõpetajad, see on siis Mikey Järneffet, palm Green. Veril saadab tema teine abikaasa Selim palmkreem. Ja see ülesvõte on juba siis elektriliselt tehtud aastal 1929, see oli ka lauljatari surma-aasta tegelikult. Ja selle Selim palgreni laulu pealkiri on, kui esimest korda sinu silmima nägin. Oma kontsertreisidest Eestis on Väino soola oma mälestusteraamatutes, mis ilmusid aastatel 1951 ja 52 kirjutanud väga pikalt ja tahaksin väga värvikalt. Näiteks kui nad olid siin Oskar Merik Antoga Tallinnasse läksid ka Tartusse, siis ta mainib, et kava oli nii eesti, soome kui rootsikeelne. Eestlased olid vilkad ja süttiv rahvas. Juhtus, et enne, kui mind rahule jäeti, pidin mõnda rahvalaulu laulma viis korda vaheldumisi soome ja eesti keeles. Klaverisaatjana oli kaasas juhu. Nüsson. Tartus äratas meie käik venelaste politsei tähelepanu. Kui üliõpilased avaldasid oma poolehoidu raudteejaamas Tamme laulu laulmisega, milline viis on ka nende rahvuslik laul, siis politsei tuli vahele ja katkestas laulmise. Minagi sain hoiatuse. See vahejuhtum vaid tugevdas sõprust. Mis sellest ajast peale on tulnud üha tugevamaks. Soola oli tõesti suur eestlaste sõber, isamaaline mees ja ka tegelikult sõdur, eks ole? See on tõde, tema oli väga mitmekülgne inimene ja, ja, ja üks osa seda inimest oli ka sõdurdema võti osa meie sõdades, esimeseks sellel moodile. Et 18 tema oli allohvitser ja hiljem tema osaga ohvitseriks reservi ohvitseriks. Sõda Danieras hiljem ikka tema oma elu väga traagiliselt tema kaks poega langes meie talvesõjas jätkusõjas. Ja, ja siin on võib-olla paras hetk rääkida ühes soola väga põnevast seiklusest veel Eestis vabadussõja ajal nimelt 1919. aasta märtsis oli ta lubanud anda Tallinnas kaks heategevuskontsert abikomitee ühistöö heaks. Ja järgmisel päeval pühapäeval, üheksandal märtsil istus ta siis kusagil Tallinna restoranis oma sõpradega söömas kui järsku tormasid sisse Soomes sõjaväelaste ütles, et härra, soola, te olete arreteeritud. Kõik olid hämmingus ja soola küll algul puikles vastu, aga ta võeti kaasa, viidi raudteejaama, Soome sõjaväevagunisse. Ja seal see ohvitser ütles. Vabandust, aga mul ei olnud teist võimalust teid kätte saada. Meil on nimelt Valgas praegu Soome väeosa põhjapoisid ja ma väga tahaksin, et tuleksite nendele laulma. Rong läheb õhtul kell seitse, sa oled tore küll, aga ülehomme mul on vaja Helsingisse sõita, Ta ja nii edasi. Ohvitser ütles, et kõik saab korraldatud. Läheme Valka, nad käisid veel restoranis, särad said sõpradele öelda, et tegemist on väikse naljaga ja tõesti 10. märtsi hommikul oli siis soola koos klaverisaatjaga. Valgas tehti väike ekskursioon, söödi lõunat ja õhtul algas siis säde kultuurimajas, teatrimajas, soolakontsert, Soome sõduritele. Ja sissetulek anti ambulans heaks. Ta ütleb, et esimene osa võeti juba väga hästi vastu ja teist osa ma alustasin eesti rahvalauluga kallis mari ning seejärel laulsin Toivo, kuula Karja õues. Seda laulu kuuleksime ka järgnevalt. See salvestus pärineb aastast 1926. Muidugi pärast seda õnnestunud kontserti oli pidutsemine ja ohvitser ütles, et enne sa rongi peale ei lähe, kui kogu see pudelite patarei on tühjaks tehtud. Soola ütles, et ma pean rongi peale jõudma, sest homme on vaja Helsingisse sõita Tallinnast ohvitser ütles, et pole midagi, rongo võtab. Ja kui nad lõpuks siis jaama jõudsid, selgus, et rong oli küll tunni aja neid oodanud, ta ikkagi minema sõitnud, sest seal peal olid veel keegi teine väga tähtis mees. Ei jäänud muud üle, kui sõdurid võtsid ühe veduri Valga raudteejaamast ja hakkad seda rongi taga ajama. Kel öösel oli vist kolm, kui Sangastes nad rongile järele jõudsid. Ja lõpuks suudeti ka soola ja tema klaverisaatja kohtadele magama läinud mehed välja visata. Ja hommikuks jõudis siis soolad Tallinnasse. Kuid Meri oli olnud nii tugevasti jääs, ET aurik Vanemuine Helsingist Tallinnasse jõudnudki teisipäevaks tuli alles neljapäeval. Ja nii nad said minema. Alles reedel tuli telegrafeerida Helsingis, et soolal jääb etenduses laulmata ja kaaslane jõuame tööpostile. Aga ilmselt neile seda pahaks ei pandud, sest kui vabariik oli sündinud ja elu korralikult käima läinud ja soola endiselt Eestis armastatud laulja väga paljude ooperite kaudu juba Estonia laval siis tekkis mõte aastal 1927, et soola lavastaks Estonias Oskar Merikand, ooperi Elina surm. Peaosades oli Olga Mikk-Krull, Valentiina vee Aleksander Arder, Aarne Viisimaa ja sama osa hoolevi osa laulis esietendustel Väino soola, ise. Ta kirjutab oma mälestustes. Elina surma ettekandmiseks määratud solistid olid tegemisest eriti innustunud ja neid oli kerge juhendada. Koor laulis hästi. Tervikuna oli esietendus novembrikuu 22. päeval lõppude lõpuks parem kui Soomes. Publikule esitus meeldis, arvustused olid positiivsed ja ajalehed avaldasid soome ja soome kunsti kohta palju kirjutisi. Me võiksime lugeda ette Tuudur vetiku arvamise ajakirjast muusikaleht number 12927. Lavastusest hoovas otsekohene soome hingelaad, võltsimatu Soome vaim. Koosmäng oli ladusalt läbi viidud, massistseenide elavad ning stiilsed. Ja rääkides soola rollist ütleb Tuudur Vettik, et kuulake meie lauljad Väino soola diktsiooni, kus igal häälikul on oma kullane ning hõbedane helin ning ärge olge nii hooletud, diktsioonis diktsioon. Suur sugustab laulu. Peale selle on Väino soolalaulus võrratu musikaalsus ning intelligentsus. Meil ei ole kahjuks ülesvõtteid nendest ooperirollidest, mida soola Soomes ja Tallinnas on laulnud, kuid järgevalt. Me kuulaksime ühte Soome laululoomingu kõige armastatumaid teostion. Armas järgneffeldi hällilaul mille heliülesvõte pärineb aastast 1926 ja klaveripartiid mängib siin helilooja armas järgmiselt ise. Me lubasime rääkida veel ühest väina soolapartnerist, see on sopran Foostrem, kes elas aastatel 1856 kuni 1936 Alma Foostram oli väga-väga suur lauljanna. Tema lauses ei annud, soomes aga õppis laulud Peterburi konservatooriumi ja, ja Milanos ja esimene etendus 18 71. Nende esinemiste hulgas on on on Põhja-Ameerika 18 85 86 ja nendel aastatel. Tema esines Metropolitan ooperis. Tema oli esimene soomlane, laulja, lauljanna, kes esines metropoli tamis ja viimase kontserdi. Tema andis Helsingis 19 null neli mille pärast oli veel hõbedat Dajana esimeseks Peterburis ja revolutsiooni kõrge Berliinis Sterni konservatooriumis. Tema sai Soome riigi kunstniku pensiooni aastal üheksa 26 ja see, millel tasemel alma Foostremoli tõendab, et tema sai aumärke keisritelt Wilhelm, esimene kuninganna Victoria alt Venemaa käsitelt, Aleksander teine, Aleksander kolmas ja Nikolai, teine Austria keisrilt Franz Joseph filt ja Brasiilia keisrilt Tom Petroteiselt. No eestlaste jaoks on veel muidugi oluline see, et kui me teame ta annafoostre oli professoriks Peterburi konservatooriumis aastatel 1990 18 siis käis esimest korda kahe aasta vältel tema juures laulutunde mas Olga Mikk-Krull, Väino soola, lavapartner mitmes ooperis. Kui Alma Foostremoli Berliinis Sterni konservatooriumis professoriks, siis käis Olga Mikk-Krull veel korra tema juures ka seal. Ja kui Halma Foostremi on kutsutud Põhjamaade ööbikuks, siis kummalisel kombel on ainus helisalvestus, mis temast on säilinud, see on aastast 1902, see on samuti ööbik ja selle autoriks on vene helilooja Aleksander Aljaview. Palun kuulge, need pikad drillid ja see on uskumatult, millise hingamisega ta neid fermaatesin, hoiab. Mida me lõpetuseks siis veel võiksime kokkuvõtteks Väino soola kahte ütelda? Võime ütelda, et tema karjäär algas ooperis 19 11 ja ja tema on läinud pensioonile 19 40 üheksal aastal. Vääna Solal laulis heas ooperirollis tuhane 900 etenduse kusjuures ja on lavastanud 65 pärit tema teenindusest. Soome riik on siis temale professori aunimetuse üheksate neljakümmet kolmandal aastal ja väina Zola suri Helsingis 12. oktoobril 19 61. No ta on veel ka tõlkinud soome keelte 25 ooperi libreto ja eestlastega seoses peab veel mainima tema suvilas. Mangalas olid tihti külas Liina Reimann, Raimond Kull, Paul Pinna netipinna ja Paul Pinna värvikalt kirjutanud mitmel leheküljel, kuidas Väino soola teda vastu võttis. Ta ütles, et kui elu kippus üksluiseks minema, ütles ta. Sea end reisivalmiks. Homme sõidame Helsingisse, soola tundis teatriinimeste psühholoogiat. Ta laskis mind päeva ja öö Helsingi lokaalides välja möllata. Ja viis mu jälle siis sinikalesse tagala Nonii, ütles ta koju jõudes. Nüüd lähme sauna. Väino soola, kes oli ise korrektne inimene, sai aru, kust teisel mehel king pigistab. Ja ta oli üks kõige kenamaid kolleege, kellest kui isikuste kunstnikust. Meil Eestis on jäänud parimad mälestused. Ja aastal 1938 andis vabariigi president Konstantin Päts soolale Eesti Punase Risti kolmanda klassi teenetemärgi. Ja kuigi nõukogude okupatsioon nii et sõprussidemed pikaks ajaks katkestas jätkusid ometi tema kontaktid Stockholmis elava Aarne Viisimaaga ja Aarne Viisimaa külalisteraamatusse. 1952. aastal on Väino soola kirjutanud, et mitmete aastate järel veetsime lõbusatest meenutustes meeldivaid hetki. Me tahaksime oma meeldivad hetked Väino soolas seltsis lõpetada Oskar mericanto lauluga, miks ma laulan, see on aastast 1928 salvestatud ja dirigeerib helilooja Leevi Madet oja.