Klassikaraadioprogrammis on järgmised 50 minutit pealkirja all punane fresko niiske krohvipind, mis on teie kõikide ees praegu veel puhas ja alasti saab selle vähem kui tunni aja jooksul oma pinnale. Mitmeid pintslitõmbeid. Järve valib Marge-Ly, Rookäär ja pintsel on helilooja Anti Marguste sõrmede vahel. Miks me seda fresko tsin täna maalime ka selleks on olemas oma kindel ja üsna loogiline põhjus. Äsja lõppenud suve viimasel kuul augusti viiendal päeval tähistas helilooja seitsmekümnendat sünnipäeva. Anti Marguste sündis kooli õpetaja perre ning umbes 100 pealises are pisik väikeses kuueklassilises algkoolis möödusid esimesed ilma ja elu avastavad aastad. Aga see on nii ammu tagasi. Kuskil eelmisel sajandil oli see Kodu oli koolimaja, isa oli kooliõpetaja, kooli direktor, olles vennaga olime siis tema lapsed, seal elasime koolimajas. Puutusime lastega kokku, seal õppimisel. Maja oli muidugi kahekordne puumaja oli seal all, oli siis esimene teine klass ühes klassis kolmas, neljas olid seal all poolenisti nahk. Laual oli see viies, kuues olid siis meie. Elasime samas majas, selle meie seina taga oli viies, kuues. Kui tuli siia aeg ja siis pandi seitsmes aasta ka veel juurde. See oli mittetäielik keskkool. Seitse aastat käisin seal majas. Vennaga koos sai heina tehtud ja karjas käidud. No täpselt nii, nagu see maakodudes ikka on olnud. Meil oli omase loomad, olid oma, isegi üks maalapp oli seal kaugemal, sõnnikut sai vedada, seal hein oli põhiliselt jah, heinatöö karjas käimine, palju neid loomi siis oli majapidamisüks kaks pool lehma, lammas, nutsu oli seal väga talvel külmad ilmad olid, siis sai laudast isegi tuppa toodud need, sest nad elasid meiega koos seal. Talleke vaatas peeglist seal Hennoste nuusutuse. Esimesed sammud suure muusika maailma avastamisel toimusid läbi raadio, kuid mitte ainult. Et aga seal olid, meil oli, koolis olid ju peod? Tehti ju külapidusid, seal siis olid tantsuõhtud, olid seal tee õhtude? Seal käis ikka soolo, pidurk. Koolimaja oli ikkagi siis nagu, nagu see külakultuuris Jah, seal oli vaikse, seesama kolmas, neljas klass, see oli jõusaal ja seal käis suur pidu, peo tegemine. Seal tehti näitemängusid ja siis me tegime oma orkestrit sõjale, siis mängisime seal orkestris, vennaga mängisime siis selle külajalgsed mehed, seal mängisid trumme ja klarnet teede. Pilli tee mängisid. Oh, kes seda mäletab klahvpill ilmselt nii öeldakse tänav, klahv, klahvpillidel ilmuv elektroonikat. Klahvpillide ehk siis klaveriga puutus Anti Marguste esimest korda kokku ka just koolis. Aga milline on see teine, oli ikka teie poole? Jah, see oli mõisas toodud meil tädi elas sõjale, siis nad küüditati ära ja siis see varanduse tuli noh, kokku hoida. Ja siis nende pill oli ajuti meie saalis ka ja siis selle sai mängida. Aga mis üks pill oli veel, oh, see tuli ikka tiibklavereid. Akordionit mängis seda ise, mängisin akordionit, tantsuks mängida, kes mängib, sa võtad jälle pilli põlvede peale mängida? Nojah, seitse aastat sai õppida, seal siis kaheksa, üheksa läksin Pärnusse, vend oli seal peal, kus õppisin. Ma läksin, ühel need kaks aastat mul õppisin Pärnu esimeses keskkoolis. Seal olid jah, väga tore, niisugune kool oli väga krõps, kool oli seal väga, häid hindeid ei ole, väga raske saada. Väga nõudlik hoolil. Edasine koolitee läks juba venna ettetallatud rada pidi tollasesse Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda. No ikka tuleb välja, et see vend oli mul nagu eespoolaastate, temal läks, lõpetas Pärn koolid ära, siis ta läks tippi. Ja siis muidugi oli kergem elada koos siis ma tulin vennale jälgi, tulime Tallinnasse. Nii et pool keskkooli, ma olin siis Tallinna kahekümnendas keskkoolis. Ja siit siis anti lõputunnistus, mul. Tippi läksite sellepärast, et vend oli Ungaris ja nagu juba ees tipp ei lähe. Jah, tema oli seal juba. No tema oli keemik ja ma läksin teise eriala pääl. Suurt sisemist sundi ja unetuid öid heliloojaks saamiseks unistamisel anti, margustel pole olnud. Pigem tuli see pööre teise erialapoole kuidagi pikkamisi. Kogu aeg sai ikka ise komponeeritud, kui tantsul mängida, siis sai ikka oma lõbusid ka seal. Tehtud, või ütleme nii, et see kui mängid seal, siis improviseerid nende olemasolevate lugude peal ja sealt juba üks aste edasi ongi, hakkad ise ka proovima? Üks vaheetapp oli heliloojate liidu juures, tehti noortesektsioon heliloojate jaoks need, kes ei olnud Nortalis tõsised heliloojad. Ja siis need võeti sinna rühma ja neid hakati õpetama vaikselt sama programmi järgi, mis oli noh, observatooriumis. Ja siis kõige tähtsam sai siis lugusid kirjutada ja sai koos käidud harutatud, oma kuulatud neide teiste lugusid kuulata, töö ise öeldud teiste kohta, nemad ütlesid oma koht minu kohta ja see arendas hästi palju, nii nagu hiljem heliliidus oli suurte helilevatesti suurte heliloojate õhtu tulid kell kuus teisi pealt, seal kuulati ka neid lugusid ja öeldi ühteteist. See väga palju arendus. Siis hakkad mõtlema, miks ta maha laidab selle loo, ütleme, teisi kuulad. Ja siis mees ütleb teise kohta, see ei ole midagi sisse. Kolmas tulev ütleb, et kuule, see on täitsa tubli, ise arvavad hoopis kolmandat moodi. Mis asi see on? Mis nad seal niimoodi, kas nad valetavad või keerutavad? Aga see paneb hästi palju mõtlema, nii et kui hakkad ise komponeerima, siis sa juba kuulad neid repliike sõjale, siis sa jätad selle kohe maha ja hakkad nagu uuesti peale. Omast arust on väga uhke see, see siis mõtled, kas see ei ole, see peaks nagu teistmoodi olema. Mis need olid, need, need sellised kirglikud, kokku? Kokkusaamise põhjus, et kas ainult see helilooming või oli seal ka see noh, selline üldine Üldine ühiskonna üldine jah ja väga kena oli kokku saada inimestega, muidu elad nagu omaette, seal siis sai kokku tulla ja rääkida nii nagu seltsi lõikan. Ja siis kõige tähtsam muidugi seal kuulatuna, mis keegi teeb, kuidas teeb ja mis plaanid on ja siis ise pakkuda huvitav kuulatada, mis teised ütlevad sulle. Ja nüüd praegusi toostajad hakata mõtlema, ega neid praegu ei olegi seda kommet, need ja selle tõttu see meie muusika nagu noh, laiali läinud rohkem selles mõttes, et idioot, mis me teeme, väga paljud juba elavad ainult üle Eesti piile, juba seal on esiettekanded ja kas siin tuleb üldse Eestis ettekannet? Ei tea, väga tuntud asjad on noh mis ta tegi, või ise näiteks teha siis ikka tänapäeval tahetakse nagu väljapoole minna, rohkem, võimalused on suuremad ja inimesed tahavad noh, alati rohkem kuulata, rohkem muusikat, ise sinna sisse tungida ja ise ka näidata, kes ma olen. Nii et see on hoopis teistmoodi, noh, minek. Aga teil on praegu ülevaade, mis eesti muusikas toimub, kuivõrd teie seda infot, kas te saate kätte ja kustkaudu? Saa kõike, mis on väljaspool neid iso näiteks needsamad ooperit, mis on tulnud seal Vallen Belgide. Aga, aga see Eesti kohta on küll see Eesti muusika päevad on muidugi see ei ole mingi ammendav. See on väga tubli niisugune ettevõtmine, meil seal ikka on kõik need meie lood, mis on ikka väärivad kuulamist, need on ikka seal välja tulnud. Tallinna riiklikusse konservatooriumisse astus Anti Marguste aastal 1960. Komponeerimise saladusi käis ta ammutamas Mart Saare ja Anatoli karshnegi juures. Mis me seal tonniseid tegime, kui palju tegime ühe aasta need enne pensionile minekut õpetas meid viimane tudeng olin. Aga see, et temaga üldse samas ruumis olla ja teada, et tema juurde lähed tunde ja ta tuleb, selle jääb hiljaks, põletab näosta, siis ta vabandab, et kuidas ma ikka jäävad nad kohalike sealt katla juures trummid tulid, ema jäi näha, siis võtab need saapad jalast ära ja paneb sinna vastus sooja radiaatoreid, siis soojendab selle äärmises mängi järgnevuses jale. Vot see niisugune sisemine sisemine. Aura, või mis seal inimeste küll on, vot see jääb kõige rohkem nagu meelt. See tehniline töö, see on juba. Ja kas see loomingu tunnis iso keeriti õpetada? Mitte nii heade tee neljade loeb väga palju see kes su lähedal on. Siis pöiad nagu selle võrra rohkem. Missugused need Mart Saare suunamiseks? Et. Ega me jõudnud palju teha, seal? Ikka rohkem oli tehnilist laadi. Sa jäta mängitud, eks ta seal vaatas. Ja keetise. Et sealt nüüd tõsiselt suunda, need stiil neid paika oleks pannud. Nii kaugele me ei jõudnud. Aga sealt on jäänud ilmselt see rahvamuusika niisugune põhi sel ajal üldse ei tunnetanud seda võib-olla hiljem nüüd hakkad seal muusikakoolis õpetada lastele rahvamuusikat ja siis sellega seoses tuleb see vana asi kõik meelde, kuidas me koos olime selle. Ja see kuidagi kasvab ja kasvab ja selle peol ikka esitada uue muusika jälle jälle uue ja tunned, et jalad on kõvasti mullas ja ükski tuul ja torm sind ei hävita elaja. Ja kui niimoodi elada, oled jäärapäiselt kogu aeg, nii et selle suuna peal siis need igasugust stiilide, mis Toode tulevad, uued võttede, uued, tehakse muusikat, mis ei olegi muusika, mis läheb nagu füüsik Teaduste Akadeemia Füüsika instituuti kuskile mingi eriala alla siis sellesse oled nagu ele. Muidugi võtad selle ja eks sealt see, mis me seal istusime koos ja see ikka jääb väga kauaks. Kui ma sõidan Pirita poole bussiga, siis seal Mart Saare pestan Kadriorus. Ja siis mul tuleb meelde see kolmekordne maja ärklikorrus on seal ülal, seal on need aknad, seal me käisime, kodustav tonnise. Vot niisugune asi, kui lähed mööda sealt, siis sa tunned jälle midagi, kasvab sinu sees juurdena. Kolme aasta jooksul juhatas Anti Marguste kultuurilehe sirp ja vasar muusika toimetust kuid pikemalt sellel ametipostil ta karjääri teha ei tahtnud. Ei, see ilmselt ei sobinud see amet ka. Seal peab olema niisugune vastu väga kiirelt reageeriv ja igale poole jõudev persoon. Ja siis see kirjutamise on mitte muusika kirjutamise noodi, aga see teksti kirjutamise. Üksvahe olin isegi filharmoonias seal muusika peale konservatooriumi olidki filharmoonias muusikaosakonna. Ma ei oska öelda. Juhataja ei olnud volga ruut näoga, istusime vastakuti, sele, tegime kontserte, tegime toffisse seal. Nii et see oli kah peale konservatoorium ja siis tuli see silbiaeg ja siis sealt tulin muusikakool. Aastast 1962 õpetab Anti Marguste Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis teoreetilisi aineid, teiste hulgas rahvaloomingut. Oma klassiruumi uksepakku on kulutanud kõik selle kooli hingekirjas olevad ja imelugusid, räägitakse nendest tundidest. Kuid üks on kindel enne isa matriklisse lindepoegagi, kui kõik üles antud rahvalaulud pole peast esitatud ja kui õigeks ajaks selgeks ei saa, tuleb teinekord kui siis ka sassi ajad, külastajad sama ruumi üsna pea jällegi ja nii edasi, kuni selleni välja, et suures tahtmises oma hinne ikkagi kätte saada. Kõnnid õpetaja marguste kõrvaltänaval laulab täiest kõrist mõnda rahvalaulu, paarikümnest valmist koosnevat vennatapulugu. Olgu kuidas on, õpetajaametit peab Anti Marguste ausalt ja uhkelt. Mäletan ühte kooliõhtut, kui enne aktuse või kontserdi algust tekkis mingil põhjusel viivitust. Üritust ei suudetud kuidagi alustada, sest keegi oli kadunud või midagi oli puudu. Võttis siis keegi õpilaste hulgast üles ühe rahvalaulu ja peagi üürgas koguse saal täiest kõrist rõõmsal meelel järjepanu igasugu regilaule, mida rahvaloomingu tunnis pähe õpitud. Ainult õpetajad ei saanud kaasa laulda, nemad pole ju marguste tunnis käinud. Vaatasid küll imestunud nägudega ja ohked kripeldus südames tundis saalis lisaks mitmesaja õpilasele ka veel üks õpetaja Anti Marguste. Kas õpetaja saab õpilast ka mõjutada? Küsisin Anti Marguste käest. Kummalised asjad tulevad välja, ega seal ei mõtle selle peale, lihtsalt teed oma igapäevast tööd seal. Nüüd kui tulevad need kokkutulekud vahele. Eelmised õpilased tulevad, teretavad sind ja hakkad neist juttu rääkima, mida üldse ei kujuta ette, mis inimene sinust arvab. Vot siis paneb nii palju, mõtlesime seda, mismoodi see vanasti see elu oli, kui tunnid olid. Ta istus seal, aga ta kogus midagi, mida mina ei tea, seda. Ja lõiku tagantjärgi tuleb, nüüd paiskab selle asja kõik välja. Ma mõtlen heas mõttes. Ants, täitsa ootamatuid asju võib juhtuda. Palju neid mõjutada. Ma loodan, et halvas mõttes, mõjutanud. Mina mäletan tund ainult väga suurel koos laulmisega just mäletan, kooslaulmist oli väga palju. Ja siis neid väikeseid, selliseid pisikesi kaardikest. Mida tuli, vihkasid lampide? Jah, eks on see rahvamuusika, nii et see ei ole minu teema, see on võiks rahvamuusika, mis on sisse lauldud mida mängitakse, eks me oleme siin, vahendajad Toomes nagu välja selle ja täisvõtete vastusel. Õpilasi on anti margustel olnud palju, lisaks rühmatundidele veel ka individuaalsoovijad. Istume siin koos terve klassikaraadio, terve Estonia teatri orkester teatrisse läksime siis terve orkester oli ikka meie koolis seal kui ERSO, seal on meie lapsed, kõik tele, teles on nad juhtmuusikud, meie lõpetajad. Neid on hästi palju ja küll on hea jah või ei ole, olen kokku puutunud nendega alguses hakanud elama ja. Looming õpilasi on muidugi üpris vähe olnud. Üldse on need loomiga õpilasi vähem, praegu. Viimased aastad on peaaegu nullis, on see seis ka vanasti, olid meil ju? Naisse, kus Tõnu Naissoo oli kahe Ei, need nimesid ikka tuleb, aga neid pillimehi ja neid tuleb siin hästi palju ja isegi dirigente koorijuhte ja kui need laulupeod on ikkagi, siis on siin ja seal on koolide juhid meie koolikoolist läbi käinud. Ja paljudest ei tahagi tulla, nagu heliloojad. Mõni on nii, et on õpilane, läheb sinna konservatooriumisse või akadeemiasse soolaka pops kompositsiooni tegema. Ei no meie koolis mõte see, et kui maid, loomingut õnnis olla, siis anda võimalus talle, ta saab seda asja õppida ja tal on seal mingi alus olemas ja tal on siis hiljem võimalik olid. Kui ta midagi sinna läheb teise või kolmanda peale, siis heliloomingu variant on ka valmis. Nii et me ei anna noh, lõpliku valmis heliloojad sealt veel. Anti Marguste kuulub vaieldamatult Tallinna muusikakooli alustalade hulka. Ka koos temaga on olnud õppejõududeks mitmed Eesti muusikaelu, tollased või praegused tipud ja see kujundas kindla peale kogu noorevõitu koolipere kujunemist. Ühtehoidmis taheti ja koolivaimutunnet. Igapäevases kooli rütmis jagas Anti Marguste oma klassiruumi, seinakappe ja klaverit. Teise eesti helilooja Lembit Veevoga. Ja igal aastal juhtus nii, et tunde pandi nii, et enne oli tema ja siis mina olin tema järgi või siis mingi muu klass oli. Või siis lõpus ta käis meie klassist need võtmed võtmas veel seda vastasust lahti teha. Ja siis vaheajad olid, siis me saime juttu ajada, selle lobiseda. Kliendid lina oli, teil võib olla vist nagu väga lähedane kolleeg või see tundus ainult nii me isegi konservatooriumi ajal me elasime samas majas Pääskülas juhtumise Ma ei teadnudki seda, äkki ootan, kõige niisugune härrasmees käib seal nurga peal, kortilise elab selle siis saime teada, et noh, samas konservatooriumi üliõpilane. Nii et juba sealt saime tuttavaks. Too oli väga niisugune delikaatne, sümpaatne. Ja ei, ta sealsest keerutamist, ei olnud ta väga siirlasti otsekoheselt kõik, ütles elavega rahulikult. Ja kirjutas väga head muusikat, kahjuks vähe oleks võinud palju rohkem kirjutada. Aga see kõik, mis ta kirjutas, selle väga hea maitsega, kirjutatud ja noh, väga vastuvõetav lauljatele, kooli, muusikat, ma mõtlen siin ja ja siis kuulajatele ka kerget muusikat. Ta kirjutas. Ta oli vanasti mängis kergemuusikaorkestrites lauljaidist ka klaveril ja nii et see asi oli tal algusest peale veresse hiljem, siis ta võttis juba koolimuusikat käsile. Muud asjad on vähem teinud. Sümfoonilised muusikud on väga lähedal. Just koolimuusik. Helilooja anti margustel on nagu ta ise ütleb seitse sentimeetrit loomingut. Tegelikult mahub sinna sisse üsna suur arv teoseid, seal on suur ja väikevorme kuus sümfooniat, vokaalsümfoonilised muusikat, kammermuusikat, orelimuusikat ja kooriteoseid. Estraadimuusikat on vähe. Muud asjad tulid peale ilmselt juba muud võimalused ja valgus olid jahe, sinul estraadiorkester loodis olemas. Kullow juhatas seda. Siis temale sai kirjutatud instrumentaalmuusikat põhiliselt isegi ühe huh, mitmeosalise sõdima, tõsi. Ei kujuta ette, kes laulsid seda, Silvia Urb siis Georg Ots. Nii et tuleb välja, et see meie tuntud laul, laulik oli väga niisugune noh, vastutulelik ja mis me olime, et me ei olnud ju mitte midagi, aga ta oli nii lahke, võttis kätte, laulis täitsa noorte muusikat, hea meelega. Muidugi teised, kes noortesektsioonis olid, sealt tulid välja, noh, Evald Vain tuli välja. Seal oli väga kõvad kõvadmisteli laadal. Anti Marguste muusikat on peetud naljakaks tähelepanutõmbavaks, aga ka imelikuks. Huumoririkkad on ka tema teoste pealkirjad ja sedagi peetakse üsna harvaks nähuks muusikas. Marguste lemmikinstrumendiks võib ehk pidada orelit ja oreliteostest tulevad kindlasti helilooja muusika austajatele tuttavad ette, teosed. Orel, leelo, orelendia, ore, loits. Korraga on sellepärast vaatluse alla võetud, et meil on nii palju häid Aga nemad siis kasvatasid selle uue põlvkonna peale siis nende põlvkond, kasvata selle uue, nüüd kogu aeg täieneb, nii et need mängijad olid, mängijad on nii palju häid oreleid on juba nii palju. Ja oreli, see on ju kõik orkester koos ei ole vaja suurt orkestrit hakata vaatama dirigenti ja seal lihtsalt ühe mehega löögid ära seal või näitad talle. Üks mees ajab selle asja elanik. Nii et see võimalus on ökonoomsem. Ja ta on niisugune uhke pill ja vähe on kirjutatud eriti Elisemate heliloojate poolt, ega meie noored helile telliti, kirjuta ja selles mõttes on hea seal sees olla. Ei ole nii tehtud, teine ei ole need asjad ise, tee ta siis noh, kohe jääb nagu ei ole. Satud teise peale nagu paralleeli, paralleeli, et juba noh, võimalused on kasutatud ja kasutad samamoodi taas teistmoodi teha. Et seal on see võimalused suuremad. Anti Marguste muusika on oma olemuselt eestlasele väga hästi vastuvõetav. Põhineb see enamasti regilaulul, kuid siiski on ta rahvamuusika üsna üheülbalisteks kujunditest ületanud omamoodi arandisega liikumise. Tavalist polüfoonia ja harmooniat nii väga kergesti marguste loomingus ei leia. Küll on aga selgelt tunnetada erinevate liinide liikumist, nende põimumisel tekkivaid klastrilisi mustreid. Marguste armastab toonikast kaugele minna ja ootamatuid hüppeid. Tema teos võib vabalt lõppeda näiteks septimiga kordi ja see jääbki sinna kuidagi pidama. Koorimuusikat on margustel päris hulganisti. Tsükkel vanasõna vana hõbemeeste toonid, naiste toonid, homostuudioosus ja muud. Mart koorimuusikakirjutajate ei võetud aga kohe avasüli vastu. Kui oli Ernesaksa juhtimisel need trammid ja siis oli muidugi teine helilute lõng, keda nad laulsid seal. Ja siis ega ei pääsenud löögile, küll seal raadio sügaval seal juhatusse JÜRI valista ja meie olime siis niivõrd mitte midagi, ega meie laule ei lauldud seal. Aga siis tulid ka uued põlvkonnad ja siis tuli lauluvõistlusi. Seal õnnestus mõned kohad saada, siis tänu sellele mõni dirigent laulis selle ära. Ja siis vähehaaval, nagu hakkas see asi edasi minema. Ometi kujunes margustest ka kooridele kirjatav helilooja. Tema viimase teose esiettekanne oli alles möödunud kevadel rahvusmeeskoori poolt keele päeval. Aastal 2000 tõi loomingunimekirjaga mini-mono-ooperi Andrese neli monoloogi. Ja nüüd ansambli repertuaaris on koht tymarguste muusikal. Marguste on muusikat kirjutanud ka naiskoorile ja muutes sellega viimase üsna nääpsu noodipakki. Päris toredaks kuulakem siinkohal ühte näidet naistetoonidest. Anti Marguste arvab, et muusika vajab enne avalikkuse ette jõudmist kinnistumis aega ehk vaka all olemist. Kui kaua teos tavaliselt peab? Laager? Aitäh, aga ma ütlen 13 aastat. Miks viga? Ülo Vinter oli see suur põhja oma lugu. See on kolmandast vaatusest Pipiste. Ja ise ta ütles, on 13 aastat, seisis ta seal ta kolmandas vaatuses siis keegi, ma ei tea, kes see oli. Avastas selle ja siis tuli laulupeole. Läks. See asi on kala label, laudad ikka on alati kuulanud, publiku hulgast õnnestus. Mis, mis, mis mulje on oma oma laulu, koleda laulu? Pääsenud ka üks oli meeskonnale lugu, see oli Arvo Ratassepa või? No neid on üldse seal mitte terve lava täis. Muidugi, teine kõloanic kõlab hoopis teistmoodi, aga hea meel on kuulatada. Muidugi. Teine oli. Kapten juhatas seda üksu selts lasse, see segakooridega laulsid seal. See oli teine ja, ja üks ootamatu ettekanne oli rahvatantsupeol hoopis tantsuava. Ava see stseen, kus need tulevad kihelkonnad Lütsisse omanetegi riietega. Et see oli hästi, see on Eesti. Lauluga läks. Helilooja marguste on võimaluse korral ikka ka ise olnud aktiivne kaasalööja teose valmimise teises järgus, ma pean siin silmas teose teekonda, pardituurist, kuulajani. See on ronk tunne, esimesel päeval, kui esimene kord võetaks muidugi aeglaselt läbi, kas õigesse temposidele ja siis seisma, seal siis parandatakse, kohendatakse. Siis sa lähed koju, seal hakkad ümber mõtlema või täiendama seda. Aga esimene päev on ikka jahtu, peab kõva karaktil olevat see esimene päev üle elada. Mul tuleb meelde need sümfoonilise teose kooliasjad ka muidugi. Aga teine päev juba kannatad ära ikka selle, jah, ikka kolmas päev, vaatad seal päris hea mesinik. Neljas päev oled siis ikka, ärkad hommikul üles ja pagana hea asja tegin ikka ostis. Selle tee, kägu olete muutnud, olete pidanud muutma näiteks mingisugust partituuri, muidu. Sealses noorest peast sai muidugi liiga palju tehtud, seda, seal on see dirigentide ja kõik see orkestri kooli vastu võtta kõik see asi, mis mulje või lõpptulemus tuleb sealt, see paneb mõtlema selle ja siis ikka kohenda tõmbel need ka olnud sellist asja, et näiteks tehnilise sellise Muide, praagiaga saamatuse tõttu on, on tulnud teha midagi muudatus näiteks ei saa. Tenorid, ei saa laudad näiteks mingit septimid või vääletult kvarti või kas ka selliseid asju? Kevadel oligi üks lõbusel, tenorsaksofon. Anti teada mulle, et see on liiga kõrge, muidugi oli kõrge, siis lasime törts allapoole, siis kõlas ka jälle mehel hea meele. Mul ka hea meel, et ei läinudki teistmoodi. Ei neid asju on kogu aeg, ikka juhtub. Ehkki oled ettevaatlik sellega, seal on väga palju õnnist, kavalasti tuleb. Et lauljatel ei noh, võib kõrgenood tulla. Nad laulavad raha, kui sa kogu aeg hoiad seal selle kõrge noodi peal ega siis ei lähe läbi. Jääbki seisma, nagu ühe korra tuleb, sellest kõrgest noodist on veel kord kõrgem, üksainuke kord, siis ta läheb läbi, see ei ole probleem. Nii et oleneb suhteline on see kõik, kuidas teha. Üldiselt jääb Anti Marguste oma teose lõpptulemusega ikka rahule. Ikka läheb ikka ligilähedasel läheb küll see laul ja väga tihti on nii, et see lõpptulemus on parem veel, kui ma ise ette kujutasin alguses olema käsi käest ka biomuidugi oleneb see oleneb sellest mingist hetkeolukorrast kes selle ette kannavad. Ja siis sellest muidugi kuulaja seisukohalt ka, mis hetkel ta kuuluv. Midagi, kui kuulad seal hetkel, siis ta ei avalda muljet, aga läheb mingi hommikul, ärkad üles ja vaat siis ta on nii paigas, kohe. Ta sobib kõige paremini. Nii et iga asi on elus oma kindla koha peal. Millal see jätk tuleb, seda ei oska öelda. Kas on mõni selline asi, mis on jäänud miski pääst kirjutamata? Ma ükskord tegin selle katkuuessümfoone seal, ma tahtsin seda šoti suurt torupill teha. Teate, need eeldavad, seal on seal, Šotimaal on Tatoorse sõja sõjaorkestrid, on kus on 100 ja 200 300 torupillimängijat on kõik seal lossiõues ja siis nad liiguvad sellesse undavad seal käike, see põhi on seal alla, siis ülal tuleb see vinguv nisugune meloodia, trummid on seal sees. Aga see kuues sümfoonia keelas nii ära teise koha peal, et mitte midagi ei ole sealt sellest. Nii et väga tihti on nii, et hakkad tegema hoopis kuskile mujale, rändab see asi kas midagi on praegu pooleniga? Kogu aeg on poolelt ainult alati ei tule päikeselt või pilved päikese eest ära. Aga mis on selline asi, mis, mis teid inspireerib, seal on vot mis asjad on täitsa ootamatud asjad. Vestleme Kaljo vestiga näiteks seal. No tema ütleb, et vot seal on seal Nissi trollid on olemas ja nad mängivad neid ja kui võiks ka teha midagi lähedki koju ja siis hakkad vaatama seda ja siis ühel hetkel imestate lugu on valmis. Tähendab, üks niisugune väike repliik kuskilt või mingi tore kollektiiv on, koosseis, on, see inspireeriv, väga palju. Sama lugu on ka, on olnud juhus ka kuulata niimoodi, et ei tunne ära, käid seal minu lugu, tänavdeeoo muidugi. Aga mis tunne see võib olla? Ei, no lõpuks ikka tunned ära küll, aga teatud lõigud on seal. Abikaasa ütleb mul väga tihti, et see on sinu moodi, no kellegi teise lugu on hoopis nagu leotis, lõikan sinu moodi seal ja on ka ta käest, ma saan aru küll, et ma ise samamoodi nagu tegin. Teise jälgi saab ka muidugi teha, jah. Aga kui on ikkagist pikemad lood, näiteks veerandtunnised loode? See on ju selge, et sa ei tunne kõiki kohe jala ütleme seal kolm, neli Doctioniga ei, tabaalasel. Kui ma ühte seda sümfoonilised ruunad on, mul, seal on see suured kirikukellad taga ja vaskpillid, terve orkester tutti ja siis samasugune lugu tuli kuskilt raadiost. Ja siis ma jäin nagu rohkem mõtlema, yhes ei lähegi lõppenud seal vale Lukonnaga. Noh, alguses mõtled, et sama nagu on. Et see on paratamatu heliloomingus, et sa teed ja siis noh, katud teise peale läheb teatud ajaks. Aga kui sa kogu aeg seal peal oled juba, see läheb liiga lõngaks. Anti margustelt on Eesti koorimuusikalukku jäänud kõrvuti vokaalsümfoonilise muusikaga ka mitmeid populaarseid a cappella koorilaule. Eelmainitud see on Eesti kõrval on laul nimega tass teed. Marguste arvates iga tekst ei väärigi lauluks saamist. Tass teed sai endale hinge sisse, aga hoopis omamoodi. Tekste lihtsalt ei ole või kui on, siis sa pead läbi kappama, need selle ja selle kogumiku selle ikka ei leia siis ajalehtedest teksti ei olnud lihtsalt. Ja siis köögis on need raamatud kokaraamatud või lei Põderomat ja siis on eraldi veel see tee lamatada siis kohvi keetmisel avatud ja seal oli siis raamat millised teed on ja seal on need tee kõrvale ammustatavad võileivad igasugused kas sellega või sellega võises vorstiga või ilma vorstita. Vot sellest hakkas siis mõte tekkima. Ja muidu kuidas teed on siis kummelitee on ka raudrohutee on ka need on need haiguse kümnetamise vastased ja sealt veel ettepoole tulla, siis seal on juba tõbi kallal. Haige köhid. Ja siis hakkad neid vitamiini otsa. Need vitamiinid on Kölni klaveriklahvidele olemas. B-vitamiin on see must klahv, seene C-vitamiin, toon kõrgemas BC-d. No siis sai neid köha köhida, selle lindi peal on ka vist nii, et seal alguses on öeldud, et need köhatused kuuluvad selle loo juurde, muidu mõni lollo võtab ja lõikab need baasiate lugu hakkab valedaste peale. Ja teine pool on siis see, kui inimene tervem siis juba tulevad tõelised teede tikusuu, pestide võileivad. Raua tähendab haigest peast kuni meeletu lõpuni välja. Kui teil tekib kiusatus oma teetassi sisse segada näiteks marguste muusikat, siis võtke vanaema pööningult üks suur peotäis sinna kuivama pandud rahvamuusikat. Lisage paar supilusikatäit iroonilisi rosinaid ja siis valaga peale pool piimapaki huumorit ja see klaasi sees ongi Anti Marguste helilooming värviline ja igast kaarest imetletuna põnev. Ja seda võrdlust võib võtta päris tõsiselt. Marguste muusika on omamoodi süntees rahulikkust ja tasakaalukast, elu-olu vaatlusest, heast annusest, irooniast ja huumorist. Ta otsib erinevaid tämbri kontraste ja seetõttu on tal ka muusikat erilistele koos seisudele. Eks kontsert naiskoorile, altsaksofoni ja klarnetit ja löökpillidele kantaat meeskoorile, orelile, klaverile ja löökpillidele, effiskeeaa mutatsioonid, keelpilliorkestrile, ksülofoni, leia löökpillidele ja palju muud. Margustan väga hoolikalt valinud tekste ja kõik neist pole sugugi ainult folkloorist. Tema teoste pealkirjad on samuti teinekord rohkem kui luulelised voo pillilood roobilile rüsina tund muinasjutt keelpillikvartetile, laulud väikestest poistest ja nii edasi. Oma loomingu tihedat seotust regilauluga Anti Marguste. Ei eita. Ma kasutan muidugi palju rahvamuusikat. Ja kui seda hakata kirjutama, siis sealt pinnalt. Tuleb siis oma oma nägu nagu leida. See on vähemalt üks niisugune kindel põhi, mille peale saab ehitada kellast. See rahvamuusik võib muidugi muid asju ka võtta, aluseks need ei ela nagu kaua elavad ja siis läheb aeg mööda ja siis nad haihtuvad. Nii et suur soov oleks igal heliloojal, et ta kirjutaks midagi, nii ta ilmselt mõtleb ja et see jääb nõid ja siis edaspidi veel edaspidi. Ikka kuulatada need tänapäeva jooksvat muusikat ikka ega jää küll alati järgise. Sel hetkel ta on jah, vaimustava. Mis siis hiljem saab temast homme enam ei mäleta. Tähendab, mingi jälg peab jääma jälgi. Ma ei mõtle nüüd muusikalist kujundit, nüüd aga ta peab mingisuguse sisemise löögi andma. Kuulajale see tuletab jälle meelde, tuletab jälle meelde. Muusikat kuuleb Anti Marguste klassikaraadiost, aga see pole ainus koht. Üks koht on muidugi see muusikaakadeemia seal need kontserte ja kui need tähele panna, siis seal saab kuulata küll. Ühiskonna probleemidega peaks iga helilooja kursis olema, arvab Marguste. Need on väga huvitavad ja mõjutavad kindlasti läbi helilooja isiklike emotsioonide, tema loomingut. Aga ei ole mõtet võidelda tuuleveskiga lihtsalt teadmiseks võtta. Kui võimalik on võidelda, siis võib võidelda. See, et Eesti muusika on endale kenasti rada tallanud, ka üle maarjamaa piiride debandi margustele ainult head meelt. Sisemist rõõmu, kindlust, meeleolu ja muidu elada seda igapäevases elus. Midagi, mõtle nagu ja astud samad sammud jälle jälgem päev jälle sama, aga see on väga palju lõikust inimesel juurde. Tänapäeva levimuusikast Anti Marguste eriti lugu ei pea juba pelgalt seetõttu, et neil pole nii-öelda säilivusaega. Viie aasta pärast mäletatakse vaid neid üksikuid vee peale hulpima jäänuid, erandeid ja pealegi nad on muusikaliselt tüütavalt ühesugused. Enamik laule hakkavad peale ikka selle masoorne Tertsele seistopsemi fami faasis on see mikrofon ja siis need sära sähvivad algused seale tuleb seega viies jõululaul jälle hakkab selle, meie ise läheme. Juba Palestiina ajal oli see kõige mõnusam interlolmis pakubki pinget ei paku ja seda on hea laulda, mõnus laulda suurtelt, see on jube raske, seda ei jaksa laulda, see tekitab suure pinge sisse, väike törts, kõige mõnusam. Ta hüppe, samal ajal ta jälle hüppega ta noh, nagu sekundiga. Ja see on meil juba lastelauludes. Lastelaulud on, kui see Bentotoonikatud. Et kui lastelaulu kirjutada, võtta see väike törts i ja s-i ja äike tõldsanud. Laula ta ju ju ju juba on vastik, laulda ei ole see. No nad on ühtemoodi, nii et pane üksteise peale, pane üksteise peale. Me ükskord rahvamuusikatunnis tegime niimoodi, keegi uuris eesti rahvalaule, siis läbipaistva paberi peale, pani ühe lahva viisi ja teise noh, enam-vähem sarnased. Ja selle ja siis, ja kõik oli, tekib niisugune meloodiajoonis, mis kõigil oli üks ja sama, ikka alguses hakkab üles minema, läheb üles. Ja nüüd tuleb alla. Aga mis seal see muusika, mis mis teie tähelepanu, mis saab kõrvakontserdil, ei jaksa käia, neid on nii palju tänapäeval. Kõik need Soosaare kontserdid Hiiumaa ja siis üle Eesti on, need ei jõua igal pool ja kui Tallinnas käia ega jõua siingi käia. Nii et ikkagi raadiovahend on see, mis annab selle põhilise ülevaate. Aga ikka meelde jääb see kujund ilmselt. Meloodia, aga see võib olla ka meeletult, mis on kaasatõmbav rütm, mis paneb, põletab, kohe, paneb nist. Tõukab nii tagant sündivat, see võib meelde jääda hästi palju. Noortele muusika kirjutajatele elab Anti Marguste kaasa, otsib koos nendega arenguvõimalusi ja ootab nende avanemist. Kõik avanevad aga üks kiiremini, teine hiljem ja siin ei saa võrrelda neid omavahel. Noortele heliloojatele annab käega sellise soovituse. Lihtsalt iseseisvalt rohkem kirjutada ja iseseisvat rado ajada. Aga võib suuri eeskujusid ka võtta, eeskujuks miks mitte? Aga selle kõrvalt siis minna ja leida iseennast rohkem. Kindel olla. Kukkumistes vahel ei tule välja seda jonnakalt ajada oma joonte. Kas sa oma joone ajamise taotlus peab olema? Väga suur? Ikka peaks. Kole kurb on, kui kirjutad muusikat, tunned, et see on juba enne tehtud juba. Näiteks kuulad kedagi, kuulad kolmandat ja nüüd vaatad, kuidas kui lõikaksid välja, paneks nad kokku, ega vahet ei olegi seal midagi. Aga et oleks oma niisugune nagu, nagu välja sealt muidugi seda ropult raske teha. Oma naha. Kui palju on seal muusikat, kui palju on maailmas, nüüd kuuleme kõike siit ja sealt. Ja siis ennast seal maksma panna. Selline oli see fresko maalimine siin klassikaraadio stuudios. Närve valis Margeli rooger, pintsliga tõmbas jutujooni helilooja Anti Marguste laiali, valguvaidiooni kuivatas ja korrigeeris helioperaator Katrin maadik. Lase pilt nüüd väheke kuivab ja soovi korral raamid ära ja riputage oma eelmiste mälestuste kõrvale.