Tere, klassikaraadiokuulaja stuudios on Henn Rebane ja räägime tänase tunni jooksul akordionimuusikast akordioniajaloost. Kuidas akordionist sai kontsert, instrument, millega esinetakse maailma kuulsaimat dessaalides ja kuidas heliloojad on hakanud kirjutama just kontsert akondionile kõige erinevamad muusikat? Kõigepealt siis kuulame mida on kirjutatud aastatel 1800 akordionitaolisele pillile kontsert Tiinale ja selleks heliloojaks on siis Bernard Moliik, kes elas aastatel 1802 kuni 1869 kirjutas toreda süüdi või kuus pala kontsert Tiinale ja klaverile uppus 60 kas, millest oma versiooni tegi Kanada akordionivirtuoos Josep Petrik koos pianisti André valliga. Ja nad esitavad esimese osa voolera. Akordionil on eesti keeles mitmeid nimetusi, nagu lõõts, kords, Mesipuu põrguorel, pill, lõõts, moni, kortsmanik ja palju teisi nimetusi. Teda kas põlata, takse või armastatakse, ükskõikseks ei jäta ta aga kedagi. Kuigi teda on harjutud pidama pulma ja sünnipäeva pillina, oleme teda kohanud ka kontserdilavadel ja kirikus. Ta kõlbab ka klassikalise kaasaegse Pean džässmuusika interpuritatsiooniks. Paljud heli loojadki on seda märganud ja kirjutanud kõige erinevamaid teoseid, millest ainult rõõmu võime tunda. Nüüd pisut ajaloost. Me peame siirduma väga kaugesse aega ja Hiinasse. Nimelt Hiina keiser ning A valmistas umbes 2500 aastat enne meie aega bambusroogadest pilli, mis sai nimeks Cheng ja mida muide mängitakse praegu veel Hiina kõige erinevates orkestrites ja ka üksikuna. See pill koosnes eri pikkusega roogudest igaühes neist oli metallist või bambusest keelata mille pani helisema huulikust puhutud õhusammas. Kogu instrumente ehitati erilisse savist tassi, mille küljes oli huulik. Tavalisest bambusest lõigatud torud olid kuni 36 toru arvuga ja iga toru kinnitati hermeetiliselt tassi saviga ilmselt ja varustati ühe sõrma auguga. Ning seal oli ka häälestusauku pill ise kõlas nii sisse kui ka väljahingamise korral. Torus Elises keel ainult sel juhul, kui sõrmeauk oli kaetud ka Jaapanis, tunti samalaadselt suuorelit nimega soo. Nendel mängiti peamiselt rahvamuusikat, kuid ka õukonna ja templimuusikat. Seda pilli peetaksegi hääle tekitamise tehnika tõttu kaasaegse akordioni esiisaks. Jätke meelde selline instrument nagu Cheng. Taolise konstruktsiooniga Pille tee ehitada ka alates 18. sajandi lõpus puust Euroopas. Katsetuste tulemusena sündisid sellised pillid nagu suupill, harmoonium, konsertiina, pandoonyon ja akordion. Nendel uutel pillidel oli hääle tekitamise eripära selles, et nad reageerisid väga kergelt buumised tugevusele ning õhusamba rõhu muutustele. Kuid hääle kõrgus jäi enam-vähem püsivaks. Aastal 1821 leiutas bushman pilli, mille nimeks sai aura. See oli suupill eelkäija ja oli mõeldud häälestamise abivahendiks. Umbes taoline, nagu on praegu kitarrimängijatel, kui neil parasjagu endal absoluutset kuulmist ei ole, mille järgi siis puudutakse teatud keelehelikõrgus ja siis selle järgi häälestatakse. Seesama meister bushman ei olnud leiutisega rahul, kuna pidi ühe käega kogu aeg aurat, suu juures hoidma ning häälestamiseks jäi ainult teine käsi. Et asi oleks täiuslik, lisas ta oma instrumendile lõõtsa lisakeeled sisse-väljatõmbamise jaoks ja klapid, mis olid ühendatud klahvidega. Nii sündis pill nimega handeoliin kuid läks vaja veel tuhandeid täiustusi, enne kui akordion kontserdilavadele jõudis aastaks võime märkida 1822. Taia oliini leiutamise järel ilmus Euroopa eri paigus välja samalaadseid Pille sest katsetusi tehti üheaegselt eri riikides üksteisest sõltumatult umbes nagu jalgratta leiutamisega. Ligi 170 aastat tagasi Viini pillimeister, see lill, Demjaan esimese akordioni. Sellest ajast peale on akordion arenenud tänu eri maade leiutajate tööle ja loomingule lihtsast moepillist keerukaks ja täiuslikuks instrumendiks millele viimastel aastakümnetel Nendel on koondunud paljude heliloojate tähelepanu uute originaalteoste kirjutamise näol ning tänu millele on saanud võimalikuks praegune akordionipositsioon akadeemilistele lavadel kõrvuti traditsiooniliste sooloorkestri pillidega. Akordion kuulub niisiis mitme häälsete kyll vilepillide hulka koos oreli ja harmooniumiga. Hääle tekitajaks on metallist peamiselt terasest, vabalt võnkuv keel. Akordioni kolm keskset osa on lõõts Parema käe klaviatuur ja vasakpasside pool. Lõõtsa abil saadakse vajaminev õhk, mis juhitakse vastavalt vajadusele klahvide või passi nuppude abil. Teraskeeltele, kus tekibki heli. Parema käeklaviatuurid on kahesüsteemsed, klahvid ja nupud. Klahvide ulatus on väikese Oktowifaast kuni kolmanda oktavi laani ja need pillid on levinud USA-s Ida-Euroopa maades, Inglismaal nuppudega akordionit. Venemaal nimetatakse neid ka pajaane. Jagunevad kolme erisüsteemi ja nende ulatus on suure oktavi faast kuni neljanda oktami Soldi esini või siis vastavalt effist kuni kis neljandani. Nii et viis oktavit plusterts. See on siis paremal käel ja lisaks veel erinevad registrid, mis lubavad oktavi võrra veel ülespoole või allapoole liikuda. Süsteeme nimetatakse nuppudel siis C-süsteemiks Itaalias levinud süsteem ja B Belgia või Mirwaldi süsteem. Soome süsteem on mõnevõrra erinev, seal on lihtsalt read vahet tunud. Aga nüüd siirdume passide poole ja vasaku käel on ka akordionil kaks erisüsteemi. Nimelt standard bassid, mida peamiselt eesti pillimängijad tunnevad, see on kahel esimesel real, on siis ühe oktavi ulatuses grammatilised jaotunud passid ja kolm või siis mõnikord ka neli rida on valmis akordid mis jagunevad siis tuurideks Mollideks, Septakordideks ja juhtseptakordid, eks, ja nende kombinatsioonide, eks teine süsteem on niinimetatud frii meis või valik bass või meloodia, bass, kuidas keegi seda nimetab, tähendab ja seal on siis tavaliselt viie oktavi ulatuses grammatiliselt iga nupu all erinev heli võimalik mängida. Noodikirjutussüsteem jaguneb niimoodi, et kirjutatakse tavaliselt kahele reale kuid on ka nuppudega akordionil võimalik siis mängida neljalt erirealt kirjutatud noodistust kui on keerulised kaasaegsed teosed. Esimesed akordionid olid suhteliselt ebatäiuslikud, väike hääleulatus, pillid olid, teatoonilised sai mängida ainult teatud helistikes sisse-välja tõmmates eri hääl. Areng, praeguse kontsert akordioni disaega aastakümneid, enne kui taoline pill välja ilmus. Samaaegselt akordioni leiutamisega käis Inglismaal Charles Winstoni töökojas kibe töö, mille tulemusena valmis 1829. aastal esimene kontsert Tiina täiuslik oma olemuselt algusest peale. See oli põhimõtteliselt sarnane akordionile. Kuid et seal olid sarnased ainult keeled ja lõõtsmängunupud, olid mõlemal. Tiina küljel mõlema käe sõrmedel. Ja pill oli kuuenurka, ütleme uudis oli see, et lõõtsa sisse ja välja tõmmates sama nupu all kõlas sama heli. Mitte nii nagu akordionil veel tol ajal. Konsertiinal ei olnud valmis akord basse, vaid kogu pill oli Kromaatiline, see tähendab vasak käsi oli võimeline mängima samasugust muusikat nagu parema käega. Teda valmistati viit eri mudelit, sopran, tenor, bariton, bass, Drawass ja kuna ta oli väljendusrikas ning küllalt täiuslik ka klassikalise muusika esitamiseks, saavutas ta 1800 viiekümnendatel aastatel seal suure populaarsuse nii Londonis kui ka Pariisis. Temast sai niinimetatud salongi instrument, mida mängiti klaveri või orkestri saatel. Mõned tolle aja heliloojad kirjutasid kontsert, et palu kontsert Tiinale. Need olid siis soolo ja kammermuusikavaldkonna kuuluvad ja ka mõned kontserdid. Kaks tolle aja kontsert Tiina virtuoosi olid itaallane Julio rekondi, kes elas aastatel 1822 kuni 1872 ja inglane Richard välgrow, kes elas aastatel 1826 kuni 1895 ja kes innustasid heliloojad koostööle, mille tulemusena on teada mitmete, said nagu Mckworreni anda, Antejale uppus 50. See oli kontsert D keelpilliorkestriga kontsert Tiinale siis Siilase kaks kontserti ja sonaati klaverile ja kontsert Tiinale. Tolle aja kontsert. Tiinale kirjutatud teoste tipuks peetakse siiski saksa helilooja Bernard Moliiki teoseid, eriti tema kontserti number üks liik oli viiuldaja Ludwig safroni õpilane, kes elas pikalt Londonis ning tutvus seal eelmainitud kontsert Tiina Virtoosiga Giulio rikkondiga. Moliik kirjutas Londonis mitmeid teoseid, sealhulgas ka on tänaseni populaarne. Uppus 61 kuus karakterpala kontsert Tiinale ja klaverile. Nüüd kuulame nimetatud teosest teist osa konsoleisse. Teile esines Josep Petrik akordionil ja Andrew pool klaveril. Kuuldud oli teine osa Bernard Moliiki. Kuuest palast konsertiinale. Konsertiinast pidi suure tõenäosusega kujunema metsikult hea tulevikuga pill, kui nii võib öelda, kuid läks teisiti. Ja vähehaaval vajus 19. sajandi nii populaarne pill unarusse hõlma, kuigi teda siin-seal on kuulda. Viimasel ajal uuesti akordion aga arenes ja täiustus edasi saavutas tänu paljudele akordionivabrikutele Itaalias, kastelfidardos, Saksas, klingentalis trossingenis Prantsusmaal, Pariisis, Lyonis, Inglismaal ja Venemaa mitmetes akordionivabrikutes mitmetes linnades ning ka mujal suurt populaarsust just lihtrahva hulgas mängiti peamiselt populaarseid laulukesi ja orkestri Palo. Sajandivahetusel olid akordionid oma arengus juba peaaegu tänapäevasel tasemel, mis võimaldas mängida ka nõudlikku repertuaari. Tolle aja tuntumad akordionivirtuoosid olid USAs Ameerikas Pietro Teiro ja Pietro Frossini kes, tõsi küll, olid USAsse tulnud Stahlist. Nemad kirjutasid mainimisväärset muusikat, oma pillidele, akordionit. Tere. See oli kompromiss rahvamuusika ja klassikalise muusika arranžeeringutes vahel. Muusika oli homofooniline, meloodia liikus peamiselt paremas käes, passis oli rütmiline saade, kus harvem ka soolot võis kuulda põhjuseks kasutusel olnud niinimetatud standard bass, akordionit, kus olid valmis akordid ja passide mängu ulatus, siis kõikus ühe oktavi suurusel vahemaal. Nende muusika oli lihtne ja arusaadav, kuid tehniliselt nõudlik, tänu millele see levis kiiresti üle maailma. Kõnealust perioodi võiks nimetada akordioni, originaalmuusikale eelnevaks või ette valmistavaks ajajärguks võimegi öelda. Alates 1800 kuuekümnendatel test aastatest kuni 1925. aastani puudus akordionil oma spetsiaalne kontsert, muusika või repertuaar. Ka mitmed möödunud sajandi kuulsad heliloojad kasutasid akordionit. Oma teostes mainisime Pjotr Tšaikovski orkestri süüd number kaks c. Tuur oopus 53, mis kirjutas aastal 1883 Alban Bergi ooperis kohvikuepisoodis 1914.-st aastast kuni 21. aastani kirjutatud teos ja Sergei Prokofjevi oktoobrirevolutsiooni kantaadis oopus 74 mis kirjutab ja aastal 1937 võis kuulda akordioni. Heli. Paul hindemiti teoses Klaine kammermuusik number üks uppus 24 finaal. 1921.-st aastast. Mängis harmooniat akordion. Teoseid mainides ei või aga kuidagi rääkida veel akordionil kirjutatud originaalrepertuaarist akordionit. Tehase juhataja Ernst hooner kutsus tutvumiskäigule tehasesse Paul hindemiti ja tegi viimasele ettepaneku kirjutada muusikat akordionil. Kuna Paul hindemit oli seotud muude tellimustega ja töödega, soovitas ta selleks oma õpilast. Hugo Hermanni, kes elas aastatel 1896 kuni 1967. Hugo Hermann võttis pakkumise vastu juba esimene teos oli tähelepanu väärne seitsmeosaline karakter, paladest koosnev süüt, kus oli ühendatud rahvapärasus terve tooni helirida dissonants, ide rütmika ja palju muid elemente. Hugo Hermanil õnnestus ergutada paljusid oma põlvkonna heliloojat kirjutama akordionil trossingeni Loodi akordionikeskus, kus oli ka akordionikool, mille ümber kogunes arvukalt heliloojad ja kui sõja ajal toodis tutvargi kõrgem muusikakool, trossingeni. Tas Hugo Hermann tutvusid paljud saksa tolle aja heliloojad akordionivõimalustega ja kirjutasid arvukalt teoseid. Nüüd kuulame katkendit Hugo Hermanni kontserdist, akordionile ja keelpilliorkestrile akordionil, solistiks on kis Ella Valter Saksamaalt. Trossingeni keskus on olnud päevani tähelepanu väärne koht, kus loodi akordioni arenguks kõik võimalused. Tehas tellis heliloojatelt teoseid, oli oma noodri, Trükikoda, helistuudio ja kool, mis meelitasid linna Euroopa parimaid mängijaid. 1927.-st aastast kuni 1957. aastani mõjutas trossingenud suuresti kogu Lääne ja Kesk-Euroopa akordioni arengut. Taani akordioni kunstniku Mugens Ellegoordi aktiivne tegevus viiekümnendatel aastatel del mõjutas tugevalt akordionil kirjutatud muusika arengut Euroopas. Oma mänguga innustas ta Taani heliloojat ule Smitty, kes kirjutas 1958. aastal teose, sümfooniline fantaasia ja allegro akordionil ja kammerorkestrile. Taani raadio orkestrit juhatas helilooja ise ja akordionisolistiks oli Mugenud selle kord valik bass, akordionil või friibess akordionit. Selle teosega algas uus märkimisväärne ajajärk akordionimuusikas Euroopas. Mugens Helle kord tegi koostööd kolme silmapaistva heliloojaga taanlaste huule Smitty Nils Bigop bensoni ja rootslase Diornbern lund Kristiga mille tulemusena ilmus arvukalt uut ja huvitavat repertuaari. Smitilt kaks kontserti ja kolm sooloteost, pensionilt üks kontserti ja kammermuusikateos kaks soolopala ja rootslane. Lingvist kirjutas arvukalt nii kontsert kui ka pedagoogilist materjali tänu Lundbystile, kes toetas laste õpetamist valik bass akordionil ja kes kirjutas just lastele sobivat repertuaari. Tiina Piccolo avanes alates 1967.-st aastat uus horisont. Akordionimängijatele kadus kõhklus ja tekkis huvi uue valik bass akordioni vastu. Nüüd on meil võimalus kuulata sellise helilooja nagu Jon Bern Lund pysti rootslase, kes on sündinud aastal 1920 kirjutatud ballaadist esimest osa alla ballett Tiina ja esinevate Soome akordionimängijat marita ja harimatu Saira valik bass akordionit. Kindlasti peaksime nimetama ka Ida-Euroopa poolt Eestist vaadatuna tegutsenud akordionimängijate või pianistide tegevust. See on aga nii pikk ja suur teema. Seda materjali on niivõrd palju, et tänases saates me seda põhjalikult käsitleda ei jõua. Aga ma võin teile öelda, et Venemaal või tol ajal Nõukogude liidus oli bajaani õpetus väga süsteemne ja väljatöötatud mille tulemusena on niivõrd palju häid bajaani mängijaid, maailmameistreid teate, et akordioni ja bajaani mängus peetakse selliseid võistlusi nagu maailmameistrivõistlused või kupmundeaalid ja neid on veel mitmes eripaigus toimetatud, neid võistlusi ja käivad ka edasi. Seal ei mõõdeta mitte kiirust, kõrgust ega kaugust vaid vastupidi, nii nagu kõikidel võistlustel on seal ikkagi esikohal muusika, interpreedid ja tema andekas mäng, esitus. Nii et selliseid koole ja koolkondi oli tol ajal Venemaal siis väga palju. Nimetan siin kõigepealt Moskvat Jagnessini nimelist instituuti, kus tegutsevad ka praegu sellised professorid nagu Friedrich lips. Semjon doonov siis Peterburi koolkonna või tol ajal Leningradi koolkonda kust on võrsunud väga tugevad mängijad, nagu oleks Row, Dmitrijev ja paljud teised. Me võime rääkida ka Ukrainast Kiievi oma koolkonnast, siis väga tugevad koolkonnad on Lõuna-Venemaal. Siis on ka Siberis väga mitmeid koolkondi ja väga häid mängijaid tulnud seal, nii et see teema on lai, nagu ma ütlesin Friedrich ellipsi nimi, kes tegutseb, siis just Moskvas tekitab kõikides mängijates aukartust just oma peenele maitsele ja ja sellele, et, et ta on võtnud oma eesmärgiks õhutada paljusid heliloojaid kirjutama just pajaanile. Tema eestvõtmisel on kirjutanud suurepärased teoseid Zolotarjov ja nimekirja etteotsa. Kuni võib rääkida. Võiksime paigutada Sophia Kubaid uulina. Tuntud vene helilooja, kelle nimi kõrvuti Arvo Pärdiga kõlab võib-olla iga päev erinevad, sest maailmakontsertsaalides tema teoste esitamisel Sofia tuuline on siis kirjutanud ka akordionile vajaanile ja siinkohal ongi hea kuulata üks põhjapanev teos milleks on depo fondis algselt kirjutatud kammerorkestrile ja pajaanile. Praeguseks esitajaks on Jaapani päritolu akordionimängija Miki ja see on selline pikem teos, kus te saate religioossetel teemadel mõelda. Te kuulsite Sophia Kubaid linateost Deprofundis mis kujutas Jeesus Kristuse kannatusi ristil. Meil on jäänud kuulata veel üks pala, aga enne seda ma tahaksin teid tänada, et te kuulasite sellist lühikokkuvõtet minu nägemusest akordioni arengust kontsertpilliks, päris algusest peale. See on niivõrd lai teema, et sellest me võiksime ja peaksime, minge rääkima. Mõni teine kord veel palju põhjalikumalt, aga aitab tänaseks küll. Soovin teile kõike mõnusat ja kui jumal annab, siis kohtume ühe korra veel kahe nädala pärast või kes teab nüüd aga viimasest palast, mille on kirjutanud Poola helilooja Oltšak ja pala kannab pealkirja Fata Morgana selle kohta Ulfsak väidab nii, et see on põhjapanev teos just tema enda arengule. See on kirjutatud aastal 1978, kui ta õppis Varssavi muusikaakadeemias. 1984. aastal sai see teos kastelfi tardo rahvusvahelisel akordionivõistlusel või konkursil eripreemia parima akordioni originaalteose eest ja juba 1991. aastal oli ta samas kastelfi tardos seal võistlusel kohustuslikuks palaks. Nagu akordion on selline lõõtsapill, ma rääkisin saate alguses tema erinevatest nimedest. Nii on ka Oich, Poola helilooja Christoph Koltshak kasutanud just lõõtsa erinevaid võimalusi. Oma teoses Fata Morgana, millega me oma saatega lõpetame mängib maks, bonne Prantsusmaalt, kõike head teile.