Nõnda mängis Eesti raadio džässorkester 1946. aastal ühel juhuslikult leitud lindil, millest on säilinud vaid pool. Sellest ka äsjane äkiline lõpp. Käesolevas saates meenutan ma Eesti raadio estraadiorkestrit läbi tema esimese 15 tööaasta alates 1944. aasta 25.-st septembrist. Millal alustati, kandes veel džässorkestri nime? On teada, et raadiokomitee tollase esimehe Paul Uusman palvel kutsus orkestri kokku trummar Elmar Kruus, kellest sai kollektiivi kauaaegne inspektor. Tekib küsimus, kuidas oli võimalik juba kolm päeva pärast järjekordset võimuvahetust saada kokku orkester, mis oli võimeline kohe ladusalt koos mängima? Vastus on lihtne. Peaaegu kõik selle orkestri liikmed olid mänginud Landesse rehv oli tants kapelles, tegelikult tuli kokku vanaorkester uue nime all. Mul oli õnn olla selles toredas kollektiivis 25 aastat, alates 1945. aasta sügisest. Millal minu eelkäija suurepärane saksofonist Vladislav trajanski oli suutnud dirigendi närvid nii pingule tõmmata, et ta lausa päevapealt vallandati. Sel ajal oli orkestri koosseis järgmine. Viiuleid mängisid Eduard Kurt, Enn kandvere, Friedrich Kaasik, Artur tari, saksofoni Ilmar kureni, Lembit Raudne ja Herbert kulm. Järgmisel aastal tuli viiendaks saksofonist yks Jossif Šagal, kes aga peagi loovutas oma koha Uudo Kallasele Eesti Panga presidendi isale. Trumpetiste oli kolm Erich kitse mets, Helmut Orusaar ja Enno Lehis. Trombooni mängisid Ülo raudne ja Guido Neeme klaverit. Endale annus kitarri Viktorignaatjev, akordioni Konstantin Paalse, Trabassi Kaarel Maarand ja trumme Elmar Kruus. Esimesena juhatas Eesti raadio džässorkestrit Eduard kurtma üsna pea samuti lühikest aega Vladimir Sappoosnin, kes läks filharmoonia džässorkestri juhiks. Umbes pool aastat oli dirigendipuldis Leo Tauts, siis aga tuli aastakümneteks Rostislav märk Kuulov, kes enne mängis sümfooniaorkestris Alt viiulit ja oli juhatanud Jaroslavlis riiklike kunstiansamblite džässorkestrit. Esialgu koosnes meie repertuaar mainitud orkestri nootidest. Kokku kraabiti ka eesti autorite napp looming ja Priit Veebeli seatud palad, mida ta oli mänginud oma korraldatud džässikontsertidel. Üks neist oli tundmatu autori Music hool rääk, mida mängisime väga tihti. Ringhäälingute orkester Eduard kurti juhatusel mängib tantsumuusikat jooksval lindil. Klaverivahemängud olid endale annusele. Palale järgnenud teadvustas näitab, et lindistus on tehtud saatest. Tollal lindistasime suhteliselt harva peamiselt eesti autorite loomingut lauljate jaoks ka Nõukogude laule eesti keelde tõlgituna. Kuna riigiringhäälingustuudiod hävisid Estonia teatrimajas 1944. aasta märtsipommitamisel siis oli sümfooniaorkestristuudioks ja harjutussaaliks Tallinna merekooli suur saal. Džässorkester töötas selle kõrval ühes klassiruumis. Tagaseina olid kaja summutamiseks riputatud kardinad. Trompetistid istusid kolmekesi kõige taga ühel koolilaual ülejäänud mängijad ikka korralikult toolidel. Tihti oli kaks saadet päevas lõuna paiku ja õhtul. Need läksid muidugi otse-eetrisse umbes tund-poolteist. Enne saadet mängiti kava põgusalt läbi. Kuna repertuaar oli väike, siis oli enamik palu pähe kulunud, niiet suurt viilimist vajab olnud. Mulle oli see esialgu raske, sest mõnda pala ei mängitud enne saadet üldse läbi. Aga minu kui uustulnuka jaoks ei hakanud ja keegi eraldi proovi tegema. Oma asi oli toime tulla. Raskus oli selles, et vahetasin parajasti vana Albert süsteemi klarneti uue püümi süsteemi vastu, millel on erinev sõrmeseade. Mikrofone oli ainult üks, teadustaja oli Kreutzwaldi tänavas praeguse vana raadiomaja keldris oma stuudios. Tema ei näinud meid meie teda. Repertuaari põua leevendamiseks kasutasime palju Landesse rehvali noodimaterjali muidugi mitte Lili Marleen või Horst Vesseli laulu vaid opereti popuriisid, intermetsasid tantsu ja ajaviitepalu. Üks taolisi palvulikkurtraabeki Amuret, mida akordionil esitas Guido Neeme, kes pärast orkestri koosseisu vähendamist dubleeriks tromboon Ilja akordionil. Tollast repertuaari meenutades tulevad meelde Rein Bloomi toredad marsid, mis olid tal tõenäoliselt valminud juba saksa okupatsiooni ajal aga pealkirjad sobisid ka uuele võimule. Võiduteel ja õhusangarid. Pillimeeste lemmikharrastus oli pealkirjade moonutamine, siin piirduti tõlkega luft, heldem ja auh teemsiiges veege, mis muidugi eetrisse ei läinud. Üsna mitu instrumentaalpalade orkestrile Leo Tauts. Need olid hoogne Pasodobri kirglik serenaad ja džässipala annus svingi mis peitis endas sõnademängu annus, oli orkestri pianist. Niisiis võiks pealkirja tõlgid seda kaksipidi portsjon svingi või annus svingi. Ükskord juhtus selle palaga viperus. Pärast päevast saadet oli üks pillimees läinud merekoolist diagonaalis üle Pärnu maanteerestoran Palazzy puhvetis ja tuli sealt õhtusesse saatesse üsna väsinuna. Mainitud Tautsi palas magas ta ühe pausi maha tuli vales kohas julgesti sisse ja lõi kogu süsteemi, isegi pooled püüdsid temaga kaasa minna, pooled õigesti edasi mängida. Kuna pärast seda segadust oli mul kaheksa taktisoolot mängida, kargasin püsti, alustasin umbropsu soolot, ülejäänud orkester püüdis selle koha lennult kinni ja pala lõppes nii nagu vaja. Repertuaari täiendasid laulude ja instrumentaalpalade Aranseerimisega peamiselt dirigent Rostislav Merk Kuulov ja esimene trombonist Ülo Raudmäe. Viimane hakkas arranžeeringutes kõrvale üha rohkem oma loomingut viljelema. Esimestel aastatel oli sagedasti kavas tema foks, mille aluseks oli kaerajaan. Ülo Raudmäe vanem vend Lembit mängis orkestris esimest tenorsaksofoni. Tal oli ilus toon ja sageli paladest tema jaoks soolosid. Kuid tollasest repertuaarist on suhteliselt vähe lindistusi. Mõnedki lindid on raadiomaja tabanud tulekahjus ja veeuputuses hävinud. Mõned raadiotehnikamehed, nagu Ernst Veeber ja Eero Sepling tegid vahel prooviks pehmeid plaate. Ühel juba üsnagi kulunud plaadil on pala videvik, mille alguses on esiplaanil kitsa metsas ordeniga trompet, hiljem mängib soolot Lembit Raudmäe. Peab ütlema, et Eesti raadio džäss ja hiljem estraadiorkestris on alati olnud rohkesti soliste. Esimeses koosseisus oli pianist Endel annusel sageli ülesanne siduda klaverivahemängudega kontserdi kavas olevaid palu ühiseks tervikuks. Tal oli ka mitu päris oma soolopala, neist on säilinud fantaasia Straussi teemadel pealkirjaga Strausjana üsna pikk koopus, millest siinkohal tutvustan vaid osa et jätta ruumi ka teistele solistidele. Saksofonist Larry Herbert kulm oli Eestis esimeste džässi improvisaator ite hulgas. Orkestris mängisin alguses tenor, hiljem baritonsaksofoni, kuid soolo pilina eelistas ta klarnetit, millel ta paistis silma väga ilusa tooniga. Trummaril Elmar kruusil oli tavaliselt lühemad mõned aktilised soolod, kuid üsna palju oli tal tegemist Erich kõlari palas, mis esialgu kandis pealkirja rongisõit. Hiljem, kui džäss põlu alla sattus ja isegi orkestripalade pealkirjades sooviti näha elujaatavat nõukoguliku temaatikat, muudeti pealkiri vilja peksuks. Veel parem oleks olnud viljapeks kolhoosis, kuid miskipärast ei tuldud nii heale mõttele. Pala autor Erich Kõlar oli siis juba Siberis ja teda see nagunii poleks päästnud. Esimesed neli aastat Eesti raadio džässorkestri eluloos olid suhteliselt muretud äsjaste liitlaste ameeriklastega oli vahekord normaalne. Niisiis mängisime seda niinimetatud lääneliku repertuaari, mis pärast järjekordseid ajaloolisi otsuseid üleöö pahaks tunnistati. Mul oli tollal New Yorgis juba koolipõlvest tekkinud kirjasõber, kellega isegi sõja ajal Rahvusvahelise Punase Risti kaudu lühisõnumi saime vahetada. Ta saatis mulle mitu aastat trükitud tantsumuusika noote, mida raadios rahulikult kasutasime. Niisiis oli värske Ameerika repertuaar juba siis Eesti raadiosaadetes. Olukord muutus paugupealt, kui avaldati EKP Keskkomitee otsus 10.-st veebruarist 1948.-st aastast. See pühkis platsi puhtaks mitte ainult Šostakovitši, Prokofjevi, st ja paljudest teistest süvamuusika Akuröfeedest vaid kahjulikuks tunnistati ka Nõukogude inimeste armsaim sõjaaegne laul Bogozlovski pimedal ööl, kuna see meenutas tangot. Tango ja fox, kui manduva läänetantsud pandi vande alla dekadentseks. Pilliks kuulutati saksofon. Moskvas oli Utioosse oma NSV Liidu riikliku džässorkestri kiiruga ristinud estraadiorkestriga sest džäss oli paha. Nii sai ka Eesti Raadio endale estraadiorkestri. Kõigepealt kaotati saksofonirühma. Lembit Raudne õppis kuu ajaga fagoti mängima läks Estonia orkestrisse kulm ja kurenit jäiklarnetistideks Uudo Kallas õpisooboed mängima. Talle jäid ka mingid varjatud saksofoni, parte, Tiid. Minu osaks sai kolmas klarnet, samuti tšellopartiid toetamine saksofoniga. Konstantin Paalseia diktorignaati pidid lahkuma. 1951. aastal läks Estoniasse, Helmut Orusaar tugevnes keelpillirühm. Viiulikontsertmeistriks tuli Villem õunapuu, tšellistina tuli August Karjus koboistina Hartwig juuk Sarfietistina Arnold Sepp. Repertuaar muutus tundmatuseni. Rõhku pandi nõukogude autorite loomingule, sealhulgas näiteks tatari tuuba Ukraina, Kaukaasia rahvaste ja teiste rahvamuusika töötlustele. Väikese näitena tollasest repertuaarist, Saliman Vladimirov-Fi kontsertmarss korea teemadele. Kui varem olid orkestri kontserdid hästi külastatavad, siis nüüd hakkas kuulaja neid vältima. Ei aidanud ka populaarsete lauljate osavõtt, sest kavadest pidi olema üsnagi suur protsent propagandat ja poliitilisi laule. Orkestri irvhambad nimetasid seda rasvaprotsendiks. Pärast Stalini surma möödus veel üle aasta, kuni olukord veidi paranema. Ometi kinnitas ametlik ajakirjandus ja muusikateadus, et niinimetatud ajaloolised otsused olid põhimõtteliselt õiged ainult nende elluviimisel esines mõningaid liialdusi. Esimene võimaliku mahenemise kuulutaja oli raadioetendus. Kevad murrab sisse, millele muusika, kirjutas Gennadi Bodelski tekstid Uno Laht, laulsid Veera neelus ja Georg Ots. 1955. aasta sügisel teatas raadio kunstiline juht liidi auster, et üleliiduline raadio on tellinud eesti heliloojatelt instrumentaalsete estraadimuusikat, mille lindistamiseks suurendati orkestri jälle normaalseks bigbändiks. Tagasi tööle võeti kitarril Viktorignaatjev. Trompetirühma tugevdati väga oluliselt abi Seideri kaasatõmbamisega. Uusi palu kirjutasid Heino Jüri salu, Ülo Raudmäe Viktorignaatias, Uno Naissoo, Arne Oit, Evald Vain ja teised ja orkester mängis vaimustusega üle hulga aja normaalset, tänapäevase kõlaga levimuusikat. Mulle oli ammugi väga meeldinud abiseideri mäng, niisiis kirjutasin temale serenaadi trumpetile, mida ta hiljem loendamatuid kordi kontsertidele esitas. Kõik 1955. aasta oktoobris salvestatud uued palad anti üleliidulises raadios eetrisse kaheksandal novembril. See on riigi suurimal pühal. See pani meid kõiki imestama, sest põhiliselt kogu see programm kõlas nii, nagu estraadimuusika selle ajani ei tohtinud kõlada. 1957. aastal tulid orkestri saksofonirühma filharmooniaorkestrist kaks tugevat muusikut Jaan Cornell ja Viktor Reinla, kes mõlemad ka solistidena muusikat salvestasid. Rostislav märk. Kuulovil olid tekkinud sidemed mõne Leedu autoriga ja nii lindistas Jaan Kornel tenorsaksofoni Aleksas RIM Viidas, ratsia, Vitsuse soolopala novell. Viie ja kuuekümnendail aastail sai Eesti raadio estraadiorkester kõige rohkem algupärast instrumentaalmuusikat Ewald Vainult. Teistel autoritel oli pearõhk lauludel vainu soolopala Alt saksofonile pealkirjaga. Mõtisklus mängis Viktor Reinla. Minu viis saatus Eesti raadio estraadiorkestris esimest altsaksofoni mängima kuid kogu seal peidetud veerandsajandi jooksul teadsin ma hästi, et tehniliselt on kolleegid minust üle. 24 aastat olin saksofonirühmas kõige noorem ja eriti alguses kõige vähem kogenud, mõtlen soojusega neile nüüd juba manalasse sõpradele, kes võtsid mind esimesest päevast peale võrdväärsena palade sees lühemaid soolosid mängida mulle meeldis, kuid eraldi soolopalu ma ei taotlenud. Oleksin isegi mõne sõrmepärase loo endale kirjutada võinud. Mäletan vaid kaht või kolme salvestatud soolopala, üks neist oli pool Stowni sentimentaalne meloodia. Käesolevasse tundi mahtus vaid killuke Eesti Raadio estraadiorkestri ajalugu. Loodan südamest, et see ajalugu orkestri käesoleval 49. eluaastal ei katke. Oli ju see kollektiiv enne seitsmekümnendail aastail puhkenud ansamblite buumi, Eesti levimuusika, Emalaev, heliloojate loominguline laboratoorium ning lauljate ja instrumentalist ide kasvulava. Viimastest on üheks säravamaks näiteks jäänud abi Seider, kelle hiljuti ilmunud kassetilt leidsingi tänase saate.